Kohtuasi C-407/04 P

Dalmine SpA

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

„Apellatsioonkaebus — Konkurents — Kartellikokkulepe — Õmbluseta terastorude turg — Siseriiklike turgude kaitsmine — Tarneleping — Kaitseõigus — Iseenda süüstamine — Anonüümse päritoluga tõendid — Trahv — Põhjendused — Võrdne kohtlemine — Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta — Asjaomase turu ja asjaomase ettevõtja suurus — Kergendavad asjaolud”

Kohtujurist L. A. Geelhoedi ettepanek, esitatud 12. septembril 2006   I - 838

Euroopa Kohtu otsus (esimene koda), 25. jaanuar 2007   I - 901

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguse tagamine

   (Nõukogu määrus nr 17, artikkel 11)

2. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguste tagamine

3. Konkurents – Haldusmenetlus – Vastuväiteteatis – Juurdepääs toimikutele – Ese – Kaitseõiguse ja õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele tagamine

4. Konkurents – Haldusmenetlus – Tõendamisvahendid

5. Tühistamishagi – Ese – Otsuse põhjendused – Välistamine, välja arvatud erandi korral

   (EÜ artikkel 230)

6. Konkurents – Kartellikokkulepped – Konkurentsi kahjustamine – Hindamiskriteeriumid

   (EÜ artikli 81 lõige 1)

7. Konkurents – Kartellikokkulepped – Turgu valitsev seisund – Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamine – Hindamiskriteeriumid

   (EÜ artiklid 81 ja 82)

8. Apellatsioonkaebus – Väited – Võimu kuritarvitamine – Mõiste

   (EÜ artiklid 220 ja 230)

9. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus

   (Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 1 A)

10. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid

    (Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 1 A kuues lõik)

11. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Ülempiir

    (Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

12. Apellatsioonkaebus – Euroopa Kohtu pädevus

    (EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

13. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Kergendavad asjaolud

    (Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

1.  Ühenduse konkurentsieeskirjade järgimise tagamiseks omistatud pädevuse teostamisel võib komisjon vajadusel otsusega kohustada ettevõtjat talle esitama kogu vajalikku teavet, mida see ettevõtja võib omada, kuid ta ei saa kohustada ettevõtjat andma vastuseid, mis tooks talle kaasa rikkumise olemasolu tunnistamise, kuna selle tõendamine on komisjoni kohustus.

   Kui küsimused, millele ettevõtja oli kohustatud vastama, ei nõua rikkumise omaksvõtmist, ei saa see ettevõtja kasutada tulemuslikult oma õigust keelduda komisjonile enda vastu ütluste andmisest.

   (vt punktid 34 ja 35)

2.  Konkurentsi valdkonnas on kaitseõiguste tagamiseks nõutav, et asjaomane ettevõtja saaks haldusmenetluses esitada tõhusalt oma seisukoha nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele viitab komisjon, et toetada oma väidet rikkumise olemasolu kohta.

   Tõlgendus, et kaitseõigusi ei järgitud, sest nende dokumentide päritolu ei olnud teada ja komisjon ei tõendanud nende dokumentide usaldusväärsust, võib siiski kahjustada tõendite esitamist ühenduse konkurentsiõiguse rikkumise tuvastamiseks.

   Tõendite esitamist ühenduse konkurentsiõigusega seotud kohtuasjades iseloomustab eeskätt asjaolu, et uuritavates dokumentides esineb tihti ärisaladusi või muid andmeid, mida ei tohi avaldada või mida võib avaldada üksnes oluliste piirangutega.

   Neil põhjustel ei saa kaitseõigusi mõista sellises tähenduses, et sarnaselt tõenditele, mille puhul peavad teatavad andmed jääma konfidentsiaalseks, tuleb automaatselt välistada süüdistavaid tõendeid sisaldavad dokumendid. See konfidentsiaalsus võib samuti puudutada dokumendi autori isikuandmeid kui ka dokumendi komisjonile edastanud isikut.

   (vt punktid 44, 46–48)

3.  Esiteks just vastuväiteteatise saatmine ning teiseks komisjoni toimikus asuvate tõenditega tutvumise eesmärgil vastuväiteteatise adressaadile toimikule juurdepääsu võimaldamine tagavad haldusmenetluses konkurentsiasjas kõnealuse ettevõtja kaitseõigused ning õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele.

   Eeskätt vastuväiteteatisega teavitatakse asjaomast ettevõtjat kõikidest olulistest asjaoludest, millele komisjon selles menetlusstaadiumis tugineb. Järelikult saab asjaomane ettevõtja kaitseõigusi täielikult kasutada alles pärast vastuväiteteatise saatmist.

   Eespool mainitud õiguste laienemine vastuväiteteatise saatmisele eelnevale ajavahemikule kahjustaks nimelt komisjoni läbiviidava uurimise tulemuslikkust, kuna ettevõtjal oleks juba komisjoni läbiviidava uurimise esimeses faasis võimalik kindlaks teha, milline teave on komisjonile juba teada ja järelikult millist teavet oleks võimalik tema eest veel varjata.

   Kuna ei ole ühtegi kaudset tõendit, et asjaolu, et komisjon ei ole uurimise käigus teavitanud kõnealust ettevõtjat tema valduses olevatest, siseriiklike uurimiste raames koostatud teatavatest ülekuulamisprotokollidest, oleks võinud mõjutada selle ettevõtja hilisemaid kaitsevõimalusi vastuväiteteatise saatmisega algatatud haldusmenetluse faasis, siis ei saa rääkida kaitseõiguste või Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 6 lõike 1 alusel Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt tunnustatud õiguse õiglasele kohtulikule arutamisele rikkumisest.

   (vt punktid 54, 58–61)

4.  Siseriikliku prokuröri või pädeva konkurentsiameti poolt siseriikliku kriminaalõiguse alusel saadud teabe komisjonile saatmise seaduslikkus kuulub siseriikliku õiguse valdkonda ning ühenduse kohus ei ole pädev kontrollima siseriikliku ametiasutuse võetud meetme seaduslikkust siseriikliku õiguse alusel.

   Kuna ühenduse õiguses kehtib tõendite vaba hindamise põhimõte ning ainus asjakohane kriteerium esitatud tõendite hindamisel on nende usaldusväärsus, siis seni, kuni siseriiklik kohus ei ole ülekuulamisprotokollide edastamist lugenud ebaseaduslikuks, puudub alus sedastada, et need dokumendid on lubamatud tõendid, mis tuleb toimikust kõrvaldada.

   (vt punktid 62 ja 63)

5.  Ei ole olemas õigusnormi, mis võimaldab otsuse adressaadil EÜ artikli 230 alusel esitatud tühistamishagiga vaidlustada otsuse teatavaid põhjendusi, kui asjaomased põhjendused ei tekita kohustuslikke õiguslikke tagajärgi, mis mõjutavad tema huve. Põhimõtteliselt ei tekita otsuse põhjendused sääraseid tagajärgi.

   Kui hageja loeb otsuses, mida ta vaidlustab, esitatud sedastused väljaspool ühendust asuvaid turge puudutavate kartellikokkulepete ning hindade kindlaksmääramise kohta ülearusteks põhjendusteks, ei saa viimane mingil juhul väita, et vaidlusaluse otsuse sisu oleks ilma nende sedastusteta olnud oluliselt teistsugune ning et seetõttu tuleks see otsus tühistada.

   (vt punktid 69 ja 70)

6.  EÜ artikli 81 lõike 1 rakendamisel on üleliigne võtta arvesse lepingu konkreetset mõju, kui ilmneb, et selle eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsitingimusi. Eeskätt konkurentsivastaste lepingute osas, mis avalduvad konkureerivate ettevõtjate vaheliste koosolekute käigus, on EÜ artikli 81 lõiget 1 rikutud siis, kui nende koosolekute eesmärk on piirata, takistada või kahjustada konkurentsitingimusi ning koosolekutel soovitakse kunstlikult turu toimimist korraldada.

   (vt punkt 84)

7.  Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamist puudutava ja EÜ artiklites 81 ja 82 sätestatud nõude tõlgendamisel ja kohaldamisel tuleb lähtuda selle tingimuse eesmärgist, mis seisneb selles, et konkurentsinormide raames soovitakse kindlaks määrata ühenduse õiguse kohaldumisala võrreldes liikmesriikide asjakohaste normidega. Seetõttu kohaldatakse ühenduse õigust igale kartellikokkuleppele ja tegevusele, mis võib mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust viisil, mis võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist, nimelt isoleerides siseriiklikke turge või muutes ühisturul konkurentsi struktuuri.

   Liikmesriikidevahelise kaubanduse mõjutamiseks peab otsusest, kokkuleppest või tegevusest kõigi faktiliste või õiguslike asjaolude põhjal olema piisavalt suure tõenäosusega võimalik järeldada, et see otsus, kokkulepe või tegevus mõjutab või võib mõjutada otseselt või kaudselt liikmesriikidevahelist kaubandust ja seda viisil, mis annab alust arvata, et see võib takistada liikmesriikidevahelise ühisturu loomist. Lisaks ei tohi see mõju olla väike.

   Ühenduses siseriiklike turgude jagamine võib märkimisväärselt mõjutada liikmesriikidevahelist kaubavahetust.

   (vt punktid 89–91)

8.  Võimu kuritarvitamisega on tegemist siis, kui institutsioon teostab oma pädevust eranditult või peamiselt teiste eesmärkide saavutamiseks kui need, millele toetuti, või asutamislepingus spetsiaalselt antud juhtumi asjaolude ärahoidmiseks ette nähtud menetluse vältimiseks.

   Kui ei ole aga ilmnenud ühtegi asjaolu, mis võiks kinnitada väidet, et Esimese Astme Kohus teostas oma pädevust teiste eesmärkide saavutamiseks kui EÜ artiklis 220 sätestatud eesmärk tagada, et asutamislepingu tõlgendamisel ja kohaldamisel peetakse kinni seadusest, ei saa ka sellist tegu ette heita.

   (vt punktid 99 ja 100)

9.  Ühenduse konkurentsiõiguse rikkumiste raskusaste tuleb kindlaks määrata seoses mitme asjaoluga, nagu konkreetse juhtumi eripärased seigad, selle kontekst ja trahvide hoiatav mõju, isegi kui kohustuslikult arvesse võetavatest tingimustest ei ole suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta kehtestatud siduvat või ammendavat loetelu.

   Rikkumiste raskusastme hindamise asjaoludena võetakse arvesse iga ettevõtja käitumist, iga ettevõtja rolli kooskõlastatud tegevuse kehtestamisel, tegevusest saada võidavat kasumit, nende ettevõtjate suurust ja asjaomaste kaupade väärtust ning ohtu, mida seda tüüpi rikkumised ühenduse eesmärkidele kujutavad.

   Suuniste punkti 1 alapunkt A täpsustab, et „rikkumise raskuse hindamisel tuleb arvesse võtta selle laadi, tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta, ja asjakohase geograafilise turu suurust”.

   Asjaomase turu suurus on rikkumise raskuse hindamisel ja trahvi suuruse kindlaksmääramisel vaid üks asjakohastest teguritest.

   Komisjonil on lai kaalutlusõigus ning suunistes trahvide arvutamise meetodi kohta sätestatud trahvi arvutamise meetod sisaldab erinevaid paindlikkust võimaldavaid elemente.

   Siiski peab Euroopa Kohus kontrollima, kas Esimese Astme Kohus on seda komisjoni kaalutlusõiguse teostamist õigesti hinnanud.

   (vt punktid 129–134)

10.  Komisjonil ei ole trahvisummade kindlaksmääramisel vastavalt konkreetse rikkumise raskusastmele ja kestusele — nagu see on sätestatud suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1 alapunkti A kuuendas lõigus — kohustust arvutada trahv lähtuvalt asjaomaste ettevõtjate käibest tulenevast põhisummast. Küll oleks komisjonil mõistlik võtta arvesse asjaomase ettevõtja käivet, ent siiski ei tule sellele käibele omistada ebaproportsionaalset tähtsust teiste hinnanguelementidega võrreldes.

    Komisjonil säilib niisiis kaalutlusõigus seoses võimalusega kaaluda trahve ettevõtjate suuruse alusel. Seetõttu ei ole tal kohustust trahvisummade kindlaksmääramise ajal tagada olukorras, kus trahvid määratakse mitmele samas rikkumises osalenud ettevõtjale, et trahvide lõplikud summad väljendaksid kõiki ettevõtjate kogukäivete vahelisi erinevusi.

    See lahendus on seda enam kohane, kui kõik vaidlusaluse otsuse adressaadid on suurettevõtjad, mille tõttu võib komisjon jõuda otsusele mitte diferentseerida trahvide summasid.

    (vt punktid 141–145)

11.  Üksnes trahvi lõppsumma, mitte aga selle põhisumma peab järgima määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 viidatud 10% piirmäära.

    (vt punkt 146)

12.  Apellatsioonimenetluses ei saa Euroopa Kohus asendada õigluse põhjendustel Esimese Astme Kohtu täieliku pädevuse raames antud hinnangut ettevõtjatele ühenduse õiguse rikkumise eest määratud trahvisummade kohta oma hinnanguga; seevastu ei saa selline pädevus trahvisummade kindlaksmääramisel kaasa tuua EÜ artikli 81 lõikega 1 vastuolus olevas kokkuleppes või kooskõlastatud tegevuses osalenud ettevõtjate diskrimineerimist.

    Sellele vaatamata peab apellatsioonkaebus viitama õiguslikele argumentidele, mis toetavad konkreetselt võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist käsitlevat väidet, sest vastasel juhul on selline väide vastuvõetamatu.

    (vt punktid 152 ja 153)

13.  Kuna kõnealune rikkumine oli lõppenud või oli vähemalt lõppemas, kui komisjon kontrollid läbi viis, siis ei saa rikkumise lõpetamine kujutada endast trahvisumma kindlaksmääramisel kergendavat asjaolu.

    (vt punkt 160)