Keywords
Summary

Keywords

1. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Maksejõuetusmenetlused – Määrus nr 1346/2000

(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikli 3 lõige 1)

2. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Maksejõuetusmenetlused – Määrus nr 1346/2000

(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikli 16 lõige 1)

3. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Maksejõuetusmenetlused – Määrus nr 1346/2000

(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikkel 26)

4. Õigusalane koostöö tsiviilasjades – Maksejõuetusmenetlused – Määrus nr 1346/2000

(Nõukogu määrus nr 1346/2000, artikkel 26)

Summary

1. Kui võlgnik on tütarettevõtja, kelle registrijärgne asukoht ning tema emaettevõtja registrijärgne asukoht on kahes erinevas liikmesriigis, võib määruse nr 1346/2000 artikli 3 lõike 1 teises lauses nimetatud eeldusest, mille kohaselt tütarettevõtja põhihuvide kese on selles liikmesriigis, kus on tema registrijärgne asukoht, kõrvale kalduda üksnes juhul, kui objektiivsed ja kolmandate isikute poolt tuvastatavad asjaolud võimaldavad järeldada, et tegelik olukord erineb sellest, mida võiks eeldada registrijärgse asukoha alusel. Sellise juhtumiga on tegemist siis, kui äriühing oma asukohajärgse liikmesriigi territooriumil reaalselt ei tegutse. Seevastu juhul, kui äriühing tegutseb selle liikmesriigi territooriumil, kus on tema asukoht, ei piisa määruses ette nähtud eeldusest kõrvalekaldumiseks lihtsalt asjaolust, et tema majanduslikke valikuid kontrollib või võib kontrollida mõnes teises liikmesriigis asutatud emaettevõtja.

(vt punkt 37, resolutiivosa punkt 1)

2. Määruse nr 1346/2000 artikli 16 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et ühe liikmesriigi kohtu poolt tehtud põhimaksejõuetusmenetluse algatamist käsitlevat otsust peavad teiste liikmesriikide kohtud tunnustama ilma, et nad saaksid kontrollida algatajariigi kohtu pädevust. Määruse selles sättes väljendatud prioriteedieeskiri, mis näeb ette, et ühes liikmesriigis tehtud maksejõuetusmenetluse algatamist käsitlevat otsust tunnustavad kõik teised liikmesriigid alates selle jõustumisest menetluse algatanud riigis, tugineb vastastikuse usalduse põhimõttele, mis võimaldas kehtestada kohtualluvuse kindlaksmääramise kohustusliku korra ning sellele vastava liikmesriikide kohustuse loobuda kohaldamast välisriigi kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist käsitlevaid siseriiklikke eeskirju ning kohaldada selle asemel maksejõuetusmenetlustes tehtud otsuste tunnustamise ja täitmise lihtsustatud korda. Juhul kui mõni huvitatud isik leiab, et võlgniku põhihuvide kese asub mõnes teises liikmesriigis kui see, kus algatati põhimaksejõuetusmenetlus, ning soovib vaidlustada selle menetluse algatanud kohtu pädevust, tuleb tal menetluse algatanud liikmesriigi kohtus algatamisotsuse vaidlustamiseks kasutada selle liikmesriigi õiguses ette nähtud õiguskaitsevahendeid.

(vt punktid 39, 40, 43, resolutiivosa punkt 2)

3. Määruse nr 1346/2000 artikli 16 lõike 1 esimest lõiku tuleb tõlgendada nii, et liikmesriigi pädeva kohtu poolt võlgniku maksejõuetusele tugineva ja mõne määruse A lisas nimetatud menetluse algatamise taotluse alusel tehtud otsus, juhul kui sellega võetakse võlgnikult käsutusõigus ning määratakse määruse C lisas nimetatud likvideerija, kujutab endast maksejõuetusmenetluse algatamist käsitlevat otsust. Käsutusõiguse äravõtmine tähendab, et võlgnik kaotab oma vara valitsemise õiguse. Mehhanismi, mis näeb ette, et algatada saab vaid ühe põhimenetluse, mis toob kaasa tagajärgi kõigis liikmesriikides, kus määrust kohaldatakse, kahjustaks tõsiselt see, kui teiste liikmesriikide kohtud, kellele on samaaegselt esitatud taotlused võlgniku maksejõuetuks tunnistamiseks, saaksid pikema ajavahemiku kestel taotleda konkureerivat pädevust. Määrusega kehtestatud korra tõhususe tagamiseks on seega oluline, et selles sättes ette nähtud tunnustamise põhimõtet saaks kohaldada menetluses nii vara kui võimalik.

(vt punktid 52, 54, resolutiivosa punkt 3)

4. Määruse nr 1346/2000 artiklit 26 tuleb tõlgendada nii, et liikmesriik võib keelduda mõnes teises liikmesriigis algatatud maksejõuetusmenetluse tunnustamisest juhul, kui algatamisotsuse tegemisel on ilmselgelt rikutud mõne sellise isiku, keda menetlus puudutab, põhiõiguseks olevat õigust olla ära kuulatud. Kuigi ärakuulamise õigust puudutavad konkreetsed eeskirjad võivad varieeruda sõltuvalt sellest, kui kiiresti tuleb otsus teha, peavad nimetatud õiguse kasutamise igasugused piirangud olema õigustatud ning piiratud menetluslike garantiidega, mis tagavad menetlusega seotud isikutele reaalse võimaluse vaidlustada kiireloomuliste juhtumite puhul võetud meetmeid. Kuigi selle riigi kohtu ülesanne, kus tunnustamist või täitmist taotletakse, on tuvastada, kas ärakuulamise õigust on teise liikmesriigi kohtus toimunud menetluses tõepoolest ilmselgelt rikutud, ei või esimese riigi kohus piirduda sellega, et tugineb omaenda nägemusele suulisest kohtuvaidlusest ning selle põhimõttelisest tähtsusest riigi õiguskorras, vaid peab kõiki asjaolusid arvestades hindama, kas kõnealuse menetlusega seotud isikutele on piisavalt tagatud võimalus olla ära kuulatud.

(vt punktid 66–68, resolutiivosa punkt 4)