Keywords
Summary

Keywords

1. Konkurents – Trahvid – Ühenduse karistused ja kolmandates riikides siseriikliku konkurentsiõiguse rikkumise eest määratud karistused

(EÜ artikli 3 lõike 1 punkt g; nõukogu määrus nr 17, artikkel 15)

2. Konkurents – Trahvid – Summa – Komisjoni kaalutlusõigus

(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 15)

3. Konkurents – Trahvid – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

4. Konkurents – Trahvid – Summa – Trahvi põhisumma kindlaksmääramine rikkumisest lähtuvalt

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

5. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Ülemmäär

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

6. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguse tagamine

7. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Asjaomase ettevõtja majanduslik olukord

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 5 alapunkt b)

8. Konkurents – Trahvid – Komisjoni kaalutlusõigus

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

Summary

1. Non bis in idem põhimõte, mis on sätestatud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni protokolli nr 7 artiklis 4, kujutab endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet.

Rahvusvahelise kartelli puhul, mida iseloomustab eelkõige see, et vastavatel kolmandate riikide territooriumidel tuleb kohaldada kolmandate riikide õigust, peavad nimetatud riikide ametiasutused, kes oma territoriaalse pädevuse raames tegelevad konkurentsivabaduse kaitsega, teostama oma võimu vastavalt nendes riikides kohaldatavatele nõuetele. Need põhimõtted, mis on teiste riikide õiguskordade konkurentsivaldkondade aluseks, teenivad teatud kindlaid eesmärke, kuid viivad ka spetsiifiliste materiaalõiguse normide vastuvõtmiseni ja väga erinevate haldus-, karistus- ja tsiviilõiguslike tagajärgedeni konkurentsialaste õigusnormide rikkumiste tuvastamisel nimetatud riikide ametiasutuste poolt.

Sellest tuleneb, et kui komisjon karistab ettevõtjat ebaseadusliku käitumise eest, isegi kui selleks on ettevõtja osalemine rahvusvahelises kartellis, püüab komisjon tagada ühisturul konkurentsivabaduse, mis on EÜ asutamislepingu artikli 3 lõike 1 punkti g kohaselt ühenduse põhieesmärk. Ühenduse tasemel kaitstava õigushüve eripära tõttu võivad komisjoni poolt tema asjakohase pädevuse raames antud hinnangud märgatavalt erineda kolmandate riikide antud hinnangutest.

Seega ei ole non bis in idem põhimõte kohaldatav olukordades, kus on tegemist ka kolmandate riikide õiguskordadega ja konkurentsivaldkonna ametiasutuste sekkumisega oma pädevuse raames.

(vt punktid 26–29, 31 ja 32)

2. Mis tahes argumente, mis põhinevad kolmandate riikide poolt juba määratud trahvidel, saab hinnata vaid kaalutlusõiguse raames, mis on ühenduse konkurentsiõigusealaste rikkumiste eest trahvide määramisega seoses komisjonile antud. Seega, kuigi ei ole välistatud, et komisjon kolmandate riikide ametiasutuste poolt varem määratud trahvidega arvestab, ei ole ta siiski seda kohustatud tegema.

Hoiatuseesmärgiga, mida komisjon võib trahvisummat kindlaks määrates taotleda, soovitakse tagada, et ettevõtjad järgiksid ühisturul nende tegevust reguleerivaid EÜ asutamislepinguga kehtestatud konkurentsieeskirju. Järelikult, hinnates nimetatud eeskirjade rikkumise eest määratava trahvi hoiatavat iseloomu, ei ole komisjon kohustatud arvesse võtma võimalikke karistusi, mille kolmandad riigid on teatud ettevõtjale konkurentsinormide rikkumise eest määranud.

(vt punktid 36 ja 37)

3. Komisjonil on trahvide arvutamise meetodi osas laiaulatuslik kaalutlusõigus ja ta võib arvesse võtta mitmeid asjaolusid, järgides siiski määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 toodud käibega seotud ülemmäära.

Suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta on sätestatud erinevaid paindlikkust võimaldavaid elemente, mis võimaldavad komisjonil kasutada oma kaalutlusõigust kooskõlas määruse nr 17 artikli 15 sätetega.

(vt punktid 46 ja 47)

4. Kui trahvi põhisumma määratakse kindlaks rikkumisest lähtuvalt, siis rikkumise raskus tehakse kindlaks arvukate muude asjaolude põhjal, millega seoses komisjonil on laiaulatuslik kaalutlusõigus. Raskendavate asjaolude arvessevõtmine trahvi kindlaksmääramisel on kooskõlas komisjoni ülesandega tagada konkurentsinormide järgimine.

(vt punkt 71)

5. Vaid määratud trahvi lõppsumma peab jääma määruse nr 17 artikli 15 lõikes 2 nimetatud 10% ülemmäära piiresse. Järelikult ei keela nimetatud artikkel komisjonil arvutamise erinevatel etappidel jõudmast seda määra ületava vahesummani, juhul kui määratud trahvi lõppsumma seda määra ei ületa.

(vt punktid 81 ja 82)

6. Igas menetluses, mis võib kaasa tuua karistuse määramise, eriti trahvi või karistusmakse määramise, ning kus kaitseõiguse tagamine kujutab ühenduse õiguse põhiprintsiipi, mida tuleb järgida ka haldusmenetluse tüüpi menetluses, võib dokumendi esitamata jätmine iseenesest olla kaitseõiguse rikkumine vaid siis, kui asjaomane ettevõtja suudab tõendada esiteks, et komisjon võttis selle dokumendi rikkumise toimepanemise kohta väite esitamisel aluseks, ja teiseks, et väite õigsust sai tõendada vaid nimetatud dokumendile viitamisega.

Asjaomase ettevõtja ülesanne on tõendada, et järeldus, milleni komisjon vaidlusaluses otsuses jõudis, oleks olnud erinev, kui nimetatud ettevõtjale esitamata jäetud dokument, mille alusel komisjon rikkumise tuvastas, oleks jäetud tõendina arvesse võtmata

(vt punktid 94, 97 ja 98)

7. Komisjonil ei ole ettevõtjale trahvisumma kindlaksmääramisel kohustust arvestada tema puudulikku majanduslikku olukorda, kuna sellise kohustuse tunnustamine viiks turutingimustele halvemini kohandunud ettevõtjatele õigustamatu konkurentsieelise andmiseni.

Seda põhimõtet ei sea kahtluse alla suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 5 alapunkt b, mille kohaselt tuleb arvesse võtta ettevõtja tegelikku maksevõimet. Tõepoolest, see võime omab tähendust üksnes „konkreetses sotsiaalses kontekstis”, mis seisneb trahvi maksmise tagajärgedes eelkõige töötuse suurenemise näol või puudutatud ettevõtjast tootmisahelas ees- või tagapool olevate majandusharude olukorra halvenemises.

(vt punktid 105 ja 106)

8. Komisjonile määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 alusel antud pädevus hõlmab pädevust määrata kindlaks trahvi maksmise tähtaeg ja tähtaeg, millest alates hakatakse arvutama viivisintressi, pädevust määrata kindlaks intressimäär ja oma otsuse elluviimiseks vajalikud täpsemad meetmed. Kui komisjonil niisugust pädevust ei oleks, võiksid ettevõtjad hilinenud maksmisest kasu saada, nõrgendades selliselt karistuste mõju.

Seega on komisjonil õigus nõuda kõrgemat viivisintressi määra kui keskmiselt laenusaajalt turul küsitav määr, niivõrd, kuivõrd see on vajalik trahvi maksmisega viivitamise ärahoidmiseks.

(vt punktid 113 ja 115)