Keywords
Summary

Keywords

1. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Põhjendatuse kontrollimine Euroopa Kohtus – Arvesse võetav olukord – Olukord põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõpul

(EÜ artikli 226 teine lõik)

2. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Vaidluse ese – Kindlaksmääramine kohtueelses menetluses

(EÜ artikkel 226)

3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi – Kohustuste rikkumise tõendamine – Komisjoni tõendamiskoormis

(EÜ artikkel 226; nõukogu direktiiv 92/43)

4. Keskkond – Looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse – Direktiiv 92/43

(Nõukogu direktiiv 92/43, artikli 12 lõige 1)

Summary

1. EÜ artikli 226 teise lõigu sõnastuse kohaselt võib komisjon esitada Euroopa Kohtusse liikmesriigi kohustuste rikkumise tuvastamise hagi üksnes siis, kui asjaomane liikmesriik ei ole järginud põhjendatud arvamust komisjoni poolt selleks määratud tähtaja jooksul.

Lisaks eelnevale tuleb liikmesriigi kohustuste rikkumise esinemist hinnata liikmesriigi põhjendatud arvamuses määratud tähtaja lõppemisel esineva olukorra alusel.

(vt punktid 22 ja 23)

2. Liikmesriigi kohustuste rikkumise menetluses on kohtueelse menetluse eesmärk anda asjaomasele liikmesriigile võimalus täita esiteks ühenduse õigusest tulenevaid kohustusi ja teiseks kasutada oma kaitseõigust komisjoni esitatud etteheidete vastu.

Komisjonil on seega õigus oma hagis vaidluse eset kitsendada. Kuigi märgukirja eesmärk on piiritleda vaidluse eset ja põhjendatud arvamuses tuleb komisjonil üksikasjalikult esitada etteheited, mida ta on märgukirjas palju üldisemalt maininud, ei takista see tal siiski kohtumenetluses vaidluse eseme kitsendamist ega laiendamist hilisematele meetmetele, mis on sisuliselt seotud märgukirjas vaidlustatutega.

(vt punktid 33, 36 ja 37)

3. EÜ artikli 226 alusel algatatud liikmesriigi kohustuste rikkumise asjades on komisjon kohustatud tõendama, et väidetav liikmesriigi kohustuste rikkumine on aset leidnud, ilma et ta seejuures toetuks lihtsalt oletustele.

Komisjoni kohustus on seega esitada nõukogu direktiivi 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta puudutava rikkumise puhul tõendid, et asjaomasel alal esineb kaitsealune loomaliik, mitte üksnes tõendid niisuguse liigi esinemise võimalikkuse kohta.

(vt punktid 59, 63)

4. Liikmesriik rikub direktiivi 92/43 looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta artikli 12 lõike 1 punkte b ja d, kui ta ei ole võtnud kõiki vajalikke meetmeid, et vältida esiteks asjaomase loomaliigi tahtlikku häirimist sigimisperioodil ning teiseks sigimiskohtade halvenemist või hävimist.

Direktiivi 92/43 artikli 12 lõike 1 punktis a silmas peetud tahtlikkuse tingimus on täidetud, kui on tõendatud, et õigusakti autor on mõelnud kaitsealuse loomaliigi isendi püüdmist või tapmist või vähemalt möönab sellise püüdmise või tapmise võimalikkust.

Sellest järeldub, et liikmesriik ei riku nimetatud kohustusi, kui ta lubab pidada jahti loomaliigile, keda direktiiviga ei kaitsta.

(vt punktid 70–72)