Keywords
Summary

Keywords

1. Õigusaktide ühtlustamine – EÜ artikkel 95 – Ulatus

(EÜ artikkel 95)

2. Õigusaktide ühtlustamine – Telekommunikatsioonisektor

(EÜ artikkel 95; Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus nr 460/2004)

Summary

1. EÜ artiklis 95 kasutatud väljendiga „ühtlustamise meetmed” tahtsid asutamislepingu koostajad ühenduse seadusandjale anda sõltuvalt üldisest kontekstist ning ühtlustatava valdkonna erilistest asjaoludest hindamisruumi, et valida soovitud tulemuseni jõudmiseks sobivaim ühtlustamistehnika, ning seda eriti valdkondades, mida iseloomustavad keerulised tehnilised üksikasjad.

Mitte miski EÜ artikli 95 sõnastuses ei luba järeldada, et meetmed, mis ühenduse seadusandja on vastu võtnud sellele artiklile tuginedes, peavad oma adressaatide osas piirduma üksnes liikmesriikidega. Nõnda võib kõnealuse seadusandja hinnangul osutuda vajalikuks luua ühenduse asutus, mille ülesanne on aidata ühtlustamisprotsessile kaasa olukordades, kus antud sättel põhinevate õigusaktide ühetaolise rakendamise ja kohaldamise hõlbustamiseks tundub kohane võtta vastu soovituslikke täiendavaid ja raammeetmeid.

Siiski on oluline rõhutada, et niisugusele asutusele antud ülesanded peavad olema vahetult seotud valdkondadega, mis kuuluvad liikmesriikide õigus- ja haldusnorme ühtlustavate õigusaktide reguleerimisalasse. Niisuguse olukorraga on tegemist, kui selliselt loodud ühenduse asutus osutab teenuseid liikmesriikide ametiasutustele ja/või ettevõtjatele, kellel on mõju ühtlustamismeetmete ühetaolise rakendamise üle ja kes võivad hõlbustada nende kohaldamist.

(vt punktid 43–45)

2. Määrus nr 460/2004, millega luuakse Euroopa Võrgu- ja Infoturbeamet, põhineb õigustatult EÜ artiklil 95.

Mis puudutab esiteks ametile määruse artiklis 2 seatud eesmärke, siis direktiivi 2002/21 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste ühise reguleeriva raamistiku kohta eesmärk on selle artikli 1 lõike 1 kohaselt kehtestada elektrooniliste sideteenuste, elektrooniliste sidevõrkude ja nendega seotud vahendite ja teenuste reguleerimise ühtlustatud raamistik. Lisaks väljendavad ühenduse seadusandja muret võrgu- ja infoturbe pärast ka eridirektiivide paljud sätted. Nii on see näiteks seoses direktiividega 2002/20 elektrooniliste sidevõrkude ja -teenustega seotud lubade andmise kohta, direktiivi 2002/22 universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul, 2002/58, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris, 95/46 üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise kohta ja direktiiviga 1999/93 elektroonilisi allkirju käsitleva ühenduse raamistiku kohta. Järelikult on ülesanded, mis on ametile antud määruse artikliga 3, vahetult seotud direktiivi 2002/21 ning võrgu- ja infoturbe valdkonna eridirektiivide eesmärkidega.

Teiseks, mis puudutab selle valdkonna ühenduse õiguse rakendamist, siis nimetatud määruse näol ei ole tegemist isoleeritud meetmega, vaid see kuulub normatiivsesse konteksti, mis on piiritletud direktiivi 2002/21 ja elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste valdkonna eridirektiividega ning mille eesmärk on siseturu väljakujundamine elektroonilise side valdkonnas. Ühenduse seadusandja leidis, seistes vastamisi valdkonnaga, milles rakendatavad tehnoloogiad pole mitte üksnes keerulised, vaid on ka pidevas muutmises, et sellise ühenduse asutuse nagu ameti asutamine on sobiv vahend, et ennetada erinevuste tekkimist, mis võiksid antud valdkonnas saada takistuseks siseturu häireteta toimimisele.

Kui lugeda koostoimes määruse artikli 25 lõikeid 1 ja 2 ning artiklit 27, mille kohaselt pidi amet loodama piiratud tähtajaks ja tema tegevust tuli hinnata eesmärgiga teha kindlaks, kas seda ajavahemikku tuleks pikendada, ilmneb, et ühenduse seadusandja leidis, et enne ameti saatuse otsustamist tuleb hinnata selle tegevuse tulemuslikkust ja tegelikku panust direktiivi 2002/21 ja eridirektiivide rakendamisse.

(vt punktid 47, 48, 50–55, 58, 60–62, 65–67)