Kohtuasi T-442/03

SIC — Sociedade Independente de Comunicação, SA

versus

Euroopa Ühenduste Komisjon

„Riigiabi — Portugali Vabariigi poolt avalik-õigusliku ringhäälinguettevõtja RTP osutatava avaliku teenuse rahastamiseks võetud meetmed — Otsus, millega tunnistatakse, et teatud meetmed ei kujuta endast riigiabi ning et teatud meetmed on ühisturuga kooskõlas — Riigiabina määratlemine — Kokkusobivus ühisturuga — Hoolika ja erapooletu uurimise kohustus”

Esimese Astme Kohtu otsus (viies koda), 26. juuni 2008   II - 1165

Kohtuotsuse kokkuvõte

1. Riigiabi – Mõiste – Meetme valikulisus

   (EÜ artikli 87 lõige 1)

2. Riigiabi – Mõiste – Riigi osalusega äriühingu antud abi

   (EÜ artikli 87 lõige 1)

3. Konkurents – Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks volitatud ettevõtjad – Ettevõtjale niisuguse kohustuse panemiseks riigihanke korraldamise vajaduse puudumine

   (EÜ artikli 86 lõige 2; Amsterdami protokoll)

4. Konkurents – Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks volitatud ettevõtjad – Üldise majandushuvi teenuste määratlemine – Liikmesriikide kaalutlusõigus

   (EÜ artikli 86 lõige 2)

5. Konkurents – Üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamiseks volitatud ettevõtjad – Avaliku teenuse osutamise puhul ette nähtud kvaliteedinõuete täitmine avalik-õigusliku ringhäälinguettevõtja poolt – Liikmesriigi ainupädevus

   (EÜ artikli 86 lõige 2)

6. Riigiabi – Haldusmenetlus – Komisjoni kohustused – Hoolikas ja erapooletu uurimine

   (EÜ artikli 88 lõige 2)

1.  Riigi tasandil võetud meetme puhul ei ole selektiivsuse tingimus täidetud juhul, kui meede annab teatud ettevõtjakategooriale küll soodustuse, kuid ei kaldu kõrvale süsteemi tavapärasest kohaldamisest, vaid — vastupidi — on selle osa ning kujutab endast seeläbi olemuslikult kõnesolevasse süsteemi kuuluvat meedet, või ka juhul, kui meetmega seonduvate kohtlemiserinevuste põhjenduseks võib tuua kõnealuse süsteemi laadi või ülesehituse.

   Mis puudutab siseriiklikku seadust, mille kohaselt riigiettevõtjad ei ole kohustatud aktsiaseltsiks ümberkujundamist vormistama tavapäraselt nõutava notariaalaktiga, siis komisjon peab uurima, kas niisugune erandlik notaritasust vabastamine ei kujuta endast selle erijoontele vaatamata riigiabi põhjusel, et seadust — millel kõnealune vabastus rajanes — ei kasutatud mitte eesmärgiga vabastada riigiettevõtteid kulutustest, vaid et see kuulub lihtsalt riigi õigussüsteemi loogikasse.

   (vt punktid 64–67)

2.  Selleks et soodustusi saaks käsitleda riigiabina EÜ artikli 87 lõike 1 mõttes, peavad need esiteks olema otseselt või kaudselt antud riigi ressurssidest ja teiseks peavad need olema riigile omistatavad. Ainuüksi asjaolu, et meetme on võtnud riigi osalusega äriühing, ei anna alust järeldada, et tegemist on riigile omistatava meetmega. Isegi kui riik saab riigi osalusega äriühingut kontrollida ja tal on valitsev mõju kõnealuse ettevõtja toimingute üle, ei saa automaatselt eeldada, et konkreetsel juhul seda kontrolli ka tegelikult teostatakse. Seega tuleb uurida, kas ametiasutused olid ühel või teisel moel seotud nende meetmete vastuvõtmisega.

   Seda, kas riigi osalusega äriühingu võetud abimeetmeid saab käsitleda riigi võetud meetmetena, saab järeldada faktorite kogumist, mis hõlmab niisuguseid näitajaid nagu selle ettevõtja integreeritus riigiasutuste süsteemi, tema tegevuse laad ja asjaolu, kas ettevõtja tegutseb turul tavapärastes konkurentsitingimustes kõrvuti eraõiguslike ettevõtjatega, ettevõtja õiguslik seisund, st kas see kuulub avaliku õiguse või tavapärase äriühinguõiguse reguleerimisalasse, riigiasutuste poolt ettevõtja juhtimise üle teostatava kontrolli intensiivsus ning kõik muud faktorid, mis konkreetse juhtumi puhul osutavad riigi ametiasutuste osalusele meetme vastuvõtmisel või sellele, et nende osalus ei ole ebatõenäoline, arvestades ka meetme rakendusala, sisu ja selles toodud tingimusi.

   (vt punktid 93–95, 98 ja 99)

3.  Ei EÜ artikli 86 lõike 2 sõnastusest ega selle sättega seonduvast kohtupraktikast ei nähtu, et üldise majandushuvi teenuste osutamise võib ettevõtjale usaldada alles pärast seda, kui on läbi viidud avalik hankemenetlus.

   Kuigi avalikku ringhäälinguteenust käsitletakse üldise majandushuvi teenusena ja mitte üldist majandusvälist huvi esindava teenusena, tuleb sellegipoolest märkida, et selle teenuse määratlemine üldise majandushuvi teenusena tuleneb pigem avaliku ringhäälinguteenuse de facto mõjust ringhäälingusektorile — mida muidu iseloomustab konkurents ja turule orienteeritus — kui avaliku ringhäälinguteenuse väidetavast kommertsaspektist. Nagu liikmesriikide avalik-õiguslikku ringhäälingut käsitlevast Amsterdami protokollist selgelt nähtub, on avalik ringhäälinguteenus „otseselt seotud iga ühiskonna demokraatlike, sotsiaalsete ja kultuuriliste vajadustega”.

   Pealegi on avalik-õigusliku ringhäälingu selline eristaatus aluseks Amsterdami protokolliga liikmesriikidele antud vabadusele sõlmida üldist majandushuvi esindava avaliku ringhäälinguteenuse osutamise lepinguid. See selgitab ja õigustab seda, et liikmesriik ei ole kohustatud lepingu sõlmimiseks üldise majandushuvi teenuse osas läbi viima avalikku hankemenetlust, vähemalt mitte juhul, kui ta on otsustanud niisugust avalikku teenust osutada ise, nagu see käesoleval juhul toimub riigi osalusega äriühingu kaudu.

   (vt punktid 145, 153 ja 154)

4.  Liikmesriikidel on üldise majandushuvi teenuste määratlemisel laiaulatuslik kaalutlusõigus. Järelikult saab komisjon liikmesriigi kasutatava määratluse kahtluse alla seada vaid juhul, kui tegemist on ilmselge veaga.

   Pealegi ei välista ühenduse õigus mingil moel seda, et liikmesriigid määratlevad üldist majandushuvi esindavad avalikud ringhäälinguteenused laialt, st nii, et need hõlmavad laiaspektrilise programmiga telekava. Seda võimalust ei sea kahtluse alla asjaolu, et avalik-õiguslik ringhäälinguettevõtja tegeleb lisaks kommertstegevusega, nimelt reklaamiaja müügiga. Niisugune küsimuseasetus seaks üldist majandushuvi esindavate ringhäälinguteenuste määratluse sõltuvusse nende rahastamise viisist. Üldise majandushuvi teenused määratletakse — eelduslikult — üldise huvi kaudu, mille rahuldamiseks see on mõeldud, mitte niisuguste teenuste osutamist tagavate rahaliste vahendite kaudu.

   (vt punktid 195, 201–203)

5.  Üksnes liikmesriik saab hinnata seda, kas avalik-õiguslik ringhäälinguettevõtja on täitnud avaliku teenuse osutamise puhul ette nähtud kvaliteedinõuded. Komisjon peab põhimõtteliselt kontrollima vaid seda, kas eksisteerib selline mehhanism, mille raames sõltumatu organ kontrollib, kas ringhäälinguettevõtja on oma ülesanded täitnud. Vaid juhul, kui komisjonile uurimise käigus edastatud teave sisaldab kaalukat tõendusmaterjali selle kohta, et niisugust kontrollimehhanismi ei ole selle olemasolule vaatamata ellu rakendatud, võib komisjonilt taotleda, et ta kontrolliks, kas seda tegelikult rakendati, samas peab aga komisjon jälgima, et ta ei läheks kaugemale niisuguse uurimise piiridest ning eelkõige ei asuks liikmesriigi asemele kvaliteedinõuete täitmisele konkreetse hinnangu andmisel.

   (vt punktid 212–214)

6.  Riigiabi kontrollimenetluse puhul on muudel huvitatud isikutel peale asjassepuutuva liikmesriigi vaid haldusmenetluses osalemise õigus ning seda ulatuses, mis on juhtumi asjaolusid arvestades asjakohane. Seega ei ole huvitatud isikul, kes esitab neil asjaoludel komisjonile taotluse, millega palub sel institutsioonil kasutada oma volitusi, et saada liikmesriigilt teatavat teavet, õigust nõuda, et komisjon selle taotluse rahuldaks. Komisjon võib vajadusel hinnata, kas selline taotlus on kõnesolevate meetmete kontrollimise huvides vajalik. Hinnangu andmisel võib komisjon võtta arvesse teavet, mis on juba tema käsutuses. Teiste huvitatud isikute — peale liikmesriigi — menetluses osalemise ja teabe saamise õiguse piiratus ei ole kuidagi vastuolus hoolika ja erapooletu uurimise kohustusega, mida komisjon peab riigiabi valdkonnas järgima. Seega kuigi komisjonil on kaalutlusruum, ei saa ta sellegipoolest — arvestades hoolika ja erapooletu uurimise kohustust — jätta taotlemata niisuguse teabe edastamist, mis võib kinnitada või ümber lükata muu teabe, mis on kõnesoleva meetme uurimise juures asjakohane, kuid mille usaldusväärsust ei saa pidada piisavalt tõendatuks.

   (vt punktid 222–225)