Keywords
Summary

Keywords

1. Ühenduse õigus – Üksikisikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada üksikisikutele tekitatud kahju

2. Ühenduse õigus – Üksikisikutele antud õigused – Liikmesriigipoolne rikkumine – Kohustus hüvitada üksikisikutele tekitatud kahju

Summary

1. Ühenduse õigusega on vastuolus siseriiklik õigusakt, millega on liikmesriigi vastutus kahju eest, mida on üksikisikule tekitanud viimase astme siseriiklikule kohtule omistatav ühenduse õiguse rikkumine, üldiselt välistatud, kui rikkumine tuleneb õigusnormide tõlgendamisest või faktiliste asjaolude ja tõendite hindamisest kõnesoleva kohtu poolt.

Igasuguse riigivastutuse välistamine sellises olukorras põhjusel, et ühenduse õiguse rikkumine tuleneb õigusnormide tõlgendamisest kohtu poolt, viiks selleni, et oma tähenduse kaotab põhimõte, mille kohaselt on liikmesriigid kohustatud hüvitama kahju, mis on üksikisikutele tekitatud viimase astme siseriikliku kohtu otsusest tuleneva ilmselge ühenduse õiguse rikkumisega, kuna niisugune välistamine ei taga üksikisikutele ühenduse õigusega antud õiguste tõhusat kohtulikku kaitset.

(vt punktid 33, 36, 40, 44, 46 ja resolutiivosa)

2. Liikmesriigi vastutus viimase astme siseriiklikule kohtule omistatava ühenduse õiguse rikkumisega üksikisikule tekitatud kahju eest saab tekkida üksnes erandlikul juhul, kui nimetatud kohus on kohaldatavat õigust ilmselgelt rikkunud. Ilmselge rikkumise hindamisel lähtutakse kindlast hulgast kriteeriumidest, nagu rikutud normi selguse ja täpsuse aste, tehtud õigusliku vea vabandatavus või vabandamatus või asjaolu, et kõnesolev kohus on jätnud täitmata oma kohustuse taotleda eelotsust EÜ artikli 234 kolmanda lõigu alusel, ning ilmselge rikkumine on igal juhul eeldatav, kui asjassepuutuv otsus ilmselgelt eirab Euroopa Kohtu praktikat vastavas valdkonnas.

Kuigi ei saa välistada, et siseriiklikus õiguses on täpsustatud rikkumise laadi või raskusastet käsitlevad kriteeriumid, mis peavad olema täidetud, et saaks kohaldada riigi vastutust viimase astme siseriiklikule kohtule omistatava ühenduse õiguse rikkumise eest, ei või need kriteeriumid mingil juhul kehtestada rangemaid nõudeid kui kohaldatava õiguse ilmselge rikkumise tingimusest tulenevad nõuded, nagu seda on täpsustatud Köbleri kohtuasjas (C‑224/01) tehtud 30. septembri 2003. aasta otsuse punktides 53–56.

Ühenduse õigusega on vastuolus siseriiklik õigusakt, mis piirab sellise vastutuse tekkimise üksnes juhtudega, mil tegemist on kohtuniku tahtlusega või tõsise üleastumisega, kui sellise piiramise tulemusel on välistatud liikmesriigi vastutuse tekkimine muudel kohaldatava õiguse ilmselge rikkumise juhtudel.

(vt punktid 42–44, 46 ja resolutiivosa)