Keywords
Summary

Keywords

1. Ühenduse õigus – Õiguse üldpõhimõtted – Karistusõiguse sätete tagasiulatuva jõu puudumine

(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 15; komisjoni teatised 96/C 207/04 ja 98/C 9/03)

2. Konkurents – Trahvid – Suunised trahvide arvutamise meetodi kohta

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03)

3. Konkurents – Trahvid – Ühenduse karistused ning siseriiklike konkurentsieeskirjade rikkumise eest liikmesriigis või kolmandas riigis määratud karistused

(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 15)

4. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine

(EÜ artikli 81 lõige 1 ja EÜ artikkel 82; EMP leping, artikli 53 lõige 1; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

5. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

6. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Trahvi hoiatav mõju

(EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 17, artikkel 15)

7. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Tegelik mõju turule

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 1A esimene lõik)

8. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

9. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud

(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 15)

10. Konkurents – Haldusmenetlus – Kaitseõiguse tagamine

(EÜ artiklid 81 ja 82; nõukogu määrus nr 17, artikkel 11)

11. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Raskendavad asjaolud

(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 15; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkt 2)

12. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2)

13. Konkurents – Ühenduse eeskirjad – Rikkumised – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine

(EÜ artikkel 81; nõukogu määrus nr 17)

14. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud

(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 17, artikli 15 lõige 2; komisjoni teatis 98/C 9/03, punkti 3 kolmas taane)

15. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine – Kriteeriumid – Rikkumise raskus – Kergendavad asjaolud

(EÜ artikli 81 lõige 1; nõukogu määrus nr 17, artikkel 15)

16. Konkurents – Trahvid – Summa – Kindlaksmääramine

(Nõukogu määrus nr 17, artikkel 15; komisjoni teatis 96/C 207/04, peatükid B, C ja D)

17. Konkurents – Haldusmenetlus – Vastuväiteteatis – Vajalik sisu

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 19 lõige 1)

18. Konkurents – Haldusmenetlus – Vastuväiteteatis – Vajalik sisu

(Nõukogu määrus nr 17, artikli 19 lõige 1)

19. Konkurents – Trahvid – Summa – Komisjoni kaalutlusõigus – Kohtulik kontroll

(EÜ artikkel 229)

Summary

1. Euroopa inimõiguste konventsiooni artiklis 7 põhiõigusena kinnitatud karistusseaduste tagasiulatuva jõu puudumise põhimõte kujutab endast ühenduse õiguse üldpõhimõtet, mida tuleb konkurentsinormide rikkumise eest trahvide määramisel järgida. See põhimõte nõuab, et kohaldatud karistused ei või olla raskemad teo toimepanemise ajal ettenähtutest.

Selliste suuniste vastuvõtmine, millega muudetakse komisjoni üldist konkurentsipoliitikat trahvide valdkonnas, võib põhimõtteliselt kuuluda tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte kohaldamisalasse.

Esiteks võivad need suunised tekitada õiguslikke tagajärgi. Nimetatud õiguslikud tagajärjed ei teki suuniste enda normatiivsusest, vaid nende vastuvõtmisest ja avaldamisest komisjoni poolt. Suuniste ja samuti koostööteatise vastuvõtmine ja avaldamine piirab komisjoni kaalutlusõigust ning komisjon ei saa nimetatud normidest kõrvale kalduda ilma, et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine, õiguspärase ootuse kaitse ja õiguskindlus.

Teiseks kuuluvad suunised kui konkurentsipoliitika vahend – nii nagu rikkumist ette nägeva normi uus kohtulik tõlgenduski – tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte kohaldamisalasse, nagu tuleneb Euroopa inimõiguste konventsiooni artikli 7 lõiget 1 puudutavast Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast, mille kohaselt on rikkumist ette nägeva normi uue tõlgenduse tagasiulatuv kohaldamine viimati mainitud sättega vastuolus. Mainitud kohtupraktika kohaselt on sellise juhtumiga tegu siis, kui kohtuliku tõlgenduse tulemus ei ole rikkumise toimepanemise hetkel mõistlikult ootuspärane, pidades silmas eelkõige sellel ajal kohtupraktikas levinud asjaomase sätte tõlgendust. Samas tuleneb sellest praktikast, et ootuspärasuse mõiste ulatus sõltub suurel määral asjaomase teksti sisust, hõlmatavast ainevaldkonnast ning normi adressaatide arvust ja nende isikutest. Seega ei ole seaduse ootuspärasusega vastuolus see, kui asjaomane isik peab pöörduma õigusnõuandja poole, et asjaolude juures piisava mõistlikkusega hinnata kindla teo tagajärgi. Nii on see eelkõige kutseala esindajatega, kes on harjunud oma kutsetegevuses suuremat hoolsust üles näitama. Neilt võib ka oodata suuremat hoolt sellise tegevusega kaasnevate riskide hindamisel.

Tagasiulatuva jõu puudumise põhimõtte järgimise kontrollimiseks tuleb kindlaks teha, kas suunistega määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta sisse viidud muudatus oli asjaomaste rikkumiste toimepanemise ajal mõistlikult ootuspärane. Suuniste peamine uuendus seisneb selles, et arvutamise lähtekohaks võetakse nimetatud suunistes sätestatud vahemiku põhjal arvutatav põhisumma, kusjuures see vahemik väljendab erinevaid rikkumise raskusastmeid, kuid ei oma sellisena mingit seost asjaomase käibega. See meetod tugineb seega sisuliselt trahvide tariifide määramisele, olgu see siis kui tahes suhteline ja paindlik

Järgmiseks ei saa asjaolu, et komisjon kohaldas minevikus teatava suurusega trahve teatavat tüüpi rikkumistele, veel võtta võimalust seda taset tõsta määruses nr 17 märgitud piirides, kui see on vajalik ühenduse konkurentsipoliitika elluviimise tagamiseks, vaid vastupidi – ühenduse konkurentsinormide tõhus kohaldamine eeldab seda, et komisjon saaks igal hetkel kohandada trahvide taset vastavalt selle poliitika vajadustele.

Sellest tuleneb, et trahviga lõppeda võiva haldusmenetlusega seotud ettevõtjatel ei saa tekkida õiguspärast ootust, et komisjon ei ületa varasema praktika käigus määratud trahvide määrasid või et kasutatakse sama trahvide arvutamise meetodit.

Järelikult peavad nimetatud ettevõtjad arvestama võimalusega, et komisjon võib igal hetkel otsustada tõsta trahvisummasid võrreldes minevikus kohaldatuga. See on nii mitte üksnes siis, kui komisjon tõstab trahvisummade taset üksikutes otsustes trahve määrates, vaid ka siis, kui trahvisummasid tõstetakse arutatavale asjale üldise ulatusega käitumisreegleid nagu suunised kohaldades.

(vt punktid 41–49 ja 409)

2. Asjaolu, et komisjon kohaldas ettevõtjale määratud trahvi summa arvutamiseks suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta sätestatud meetodit, ei tähenda nende ettevõtjate diskrimineerivat kohtlemist, kes panid samas ajavahemikus toime ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumisi, kuid kes tulenevalt rikkumise avastamise kuupäevast või neid puudutavast haldusmenetlusest endast mõisteti süüdi enne suuniste vastuvõtmist ja avaldamist.

(vt punkt 53)

3. Ne bis in idem põhimõte keelab ühte ja sama isikut karistada rohkem kui üks kord ühe ja sama õigusvastase teo eest, et kaitsta sama õigushüve. Selle põhimõtte kohaldamisel on kolm kumulatiivset tingimust: asjaolude samasus, õigusrikkuja samasus ja kaitstava õigushüve samasus.

Ühe ettevõtja suhtes ühe ja sama õigusvastase teoga seonduvalt kahe paralleelse menetluse läbiviimine ja seega kahe karistuse määramine – ühe määrab kõnealuse liikmesriigi pädev asutus ja teise ühendus – on õiguspärane, kui nimetatud menetlustel on erinev eesmärk ja rikutud normid ei ole samad.

Sellest tuleneb, et ne bis in idem põhimõtet ei saa ammugi kohaldada sellises olukorras, mil ühelt poolt komisjoni ja teiselt poolt kolmandate riikide ametivõimude toimetatud menetlustel ja määratud karistustel ei ole ilmselgelt samad eesmärgid. Kui esimesel juhul on eesmärk säilitada moonutamata konkurentsi Euroopa Liidu või Euroopa Majanduspiirkonna territooriumil, siis teisel juhul kaitstakse kolmanda riigi turgu. Seega ei ole ne bis in idem põhimõtte kohaldamiseks vajalik kaitstava õigushüve identsuse tingimus antud juhul täidetud.

(vt punktid 61–63)

4. Komisjoni pädevus määrata trahve ettevõtjatele, kes tahtlikult või hooletusest on pannud toime EÜ artikli 81 lõike 1 või artikli 82 rikkumise, kujutab endast ühte komisjonile antud vahenditest, et täita talle ühenduse õigusega pandud järelevalveülesannet. See ülesanne hõlmab kohustust järgida üldist poliitikat asutamislepingus kehtestatud normide kohaldamiseks konkurentsi valdkonnas ning juhendada selles sunnas ka ettevõtjate tegevust.

Sellest tuleneb, et komisjonil on pädevus otsustada trahvisumma taset, et tugevdada nende hoiatavat mõju, kui teatavat tüüpi rikkumised on vaatamata asjaolule, et ühenduse konkurentsipoliitika on need algusest peale ebaseaduslikuks kuulutanud, suhteliselt sagedased kasumi tõttu, mida huvitatud ettevõtjad võivad nendest saada.

Komisjoni poolt silmas peetud hoiatuseesmärk puudutas ettevõtjate tegevust ühenduses või Euroopa Majanduspiirkonnas (EMP). Järelikult ei määratleta ettevõtjale ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise tõttu määratud trahvi hoiatavat iseloomu ei pelgalt selle ettevõtja erilise olukorra alusel ega selle alusel, kas ta järgis väljaspool EMP‑d kolmandates riikides kehtestatud konkurentsieeskirju.

(vt punktid 70–72)

5. Konkurentsieeskirjade rikkumise raskusaste tuleb tuvastada mitmete elementide põhjal, nagu eelkõige juhtumi iseäralikud asjaolud ja kontekst, ning ilma, et esineks siduvat või ammendavat loetelu kriteeriumidest, mida peab tingimata arvestama.

Samamoodi võivad rikkumise raskusastme hindamise kriteeriumideks vastavalt olukorrale olla rikkumise esemeks oleva kauba hulk ja väärtus ning samuti ettevõtja suurus ja majanduslik võimsus ning seega mõju, mida ettevõtja võis asjaomasel turul rakendada. Esiteks järeldub sellest, et trahvisumma kindlaksmääramise eesmärgil on lubatud arvestada sama hästi nii ettevõtja kogukäivet, mis viitab – kasvõi ligikaudselt ja mittetäiuslikult – tema suurusele ja majanduslikule võimsusele, kui ka kõnealuste ettevõtjate turuosa asjaomasel turul, mis annab aimdust rikkumise ulatusest. Teiseks tuleneb sellest, et ei ühele ega teisele nendest numbritest ei tohi omistada tähtsust, mis oleks teiste hindamiskriteeriumidega võrreldes ebaproportsionaalne, ja järelikult ei saa sobiva trahvi kindlaksmääramine toimuda üksnes kogukäibe põhjal arvutades.

(vt punktid 98–99)

6. Hoiatamine on üks peamistest kaalutlustest, millest komisjon ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvi summa kindlaksmääramisel juhinduma peab.

Kui trahv tuleks kindlaks määrata selliselt, et see piirduks vaid kartellikokkuleppest saadud kasu olematuks muutmisega, ei oleks tal hoiatavat mõju. Mõistlik on eeldada, et ettevõtjad võtavad oma finantsarvutustes ja oma tegevuses arvesse mitte üksnes rikkumise eest määratavate trahvide taset, vaid ka kartellikokkuleppe avastamise ohu taset. Peale selle, kui vähendada trahvi ülesannet üksnes selleni, et see muudaks olematuks saadud tulu või kasu, ei võetaks EÜ artikli 81 lõiget 1 silmas pidades piisavalt arvesse asjaomase tegevuse rikkuvat laadi. Käsitledes trahvi üksnes hüvitisena tekitatud kahju eest, jäetaks lisaks hoiatavale mõjule, mis puudutab ainult tulevikus toimuvat tegevust, tähelepanuta sellise meetme repressiivne iseloom tegelikult toime pandud rikkumise suhtes.

Sellise ettevõtja puhul, kes on esindatud arvukatel turgudel ja kellel on iseäranis suur finantsiline suutlikkus, ei piisa trahvi hoiatava mõju tagamiseks sellest, kui arvestada asjaomasel turul tekkinud käivet. Mida suurem on ettevõtja ja mida rohkem on tal ülemaailmseid vahendeid, mis võimaldavad tal turul sõltumatult tegutseda, seda enam peab ta olema teadlik oma rolli olulisusest konkurentsi tõrgeteta toimimise osas turul. Järelikult tuleb rikkumise raskusastme uurimisel arvestada rikkumises süüdi mõistetud ettevõtja majanduslikku võimsust puudutavaid faktilisi asjaolusid ja eelkõige kogukäivet.

(vt punktid 129–131)

7. Suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 1A esimese lõigu kohaselt võtab komisjon rikkumise raskusastme alusel trahvi arvutamisel arvesse rikkumise tegelikku mõju turule, kui seda saab mõõta. See kartellikokkuleppe mõõdetav mõju tuleb lugeda piisavalt tõendatuks, kui komisjon suudab esitada konkreetseid ja usaldusväärseid kaudseid tõendeid, mis viitavad mõistliku tõenäosusega sellele, et kartellikokkuleppel oli mõju turule.

Kartellikokkuleppe poolt turule avaldatava mõju hindamine eeldab tingimata oletuste tegemist. Selle raames peab komisjon eelkõige uurima, milline oleks olnud asjaomase toote hind ilma kartellikokkuleppeta. Hindade tegeliku kujunemise põhjuste uurimisel on ohtlik spekuleerida iga osa rolli üle. Arvesse tuleb võtta objektiivset asjaolu, et hinnakokkuleppega loobusid osalised nimelt oma vabadusest konkureerida hindadega. Sellise mõju hindamine, mis tuleneb muudest teguritest kui see kartellikokkuleppe poolte vabatahtlik loobumine, põhineb kahtlemata mõistlikul ja täpselt määramatul tõenäosusel.

Seega, võtmata punkti 1A esimese lõigu kriteeriumilt tema kasulikku mõju, ei saa komisjonile ette heita, et ta tugines konkurentsivastase eesmärgiga kartellikokkuleppe, nagu seda on hinnakokkulepe või kvoote puudutav kokkulepe, tegelikule mõjule turule, jättes selle mõju tegeliku suuruse määramata või selles osas arvulise hinnangu esitamata.

(vt punktid 157–161)

8. Konkurentsi valdkonnas rikkumise raskusastme kindlaksmääramisel tuleb eelkõige arvesse võtta süüks pandud tegevuse õiguslikku ja majanduslikku konteksti. Hinnates rikkumise tegelikku mõju turule, peab komisjon viitama konkurentsitingimustele, mis oleksid eksisteerinud ilma rikkumiseta.

Esiteks tähendab see, et hinnakartellide puhul tuleb tuvastada – mõistliku tõenäosuse astmega –, et kokkulepped võimaldasid asjaomastel pooltel ka tegelikkuses saavutada kõrgemat hinnataset kui see, mis oleks olnud valdav kartellikokkuleppe puudumisel. Teiseks tuleneb sellest, et komisjon peab hinnangu andmisel võtma arvesse asjaomase turu kõiki objektiivseid tingimusi, arvestades kehtivat majanduslikku ja võimalusel ka õiguslikku konteksti. Vajaduse korral tuleb arvesse võtta „objektiivsete majanduslike tegurite” olemasolu, mis näitavad, et „vaba konkurentsi tingimustes” ei oleks hinnatase olnud identne sellega, mis ta tegelikult oli.

(vt punktid 181-182)

9. Asjaolu, et kartellikokkuleppe pooled ei järginud kokkulepet ega kohaldanud kokkulepitud hindasid täielikult, ei tähenda seda, et nii toimides kohaldasid nad hindasid, mida nad võinuks kohaldada kartellikokkuleppe puudumisel, ja seega ei kujuta see endast tegurit, mida võiks kergendava asjaoluna arvesse võtta. Ettevõtja, kes vaatamata konkurentidega sõlmitud kokkuleppele tegutseb turul rohkem või vähem iseseisvalt, võib üritada kartelli oma huvides ära kasutada.

(vt punkt 189)

10. Mitte ükski säte ei keela komisjonil tugineda tõendile, mis võib aidata tuvastada EÜ artiklite 81 ja 82 rikkumist ja kindlaks määrata trahvi, nagu dokument, mis koostati komisjoni menetlusest erinevas menetluses.

Tuginedes siiski ühenduse õiguse üldpõhimõtetele, mille olemusliku osa moodustavad põhiõigused ja mida silmas pidades tuleb kõiki ühenduse õigusakte tõlgendada, on tunnustatud ettevõtja õigust mitte alluda komisjoni poolt määruse nr 17 artikli 11 raames avaldatud sunnile võtta omaks rikkumises osalemine. Selle õiguse kaitsmine eeldab küsimuse ulatuse vaidlustamise puhul seda, et tuleb kontrollida, kas küsimuse adressaadi vastus võrduks tegelikkuses rikkumise ülestunnistamisega selliselt, et see riivaks kaitseõigust.

Kui komisjon tugineb tõendite vaba hindamise raames ütlustele, mis on antud muus menetluses kui tema enda omas, ja kui need ütlused võivad sisaldada teavet, mille esitamisest komisjonile oleks asjaomasel ettevõtjal olnud õigus keelduda, kui komisjon esitas talle samasisulisi küsimusi, on komisjon kohustatud tagama asjaomasele ettevõtjale samad menetluslikud õigused, mis on antud ettevõtjale, kellele ta küsimusi esitab.

Nimetatud menetluslike tagatiste järgimine eeldab sellises olukorras seda, et komisjon on kohustatud omal algatusel uurima, kas esialgsel hinnangul esineb tõsiseid kahtlusi seoses asjaomaste poolte menetluslike õiguste järgimisega menetluses, kus nad selliseid ütlusi andsid. Kirjeldatud tõsiste kahtluste puudumisel tuleb asjaomaste poolte menetluslikud õigused lugeda piisavalt tagatuks, kui komisjon märgib vastuväiteteatises selgelt, lisades vajaduse korral kõnealused dokumendid teatisele juurde, et ta kavatseb nendele ütlustele tugineda. Sel moel võimaldab komisjon asjaomastel pooltel võtta seisukoht mitte üksnes nende ütluste sisu suhtes, vaid ka võimalike rikkumiste või eriliste asjaolude suhtes, mis esinesid kas ütluste andmisel või nende esitamisel komisjonile.

(vt punktid 261–265)

11. Kui konkurentsieeskirjade rikkumise panevad toime mitu ettevõtjat, tuleb trahvisummade kindlaksmääramise raames uurida iga ettevõtja osalemise suhtelist raskusastet, kusjuures eelkõige tuleb välja selgitada, milline oli ettevõtjate vastav roll nende rikkumises osalemise ajal.

Sellest tuleneb eelkõige, et ühe või mitme ettevõtja tegutsemist kartelli „juhina” ( chef de file ) tuleb trahvisumma arvutamisel arvestada, kuna selliselt tegutsenud ettevõtjad peavad teiste ettevõtjatega võrreldes kandma selles osas erilist vastutust.

(vt punktid 296 ja 297)

12. Komisjonil on konkurentsieeskirjade rikkumise eest määratava trahvi summa määramisel kaalutlusõigus. Asjaolu, et komisjon on raskendavate asjaolude puhul minevikus kohaldanud trahvide suurendamisel teatud määra, ei võta temalt õigust neid määrasid määruses nr 17 ja suunistes määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta sätestatud piirides tõsta, kui see on vajalik, et tagada ühenduse konkurentsipoliitika rakendamist.

(vt punkt 312)

13. Määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 kohaldamisel igas asjas, st siis, kui ta määrab asutamislepingu konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahve, on komisjon kohustatud järgima õiguse üldpõhimõtteid, mille hulgas esineb ka võrdse kohtlemise põhimõte, nagu teda ühenduse kohtud on tõlgendanud. Ometi võib ettevõtja talle määratud trahvi summat nimetatud põhimõtte rikkumisele tuginedes vaidlustada vaid juhul, kui ta tõendab, et tema poolt viidatud otsustega seonduvate juhtumite asjaolusid puudutavad andmed, nagu asjaomased turud, tooted, riigid, ettevõtjad ning ajavahemikud on võrreldavad käesoleva juhtumi vastavate andmetega.

(vt punktid 315 ja 316)

14. Komisjon peab trahvisumma määramiseks konkurentsieeskirjade rikkumise raskusastme hindamisel arvesse võtma mitte üksnes konkreetse juhtumi asjaolusid, vaid ka rikkumise konteksti, ja tagama, et tema tegevusel oleks hoiatav laad. Tegelikult võimaldab ainult nende asjaolude arvesse võtmine tagada komisjoni tegevusele täieliku tõhususe, et säilitada kahjustamata konkurentsi ühisturul.

Suuniste määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta punkti 3 kolmandas taandes sisalduva sätte puhtalt tekstiline analüüs võib jätta mulje, et ainuüksi rikkujapoolne rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub, kujutab endast üldist ja reservatsioonideta kergendavat asjaolu. Nimetatud sätte selline tõlgendamine vähendaks tõhusa konkurentsi säilitamist võimaldavate sätete kasulikku mõju, kuna ta nõrgendaks nii võimalikku karistust EÜ artikli 81 rikkumise eest kui ka sellise karistuse hoiatavat mõju.

Erinevalt teistest kergendavatest asjaoludest ei ole see asjaolu omane rikkuja subjektiivsele eripärale ega ka konkreetse juhtumi asjaoludele, kuna see tuleneb peamiselt komisjoni välisest sekkumisest. Nii ei saa komisjoni sekkumise tagajärjel rikkumise lihtsalt lõpetamist samastada rikkuja enda iseseisva algatusega, vaid see on üksnes sellele sekkumisele vastav sobiv ja normaalne reaktsioon. Lisaks hindab see asjaolu üksnes seda, et rikkuja on tulnud tagasi seadusliku tegevuse juurde ning see ei tee veel komisjoni uurimise läbiviimist hõlpsamaks. Lõpuks ei saa selle asjaolu väidetavat kergendavat laadi õigustada üksnes rikkumise lõpetamise õhutamisega, ja seda eriti arvestades eelnevaid sedastusi. Sellega seoses tuleb märkida, et pärast komisjoni esimest sekkumist rikkumise jätkamise käsitlemine raskendava asjaoluna kujutab endast juba õigustatult rikkumise lõpetamise õhutamist, mis ei vähenda karistust ega selle karistuse hoiatavat mõju.

Järelikult, tunnustades kergendavana asjaolu, et rikkumine lõpetatakse kohe, kui komisjon sekkub, kahjustab see õigustamatult EÜ artikli 81 lõike 1 kasulikku mõju, vähendades nii karistust kui ka selle karistuse hoiatavat mõju. Seega ei saanud komisjon võtta endale kohustust käsitleda kergendava asjaoluna rikkumise lihtsat lõpetamist kohe, kui ta on sekkunud. Seetõttu tuleb suuniste punkti 3 kolmandas taandes esinevat sätet tõlgendada kitsalt, et see ei oleks vastuolus EÜ artikli 81 lõike 1 kasuliku mõjuga nii, et üksnes konkreetse juhtumi asjaolud, milles toimub rikkumise lõpetamine kohe, kui komisjon sekkub, võivad õigustada selle viimati nimetatud asjaolu arvestamist kergendava asjaoluna.

Eriti raske rikkumise puhul, mille esemeks on hindade kindlaksmääramine ja turgude jagamine ning mille panid asjaomased ettevõtjad toime tahtlikult, ei saa selle rikkumise lõpetamist käsitleda kergendava asjaoluna, kui selle lõpetamise tingis komisjoni sekkumine.

(vt punktid 334–338, 340 ja 341)

15. Kuigi on oluline, et ettevõtja võtaks kasutusele meetmeid takistamaks ühenduse konkurentsiõiguse edasiste rikkumiste toimepanemist tema töötajate poolt, ei muuda see asjaolu midagi tuvastatud rikkumise olemasolus. Seega ei ole komisjon kohustatud seda elementi kergendava asjaoluna arvesse võtma, eriti kui tegemist on EÜ artikli 81 lõike 1 ilmse rikkumisega.

(vt punkt 359)

16. Et mitte sattuda vastuollu võrdse kohtlemise põhimõttega, tuleb teatist trahvide määramata jätmise või vähendamise kohta kartellide puhul kohaldada nii, et trahvide vähendamise osas peab komisjon kohtlema ühtviisi kõiki ettevõtjaid, kes edastavad komisjonile samas menetlusstaadiumis ja analoogses olukorras võrreldavaid andmeid neile etteheidetud asjaolude kohta. Ettevõtjate erinevaks kohtlemiseks ei anna alust see, kui üks nendest ettevõtjatest tunnistas asjaolusid esimesena, vastates komisjoni poolt samas menetlusstaadiumis esitatud küsimustele.

Samas kehtib see vaid juhul, kui ettevõtjate koostöö ei kuulu koostööteatise peatükkide B ja C kohaldamisalasse.

Erinevalt nendest peatükkidest ei näe peatükk D ette asjaomaste ettevõtjate erinevat kohtlemist tulenevalt sellest, millises järjekorras need komisjoniga koostööd tegid.

(vt punktid 400 ja 401 ning 403)

17. Vastuväiteteatises peab olema piisavalt selgelt sõnastatud ülevaade etteheidetest, kasvõi kokkuvõtlik, et huvitatud isikud saaksid teada, millist käitumist komisjon neile ette heidab. Üksnes selle tingimuse täitmisel vastab vastuväiteteatis temale ühenduse määrustega pandud ülesandele anda kogu vajalik teave ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele, et need saaksid end tõhusalt kaitsta enne, kui komisjon võtab vastu lõpliku otsuse.

(vt punkt 416)

18. Komisjon täidab oma kohustust pidada kinni ettevõtjate õigusest olla ära kuulatud niipea, kui komisjon märgib vastuväiteteatises otseselt, et ta kavatseb uurida, kas asjaomastele ettevõtjatele tuleb trahve määrata, ja mainib peamised faktilised ja õiguslikud asjaolud, mis võivad trahvi kaasa tuua, nagu väidetava rikkumise raskusaste ja kestus ning asjaolu, et rikkumine pandi toime „tahtlikult või hooletusest”. Nii käitudes annab komisjon neile ettevõtjatele piisavalt asjaolusid enda kaitsmiseks mitte üksnes rikkumise tuvastamise, vaid ka neile trahvi määramise vastu.

Sellest tuleneb, et trahvisumma kindlaksmääramise osas tagatakse asjaomaste ettevõtjate kaitseõigus komisjoni ees võimalusega esitada märkusi rikkumise kestuse, raskusastme ja konkurentsivastase laadi ootuspärasuse osas. See järeldus kehtib seda enam, et komisjon tegi huvitatud isikutele suuniste avaldamisega üksikasjalikult teatavaks võimaliku trahvisumma arvutusmeetodi ja viisi, kuidas ta neid kriteeriume arvesse võtab. Seda järeldust ei sea kahtluse alla ka asjaolu, et suunised määruse nr 17 artikli 15 lõike 2 ja ESTÜ asutamislepingu artikli 65 lõike 5 kohaselt määratavate trahvide arvutamise meetodi kohta ei viita otseselt koefitsiendile, kuna nendes on märgitud, et on vaja arvesse võtta rikkujate tegelikku majanduslikku suutlikkust põhjustada olulist kahju muudele turuosalistele ja määrata trahvi suurus nii, et sellel oleks piisavalt hoiatav mõju.

(vt punktid 434 ja 435)

19. Kuna väidete uurimise raames, mille ettevõtja esitas talle ühenduse konkurentsieeskirjade rikkumise eest trahvi määrava komisjoni otsuse seaduslikkuse suhtes, ilmnes õigusvastasus, tuleb Esimese Astme Kohtul selgeks teha, kas ta peab oma täielikku pädevust kasutades vaidlustatud otsust muutma.

(vt punkt 443)