Keywords
Summary

Keywords

1. Kalandus — Mereressursside kaitse — Kontrollimeetmed — Liikmesriikide kontrolli­ ja karistamiskohustused — Ulatus

(Nõukogu määrus nr 2847/93)

2. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi — Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav kohtuotsus — Kohtuotsuse täitmise kohustuse rikkumine — Rahatrahvid — Trahv — Põhisumma — Kahe karistuse kumuleerimine — Lubatavus — Tingimused — Non bis in idem ja võrdse kohtlemise põhimõtte kahjustamine — Puudumine

(EÜ artikli 228 lõige 2)

3. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi — Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav kohtuotsus — Kohtuotsuse täitmise kohustuse rikkumine — Rahatrahvid —Arvutusmeetod — Euroopa Kohtu kaalutlusõigus — Komisjoni poolt vastu võetud suuniste puudumine

(EÜ artikli 228 lõige 2)

4. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi — Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav kohtuotsus — Kohtuotsuse täitmise kohustuse rikkumine — Rahatrahvid — Euroopa Kohtu kaalutlusõigus — Karistuse määramine komisjoni ettepanekutest sõltumatult — Lubatavus

(EÜ artikli 228 lõige 2)

5. Liikmesriigi kohustuste rikkumise hagi — Liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastav kohtuotsus — Kohtuotsuse täitmise kohustuse rikkumine — Rahatrahvid — Trahv — Summa kindlaksmääramine — Kriteeriumid

(EÜ artikli 228 lõige 2)

Summary

1. Ühenduse kalavarude kaitse- ja majandamissüsteemist liikmesriikidele tulenevate kohustuste täitmine on imperatiivne, selleks et tagada püügipiirkondade kaitse, mere bioloogiliste ressursside säilimine ning nende pikaajaline kasutamine asjakohastes majanduslikes ja sotsiaalsetes tingimustes. Määrus nr 2847/93, millega luuakse ühise kalanduspoliitika suhtes rakendatav kontrollisüsteem, sätestab selles osas liikmesriikide kaasvastutuse, mis tähendab seda, et kui üks liikmesriik rikub oma kohustusi, siis ta kahjustab teiste liikmesriikide ja nende ettevõtjate huvisid.

Peale selle annab määrus nr 2847/93 täpsed juhised meetmete sisu kohta, mida liikmesriigid peavad võtma et kindlustada kõnealuse süsteemi tõhusus. Nende meetmetega tuleb püüda tagada kalapüügi nõuete järgimine eesmärgiga vältida võimalikke rikkumisi ja ühtlasi nende toimepanemise eest karistada. Selle eesmärgi saavutamiseks peavad võetud meetmed olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad. Kalapüügi või sellega kaasnevate tegevustega seotud isikutel peab olema ühise kalanduspoliitika eeskirjade rikkumiste puhul tõsine oht saada avastatud ja asjakohaste karistustega karistatud. Kui ühe liikmesriigi pädevad ametiasutused jätavad süstemaatiliselt selliste rikkumiste eest vastutavate isikute suhtes menetlused alustamata, kahjustatakse seeläbi nii kalavarude kaitset ja majandamist kui ka ühtset kalanduspoliitikat.

(vt punktid 33–34, 37, 69)

2. EÜ artikli 228 lõikes 2 ette nähtud menetluse eesmärk on motiveerida rikkumise toime pannud liikmesriiki rikkumise tuvastanud kohtuotsust täitma ja tagada selle kaudu tõhus ühenduse õiguse rakendamine. Selles sättes ette nähtud meetmed – põhisumma ja trahv – taotlevad sama eesmärki.

Ühe või teise meetme kohaldamine sõltub kummagi sobivusest soovitud eesmärgi saavutamiseks antud juhul. Kui trahvi määramine sobib eriti motiveerimaks liikmesriiki võimalikult kiiresti lõpetama rikkumist, mis sellise meetme puudumisel võib püsima jääda, siis põhisumma määramine tugineb rohkem selle mõju hindamisele, mida asjaomase liikmesriigi kohustuste täitmata jätmine era- ja avalikele huvidele avaldab, eelkõige juhul, kui rikkumine on pärast algselt seda tuvastanud kohtuotsust juba pikka aega kestnud.

Nendel tingimustel ei ole kahte liiki EÜ artikli 228 lõikes 2 sätestatud karistuste kohaldamine välistatud, eelkõige juhul, kui rikkumine on kestnud kaua ja samas on oht, et see püsib; sidesõna „või” kasutamist lõikes 2 tuleb tegelikult tõlgendada mitte alternatiivses vaid kumulatiivses tähenduses.

Sellest järeldub, et samal ajal nii trahvi kui põhisumma määramine ei ole vastuolus non bis in idem põhimõttega, kuna karistuslikkuse ja hoiatavuse asjakohase määra kindlaksmääramisel võetakse rikkumise kestus arvesse muude kriteeriumide hulgas, ega kahjusta võrdset kohtlemist, kui niisugune kumulatsioon osutub tuvastatud rikkumise olemuse, raskuse ja püsivuse suhtes asjakohaseks; sellega seoses ei ole takistuseks see, et varem ei ole niisugust kumuleeritud karistust määratud.

(vt punktid 80–86)

3. EÜ artikli 228 lõikes 2 ette nähtud menetluses võib Euroopa Kohus, leides et liikmesriik ei ole tema otsust täitnud, määrata talle põhisumma või trahvi. Nimetatud pädevuse teostamise tingimuseks ei ole see, kas komisjon on vastu võtnud suunised põhisumma ja trahvi arvutamiseks, mida ta soovitab Euroopa Kohtul järgida, isegi kui niisugused suunised soodustavad tõepoolest läbipaistvuse tagamist, komisjoni tegevuse etteaimatavust ja õiguskindlust. Nimetatud suunised ei ole Euroopa Kohtule mingil juhul siduvad.

(vt punkt 85)

4. EÜ artikli 228 lõikes 2 ette nähtud menetluses võib Euroopa Kohus, leides et liikmesriik ei ole tema otsust täitnud, määrata talle rahalisi karistusi. Sel puhul võib Euroopa Kohus komisjoni ettepanekutest kõrvale kalduda ja määrata asjaomasele riigile põhisumma, kuigi komisjon ei ole sellekohast ettepanekut teinud.

Mis puudutab Euroopa Kohtu poliitilist legitiimsust määrata rahaline karistus, mida komisjon ei ole nõudnud, siis kuna küsimus selle kohta, kas liikmesriik on Euroopa Kohtu varasemat otsust täitnud või mitte, on allutatud kohtumenetlusele, milles poliitilised kaalutlused ei ole asjakohased, siis saab rahalise karistuse määramise otstarbekust ja antud juhu asjaoludele kõige sobivama karistuse valikut hinnata vaid nende järelduste taustal, mida Euroopa Kohus teeb EÜ artikli 228 lõike 2 alusel tehtavas kohtuotsuses, ja seega ei kuulu need küsimused poliitika valdkonda.

Nõustuda ei saa argumendiga, mille kohaselt Euroopa Kohus rikub komisjoni nõuetest eemaldudes või kaugemale minnes tsiviilmenetluse põhimõtet, mis keelab kohtul poolte nõuetest kaugemale minna. EÜ artikli 228 lõikes 2 ette nähtud menetlus on eriline, ühenduse õigusele omane kohtumenetlus, mida ei saa samastada tsiviilmenetlusega, ning trahvi ja/või põhisumma määramise eesmärk ei ole mitte asjaomase liikmesriigi põhjustatud mis tahes kahju hüvitamine, vaid selle liikmesriigi suhtes majandusliku sunnivahendi kasutamine, mis motiveerib teda tuvastatud rikkumist lõpetama.

Nõustuda ei saa ka argumendiga, mis põhineb väidetaval kaitseõiguste rikkumisel. EÜ artikli 228 lõikes 2 ette nähtud menetlust tuleb käsitleda kohtuotsuste täitmise erimenetlusena ehk teiste sõnadega ühe täitmise viisina. Seega tuleb menetluslikke tagatisi, mis kõnealusel liikmesriigil peavad olema, hinnata selles kontekstis. Sellest järeldub, et kui ühenduse õiguse rikkumise püsimine on võistlevas menetluses tuvastatud, peab kaitseõigus, mille olemasolu kohustusi rikkunud liikmesriigil seoses kavandatavate rahaliste karistustega tuleb tunnustada, arvesse võtma taotletavat eesmärki, mis on õiguskuulekuse taastamise tagamine.

(vt punktid 87, 90–93)

5. Kui tegemist on liikmesriigile trahvi määramisega selle eest, et ta ei ole täitnud liimesriigi kohustuste rikkumise tuvastanud kohtuotsust, siis ei ole komisjoni ettepanekud Euroopa Kohtule siduvad ja kujutavad endast vaid kasulikku viitamise alust. Oma kaalutlusõigust kasutades tuleb Euroopa Kohtul määrata trahv kindlaks selliselt, et see oleks ühelt poolt asjaoludele kohane ning teiselt poolt tuvastatud rikkumise suhtes ja asjaomase liikmesriigi maksevõime suhtes proportsionaalne. Selleks tuleb ühenduse õiguse ühtlast ja tõhusat kohaldamist arvestades tagada trahvile karistuslik iseloom, arvestades selliseid kriteeriume nagu rikkumise kestus, raskusaste ja kõnealuse liikmesriigi maksevõime. Nende kriteeriumide kohaldamiseks tuleb arvesse võtta eelkõige täitmatajätmise tagajärgi era- ja avalikele huvidele ning kõnealuse liikmesriigi tema kohustuste täitmisele suunamise edasilükkamatut vajadust.

(vt punktid 103 ja 104)