Keywords
Summary

Keywords

1. Transport – Maanteevedu – Sotsiaalpoliitika ja liiklusohutuse sätted – Direktiiv 2002/15 tööaja korralduse kohta – Õiguslik alus

(EÜ artikkel 71, lõike 1 punktid c ja d; Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/15)

2. Ühenduse õigus – Põhimõtted – Põhiõigused – Kutsealal tegutsemise vabadus – Piirangud – Tingimused – Direktiiv 2002/15 tööaja korralduse kohta – Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele sõidukijuhtidele suunatud meetmed – Üldiste huvidega õigustatud meetmed, mille eesmärk on liiklusohutus – Eelnimetatud põhimõtte rikkumise puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/15)

3. Transport – Maanteevedu – Sotsiaalpoliitika ja liiklusohutuse sätted – Direktiiv 2002/15 tööaja korralduse kohta – Palgatöötajatena töötavatele ja füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele sõidukijuhtidele suunatud erinevad meetmed – Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumine – Puudumine

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/15)

4. Transport – Maanteevedu – Sotsiaalpoliitika ja liiklusohutuse sätted – Direktiiv 2002/15 tööaja korralduse kohta – Füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele sõidukijuhtidele suunatud meetmed, mis ei takista väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate loomist ja arengut – EÜ artikli 137 lõike 2 rikkumise puudumine

(EÜ artikkel 137, lõike 2 esimese lõigu teine lause, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2002/15)

Summary

1. Direktiivis 2002/15 autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate sõidukijuhtide suhtes kehtestatud tööaja korralduse eesmärk on vastavalt EÜ artikli 71 lõike 1 punktis c sätestatule liiklusohutus. Kõnealuse korraldusega kehtestatakse teatud arv meetmeid, mille eesmärk on piirata mõistlikus ulatuses FIE-na tegutseva sõidukijuhi iganädalast töö kestust tegevuse osas, mis võib väsimuse tekkimise tõttu mõjutada sõidukijuhtimist, ning kehtestada kõnealusele sõidukijuhile minimaalne puhkeaeg. Nende meetmete eesmärk on kahtlemata parandada liiklusohutust, mida võib kahjustada mitte üksnes liiga pikk sõiduaeg, vaid peale sõidukijuhtimise ka muu liigne tegevus.

Lisaks saavad sellised meetmed üksnes kaasa aidata transpordisektori konkurentsitingimusi oluliselt moonutavate erinevuste kõrvaldamisele ja osutuvad seetõttu ühise transpordipoliitika kehtestamiseks „asjakohasteks säteteks” EÜ artikli 71 lõike 1 punkti d mõttes.

(vt punktid 33–34, 40)

2. Kutsevabadus on üks ühenduse õiguse üldpõhimõtetest. Sama kehtib ka ettevõtlusvabaduse kohta, mis ühtib kutsevabadusega. Kuigi nimetatud vabaduste näol ei ole tegemist absoluutsete õigustega, tuleb nendega arvestada seoses nende funktsiooniga, mida nad ühiskonnas täidavad. Järelikult võib nende vabaduste suhtes piiranguid kehtestada tingimusel, et kehtestatavad piirangud vastavad üldistele huvidele ega kujuta endast taotletavat eesmärki silmas pidades ebaproportsionaalset ja vastuvõetamatut sekkumist, mis võib kahjustada tagatud õiguste olemust.

Arvestades siinjuures ühenduse seadusandja laia kaalutlusõigust asjakohaste meetmete võtmisel ühise transpordipoliitika valdkonnas, oli tal võimalik leida, et direktiivis 2002/15 autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta sisalduvaid meetmeid, mis käsitlevad füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva sõidukijuhi poolt otseselt maanteeveoga seotud tegevusele kulutatava aja reguleerimist, ilma et need kahjustaksid tema vabadust organiseerida füüsilisest isikust ettevõtja seisundile vastavaid peamisi tööülesandeid, saab liiklusohutuse aspektist pidada asjakohasteks ja mõistlikeks meetmeteks.

(vt punktid 51–52, 56, 58)

3. Direktiiv 2002/15 autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta ei kahjusta mittediskrimineerimise põhimõtet, kuna sellega kehtestatakse erinevates olukordades olevatele füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele ja palgatöötajana töötavatele sõidukijuhtidele erinevad meetmed. Tegelikult peavad füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevad sõidukijuhid lisaks otse maanteeveoga seotud tegevusele täitma üldisi haldusalaseid ülesandeid, mis palgatöötajatena töötavaid sõidukijuhte ei puuduta, ning seda on direktiivis füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevatele sõidukijuhtidele suunatud meetmete puhul arvesse võetud.

(vt punktid 65–66)

4. EÜ artikli 137 lõike 2 esimese lõigu teine lause viitab asjaolule, et sama artikli lõike 1 esimese taande alusel võetavate meetmete puhul tuleb arvesse võtta väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate majandushuvide eripära, kuid see ei takista nende ettevõtjate suhtes siduvate meetmete kehtestamist.

Seega ei ole direktiivis 2002/15 autovedude alase liikuva tegevusega hõivatud isikute tööaja korralduse kohta ettenähtud füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevate sõidukijuhtide tööaja regulatsioon nimetatud artikliga vastuolus. Tegelikult väljendab nimetatud regulatsioon ühelt poolt tasakaalustatud arvestamist liiklusohutuse eesmärgiga ja teiselt poolt füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva sõidukijuhi seisundi eripäraga seoses üldise haldustööga tema ettevõtlusalases tegevuses, kehtestamata piiranguid väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate loomisele ja arengule.

(vt punktid 72–73)