Keywords
Summary

Keywords

1. Tühistamishagi – Vaidlustatavad aktid – Siduvate õiguslike tagajärgedega aktid – Institutsioon, millel ei ole pädevust võtta vastu taotletud akti – Välistamine – Määruse sätte muutmiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmine – Õiguse puudumine olla kohtumenetluse pool

(EÜ asutamisleping, artikkel 173 (muudetuna EÜ artikkel  230); komisjoni määrus nr 2499/82)

2. Menetlus – Hagiavaldus – Vorminõuded – Vaidluse eseme määratlemine

(Esimese Astme Kohtu kodukord, artikli 44 lõike 1 punkt c)

3. Tegevusetushagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Hagi aluseks olev tegevusetus – Määruse nr 2499/82 alusel väidetavalt maksmisele tuleva abi tasumise taotluse rahuldamata jätmine komisjoni poolt – Vastuvõetamatus

(EÜ asutamisleping, artikli 173 kolmas lõik (nüüd EÜ artikli 232 kolmas lõik); komisjoni määrus nr 2499/82)

4. Tegevusetushagi – Füüsilised või juriidilised isikud – Taotletud akt – Määrus – Vastuvõetamatus

(EÜ asutamisleping, artikkel 175 (nüüd EÜ artikkel 232))

5. Kahju hüvitamise hagi – Ese – Ühenduse õigusnormi kohaldamisel liikmesriigi poolt võetud otsuse õigusvastasusele viitav kahju hüvitamise taotlus – Määrus nr 2499/82 – Ühenduse abi lauaveini eeldestilleerimiseks – Liikmesriigi valik kohaldada selle abi maksmiseks nimetatud määruse artiklis 9 sätestatud korda – Destilleerija maksejõuetuse korral tootjale selle abi tasumise tagamise mehhanismi puudumine – Määruse nr 2499/82 enda õigusvastasus – Väidetud õigusvastasuse süüksarvamine ühenduse institutsioonile

(EÜ asutamisleping, artikli 215 teine lõik (nüüd EÜ artikli 288 teine lõik); komisjoni määrus nr 2499/82, artiklid 8 ja 9)

6. Kahju hüvitamise hagi – Iseseisev laad – Siseste õiguskaitsevahendite eelnev ammendamine – Erand – Siseriikliku kohtu võimatus rahuldada võla sissenõudmise hagi, kui puudub ühenduse õigusnorm, mis võimaldaks siseriiklikel ametiasutustel maksta taotletud summasid – Siseseid õiguskaitsevahendeid ammendamata esitatud hagi

(EÜ asutamisleping, artikkel 178 ja artikli 215 teine lõik (nüüd EÜ artikkel 235 ja artikli 288 teine lõik))

7. Kahju hüvitamise hagi – Tühistamishagi ja tegevusetushagiga võrreldes iseseisev laad – Piirid – Teiste hagivormidega sarnase tulemuseni viia võiv kahju hüvitamise hagi – Vastuvõetavus

(EÜ asutamisleping, artikkel 178 (nüüd EÜ artikkel 235))

8. Kahju hüvitamise hagi – Aegumistähtaeg – Lähtepunkt – Õigustloovast aktist tekkiv vastutus – Akti kahjutekitava tagajärje ilmnemise kuupäev

(EÜ asutamisleping, artikkel 178 ja artikli 215 teine lõik (nüüd EÜ artikkel 235 ja artikli 288 teine lõik); Euroopa Kohtu põhikiri, artikkel 46)

9. Lepinguväline vastutus – Tingimused – Ühenduse õiguse piisavalt selge rikkumine – Määruse nr 2499/82 artikkel 9 – Ühenduse abi lauaveini eeldestilleerimiseks – Destilleerija maksejõuetuse korral tootjale abi tasumise tagamise mehhanismi puudumine – Alusetu rikastumise keelu põhimõtte rikkumine – Mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumine

(EÜ asutamisleping, artikkel 178 ja artikli 215 teine lõik (nüüd EÜ artikkel 235 ja artikli 288 teine lõik); komisjoni määrus nr 2499/82)

Summary

1. Tühistamishagi saab esitada vaid selliste aktide peale, mis kujutavad endast siduvaid õiguslikke tagajärgi tekitavaid meetmeid, mis puudutavad hageja huve, tuues kaasa selge muutuse tema õiguslikus olukorras.

Sellise olukorraga pole tegemist aktide puhul, millega jäetakse rahuldamata taotlus, kui institutsioonil puudub pädevus taotletud akti vastuvõtmiseks, ja seega ei ole keelduv akt otsus.

Samuti on hagi komisjoni otsuse peale keelduda parandamast tagasiulatuva jõuga mingit akti vastuvõetamatu juhul, kui taotletav parandus tuleb vastu võtta üldkohaldatava määruse vormis, kuna hagejal puudub õigus olla kohtumenetluse pool.

(vt punktid 64, 76)

2. Kuna Esimese Astme Kohtu kodukorra artikli 44 lõike 1 punkti c alusel peab hagiavalduses märkima vaidluse eseme, siis tuleb tunnistada vastuvõetamatuks nõuded tühistada vaidlustatud aktist erinevad aktid või selle aluseks olevad, sellega koordineeritud või seotud aktid, kui neid ei määratleta ja kui puudub piisav täpsustus.

(vt punkt 79)

3. Kuna komisjonil puudub pädevus rahuldada veinitootjate taotlus maksta neile abi, mis tuli neile väidetavalt tasuda komisjoni määruse nr 2499/82 veiniaasta 1982/1983 eeldestilleerimist käsitlevate sätete kehtestamise kohta alusel, siis on sellise tegevusetuse peale esitatud tegevusetushagi vastuvõetamatu. Tegelikult ei saa komisjonile ette heita seda, et ta ei saatnud hagejatele muud akti kui soovitus või arvamus asutamislepingu artikli 175 kolmanda lõigu (nüüd EÜ artikli 232 kolmas lõik) tähenduses.

(vt punktid 70, 81)

4. Üksikisikutel, kellel ei ole õigust õigustloova akti seaduslikkust vaidlustada, ei ole ka õigust esitada Euroopa Kohtule selle akti vastuvõtmata jätmise kohta tegevusetushagi pärast seda, kui nad on pöördunud institutsiooni poole üleskutsega võtta see akt vastu.

(vt punkt 82)

5. Kuna määruse nr 2499/82 veiniaasta 1982/1983 eeldestilleerimist käsitlevate sätete kehtestamise kohta artiklis 9 sätestatud abi tasumise kord ei taga eeskätt destilleerija pankroti korral seda, et vastavalt nimetatud määruse sätetele sellele destilleerijale tarnitud ja destilleeritud veini minimaalne ostuhind asjaomastele tootjatele kaudselt tasutakse, siis võimalik õigusvastasus, mis seisneb tagatise puudumises, et tootjad seda abi saaksid, tuleneb otseselt lüngast määruses nr 2499/82, mitte aga asjaomase liikmesriigi poolt määruse artikli 8 alusel tehtud valikust artiklis 9 sätestatud abi kaudse tasumise korra kasuks. Sellest tuleneb, et määrus ise on õigusvastane, mitte aga asjaomase liikmesriigi käitumine. Seega on see süüks arvatav nimetatud määruse autorile komisjonile.

(vt punktid 109–112)

6. Kuigi kahju hüvitamise hagi hindamisel tuleb arvestada asutamislepinguga loodud üksikisikute õiguskaitsesüsteemi tervikuna ja seega võib selle vastuvõetavus teatud olukordades sõltuda sellest, kas sisesed õiguskaitsevahendid on ammendatud, peavad siseriiklikud õiguskaitsevahendid selleks siiski tõhusalt tagama õiguste kaitse huvitatud isikutele, kelle arvates on ühenduse institutsioonide aktidega neile kahju tekitatud, ja võimaldama väidetava kahju hüvitamist.

Sellega seoses ei saa kahju hüvitamise hagi vastuvõetavus sõltuda siseste õiguskaitsevahendite ammendamisest, kui olukorras, kus EÜ asutamislepingu artikli 177 (nüüd EÜ artikkel 234) alusel Euroopa Kohtule esitatud eelotsusetaotluse tagajärjel kuulutatakse vaidlusalune ühenduse õigusnorm kehtetuks, ei saaks siseriiklikud kohtud siiski rahuldada võla sissenõudmise hagi – või muud vastavat hagi – ilma ühenduse seadusandja eelneva sekkumiseta, kuna puudub ühenduse õigusnorm, mis võimaldaks pädevatel siseriiklikel ametiasutustel maksta taotletud summasid. Sellises olukorras on korrakohase õigusemõistmisega ja menetlusökonoomia nõudega, aga ka tingimusega tõhusa sisemise õiguskaitsevahendi puudumisest vastuolus see, kui huvitatud isikuid kohustatakse ammendama siseriikliku õigusega ette nähtud õiguskaitsevahendeid, enne kui nad saavad esitada kahju hüvitamise hagi.

(vt punktid 115–117)

7. Kahju hüvitamise hagi on sõltumatu õiguskaitsevahend, millel on õiguskaitsevahendite süsteemis oma eriline ülesanne ja millele on kehtestatud teostamise tingimused, mis on töötatud välja selle spetsiifilist eesmärki arvestades. Sellega taotletakse üksnes ühenduse institutsiooni tekitatud kahju hüvitamist. Selle hagi sõltumatusega ning asutamislepinguga kehtestatud õiguskaitsevahendite süsteemi tõhususega on seega vastuolus lugeda kahju hüvitamise hagi vastuvõetamatuks seetõttu, et see võib vähemalt hagejate suhtes viia tulemuseni, mis on võrreldav tühistamishagi või tegevusetushagiga. Kahju hüvitamise hagi võib lugeda menetluse kuritarvitamiseks vaid siis, kui kahju hüvitamise hagi tegelik eesmärk on hagejatele suunatud ja lõplikult jõustunud otsuse tagasivõtmine – nii et sellel on tühistamishagiga sama ese ja tagajärg.

(vt punkt 122)

8. Euroopa Kohtu kodukorra artiklis 46 ühenduse lepinguvälise vastutusega seotud asjades esitatud hagidele sätestatud aegumistähtaeg saab hakata kulgema üksnes siis, kui on täidetud kõik kahju hüvitamise kohustuse tingimused, st ühenduse institutsioonide õigusvastane käitumine, kahju olemasolu ning selle käitumise ja kahju vahelise põhjusliku seose olemasolu. Eespool märgitud konkreetse kahju olemasolu tingimus on täidetud, kui kahju on vahetu ja piisavalt kindlalt ootuspärane, kuigi selle suurust veel täpselt määratleda ei saa.

Sellest tuleneb, et kui ühenduse vastutus tuleneb õigustloovast aktist, hakkab aegumistähtaeg kulgema üksnes siis, kui selle akti kahju tekitavad tagajärjed on tekkinud, ja seega hetkest, kui huvitatud isikutele on tekkinud konkreetne kahju. Käesoleval juhul hakkab aegumistähtaeg kulgema hetkest, mil hagejad said kahjust tegelikult teadlikuks, kuna see oli vahetu ja ootuspärane.

(vt punktid 129–131, 145, 149, 154)

9. Kuna komisjon ei lisanud määruse nr 2499/82 veiniaasta 1982/1983 eeldestilleerimist käsitlevate sätete kehtestamise kohta artiklis 9 ette nähtud ühenduse abi maksmise korrale mehhanismi, mis tagaks selle maksmise asjaomastele tootjatele destilleerija maksejõuetuse korral, siis on komisjon ilmselgelt ja tõsiselt rikkunud oma kaalutlusõiguse piire.

Tegelikult on selline kord ilmselgelt vastuolus alusetu rikastumise keelu kui ühenduse õiguse üldpõhimõttega, kuna selle korraga ei kaasnenud mingit mehhanismi, mis tagaks selle abi tasumise tootjatele, kes on täitnud kõik oma kohustused ja on destilleerinud veini määruses sätestatud tähtajal.

Lisaks toob määruse nr 2499/82 artiklites 9 ja 10 sätestatud menetluste valik destilleerija maksejõuetuse korral kaasa liikmesriigiti erineva kohtlemise ühenduse abi asjaomastele tootjatele tasumise tagatise osas, kuigi kohaldatavate ühenduse õigusnormide alusel on neil põhimõtteliselt õigus seda abi saada. Selline erinevus ei ole kõnealuste olukordade erinevuse tõttu objektiivselt õigustatud, kuna etteheidetud erinev kohtlemine ei ole seotud eeldestilleerimiseks antava abi määramise tingimustega, vaid üksnes selle abi määramise halduskorraga ja seega ei saa seda selgitada erinevustega veinitootjate olukordades ega ka üldisemalt liikmesriikide veinisektorites.

Sellest tuleneb, et määrus nr 2499/82 rikub piisavalt selgelt mittediskrimineerimise põhimõtet ja alusetu rikastumise keelu põhimõtet, mis toob kaasa ühenduse lepinguvälise vastutuse institutsioonide tekitatud kahju eest.

(vt punktid 157, 161, 172–174, 176)