Müüjate ja tarbijate vahel sõlmitud müügilepingute normid

 

KOKKUVÕTE:

direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta

MIS ON DIREKTIIVI EESMÄRK?

Selle eesmärk on tagada siseturu nõuetekohane toimimine ja pakkuda samal ajal kõrgetasemelist tarbijakaitset. Direktiiviga kehtestatakse ühised normid müüjate ja tarbijate vahel sõlmitavate müügilepingute kohta.

Need hõlmavada järgmist:

• kaupade nõuetele vastavus;
• õiguskaitsevahendid, kui kaubad ei vasta nõuetele;
• nende õiguskaitsevahendite rakendamise viisid;
• müügigarantiid.

PÕHIPUNKTID

Seda õigusakti kohaldatakse müüjate ja tarbijate vahel sõlmitud müügilepingute* suhtes, milles käsitletakse kauba*, üleandmist.

Õigusakti kohaldamisalasse ei kuulu:

• digisisu* üleandmine või digiteenuste* osutamine, välja arvatud juhul, kui need sisalduvad kaubas või on sellega ühendatud, on vajalikud selle funktsioonide täitmiseks ja kui neid müüakse müügilepingu alusel (digielementidega kaubad);
• mis tahes füüsiline andmekandja, mida kasutatakse üksnes digisisu üleandmiseks (nt CD, DVD jne).

Müüjad peavad andma tarbijale üle kauba, mis vastab müügilepingule:

• vastab lepingus kokkulepitule, nt vastab kirjeldusele, liigile, kogusele, kvaliteedile ja lepinguga nõutavatele omadustele, sobib kokkulepitud otstarbeks jne ning
• vastab objektiivsetele vastavusnõuetele, nt
  • sobib otstarbeks, milleks sarnaseid samalaadseid kaupu tavaliselt kasutatakse;
  • vastab näidisele või mudelile, mida on tarbijale näidatud;
  • antakse üle koos tarvikuteja juhenditega ning pakendis, mille saamist tarbija võib mõistlikult eeldada, ning
  • omab kvaliteeti ja omadusi, mida tarbija võib mõistlikult eeldada.

Müüjad vastutavad nõuetele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul alates üleandmisest. Esimese aasta jooksul ei pea tarbija tõestama üleandmise ajal esinenud nõuetele mittevastavust.

Digielementidega kaupade puhul:

• teavitavad müüjad tarbijaid kõigist kauba vastavusse viimiseks vajalikest uuendustest ja annavad neid üle nii kaua, kui tarbija võib mõistlikult eeldada, välja arvatud juhul, kui kauba digielementi antakse üle pidevalt, sel juhul tuleks uuendusi pakkuda kogu üleandmisaja jooksul;
• vastutavad müüjad nõuetele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul pärast üleandmist, välja arvatud juhul, kui digielementi antakse üle pidevalt pikema ajavahemiku jooksul – sel juhul vastutab müüja kogu üleandmisaja jooksul.

Kui kaubal on puudusi (nõuetele mittevastavus), on tarbijale ette nähtud järgmised õiguskaitsevahendid:

• võimalus valida kauba parandamise ja asendamise vahel tasuta mõistliku ajavahemiku jooksu ilma olulise ebamugavuseta. Müüja võib pakkuda alternatiivset õiguskaitsevahendit, kui valitud võimalus on võimatu või sellega kaasnevad müüjale ebaproportsionaalselt suured kulud;
• proportsionaalne hinna alandamine;
• lepingu lõpetamine, välja arvatud juhul, kui nõuetele mittevastavus on üksnes ebaoluline.

Müügigarantii:

• on garantii andjale siduv tingimustel, mis on esitatud garantiilubaduses ning seotud reklaamis, olenevalt sellest, kumb on tarbijale soodsam;
• koostatakse tarbijale lihtsas ja arusaadavas keeles ja nii, et sellele on võimalik tulevikus ligi pääseda;
• hõlmab
  • kinnitust selle kohta, et tarbijal on õigus kauba mittevastavuse korral tasuta kasutada seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid müüja vastu;
  • garantii andja nime ja aadressi;
  • garantii kasutamise korda ja tingimusi.

ELi riigid võivad

• direktiivi kohaldamisalast välja jätta avalikul enampakkumisel müüdavad kasutatud kaubad ja elusloomad;
• reguleerida üldise lepinguõiguse aspekte või kahju hüvitamist, kui direktiiv seda ei hõlma;
• lubada tarbijatel valida teatav õiguskaitsevahend, kui kaupade nõuetele mittevastavus ilmneb aja jooksul, mis ei ületa 30 päeva kauba üleandmisest, või säilitada erisätteid garantii kohta varjatud puuduste korral.

ELi riigid:

• ei rakenda norme, sealhulgas ei rangemaid ega leebemaid tarbijakaitse sätteid, mis erinevad käesoleva direktiiviga kehtestatutest;
• võivad kehtestada müüja vastutusele pikemad tähtajad, kui direktiivis sätestatud;
• võivad sätestada, et tarbija peab oma õiguste kasutamiseks teavitama müüjat mittevastavusest vähemalt kahe kuu jooksul alates mittevastavuse avastamisest;
• tagavad piisavad ja tõhusad vahendid, et tagada käesoleva direktiivi täitmine;
• teavitavad tarbijaid nende direktiivist tulenevatest õigustest ja nende täitmise võimalustest;
• võtavad vastu ja avaldavad käesolevas direktiivis sätestatud normid hiljemalt 1. juuliks 2021.

Euroopa Komisjon esitab Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele aruande käesoleva direktiivi rakendamise kohta hiljemalt 12. juuniks 2024.

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiviga (EL) 2019/771 tunnistatakse kehtetuks ja asendatakse direktiiv 1999/44/EÜ (tarbekaupade müügi ja garantiide direktiiv) alates 1. jaanuarist 2022.

MIS AJAST DIREKTIIVI KOHALDATAKSE?

ELi riigid kohaldavad norme alates 1. jaanuarist 2022.

TAUST

• Direktiivi eesmärk on leida tasakaal kõrgetasemelise tarbijakaitse ja ettevõtete suurenenud konkurentsivõime vahel, järgides samas subsidiaarsuse põhimõtet. See kuulub digitaalse ühtse turu strateegiasse, mis loob laiaulatusliku raamistiku, et hõlbustada digitaalse mõõtme integreerimist siseturgu.
• Direktiiviga täiendatakse direktiivi (EL) 2019/770, milles sätestatakse digisisu, sealhulgas füüsilisel andmekandjal üleantava digisisu (näiteks DVD, CD, USB-mälupulgad ja mälukaardid) üleandmise ja digiteenuste osutamise normid.
• Lisateave:
  • Digikaupu ja -teenuseid käsitlevate lepingute normid (Euroopa Komisjoni veebisait).

PÕHIMÕISTED

PÕHIDOKUMENT

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/771 kaupade müügilepingute teatavate aspektide kohta, millega muudetakse määrust (EL) 2017/2394 ja direktiivi 2009/22/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 1999/44/EÜ (ELT L 136, 22.5.2019, lk 28–50)

SEONDUVAD DOKUMENDID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. mai 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/770 digisisu üleandmise ja digiteenuste osutamise lepingute teatavate aspektide kohta (ELT L 136, 22.5.2019, lk 1–27)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1128 võrgusisuteenuste piiriülese kaasaskantavuse kohta siseturul (ELT L 168, 30.6.2017, lk 1–11)

Määruse (EL) 2017/1128 hilisemad muudatused on algdokumenti lisatud. Käesoleval konsolideeritud versioonil on üksnes dokumenteeriv väärtus.

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiiv 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (EÜT L 171, 7.7.1999, lk 12–16)

Vt konsolideeritud versioon.

Viimati muudetud: 10.09.2019