2020. aasta kliima- ja energiapakett

Kliima- ja energiapaketti kuuluvad täiendavad õigusaktid, millega tagatakse ELi ambitsioonikate kliima- ja energiaeesmärkide saavutamine 2020. aastaks. Paketiga püstitatakse kolm põhilist eesmärki:

ÕIGUSAKT

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta ning direktiivide 2001/77/EÜ ja 2003/30/EÜ muutmise ja hilisema kehtetuks tunnistamise kohta

KOKKUVÕTE

• ELi kasvuhoonegaaside heitkoguste 20% vähendamine võrreldes 1990. aasta tasemega;
• ELi energiatõhususe 20% parandamine ;
• taastuvenergia (tuule-, päikese, biomassi- jm energia) 20% osakaal ELi energiaallikatest.

MIS ON PAKETI EESMÄRK?

20-20-20 eesmärgid on mõeldud kliimamuutuse vastu võitlemiseks, ELi energiajulgeoleku parandamiseks ja konkurentsivõime tugevdamiseks. Need on ka aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu strateegia „Euroopa 2020” peamised eesmärgid.

PÕHIPUNKTID

ELi heitkogustega kauplemise süsteemi reform

Paketi põhiline osa on ELi heitkogustega kauplemise süsteemi läbivaatamine. Selle süsteemiga on hõlmatud umbes 45% kõigist ELi kasvuhoonegaaside heitkogustest. Süsteemis osalevad kõik ELi riigid ning lisaks Island, Liechtenstein ja Norra. Selle eesmärk on energiasektori ja suuremate tööstussektorite kasvuhoonegaaside heitkoguseid kulutõhusalt vähendada. Selleks rakendatakse piiramise ja kauplemise põhimõtet* ning kehtestatakse heitkogustele turuhind. ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kuulub ligi 11 000 elektrijaama ja suurt tehast. 2012. aastal lisandus ELi heitkogustega kauplemise süsteemi lennundus.

ELi heitkogustega kauplemise süsteem tugineb heitkogustega kauplemise direktiivile, mida läbivaatamise tulemusena oluliselt tugevdati. Läbivaadatud versiooni kohaldati alates 2013. aastast, mil algas ELi heitkogustega kauplemise süsteemi kolmas kauplemisperiood, ning sellega kehtestati järgmised tingimused:

• ühtse heitkoguste ülemmäära kehtestamine ELis (mida vähendatakse igal aastal 1,74%), millega asendatakse riiklike ülemmäärade süsteem, nii et 2020. aastaks on heitkoguste tase 21% väiksem kui 2005. aastal;
• saastekvootide enampakkumine (lubatud heitkoguse ühikute ostmine), millega järk-järgult asendatakse saastekvootide tasuta eraldamine, alustades energiasektorist;
• täiendavate sektorite ja gaaside kaasamine (süsinikdioksiid, dilämmastikoksiid ja perfluorosüsinikud).

ELi heitkogustega kauplemise süsteemi väliste sektorite heite riiklikud eesmärgid

Paketi teine õigusakt on jõupingutuste jagamist käsitlev otsus. Sellega kehtestatakse igale ELi riigile siduvad aastased eesmärgid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks sektorites, mis ei kuulu ELi heitkogustega kauplemise süsteemi, näiteks hooned, põllumajandus, jäätmed ja transport (välja arvatud lennundus).

Riiklikud eesmärgid, mis hõlmavad ajavahemikku 2013-2020, on diferentseeritud ELi riikide suhtelise jõukuse alusel. Kõige rikkamate ELi riikide puhul võivad eesmärgid ulatuda 20%ni (võrreldes 2005. aasta tasemega), samas kui kõige vaesema riigi eesmärk on heitkoguseid 20% suurendada. Kõik riigid peavad püüdma oma heitkoguseid vähendada. Samuti peavad nad ELi järelevalvemehhanismi raames esitama igal aastal oma heitkoguste kohta aruande.

Riiklikud taastuvenergia eesmärgid

Paketi kolmanda õigusakti, taastuvenergia direktiivi alusel kehtestatakse ELi riikidele siduvad eesmärgid, mille kohaselt tuleb neil 2020. aastaks suurendada taastuvenergia osakaalu energiatarbimisest. Need eesmärgid ulatuvad 10%st (Malta) 49%ni (Rootsi) ning sõltuvad taastuvenergia kasutamisest konkreetses riigis ja riigi potentsiaalist suurendada taastuvenergia tootmist.

Tänu riiklikele eesmärkidele on ELil tervikuna võimalik saavutada 2020. aastaks taastuvenergia 20% osakaal (2010. aasta tasemest (9,8%) üle kahe korra suurem) ning transpordisektoris taastuvenergia 10% osakaal. Samuti aitavad eesmärgid vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid ja ELi sõltuvust energiaimpordist. Vähemalt 10% igas riigis transpordis kasutatavast kütusest peab olema toodetud taastuvatest energiaallikatest (nt biokütused, vesinik, roheline elekter). Biokütused peavad vastama kokkulepitud säästlikkuse kriteeriumidele.

Süsiniku kogumine ja säilitamine

Kliima- ja energiapaketi neljas osa on direktiiv, millega luuakse süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise tehnoloogia keskkonnaohutu kasutamise õiguslik raamistik. Süsiniku kogumine ja säilitamine hõlmab tööstuslike protsesside tagajärjel tekkinud süsinikdioksiidi kogumist ja selle ladustamist maa-alustes geoloogilistes formatsioonides, kus see ei põhjusta globaalset soojenemist.

Direktiivis käsitletakse kõiki CO₂ maa-aluseid hoidlaid ELis ja sätestatakse nõuded, mida kohaldatakse säilitamiskohtade olelusringi lõpuni.

Energiatõhusus

Energiatõhususe eesmärgi rakendamiseks järgitakse 2011. aasta energiatõhususe kava ja energiatõhususe direktiivi.

Lisateave:

• 2020. aasta kliima- ja energiapakett.

PÕHIMÕISTED

* Piiramise ja kauplemise põhimõte - ELi heitkogustega kauplemise süsteem rajaneb piiramise ja kauplemise põhimõttel. Kehtestatakse ülemmäär, millega piiratakse tehaste, elektrijaamade ja muude süsteemi kuuluvate rajatiste poolt atmosfääri paisatavate teatavate kasvuhoonegaaside koguhulka. Ülemmäära vähendatakse aja jooksul, et tagada heitkoguste summaarne vähenemine. Süsteem võimaldab kaubelda saastekvootidega, nii et käitiste ja õhusõidukite käitajate koguheide jääb lubatud piiridesse ning heitkoguste vähendamiseks saab rakendada kõige soodsamaid meetmeid.

SEONDUVAD ÕIGUSAKTID

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/29/EÜ, millega muudetakse direktiivi 2003/87/EÜ, et täiustada ja laiendada ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi (ELT L 140, 5.6.2009, lk 63-87)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta otsus nr 406/2009/EÜ, milles käsitletakse liikmesriikide jõupingutusi kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks, et täita ühenduse kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid aastaks 2020 (ELT L 140, 5.6.2009, lk 136-148)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/31/EÜ, milles käsitletakse süsinikdioksiidi geoloogilist säilitamist ning millega muudetakse nõukogu direktiivi 85/337/EMÜ ja direktiive 2000/60/EÜ, 2001/80/EÜ, 2004/35/EÜ, 2006/12/EÜ, 2008/1/EÜ ning määrust (EÜ) nr 1013/2006 (ELT L 140, 5.6.2009, lk 114-135)

Viimati muudetud: 10.09.2015