–

Hispaania valitsus, esindaja: L. Aguilera Ruiz,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Pardo Quintillán ja C. Cattabriga,

1

Eelotsusetaotlused käsitlevad nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta (ELT 2004, L 16, lk 44; ELT eriväljaanne 19/06, lk 272) artikli 6 lõike 1 tõlgendamist.

2

Taotlused on esitatud UQ (kohtuasi C‑503/19) ja SI (kohtuasi C‑592/19) kohtuvaidlustes Subdelegación del Gobierno en Barcelonaga (valitsuse esindus Barcelonas, Hispaania) nende esitatud pikaajalise elaniku staatuse saamise taotluste rahuldamata jätmise üle.

3

Direktiivi 2003/109 II peatükis „Pikaajalise elaniku staatus liikmesriigis“ sisalduvad selle direktiivi artiklid 4–13. Direktiivi artikli 4 lõike 1 kohaselt:

„Liikmesriigid annavad pikaajalise elaniku staatuse kolmanda riigi kodanikele, kes on nende territooriumil elanud seaduslikult ja pidevalt viie aasta jooksul vahetult enne asjaomase taotluse esitamist.“

4

Direktiivi artiklis 5 on ette nähtud:

„1.   Liikmesriigid nõuavad kolmandate riikide kodanikult selle tõendamist, et tal on iseenda ja tema ülalpeetavate pereliikmete jaoks:

2.   Liikmesriigid võivad kooskõlas siseriikliku õigusega nõuda kolmandate riikide kodanikelt, et need täidaksid integratsioonitingimusi.“

5

Direktiivi 2003/109 artikli 6 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriik võib keelduda pikaajalise elaniku staatuse andmisest avaliku korra ja julgeolekuga seotud põhjustel.

Asjaomast otsust tehes kaalub liikmesriik avaliku korra või julgeoleku vastu sooritatud õigusrikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte, võttes asjakohaselt arvesse elamise kestust ning sidemete olemasolu elukohariigiga.“

6

Vastavalt selle direktiivi artikli 7 lõikele 3 annab liikmesriik asjaomasele kolmanda riigi kodanikule pikaajalise elaniku staatuse, kui direktiivi artiklites 4 ja 5 ette nähtud tingimused on täidetud ja isik ei kujuta ohtu direktiivi artikli 6 tähenduses.

7

Direktiivi artikli 12 lõigetes 1 ja 3 on sätestatud:

„1.   Liikmesriik võib teha otsuse pikaajaline elanik välja saata üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.

[…]

3.   Enne kui liikmesriik teeb otsuse pikaajaline elanik välja saata, peab ta arvestama järgmiste teguritega:

8

Direktiivi 2003/109 III peatükk kannab pealkirja „Elamine teistes liikmesriikides“. Direktiivi artikli 14 lõike 1 kohaselt saab pikaajaline elanik õiguse elada muu liikmesriigi kui selle liikmesriigi territooriumil, kus talle anti pikaajalise elaniku staatus, kauem kui kolm kuud, tingimusel, et selles peatükis sätestatud tingimused on täidetud.

9

Direktiivi samasse peatükki kuuluva artikli 17 lõikes 1 on sätestatud:

„Liikmesriik võib pikaajalise elaniku või tema pereliikme elamisloa taotluse tagasi lükata, kui asjaomane isik kujutab ohtu avalikule korrale ja julgeolekule.

Asjaomast otsust tehes kaalub liikmesriik pikaajalise elaniku või tema pereliikme poolt avaliku korra või julgeoleku vastu sooritatud õiguserikkumise raskust või laadi või asjaomase isikuga seotud ohte.“

10

11. jaanuari 2000. aasta konstitutsioonilise seaduse 4/2000, mis käsitleb välismaalaste õigusi ja vabadusi Hispaanias ning nende sotsiaalset integratsiooni (Ley Orgánica 4/2000 sobre derechos y libertades de los extranjeros en España y su integración social; BOE nr 10, 12.1.2000, lk 1139), põhikohtuasja vaidluste asjaoludele kohaldatav redaktsioon (edaspidi „konstitutsiooniline seadus 4/2000“) sisaldab artiklit 31 „Ajutine riigis elamine“. Selle seaduse artikli 31 lõige 7 on sõnastatud järgmiselt:

„Ajutise elamisloa pikendamisel võetakse vajadusel arvesse:

a) varasemaid kriminaalkaristusi, arvestades karistuse vähendamist või tingimisi täitmisele mittepööramist või vanglakaristuse kandmisest osalist või täielikku vabastamist

[…]

Pikendamisel võetakse iseäranis arvesse välismaalase poolt väljendatud integreerumispingutust ja aktiivset tegutsemist pikendamise nimel, mida tuleb tõendada autonoomse piirkonna positiivse aruandega […]“.

11

Konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikkel 32 puudutab pikaajalist riigis elamist. Selles on sätestatud:

„1.   Pikaajaline riigis elamine tähendab õigust elada ja töötada Hispaanias ilma piiranguteta, Hispaania kodanikega samadel tingimustel.

2.   Pikaajaline riigis elamise õigus on nendel isikutel, kes on ajutise elanikuna elanud Hispaanias pidevalt vähemalt viis aastat ja kelle puhul on täidetud määrusandluses sätestatud tingimused. Pikaajalise elamise puhul võetakse arvesse ajavahemikke, mil isik on eelnevalt elanud Euroopa Liidu sinist kaart kasutades pidevalt teistes liikmesriikides. Elamise periood on pidev ka juhul, kui välismaalane on riigist vaid ajutiselt lahkunud, näiteks puhkuse ajaks või muudel määrusandluses nimetatud põhjustel.

3.   Välismaalane, kes on Euroopa Liidu teise liikmesriigi pikaajaline elanik, võib taotleda endale ja talle antakse Hispaanias pikaajalise elaniku elamisluba, kui ta soovib asuda tööle või tegeleda ettevõtlusega või muudel määrusandluses kehtestatud tingimustel. Kui aga välismaalane, kes on Euroopa Liidu teise liikmesriigi pikaajaline elanik, soovib säilitada pikaajalise elaniku staatuse selles teises liikmesriigis, võib ta taotleda ja talle antakse Hispaanias ajutine elamisluba.

[…]“.

12

Kuninga 20. aprilli 2011. aasta dekreedi 557/2011, millega kiidetakse heaks konstitutsioonilise seaduse 4/2000 rakendusmäärus pärast selle muutmist konstitutsioonilise seadusega 2/2009 (Real Decreto 557/2011 por el que se aprueba el Reglamento de la Ley Orgánica 4/2000, tras su reforma por Ley Orgánica 2/2009; BOE nr 103, 30.4.2011, lk 43821), artiklis 148 on ette nähtud:

„1.   Pikaajalise elaniku elamisloale on õigus välismaalastel, kes on elanud Hispaania territooriumil seaduslikult ja pidevalt viis aastat.

Sellele elamisloale on õigus ka välismaalastel, kes tõendavad, et nad on elanud pidevalt sama ajavahemiku Euroopa Liidus sinist kaarti kasutades, kui nad on elanud Hispaania territooriumil vahetult taotluse esitamisele eelnenud kaks aastat.

[…]“.

13

Konstitutsioonilise seaduse 4/2000 rakendusmääruse artiklis 149 on reguleeritud pikaajalise elaniku elamisloa saamise menetlus. Selle määruse artikli 149 lõike 2 punktis f on sätestatud, et sellise elamisloa taotlusele tuleb vajadusel lisada karistusregistri väljavõte või samaväärne dokument, mille on väljastanud taotleja päritoluriigi ametiasutus või selle riigi või nende riikide ametiasutused, kus taotleja on elanud viimase viie aasta jooksul; sellest dokumendist ei tohi nähtuda ühtegi karistust sellise süüteo eest, mis on ette nähtud Hispaania õiguskorras.

14

UQ on kolmanda riigi kodanik, kellel on Hispaania ajutine elamisluba.

15

10. novembril 2014 karistati teda kohustusega teha 40 päeva üldkasulikku tööd ja peatati tema juhiluba kaheksaks kuuks ja kaheks päevaks sõiduki joobeseisundis juhtimise eest 2. novembril 2014.

16

2. veebruaril 2018 esitas UQ, kes oli selleks ajaks elanud Hispaanias seaduslikult elamisloa alusel juba vähemalt viis aastat, Oficina de Extranjeros de Barcelonale (Barcelona välismaalaste amet, Hispaania) taotluse pikaajalise elamise õiguse saamiseks konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikli 32 tähenduses.

17

Barcelona välismaalaste amet jättis selle taotluse 27. märtsi 2018. aasta otsusega rahuldamata UQ varasema kriminaalkaristuse tõttu, mida on mainitud käesoleva kohtuotsuse punktis 15. UQ esitas selle otsuse peale vaide, mis jäeti 6. juuli 2018. aasta otsusega samuti rahuldamata.

18

UQ esitas seejärel 6. juuli 2018. aasta otsuse peale kaebuse kohtuasjas C‑503/19 eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

19

See kohus selgitab, et Hispaania erinevate kohtute praktika on ebaselge ja vastuoluline selles osas, kas ainuüksi asjaomase isiku varasem kriminaalkaristus on piisav selleks, et keelduda talle pikaajalise elaniku staatuse andmisest, või tuleb sellisel keeldumisel hoopis hinnata iga üksikjuhtumi asjaolusid, et teha kindlaks, kas asjaomane isik kujutab endast tegelikku, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi.

20

Kohtuasjas C‑503/19 eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul on aga Tribunal Supremo (Hispaania kõrgeim kohus) 5. juuli 2018. aasta kohtuotsuses kõrvaldanud riigisiseste kohtute ebaselgest praktikast võrsuvad kahtlused. Selles kohtuotsuses leidis Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) eelkõige konstitutsioonilise seaduse 4/2000 rakendusmääruse artikli 149 lõike 2 punktile f tuginedes sisuliselt, et juba ainult asjaomase isiku varasemad kriminaalkaristused takistavad talle pikaajalise elaniku staatuse andmist. Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) leidis samuti, et selline tõlgendus ei ole vastuolus direktiivi 2003/109 sätete mõtte ega eesmärgiga.

21

Esiteks kahtleb kohtuasjas C‑503/19 eelotsusetaotluse esitanud kohus selles, kas Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) seisukoht eelmises punktis nimetatud kohtuotsuses on kooskõlas direktiiviga 2003/109.

22

Teiseks kahtleb ta ka selles, kas Hispaania õigusnormid on selle direktiiviga kooskõlas osas, mis puudutab võimalust keelduda kolmanda riigi kodanikule pikaajalise elaniku staatuse andmisest avaliku korra või julgeolekuga seotud põhjustel vastavalt selle direktiivi artikli 6 lõikele 1. Selles sättes on tema arvates liikmesriigile ette nähtud võimalus keelduda nendel põhjustel pikaajalise elaniku staatuse andmisest, kuid see ei ole kohustus. Kohtuasjas C‑503/19 eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul peaksid liikmesriigi õigusnormid direktiiviga 2003/109 kooskõlas olemiseks olema läbipaistvad ja arusaadavad. Hispaania Kuningriik ei ole aga direktiivis antud võimalust kasutanud. Konstitutsioonilise seaduse 4/2000 rakendusmääruse artikli 149 lõike 2 punkti f ei saa tõlgendada nii, et selles on ette nähtud vastav keeldumise alus.

23

Kolmandaks märgib kohtuasjas C‑503/19 eelotsusetaotluse esitanud kohus, et käesoleva kohtuotsuse punktis 20 nimetatud Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) seisukohast tulenevalt on kolmanda riigi kodanikul lihtsam taotleda Hispaania ajutise elamisloa pikendamist kui saada pikaajalise elaniku staatus. Nimelt ei ole varasemad kriminaalkaristused absoluutseks takistuseks ajutise elamisloa pikendamisel, konstitutsioonilise seaduse 4/2000 artikli 31 lõike 7 punktis a on üksnes ette nähtud, et neid „võetakse arvesse“ pikendamisel. Nimetatud kohus küsib, kas selline olukord on kooskõlas liidu õigusega, kui kolmanda riigi kodanikul, keda on varem mingi teo eest kriminaalkorras karistatud, on takistatud taotleda pikaajalise elaniku staatust ja ta jääb määramata ajaks ajutiseks elanikuks.

24

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no 17 de Barcelona (Barcelona 17. halduskohus, Hispaania), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjas C‑503/19, menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

25

SI on kolmanda riigi kodanik. Tal on ajutine elamisluba elamiseks Hispaanias, kus ta töötab tähtajatu töölepingu alusel ning on registreeritud sotsiaalkindlustussüsteemis.

26

Juzgado de lo Penal no 18 de Barcelona (Barcelona 18. kriminaalkohus, Hispaania) 17. oktoobri 2016. aasta otsusega tunnistati ta süüdi avalike dokumentide võltsimises ja talle määrati 30. novembril 2011. aastal toime pandud teo eest 11 kuuline vanglakaristus tingimisi kaheaastase katseajaga alates 17. oktoobrist 2016.

27

SI esitas valitsuse esindusele Barcelonas taotluse pikaajalise elaniku staatuse saamiseks. See taotlus jäeti rahuldamata valitsuse esinduse Barcelonas 30. oktoobri 2017. aasta otsusega eelkõige põhjendusel, et SId on varem kriminaalkorras karistatud. Viimane esitas selle otsuse peale vaide, mis jäeti 13. märtsi 2018. aasta otsusega samuti rahuldamata.

28

SI esitas seejärel 13. märtsi 2018. aasta otsuse peale kaebuse kohtuasjas C‑592/19 eelotsusetaotluse esitanud kohtule.

29

See kohus kordab sisuliselt selgitusi, mille oli esitanud kohtuasjas C‑503/19 eelotsusetaotluse esitanud kohus ja mis on kokku võetud käesoleva kohtuotsuse punktides 19 ja 20. Kohus selgitab, et kui ta peab kohaldama Hispaania õigusnorme, nagu neid on tõlgendatud käesoleva kohtuotsuse punktis 20 nimetatud Tribunal Supremo (kõrgeim kohus) kohtuotsuses, ei saa ta hinnata SI isiklikku olukorda ja seda, kuidas ta on lõimunud Hispaanias, talle käesoleva kohtuotsuse punktis 26 nimetatud Juzgado de lo Penal no 18 de Barcelona (Barcelona 18. kriminaalkohus) otsusega määratud karistuse täitmise seisu, toime pandud süütegu või muid asjaolusid, sest tegemist on varasema kriminaalkaristusega, mida ei ole asjaomase isiku karistusregistrist kustutatud. Kuid see kohus kahtleb, kas selline lähenemine on kooskõlas liidu õigusega ja eelkõige direktiiviga 2003/109.

30

Neil asjaoludel otsustas Juzgado de lo Contencioso-Administrativo no 5 de Barcelona (Barcelona 5. halduskohus, Hispaania), kes on eelotsusetaotluse esitanud kohus kohtuasjas C‑592/19, samuti menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas direktiivi 2003/109 [artiklit] 4 ja [artikli] 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et mis tahes laadi varasem kriminaalkaristus on piisav põhjus pikaajalise elaniku staatuse andmisest keeldumiseks, ilma et oleks vaja hinnata riigis elamise kestust ja sidemete olemasolu elukohariigiga?“

31

Kuivõrd kohtuasjas C‑503/19 eelotsusetaotluse esitanud kohus viitas oma esimeses, kolmandas ja neljandas küsimuses direktiivi 2003/109 artiklile 17, siis selles osas tuleb kõigepealt täpsustada, et see artikkel, mis kuulub direktiivi III peatükki „Elamine teistes liikmesriikides“, puudutab kolmanda riigi sellise kodaniku olukorda, kellele on antud ühes liikmesriigis pikaajalise elaniku staatus ja kes soovib elada teises liikmesriigis.

32

Järelikult ei ole see artikkel asjakohane põhikohtuasjade aluseks olnud olukorras, milles kolmanda riigi kodanikule keeldus pikaajalise elaniku staatuse andmisest liikmesriik, mille territooriumil asjaomane isik on vahetult enne taotluse esitamist elanud seaduslikult ja pidevalt viis aastat.

33

Järgnevalt tuleb märkida, et nende küsimustega, mida tuleb arutada koos, soovivad eelotsusetaotluse esitanud kohtud sisuliselt teada, kas direktiivi 2003/109 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, nagu neid on tõlgendanud selle riigi teatavad kohtud ja milles on ette nähtud, et kolmanda riigi kodanikule võib keelduda selles liikmesriigis pikaajalise elaniku staatuse andmisest üksnes põhjendusega, et teda on varem kriminaalkorras karistatud, uurimata konkreetselt tema olukorda ja eelkõige selle kodaniku toimepandud süüteo laadi, temast avalikule korrale ja julgeolekule tuleneda võivat ohtu, liikmesriigis elamise kestust ja sidemete olemasolu selle riigiga.

34

Selle kohta tuleb kõigepealt meelde tuletada, et direktiivi 2003/109 artikli 6 lõike 1 esimeses lõigus on liikmesriikidele ette nähtud võimalus keelduda pikaajalise elaniku staatuse andmisest avalikust korrast ja julgeolekust tulenevatel põhjustel, kuid see ei ole kohustus.

35

Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika järgi tuleb aga õiguskindluse nõude täitmiseks rakendada direktiivi sätteid vaieldamatu sunnijõuga ning nõutava konkreetsuse, täpsuse ja selgusega (11. septembri 2014. aasta kohtuotsus komisjon vs. Portugal, C‑277/13, EU:C:2014:2208, punkt 43 ja seal viidatud kohtupraktika).

36

Eeltoodust tuleneb, et liikmesriik peab direktiivi 2003/109 artikli 6 lõike 1 esimese lõigu korrektseks rakendamiseks oma riigisiseses õiguses ette nägema võimaluse keelduda kolmanda riigi kodanikule pikaajalise elaniku staatuse andmisest avalikust korrast ja julgeolekust tulenevatel põhjustel, tehes seda nõutava konkreetsuse, täpsuse ja selgusega, et see oleks kooskõlas õiguskindluse nõudega.

37

Järelikult peavad eelotsusetaotluse esitanud kohtud, kes on ELTL artiklis 267 ette nähtud menetluses ainsana pädevad tõlgendama riigisisest õigust (vt selle kohta 16. juuni 2015. aasta kohtuotsus Gauweiler jt, C‑62/14, EU:C:2015:400, punkt 28, ning 21. novembri 2018. aasta kohtuotsus De Diego Porras, C‑619/17, EU:C:2018:936, punkt 80), kontrollima seda, kas Hispaania õiguses on säte, millel on käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis nimetatud tunnused.

38

Mis puudutab küsimust, kas sellises sättes võib ette näha, et ainuüksi asjaomase isiku varasemast kriminaalkaristusest piisab, et keelduda talle avalikust korrast või julgeolekust tulenevalt pikaajalise elaniku staatuse andmisest, siis direktiivi 2003/109 artikli 6 lõike 1 teise lõigu sõnastusest endast nähtub, et sellise keeldumise puhul tuleb arvesse võtta ja kaaluda teatud hulka tegureid, nimelt esiteks asjaomase isiku toime pandud süüteo raskust või laadi, temast avalikule korrale ja julgeolekule tulenevat ohtu, ning teiseks vastuvõtvas liikmesriigis elamise kestust ja võimalikke sidemeid selle liikmesriigiga.

39

Kõigi nende tegurite arvesse võtmiseks tuleb iga üksikjuhtumit eraldi hinnata, mis välistab, et asjaomasele isikule võidakse keelduda pikaajalise elaniku staatuse andmisest ainuüksi põhjusel, et teda on varem kriminaalkorras karistatud ükskõik mis laadi teo eest.

40

Selline direktiivi 2003/109 artikli 6 lõike 1 tõlgendus on kinnitust leidnud Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikas, mille kohaselt võib avaliku korra või julgeoleku kaalutlustel meetmeid võtta üksnes siis, kui pärast juhtumipõhist hindamist liikmesriigi pädevate ametiasutuste poolt on tõendatud, et asjaomase isiku isiklik käitumine kujutab endast vastaval ajahetkel tõelist, vahetut ja piisavalt tõsist ohtu, mis kahjustab mõnd ühiskonna põhihuvi (2. mai 2018. aasta kohtuotsus K. ja H. F. (elamisõigus ja väidetavad sõjakuriteod), C‑331/16 ja C‑366/16, EU:C:2018:296, punkt 52 ja seal viidatud kohtupraktika).

41

Seega otsustati seoses direktiivi 2003/109 artikli 12 lõikega 3, mille sõnastus on väga sarnane selle direktiivi artikli 6 lõike 1 teise lõiguga, et pikaajalisest elanikust kolmanda riigi kodaniku väljasaatmise otsust ei saa teha ainuüksi seetõttu, et sellele isikule mõisteti üle üheaastane vangistus (7. detsembri 2017. aasta kohtuotsus López Pastuzano, C‑636/16, EU:C:2017:949, punkt 28).

42

Eeltoodust tuleneb, et liikmesriigi pädevad asutused ei saa automaatselt asuda seisukohale, et kolmanda riigi kodanikule tuleb keelduda pikaajalise elaniku staatuse andmisest avalikust korrast tulenevatel põhjustel kooskõlas direktiivi 2003/109 artikli 6 lõikega 1 ainuüksi asjaolu tõttu, et teda on kriminaalkorras süüdi mõistetud (vt analoogia alusel 12. detsembri 2019. aasta kohtuotsus G. S. ja V. G. (oht avalikule korrale), C‑381/18 ja C‑382/18, EU:C:2019:1072, punkt 65).

43

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimustele vastata, et direktiivi 2003/109 artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, nagu neid on tõlgendanud osa selle riigi kohtuid ja milles on ette nähtud, et kolmanda riigi kodanikule võib keelduda selles liikmesriigis pikaajalise elaniku staatuse andmisest üksnes põhjendusega, et teda on varem kriminaalkorras karistatud, uurimata konkreetselt tema olukorda ja eelkõige selle kodaniku toimepandud süüteo laadi, temast avalikule korrale ja julgeolekule tuleneda võivat ohtu, liikmesriigis elamise kestust ja sidemete olemasolu selle riigiga.

44

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (neljas koda) otsustab:

Nõukogu 25. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/109/EÜ pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike staatuse kohta artikli 6 lõiget 1 tuleb tõlgendada nii, et sellega on vastuolus liikmesriigi õigusnormid, nagu neid on tõlgendanud osa selle riigi kohtuid ja milles on ette nähtud, et kolmanda riigi kodanikule võib keelduda selles liikmesriigis pikaajalise elaniku staatuse andmisest üksnes põhjendusega, et teda on varem kriminaalkorras karistatud, uurimata konkreetselt tema olukorda ja eelkõige selle kodaniku toimepandud süüteo laadi, temast avalikule korrale ja julgeolekule tuleneda võivat ohtu, liikmesriigis elamise kestust ja sidemete olemasolu selle riigiga.