Kohtuasi T-409/06

Sun Sang Kong Yuen Shoes Factory (Hui Yang) Corp. Ltd

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Dumping – Hiinast ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite import – Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisund – Väljavõtteline uuring – Koostöö puudumine – Kaitseõigused – Kahju – Põhjendamiskohustus

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse määramine – Kättesaadavate faktide kasutamine, kui ettevõtja keeldub koostööd tegemast

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikkel 18)

2.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpinguvastane menetlus – Kaitseõigused – Komisjoni poolt ettevõtjatele lõpliku avalikustamise edastamine

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 20 lõiked 2 ja 4)

3.      Ühenduse õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Haldusmenetluses arvestamine – Antidumping – Institutsioonide kohustus informeerida asjaomaseid ettevõtjaid – Täiendav lõpliku avalikustamise dokument

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 20 lõige 5)

4.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Kahju – Vaatlusalune ajavahemik

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 3 lõige 2)

5.      Ühine kaubanduspoliitika – Dumpinguvastane kaitse – Dumpingumarginaal – Normaalväärtuse ja ekspordihinna võrdlus

(Nõukogu määrus nr 384/96, artikli 2 lõige 10)

1.      Dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artiklis 18 võetakse ühenduse õigusesse üle 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingu punkti 6.8 ja II lisa sisu, mille alusel tuleb nii palju kui võimalik seda artiklit tõlgendada. Sellega seoses tuleb märkida, et kättesaadavate faktide kasutamine on õigustatud, kui ettevõtja keeldub koostööd tegemast või kui ta esitab ebaõiget või ekslikku teavet, sest algmääruse artikli 18 lõike 1 teine lause ei nõua tahtlikku käitumist.

Pingutused, mida huvitatud isik teeb selleks, et esitada teatud andmeid, ei oma nimelt tingimata seost esitatud andmete eriomase kvaliteediga ning ei ole igal juhul selles küsimuses ainus määrav asjaolu. Kui komisjon seega ei saa lõpuks taotletud teavet, on tal õigus kasutada kättesaadavaid fakte taotletud teabe kohta.

Seda hinnangut kinnitab algmääruse artikli 18 lõige 3, mille kohaselt tuleks esitatud teave siiski arvesse võtta ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ja on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt. Seega on asjaolu, et tegutsetakse oma parimate võimaluste kohaselt, üks neist tingimustest, mis peavad olema täidetud, et komisjonil oleks kohustus võtta arvesse puudulikku teavet.

Kui vaatamata asjaolule, et dumpinguvastase uurimise esemeks oleva tootja valduses on teave ühenduse turul toimunud ekspordi kogumahu kohta, esitab ta komisjonile haldusmenetluse ajal oma eksportmüügi kohta vastuolulisi andmeid, siis ei saa teda pidada oma parimate võimaluste kohaselt tegutsenuks. Selles olukorras ei ole komisjonil kohustust võtta ekspordihinna arvutamisel arvesse nimekirju, kus loetleti ühenduse turul toimunud müük, kuna kõigi neis esitatud andmete kasutamine oleks tingimata viinud eksliku tulemuseni.

(vt punktid 103–106)

2.      Ettevõtjatele, keda dumpinguvastase määruse kehtestamisele eelnev uurimismenetlus puudutab, tuleb tagada haldusmenetluses võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma hinnangut dumpingule ja sellest tuleneva kahju olemasolule.

Sellega seoses muudab ebapiisav lõplik avalikustamine, mida pooled dumpinguvastase algmääruse nr 384/9 artikli 20 lõike 2 alusel taotlesid, lõplikud dumpinguvastased tollimaksud kehtestanud määruse õigusvastaseks vaid siis, kui selle avalikustamata jätmise tõttu ei saanud menetluspooled tõhusalt oma huve kaitsta. Olukord oleks selline eeskätt siis, kui avalikustamata jätmine puudutab asjaolusid või kaalutlusi, mis on erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest ja millele tuleb lõpliku avalikustamise korral erilist tähelepanu pöörata vastavalt sellele sättele. Olukord on samadel põhjustel selline ka siis, kui avalikustamata jätmine puudutab asjaolusid või kaalutlusi, mis on erinevad nendest, millele tugineb komisjoni või nõukogu otsus, mis on tehtud pärast lõpliku avalikustamise dokumendi edastamist, nagu ilmneb viidatud algmääruse artikli 20 lõike 4 viimasest lausest.

Asjaolu, et komisjon muutis oma analüüsi kommentaaride alusel, mille huvitatud pooled esitasid lõpliku avalikustamise dokumendi kohta, ei kujuta endast siiski kaitseõiguste rikkumist. Nimelt, nagu ilmneb algmääruse artikli 20 lõike 4 viimasest lausest, ei piira lõpliku avalikustamise dokument komisjoni või nõukogu võimaliku hilisema otsuse kohaldamist. See säte kohustab komisjoni üksnes avalikustama nii kiiresti kui võimalik need asjaolud ja kaalutlused, mis erinesid lõpliku avalikustamise dokumendis tema algset lähenemist toetanutest. Järelikult peab selleks, et kindlaks määrata, kas komisjon järgis algmääruse artikli 20 lõike 4 viimasest lausest tulenevaid asjaomaste poolte õigusi, uuesti kontrollima, kas komisjon avalikustas neile asjaolud ja kaalutlused, mis olid aluseks uuele analüüsile kahju kohta ja kahju kõrvaldamiseks vajalike meetmete vormi kohta, kui need asjaolud ja kaalutlused erinesid lõpliku avalikustamise dokumendis esitatutest.

(vt punktid 134, 135, 140 ja 141)

3.      Komisjon rikub dumpinguvastase algmääruse nr 384/96 artikli 20 lõiget 5, kui ta määrab tootjale, kelle suhtes toimub dumpinguvastane uurimine, lühema tähtaja kui kümme päeva, et kommenteerida täiendavat lõpliku avalikustamise dokumenti. Siiski ei too see asjaolu iseenesest kaasa vaidlustatud määruse tühistamist. Tuleb tuvastada, kas asjaolu, et talle anti seadusjärgsest tähtajast lühem tähtaeg, rikkus tema kaitseõigusi kõnealuse menetluse raames.

(vt punkt 147)

4.      Dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine ei kujuta endast sanktsiooni varasema käitumise eest, vaid kaitsemeedet dumpingust tuleneva ebaõiglase konkurentsi vastu. Seega on vaja, et uurimismenetlus viiakse läbi nii värske informatsiooni põhjal kui võimalik, et määrata dumpinguvastased tollimaksud, mis oleksid kohased kaitsmaks ühenduse vastavat tootmisharu dumpingu eest.

Kui ühenduse institutsioonid seega tuvastavad, et sellise toote import, mis kuni kõnealuse hetkeni oli allutatud koguselistele piirangutele, kasvas pärast nende piirangute lõppemist, võivad nad seda kasvu ühenduse tootmisharule tekkinud kahju hindamisel arvestada.

(vt punktid 157 ja 158)

5.      Kui dumpinguvastases menetluses hõlmab asjaomane toode laia valikut kaupu, mille omadused ja hinnad erinevad oluliselt, siis võib osutuda asendamatuks jaotada need enam-vähem ühtsetesse kategooriatesse. Selle toimingu eesmärk on võrreldavaid tooteid õiglaselt võrrelda ja vältida seega dumpingu- ja kahjumarginaalide ekslikku arvutamist sobimatute võrdluste tõttu.

(vt punkt 172)

ÜLDKOHTU OTSUS (kaheksas koda)

4. märts 2010(*)

Dumping – Hiinast ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite import – Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisund – Väljavõtteline uuring – Koostöö puudumine – Kaitseõigused – Kahju – Põhjendamiskohustus

Kohtuasjas T‑409/06,

Sun Sang Kong Yuen Shoes Factory (Hui Yang) Corp. Ltd, asukoht Hui Yang City (Hiina), esindajad: solicitor I. MacVay, R. Thompson, QC, ja barrister K. Beal,

hageja,

versus

Euroopa Liidu Nõukogu, esindaja: J.-P. Hix, keda abistas advokaat G. Berrisch,

kostja,

keda toetavad

Euroopa Komisjon, esindajad: H. van Vliet ja T. Scharf,

ja

Confédération européenne de l’industrie de la chaussure (CEC), asukoht Brüssel, esindajad: advokaadid P. Vlaemminck, G. Zonnekeyn ja S. Verhulst, hiljem P. Vlaemminck ja A. Hubert,

ja

BA.LA. di Lanciotti Vittorio & C. Sas, asukoht Monte Urano (Itaalia), ja ülejäänud 16 menetlusse astujat, kelle nimed on esitatud lisas, esindajad: advokaadid G. Celona, P. Tabellini ja C. Cavaliere,

menetlusse astujad,

mille ese on taotlus tühistada osaliselt nõukogu 5. oktoobri 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1472/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 275, lk 1), hagejat puudutavas osas,

ÜLDKOHUS (kaheksas koda),

koosseisus: koja esimees E. Martins Ribeiro, kohtunikud S. Papasavvas (ettekandja) ja A. Dittrich,

kohtusekretär: ametnik C. Kantza,

arvestades kirjalikus menetluses ja 18. veebruari 2009. aasta kohtuistungil esitatut,

on teinud järgmise

otsuse

 Õiguslik raamistik

1        Nõukogu 22. detsembri 1995. aasta määruse (EÜ) nr 384/96 kaitse kohta dumpinguhinnaga impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Ühenduse liikmed (EÜT 1996, L 56, lk 1; ELT eriväljaanne 11/10, lk 45), muudetud kujul (edaspidi „algmäärus”), artikli 1 lõigetes 1, 2 ja 4 on sätestatud:

„1. Dumpinguvastast tollimaksu võib kohaldada dumpingtoote suhtes, mille vabasse ringlusse lubamine ühenduses tekitab kahju.

2. Toodet käsitletakse dumpingtootena, kui selle hind ühendusse eksportimisel on väiksem kui tavapärase kaubandustegevuse käigus ekspordiriigi kindlaksmääratud samasuguse toote võrreldav hind.

[…]

4. Käesolevas määruses tähendab mõiste „samasugune toode” toodet, mis on vaatlusaluse tootega identne, see tähendab täiesti sarnane, või sellise toote puudumisel muud toodet, mis ei ole vaatlusaluse tootega küll täiesti sarnane, kuid on omadustelt väga sarnane.”

2        Algmääruse artikli 2 lõike 1 esimese lõigu kohaselt võetakse „[n]ormaalväärtuse aluseks […] tavaliselt ekspordiriigi sõltumatute klientide poolt tavapärases kaubandustegevuses makstud või makstavad hinnad”.

3        Turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisundi omistamise tingimuste osas on algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis b sätestatud:

„[…] Hiina Rahvavabariigist […] pärinevat importi käsitlevate dumpinguvastaste uurimiste osas määratakse normaalväärtus kooskõlas lõigetega 1–6, kui ühe või mitme uurimisega hõlmatud tootja nõuetekohaselt põhjendatud nõuete alusel […] on näidatud, et selle tootja või nende tootjate osas toimub vaatlusaluse samasuguse toote valmistamine ja müük turumajanduse tingimustes. Muudel juhtudel kohaldatakse punktis a sätestatud eeskirju.”

4        Algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c on sätestatud:

„[Artikli 2 lõike 7] [p]unkti b kohane nõue peab olema kirjalik ja sisaldama piisavat tõendusmaterjali selle kohta, et tootja tegutseb turumajanduse tingimustes, mis tähendab, et:

–        äriühingud teevad otsused hindade, kulude ja sisendite, sh näiteks toorainete, tehnoloogia- ja tööjõukulude, toodangu, müügi ja investeeringute kohta vastusena turul pakkumise ja nõudmise osas toimuvale ilma riigi märkimisväärse sellekohase sekkumiseta ning et kulutused tähtsamatele sisenditele peegeldavad turuväärtusi;

[…]

Otsus selle kohta, kas tootja vastab eespool nimetatud kriteeriumidele, tehakse kolme kuu jooksul alates uurimise algatamisest pärast nõuandekomiteega konkreetset konsulteerimist ja pärast seda, kui ühenduse tootmisharule on antud võimalus esitada oma arvamus. Kõnealune otsus kehtib kogu uurimise ajal.”

5        Algmääruse artikli 9 lõike 5 teises lõigus ja artikli 9 lõikes 6 on sätestatud:

„5. […]

Kui kohaldatakse artikli 2 lõike 7 punkti a, määratakse individuaalne tollimaks siiski eksportijatele, kes on võimelised nõuetekohaselt põhjendatud nõuete alusel näitama, et:

a)      täielikult või osaliselt välisomandis olevate äriühingute või ühisettevõtete puhul on nad vabad kapitali ja kasumit kodumaale tooma;

b)      ekspordihinnad ja -kogused ning müügitingimused on vabalt määratud;

c)      enamusosalus kuulub eraisikutele. Direktorite nõukogusse kuuluvad või juhtival positsioonil olevad riigiametnikud moodustavad vähemuse või tuleb näidata, et sellest hoolimata on äriühing riiklikust sekkumisest piisavalt sõltumatu;

d)      kursside ümberarvestus toimub turukursside alusel; ja

e)      riiklik sekkumine ei võimalda meetmetest kõrvalehoidumist, kui üksikeksportijatele määratakse erinevad tollimaksumäärad.

6. Kui komisjon on oma uurimist vastavalt artiklile 17 piiranud, ei ületa nende eksportijate või tootjate imporditavate toodete suhtes kohaldatav dumpinguvastane tollimaks, kes on endast artikli 17 alusel teada andnud, ent keda uurimine ei hõlmanud, valimisse kaasatud isikute suhtes kindlaksmääratud kaalutud keskmist dumpingumarginaali. […] Eraldi tollimakse kohaldatakse selliselt eksportijalt või tootjalt pärineva impordi suhtes, kellele võimaldatakse artikliga 17 ettenähtud individuaalset kohtlemist.”

6        Algmääruse artikli 2 lõikes 8 ja lõike 9 esimeses lõigus on sätestatud:

„8. Ekspordihind on ekspordiriigist ühendusse ekspordiks müüdud toote eest tegelikult makstud või makstav hind.

9. Kui ekspordihind puudub […], siis võib [selle] arvutamisel tugineda hinnale, millega importtooteid esimest korda sõltumatule ostjale edasi müüakse, või mis tahes põhjendatud alusele juhul, kui tooteid ei müüda sõltumatule ostjale või kui need ei ole müügi ajal samasuguses korras nagu importimise ajal.”

7        Algmääruse artikli 2 lõike 10 esimeses lõigus on sätestatud:

„10. Ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel tehakse õiglane võrdlus. Võrreldakse samal kaubandustasandil enam-vähem samal ajal toimunud müüki ning nõuetekohaselt võetakse arvesse hinna võrreldavust mõjutavaid erinevusi. Kui kindlaksmääratud normaalväärtus ja ekspordihinnad ei ole võrreldavatel alustel, võetakse igal juhul eraldi kohanduste näol nõuetekohaselt arvesse neid tegurite väidetavaid ja ilmnenud erinevusi, mis mõjutavad hindu ja hinna võrreldavust. […]”

8        Algmääruse artikli 2 lõikes 11 on sätestatud:

„Vastavalt asjakohastele õiglast võrdlust reguleerivatele sätetele määratakse dumpingumarginaalide olemasolu uurimisperioodi jooksul harilikult kindlaks kõigi ühendusse suunatud ekspordi tehingute kaalutud keskmise normaalväärtuse võrdlemisel nende tehingute kaalutud keskmiste hindadega või normaalväärtuste ja ühendusse suunatud ekspordi üksikute hindade tehingupõhisel võrdlemisel. Kaalutud keskmise põhjal määratud normaalväärtust võib siiski võrrelda kõigi ühendusse suunatud ekspordi üksiktehingute hindadega, kui ekspordihindade struktuuris esinevad olulised erinevused seoses eri ostjate, piirkondade või ajavahemikega ning kui käesoleva lõike esimeses lauses märgitud meetodid ei kajasta täiel määral kasutatava dumpingu tegelikku ulatust. Käesolev lõige ei välista artikli 17 kohase väljavõttelise uuringu kasutamist.”

9        Kahju tuvastamise kohta on algmääruse artikli 3 lõigetes 2, 3 ja 6 sätestatud:

„2. Kahju tuvastamine põhineb otsesel tõendusmaterjalil ja selle raames uuritakse objektiivselt nii a) dumpinguhinnaga impordi mahtu ja mõju samasuguste toodete hindadele ühenduse turul kui ka b) kõnealuse impordi edaspidist mõju ühenduse tootmisharule.

3. […] Dumpinguhinnaga impordi mõju suhtes hindadele pööratakse tähelepanu sellele, kas dumpinguhinnaga impordi mõjul on toimunud oluline hinna allalöömine võrreldes ühenduse tootmisharu samasuguse toote hinnaga või kas sellise impordi mõjul hinnad muidu oluliselt langevad või takistatakse olulisel määral hinnatõuse, mis muidu aset leiaksid. Otsustamisel ei tarvitse saada määravaks üks või mitu loetletud tegureist.

[…]

6. Lõike 2 alusel esitatud asjakohase tõendusmaterjaliga tuleb tõendada, et dumpinguhinnaga import põhjustab kahju käesoleva määruse tähenduses. Eelkõige tuleb tõendada, et lõike 3 alusel näidatud mahu- ja/või hinnatasemed on lõike 5 kohaselt mõjutanud ühenduse tootmisharu, ning et mõju ulatus võimaldab selle oluliseks liigitada.”

10      Algmääruse artikli 9 lõike 4 viimase lause kohaselt ei ületa „[d]umpinguvastase tollimaksu summa […] kindlaksmääratud dumpingumarginaali, kuid see peaks olema nimetatud marginaalist väiksem, kui sellisest väiksemast tollimaksust piisab ühenduse tootmisharule tekitatava kahju kõrvaldamiseks”.

11      Väljavõttelise uuringu kohta on algmääruse artikli 17 lõigetes 1 ja 3 sätestatud:

„1. Juhul kui kaebuste esitajaid, eksportijaid, importijaid, tooteliike või tehinguid on palju, võib uurimine piirduda mõistliku hulga isikute, toodete või tehingutega, kasutades valiku ajal kättesaadava teabe põhjal statistiliselt õigeid valimeid, või suurima tüüpilise toodangu-, müügi- või ekspordimahuga, mida on nende käsutuses oleva aja jooksul võimalik uurida.

[…]

3. Kui kontrollimist on vastavalt käesolevale artiklile piiratud, arvutatakse sellest hoolimata individuaalne dumpingumarginaal mis tahes eksportija või tootja puhul, keda ei ole algselt välja valitud, kuid kes esitab käesolevas määruses sätestatud tähtaja jooksul vajaliku teabe, välja arvatud juhul, kui eksportijate või tootjate arv on nii suur, et individuaalne kontrollimine oleks põhjendamatult koormav ning takistaks uurimise õigeaegset lõpetamist.”

12      Algmääruse artikli 18 lõigetes 1, 3, 4 ja 6 on sätestatud:

„1. Kui mõni huvitatud isik ei võimalda juurdepääsu vajalikule teabele või ei esita vajalikku teavet käesolevas määruses ettenähtud tähtaegade jooksul või märkimisväärselt takistab uurimist, siis võib nii negatiivsed kui ka positiivsed esialgsed ja lõplikud järeldused teha kättesaadavate faktide põhjal. Kui selgub, et huvitatud isik on esitanud ebaõiget või eksitavat teavet, siis jäetakse selline teave arvesse võtmata ning võidakse toetuda kasutamiseks kättesaadavatele faktidele. Huvitatud isikutele tuleks koostööst keeldumise tagajärjed teatavaks teha.

[…]

3. Huvitatud isiku esitatud teave tuleks siiski arvesse võtta ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ning on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt.

4. Tõendite või teabe vastuvõtmata jätmise korral teatatakse selle põhjused viivitamata neid esitavale isikule ning antakse võimalus lisada kindlaksmääratud tähtaja jooksul täiendavad selgitused. Kui selgitusi peetakse ebapiisavaks, siis selliste tõendite või teabe tagasilükkamise põhjused avalikustatakse ning avaldatakse trükitud järeldustes.

[…]

6. Kui huvitatud isik ei tee koostööd või teeb koostööd osaliselt ning kõnealust asjakohast teavet seetõttu ei anta, võib tulemus olla kõnealusele isikule vähem soodne kui koostöö puhul.”

13      Maailma kaubandusorganisatsiooni asutamislepingu (EÜT L 336, lk 3; ELT eriväljaanne 11/21, lk 82) 1 A lisas esitatud 1994. aasta üldise tolli- ja kaubanduskokkuleppe VI artikli rakendamise lepingu (EÜT L 336, lk 103; ELT eriväljaanne 11/21, lk 189, edaspidi „1994. aasta dumpinguvastane koodeks”) II lisa punktis 3 on märgitud:

„3. Kogu kontrollitavat teavet, mis on esitatud asjakohaselt, nii et seda saab juurdluses põhjendamatute raskusteta kasutada, mis on esitatud õigeaegselt, mis on võimaluse korral esitatud võimuorganite nõutud teabekandjal või arvutikeeles, tuleb otsuse tegemisel arvesse võtta. […]”

14      Algmääruse artikli 20 lõigetes 1, 2, 4 ja 5 on sätestatud:

„1. Kaebuse esitajad, importijad, eksportijad ja neid esindavad ühendused ning ekspordiriigi esindajad võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutlustega seotud üksikasjade avalikustamist, mille alusel ajutised meetmed kehtestati. Avalikustamise taotlus esitatakse kirjalikult kohe pärast ajutiste meetmete kehtestamist ning avalikustamine toimub kirjalikult nii kiiresti kui võimalik.

2. Lõikes 1 nimetatud isikud võivad taotleda selliste oluliste faktide ja kaalutluste lõplikku avalikustamist, mille alusel kavatsetakse soovitada lõplike meetmete kehtestamist või uurimise või menetluse lõpetamist ilma meetmeid kehtestamata, kusjuures erilist tähelepanu pööratakse selliste faktide ja kaalutluste avalikustamisele, mis erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest.

[…]

4. Lõplik avalikustamine toimub kirjalikult. Avalikustamine toimub konfidentsiaalse teabe kaitsmise vajadust nõuetekohaselt arvesse võttes nii kiiresti kui võimalik ning tavaliselt hiljemalt üks kuu enne lõpliku otsuse tegemist või komisjoni poolt artikli 9 kohast lõplikku meedet käsitleva ettepaneku esitamist. Kui komisjonil ei ole võimalik teatavaid asjaolusid ega seisukohti kõnealusel ajal avalikustada, siis avalikustatakse need esimesel võimalusel. Avalikustamine ei piira komisjoni või nõukogu võimaliku hilisema otsuse kohaldamist, aga kui nimetatud otsus toetub teistsugustele faktidele ja kaalutlustele, siis avalikustatakse need nii kiiresti kui võimalik.

5. Märkusi, mis esitatakse pärast lõplikku avalikustamist, võib arvesse võtta ainult juhul, kui need esitatakse komisjoni poolt iga juhtumi kohta eraldi seatava aja jooksul, mille pikkus on vähemalt 10 päeva, kusjuures arvesse võetakse küsimuse kiireloomulisust.”

 Vaidluse taust ja vaidlustatud määrus

15      Hageja Sun Sang Kong Yuen Shoes Factory (Hui Yang) Corp. Ltd on Hiinas 2000. aastal asutatud äriühing, kes toodab ja ekspordib jalatseid.

16      Kombineeritud nomenklatuuri teatud klassidesse kuuluvate Hiinast pärit jalatsite impordile kohaldati kuni 1. jaanuarini 2005 koguselisi piiranguid.

17      Pärast seda, kui Confédération européenne de l’industrie de la chaussure (CEC) oli 30. mail 2005 esitanud kaebuse, algatas Euroopa Ühenduste Komisjon dumpinguvastase menetluse Hiinast ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi kohta. Selle menetluse algatamise teade avaldati 7. juuli 2005. aasta Euroopa Liidu Teatajas (ELT C 166, lk 14, edaspidi „algatamise teade”).

18      Arvestades kaasatud osapoolte suurt arvu, nähti algatamise teate punkti 5.1 alapunktis a ette võimalus kasutada väljavõttelist uuringut vastavalt algmääruse artiklile 17. Lisaks täpsustas komisjon algatamise teate punkti 5.1 alapunktis b, et uurimise seisukohast vajalike andmete saamiseks saadab ta eeskätt valimisse kuuluvatele Hiina ja Vietnami eksportivatele tootjatele ning vaatlusaluste ekspordiriikide ametiasutustele küsimustikud.

19      Hageja võttis komisjoniga ühendust, edastades talle 23. ja 25. juulil 2005 algatamise teate punkti 5.1 alapunkti a alapunktis i ning alapunktis e nõutud teabe, et teda kaasataks eksportivate tootjate valimisse, mida see institutsioon kavatses koostada vastavalt algmääruse artiklile 17, ja et talle võimaldataks turumajanduse tingimustes tegutseva ettevõtja seisund (edaspidi „turumajanduslik kohtlemine”) või et talle kohaldataks vähemalt individuaalset kohtlemist.

20      Hageja kaasati Hiina eksportivate tootjate valimisse ning tal paluti vastata komisjoni küsimustikule hiljemalt 12. septembriks 2005; hageja esitas selleks kuupäevaks oma vastuse nimetatud küsimustikule.

21      Komisjon viis ajavahemikus 4.–7. oktoober 2005 läbi kontrolli hageja ruumides. Hageja esitas 21. oktoobri 2005. aasta e-kirjas komisjonile lõpliku nimekirja, kus loetleti tema ühenduse turul toimunud müük tehingute kaupa.

22      Komisjon edastas 12. detsembri 2005. aasta faksiga hagejale oma esialgsed järeldused hageja turumajandusliku/individuaalse kohtlemise taotluse kohta. Ettevõtjate otsuseid puudutava kriteeriumi (vt eespool punkt 4) kohta märkis komisjon, et müügi osas oli hagejal põhikirja ja tegevuslitsentsi järgi kohustus kogu oma toodang eksportida ja et ta ei olnud selle olukorra muutmiseks midagi ette võtnud. Sellest tulenes, et hageja oli allutatud riigi märkimisväärsele sekkumisele ning riik piiritles tegevuslitsentsiga hageja tegevuse üksnes ekspordiga. Lisaks märkis komisjon sama kriteeriumi osas, et hageja ei saanud kasumit ilma eelneva haldusloata kodumaale tuua. Selles olukorras ja vaatamata asjaolule, et hageja täitis muud algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c esitatud kriteeriumid, tegi komisjon ettepaneku jätta kõnealune turumajandusliku kohtlemise taotlus rahuldamata.

23      Komisjon palus hagejal esitada oma võimalikud kommentaarid selle dokumendi kohta 19. detsembriks 2005; hageja esitas selleks kuupäevaks oma märkused. Kogu oma toodangu eksportimise küsimuses rõhutas hageja, et ta tegutses oma valikute kohaselt ja et ta tugines ka oma käibemaksukohustuslase staatust käsitlevatele „otstarbeka halduse” kaalutlustele ning asjaolule, et tema tooted olid mõeldud üksnes ühenduse ja Ameerika Ühendriikide turule. Lisaks esitas hageja Hui Zhou linna (Guangdongi provints, Hiina) Hiu Yangi piirkonna väliskaubanduse ja majanduskoostöö ameti tõendi, mille kohaselt ta võis vabalt muuta oma põhikirja seoses oma toodangu sihtkohaga, ilma et Hiina ametiasutused oleksid selle osas mingeid piiranguid teinud. Kasumi kodumaale toomise küsimuses rõhutas hageja, et haldusloa menetlus oli pelgalt formaalne, kuna selle eesmärk oli kontrollida, kas sellega seotud dokumendid kehtivad – st dokumendid, mis käsitlesid kasumi tuvastamist, sellega seotud maksude maksmist, asjaolu, et äriühingu juhtkond on tegelikult otsustanud kasumi jaotuse jms. Nende väidete tõenduseks esitas hageja Hiina ametiasutuste ringkirja ning õigusliku arvamuse, kus esitati nimetatud ringkirja kohta täpsustusi.

24      Komisjon vastas 23. veebruari 2006. aasta faksiga, märkides, et ta keeldub oma esialgset hinnangut muutmast. Hageja toodangu sihtkoha osas rõhutas komisjon, et esitatud märkused ei sea kahtluse alla asjaolu, et uurimisperioodi ajal oli hagejal keelatud müüa oma toodangut Hiina turul ja et selle olukorra mis tahes muutmine nõudis riigi eelnevat luba. Kasumi kodumaale toomise küsimuses nõustus komisjon hageja sellekohaseid selgitusi arvestades, et sellega seotud haldusmenetlus ei tähendanud riigi märkimisväärset sekkumist algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c tähenduses. Arvestades siiski hageja toodangu sihtkohta puudutavaid kaalutlusi, jäi komisjon seisukohale, et hageja ei täitnud kõnealust kriteeriumi. Seetõttu keelduti talle turumajanduslikku kohtlemist võimaldamast.

25      Komisjon teavitas 24. veebruari 2006. aasta faksiga hagejat, et tal ei olnud võimalik koostada tüüpilist valimit ühenduse turul toimunud müügi kohta, et arvutada ekspordihindu ja CIF-hindu ühenduse piiril. Selle võimatuse tingis asjaolu, et andmed hageja esitatud nimekirjas, kus loetleti tema ühenduse turul toimunud müük tehingute kaupa, olid suuresti ülehinnatud, võrreldes tegelike koguarvudega, nagu hageja ise ka kinnitas. Selles olukorras arvutati dumpingumarginaal algmääruse artikli 18 kohaselt kättesaadavate andmete alusel.

26      Komisjon palus hagejal esitada võimalikud kommentaarid selle dokumendi kohta 6. märtsiks 2006; hageja esitas selleks kuupäevaks oma märkused. Sellega seoses rõhutas hageja, et komisjoni argumendid olid esitatud nii ebamääraselt, et ta ei saanud aru, milles seisnes kõnealune ülehindamine. Lisaks ei olnud hageja kordagi kinnitanud ülehindamise olemasolu, vaid oli korduvalt selgitanud, et ta ekspordib sõltumatute kaubandusettevõtjate vahendusel ja et seetõttu ei teadnud ta iga kord toote sihtkohta. Lisaks toimus kogu hageja müük franko laeva pardal, nii et tal puudusid andmed CIF-hindade kohta ühenduse piiril. Komisjon ei viidanud ebatäpsustele kohapealse kontrollkäigu ajal ega vaidlustanud kogutud andmete õigsust. Selles olukorras vaidles hageja vastu algmääruse artikli 18 kohaldamisele, et arvutada ekspordihindasid või dumpingumarginaali.

27      Komisjon võttis 23. märtsil 2006 vastu määruse (EÜ) nr 553/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes ajutised dumpinguvastased tollimaksud (ELT L 98, lk 3, edaspidi „ajutine määrus”).

28      Ajutise määruse põhjenduse 9 kohaselt toimus dumpingu ja kahju uurimine 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005 (edaspidi „uurimisperiood”). Kahju hindamiseks vajalike suundumuste uurimine kestis 1. jaanuarist 2001 kuni 31. märtsini 2005 (edaspidi „vaatlusalune periood”).

29      Arvestades vajadust kehtestada niisuguste Hiina ja Vietnami eksportivate tootjate toodete normaalväärtus, kellele ei pruugita võimaldada turumajanduslikku kohtlemist, toimus kontroll normaalväärtuse kindlaksmääramiseks võrdlusriigi (käesoleval juhul Brasiilia Liitvabariik) andmete alusel kolme Brasiilia ettevõtja ruumides (ajutise määruse põhjendus 8).

30      Ajutise määruse põhjendustest 10, 11, 40 ja 41 ilmneb, et asjaomane toode hõlmab peamiselt sandaale, saapaid, linnajalatseid ja linnakingi, mille pealsed on nahast või komposiitnahast. Lisaks ilmneb ajutise määruse põhjendustest 12–31, et komisjon jättis asjaomase toote määratluse alt välja eritehnoloogiaga spordijalatsid (Special Technology Athletic Footwear, edaspidi „STAF”) ning luges selle alla lastejalatsid.

31      Komisjon järeldas ajutise määruse põhjenduses 46 samasuguse toote osas, et vaatlusalune toode ja nahast pealsetega jalatsid, mida toodetakse ja müüakse Hiina ja Vietnami siseturgudel, nagu ka nahast pealsetega jalatsid, mida ühenduse tootmisharu toodab ja müüb Euroopa Ühenduses, olid sarnased põhiliste füüsiliste ja tehniliste omaduste ja kasutusala poolest ning kasutajad tajuvad neid vastastikku asendatavatena. Seetõttu leiti ajutise määruse põhjenduses 52, et kõik kõnealustes riikides ja Brasiilias toodetavad ja müüdavad nahast ja komposiitnahast pealsetega jalatsid ning ühenduses toodetavad ja müüdavad jalatsid on sarnased nendega, mida eksporditakse kõnealustest riikidest ühendusse.

32      Ajutise määruse põhjendusest 57 ilmneb, et dumpingu kindlaksmääramise raames kasutas komisjon väljavõttelist uuringut. Selleks kaasas komisjon valimisse 13 Hiina eksportivat tootjat, kelle eksport moodustas enam kui 20% Hiina ekspordimahust ühendusse. Ajutise määruse põhjenduse 8 punkti c kohaselt on hageja valimisse kuuluvate eksportivate tootjate nimekirjas 11. äriühing.

33      Ajutise määruse põhjenduse 69 kohaselt ei kohaldatud hagejale turumajanduslikku kohtlemist, kuna ta ei täitnud esimest tingimust otsuste tegemise kohta ilma riigi märkimisväärse sekkumiseta (vt eespool punktid 22–24).

34      Individuaalse kohtlemise taotluse osas märkis komisjon ajutise määruse põhjenduses 94, et ettevõtja kohustus eksportida kogu toodang või oluline osa sellest tähendab samuti, et hageja ei täitnud algmääruse artikli 9 lõike 5 teise lõigu punktis b esitatud tingimust (vt eespool punkt 5).

35      Ekspordihinna osas märkis komisjon ajutise määruse põhjenduses 130, et kui eksportmüük ühendusse toimus sõltumatute kaubandusettevõtjate kaudu, kehtestati ekspordihinnad kõnealuste tootjate poolt kaubandusettevõtjale müüdud toote hindade alusel vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 9 (vt eespool punkt 6).

36      Ajutise määruse põhjenduse 131 kohaselt võrreldi normaalväärtust ja ekspordihinda tehasest hankimise tasandil. Õiglase võrdlemise tagamiseks võeti korrigeerimiste näol nõuetekohaselt arvesse hindu ja hindade võrreldavust mõjutavaid erinevusi vastavalt algmääruse artikli 2 lõikele 10 (ajutise määruse põhjendus 132).

37      Kahju osas uuris komisjon eeskätt impordihindade allalöömist. Selleks tõsteti CIF-impordihindasid ühenduse piiril (pärast tollimaksu sissenõudmist), et arvestada kulusid, mida importijad kannavad ühenduses, nagu toote väljatöötamine, tooraine valik jne, ning võrreldi neid ühenduse tootmisharu tehasest hankimise hindadega ja samal kaubandustasandil. Selle võrdluse tulemusel saadi Hiinast pärit jalatsite allalöömismarginaaliks 12,8% (ajutise määruse põhjendused 167 ja 168).

38      7. aprilli 2006. aasta kirjas edastas komisjon hagejale vastavalt algmääruse artikli 14 lõikele 2 ja artikli 20 lõikele 1 ajutise määruse ühe koopia ja dokumendi, mis sisaldas teavet nende oluliste faktide ja kaalutluste kohta, mille alusel ajutised dumpinguvastased tollimaksud kehtestati (edaspidi „vahepealse avalikustamise dokument”). Komisjon kutsus hagejaid üles esitama selle dokumendi kohta oma võimalikke märkusi 8. maiks 2006.

39      27. aprilli 2006. aasta kirjas kaebas hageja vahepealse avalikustamise dokumendis esitatud teabe lünklikkuse üle, rõhutades dumpingu ja hindade allalöömise arvutamiseks tehtud korrigeerimist käsitlevaid andmeid. Hageja kordas neid etteheiteid 8. mai 2006. aasta kirjalikes märkustes.

40      16. mai 2006. aasta e-kirjas rõhutas hageja eeskätt, et tema ekspordihinna 15% võrra korrigeerimine uurimis- ja arenduskulude alusel oli madalam kui selleks tegelikult tehtud kulutused, kuna see ei võtnud arvesse nende kaubandusettevõtjate olulisi kulutusi ja marginaale, kelle abil teatud Hiina tootjad transpordivad oma toodangut ühenduse turule.

41      Vastavalt algmääruse artikli 20 lõigetele 2–4 edastas komisjon 7. juuli 2006. aasta faksiga hagejale lõpliku avalikustamise dokumendi oluliste faktide ja kaalutluste kohta, millel põhineb lõplike dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamise ettepanek.

42      Selle dokumendi jaotises H esitas komisjon oma kaalutlused Euroopa Liidu Nõukogule tehtava lõplike dumpinguvastaste meetmete ettepaneku kohta. Meetmete liigi kohta märkis komisjon, et tootjate võetud kohustus mitte müüa allpool ühenduse tootmisharu kahjustavat mõju kõrvaldavat hinnataset ei olnud esiteks sobivad meetmed ja teiseks tuli kohaldada DDS-süsteemi (delayed duty system) (lõpliku avalikustamise dokumendi punktid 278–291).

43      DDS-süsteemi kohta märkis komisjon, et impordimaht tekitas ühenduse tootmisharule olulist kahju alates 1. jaanuarist 2005, kui koguselised piirangud lõppesid (vt eespool punkt 16). Nimelt oli ühenduse tootmisharu 2005. aasta kolme esimese kuu jooksul, mis olid uurimisperioodiga hõlmatud (vt eespool punkt 28), läbi teinud proportsionaalselt vaatlusaluse perioodi kõige suurema languse seoses mitme majandusliku teguriga, nagu tasuvus, müügihind, turuosa, müük, tööhõive ja tootmine. Neis tingimustes pööras komisjon kahju tuvastamisel erilist tähelepanu dumpingu mahule. Seega leidis ta, et üksnes teatud mahtu ületav import tekitas kahju ja et seetõttu ei olnud väärtuselise tollimaksu näol sekkumine vajalik, et ausa konkurentsi tingimusi taastada. Seetõttu kohaldati dumpinguvastaseid tollimakse üksnes sellistele toodetele, mille import ületas aastas teatud mahu. Käesolevas asjas on selline DDS-süsteem piisav kahju kõrvaldamiseks, kuna see võtab arvesse koguseliste piirangute mõju ning tasakaalustab huvitatud poolte huve. Seetõttu pidi pakutud dumpinguvastast tollimaksu kohaldama Hiinast pärit jalatsite impordile, mis ületas 140 miljonit paari jalatseid aastas. See kogus väljendas komisjoni hinnangut 2005. aastal Hiinast pärit impordile, võttes arvesse 2004. aastal imporditud koguseid (lõpliku avalikustamise dokumendi punktid 285–287 ja 291).

44      Seega soovitas komisjon määrata niisugusele Hiinast pärit jalatsite impordile, mis ületab 140 miljonit paari jalatseid aastas, lõpliku dumpinguvastase tollimaksu, mis vastab kahju kõrvaldamise tasemele. Selleks tasemeks määrati võrdlushinna allalöömismarginaal, s.o 23% (lõpliku avalikustamise dokumendi punkt 293).

45      Komisjon palus hagejal esitada 17. juuliks 2006 oma kommentaarid lõpliku avalikustamise dokumendi kohta.

46      Hageja esitas 13. juuli 2006. aasta kirjas komisjonile oma tegevuslitsentsi koopia ning otsuse, millega muudetakse tema põhikirjajärgset eesmärki, mille kohaselt tema tooteid müüakse edaspidi nii ekspordiks kui ka Hiina turul. 22. augusti 2006. aasta kirjas keeldus komisjon muutmast oma seisukohta turumajandusliku kohtlemise võimaldamise osas, kuna selleks antud tähtaeg oli möödunud.

47      Komisjon edastas 28. juuli 2006. aasta kirjas hagejale täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi. Kõnealuse dokumendi kahe esimese lõigu kohaselt oli selle eesmärk teavitada huvitatud pooli muudatusest nende lõplike dumpinguvastaste tollimaksude ülesehituses, mille kohta ettepanek tehakse. Komisjoni kaubanduse peadirektoraat uuris mõne huvitatud poole esitatud märkusi algselt kavatsetud DDS-süsteemi kohta (vt eespool punktid 42–44). Selle dokumendiga loobus komisjon mõttest nimetatud süsteemi kasutada. Oma uue lähenemise raames rõhutas komisjon, et tõeliselt kahjustav import suurenes 2004. aastal ja see kestis kuni uurimisperioodi lõpuni ning et 2005. aasta oli esimene aasta, kui Hiinast pärit jalatsite impordile ei kehtinud enam koguselised piirangud. Lisaks kehtestas komisjon mittekahjustava impordi koguseks 109 miljonit paari jalatseid, tuginedes 2003. aastal Hiinast ja Vietnamist pärit impordile. Vastavalt niisugusele uuele lähenemisele tuli kahju kõrvaldamise taseme kindlaksmääramisel arvesse võtta selle koguse majanduslikku mõju. Seega alandati esiteks kahju kõrvaldamise taset, et võtta arvesse mittekahjustava impordi maht, ja teiseks kohaldati lõplikke tollimakse alates esimesest imporditud paarist. Nimetatud dokumendis esitati selle meetodi neli etappi ning komisjon otsustas seda meetodit kasutades Hiinast pärit impordi osas „väiksema tollimaksu reegli” alusel kehtestada kahju kõrvaldamise tasemele vastavaks lõplikuks dumpinguvastaseks tollimaksuks 16,5%.

48      Et muuta see uus ettepanek ametlikuks, lisas komisjon 28. juuli 2006. aasta kirjale need punktid, mis tuleb esitada lõpliku avalikustamise dokumendi jaotises H ning mis asendavad nimetatud dokumendi viidatud jaotises esitatud punkte (vt eespool punkt 42). Komisjon märkis lõpliku avalikustamise dokumendi uues jaotises H esitamisele tulevates punktides 278 ja 279, et üksnes enne koguseliste piirangute lõppemist teatud mahus toimunud import võis tekitada olulist kahju, nii et uurimisperioodi tulemuste põhjal kahju kõrvaldamise taseme kindlaksmääramisel tuleb arvestada seda, et teatud imporditud kogused ei tekitanud kahju. Järelikult tuli need kogused, mis ei tekitanud olulist kahju, kahju kõrvaldamise taseme kindlaksmääramisel arvesse võtta. Selle dokumendi punktis 280 tutvustas komisjon rakendatud meetodit.

49      Hageja esitas oma kommentaarid täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi kohta 2. augustil 2006.

50      Nõukogu võttis 5. oktoobril 2006 vastu määruse (EÜ) nr 1472/2006, millega kehtestatakse teatavate Hiina Rahvavabariigist ja Vietnamist pärit nahast pealsetega jalatsite impordi suhtes lõplik dumpinguvastane tollimaks ning millega nõutakse lõplikult sisse kõnealuse impordi suhtes kehtestatud ajutine tollimaks (ELT L 275, lk 1, edaspidi „vaidlustatud määrus”). Vaidlustatud määruse kohaselt kehtestas nõukogu lõpliku dumpingvastase tollimaksu Hiinast pärit nahast ja komposiitnahast pealsetega jalatsite impordi suhtes, välja arvatud spordijalatsid, STAF-id, tuhvlid ja muud toajalatsid ning varbakaitsega jalatsid, mis kuulusid kombineeritud nomenklatuuri mitmesse rubriiki (vaidlustatud määruse artikkel 1). Lõplik dumpinguvastane tollimaks, mida kohaldatakse vaba netohinna suhtes ühenduse piiril enne tollimaksu sissenõudmist, on hageja toodetud jalatsite osas 16,5%. Vaidlustatud määruse artikli 3 kohaselt kehtis see määrus kaks aastat.

51      Samasuguse toote määratluse osas kinnitas nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 40 ja 41 komisjoni poolt ajutise määruse põhjenduses 52 esitatud hinnanguid (vt eespool punkt 31).

52      Vaidlustatud määruse põhjenduse 77 kohaselt esitasid kaks Hiina eksportivat tootjat oma muudetud põhikirjad, mis ei sisaldanud enam neid piiranguid, liiga hilja selleks, et neid oleks saanud arvesse võtta. Nimelt ei jäänud enam piisavalt aega kontrollimiseks kooskõlas algmääruse artikli 16 lõikega 1. Igal juhul ei olnud need piirangud ainus põhjus, miks neile äriühingutele keelduti turumajanduslikku kohtlemist võimaldamast.

53      Seega kinnitati vaidlustatud määruse põhjenduses 78 ajutise määruse järeldust, et hagejale ei tule turumajanduslikku kohtlemist võimaldada.

54      Nõukogu kinnitas individuaalse kohtlemise taotluse osas vaidlustatud määruse põhjenduses 83 komisjoni poolt ajutise määruse põhjenduses 94 tehtud järeldust, et ka seda kohtlemist ei tule võimaldada (vt eespool punkt 34).

55      Mis puudutab ekspordihinda ja võrdlust normaalväärtusega, siis kinnitas nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 123 ja 138 komisjoni poolt ajutise määruse põhjendustes 128–133 tehtud hinnanguid (vt eespool punktid 35 ja 36).

56      Mis puudutab Hiinast pärit impordi poolt tekitatud kahju kõrvaldamiseks vajalikku tollimaksude määra, siis märkis nõukogu vaidlustatud määruse põhjendustes 296–301, korrates lõpliku avalikustamise dokumendi uue jaotise H punkte 275–280, mis olid lisatud täiendavale lõpliku avalikustamise dokumendile (vt eespool punkt 47), et arvesse tuli võtta käesoleva menetluse eripära ja eeskätt kuni 1. jaanuarini 2005 kehtinud koguselisi piiranguid. Koguseliste piirangute kord takistas ühenduse tootmisharule olulise kahju tekkimist, nii et selle korra lõppedes toimunud impordi kasv tekitas eriti tuntavat kahju, ning nõukogu leidis, et üksnes teatud mahtu ületav import enne koguseliste piirangute kaotamist võis tekitada olulist kahju. Seega pidi uurimisperioodi tulemustel põhinev kahjumäär peegeldama tõsiasja, et teatavad impordikogused ei põhjustanud sellist olulist kahju. See toiming, mis tugines 2003. aasta imporditud kogustele, viis Hiinast pärit impordi osas 16,5% kahjumäärani, mitte aga 23% kahjumäärani, mida oleks kohaldatud vaidlustatud määruse põhjenduse 295 kohaselt, kui nõukogu ei oleks arvesse võtnud käesoleva juhtumi eripära.

 Menetlus ja poolte nõuded

57      Hageja esitas käesolevas asjas menetluse algatamiseks hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 21. detsembril 2006.

58      Komisjon esitas 2. aprillil 2007 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks. 4. oktoobri 2007. aasta kirjas teatas komisjon Üldkohtule, et ta loobub menetlusse astuja seisukohtade esitamisest, kuid osaleb kohtuistungil.

59      CEC esitas 5. aprillil 2007 Üldkohtu kantseleisse avalduse menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks.

60      Provincia di Ascoli Piceno (Itaalia), Comune di Monte Urano (Itaalia), äriühing BA.LA. di Lanciotti Vittorio & C. Sas ja ülejäänud 16 jalatseid tootvat Itaalia äriühingut, kelle nimed on esitatud lisas (edaspidi „Itaalia tootjad”), esitasid 13. aprillil 2007 Üldkohtu kantseleisse avaldused menetlusse astumiseks nõukogu nõuete toetuseks.

61      Üldkohtu teise koja esimehe 4. septembri 2007. aasta määrusega lubati komisjonil, CEC-l ning Itaalia tootjatel menetlusse astuda. Seevastu jäeti Provincia di Ascoli Piceno ja Comune di Monte Urano menetlusse astumise taotlused rahuldamata.

62      Seoses Üldkohtu kodade koosseisu muutmisega kuulub ettekandja-kohtunik kaheksanda koja koosseisu, millele käesolev kohtuasi on seetõttu määratud.

63      Provincia di Ascoli Piceno ja Comune di Monte Urano esitasid Euroopa Kohtu põhikirja artikli 57 esimese lõigu alusel 4. oktoobril 2007 Euroopa Kohtu kantseleisse apellatsioonkaebuse, paludes tühistada 4. septembri 2007. aasta määrus, milles Üldkohus jättis rahuldamata nende menetlusse astumise taotlused. Euroopa Kohtu president jättis selle apellatsioonkaebuse rahuldamata 25. jaanuari 2008. aasta määruses kohtuasjas C‑461/07 P(I): Provincia di Ascoli Piceno ja Comune di Monte Urano vs. nõukogu (kohtulahendite kogumikus ei avaldata).

64      CEC ja Itaalia tootjad esitasid menetlusse astujate seisukohad vastavalt 15. ja 18. oktoobril 2007.

65      Üldkohus otsustas ettekandja-kohtuniku ettekande põhjal avada suulise menetluse ja palus menetlust korraldavate meetmete raames hagejal, nõukogul ja komisjonil vastata kirjalikult mitmele küsimusele.

66      Pooled täitsid 2. veebruaril 2009 saabunud kirjadega Üldkohtu võetud menetlust korraldavad meetmed.

67      Nõukogu palus 17. veebruari 2009. aasta kirjas, et hageja teatud vastused teise väite kohta ning neile lisatud dokumendid eemaldataks toimikust, kuna neil vastustel ei olnud seost esitatud küsimustega, vaid need kujutasid endast uusi väiteid.

68      Poolte kohtukõned ja vastused Üldkohtu esitatud küsimustele kuulati ära 18. veebruari 2009. aasta kohtuistungil.

69      Kohtuistungil palus Üldkohus hagejal esitada üks dokument ja kirjalikult teatud informatsiooni. Hageja täitis need nõuded 25. veebruari 2009. aasta kirjas.

70      Hageja palub Üldkohtul:

–        tühistada vaidlustatud määrus teda puudutavas osas;

–        mõista kohtukulud välja nõukogult.

71      Nõukogu palub Üldkohtul:

–        jätta hagi vastuvõetamatuse tõttu läbi vaatamata või põhjendamatuse tõttu rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

72      Komisjon palub Üldkohtul jätta hagi rahuldamata.

73      CEC ja Itaalia tootjad paluvad Üldkohtul:

–        jätta hagi rahuldamata;

–        mõista kohtukulud välja hagejalt.

 Õiguslik käsitlus

74      Oma hagi toetuseks esitab hageja kuus väidet, mis käsitlevad vastavalt:

–        algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c rikkumist;

–        algmääruse artikli 18 rikkumist;

–        algmääruse artikli 3 rikkumist;

–        algmääruse artikli 20 ja kaitseõiguste rikkumist ning põhjenduse puudumist seoses ühenduse tootmisharule tekkinud kahjuga;

–        õigusnormi rikkumist ja ilmset kaalutlusviga seoses ühenduse tootmisharule tekkinud kahjuga;

–        algmääruse artikli 2 lõike 10 rikkumist ja ilmset kaalutlusviga seoses ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdlusega.

 Esimene väide, mis käsitleb algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c rikkumist

 Poolte argumendid

75      Hageja vaidlustab komisjoni hinnangu, mille kohaselt algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c esitatud esimene kriteerium ei olnud tema puhul täidetud. Ta rõhutab sellega seoses, et haldusmenetluse käigus esitatud dokumentaalsed tõendid näitavad, et ta oli vaba otsustama, kas turustada oma tooteid siseriiklikul turul või eksportida need. Nimelt eksisteerib kohustus esitada taotlus tegevuslitsentsi saamiseks ja muutmiseks üksnes registri tarvis ega näita seega riigi märkimisväärset sekkumist algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c tähenduses. Lisaks selgitas hageja komisjonile, et kogu oma toodangu eksportimine oli tema enda kaubanduslik valik (vt eespool punktid 22 ja 23).

76      Komisjon rikkus ka eeskätt võrdse kohtlemise põhimõtet, kuna turumajanduslikku kohtlemist võimaldati ühele teisele valimi äriühingule (Foshan City Nanhai Golden Step Industrial Co., Ltd, edaspidi „Golden Step”), kuigi sellisele erinevale kohtlemisele ei olnud mingit õigustust.

77      Hageja meenutab, et ta esitas komisjonile 13. juulil 2006 (st enne lõpliku avalikustamise dokumendi kohta märkuste esitamiseks antud tähtaja lõppemist) samad tõendid, mille oli esitanud Golden Step, st koopia oma tegevuslitsentsist ja muudetud põhikirjast, mis näitasid, et tal ei olnud enam ekspordikohustust (vt eespool punkt 46). Komisjoni keeldumine neid tõendeid uurida kujutab endast algmääruse artikli 20 lõike 5 ning ka hea halduse ja võrdse kohtlemise põhimõtete rikkumist, kuna ka Golden Step oli tõendid esitanud pärast vahepealse avalikustamise dokumendi kohta kommentaaride esitamise tähtaja lõppemist (vt eespool punkt 38). Pealegi ei näe algmäärus ette asjaolude muutumise kohta tõendite esitamise tähtaega. Lisaks ei järginud komisjon algmääruse artikli 2 lõike 7 punktis c esitatud kolmekuulist tähtaega hageja turumajandusliku kohtlemise taotluse üle otsustamiseks.

78      Ekslik on vaidlustatud määruse põhjenduses 77 esitatud hinnang, mille kohaselt oli kõnealuse teabe uurimata jätmine tingitud võimatusest teostada kontrolli vastavalt algmääruse artikli 16 lõikele 1 (vt eespool punkt 52). Nimelt kulus esiteks enam kui kolm kuud 13. juuli (kui täiendavaid tõendid esitati) ja 5. oktoobri 2006 (kui võeti vastu vaidlustatud määrus) vahel, teiseks ei kontrollitud Golden Stepi esitatud sama laadi tõendeid, kolmandaks, hagejat teavitati sellest, et komisjon oli nõus vastu võtma täiendavaid tõendeid, alles 7. juulil 2006, neljandaks esitasid hagejad kõnealused tõendid nimelt vastuseks kontrolli käigus tehtud järeldustele. Kohtupraktikast ilmneb muuseas, et komisjonil on kaalutlusõigus, kui ta peab otsustama, kas võtta arvesse pärast määratud tähtaegade lõppemist esitatud tõendeid.

79      Ei saa nõustuda argumendiga, et isegi kui hagejale oleks tulnud võimaldada turumajanduslikku kohtlemist, ei olnud komisjonil piisavalt aega, et arvutada normaalväärtust. Nimelt ei saa see kaalutlus algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c arvestades õigustada nimetatud kohtlemise võimaldamisest keeldumist. Lisaks olid hageja tootmiskulusid käsitlevad andmed juba dumpinguvastases küsimustikus esitatud ning komisjoni kohapealse kontrolli käigus kontrollitud. Peale selle, nagu sai märgitud eespool punktis 78, oli viimaste hageja toodangu sihtkohta käsitlevate andmete esitamise ja vaidlustatud määruse vastuvõtmise vahel möödunud kolm kuud.

80      Hageja vaidleb vastu nõukogu argumendile, et teise väite tagasilükkamine toob kaasa ka esimese väite tagasilükkamise. Isegi kui järeldataks, et ta ei teinud koostööd ekspordihinna arvutamise küsimuses, oleks normaalväärtust saanud arvutada tema enda raamatupidamisdokumentidest tulenevate tõendite alusel, et arvutada tema individuaalne dumpingumarginaal. Ühtlasi esitas hageja vaieldamatult kõik andmed, mida temalt nõuti, mistõttu ei saa kohaldada artikli 18 lõiget 6. Viimati nimetatud sätte mõjul võetakse ettevõtjalt, kes varjas asjakohaseid andmeid, võimalus kaevata selle üle, et tema koostöö puudumine tõi kaasa tema suhtes ebasoodsad tagajärjed. Järelikult ei saa ükski säte ega praktika jätta hagejat ilma turumajanduslikust kohtlemisest, kui ta vastab selle võimaldamise tingimustele.

81      Sellest tuleneb, et komisjon on oma otsuses, millega keelduti hagejale turumajanduslikku kohtlemist võimaldamast, teinud ilmse kaalutlusvea ja seega rikkunud algmääruse artikli 7 lõike 2 punkti c.

82      Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

83      Vaidlustatud määruse põhjendusest 125 ilmneb, et „[t]urumajandusliku kohtlemise […] kriteeriumidele mitte vastanud, kuid valimisse kaasatud äriühingute puhul arvutati välja ühine kaalutud keskmine dumpingumarginaal”, et „nimetatud kaalutud keskmine dumpingumarginaal [kehtib] […] valimist väljajäänud koostööd tegevate ettevõtjate puhul” ja et „[k]una koostöö tase oli kõrge, kohaldati sama dumpingumarginaali ka kõikidele teistele Hiina eksportivatele tootjatele”. Lisaks märkis nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 146, et „koostöö tase [oli] kõrge ja seega, kooskõlas tavapärase praktikaga, peeti kohaseks määrata dumpingumarginaal kõikide koostööst keeldunud eksportivate tootjate puhul asjaomase riigi valimisse kaasatud koostööd tegevate eksportivate tootjate puhul määratud dumpingumarginaali kaalutud keskmisena”. Seega ilmneb nende sätete – mille õiguspärasust ei ole Üldkohtus vaidlustatud – koos lugemisest, et kui hagejale oleks võimaldatud turumajanduslikku kohtlemist, kuid teda oleks loetud koostööd mitteteinud ettevõtjaks, oleksid institutsioonid igal juhul kohaldanud talle koostööst keeldumise tõttu valimisse kaasatud eksportivatele tootjatele määratud kaalutud keskmist dumpingumarginaali. Sellest tuleneb, et isegi kui institutsioonid olid ekslikult keeldunud hagejale turumajanduslikku kohtlemist võimaldamast, siis ei ole sel veal määravat tähtsust tulemuse suhtes, kui Üldkohus kinnitab institutsioonide hinnangut, et hageja ei teinud uurimisel koostööd. Järelikult, kui Üldkohus lükkab tagasi teise väite, mis seab kahtluse alla institutsioonide hinnangu selle kohta, siis ei saa institutsioonide võimalik viga turumajandusliku kohtlemise võimaldamise küsimuses olla määrava tähtsusega hagejale kohaldatud dumpingumarginaalile ega ka järelikult olla piisav, et õigustada vaidlustatud määruse tühistamist (vt selle kohta Üldkohtu 14. mai 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑126/99: Graphischer Maschinenbau vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑2427, punkt 49).

84      Seega tuleb kõigepealt uurida teist väidet.

 Teine väide, mis käsitleb algmääruse artikli 18 rikkumist

 Poolte argumendid

85      Hageja väidab, et komisjon kohaldas ebaõigesti algmääruse artikli 18 lõiget 1 koostoimes 1994. aasta dumpinguvastase koodeksi II lisa punktiga 3 (vt eespool punktid 12 ja 13). Nimelt, nagu hageja selgitas oma 6. märtsi 2006. aasta kirjas (vt eespool punkt 26), ei õigustanud komisjoni 24. veebruari 2006. aasta kirjas (vt eespool punkt 25) esitatud põhjendused selle sätte kohaldamist. Selles olukorras rikkus komisjon ka algmääruse artikli 18 lõikeid 3 ja 4.

86      Viimati nimetatud sätetega seoses rõhutab hageja, et kuna teda teavitati enam kui neli kuud pärast kohapealset kontrolli sellest, et tema poolt selle kontrolli ajal edastatud nimekiri, kus loetleti ühenduse turul toimunud müük tehingute kaupa, ei olnud usaldusväärne, siis ei järginud komisjon nendest sätetest tulenevaid nõudeid.

87      Hageja poolt 12. septembril 2005 dumpinguvastasele küsimustikule antud esialgne vastus tõi välja, et uurimisperioodil eksporditi ühenduse turule [konfidentisaalne](1) paari jalatseid. Tegu on õige arvuga, millega komisjon kontrolli ajal nõustus. Selle arvu ja hageja poolt 19. septembril 2005 esitatud dokumendis esitatud arvu ([konfidentsiaalne] paari eksporditud jalatseid) erinevus tuleneb esiteks sellest, et viimasele arvule lisati [konfidentsiaalne] paari jalatseid, mis ei olnud mõeldud ühenduse turule, teiseks sellest, et hageja ei teadnud kogu oma toodangu sihtkohta, kuna ta ekspordib sõltumatute kaubandusettevõtjate vahendusel, ja kolmandaks sellest, et viidatud nimekirja lisati nende jalatsite müük, mis ei kuulunud asjaomase toote määratluse alla.

88      Pärast mitut kontrolli, mille eesmärk oli suure tõenäosusega kindlaks teha asjaomase ekspordi sihtkoht ning eemaldada sellise toote müük, mis erineb asjaomasest tootest, esitas hageja lõpliku nimekirja 21. oktoobril 2005, st enne selle tähtaja lõppemist, mis oli antud nende andmete esitamiseks, mida oli pärast kontrolli parandatud.

89      Mis puudutab selle kontrolli läbiviimist, siis koostasid komisjoni esindajad esimesel päeval 21 tehingust koosneva valimi (millest 12 tehingut puudutasid asjaomast toodet) ja uurisid järgmisel päeval nendega seotud dokumente. Lisaks valisid nad 13 tehingut, mis puudutasid ühenduse turul toimunud eksporti, et kontrollida ekspordihindasid nende tehingutega seotud dokumentide alusel. Kontrollitud ekspordihinnad osutusid õigeks. Seega väitis nõukogu ekslikult, et komisjon ei saanud kontrolli käigus tehingute valimit koostada ega kontrollida. Lisaks ilmneb eelnevast, et pärast 21. oktoobri 2005. aasta lõpliku nimekirja esitamist (vt eespool punktid 21 ja 88) ei olnud enam kontroll vajalik, kuna see dokument üksnes kõrvaldas asjakohatud osad, st sellise müügi, mis ei olnud mõeldud ühenduse turule, ning tooted, mis ei kuulunud asjaomase toote hulka, lisamata midagi muud. Järelikult ei olnud kontroll sugugi puudulik.

90      Vastupidi nõukogu väidetele ei rikkunud hageja igal juhul ühtegi algmääruse sätet, kui ta esitas 21. oktoobril 2005 lõpliku nimekirja. Isegi kui nõukogu esitatud asjaolud viiksid algmääruse artikli 18 lõike 1 kohaldamisele (mis nii ei ole), siis ei olnud komisjonil ühtegi põhjust jätta kasutamata kohapeal kontrollitud ja vaidlustamata ekspordihinnad (ainsad asjassepuutuvad asjaolud), kuna nõukogu etteheited käsitlesid üksnes eksporditud jalatsite kogust. Need hinnad kujutavad endast algmääruse artikli 18 lõike 1 tähenduses komisjonile kättesaadavaid fakte.

91      Lisaks ei vastanud komisjon hageja poolt 6. märtsi 2006. aasta kirjas esitatud märkustele ega esitanud oma seisukohta kontrolli käigus antud selgituste kohta, mis oleksid võimaldanud selgitada kõiki erinevusi, kinnitada kõiki andmeid hindade kohta ja mõista hageja turustusahela eripära. Seega ei uurinud komisjon seda nimekirja hoolikalt ja erapooletult.

92      Hagejat ei teavitatud kontrolli käigus sellest, et komisjon ei kavatse vastu võtta uusi parandusi, kuigi ta oli komisjonile selgitanud lõpliku nimekirja koostamisega seotud raskusi. Vastupidi, komisjoni käitumisest ilmneb selgelt, et ta ei välistanud parandatud nimekirjade kontrollimist, mida ta oli muuseas teiste andmetega seoses ka teinud.

93      Mis puudutab andmeid CIF-hindade kohta ühenduse piiril (vt eespool punktid 25 ja 26), siis rõhutab hageja, et ta selgitas uurimise käigus, et selle müügi kohta esitatud arvetes kasutati franko hindasid laeva pardal, mitte aga CIF-hindasid ühenduse piiril. Hageja ei saa seega esitada nende kulude andmeid, mis tekkisid tehasest lahkumise ja ühenduse piirile saabumise vahepeal, mis hõlmasid sõltumatute kaubandusettevõtjate olulist kasumimarginaali, mille summat hageja ei tea. Kuna hageja ei suutnud hankida teavet CIF-väärtuste kohta ühenduse piiril, siis palus ta komisjonil kasutada sõltumatute kaubandusettevõtjate esitatud usaldusväärseid andmeid, mis puudutasid kulusid, mis olid tekkinud pärast franko müüki laeva pardal ja enne ühenduse piirile saabumist. Sellest tuleneb, et hageja tegutses „oma parimate võimaluste kohaselt”, et esitada kättesaadavaid andmeid, mida komisjon oleks võinud täiendada, et jõuda „põhjendatud ja täpsete järeldusteni”.

94      Nõukogu, keda toetab komisjon, vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

95      Tuleb märkida, et pooled on eri arvamusel käesoleva väitega seotud faktide osas. Nimelt väidab hageja, et komisjoni esindajad said koostada valimi asjaomase toote eksportmüügist ühendusse, uurida sellega seotud dokumente ja lõpuks kontrollida ekspordihindu; nõukogu vaidleb sellele aga suures osas vastu. Nõukogu väidab, et komisjoni esindajad ei saanud kohapealse kontrolli käigus uurida ühtegi dokumenti, mis puudutas asjaomase toote eksporti ühenduse turule, ega seega kontrollida ekspordihindasid.

96      Sellega seoses tuleb märkida, et nõukogu ei vaidle vastu sellele, et komisjoni esindajad olid kohapealse kontrolli esimesel päeval koostanud valimi asjaomase toote eksportmüügist ühendusse. Nõukogu sõnul põhjendab seda asjaolu, et selles staadiumis ei olnud komisjoni esindajad veel tuvastanud, kumb hageja poolt 12. ja 19. septembril 2005 esitatud tabelitest oli õige. Seega kui ilmnes, et 19. septembri 2005. aasta nimekiri, mille põhjal kontroll toimus, oli õige, viisid komisjoni esindajad järgmisel päeval läbi koostatud valimi kontrolli, kuna vahepeal oli hageja kokku kogunud kõik valimisse kuuluvate tehingutega seotud dokumendid.

97      Tuleb siiski märkida, nagu tegi nõukogu, et tehingute valimi kontrollist – mis teostatakse arvutamaks ekspordihinda kõigi tehingute põhjal, mis olid nimekirjas, kus loetleti ühenduse turul toimunud müük tehingute kaupa – ei ole mingit kasu, kui tõendatakse, et see nimekiri hõlmab ka eksportmüüki, mida ei peaks seal nimekirjas olema. Nimelt kui tõendatakse, et sellises nimekirjas on oluline osa sinna mitte kuuluval müügil, mis puudutab kas tooteid, mis ei kuulu asjaomase toote määratluse alla, või siis tehinguid, mis ei ole eksport ühendusse, ei võimalda müügivalimi kontrollimine – isegi kui see osutuks veenvaks – muuta asjaolu, et kõiki nimekirjas esitatud tehinguid ei saa kasutada, kuna see nimekiri ei ole usaldusväärne.

98      Esiteks ei ole käesolevas asjas poolte vahel vaidlust selles, et kontrolli käigus olid komisjoni esindajad samal meelel hageja esindajatega asjaomase toote ekspordi kogumahu osas ühenduse turule ([konfidentsiaalne] paari jalatseid). Pooled on üksmeelel ka selles, et see kogus pärineb hageja pearaamatust. Järelikult tuleb sedastada, et 19. septembril 2005 komisjonile esitatud tõendid ([konfidentsiaalne] paari jalatseid; vt eespool punkt 87) näitasid ligi 60% ulatuses ülehinnatud ekspordimahtu võrreldes asjaomase toote tegeliku ekspordiga ühenduse turule, ilma et kontrolli käigus oleks olnud võimalik tuvastada asjassepuutumatut eksporti. Lisaks tuleb meenutada, et hageja esitas juba 12. septembril 2005 kolmanda arvu, mis oli ligikaudu [konfidentsiaalne] paari jalatseid. Vaatamata asjaolule, et hageja valduses olid ühenduse turul toimunud ekspordi kogumahu andmed, sisaldasid tema poolt menetluse käigus esitatud nimekirjad lahknevaid andmeid ning lisaks ei esinenud nendes asjaolusid, mis võimaldaksid selgitada tuvastatud vastuolusid. Lõpuks ei võimaldanud selgitused, mida hageja haldusmenetluse käigus esitas, veenvalt põhjendada tuvastatud lahknevusi.

99      Teiseks, komisjon märkis vastuseks Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et kui hageja poolt enne kontrolli või selle ajal esitatud nimekirjas, kus loetleti ühenduse turul toimunud müük tehingute kaupa, ei oleks olnud tuvastatud lahknevusi, oleks komisjon ekspordihinna arvutanud, võttes arvesse kõiki nimekirjas esitatud tehinguid. Seda nimekirja oleks peetud usaldusväärseks, kui see oleks olnud kooskõlas hageja pearaamatu põhjal tuvastatud asjaomase toote ekspordi kogumahuga ning kui tehingute valimi kontrollimine oleks olnud edukas.

100    Kolmandaks tuleb märkida, et toimikus ei ole ühtegi tõendit selle kohta, et komisjoni esindajad ka tegelikult kontrollisid kohapealse kontrolli käigus koostatud müügivalimiga seotud asjaolusid. Hageja tugineb tõenditele, mis seisnevad komisjoni esindajate käsitsi kirjutatud märkustes teatud tehingudokumentide äärtel – need tehingud kuulusid nimekirja, kus loetleti hageja ühenduse turul toimunud müük tehingute kaupa –, mis tõendavad kõige enam seda, et need esindajad viidatud tehingud valimisse valisid; need ei tõenda aga seda, et need esindajad kontrollisid iga sellist tehingut puudutavaid dokumente.

101    Neljandaks ei nähtu toimikust, et komisjon teatas kohapealse kontrolli käigus või hiljem, et ta oli nõus vastu võtma ja kontrollima nimekirja, kus loetleti ühenduse turul toimunud müük tehingute kaupa ja mis vastas asjaomase toote ühenduse turul toimunud ekspordi õigele kogumahule. Sellega seoses tuleb märkida, et teadaanne, millele hageja oma väidete toetuseks viitab, on 13. oktoobri 2005. aasta e-kiri, mille tema nõustaja saatis hageja personali ühele liikmele. Selles kirjas on esiteks märgitud, et komisjoni esindaja oli nõustunud pikendama kuni 21. oktoobrini 2005 tähtaega teatavate normaalväärtuse arvutamist puudutavate andmete esitamiseks (tootmiskulud), ja teiseks, et sama esindaja soovis teada, kas komisjonile esitatud nimekiri, kus loetleti ühenduse turul toimunud hageja müük tehingute kaupa, oli lõplik.

102    Peale asjaolu, et see kiri ei pärine komisjonilt, vaid hagejalt, tuleb sedastada, et selles ei ole märgitud, et komisjon määras, et 21. oktoobriks 2005 tuleb esitada niisugune parandatud nimekiri, kus loetleti ühenduse turul toimunud müük tehingute kaupa. Lisaks ei tähenda asjaolu, et komisjon nõustus pärast kohapealset kontrolli esitatud parandatud andmetega normaalväärtuse kohta (näiteks tootmiskulud), et see institutsioon oli pärast kohapealset kontrolli üldiselt nõus vastu võtma parandatud andmeid, mis käsitlesid täiesti erinevaid küsimusi. Nimelt, nagu ilmneb käsitsi kirjutatud märkustest, mille hageja tegi tootmiskulude tabelile, mis esitati kontrolli käigus dumpinguvastasele küsimustikule antud vastuse raames, palusid komisjoni esindajad hagejal teha ühe konkreetse paranduse, st lisada kindla summa äriühingu Sun Sang Kong Yuen (Hong Kong) kuludesse.

103    Viiendaks tuleb rõhutada, et algmääruse artiklis 18 võetakse ühenduse õigusesse üle 1994. aasta dumpinguvastase koodeksi punkti 6.8 ja II lisa sisu, mille alusel tuleb nii palju kui võimalik seda artiklit tõlgendada (vt selle kohta Üldkohtu 24. septembri 2008. aasta otsus kohtuasjas T‑45/06: Reliance Industries vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk II‑2399, punkt 91). Sellega seoses tuleb märkida, et kättesaadavate faktide kasutamine on õigustatud, kui ettevõtja keeldub koostööd tegemast või kui ta esitab ebaõiget või ekslikku teavet, sest algmääruse artikli 18 lõike 1 teine lause ei nõua tahtlikku käitumist.

104    Pingutused, mida huvitatud isik teeb selleks, et esitada teatud andmeid, ei oma nimelt tingimata seost esitatud andmete eriomase kvaliteediga ning ei ole igal juhul selles küsimuses ainus määrav asjaolu. Kui komisjon seega ei saa lõpuks taotletud teavet, on tal õigus kasutada kättesaadavaid fakte taotletud teabe kohta (vt seoses 1994. aasta dumpinguvastase koodeksi punktiga 6.8 Maailma Kaubandusorganisatsiooni raames loodud erigrupi aruanne „Egiptus. Lõplikud dumpinguvastased meetmed Türgist pärit terasarmatuurtalade impordile”, mis võeti vastu 1. oktoobril 2002, punkt 7.242).

105    Seda hinnangut kinnitab algmääruse artikli 18 lõige 3, mille kohaselt tuleks esitatud teave siiski arvesse võtta ka siis, kui see ei ole igati täiuslik, kuid sellega seotud puudused ei tekita ülemääraseid raskusi põhjendatud ja täpsete järelduste tegemisel, kui teave esitatakse nõuetekohaselt õigel ajal ja on kontrollitav ning kui isik on tegutsenud oma parimate võimaluste kohaselt. Seega on asjaolu, et tegutsetakse oma parimate võimaluste kohaselt, üks neist tingimustest, mis peavad olema täidetud, et komisjonil oleks kohustus võtta arvesse puudulikku teavet. Nagu ilmneb eespool punktist 98, siis vaatamata asjaolule, et hageja valduses oli teave ühenduse turul toimunud ekspordi kogumahu kohta, esitas ta komisjonile haldusmenetluse ajal oma eksportmüügi kohta vastuolulisi andmeid, nii et teda ei saa pidada oma parimate võimaluste kohaselt tegutsenuks.

106    Selles olukorras ei olnud komisjonil kohustust võtta ekspordihinna arvutamisel arvesse hageja poolt enne kohapealset kontrolli esitatud nimekirju, kus loetleti ühenduse turul toimunud müük tehingute kaupa, kuna kõigi neis esitatud andmete kasutamine oleks tingimata viinud eksliku tulemuseni (vt eespool punktid 97–99).

107    Mis puudutab 21. oktoobril 2005 esitatud nimekirja, siis tuleb märkida, et kuigi institutsioonidel on õigus võtta arvesse teavet, mis on esitatud pärast nende endi määratud tähtaegade lõppu (vt selle kohta Üldkohtu 13. juuli 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑413/03: Shandong Reipu Biochemicals vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑2243, punkt 67), oli komisjonil õigus keelduda seda nimekirja arvestamast, kuna seda ei olnud võimalik kontrollida ilma teist kontrollkäiku korraldamata.

108    Sellega seoses tuleb lisada, et komisjon ei ületanud oma kaalutlusõiguse piire, kui ta leidis, et ekspordihinda ei saa nõuetekohaselt arvutada kontrollkäigu hetkel olemasolevate andmete alusel (vt eespool punktid 97–99). See hinnang tähendab, et komisjon leidis, et pärast seda kontrollikäiku esitatud nimekirja ei saanud ekspordihinna arvutamisel kasutada, kuna ta ei olnud kohapeal kontrollinud valimi tehinguid. Selles olukorras ei oma tähtsust asjaolu, et valimi tehingud esinevad ka 21. oktoobri 2005. aasta nimekirjas.

109    Arvestades olulisi vastuolusid, mis tuvastati hageja poolt haldusmenetluse käigus esitatud nimekirjas, kus loetleti ühenduse turul toimunud müük tehingute kaupa, tuleb järeldada, et hageja ei teinud koostööd seoses ekspordihinna arvutamisega algmääruse artikli 18 tähenduses. Seega tuleb teine väide tagasi lükata.

110    Selles olukorras tuleb asuda seisukohale, et hageja poolt esimese väite raames välja toodud viga ei saa kaasa tuua vaidlustatud määruse õigusvastasust, kuna isegi kui hagejale oleks võimaldatud turumajanduslikku kohtlemist, oleksid institutsioonid igal juhul kohaldanud talle valimi keskmist kaalutud dumpingumarginaali. Sellest tuleneb, et ka esimene väide tuleb tagasi lükata.

111    Kuna teine väide lükati tagasi, siis ei ole vaja võtta seisukohta nõukogu taotluse osas eemaldada toimikust teatud osad hageja vastustest Üldkohtu kirjalikele küsimustele (vt eespool punkt 67).

 Kolmas väide, mis käsitleb algmääruse artikli 3 rikkumist

 Poolte argumendid

112    Mis puudutab ekspordihinna kindlaksmääramist, siis leiab hageja, et nõukogu ei võtnud vaidlustatud määruses arvesse asjaolu, et ta müüs oma tooteid sõltumatutele kaubandusettevõtjatele, kes tegutsevad vahendajatena Hiina tootjate ja ühenduse turul asuvate turustajate vahel.

113    Hageja sõnul kannavad sõltumatud kaubandusettevõtjad – näiteks äriühing Pagoda, kes vahendab hageja toodangut ühenduse turule – suure osa tootmis- ja turustamiskuludest, eeskätt marketingi, ekspordikorralduse ning uurimis- ja arenduskulud. Need kulud ning kaubandusettevõtjate kasum oleks tulnud arvesse võtta, et määrata kindlaks CIF-hind ühenduse piiril ja et seega arvutada hindade allalöömismarginaal ja hageja ekspordist tulenev kahju.

114    Kuigi komisjon teadis kaubandusettevõtjate rolli ja kasumit arvandmete näol, rikkus ta oma kohustust uurida objektiivselt kõiki asjassepuutuvaid elemente, et tuvastada kahju vastavalt algmääruse artiklile 3 ja 1994. aasta dumpinguvastase koodeksi artiklile 3. Kuna komisjon ei võtnud esiteks arvesse kõiki kulusid, mis tekkisid hageja FOB-hinna ja ühendusse saabumise hinna vahel, ning teiseks ei arvestanud selliste sõltumatute kaubandusettevõtjate nagu Pagoda kasumimarginaale, arvutas komisjon järelikult hageja hinna allalöömismarginaali ekslikult. Õige arvutus oleks viinud väiksema dumpinguvastase tollimaksu kehtestamiseni või koguni selle kehtestamata jätmiseni.

115    Sellest tuleneb, et kui hagejale oleks võimaldatud turumajanduslikku kohtlemist, oleks eespool märgitud asjaolude arvestamine võinud kaasa tuua tema dumpingumarginaalist madalama kahjumarginaali.

116    Nõukogu vaidleb esiteks vastu käesoleva väite vastuvõetavusele, kuna see väide ei vasta kodukorra artikli 44 nõuetele, sest väites ei ole selgelt esitatud selle aluseks olevad asjaolud. Nimelt ei ole selle väite raames esitatud seostatud argumente ning selles esinevad kinnitused ei lükka ümber institutsioonide tuvastatud asjaolusid ega näita nende tehtud viga.

117    Seejärel väidab nõukogu, et hageja ei toonud välja, et tema suhtes ei määratud ekspordihinda kindlaks sel põhjusel, et puudus usaldusväärne nimekiri, kus loetleti tema ühenduse turul toimunud müük tehingute kaupa. Seetõttu ei kasutatud tema ekspordihinda, et arvutada Hiina impordi allalöömismarginaali. Need marginaalid arvutati valimi hulka kuulunud ja täies ulatuses koostööd teinud ettevõtjate ekspordihinna alusel. Järelikult, isegi kui institutsioonid oleksid pidanud hageja ekspordihinda suurendama vahendajate marginaali võrra, siis ei muudaks see järeldus sugugi lõpptulemust.

 Üldkohtu hinnang

118    Esmalt tuleb tagasi lükata nõukogu esitatud vastuvõetamatuse vastuväide, mis esitati kokkuvõtlikult eespool punktis 116. Nimelt väitis hageja selgelt, et selliste kaubandusettevõtjate nagu Pagoda olemasolu ja seega nende kasumimarginaalide arvestamata jätmine kahjumarginaali arvutamisel rikub algmääruse artikli 3 lõiget 2, kuna see säte nõuab hindade allalöömismarginaali objektiivset uurimist. Lisaks, selgitades, et sõltumatud kaubandusettevõtjad saavad oma kasumimarginaalid enne toodete sisenemist ühenduse territooriumile, tõi hageja välja, miks pidid institutsioonid tema arvates neid marginaale hageja ekspordihindade arvutamisel arvesse võtma, kui nad soovisid seda allalöömismarginaali objektiivselt arvutada. Hageja esitas seega piisavalt selgelt oma argumendid, et nõukogu saaks aru talle ette heidetud puudustest ja ka nende tähtsusest kahju arvutamisel ning et Üldkohus saaks hinnata kõnealuste väidete põhjendatust.

119    Mis puudutab väite põhjendatust, siis tuleneb eespool punktidest 112–115, et hageja heidab nõukogule ette, et viimane ei võtnud arvesse kaubandusettevõtjate, eeskätt äriühingu Pagoda kasumimarginaale, et arvutada tema ekspordi CIF-hinda ühenduse piiril, selleks et omakorda arvutada hindade allalöömist.

120    Sellega seoses tuleb märkida, et nagu ilmneb teise väite uurimisest (vt eespool punktid 95–110), ei ületanud institutsioonid oma kaalutlusõiguse piire, kui nad järeldasid, et hageja toodangu ekspordihinna arvutamisel ei saanud kasutada tema esitatud nimekirja, kus loetleti ühenduse turul toimunud müük tehingute kaupa. Isegi kui institutsioonid oleksid pidanud arvutama hindade allalöömismarginaali, arvestades hageja CIF-hinna ühenduse piiril arvutamisel kaubandusettevõtja Pagoda osalemist, ei oleks sel olnud mingit mõju allalöömismarginaali arvutamisele. Kuna hageja toodete ekspordihindasid ei kasutatud hindade allalöömismarginaali arvutamiseks, siis ei saa äriühingu Pagoda poolt nende toodete ühenduse turule transportimisel saadud kasumimarginaalid mõjutada hindade allalöömismarginaali, mis määrati kindlaks teiste valimisse kuulunud ja täies ulatuses koostööd teinud äriühingute ekspordihindade alusel.

121    Sellest tuleneb, et kolmas väide tuleb tagasi lükata.

 Neljas väide, mis käsitleb algmääruse artikli 20 ja kaitseõiguste rikkumist ning põhjenduse puudumist

 Poolte argumendid

122    Hageja väidab, et institutsioonid ei edastanud talle nõuetekohaselt uut asjaolude analüüsi seoses ühenduse tootmisharule tekkinud kahjuga ega andnud talle võimalust esitada oma kommentaare selle uue hinnangu kohta seoses lõplike tollimaksude ülesehitusega (vt eespool punktid 41–48). Lisaks ei selgitanud komisjon piisavalt, miks ta muutis oma analüüsi ja kasutas andmeid, mis erinesid tema esialgses ettepanekus esitatutest.

123    Kuigi komisjon leidis 7. juuli 2006. aasta lõpliku avalikustamise dokumendis, et 140 miljonit paari jalatseid aastas ei kahjustanud ühenduse tootmisharu, oli ta 28. juuli 2006. aasta täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis seda arvu oluliselt vähendanud 41,5 miljoni paarini, selgitamata seda muutmist õigustavaid põhjuseid, mistõttu võrdlusaastatega manipuleerides oli saavutatud „loomuvastane mõju” ning Hiina ja Vietnami tollimaksude väärtused läksid vahetusse. Mis puudutab nende majanduslikku põhjendust, siis pidid DDS-süsteemiga kehtestatud kogused vähendama impordimahust tulenevaid pingeid, kuigi seda importi ei loetud ebaausa tegevuse tagajärjeks, samas kui dumpinguvastaste meetmete eesmärk on reageerida ebaausa dumpingu tagajärgedele. Neid erinevusi arvestades oli komisjoni poolt hagejale antud viiepäevane tähtaeg oma märkuste esitamiseks tema uue ettepaneku kohta ebapiisav, nagu hageja ka haldusmenetluse käigus kaebas.

124    Vaidlustatud määrus, mille põhjenduses 301 järgiti komisjoni viimast ettepanekut, ei sisaldanud piisavat põhjendust selle erinevuse kohta ega esitanud piisavaid põhjusi uue meetodi kasutamiseks. Seevastu piirdus vaidlustatud määruse põhjendus 301 täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi punkti 280 sõnastuse kordamisega, kus ei esitatud ka rohkem andmeid. Lisaks ei esitatud täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis ühtegi arvu või arvutust vaidlustatud määruse põhjenduses 301 kirjeldatud meetodi põhjendamiseks ning see ei võimalda selgitada, miks kasutati esialgse ettepanekuga võrreldes erinevaid aastaid, väärtusi ja koguseid. Ühtlasi rikkusid institutsioonid algmääruse artiklit 20, milles nõutakse oluliste faktide ja kaalutlustega seotud üksikasjade avalikustamist, mille alusel komisjon kavatseb soovitada lõplike meetmete kehtestamist. Siiski ei selgitatud ega õigustatud komisjoni uue lähenemise aluseks olevat asjaolude hinnangut.

125    Lisaks sellele rikkus komisjon hageja kaitseõigusi, kuna ta ei võimaldanud tal tulemuslikult esitada oma seisukohta olulistes küsimustes, nagu uue ettepaneku põhjendatus, väidetud faktide ja asjaolude õigsus ja asjassepuutuvus, teostatud arvutused ning komisjoni esitatud tõendid, toetamaks tema järeldusi dumpingu ning ühenduse tootmisharule tekitatud kahju kohta. Neil kahel süsteemil olid põhimõttelised erinevused nende aluseks olnud faktide analüüsis. Need erinevused tõid kaasa täiesti vastupidised tagajärjed Hiina ja Vietnami tootjatele, ilma et komisjon oleks selgitanud, kuidas ta selle järelduseni jõudis, ega andnud huvitatud isikutele võimalust kasutada oma kaitseõigusi.

126    Nõukogu katse piirata nende kahe ettepaneku erinevusi, märkides, et vastu võetud süsteem võtab arvesse asjaolu, et üksnes teatud koguselist määra ületav import tekitab kahju, tähendab dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamist ka impordile, mis ei tekita kahju, see on aga vastuolus algmääruse artikli 1 lõikega 1. Hageja vastu ei saa kasutada asjaolu, et ta sai esitada selle süsteemi kohta mõned märkused algmääruse artikli 20 lõikes 5 sätestatud kümnepäevasest tähtajast lühema tähtaja jooksul, samuti ei saa see asjaolu korvata komisjoni edastatud teabe ebapiisavust. Nimelt tuleb küsimust, kas komisjoni antud tähtaeg oli piisav hageja kaitseõiguste tagamiseks, hinnata komisjoni vastu võetud meetodi muutuse ulatust ning uut õiguslikku ja faktilist hinnangut käsitlevate andmete või selgituste puudumist arvestades. Sellega seoses märgib hageja, et kui institutsioonid ei selgita piisavalt nende kasutatud meetodit ja faktide hinnangut, siis on võimalus esitada mõned kommentaarid väheväärtuslikud ega tähenda, et algmääruse artikli 20 nõudeid, ühenduse õiguse üldpõhimõtteid või Maailma Kaubandusorganisatsiooni õigusnorme on täidetud. Lisaks võttis komisjon ise vastu väga piirava ajakava, mis välistas igasuguse ajapikenduse, et esitada täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi kohta kommentaare. Peale selle käsitlesid kuid kestnud arutlused DDS-süsteemi, mitte aga lõpuks vastu võetud süsteemi.

127    Hageja leiab, et puuduste tõttu täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis ning talle antud ebapiisava tähtaja tõttu ei olnud tal võimalust esitada komisjonile põhjuseid, miks viimase lähenemine oli sobimatu või põhjendamatu, ega esitada oma seisukohta selles dokumendis esitatud ettepaneku aluseks oleva meetodi või arvandmete kohta.

128    Lõpuks lisab hageja, et kui talle oleks antud piisav võimalus esitada kommentaare täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi kohta, oleks ta märkinud esiteks, et pakutud süsteem rikub algmääruse artikli 1 lõiget 1, kuna sellega kehtestatakse dumpinguvastane tollimaks impordile, mis ei tekita kahju; teiseks, et tema kohta tulnuks arvutada individuaalne kahjumarginaal; ja kolmandaks, et komisjoni viimane ettepanek oli põhjendamatu ja ebaproportsionaalne, kuna muudetud faktiline hinnang – mida ei selgitatud ega õigustatud – tõi kaasa „loomuvastase tagajärje” ning Hiina ja Vietnami dumpinguvastaste meetmete taak pöörati ümber.

129    Nõukogu, keda toetavad komisjon ja CEC, vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

130    Oma neljandas väites märgib hageja esiteks, et institutsioonid rikkusid algmääruse artiklit 20, kuna komisjon ei edastanud ühelt poolt asjaolusid, mille põhjal ta tegi täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis esitatud arvutused, ja teiselt poolt ei andnud talle piisavat ja sama artikli lõikega 5 kooskõlas olevat tähtaega esitamaks oma täielikud märkused komisjoni uue lähenemise kohta.

131    Teiseks väidab hageja, et institutsioonid ei märkinud lõpliku avalikustamise dokumendis, täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis ega ka vaidlustatud määruses põhjuseid, mis õigustasid rakendatud meetodit, et võtta arvesse sellist impordimahtu, mis ei tekita kahju ning vähendab kahju määra, selle asemel et vabastada import, mis ei tekita kahju, dumpinguvastastest tollimaksudest. Need asjaolud kujutavad endast hageja kaitseõiguste rikkumist ning ebapiisavat põhjendust.

132    Kõigepealt tuleb märkida, et algmääruse artikkel 20 annab juhised asjaomaste poolte, st eksportijate õiguse kohta olla ära kuulatud, mis on üks ühenduse õiguskorras tunnustatud põhiõigusi ning hõlmab õigust, et neid teavitataks peamistest asjaoludest ja kaalutlustest, mille põhjal kavatsetakse institutsioonile soovitada lõplike tollimaksude kehtestamist (Euroopa Kohtu 27. juuni 1991. aasta otsus kohtuasjas C‑49/88: Al-Jubail Fertilizer vs. nõukogu, EKL 1991, lk I‑3187, punkt 15, ja Üldkohtu 19. novembri 1998. aasta otsus kohtuasjas T‑147/97: Champion Stationery jt vs. nõukogu, EKL 1998, lk II‑4137, punkt 55).

133    Selles olukorras tuleb hageja argumente algmääruse artikli 20 rikkumise kohta tõlgendada nii, et nendega viidatakse neile ühenduse õiguskorraga, sh viidatud sättega antud kaitseõiguste rikkumisele (vt selle kohta Üldkohtu 21. novembri 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑88/98: Kundan ja Tata vs. nõukogu, EKL 2002, lk II‑4897, punkt 131).

134    Sellega seoses tuleb meenutada, et ettevõtjatele, keda dumpinguvastase määruse kehtestamisele eelnev uurimismenetlus puudutab, tuleb tagada haldusmenetluses võimalus tõhusalt väljendada oma seisukohta väidetavate asjaolude tõelevastavuse ja asjakohasuse kohta ning tõendite kohta, millele komisjon viitab, et põhjendada oma hinnangut dumpingule ja sellest tuleneva kahju olemasolule (eespool punktis 132 viidatud Euroopa Kohtu otsus Al-Jubail Fertilizer vs. nõukogu, punkt 17; 3. oktoobri 2000. aasta otsus kohtuasjas C‑458/98 P: Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, EKL 2000, lk I‑8147, punkt 99; eespool punktis 132 viidatud Üldkohtu otsus Champion Stationery jt vs. nõukogu, punkt 55, ja eespool punktis 133 viidatud Üldkohtu otsus Kundan ja Tata vs. nõukogu, punkt 132).

135    Sellega seoses tuleb samuti märkida, et ebapiisav lõplik avalikustamine muudab lõplikud dumpinguvastased tollimaksud kehtestanud määruse õigusvastaseks vaid siis, kui selle avalikustamata jätmise tõttu ei saanud menetluspooled tõhusalt oma huve kaitsta. Olukord oleks selline eeskätt siis, kui avalikustamata jätmine puudutab asjaolusid või kaalutlusi, mis on erinevad ajutiste meetmete puhul kasutatutest ja millele tuleb lõpliku avalikustamise korral erilist tähelepanu pöörata vastavalt algmääruse artikli 20 lõikele 2. Olukord on samadel põhjustel selline ka siis, kui avalikustamata jätmine puudutab asjaolusid või kaalutlusi, mis on erinevad nendest, millele tugineb komisjoni või nõukogu otsus, mis on tehtud pärast lõpliku avalikustamise dokumendi edastamist, nagu ilmneb algmääruse artikli 20 lõike 4 viimasest lausest.

136    Nagu on märgitud eespool punktides 42–44, soovitas komisjon lõpliku avalikustamise dokumendis kõigepealt DDS-süsteemi, mis tugines asjaolule, et üksnes import, mis ületab 140 miljonit paari jalatseid aastas, tekitab algmääruse artikli 3 tähenduses kahju. See hinnang tugines kuni 1. jaanuarini 2005 kehtinud koguseliste piirangute süsteemile, mis takistas sellist kahju, ning 2005. aastal Hiinast imporditud koguste arvutamisele. Selle ettepaneku kohaselt tuli kohaldada lõplikku dumpinguvastast tollimaksu Hiinast pärit impordile, mis ületab 140 miljonit paari jalatseid aastas. See tollimaks vastas võrdlushinna allalöömismarginaalile, mis oli käesolevas asjas 23%.

137    Eespool punktides 47 ja 48 märgiti, et komisjon muutis siiski täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi raames oma ettepanekut kahju kõrvaldamiseks vajalike tollimaksude vormi kohta. See uus lähenemine tugines samuti sellisele impordimahule, mis ei tekita kahju algmääruse artikli 3 tähenduses. Sellegipoolest erinesid täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi kohaselt nii mittekahjustava impordi mahu arvutamise meetod kui ka selle mahu mõju pakutud lõplike tollimaksude vormile nendest, millele lõpliku avalikustamise dokumendis viidati.

138    Täpsemalt meenutas komisjon esiteks täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis, et Hiinast pärit impordi võrdlushinna allalöömismarginaal oli käesolevas asjas 23%. Teiseks tegi ta kindlaks, et sellest riigist pärit import moodustas uurimisperioodil 38% kahest kõnealusest riigist pärit impordist. Kui seda protsenti kohaldati kogu Hiinast ja Vietnamist 2003. aastal toimunud impordile (109 miljonit paari jalatseid), siis andis see tulemuseks ligi 41,5 miljonit paari jalatseid, mida loeti koguseks, mis ei kahjusta ühenduse tootmisharu. Kolmandaks leidis komisjon, et see kogus vastas 28,26%-le impordist, mis toimus 2005. aastal Hiinast. Lõpuks, neljandaks vähendas komisjon algselt kehtestatud kahjumarginaali (23%) 28,26% võrra, mille tulemusel oli „kaalutud” kahjumarginaal 16,5%.

139    Eelnevast tuleneb, et lõpliku avalikustamise dokumendis ja täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis esitatud meetodid erinevad järgmistes punktides. Esiteks, selle asemel, et määrata kindlaks iga-aastane mittekahjustav impordimaht 2005. aastal Hiinast pärit impordi osas, kehtestas komisjon selle aastase koguse, korrutades 2003. aastal imporditud 109 miljonit paari jalatseid 38%-ga. See protsent vastas nimetatud riigist pärit impordi osale kogu uurimisperioodi jooksul kahest kõnealusest riigist toimunud impordis. Teiseks ei vabastanud komisjon seda aastast kogust – mida täiendava lõpliku avalikustamise dokumendi punktides 278–280 loeti mittekahjustavaks – dumpinguvastase tollimaksu kohaldamisest, vaid otsustas seda kogust arvestada, vähendades kahju kõrvaldamise taset ning kohaldades dumpinguvastaseid tollimakse alates esimesest imporditud paarist.

140    Sellega seoses tuleb mainida, et asjaolu, et komisjon muutis oma analüüsi kommentaaride alusel, mille huvitatud pooled esitasid lõpliku avalikustamise dokumendi kohta, ei kujuta endast kaitseõiguste rikkumist. Nimelt, nagu ilmneb algmääruse artikli 20 lõike 4 viimasest lausest, ei piira lõpliku avalikustamise dokument komisjoni või nõukogu võimaliku hilisema otsuse kohaldamist. See säte kohustab komisjoni üksnes avalikustama nii kiiresti kui võimalik need asjaolud ja kaalutlused, mis erinesid lõpliku avalikustamise dokumendis tema algset lähenemist toetanutest. Huvitatud isikud saavad nimelt selle avalikustamise teel aru, miks institutsioonid võtsid vastu erineva seisukoha.

141    Järelikult peab selleks, et kindlaks määrata, kas komisjon järgis algmääruse artikli 20 lõike 4 viimasest lausest tulenevaid hageja õigusi, uuesti kontrollima, kas komisjon avalikustas talle asjaolud ja kaalutlused, mis olid aluseks uuele analüüsile kahju kohta ja kahju kõrvaldamiseks vajalike meetmete vormi kohta, kui need asjaolud ja kaalutlused erinesid lõpliku avalikustamise dokumendis esitatutest (vt eespool punkt 135).

142    Sellega seoses märkis komisjon kõigepealt täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis, et tema uus lähenemine võimaldab jätta erinevad importijate kategooriad eristamata.

143    Mis puudutab seejärel neid asjaolusid, mille põhjal komisjon kohandas kahjumarginaali 23%-lt 16,5%-le, siis väidab hageja ekslikult, et tal puudus sellele informatsioonile juurdepääs. Nimelt, eespool punktis 138 kirjeldatud meetod, mis käsitleb kahjumarginaali kohandamist, võttes arvesse mittekahjustava impordi mahtu, on ära toodud täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis. Selles dokumendis ei anta tõepoolest teavet 2005. aastal Hiinast pärit impordi täpse koguse kohta, mis võimaldaks kontrollida, kas protsendimäär 28,26% vastab tegelikkusele. Võttes siiski arvesse, et komisjoni sõnul vastas 41,5 miljonit paari jalatseid 28,26%-le kogu 2005. aastal Hiinast pärit impordile, siis võib sellest järeldada, et selle impordi maht oli 146,85 miljonit paari jalatseid. Ka hageja kordas seda arvutust oma 2. augusti 2006. aasta e-kirjas (vt eespool punkt 49).

144    Eelnevatest kaalutlustest ilmneb, et komisjon avalikustas hagejale oma põhjendused, mille alusel ta arvutas kahjumarginaali, võttes arvesse mittekahjustava impordi mahtu. Ta avalikustas ka kõik arvandmed, mis olid tema arvates selles küsimuses asjakohased, nii et hageja kaitseõigusi ei ole sellega seoses rikutud.

145    Ühtlasi tuleb rõhutada – nagu tegi nõukogu –, et hageja hagiavalduses esitatud väide käsitleb tema kaitseõiguste rikkumist, mitte aga algmääruse artikli 1 lõike 1 rikkumist. Sellest tuleneb, et Üldkohtule ei esitatud küsimust, kas vaidlustatud määruses vastu võetud süsteem on kooskõlas algmääruse artikli 1 lõikega 1, kuna see süsteem kehtestab väidetavalt dumpinguvastased tollimaksud sellisele impordile, mille aastast mahtu ei loeta kahjustavaks.

146    Antud tähtaja küsimuses on pooled üksmeelel, et see lõppes 2. augustil 2006.

147    Komisjon rikkus algmääruse artikli 20 lõiget 5, kui ta määras hagejale lühema tähtaja kui kümme päeva, et kommenteerida täiendavat lõpliku avalikustamise dokumenti (eespool punktis 132 viidatud kohtuotsus Champion Stationery jt vs. nõukogu, punkt 80). Siiski ei too see asjaolu iseenesest kaasa vaidlustatud määruse tühistamist. Tuleb tuvastada, kas asjaolu, et hagejale anti seadusjärgsest tähtajast lühem tähtaeg, rikkus tema kaitseõigusi kõnealuse menetluse raames (vt selle kohta Üldkohtu 28. oktoobri 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑35/01: Shanghai Teraoka Electronic vs. nõukogu, EKL 2004, lk II‑3663, punkt 331).

148    Sellega seoses tuleb märkida, et hageja meenutas oma 2. augusti 2006. aasta e‑kirjas komisjoni arvutusi ning esitas alternatiivse arvutuse, mis viis erineva ning tema sõnul õiglase tulemuseni. Järelikult mõistis hageja komisjoni arutluskäiku ning suutis talle välja pakkuda erineva lähenemise ilma määratud tähtaja pikendamist taotlemata. Selles olukorras tuleb sedastada, et ta sai tulemuslikult oma vaatepunkti selgitada.

149    Sellest tuleneb, et hageja kaitseõigusi ei rikutud.

150    Samadel põhjustel tuleb tagasi lükata hageja argumendid, mis käsitlevad seda, et kahju kõrvaldamise taseme arvutamise meetodi puhul puuduvad põhjendused. Nimelt tuleb vaidlustatud määruse põhjendusi hinnata hagejale edastatud teabest ja hageja poolt haldusmenetluse käigus esitatud märkustest lähtudes (Üldkohtu 15. detsembri 1999. aasta otsus liidetud kohtuasjades T‑33/98 ja T‑34/98: Petrotub ja Republica vs. nõukogu, EKL 1999, lk II‑3837, punkt 107).

151    Eespool punktis 56 sai märgitud, et käesolevas asjas on vaidlustatud määruse põhjendustes 296–301 esitatud kaalutlused, mille alusel nõukogu võttis vastu lõpuks rakendatud süsteemi. Järelikult, kuna komisjon avalikustas hagejale oma põhjendused, mille alusel ta arvutas kahjumarginaali, võttes arvesse mittekahjustava impordi mahtu, ning avalikustas ka kõik arvandmed, mis olid tema arvates selles küsimuses asjakohased (vt allpool punktid 166–168), siis tuleb järeldada, et vaidlustatud määrus oli õiguslikult piisavalt põhjendatud.

152    Seega tuleb neljas väide tagasi lükata.

 Viies väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumist ja ilmset kaalutlusviga seoses ühenduse tootmisharule tekitatud kahjuga

 Poolte argumendid

153    Hageja leiab, et kahju käsitlev hinnang ei ole põhjendatud piisavalt pika tavapärase impordi perioodiga ning ei tugine seetõttu usaldusväärsetele ja objektiivsetele andmetele. Kuna uurimisperiood ulatub 1. aprillist 2004 kuni 31. märtsini 2005, siis veendus komisjon, et pärast koguseliste piirangute lõppemist toimunud import tekitas ühenduse tootmisharule eriti tuntavat kahju, võttes arvesse pelgalt kolmekuulist perioodi, st 2005. aasta esimest veerandit. Ilmselged kaudsed tõendid selle kohta, et 2004. aastal esines oluline kahju, millele komisjon viitab täiendavas lõpliku avalikustamise dokumendis uue jaotise H all olevas punktis 277, ei tähenda, et oluline kahju tegelikult 2004. aastal tekkis. Olulise kahju puudumist 2004. aastal kinnitab ka asjaolu, et 2003. aastaga võrreldes kasvas 2004. aastal import vähe; samuti kinnitab seda lõpliku avalikustamise dokumendi punkt 285.

154    2005. aasta kolm esimest kuud oli esimene kord, kui enam kui 12 aastat rangetele koguselistele piirangutele allutatud turg avati. Komisjon märkis lõpliku avalikustamise dokumendis, et nimetatud sündmusega seotud ootused moonutasid kunstlikult seda koguseliste piirangute lõppemise järgset perioodi. Seega tugines vaidlustatud määrus lühikest perioodi puudutavatele andmetele ning see periood ei saanud koguseliste piirangute lõppemise tõttu anda usaldusväärseid andmeid. Sellest tuleneb, et nõukogu rikkus algmääruse artikli 3 lõiget 2. Lisaks puuduvad tõendid, et komisjon oleks uurinud kahjutegureid terve vaatlusaluse perioodi osas.

155    Lõpuks meenutab hageja, et koguselised piirangud ei olnud mõeldud dumpinguhinnaga impordi tagajärgede heastamiseks.

156    Nõukogu, keda toetavad komisjon ja CEC, vaidleb hageja argumentidele vastu.

 Üldkohtu hinnang

157    Esiteks tuleb märkida, et dumpinguvastaste tollimaksude kehtestamine ei kujuta endast sanktsiooni varasema käitumise eest, vaid kaitsemeedet dumpingust tuleneva ebaõiglase konkurentsi vastu. Seega on vaja, et uurimismenetlus viiakse läbi nii värske informatsiooni põhjal kui võimalik, et määrata dumpinguvastased tollimaksud, mis oleksid kohased kaitsmaks ühenduse vastavat tootmisharu dumpingu eest (eespool punktis 134 viidatud kohtuotsus Industrie des poudres sphériques vs. nõukogu, punktid 91 ja 92, ning Üldkohtu 14. novembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑138/02: Nanjing Metalink vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4347, punkt 60).

158    Kui institutsioonid seega tuvastavad, et sellise toote import, mis kuni kõnealuse hetkeni oli allutatud koguselistele piirangutele, kasvas pärast nende piirangute lõppemist, võivad nad seda kasvu ühenduse tootmisharule tekkinud kahju hindamisel arvestada.

159    Teiseks, nagu märgib nõukogu, ei näita lõpliku avalikustamise dokumendi punktis 283 esitatud komisjoni hinnang, mille kohaselt imporditud toodete maht pärast koguseliste piirangute lõppemist kasvas, et institutsioonid tuginesid selle kahju tuvastamiseks üksnes viidatud koguselisele näitajale.

160    Lõpuks, nagu ilmneb vaidlustatud määruse põhjendustest 162, 168–170, 187–206 ja 216–240, võtsid institutsioonid kahju ning põhjusliku seose osas arvesse mitut tegurit, mis käsitlesid mitte üksnes uurimisperioodi viimast veerandit, vaid ka tervet vaatlusalust perioodi.

161    Sellest tuleneb, et viies väide tuleb tagasi lükata.

 Kuues väide, mis käsitleb algmääruse artikli 2 lõike 10 rikkumist ja ilmset kaalutlusviga seoses ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdlusega

 Poolte argumendid

162    Hageja väidab, et kuna nõukogu ei viinud läbi õiglast võrdlust ekspordihinna ja normaalväärtuse vahel, siis rikkus see institutsioon algmääruse artikli 2 lõiget 10. Nimelt andis meetod, mida komisjon erinevate jalatsimudelite võrdlusel kasutas, moonutatud tulemusi.

163    Eeskätt väidab hageja, et komisjon rühmitas ühe toote kontrollnumbri alla mitu tüüpi jalatseid, millel olid oluliselt erinevad tootmiskulud ja tehasest hankimise hind. Seetõttu tulenesid ekspordihindade ja siseriiklikul turul makstud hindade võrdlusest „suuresti moonutatud dumpingumarginaalid”.

164    Uurimise käigus tõi komisjon näiteid vaid ühe toote kontrollnumbri kohta, mis võttis kokku väga erinevad jalatsite stiilid, näiteks ühest küljest „pidulikud kingad” ja teisest küljest „mokassiinid”. On aga ilmne, et need jalatsitüübid erinevad kasutatud naha, tootmisprotsessi ja kvaliteedi poolest, mistõttu nende hinnad on erinevad. Kasutatud süsteemi väikenegi täpsustamine oleks vastanud õiglase võrdluse nõuetele meetodi tõhusust kahjustamata. Komisjonile esitati haldusmenetluse käigus üksikasjalikke tõendeid selle kohta, et erinevat tüüpi ja väga erinevate hindadega jalatsid olid pandud sama toote kontrollnumbri alla. Selles olukorras ei pidanud hageja komisjonile uut süsteemi soovitama, vaid komisjon pidi oma süsteemi täpsustama.

165    Mis puudutab vaidlustatud määruse põhjenduses 143 esitatud nõukogu teesi, et oluline oli rakendada toote kontrollnumbri meetodit järjekindlalt, siis vastab hageja, et vale meetodi järjekindel rakendamine ei võimalda muuta asjaolu, et see meetod, mis seisnes tarbija seisukohast võrreldamatute toodete võrdluses, on vale. Lisaks ei kohaldatud selles küsimuses mingit sobivat kontrollimenetlust.

166    Ainetu on argument, mis käsitleb väidetavalt tehtud kohandusi, kuna kõnealused kohandused ei paranda eespool mainitud puuduste tagajärgi.

167    Teise võimalusena väidab hageja, et vaidlustatud määruse põhjenduses 143 esitatud nõukogu järeldused ei ole põhjendatud, kuna tuvastatud hinnaerinevusi õigustati vaid hüpoteetiliselt, ilma ühegi konkreetse tõendita.

168    Lisaks ei edastatud hagejale nende järelduste aluseks olevaid asjaolusid; see aga rikub tema kaitseõigusi.

169    Hageja lisab, et komisjon kohaldas toote kontrollnumbrite süsteemi ka selleks, et hinnata hindade allalöömismarginaali ja kahju kõrvaldamiseks vajaliku dumpinguvastase tollimaksu määra. Seetõttu on komisjoni lähenemine ilmselgelt ekslik, kuna selle tagajärjel võrreldakse näiteks Hiina mokassiini-tüüpi jalatsi CIF-hinda ja Itaalia „pidulike kingade” tehasest hankimise hinda. See meetod takistab kahju kindlaksmääramisel asjassepuutuvate asjaolude „objektiivset ja põhjendatud hindamist”.

170    Nõukogu, keda toetavad komisjon ja CEC, vaidlustab hageja argumendid osaliselt vastuvõetamatuse ja osaliselt põhjendamatuse tõttu. Hageja argumentide vastuvõetavuse küsimuses märgib nõukogu, et selline väide, mis viitab üldiselt hagiavalduse lisadele, on vastuvõetamatu. Nii on see seoses komisjonile haldusmenetluse käigus esitatud märkusi puudutavate argumentidega.

 Üldkohtu hinnang

171    Nõukogu vastuvõetamatuse vastuväite osas tuleb märkida, et hageja esitas oma argumendid piisavalt täpselt, et nõukogu saaks aru vaidlustatud määruse suhtes esitatud etteheidetest ning nende tähtsusest dumpingu- ja kahjumarginaali arvutamisel, ja et Üldkohus saaks hinnata kõnealuste väidete põhjendatust. Lisaks soovitakse käesolevas asjas tehtud viitega lisadele tõendada hagiavalduses esitatud väidete põhjendatust, mis ongi lisade keskne ülesanne.

172    Kui asjaomane toode hõlmab laia valikut kaupu, mille omadused ja hinnad erinevad oluliselt, siis võib osutuda asendamatuks jaotada need enam-vähem ühtsetesse kategooriatesse. Nagu pooled väidavad, on selle toimingu eesmärk võrreldavaid tooteid õiglaselt võrrelda ja vältida seega dumpingu- ja kahjumarginaalide ekslikku arvutamist sobimatute võrdluste tõttu.

173    Käesolevas asjas palus komisjon Hiina, Brasiilia ja ühenduse tootjatel koostada oma toodete kontrollnumbrid lähtuvalt järgmises tabelis märgitud omadustest.

Valdkonna kirjeldus

Selgitus

Jalatsikategooria

Märkige jalatsikategooria. Valige järgnevate hulgast:

– tänavakingad

A

– sandaalid

B

– plätud

C

– puukingad

D

– muud jalatsid: perejalatsid, mokassiinid, punutud jalatsid jne.

E

Tarbija tüüp

Märkige tarbija tüüp. Valige järgnevate hulgast:

– mehed

A

– naised

B

– mõlema soo jaoks mõeldud

C

– lapsed

D

Jalatsitüüp

Märkige toote tüüp. Valige järgnevate hulgast:

– ei kata pahkluud

A

– katab pahkluu, aga ei kata sääri

B

– katab pahkluu ja sääred

C

Välistalla materjal

Märkige välistalla materjal. Valige järgmiste hulgast:

– nahk või nahk koos teiste materjalidega

1

– kumm, krepp või kork

2

– PU (polüuretaan) – PVC (polüvinüülkloriid)

3

– puit

4

– muu materjal

5

Jalatsi vooder

Märkige, kas jalatsil on vooder. Valige järgmiste hulgast:

– voodriga

1

– voodrita

2

174    Seega määratakse mõlema soo jaoks mõeldud tänavakingale, mis ei kata pahkluud, millel on kummist välistald ja vooder, toote kontrollnumber ACA21.

175    Dumpingumarginaali kindlaksmääramise osas ilmneb toimiku leheküljel 303 esitatud lõpliku avalikustamise dokumendile lisatud tabelist, et komisjon arvutas normaalväärtuse iga toote kontrollnumbri kohta lähtuvalt Brasiiliast kogutud andmetest. Lisaks ilmneb toimiku leheküljel 302 esitatud tabelist, et komisjon võrdles iga toote kontrollnumbri osas normaalväärtust ekspordihinnaga ja arvutas dumpingumarginaali 28,95%.

176    Mis puudutab Hiinast pärit ekspordi tõttu põhjustatud kahju arvutamist, siis nähtub toimiku leheküljel 299 esitatud tabelist, et komisjon arvutas iga toote kontrollnumbri alla kuuluva jalatsipaari keskmise hinna, et võrrelda seda viitehinnaga, mida ühenduse tootmisharu pidi saama, kui kasumimarginaal oleks 6% (vt vaidlustatud määruse põhjendus 292). Nende kahe hinna positiivne vahe kujutab endast viitehinna allalöömismarginaali ja seega ühenduse tootmisharule tekkinud kahju, milleks hinnati 23% (vt eespool punkt 56).

177    Käesolevas asjas väidab hageja, et kõnealuste kategooriate koostamiseks kasutatud kriteeriumid olid nii ebamäärased, et nende tagajärjel rühmitati ühe toote kontrollnumbri alla oma omadustelt ja seega ka hinna poolest väga erinevad jalatsid. See muutis valeks nii dumpingu- kui ka kahjumarginaali arvutamise. Oma väidete tõendamiseks esitas hageja tabeli, mille kohaselt erinevad toote kontrollnumbrid hõlmavad jalatseid, mille hinnaerinevus on selline, et sinna kuuluvad jalatsid ei ole enam võrreldavad. Need andmed pärinevad viielt Hiina tootjalt, kellest kolm kuulusid valimisse. Näiteks hõlmab toote kontrollnumber AAB21 4. tootja esitatud andmete kohaselt jalatseid, mille tehasest hankimise hind oli 26,30 USA dollarit, ja ka jalatseid, mille tehasest hankimise hind oli 112,09 USA dollarit.

178    Sellega seoses tuleb märkida, et toote kontrollnumbrid määratakse kindlaks lähtuvalt asjaomase toote määratlusse kuuluva iga alamkategooria toodetele omaste tunnuste alusel, mitte aga nende hinna alusel. Seega ei näita asjaolu, et üks toote kontrollnumber hõlmab suure hinnavahemikuga tooteid, veel seda, et selle süsteemi rakendamiseks valitud kriteeriumid ei ole asjassepuutuvad.

179    Nagu rõhutas nõukogu, ei selgita hageja, millised olid kõrge ja madala hinnaga müüdavate jalatsite füüsilised erinevused, ega ka seda, kuidas neid erinevusi oleks saanud erineva süsteemiga arvesse võtta. Lisaks, nagu märkis nõukogu vaidlustatud määruse põhjenduses 143, võivad hinnaerinevused tuleneda erinevatest asjaoludest, nagu moetrendid või turupsühholoogia, mis ei sea kahtluse alla sama toote kontrollnumbri alla kuuluvate toodete võrreldavust. Hageja ei tõendanud seega, et komisjoni loodud süsteem, mis keskendus viiele omadusele, oli ilmselgelt sobimatu.

180    Mis puudutab hageja argumenti, et jalatsite kategoorias hõlmab lahter „E” (muud jalatsid) nii „pidulikke kingi” kui ka „mokassiine” (vt eespool punkt 164), siis tuleb märkida – nagu tegi nõukogu –, et see lahter vastas vaid ühele toote kontrollnumbrite süsteemi väljatöötamiseks kasutatud viiest kategooriast ja et hageja ei ole tõendanud, et erinevused olid nii suured, et need oleks õigustanud muude jalatsikategooriate loomist, et tagada õiglane võrdlus.

181    Lõpuks, mis puudutab põhjenduse puudumist käsitlevaid argumente (vt eespool punkt 167), siis tuleb märkida, et kuna puuduvad tõendid, et hinnaerinevused tulenesid füüsilistest erinevustest, mida toote kontrollnumbrite süsteem väidetavalt piisavalt arvesse ei võtnud, siis ei olnud institutsioonidel kohustust täpsemalt selgitada nende lahknevuste võimalikke põhjuseid.

182    Seetõttu tuleb kuues väide tagasi lükata ja hagi tervikuna rahuldamata jätta.

 Kohtukulud

183    Kodukorra artikli 87 lõike 2 alusel on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna hageja on kohtuvaidluse kaotanud, mõistetakse kohtukulud vastavalt nõukogu nõuetele välja hagejalt.

184    Kodukorra artikli 87 lõike 4 alusel kannavad komisjon, CEC ja Itaalia tootjad ise oma kohtukulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (kaheksas koda)

otsustab:

1.      Jätta hagi rahuldamata.

2.      Mõista Euroopa Liidu Nõukogu kohtukulud välja Sun Sang Kong Yuen Shoes Factory (Hui Yang) Corp. Ltd-lt, kes ühtlasi kannab ise oma kohtukulud.

3.      Euroopa Komisjon, Confédération européenne de l’industrie de la chaussure (CEC), BA.LA. di Lanciotti Vittorio & C. Sas ja ülejäänud 16 menetlusse astujat, kelle nimed on esitatud lisas, kannavad ise oma kohtukulud.

Martins Ribeiro

Papasavvas

Dittrich

Kuulutatud avalikul kohtuistungil 4. märtsil 2010 Luxembourgis.

Allkirjad

Lisa

Calzaturificio Elisabet Srl, asukoht Monte Urano (Itaalia),

Calzaturificio Iacovelli di Iacovelli Giuseppe & C. Snc, asukoht Monte Urano,

Calzaturificio Leopamy Srl, asukoht Monte Urano,

Calzaturificio Lunella Srl, asukoht Monte Urano,

Calzaturificio Mia Shoe Snc di Gattafoni Carlo & C., asukoht Monte Urano,

Calzaturificio Primitempi di Monaldi Geri, asukoht Monte Urano,

Calzaturificio R. G. di Rossi & Galie Srl, asukoht Monte Urano,

Calz. S. G. di Seghetta Giampiero e Sergio Snc, asukoht Monte Urano,

Carim Srl, asukoht Monte Urano,

Florens Shoes SpA, asukoht Monte Urano,

Gattafoni Shoe Snc di Gattafoni Giampaolo & C., asukoht Monte Urano,

Grif Srl, asukoht Monte Urano,

Missouri Srl, asukoht Monte Urano,

New Swing Srl, asukoht Monte Urano,

Podosan Medical Shoes di Cirilli Michela, asukoht Monte Urano,

Viviane Sas, asukoht Monte Urano.

Sisukord

Õiguslik raamistik

Vaidluse taust ja vaidlustatud määrus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide, mis käsitleb algmääruse artikli 2 lõike 7 punkti c rikkumist

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Teine väide, mis käsitleb algmääruse artikli 18 rikkumist

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kolmas väide, mis käsitleb algmääruse artikli 3 rikkumist

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Neljas väide, mis käsitleb algmääruse artikli 20 ja kaitseõiguste rikkumist ning põhjenduse puudumist

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Viies väide, mis käsitleb õigusnormi rikkumist ja ilmset kaalutlusviga seoses ühenduse tootmisharule tekitatud kahjuga

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kuues väide, mis käsitleb algmääruse artikli 2 lõike 10 rikkumist ja ilmset kaalutlusviga seoses ekspordihinna ja normaalväärtuse võrdlusega

Poolte argumendid

Üldkohtu hinnang

Kohtukulud

---

* Kohtumenetluse keel: inglise.

---

1 – Konfidentsiaalne teave on kustutatud.