EUROOPA KOMISJON

Brüssel,26.4.2017

COM(2017) 206 final

ARUTELUDOKUMENT

EUROOPA SOTSIAALSE MÕÕTME KOHTA

1. märtsil 2017 avaldas Euroopa Komisjon valge raamatu Euroopa tuleviku kohta. See käivitas ulatusliku arutelu 27 liikmesriigiga Euroopa Liidu tuleviku üle.

„Me soovime näha liitu, mille kodanikel on uusi võimalusi kultuuriliseks ja sotsiaalseks arenguks ning majanduskasvuks,“ tõdeti 25. märtsil 2017 Euroopa 60. sünnipäeva puhul tehtud Rooma deklaratsioonis. Viimase 60 aasta jooksul on Euroopa integreerimise käigus väga edukalt loodud selliseid võimalusi kõigi kodanike jaoks ning tõstetud sotsiaalseid standardeid kõigis liikmesriikides.

Kuigi saavutused on olnud erakordsed, on Euroopas siiski probleeme. Majanduskriis on jätnud inimeste igapäevaellu ja ühiskonda tervikuna sügava jälje. Inimesed ei ole kindlad, kas turgude ja ühiskonna avatuse ning innovatsiooni ja tehnoloogiliste muutustega kaasnevad hüved ja probleemid jaotuvad ühtlaselt. Kindlustundest, et Euroopa suudab tulevikku kujundada ning tagada ühiskondliku õigluse ja heaolu, ei ole palju järele jäänud.

Ühised sotsiaalsed püüdlused on üks võimalus toetus tagasi võita ja asuda ise oma tulevikku kujundama. Euroopa ühiskond on maailma mastaabis kõige võrdsem – seda asjaolu peetakse väärtuslikuks kogu ELis. Kuigi majanduse areng ja ühiskondlikud tavad on eri riikides erinevad, oleme üha enam kindlustanud üksikisikute ja kollektiivide sotsiaalseid õigusi ning parandanud koostööd sotsiaalpartneritega nii Euroopa kui ka riikide tasemel. ELi kontekst on andnud hoogu juurde tegevuspõhimõtete tulemuslikumaks muutmisele ja õiglasema ühiskonna poole liikumisele.

Tulevikku vaatavas arutelus tuleks keskenduda sellele, kuidas oma sotsiaalseid mudeleid praeguste ja tulevaste probleemide valguses kohandada ning Euroopa ühiskondlikule mõtteviisile uut energiat anda. Käesolev aruteludokument Euroopa sotsiaalse mõõtme kohta on Euroopa Komisjoni panus sellesse arutellu. Aruteludokumendis käsitletakse suundumusi ja probleeme ning – mis veelgi olulisem – kirjeldatakse, kuidas püüdlusi realiseerida, kuidas teha nii, et eurooplased oleksid aastal 2025 väge täis ja suudaksid muuta meie ühiskonna tugevamaks ja paindlikumaks.

Sotsiaalse Euroopa järele on suur majanduslik, sotsiaalne ja poliitiline nõudlus. Nüüd peame jõudma kokkuleppele, kuidas see tulevikus peaks hakkama välja nägema.

Meil jagub seda, mille nimel võidelda ja mille üle mõelda.

„Praegusel muutuste ajal ning olles teadlik oma kodanike muredest, pühendume Rooma tegevuskavale ja lubame teha tööd järgmiste eesmärkide saavutamise nimel: (...) sotsiaalne Euroopa: liit, mis jätkusuutlikule majanduskasvule tuginedes edendab majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning ühtekuuluvust ja lähenemist, austades samal ajal siseturu terviklikkust; liit, mis võtab arvesse siseriiklike süsteemide mitmekesisust ja sotsiaalpartnerite tähtsat rolli; liit, mis edendab soolist võrdõiguslikkust ning õigusi ja võrdseid võimalusi kõigile; liit, mis võitleb töötuse, diskrimineerimise, sotsiaalse tõrjutuse ja vaesuse vastu; liit, kus noored saavad parima hariduse ja koolituse ning võivad õppida ja leida tööd kogu kontinendil; liit, mis hoiab alal meie kultuuripärandit
ja edendab kultuurilist mitmekesisust.“

Euroopa juhtide Rooma deklaratsioon, 25. märts 2017

1. Euroopa sotsiaalne mõõde

Maailma mastaabis on kogu Euroopa jõukas heaolupiirkond. Siinne sotsiaalkaitse on maailmas kõrgeimal tasemel ning kõrged on ka heaolu-, inimarengu- ja elukvaliteedinäitajad. Eurooplased ise kinnitavad seda. Üldiselt on nad õnnelikud ja eluga rahul. Küll aga teeb neile muret tulevik, eriti tulevaste põlvkondade olukord.

Olenevalt inimesest, piirkonnast ja riigist teevad muret eri asjad, kuid selgelt on ka ühiseid probleeme. Kõigis liikmesriikides on toimunud radikaalsed muutused, mis on mõjutanud inimeste igapäevaelu. Kesk- ja Ida-Euroopa liikmesriikide kodanikud tegelevad ikka veel 1990. aastatel alanud kiirete ümberkorralduste tagajärgedega. Teistes liikmesriikides aga on siiamaani tunda aastakümnete kõige hullema majandus- ja sotsiaalkriisi mõju, mis siis, et suhteliselt on olukord paranenud. Kui tulevikule mõelda, siis leiavad kõigis liikmesriikides aset kiired ja põhjapanevad muutused: rahvastiku vananemine, uued peremudelid, kiire digitaliseerimine, töö uued vormid ning üleilmastumise ja linnastumise mõju.

Paljud sellised suundumused loovad enneolematuid võimalusi nii suurema valikuvabaduse, pikema ja tervemalt elatud elu, paremate elutingimuste kui ka uuendusmeelsema ja avatuma ühiskonna mõttes. Samas tekivad nendega seoses ka küsimused. Kas need võimalused on kõigile kättesaadavad? Kas meie kui üksikisikud ja ühiskond oleme eesootavateks muutusteks valmis? Paljude praeguste muutuste tempo ja keerukus toovad kaasa arusaamise (ja ka tõelise ohu), et tegemist on paljude inimeste elu häiriva ja stabiilsust vähendava nähtusega, mis ühtlasi suurendab ebaõiglust ja ebavõrdsust.

Arvamused selle üle, kas „Euroopa“ on nende probleemide põhjus või lahendus, varieeruvad. Osaliselt tuleneb see sellest, et mõiste „sotsiaalne Euroopa“ tähendus ja olulisus on ühiskonna eri osades erinev.

On neid, kelle jaoks on „sotsiaalne Euroopa“ tühi sõnakõlks ning kes peavad ELi üleilmsete turujõudude katalüsaatoriks, ärihuvide kandjaks ning piiramatu ja raamideta ühtse turu tekitatava sotsiaalse dumpingu ohu allikaks.

Teiste arvates on küsitav, kas Euroopa Liidul üldse peaks olema sotsiaalne mõõde. Nende arvates peaksid sotsiaalküsimused kuuluma riiklike ja piirkondlike valitsuste ainupädevusse. ELi sotsiaalpoliitikat ja miinimumstandardeid nähakse hoopis kui konkurentsi takistamise vahendeid.

On ka neid, kelle arvates toetub Euroopa demokraatliku, sidusa, kultuuriliselt mitmekesise ja jõuka ühiskonna arendamisel just „sotsiaalse Euroopa“ mõistele. See tähendab majanduslikku ja sotsiaalset arengut, diskrimineerimise ja sotsiaalse tõrjutuse vastast võitlust, aga ka seda, et eurooplastel aidatakse kohaneda tööturu vajadustega ja nad saavad elada täisväärtuslikku elu. Nende inimeste arvates pakub Euroopa siinsetele inimestele parimat võimalikku kaitset, laiendab nende võimalusi ning kaitseb ühtlasi meie ühiseid väärtusi. Ajal, mil nii kodus kui ka välismaal kerkivad esile uued ohud ja suureneb ebastabiilsus, on see eriti oluline.

Euroopa elukvaliteet on maailma parim

Euroopa Liidul on alati olnud ka sotsiaalne mõõde, mis on tihedalt seotud tema majanduslike püüdlustega. Töötingimuste, elatustaseme ja soolise võrdõiguslikkuse parandamine on olnud ELi kesksed eesmärgid alates sellest, kui 1957. aastal pandi Rooma lepingusse kirja meestele ja naistele võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise põhimõte. Sellest ajast saati on sotsiaalse mõõtme arendamine käinud käsikäes ühtse turu süvendamise ja ELi kodakondsuse ideega, mis tagab võrdsed tingimused ja peamised õigused kõigis riikides.

Nende 60 aasta jooksul oleme jõudnud päris kaugele. Nagu näha nii Euroopa põhiõiguste hartast kui ka ÜRO säästva arengu eesmärkidest, toetatakse Euroopa ja rahvusvahelisel tasandil jõuliselt põhiväärtusi, põhiõigusi ja sotsiaalseid eesmärke. EL mõjutab meie igapäevaelu tuntavalt nii hariduse, töö- ja koduse elu, puhkamise kui ka pensioni puhul.

Praegu valmistub 27 liikmesriigiga EL oma tulevikku kujundama ning seega on arutelu liidu sotsiaalse mõõtme üle aktuaalne ja hädavajalik. Viimastel aastatel on Euroopas tegeletud „tulekahjude kustutamisega“ – reageeritud ühele kriisile teise järel. On aeg sellest õppida ja alustada uut peatükki. Selleks on vaja perspektiivitunnet ja valmisolekut tegeleda majanduse ja ühiskonna põhjalikuma ümberkujundamisega.

Käesolev aruteludokument ja valge raamatu avaldamisele järgnenud laialdasem arutelu annavad meile võimaluse koos tulevikku kujundada. See tähendab, et saame ühiselt mõelda Euroopa sotsiaalse mõõtme tähenduse ja sisu üle, et olemasolevale toetuv kontseptsioon sobiks 21. sajandi reaalsusega. Sellest näeme, kust me tuleme, kus oleme praegu ja kuhu võiksime edasi liikuda. Aruteludokumendis tuuakse esile riikide ja piirkondade erinevused, aga ka nende ühised probleemid. Siin küsitakse, milline peaks olema ELi roll ja kuidas teha paremat koostööd liikmesriikide ja sotsiaalpartnerite ning laiemalt kogu kodanikuühiskonnaga.

Nagu ka valge raamat, ei kujuta siin esitatud mõtted endast ettekirjutusi ega piiranguid. Nende eesmärk on anda ainet mõtisklusteks, millele järgneksid teod.

2. Praegune sotsiaalne tegelikkus

Enne, kui asume kirjeldama probleeme ja võimalikke poliitilisi valikuvariante, tasub heita pilk praegusele olukorrale ELi 27 liikmesriigis.

Sotsiaalne tegelikkus Euroopas varieerub suuresti olenevalt sellest, kus elada ja töötada. Paljudest ühisjoontest hoolimata on Euroopas erinevaid traditsioone ja kogemusi. Haridus, tervishoid, tööhõive mudelid, palgad, sissetulekud ja sotsiaalkaitsesüsteemid on endiselt väga erinevad.

Kriisist taastuvas Euroopas ei ole riikide ja piirkondade erinevused kuhugi kadunud

 Euroopa on alati tähendanud püüdlust liikuda lähemale kõrgemale elatustasemele. Minevikus toimus see tänu siseturule ja ELi rahastute toetusele peaaegu automaatselt, nii et Maailmapank nimetas ELi suisa „lähendamismasinaks“. Viimastel aastatel on selline lähenemine oluliselt aeglustunud, või isegi seiskunud, sest edukaimad riigid liiguvad edasi kiiremas tempos. Miks see on nii läinud ja milles on probleem?

Lähenemisel on mitmeid eeliseid. Ühiskond ja liit tervikuna muutuvad sidusamaks ja stabiilsemaks. Kui elamis- ja töötingimused lähenevad, võib see tähendada, et teise riiki kolitakse vaba valiku, mitte majandusliku hädavajaduse tõttu. Kui lisaks majanduslike näitajate lähenemisele lähenevad aja jooksul ka sotsiaalsed tingimused, vähendab see hirmu sotsiaalse dumpingu ees ja suurendab toetust ühtsele turule. See aga eeldab, et lähenemine toimub mõistliku aja jooksul, et riigid, inimesed ja ettevõtjad jõuaksid kohaneda.

Elatusaseme majandusnäitajatest ilmneb, et olukord Euroopas on ebaühtlane. Samas ei anna ka riikide keskmised olukorrast täit pilti, sest nende taha jäävad veelgi suuremad erinevused liikmesriikide sees – ka vähem jõuka riigi territooriumil on suhteliselt jõukamaid alasid ja vastupidi. Üldjoontes läheb pealinnades oluliselt paremini kui mujal. Näiteks kui mõõta sisemajanduse koguprodukti (SKP) elaniku kohta, on Bratislava ja Praha praegu ELis jõukuselt viies ja kuues piirkond.

Aastatel 2008–2014 oli ELis kõige kiirem majanduskasv Poolas Mazowieckie piirkonnas, kus asub ka pealinn Varssavi. 2008. aastal oli Mazowieckie SKP elaniku kohta 17,1% madalam kui ELi keskmine, kuid 2014. aastaks oli see tõusnud 8,4%-le üle EL 28 keskmise.

Tänu põllumajandusfondide toetusele on oluliselt hoogustunud maapiirkondade areng, mis moodustavad Euroopa territooriumist kolm neljandikku.

Sellele vaatamata ei tajuta edasiliikumist kõigis piirkondades ja ühiskonna osades ühte moodi. Näiteks mõnes riigis tervikuna ei ole ettevõtete osalise või täieliku mujale kolimise mõju olnud üldiselt negatiivne – tegemist on ühe võimalusega, mida ühtne turg ettevõtjatele pakub –, kuid paljude konkreetsete piirkondade jaoks on see kaasa toonud tõsiseid raskusi ja kahjusid.

Tööpuuduse määr väheneb, kuid Euroopa lõikes on erinevused väga suured

Tööpuuduse määr varieerub suuresti, jäädes Tšehhi Vabariigis, Saksamaal ja Ungaris alla 5% ning ulatudes Hispaanias 18%ni ja Kreekas 23%ni.

Protsentides, veebruar 2017

 Allikas: Euroopa Komisjon

Kriisi mõju on Euroopa eri osades olnud erinev, kuid kogu liidus on see eriti raskelt tabanud nooremat põlvkonda. 2016. aasta lõpus oli noorte tööpuuduse määr ELis 18% ja euroalal 20%. Kreekas, Hispaanias ja Itaalias oli see ligikaudu 40%. Esimest korda pärast Teist maailmasõda on reaalne oht, et praegused noored – läbi aegade meie kõige haritum põlvkond – on lõpuks kehvemal järjel kui nende vanemad.

Tänu kriisilahenduse meetmetele ja rasketele otsustele on majandus hakanud uuesti kasvama ning tööpuuduse määr väheneb kõigis liikmesriikides. Nii ELis kui ka euroalal on tööpuuduse määr praegu kõige madalamal tasemel pärast 2009. aastat. Osaliselt võib selle põhjuseks olla noortegarantii kaudu noortele pakutav jõulisem isiklik toetus.

Tööhõive määrad on erinevad

Kui vaadelda, kui suur osa tööealisest elanikkonnast tegelikult töötab ehk kui suur on tööhõive määr, siis ka siin on riikide vahel suured erinevused. Rootsis, Saksamaal, Madalmaades, Taanis, Tšehhi Vabariigis, Eestis, Leedus ja Austrias on tööhõive määr üle 75% ja vastab seega eesmärgile, mille kõik ELi liikmesriigid ühiselt aastaks 2020 seadsid. See, kuivõrd osalevad tööturul naised ja üle 55aastased, on liikmesriigiti väga erinev. Kuigi nende tööhõive tase tõuseb, on mõlemad nimetatud elanikkonnarühmad alahõivatud.

Samuti nagu tööpuuduse määrad, paranevad ka tööhõive määrad. ELi tööhõive määr jõudis 2016. aasta neljandas kvartalis 71%ni, võrreldes 69%ga aastal 2010, kui see eesmärk seati. EL 27 töötavate inimeste arv on suurem kui kunagi varem: tööga on hõivatud 201 miljonit inimest, neist 154 miljonit euroalal.

Näitajate paranemine tuleneb suuresti tööga hõivatud naiste arvu kasvust. Sellele suundumusele on kaasa aidanud töökohtade loomine teenuste sektoris, paremad lastehoiuvõimalused ja leibkonna teise palgasaaja töötamist pärssivate maksude kaotamine, kuid sooline ebavõrdsus on siiski alles. Näitajate paranemine tuleneb ka sellest, et rohkem inimesi töötab kauem. Osaliselt on selle põhjuseks senised pensionireformid, kuid osaliselt ka oskuste, tervise ja töötingimuste paranemine kogu Euroopas.

Enamik juurde loodud töökohtadest on kvaliteetsed töökohad selles mõttes, et nad tagavad piisava sissetuleku, turvalisuse tööturul ja toetava töökeskkonna. Palju töökohti on loodud teenuste sektoris, kus võetakse tööle pigem kõrgema kvalifikatsiooniga inimesi. Kõige kõrgem töökohtade loomise määr on sellistes valdkondades nagu info ja kommunikatsioon, haldus- ja tugiteenused ning kutsealane tegevus, teadus ja tehnika. 85% uutest töökohtadest on loodud väikestes ja keskmise suurusega ettevõtetes.

Sotsiaalkaitsesüsteemid on Euroopas erinevad

Lisaks ELi 27 liikmesriigi tööturgudele esineb erinevusi ka hoolekande- ja sotsiaalkaitsesüsteemides, seda nii poliitiliste eelistuste kui ka eelarvete mõttes. 2015. aastal moodustasid sotsiaalkaitsele tehtud kulutused umbes 40% kogu avaliku sektori kulutustest ehk peaaegu ühe viiendiku SKPst. Kaheksas liikmesriigis – Soomes, Prantsusmaal, Taanis, Austrias, Itaalias, Rootsis, Kreekas ja Belgias – kulutati sotsiaalkaitsele vähemalt 20% SKPst.

Sotsiaalhoolekande süsteemide toimimine peegeldab erinevaid, möödunud sajandist pärit traditsioone. Sotsiaalhoolekanne sai alguse Euroopas 19. sajandi lõpus ning esialgu oli selle eesmärk leida lahendus tööstusajastu probleemidele (vt I lisa). Suurem osa süsteeme kujunes välja pärast Teist maailmasõda, mõned said aga lõpliku kuju alles 1980. ja 1990. aastatel. Erinevused väljenduvad eelkõige sellistes näitajates nagu eelarve suurus ja selle jaotamise viisid, rahastamisallikad, elanikkonnas esinevate riskide kaetuse ulatus ja sotsiaalpartnerite roll.

Sotsiaalkaitsesüsteemid koos maksustamisega aitavad vähendada palgapõhist ebavõrdsust. Vaatamata märkimisväärsetele erinevustele, on Euroopas praegu kõige võrdsemad ühiskonnad. Kui jagada kõik leibkonnad viieks, siis teenib kõige rikkam viiendik keskmiselt viis korda rohkem kui kõige vaesem viiendik. Sellise süsteemi järgi mõõtes on sissetulekud kõige ebavõrdsemad Rumeenias, Leedus, Bulgaarias, Lätis, Küprosel, Eestis ja Itaalias. Sissetulekute olulist ebavõrdsust on ka ühe liikmesriigi eri piirkondade vahel.

Kriis avaldas tõsist mõju paljudele eurooplastele, kes pidid toime tulema muutumatute või vähenevate sissetulekutega. Kuigi netotulu, st leibkonnale pärast maksude maksmist kätte jääv sissetulek, on viimasel ajal hakanud uuesti kasvama, on sissetulekud põhimõtteliselt samal tasemel nagu 2008. aastal.

Ja lõpuks on vaesuse risk isegi meie jõukamates ühiskondades endiselt märkimisväärne. Hinnanguliselt on peaaegu veerand EL 27 elanikest vaesuse või sotsiaalse tõrjutuse ohus. Laste vaesuse tase on kõrge ja tõuseb mitmes liikmesriigis. Sellisel juhul on piiratud laste juurdepääs tervishoiuteenustele, suurem on koolist väljalangemise oht ning hiljem, täiskasvanuna, on suurem ka tööpuuduse ja vaesuse oht. 2010. aastal võtsid ELi juhid kohustuse vähendada vaesusriskis inimeste arvu 2020. aastaks 20 miljoni võrra, kuid praegu on Euroopa selle eesmärgi saavutamisest kaugel. Seni on vaesusriskis inimeste arv kasvanud 1,7 miljoni inimese võrra.

Mis aitab meie ühiskonnal ja majandusel kriisiga toime tulla?

2008. aastal alanud finants- ja majanduskriis tekitas mitmes ELi osas suure tööpuuduse, valitsemissektori võla ja ka erasektori võla. Paljude inimeste ja perekondade jaoks tähendas see enneolematult keerulist olukorda ja vajadust ots otsaga kokku tulla. Kriis süvendas varasemaid probleeme ja seetõttu tabas see mõnda riiki raskemini kui teisi. Mõne riigi investeerimiskeskkond oli parem ja mõni ettevõtja konkurentsivõimelisem ning mõned tööturud ja sotsiaalsüsteemid tulid ebastabiilsusega paremini toime ja suutsid end kriisi negatiivse mõju eest paremini kaitsta.

Kõige vastupidavamates riikides küll kaotati töökohti, kuid ettevõtjad suutsid kiiremini uusi kohti luua. Sotsiaalkindlustussüsteemid, eriti töötushüvitised, aitasid inimestel üleminekuajal toime tulla ning avaliku sektori teenused keskendusid ümberõppele ja inimeste taasintegreerimisele tööturule. Miinimumsissetuleku süsteemid aitasid inimestel põhivajadustega toime tulla ja inimväärselt elada. Kestvaid ja positiivseid tulemusi on saavutatud riikides, kus tööturu reformidesse kaasati jõuliselt ka sotsiaalpartnerid, sest nende osalus tagas, et reformiprotsess läks korda paljudele eri sidusrühmadele.

Tulevikuks valmistumine

Meie ühiskonna ja majanduse tuleviku jaoks oluliste tegurite hulgas on üha määravam koht haridusel ja oskustel. Euroopast võib leida maailma kõige edumeelsemaid haridus- ja kutseõppesüsteeme.

Seetõttu on muret tekitav, et kogu Euroopas on ligikaudu veerandil täiskasvanud elanikkonnast raskusi lugemise ja kirjutamise või arvutamisega ning ligikaudu poolte digitaaloskused ei ole piisavad. Mis veelgi hullem – baasoskused halvenevad üha enam just noorte seas.

Kahjuks on rahvusvahelise õpilaste hindamise programmi (PISA) viimase uuringu tulemused ühemõttelised: kuigi mõnes liikmesriigis suudetakse õpitulemusi silmas pidades tagada üldine kõrge tase ja võrdsed võimalused, siis enamasti ei ole tehtud piisavalt, et lugemises, loodusteadustes ja matemaatikas väheneks kesiste tulemustega õpilaste osakaal. Mõne elanikkonnaosa puhul on olukord veelgi muret tekitavam. Tõenäosus, et sisserändajatest õpilaste tulemused jäävad loodusteadustes alla baastaset, on keskmiselt kaks korda suurem kui nende eakaaslaste puhul, kes ei ole sisserändajad.

Maailma mastaabis on loodusteadustes, lugemises ja matemaatikas parimate hulgas vähe eurooplasi

Allikas: OECD PISA 2015

3. 2025. aastaks avalduvate muutuste tõukejõud

Euroopa sotsiaalne struktuur on viimase aastakümne jooksul märkimisväärselt muutunud ning üleilmsed tegurid mõjutavad oluliselt meie elu- ja tööviise. Neid suundumusi üldiselt muuta ei anna ja lähiaastatel need tõenäoliselt süvenevad kõigis 27 liikmesriigis. Need toovad endaga kaasa terve rea ühiseid lahendamist vajavaid probleeme, kuid loovad ka uusi võimalusi.

Euroopa rahvastik muutub kiiresti

Eurooplased elavad tervislikumalt ja kauem ning see on hea uudis. Aastakümnete pikkune rahuaeg, tervishoiuteenustega hõlmatus, meditsiini areng ning paremad elu- ja töötingimused võimaldavad inimestel nautida pensioniiga pikemalt ja aktiivsemalt.

Oodatav eluiga on märkimisväärselt pikenenud. Meeste keskmine eluiga oli 1900. aastal 43 aastat. 2050. aastaks peaks see tõusma 82 aastale. Naiste keskmine eluiga peaks 2050. aastaks tõusma 46 aastalt 87 aastale. Suurem osa tänasest kuni 2050. aastani sündivatest lastest elavad veel ka 100 aasta pärast. Samas kõigub oodatav eluiga ja juurdepääs tervishoiuteenustele sissetulekurühmade ja piirkondade lõikes.

Eurooplased saavad ka vähem lapsi. Kui 1960ndatel oli tavaks üle 2 elussünni naise kohta, siis praegu on ELi keskmine sündimus 1,58. Näiteks Iirimaal ja Portugalis oli sündimus üle 3 ja praegu on see alla 2.

Oodatava eluea tõus koos väheneva sündimusega viib rahvastiku ulatusliku vananemiseni. ELis ületab 65-aastaste isikute arv juba praegu alla 14-aastaste laste arvu. 2050. aastaks on pea kolmandik eurooplastest 65-aastased või vanemad (praegu on sama näitaja vähem kui viiendik). Võrreldes muu maailmaga on Euroopa ka kõige „eakaim“ piirkond, kus mediaanvanus on 2030. aastaks 45 aastat.

Eurooplastest saavad 2030. aastaks maailma eakaimad inimesed

Mediaanvanus maailma eri piirkondades

Allikas: Rand Europe

Eluaastate arvu kasv ei tähenda alati tervena elatud aastaid: ligi 50 miljonit inimest EL 27s kannatavad krooniliste haiguste käes ja ligi pool miljonit tööealist inimest sureb igal aastal enneaegselt selliste haiguste kätte. Need surmad on välditavad tõhusamate rahvatervise ja ennetusstrateegiatega või õigeaegse ja tõhusa arstiabiga.

Pikaealisus mõjutab tugevasti avalikku poliitikat ja sotsiaalteenuseid ka väljaspool tervishoiu- ja hooldussektorit alates haridussüsteemist kuni vajaduseni eakatele sobiva majutuse ja mobiilsuse järele. Ühiskonna vananemine võib aidata luua uusi töökohti ja kiirendab oluliselt sotsiaalmajanduse sektori arengut nii vaba aja veetmise võimaluste kui ka hooldusteenuste osas. Samas tekivad sellega ka uued vajadused. Juba praegu elab rohkem kui kolmandik üle 65-aastastest üksi ja kuni kaks kolmandikku üle 75-aastastest sõltuvad mitteametlikust hooldusest, mida pakuvad enamasti pereliikmed. Üks kuuest eakast elab vaesuses ning just eakad naised saavad sageli poolelijäänud karjääri tõttu väikest pensioni.

Kõik see mõjutab meie hoolekandesüsteemi rahalist jätkusuutlikkust ja see omakorda riikide eelarveseisundit. EL 27 pensionikulud peaksid 2030. aastaks tõusma 12,4%ni SKPst, tervishoiukulud 7,7%ni SKPst ja pikaajalise hoolduse kulud kuni 2,4%ni SKPst. 2060. aastaks on iga eaka kohta vaid kaks tööealist (2008. aastal oli see suhe üks neljale). Seda mõju leevendavad hiljutised pensionireformid, mille eesmärk on ühtlustada pensioniiga oodatava elueaga, kuid tõenäoliselt tekib lisaks märkimisväärseid tervishoiukulusid.

Tööjõu kahanemine võib kahjustada ka meie suutlikkust hoida majanduskasvu senisel tasemel. Kuigi iga põlvkonnaga suureneb nende inimeste arv, kes tahavad tööd teha ja jätkata töötamist kauem, ei pruugi see kompenseerida rahvastiku üldist kahanemist. Seaduslik ränne võib ELile pakkuda oskusi, mida on tarvis tööturul esinevate puudujääkide katmiseks ning sotsiaalhoolekandesüsteemide jätkusuutlikkuse tagamiseks.

Vananemine mõjutab ka Euroopa mõjuvõimu maailmas, sest mujal kasvab rahvastik kiiremini. 2060. aastaks jääb vaid 5 % maailma sündidest Euroopa arvele. Mitte üheski liikmesriigis ei ela selleks ajaks üle 1 % maailma rahvastikust. Olukord on eriti terav Leedus, kus praeguste eelduste kohaselt peaks rahvastik 2080. aastaks rohkem kui kolmandiku võrra vähenema. Slovakkias, Kreekas, Portugalis ja Bulgaarias oodatakse kahanemist umbes 30 % võrra.

Lisaks tõstatab vananemine põlvkondadevahelise õiglase kohtlemise küsimuse. Risk, et noorema ja vanema põlvkonna vahel tekib lõhe, on reaalne – näiteks otsuste tegemise, jõukuse, materiaalse kindlustatuse ning eluasemele juurdepääsu küsimuses. Samuti võivad põlvkonnad olla eri meelt, kuidas jagada vananeva rahvastikuga kaasnev maksukoormus.

Tekkinud on uued eluviisid ja mitmekesisem ühiskond

Demograafilised muutused selgitavad ka laiemaid muutusi ühiskonnas, nagu uued eluviisid, territoriaalsed muutused, tarbimismallid ja eluasemetingimused.

Sündimus väheneb, kuid samal ajal on alust arvata, et laste saamise soov alati ei täitu. Selle taga on arvukad tegurid, sealhulgas vanemliku vastutuse ebaühtlane jaotus, lastehoiuasutuste nappus, perekonnaelu mittesoodustav töökorraldus ning ebastabiilsus töösuhtes.

Muutuvate eluviisidega kaasnevad abielude purunemine, uut liiki suhted ning nõrgemad sidemed kaugemate pereliikmetega. See tähendab suuremat vabadust elada sõltumatut elu, kuid ka suuremat sotsiaalse eraldatuse ohtu ning vähemat stabiilsust inimeste eludes. 2015. aastal moodustasid üheliikmelised leibkonnad kolmandiku kõikidest ELi leibkondadest ning vaid kolmandikus leibkondades oli rohkem kui kaks liiget. See suundumus peaks suuremas osas liikmesriikidest 2025. aastani jätkuma. Sellega seoses kerkivad esile uued töö- ja eraelu tasakaalu ning hoolduskohustuse küsimused, eriti üksikvanemaga leibkondades, kus töötuse korral on vaesuse risk suurem.

Soolise võrdõiguslikkuse saavutamine on edusammudest hoolimata veel kauge unelm. Soolised stereotüübid püsivad ning naised on jätkuvalt tööturul alaesindatud, eriti just sellistel ametikohtadel, mis on seotud majanduslike ja poliitiliste otsuste tegemisega.

Soolised erinevused esinevad jätkuvalt kõikjal

2016. aasta või kõige viimased andmed

Allikas: Euroopa Komisjon

1. jaanuaril 2016 elas EL 27s seaduslikult 29,7 miljonit väljaspool ELi sündinut, kes on viimastel aastakümnetel liitu saabunud eri põhjustel (töö, õpingud, kaitse või perekonna ühinemine). Kuigi Euroopas on ränne muude maailmajagudega võrreldes suhteliselt tagasihoidlik, on lühikese aja jooksul saabunud suur arv sisserännanuid põhjustanud Euroopa mõnes osas pingeid. Tulevase jõukuse loomise ning Euroopa ühiskondade sidususe seisukohalt on ülioluline lõimida kõik kolmandate riikide kodanikud tõhusalt, nii et nad osaleksid täielikult ühiselus ja panustaksid sellesse.

Eurooplased kasutavad rohkem õigust liidus vabalt liikuda ning muudes riikides töötada ja õppida, luues ettevõtteid, makstes makse ja toetades dünaamilisema ühiskonna loomist. Praegu elab ja töötab muus riigis pikaajaliselt või isegi alaliselt 16 miljonit eurooplast. Iga päev ületab 1,7 miljonit inimest (peaaegu 1 % ELi tööjõust) piiri, et muus riigis töötada. Lisaks lõimub Euroopa ühiskond üha rohkem, kuna inimesed saavad suurema vaevata muus riigis reisida, õppida, pensionipõlve pidada ja ettevõtlusega tegelda. Tänu piirideta ühtsesse turgu kuulumisele on vähenenud sellega seotud kulud ja suurenenud võimalused.

Samal ajal Euroopa rahvastiku muutumisega suureneb ka linnastumine. Üle 70 % eurooplastest elab juba praegu linnades. 2050. aastaks on neid 80 %. Euroopas asuvad mõned maailma arukaimad linnad, kuid meil on võimalus ja kohustus parandada veelgi nendevahelisi ühendusi ning loodusvarade ja energiaallikate kasutamise tõhusust. Üks peamisi lahendamist vajavaid küsimusi on muuta linnakeskkond kaasavamaks ja juurdepääsetavamaks ja arvestada mitmekesise rahvastiku vajadustega, sealhulgas töötavate vanemate, puudega isikute ja eakatega.

Ühiskond muutub keerulisemaks, kuna traditsioonilised sidemed, nagu perekond, sotsiaalsed rühmad ja religioon muutuvad. Üleilmastumine on suurendanud kokkupuudet mitmekesisusega, tekitades uudishimu ja rikastades ühiskondi. Samas on see tekitanud ebakindlust seoses kultuurilise identiteedi, kultuuriliste erinevuste ja eri rühmade vahelise dialoogiga. See osutab nihkele individuaalsete väärtuste ning kultuuride eristumise suunas ja asetab põhirõhu üksikisikule ja tarbijale, mitte ühiskonnale tervikuna. Samuti tekitab see uusi küsimusi sallivuse ja teiste austamise kohta. Samas tekivad uued solidaarsuse, sotsiaalse tegevuse ja kodanikuosaluse vormid, sealhulgas vaba aja veetmise viiside, kultuuriürituste ja uute tehnoloogiate kasutamisel.

Tekkimas on uus töökeskkond

Tehnoloogia areng, üleilmastumine ning teenustesektori kasv on kapitaalselt muutnud tööelu. Koostöömajandus ja sidusplatvormid korraldavad ümber terveid majandussektoreid. Tööjõud peab tulema toime muutuste üha kiireneva tempo, uute oskuste omandamise, uute ärimudelitega kohanemise ja tarbijate muutuvate eelistustega.

Mõnedele inimestele kujutavad need muudatused endast tänu digitaalsetele vahenditele enneolematuid võimalusi ja paindlikumaid töötingimusi ning suurendavad paindliku tööaja ja kaugtöö osakaalu. Mõnedele inimestele tekitavad need seevastu ebakindlust.

2025. aastaks on tööalased tavad ja karjäärivõimalused palju mitmekesisemad kui praegu. Ühe või kahe põlvkonna jooksul muutus see, et kui varem võis keskmisel Euroopa töötajal olla elu jooksul üks töökoht, siis nüüd on tal neid karjääri jooksul kuni kümme. Kaugtöö või mobiilse töö võimalused muutuvad kergemini kasutatavamaks ja tavapärasemaks. See osutab töötajate paindlikumaks muutumisele üha mitmekesistuvamal tööturul. Töö hakkab keskenduma järjest rohkem väljundile ja tulemustele, mitte füüsilisele kohalolekule konkreetses kohas, nii et inimestel on rohkem võimalusi töötada vabakutselisena ning teha samal ajal mitut tööd. Mõned neist muutustest on juba toimumas; meie tulevast maailma mõjutab see, kuidas me nendele muutustele täna reageerimine ja kuidas me neid juhime.

Allikas: Euroopa Komisjon

See osutab üha mitmekesisematele ja tavapärasest erinevatele töötavadele ja töötingimustele, mis tähendavad traditsioonilise karjäärimudeli lõppu. Selle asemele on tulnud uued lepinguliigid, suurem geograafiline liikuvus ja suuremad muutused ametites ja tööstaatuses.

Kuigi uued lepingud võivad olla hüppelauaks töömaailma, on olemas oht, et tööturg hakkab veelgi rohkem polariseeruma. Sellele viitavad palgalõhede suurenemine ning asjaolu, et madala kvalifikatsiooniga isikutel ei ole võimalik madala kvalifikatsiooniga töökohtadelt lahkuda ja karjääri teha.

Digitaliseerumise ja majanduslike muudatuste tempo tõttu vananevad mõned tänapäeva ametid ja nendeks ametiteks vajalikud oskused aeguvad. Haridussüsteem peab nende muutustega arvestamiseks moderniseeruma. Enamik lastest, kes täna kooliteed alustavad, asuvad tõenäoliselt tööle täiesti uut tüüpi ametitesse, mida praegu veel ei eksisteeri.

Homse tööelu lahendamist vajavad küsimused

Allikas: Euroopa Komisjon

See tekitab palju küsimusi töö kui sellise tulevikust. Kas tulevikus on rohkem või vähem töökohti? Kas praegu olemasolevad tööd on edaspidi nn kvaliteetsed tööd? Kas tänasel ja homsel tööjõul on nende tegemiseks vajalikud oskused? Automatiseerimise ja tehisintellekti täielikku mõju tuleviku töökohtadele ja selle mõju avaldumise kiirust on raske ennustada. Mõned uuringud näitavad, et pool praegustest tööülesannetest võiks 2055. aastaks olla automatiseeritud. Selge on see, et kõikide vanuserühmade töötajatel tuleb oma oskusi üha rohkem kohandada tehnoloogilistele muutustele ja neid pidevalt täiendada. Selleks peavad Euroopa ettevõtjad, koolid, koolituskeskused ja ülikoolid eurooplasi ette valmistama.

Tekivad uued sotsiaalsed riskid ja vajadus ajakohastada hoolekande- ja elukestva õppe süsteeme

Uus tööturg tekitab küsimusi tuleviku töökohtade kvaliteedi kohta seoses sissetuleku, töökohakindluse ja töötingimustega. See mõjutab ka sotsiaalabi, toetusi, pensionide kavandamist, lastehoidu ja tervishoidu. Sellega võib kaasneda ka tööaja, puhkeaja ning tervishoiu- ja ohutusnõuete kohandamine.

Tekkimas on uued sotsiaalsed probleemid – stress ja depressioon, ülekaalulisus, keskkonnasaastest tingitud haigused ja tehnoloogiasõltuvus. Kõnealused probleemid lisanduvad juba levinud probleemidele nagu sotsiaalne eraldatus, vaimuhaigused, uimastite ja alkoholi kuritarvitamine, kuritegevus ja turvatunde puudumine.

Kaalul on riigiasutuste, ettevõtete ja tavainimeste suutlikkus reageerida ja kohaneda. Käimasolevad muutused tekitavad ühe inimese elu jooksul märkimisväärseid uusi lahendamist vajavaid küsimusi, mis on seotud hariduse, väljaõppe, oskuste, elukestva õppe, inimressursside juhtimise ning keerukate ametialaste muudatuste juhtimisega. Muutuva tööeluga käivad kaasas uued sotsiaalsed õigused.

Käimasolevatest reformidest olenemata ei suuda praegused heaoluriigid sellistele uutele ning suuresti enneolematutele probleemidele alati hästi vastata. Tegemist pole pelgalt rahalise jätkusuutlikkusega. Tuleb luua sobivad turvavõrgustikud ja uued kaitsemeetmed, mis aitaksid ühiskonnal toimida. Sotsiaalkaitsesüsteemidel on endiselt palju piiranguid, eriti katvuse ja juurdepääsetavuse koha pealt. Pikalt traditsioonilisele pereringis antavale abile ja pensionidele kui laiema pereringi sissetuleku allikale toetunud riigid on pidanud looma ja tugevdama rohkem üksikisikule suunatud maksu- ja hüvitiste süsteeme, mis oleksid universaalsemad ja majanduslikust olukorrast paremini sõltuvusse seatud. Need riigid on töötajate kaitsmiseks sageli toetunud piiravatele töökaitsealaste õigusaktide, kuid seda on tehtud noorte tööotsijate arvelt.

Tuleviku kaitsemeetmete seisukohast on üks peamisi tegureid vajadus ajakohastada haridus- ja väljaõppesüsteeme ning laiendada elukestva õppe programme, et soodustada suuremat tööalast liikuvust ning tegelda oskuste nõudlusele mittevastavusega. Üleilmne konkurents konkreetsete oskuste leidmiseks suureneb ja kuigi suurem osa Euroopa riike on oskusi kajastavate rahvusvaheliste pingeridade tipus, on Aasia, Okeaania ja Lähis-Ida riigid osadest Euroopa riikidest möödunud.

Eurooplased ootavad, et valitsused nende teemadega tegeleksid

Eurooplased tajuvad neid suundumusi teravalt ning kriisi mõju on suurendanud paljude inimeste ootusi ja muresid. Uuringud näitavad järjekindlalt, et töökohad ja sotsiaalpoliitika on eurooplaste peamiste prioriteetide hulgas. Eurooplased väärtustavad traditsiooniliselt oma heaolu standardit ja nad ei ole üldjoontes rahul sellega, kuidas EL ja liikmesriikide valitsused nende muresid käsitlevad.

Need ootused on pandud kõikidele ametiasutustele, olgu need kohaliku, piirkondliku, riikliku või Euroopa tasandi omad, ning uuringutest ei selgu alati see, keda täpselt konkreetsete küsimuste eest vastutavaks peetakse. Kui inimestel palutakse valida kas riikliku või ELi tasandi vahel, peetakse valdavalt vastutavaks liikmesriiki. Samas rõhutatakse ka ELi rolli, isegi kui viimasel ei pruugi olla vahendeid asjaomase probleemiga tegelemiseks. Nagu noorte tööpuuduse näide on esile tõstnud, eeldab Euroopa rahastamisvahendite täieliku potentsiaali ärakasutamine liikmesriikidelt vajalike struktuuride kiiret ja tõhusat loomist.

4. Võimalikud edasised sammud EL 27 jaoks

Kodanike lootustele ja ootustele vastamine eeldab avatud arutelu selle üle, kas majandus- ja sotsiaalsüsteemid suudavad jätkuvalt täita individuaalseid ja kollektiivseid sotsiaalseid vajadusi ning kuidas EL ja selle liikmesriigid saaksid paremini ja tõhusamalt koostööd teha.

Valges raamatus Euroopa tuleviku kohta esitatud viis stsenaariumi

Allikas: Euroopa Komisjon

ELi roll sotsiaalvaldkonnas oleneb sellest, milliseid valikuid EL 27 tervikuna teeb. Valges raamatus Euroopa tuleviku kohta on käsitletud väga erinevaid võimalusi, alates senise olukorra säilitamisest kuni liidu tegevuse ulatuse ja prioriteetide muutmiseni või ühise või rühmiti toimuva kiire edasiliikumiseni.

Kodanike toetamine tugeva ühiskonna loomisel

Kogu ELis valitseb üksmeel, et stabiilsema ühiskonna loomiseks on vaja suurendada võrdseid võimalusi, nii et kõik saaksid soodsa stardipositsiooni elu alustamiseks, ületaksid raskused ja realiseeriksid oma potentsiaali.

Tegevusvaldkonnad on kõigile hästi teada: lastesse investeerimine, et nad saaksid parima lähtepunkti elu alustamiseks; noortesse, oskustesse ja elukestvasse õppesse investeerimine; teenistuskäigu jooksul töökoha vahetamise lihtsustamine ja eluaegse töökoha asemel elukestva karjääri mudeli suunas liikumine, kaasa arvatud füüsilisest isikust ettevõtjana töötamine; pikema eluea ja tervislikumate eluviiside edendamine ennetamise, paremate töötingimuste ja eakate hooldamise abil; soolise võrdõiguslikkuse edendamine, et täita allesjäänud lüngad, ja mõiste „kahe leivateenijaga perekond“ loomine; aktiivse kaasamise tagamine ja diskrimineerimise vastane võitlus, mis võimaldab kõigil elada inimväärset elu; liikuvuse hõlbustamine ja rändajate eduka integreerimise tagamine; kodanikuosaluse, kultuuri ja dialoogi edendamine, muu hulgas majanduse tugevdamist silmas pidades.

Kogu Euroopa jaoks ühte ja kõigile sobivat lahendust ei ole, kuid on ühised probleemid ja vajadus nendega tegeleda. Pidevate ja kiirete muutuste ajal tuleks anda inimestele suuremaid võimalusi ja luua paindlikumad ühiskondlikud struktuurid, mis suudavad aja jooksul olukorrale vastavalt kohaneda.

Meie riigid võivad üksteiselt rohkem õppida

Mitu Euroopa riiki reformib põhjalikult oma tööturgu ja sotsiaalhoolekande süsteeme, mille puhul suundumused on selged ja ühised: maksustamise suunamine tööjõult mujale, et vähendada värbamiskulusid ja hõlbustada töökohtade loomist; pensionisüsteemide moderniseerimine, viies pensioniea vastavusse oodatava elueaga; haridus- ja elukestva õppe süsteemide moderniseerimine, et need vastaksid paremini praegustele ja tulevastele vajadustele; palga ja tootlikkuse vahelise seose säilitamine, et tagada pidev konkurentsivõime ja töökohtade loomine.

Seda tehes võivad liikmesriigid võtta eeskujuks Euroopas kasutusel olevad mudelid, mis on ennast tõestanud. Paindlik tööturg, tugev sotsiaalkaitse, toimiv sotsiaaldialoog ja elukestev õpe on Taanis vähendanud ebavõrdsust ja parandanud majanduse toimimist. Duaalne kutseharidussüsteem Austrias ja Saksamaal on hõlbustanud üleminekut õpingutelt tööle, ühendades hariduse ja praktilise kogemuse.

Samal ajal innustatakse kõiki riike tegelema innovatsiooniga nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil. Uue olukorraga toimetulekuks püütakse üha enam leida uusi lahendusi, olgu selleks siis universaalse baassissetuleku idee Soomes või garanteeritud miinimumsissetuleku kasutuselevõtt Kreekas. Prantsusmaal koondab uus isiklik töötegevuse konto muu hulgas koolitusarvestust, tööalaste riskide ülevaadet ja töötustoetusi, ning inimene saab seda kasutada kogu oma teenistuskäigu jooksul.

Euroopast leiab kahtlemata näiteid selle kohta, kuidas lahendada ühiskondlikke probleeme, mida esineb ka mujal maailmas – alates rahvastiku kiirest vananemisest paljudes riikides, kus puudub põhjalik sotsiaalhoolekande süsteem, ja arukate linnade projekteerimisest kõikjal maailmas kuni tulevaste tervishoiulahendusteni.

EL ei alusta päris nullist

Viimase 60 aasta jooksul on ELi ülesanne olnud toetada ja juhtida muutusi, võttes arvesse valitsemissektori teisi tasandeid.

Juba Rooma leping sisaldas selliseid aluspõhimõtteid nagu võrdne tasu naistele ja meestele ning töötajate õigus teise liikmesriiki kolida. Selleks et teise riiki kolimine oleks võimalik, on kehtestatud üksikasjalikud eeskirjad, millega tagatakse patsientidele õigus saada ravi välismaal ja hüvitist meditsiinikulude eest, diplomite vastastikuse tunnustamise eeskirjad ning eeskirjad, millega tagatakse, et inimesed ei kaota oma pensioniõigusi, kui nad asuvad tööle teise riiki. Need sätted on otseselt ja positiivselt mõjutanud miljonite inimeste elu ning meie majandus ja ühiskond tervikuna on sellest üksnes kasu saanud.

Koos ühtse turu arendamisega on EL välja töötanud teisesed õigusaktid, mis käsitlevad töötajate ohutust ja tervist, võrdseid õigusi ja ebatüüpilisi töövorme (nt osalise tööajaga töö või renditöö). Oleme mõistnud, et ühisturu puhul on vaja paljudes valdkondades ka ühiseid eeskirju, millega pannakse paika miinimumstandardid kõikides valdkondades.

Suuniste abil annab EL riikide valitsustele võimaluse õppida teiste riikide kogemustest. Sotsiaalvaldkonna puhul laiemalt puudutavad need suunised mitut eri valdkonda: haridust, tervishoidu, noortepoliitikat, soolist võrdõiguslikkust ja diskrimineerimisvastast võitlust ning sporti. Maksu- ja majanduspoliitika koordineerimisel Euroopa poolaasta raames lepivad liikmesriigid kokku kaasavat majanduskasvu toetavates ja sotsiaalset õiglust tugevdavates majandus- ja tööturureformides, mis põhinevad vastutustundlikul riigi rahandusel.

Märkimisväärset osa ELi eelarvest kasutatakse sotsiaalse innovatsiooni ja sotsiaalprojektide toetamiseks liikmesriikides ning vaesusega võitlemiseks, kuid tuleb märkida, et ELi sotsiaalvaldkonna eelarve moodustab üksnes 0,3% kõikidest ELi avaliku sektori sotsiaalkulutustest. Kuigi see osakaal võidakse tulevikus ümber hinnata, on kõigile siiski teada, et sotsiaalne tugi on ja jääb eelkõige liikmesriikide otsustada. ELi eelarve peamine eesmärk on toetada tegevusi, mille abil saavad eurooplased integreerida ebasoodsas olukorras olevad isikud (nt romad) tööturule, ja aidata töötajatel kohaneda muutuvate tööturgudega. 30 aastat tagasi töötas EL välja programmi, mis võimaldab õpilastel omandada osa oma haridusest teises riigis. Programm „Erasmus“ on üks edukamatest algatustest Euroopa ajaloos: siiani on seda kasutanud 9% Euroopa üliõpilastest.

EL toetab sotsiaaldialoogi, suhtleb kodanikuühiskonnaga ja teeb koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, et pakkuda kõrget sotsiaal- ja elatustaset mitte üksnes liidu sees ja meie naaberriikides, vaid ka kogu maailmas ja meie piiridest kaugemal. Sotsiaalsete standardite kooskõlastamine on õiglase üleilmastumise põhitegureid. Seepärast teeb EL koostööd rahvusvaheliste organisatsioonidega, et täidetaks sotsiaal- ja inimõigustega seotud rahvusvahelisi standardeid ning paraneksid töötingimused.

Komisjoni praegune koosseis on hoogustanud meetmeid kõikides valdkondades (vt II lisa). Komisjon on esitanud selged, õiglased ja jõustatavad eeskirjad töötajate liikuvuse kohta, et paremini kaitsta inimeste õigusi, pakkudes samas liikmesriikidele meetmete kuritarvitamise vastu võitlemiseks paremaid vahendeid. Komisjon on kehtestanud uusi õigusakte, et kaitsta töötajaid vähki tekitavate ainetega kokkupuute eest, säästes seeläbi aja jooksul 100 000 inimese elu. Samuti on komisjon teinud algatusi, et parandada puuetega inimeste juurdepääsu kaupadele ja teenustele. Komisjon on esitanud ambitsioonika kava, millega tagatakse, et inimesed saavad arendada õigeid oskusi ja osaleda elukestvas õppes.

Täna esitleb komisjon sidusrühmadega peetud ulatuslikel konsultatsioonidel põhinevat Euroopa sotsiaalõiguste sammast. Selle samba raames kehtestatakse mitmesuguseid põhimõtteid ja õigusi, mis oleks tööhõive- ja sotsiaalpoliitika võrdlusraamistik nii riiklikul kui ka Euroopa tasandil. Samba toetamiseks on komisjon käivitanud ka uue seadusandliku algatuse, et tagada vanematele ja hooldajatele kõikjal Euroopas miinimumõigused puhkusele ja paindlikule töökorraldusele, et nad saaksid tööd ja perekondlikke kohustusi paremini ühendada. See probleem puudutab praegu sadu tuhanded Euroopa leibkondi. Sotsiaalpartneritega konsulteeritakse võimalike õigusaktide suhtes, et parandada praegu piisava kaitseta inimeste tööalaseid ja sotsiaalkaitsega seotud õigusi.

Suur osa meie riikides peetavast arutelust puudutab seda, kuidas ELi õigusakte kohaldatakse. Komisjoni praegune koosseis on teinud suuri jõupingutusi, et anda suuniseid selle kohta, kuidas õigusakte peab kohaldama, ja muuta need võimalikult selgeks. Euroopa sotsiaalvaldkonna õigusaktide rakendamine, kohaldamine ja jõustamine on täna siiski liikmesriikide kätes, kuna neil on ainupädevus teha kontrolle ja kohaldada rikkumiste korral sanktsioone.

Komisjoni praegune koosseis on hoogustanud suuniste andmist liikmesriikidele, näiteks seoses noorte, pikaajaliste töötute ja kolmandate riikide kodanike tööturule integreerimisega, kutsehariduse ja -õppega, vihkamist õhutavate avalduste ja radikaliseerumise vastu võitlemisega ning lapsrändajate kaitsmisega.

Samuti on komisjon algatanud Euroopa tasandil uuesti dialoogi sotsiaalpartneritega ja tunnustab nende valmisolekut anda oma panus Euroopasse, millest saavad kasu töötajad ja ettevõtted. Seda tunnustust väljendati Roomas ELi 60. aastapäeva tähistades.

Komisjon on võtnud sotsiaalküsimusi arvesse kõikides poliitikavaldkondades, kaasa arvatud oma väliskaubanduspoliitikas (nt Kanadaga sõlmitud laiaulatuslik majandus- ja kaubandusleping (CETA)), majanduspoliitikas, mis keskendub investeeringutele ja töökohtade loomisele, ning põllumajandus-, keskkonna-, energia- ja transpordipoliitikas.

Millised on edaspidised võimalused

Valge raamatu järgi on Euroopa sotsiaalse tuleviku jaoks mitu võimalust:

– vaba liikumise sotsiaalse mõõtme piiramine;

– need, kes tahavad sotsiaalses plaanis rohkem teha, teevad rohkem;

– EL 27 süvendab Euroopa sotsiaalset mõõdet ühiselt.

Tehtud poliitiline valik ei mõjuta üksnes sotsiaalvaldkonda, vaid ka Euroopa konkurentsivõimet ning suutlikkust kasutada ära ja kujundada üleilmastumist, majandus- ja rahaliidu stabiilsust, ühtekuuluvust liidus ja inimeste omavahelist solidaarsust. Kõiki poliitilisi valikuid tuleb hinnata kindlakstehtud probleemidest lähtudes, küsides endalt, millisel juhul saame ELi tasandil anda lisaväärtust. Kuna kõik kolm valikut eeldavad mitmeid konkreetseid ettepanekuid, siis tuleb ka võimalike vahendite valikul lähtuda kindlakstehtud probleemidest. Enamik teise valiku puhul toodud näidetest kehtib ka kolmanda valiku puhul ja vastupidi.

Vaba liikumise sotsiaalse mõõtme piiramine

Mõned väidavad, et sotsiaalvaldkonna õigusaktid takistavad ELi tasandil majanduskasvu ja et halduskoormus tekitab ettevõtetele (eriti väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele) liiga suuri kulusid. Arvatakse, et meie ranged sotsiaalsed standardid koos tarbijakaitse- ja keskkonnanormidega asetavad Euroopa äriühingud ülejäänud maailmaga võrreldes ebasoodsasse konkurentsiolukorda. Leitakse, et just liikmesriigid peaksid majanduskasvust saadavat kasu oma kodanike vahel õiglaselt jaotama ning seda läbi maksu- ja sotsiaalhoolekande süsteemide. Ka haridus ja kultuur peaksid nende arvates jääma üksnes liikmesriikide pärusmaaks.

Ühtsele turule keskendumine tähendaks ainult inimeste piiriülest liikumist toetavate eeskirjade säilitamist, näiteks eeskirjad, mis käsitlevad liikuvate kodanike sotsiaalkindlustuse õigusi, töötajate lähetamist, piiriülest tervishoidu ja diplomite tunnustamist. Kuid need ELi õigusaktid, mis käsitlevad töötajate kaitset, nende tervist ja ohutust ning töö- ja puhkeaega, heidetaks kõrvale. Tasustatud miinimumpuhkuse ja võrdõiguslikkusega seotud õigusaktid tühistataks Euroopa tasandil. Liikmesriigid võiksid ise otsustada, kas lubada renditööd või mitte. Osalise tööajaga töötajate võrdne kohtlemine ei oleks kogu Euroopas enam tagatud. Euroopa tasandil ei kehtestataks miinimumstandardeid rasedus- ja sünnituspuhkuse, isapuhkuse ning vanemate või hooldajate puhkuse kohta. Samuti ei oleks enam Euroopa tasandil tagatud töötajate õigus saada individuaalselt ja kollektiivselt teavet oma õiguste kohta. Hargmaistes ettevõtetes tegutsevate Euroopa töönõukogude raamistik tühistataks. Sotsiaaldialoog ELi tasandil piirduks üksnes ühtse turu jaoks oluliste sektorite ja küsimustega.

EL ei edendaks enam liikmesriikide võimalusi vahetada parimaid tavasid sotsiaalabi, hariduse, tervise, kultuuri ja spordi valdkonnas. Samuti ei annaks EL liikmesriikidele soovitusi, kuidas tulla toime noorte ja pikaajalise töötusega, ega pakuks vahendeid eurooplaste ümberõppeks ja uute oskuste omandamiseks. Üleilmastumise tagajärjel tugeva löögi alla sattunud piirkondade ümberkorraldamiseks mõeldud ELi rahalised vahendid väheneksid või kaoksid. Nende liikmesriikide sotsiaalprogrammid, kes saavad märkimisväärset rahalist toetust ELi vahenditest, tuleks katkestada või peaks neid rahastama liikmesriik.

Mida see tähendaks praktikas:

- veoautojuhtide sõidu- ja puhkeaeg on riigiti erinev. Tööandja peab maksma neile igas riigis erinevat tunnipalka;

- 20päevane tasustatud puhkus ja 14nädalane rasedus- ja sünnituspuhkus ei oleks enam kogu Euroopas tagatud;

- patsiendid saaksid jätkuvalt teises liikmesriigis ravile minna, kuid Euroopa tegevuskava antibiootikumiresistentsete bakterite tekkimise vältimiseks ei oleks;

- puuduks koordineerimine ja valmisolek tavapärastele terviseohtudele reageerimiseks, näiteks nakkushaiguste, nagu Ebola või Zika leviku korral;

- kui mõni autotehas pannakse kinni, kuna tootmine viiakse üle odavama tööjõukuluga riiki väljaspool Euroopat ning tuhanded inimesed jäävad ühes piirkonnas korraga töötuks, ei oleks Euroopa rahalisi vahendeid, et aidata neil inimestel uuesti tööd leida;

- isegi Erasmuse programmi ähvardaks lõpetamine ning EL ei teeks enam võrdlusuuringuid haridussüsteemist varakult lahkunud ja halva õppeedukusega noorte kohta;

- EL ei annaks enam rahalist toetust Euroopa filmitööstusele, kultuuri- ja loominguvaldkonnale; Euroopa kultuuripealinnade traditsioon peatuks.

Poolt- ja vastuargumendid:

-mitmed otsused sotsiaal- ja tööhõiveküsimustes tehtaks riigi tasandil, st kodanikule lähemal;

-ettevõtted ei peaks enam kinni pidama nii paljudest ELi õigusaktidest, kuid selle asemel peaksid nad arvesse võtma 27 eri riigi seadusi;

-liikmesriikidel oleks vabadus katsetada innovatiivseid lahendusi üleilmastumise, digiteerimise ja ühiskonna vananemise probleemide lahendamiseks. Ilma ELi toetuseta oleks aga vähem üksteiselt õppimise võimalusi;

-kuigi mitmed probleemid oleksid oskuste ja koolituse abil lahendatavad, ei aitaks Euroopa enam sellele kaasa;

-riigisisesed tööturud eralduksid üksteisest üha rohkem. Tööjõukulude tase võib lähenemise asemel hoopis suureneda ja tekkida võib kulude võidulangetamise oht;

-kui palgavahe suureneb, võib see kaasa tuua töötajate liikumise madalapalgalisematest riikidest kõrgemapalgalistesse riikidesse kas Euroopas või väljaspool. See võib tekitada mõnes liikmesriigis demograafilisi probleeme;

-võttes arvesse asjaolu, et ELi toetust sotsiaalsetele projektidele, sealhulgas koolitusele ja oskuste arendamisele, enam ei anta, võidakse ühtset turgu ja Euroopa projekti enam mitte toetada; paradoksaalselt võib kõnealune võimalus, mille eesmärk on keskenduda Euroopa sotsiaalse mõõtme puhul vabale liikumisele, ohtu seada ühtse turu;

- Euroopa ei suudaks avada majanduskasvu ja töökohtade loomise peamist potentsiaali, milleks on ühtne turg.

Need, kes tahavad sotsiaalses plaanis rohkem teha, teevad rohkem

Palju räägitakse sellest, et euroala riigid peaksid tegema sotsiaalvaldkonnas tihedamat koostööd, et säilitada euro tugevus ja stabiilsus ning vältida järske kohandusi oma kodanike elustandardis. Kõige parem on teha kohandusi ennetavalt. See ei tähenda, et nende riikide sotsiaalsed mudelid ja sotsiaalhoolekande süsteemid peaksid muutuma ühesuguseks. Kuid nende tööturud ja sotsiaalsüsteemid peavad hästi töötama, nii et uue kriisi korral oleks nende majandus vastupanuvõimelisem ja inimeste heaolu paremini kaitstud.

Paljude jaoks on euroala palju rohkem kui lihtsalt majandusüksus. Sellest on saanud meie ühisosa. Aruteludokumendis majandus- ja rahaliidu tuleviku kohta töötatakse välja terviklikumad lahendused selles küsimuses ning esitletakse võimalikke majanduse stabiliseerimise vahendeid, mis pakuti välja majandus- ja rahaliidu loomise lõpuleviimist käsitlevas viie juhi aruandes. Siiski vajaksid tagajärjed, mida tooks kaasa sotsiaalse mõõtme suurendamine euroalas ja tõenäoliselt veel mõnes muus riigis, kõnealuses aruteludokumendis ja ka muidu põhjalikumat arutamist.

Praegu ei ole olemas õiguslikku raamistikku, mis võimaldaks koostada õigusakte ainult euroala jaoks, kui eelarvepoliitika koordineerimine ja järelevalve välja arvata, kuid kasutada võib aluslepingus ette nähtud tõhustatud koostöö võimalust. See tähendab, et vähemalt 9 riigist koosnev riikide rühm võib viimase abinõuna ja üksnes EL 27 heakskiidul võtta vastu õigusakte, mis on siduvad vaid osalevate liikmesriikide suhtes. Ühised normid peaksid eelkõige keskenduma tööturgudele, konkurentsivõimele, ettevõtluskeskkonnale ja avalikule haldusele, samuti maksupoliitika teatavatele aspektidele (nt äriühingu tulumaksu baas). Riikide tööhõive- ja sotsiaalpoliitika lähendamine aitaks euroala rohkem toetada ja selle kodanikke paremini kaitsta. Ühistegevuste toetamiseks võiks kasutada olemasolevaid ELi vahendeid ja/või osalevad liikmesriigid võiksid luua sihtotstarbelised fondid.

Tihedamat koostööd võivad teha ka teatud riigid omavahel, mida on illustreeritud paaris allpool toodud näites.

Mida see tähendaks praktikas:

- isiku diplomit tunnustatakse mõnes liikmesriigis automaatselt, kuid mõnes mitte;

- isik saab oma isikusamasust mõnes liikmesriigis ühtse sotsiaalkindlustusnumbri alusel hõlpsasti tõendada. Nende riikide ametiasutused saavad kergesti kontrollida, kas isikul on olemas tervisekindlustus ning raviteenuste hüvitamine või nende eest toetuse maksmine saab toimuda sujuvamalt;

- teatavate riikide rühm kehtestab ühtsed hinnad ravimitele ja vaktsiinidele. See parandab tervishoiuteenuste hüvitamist ja nende teenuste kättesaadavust;

- teatavate riikide rühm koostab ühise tervishoiupersonali planeerimise kava, sealhulgas määrab kindlaks ühiselt koolitatavate arstide ja õdede arvu;

- mõnes liikmesriigis võivad kodanikud saada suuremat töötushüvitist, kui nad seda praegu saavad. Teistes riikides võib töötushüvitiste maksmise periood lüheneda;

- osalevad liikmesriigid peaksid välja töötama ühised pagulaste integreerimise programmid;

- inimesed võivad ikkagi töö kaotada, kuid riikides, kes on valinud tihedama sotsiaalse koostöö tee, on nende väljavaated uue töö kiireks leidmiseks paremad ning neid toetatakse üleminekul ühiste ümberõppe- ja oskuste täiendamise programmide näol.

Poolt- ja vastuargumendid:

-need, kes tahavad tihedamat koostööd teha, saavad seda teha. Ühiste vaadetega riigid võivad valida jõulisemad meetmed. Ei oleks vajadust rahulduda vähimate ühiste meetmetega, milles 27 riiki kokkuleppele jõuavad;

-koostöö võib olla hüppelauaks rahvastiku vananemise, digiteerimise ja linnastumise probleemiga tegelevatele uuenduslikele projektidele. Kui need on edukad, võib juhtuda, et lõpuks osalevad nendes kõik 27 liikmesriiki;

-kodanike ELi õigusest tulenevad õigused hakkavad varieeruma olenevalt sellest, kas inimene elab riigis, kus on otsustatud rohkem ära teha;

-otsuste tegemise protsess ning eeskirjade jõustamine ning järelevalve nende üle muutuks keerukamaks;

-euroala võiks saavutada suurema lähenemise integreeritumate tööturgude, tõhusaimate sotsiaalsüsteemide ja tugevaimate haridus- ja tervishoiusüsteemide suunas. See aitaks lahendada mõningaid välja toodud probleeme;

-teisest küljest suureneksid aga juba niigi suured lõhed teiste riikidega, mis teeks raskeks neil hiljem euroalaga liituda;

-mõned euroalasse mittekuuluvad riigid võivad äritegevuse riiki meelitamiseks otsustada meelega standardeid langetada, mis takistab sotsiaalmeetmete lähendamist;

-erinevad sotsiaalsed standardid ELis võivad halvendada ühtse turu toimimist ning seada ohtu majanduskasvu ja töökohtade loomise.

EL 27 süvendab Euroopa sotsiaalset mõõdet ühiselt

Euroopas on laialt levinud seisukoht, mis peegeldub ka Rooma deklaratsioonis, et sotsiaalsed väärtused on Euroopa projekti põhialuseks ning et kõigil ELi kodanikel peaksid liidus olema ühesugused õigused ja võrdsed võimalused. Teised väidavad, et ühtne turg ja ühised sotsiaalsed standardid on omavahel täpselt sama tihedalt seotud kui ühised keskkonna- ja tarbijakaitsestandardid. Kolmandad rõhutavad, et Euroopa riikide peamised probleemid, nagu julgeolek, demograafilised muutused, ränne, tehnoloogia areng ja üleilmastumine, on ühised ja nii globaalsed, et nende lahendamine peaks toimuma vähemalt Euroopa tasandil, et tulevikus üldse mingit edasiminekut saavutada.

Samal ajal on paljud seisukohal, et 27 riigiga koos liikumine ei saa tähendada lihtsalt, et „tehke sama edasi, ainult et jõulisemalt“. Vaja on üle vaadata praegune pädevuste jaotus liidu ja liikmesriikide vahel, pöörates tähelepanu kõigile neljale vahendile: seadusandlus, koostöö, suuniste andmine ja rahastamine. Sellest tulenevalt tuleks nii ELi tasandil kui ka liikmesriikide valitsustes tähelepanu pöörata uutele probleemidele. Ainult nii saame kaitsta oma sotsiaalset turumajandust ja säilitada oma ainulaadse Euroopa elustiili.

Igal juhul peab keskne tegevus sotsiaalvaldkonnas alati jääma riiklike ja kohalike ametiasutuste ja nende sotsiaalpartnerite pädevusse. Siiski saab käimasoleva arutelu valguses välja tuua mitu valdkonda, kus EL võib välja töötada algatused liikmesriikide toetamiseks, kasutades ära kõiki tema käsutuses olevaid vahendeid.

Õigusaktid ei võimalda mitte ainult kehtestada miinimumstandardeid valitud valdkondades, vaid ühtlustada kodanike õigusi kogu ELis.

Sotsiaalvaldkonna tulemuste ühtlustamist silmas pidades võidakse välja töötada siduvad võrdlusparameetrid, mis aitavad kaasa tõhusa tööhõivepoliitika kujundamisele ning tulemuslike haridus- ja tervishoiu- ning sotsiaalhoolekandesüsteemide loomisele. Noortegarantii eeskujul võidakse välja töötada ka lastegarantii, mida rahastatakse ELi vahenditest.

On üleskutseid teha ELi tasandil kättesaadavaks rohkem vahendeid, et toetada oskuste arendamist, tööturuga integreerimise projekte ja võitlust vaesuse vastu ning edendada sotsiaalset innovatsiooni. ELi toetus võidakse teha sõltuvaks teatud tulemuste saavutamisest või reformimeetmete võtmisest, et edendada liikumist valdkonna parimate tulemuste suunas. EL võib sotsiaalseid investeeringuid toetada ka ELi tasandi vahendite kaudu.

On tehtud ka ettepanek luua liikmesriikide täitevasutusi täiendavad Euroopa ametid, nagu Euroopa tööinspektsioon ja Euroopa transpordiamet, kelle ülesanne on koordineerida tegevust ja meetmete jõustamist piiriülestes olukordades.

Liikmesriigid võivad kokku leppida, et kõik ELi 27 liikmesriiki liiguvad koos edasi vaid teatud kindlates valdkondades.

Mida see tähendaks praktikas:

-EL 27 lepib kokku ühised eeskirjad, millega määratakse kindlaks digivaldkonna töötajate tööalane staatus. See võimaldab ettevõtjatel täielikult ära kasutada Euroopa ühtse e-turu võimalusi;

-kõik liikmesriigid tunnustavad teises liikmesriigis välja antud diplomeid;

-Euroopa kaugsõiduautojuhtide palk on koordineeritud või selle on Euroopa sotsiaalpartnerid ühiselt kollektiivlepingutega kindlaks määranud ning seda kohaldatakse ühtemoodi kogu ühtsel turul;

-igal eurooplasel on ühtne sotsiaalkindlustusnumber, millega ta saab oma isikusamasust igas riigis tõendada. Liikmesriikide vahel saab järelpärimisi, kontrolle ja makseid teha sujuvalt interneti teel;

-inimeste pensioniiga on kogu Euroopas ühesugune ja sõltub oodatavast elueast. Mõnes riigis võib see tähendada, et inimesed lähevad küll hiljem pensionile, kuid nende pension on tagatud;

-äriettevõtteid võivad kontrollida nii riiklikud kui ka Euroopa inspektorid;

-liikmesriikidel võib vaja olla kohandada oma IT-süsteeme, et need oleksid ühilduvad ELi tasandi süsteemidega.

-Erasmus+ programmi laiendatakse, nii et see hõlmab vähemalt 30% tudengeid, õpilasi, kutseõppe praktikante, õpipoisse ja õppejõude;

-kogu EL on ühtne kõrghariduspiirkond;

-Euroopa puudega isiku kaart kehtib kõikides liikmesriikides;

-on olemas ELi vahendid piiriüleste terviseohtude (Ebola, Zika viirus) korral reageerimiseks;

-on olemas kohustuslikud võrdlusnäitajad näiteks toidu rasva- ja suhkrusisalduse kohta, et parandada rahvatervisealast sekkumist;

-kui kodanikud lähevad ravile teise liikmesriiki, saavad nad oma terviseteavet edastada elektrooniliselt ja kasutada e-retsepte ravimite väljaostmiseks.

Poolt- ja vastuargumendid:

-kodanikel oleksid võrdsemad sotsiaalsed õigused kõikides liikmesriikides, mis võimaldab neil end Euroopa projektiga paremini samastada ja seda toetada;

-kodanikud tunneksid, et on otsustamisprotsessist kaugenenud;

-27 riigiga on tihti keeruline konsensusele jõuda. Vaja on poliitilist tahet, et teha kompromisse nii, et standardid ei liiguks väikseima ühise nimetaja suunas;

-ühtne turg toimiks sujuvamalt, Euroopa tööturud oleksid veelgi enam integreeritud ning sotsiaalse dumpingu hirm kaoks. Toetus ühtsele turule kasvaks, kui leitakse õige tasakaal erinevate huvide ja turu terviklikkuse säilitamise vahel;

-EL 27 koos tegutsemine lihtsustaks tulevikus euroalaga ühinemist;

-kõik Euroopa majandused oleksid vastupidavamad kriisidele ning meie riigid tegutseksid probleemide korral ühiselt;

-EL annaks nähtava panuse kodanike võimestamiseks, näiteks paremate koolitusprogrammide näol;

-ühiselt, koos 27 liikmesriigiga tegutsedes, oleks Euroopal parimad võimalused ühiseid probleeme lahendada ning Euroopa tugevus ja tähtsus rahvusvahelisel areenil oleks suurim.

5. Edasine arutelu

Euroopa sotsiaalne mõõde on pidevas muutumises. Seda mõjutavad isiklikud valikud, majanduse olukord, üleilmsed trendid ja poliitilised valikud. Saame ise valida, kas olla muutustele avatud ja suunata neid või lasta end neist juhtida.

Lõhe nende vahel, kes majanduslike ja tehnoloogiliste muutuste tõttu võidavad ja kaotavad, võib tingida uued ebavõrdsuse mustrid, millega käib kaasas püsiv vaesuse oht ja uued tõrjutuse vormid. Modernses ja kaasavas ühiskonnas peaks igaühel olema võimalus anda oma panus ning pääseda juurde uutele võimalustele kogu eluea jooksul. See on sotsiaalse õigluse ja sotsiaalse ühtekuuluvuse küsimus.

Samamoodi on see majanduslikult hädavajalik. Majanduskasvu, tööturul osalemise määra ja elustandardi säilitamiseks ning sotsiaalsete riskidega võitlemiseks on oluline kujundada hästi toimiv, enesekindel ja paindlik ühiskond, kus investeeritakse inimkapitali ja luuakse kodanikele võimalusi elukestvaks arenguks.

See on ka poliitiline nõue. Kindlustunde ja usalduse suurendamine aitab märkimisväärselt kaasa edu saavutamisele, toetab moderniseerimise protsessi ja edendab avatud suhtumist muutustesse.

Selge on see, et kuigi Euroopal on suur kogemustepagas, ei saa mudeleid ega lahendusi üks ühele ühest liikmesriigist teise üle viia, sest arvestada tuleb ka sotsiaalmajandusliku olukorra, kultuuritraditsioonide ja haridussüsteemiga.

Samas püüdleb iga Euroopa riik ühes suunas: luua õiglasem ühiskond, mis rajaneb võrdsetele võimalustele. Meie sugu, sünnikoht, perekondlik taust või jõukus sündimise päeval ei tohiks saada määravaks juurdepääsul haridusele, teenustele või võimalustele.

Oma mitmekesisuses saavad 27 riiki tegeleda probleemidega ühiselt ja eraldi, teades, et vastutus tulevikuks ettevalmistamise ees lasub suuresti neil endil. Käesolevas dokumendis esitletud kolm võimalust annavad ettekujutuse sellest, mida on Euroopa tasandil võimalik saavutada ja millised on piirangud, võttes arvesse seatud ambitsioone ja seda, millises ulatuses mõned või ka kõik liikmesriigid on valmis koostööd tegema.

Selle üle, kas roll, mida EL mängib täna oma 27 liikmesriigi toetamisel, peaks jääma homme samaks või muutuma, arutatakse põhjalikumalt lähikuudel. Komisjon on valmis süvendama ja laiendama kodanike, sotsiaalpartnerite, muude ELi institutsioonide ja EL 27 riigijuhtidega peetavat arutelu. Käesolevas aruteludokumendis püütakse anda sisend diskussiooniks, mille käigus tuleks leida vastused eelkõige kahele küsimusele: Milliseid probleeme peaksid meie riigid ühiselt lahendama? Millist lisaväärtust saaksid ELi tasandi vahendid selleks anda?

Arutelus tuleks arvesse võtta ka seda, et sotsiaalküsimused ei piirdu vaid tavapärase sotsiaalpoliitikaga. Ka tulevastes aruteludokumentides üleilmastumise ohjamise, majandus- ja rahaliidu tuleviku ning ELi rahanduse tuleviku kohta käsitletakse Euroopa sotsiaalse mõõtme seisukohalt olulisi küsimusi.

Rootsi valitsus valmistab koos komisjoniga ette 17. novembril 2017 Göteborgis toimuvat sotsiaalpartnerite tippkohtumist, kus käsitletakse õiglase tööhõive ja majanduskasvuga seotud küsimusi. Seniks loodab komisjon, et käesolev aruteludokument sillutab teed avatud ja laiapõhjalisele diskussioonile selle kohta, kuhu meie ühiskond jõuda tahab ja kuidas Euroopa saab sellele kaasa aidata.