EUROOPA KOMISJON

Brüssel,30.3.2017

COM(2017) 151 final

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

keskkonnamüra direktiivi rakendamise kohta kooskõlas direktiivi 2002/49/EÜ artikliga 11

KOMISJONI ARUANNE EUROOPA PARLAMENDILE JA NÕUKOGULE

keskkonnamüra direktiivi rakendamise kohta kooskõlas direktiivi 2002/49/EÜ artikliga 11

1.    Sissejuhatus

Keskkonnamüra direktiivi artikliga 11 (edaspidi „direktiiv“) 1 on ette nähtud, et Euroopa komisjon koostab rakendamisaruande iga viie aasta tagant. Direktiiviga on nõutud, et lisaks rakendamise hindamisele peaks käesolevas aruandes käsitlema ka akustilise keskkonna ülevaadet, eesmärke ja meetmeid keskkonnamüra vähendamiseks (õiguslik alus) ning hindama ühenduse lisameetmete vajadust. Käesolevas teises rakendamisaruandes hinnatakse olukorda võrreldes eelmise aruandega 2 ja samuti esitatakse tegevuskava, mis järgnes 2016. aastal komisjoni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmi raames toimunud direktiivi hindamisele. Seetõttu tuleks aruande lugemisel silmas pidada vastavat toetavat uuringut ja talituste töödokumenti 3 .

Mürasaaste on jätkuvalt suur keskkonnaga seotud terviseprobleem Euroopas. Teaduslikud tõendid näitavad, et pikaajaline kokkupuude kõrgel tasemel mürasaastega võib avaldada tervisele kahjulikku mõju neis piirkondades, mis on inimeste endokriinsüsteemi ja aju kontrolli all, tekitades südameveresoonkonna haigusi, unehäireid ja häirivust (inimeste üldist heaolu mõjutav ebamugavustunne). Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) andmetel põhjustab mürasaaste haiguskoormust, mis jääb keskkonnast tulenevate põhjuste hulgas Euroopas alla vaid õhusaaste poolt tekitatud haigustele.

Keskkonnaga seotud surve ning tervisele ja heaolule avalduvad riskid kuuluvad samuti eurooplaste põhiprobleemide hulka 4 . Liidu ülesanne on oma kodanikke eelpool mainitud surve ja riskide eest kaitsta ning muuta liidu linnad säästvamaks. Keskkonnamüra all kannatavate isikute arvu vähendamise eesmärk, mida tuleb direktiivi artikli 11 lõike 2 kohaselt aruandes käsitleda, on esitatud seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis 5 . Selle eesmärgi täitmiseks on vaja innovaatilisi lahendusi, mis aitavad saavutada komisjoni üldist prioriteetset eesmärki anda uut hoogu töökohtade loomisele ning majanduskasvu ja investeeringute edendamisele.

ELi tasandil on keskkonnamüra hindamist ja piiramist käsitlev direktiiv 2002/49/EÜ peamine õigusakt kodanike kaitsmiseks liigse mürasaaste eest, mille põhjustajateks on nii maantee-, raudtee- ja lennuliiklus kui ka suured tööstuskäitised. Direktiivi eesmärk on kaheosaline: 1) määratleda ühtne lähenemisviis, et vältida, ennetada või vähendada keskkonnamüraga kokkupuutumisest tingitud kahjulikke mõjusid ja 2) luua alus peamiste müraallikate tekitatud müra vähendamise meetmete väljatöötamiseks.

2.    ELi akustilise keskkonna kvaliteet ja rahvatervisele avalduv mõju

Euroopa Keskkonnaamet hindas eurooplaste kokkupuudet müraga ELi liikmesriikide 476 linnastus (võttes arvesse maanteid, raudteid, lennujaamu ja tööstuskäitiseid), 86 põhilennujaamas ning põhimaanteedel (186 600 km) ja põhiraudteedel (44 320 km), mis asuvad väljaspool linnastuid. Kuna liikmesriikide aruandlus on endiselt puudulik, kasutatakse puuduolevate andmete lisamiseks lünkade täitmise metoodikat 6 . Joonisel 1 on näidatud tulemused linnastutes ja väljaspool linnastuid kogutud andmete kohta eraldi 7 .

Joonis 1. Keskkonnamüraga kokkupuutuvate inimeste arv > 55 dB Lden ELi 28 liikmesriigis, linnastutes ja väljaspool linnastuid (2012).

Liiklusmüra nii linnastutes kui ka väljaspool linnastuid on peamine allikas, kus inimeste müraga kokkupuute tase ületab direktiivis määratletud taseme. Hinnanguliselt puutub liiklusmüraga, mille tase ületab 55 dB Lden, kokku ligi 100 miljonit inimest (ligi 70 miljonit inimest linnastutes ja 30 miljonit neist väljaspool). Raudteed on teine peamine müraallikas, kus rohkem kui 18 miljonit inimest (umbes 10 miljonit inimest linnastutes ja 8 miljonit neist väljaspool) puutuvad kokku müraga, mille tase ületab 55 dB Lden. Sellele järgneb õhusõidukite tekitatud müra, mille puhul puutub ligikaudu 4 miljonit inimest (ligi 3 miljonit inimest linnastutes ja miljon neist väljaspool) kokku müratasemega, mis ületab 55 dB Lden. Linnaalade tööstusmüraga, mille tase ületab 55 dB Lden, puutub kokku umbes miljon inimest.

Mürasaastega kokkupuute andmetest järeldub, 8 et keskkonnamüra häirib oluliselt 14,1 miljonit täiskasvanut, 5,9 miljoni täiskasvanu uni on väga häiritud, 69 000 vajab haiglaravi ning igal aastal sureb keskkonnamüra tõttu enneaegselt 15 900 inimest.

Need andmed puudutavad üksnes direktiivi kohaldamisalasse jäävaid linnastuid, põhimaanteid, raudteid ja lennujaamu. Seega on kokkupuute ja tervisemõjude üldnäitajad isegi suuremad.

3.    Direktiivi rakendamine

Direktiivi rakendamine edeneb, kuid liikmesriigiti väga erinevalt, sõltudes liikmesriigis püstitatud eesmärkide ulatusest, rakendamiseks eraldatud vahenditest, ning sellest, kas rakendamine on pigem tsentraliseeritud või pigem kohalike detsentraliseeritud asutuste ülesanne. Kokkuvõttes võib öelda järgmist.

Kõik 28 liikmesriiki on nõuded siseriiklikusse õigusesse nõuetekohaselt üle võtnud, kas uute rakendusmääruste vastuvõtmise või kehtivate õigusaktide kohandamise abil.

Direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate põhimaanteede, põhiraudteede, põhilennujaamade ja linnastute määratlemisel ei täheldatud tõsiseid probleeme. Siiski esineb mõnes liikmesriigis riiklike asutuste ja kohalike omavalitsuste vahel praktilisi probleeme mürakaartide koostamisel.

Direktiivis ei ole sätestatud ELi tasandil allikapõhiseid piirnorme ning liikmesriigid võivad soovi korral siseriiklikud piirnormid ise kehtestada. Sellised piirnormid on kehtestanud 21 liikmesriiki ning neli liikmesriiki on paika pannud mittesiduvad eesmärgid. Siiski on viimaste puhul leitud vähe tõendeid nende tulemusliku rakendamise kohta.

Liikmesriigid on strateegiliste mürakaartide koostamiseks kasutanud direktiiviga ette nähtud näitajaid. Erijuhtudel on siiski kasutatud ka muid siseriiklikke müraindikaatoreid, nagu on ette nähtud direktiivi artikli 5 lõikes 2.

Andmed ei ole võrreldavad aruandlusvoorude ja riikide vahel, kuna liikmesriigid võivad müra hindamiseks siiani kasutada riigisiseseid meetodeid. Olukorda peaksid tunduvalt parandama hiljuti välja töötatud ühised meetodid 9 , mis võimaldavad saada võrreldavaid andmeid alates 2018. aastast, mil nende meetodite kasutamine muutub kohustuslikuks.

Rohkem kui 20 % nõutud mürakaartidest ja 50 % tegevuskavadest käimasoleva viieaastase aruandlustsükli kohta on veel esitamata. Direktiivi rakendamine on seega märkimisväärselt hilinenud, kuna liikmesriigid pidid mürakaardid ja tegevuskavad esitama vastavalt 2012. ja 2013. aastaks. Ülevaade andmete täielikkusest on esitatud allolevas tabelis 1.

Tabel 1. Müra kaardistamise ja tegevuse kavandamise praeguse vooru täielikkus

Allikas: teenuste riigihankelepingu aruanne, mis on kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/environment/noise/evaluation_en.htm.

Kuna liikmesriigid on koostanud ja teinud erinevate veebisaitide teabeportaalide kaudu kättesaadavaks peaaegu 80 % nõutud mürakaartidest, on meil nüüd tänu direktiivi rakendamise otsesele mõjule palju selgem ülevaade müraprobleemi ulatusest ELis. Vaatamata sellele, et teave on kättesaadav, ei ole kodanikud müraolukorrast ja sellega seonduvatest tervisemõjudest alati teadlikud.

Tegevuskavade koostamise viis on liikmesriigiti erinev. Seda kajastavad erinevused müra vähendamise meetmetes, kulu- ja muude meetmete vaheline tasakaal ning see, mil määral on tegevuskavad üksnes strateegilised või käsitlevad ka tegevusega seotud aspekte. Lisaks näitavad viivitused tegevuskavade koostamisel, et paljud liikmesriigid ei ole veel astunud samme mürasaaste vähendamiseks. Põhjused on erinevad. Näiteks ei pruugi linnastutes tegevuskavade koostamise eest vastutavatel pädevatel ametiasutustel olla strateegiliste või eelarvealaste otsuste tegemise õigust, et määrata kindlaks, kas tegevuskavas esitatud meetmed on realistlikud, teostatavad ning kas neid on võimalik rahastada.

Tegevuskava projektide koostamiseks liikmesriikides peetud konsultatsioonide kvaliteet ja hulk on samuti erinev. Konsultatsioonides osalenud vabaühendused märkisid, et kuigi tegevuskavad sisaldavad sageli konsultatsioonide tulemusel saadud vastuste kokkuvõtet, on sageli ikkagi ebaselge, mis ulatuses on neid vastuseid kavades arvesse võetud.

Rakendamise märkimisväärne hilinemine tuleneb peamiselt sellest, et inimressursside ja rahaliste vahendite eraldamise otsuste tegemisel ei peeta probleemi riigi/kohalikul tasandil piisavalt prioriteetseks. Mis puudutab täpsemalt müra kaardistamist, siis seisnevad probleemid selles, et puuduvad kesksed ja järjepidevad sisendandmed, tulemuslik kooskõlastamine erinevate pädevate asutuste vahel, kes vastutavad direktiivi rakendamise eest ning mürakaardid ei ole liikmesriikide vahel võrreldavad. Tegevuskavade hilinemise põhjuseks oli müra kaardistamise viivitustest tingitud järelmõju (tegevuskavad tuleb koostada mürakaartide alusel) ning lühike tähtaeg mürakaartide ja tegevuskavade koostamise vahel (12 kuud). Üldiselt on näha, et detsentraliseeritud rakendamise valinud liikmesriikides on eelkõige raskusi seoses direktiivi meetmete õigeaegse rakendamise kohustuse kehtestamisega oma ametiasutuste suhtes.

Kui paljud liikmesriigid on saavutanud edu vaiksete piirkondade (linnastutes ja maal) ja nende väljavalimise kriteeriumite määratlemisel, siis vaikseid piirkondi on kindlaks määratud vaid 13 liikmesriigis. Üheks põhjuseks võib olla ebakindlustunne seoses protsessi hilisema pöörduvusega ja seoses tõsiasjaga, et kindlaks määratud vaikne piirkond võib sõltuda teatavate õiguslike tingimuste täitmisest. Nende liikmesriikide arv, kus vaiksed piirkonnad on kindlaks määratud, on esimese ja teise aruandlusvooru vahel (2007–2012) siiski oluliselt kasvanud. Vaiksete piirkondade määramise lihtsustamiseks on liikmesriigid palunud komisjonil välja töötada praktilised juhised.

Direktiivi kohaldamisala laiendamine (vt tabel 2) muutis rakendamise oluliselt keerulisemaks ja suurendas märkimisväärselt üksuste arvu, mille jaoks tuli mürakaarte ja tegevuskavasid koostada (nt suurenes hõlmatud linnastute arv 176lt 467ni). Direktiivi kohaldamisala muutmise tõttu on kahe aruande andmete täielikkust raske võrrelda.

Tabel 2. Keskkonnamüra direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate üksuste arv esimeses ja teises aruandlusvoorus

4.    Direktiivi hindamine

2013. aastal esitas komisjon ettepaneku hinnata direktiivi 15 vastavalt komisjoni õigusloome kvaliteedi ja tulemuslikkuse programmile, mis on osa parema õigusloome tegevuskavast 16 . Kooskõlas parema õigusloome 17 üldiste juhistega hinnati, kas direktiiv oli ja on jätkuvalt asjakohane probleemi käsitlemiseks ja kas ELi tasandil sekkumine annab lisaväärtust võrreldes liikmesriigi eraldiseisvate meetmetega. Lisaks hinnati, kas eesmärk on saavutatud tulemuslikult ja tõhusalt, ning kas direktiivi õigusnormid on sidusad muude ELi õigusnormidega. Hindamisel käsitleti ka direktiivi mõju VKEdele, ning uuriti lihtsustamise ja halduskoormuse vähendamise võimalusi.

Hindamine hõlmab ajavahemikku alates keskkonnamüra direktiivi vastuvõtmisest aastal 2002 kuni tänaseni. Hindamisel piirduti keskkonnamüra direktiiviga, kuid üldiselt võeti arvesse ka direktiivi vastasmõju nende ELi õigusaktidega, milles käsitletakse mürataseme vähendamist allikas (näiteks reguleerides mootorsõidukite mürataset).

Hindamismetoodika hõlmas dokumentide analüüsi, kus võeti arvesse liikmesriikide esitatud andmeid ning muid asjakohaseid ELi ja riiklikke dokumente, samuti uusimat teaduskirjandust. Vaadati üle direktiivi rakendamise halduskulud ning tehti kulude-tulude analüüs. Hindamine hõlmas ka ulatuslikku ja põhjalikku konsulteerimist kõigi liikmesriikide pädevate ametiasutuste ja sidusrühmadega veebipõhiste uuringute, süvaintervjuude, õpikoja ning avaliku veebikonsultatsiooni kaudu.

Direktiiv ja selle kaks eesmärki on ELi poliitika kujundamise vajadustega seoses jätkuvalt väga olulised 18 . Mürasaaste on endiselt suur keskkonnaga seotud terviseprobleem Euroopas. Sidusrühmade arvates on müra piiramiseks vaja ühist lähenemisviisi. Lisaks on ELi tasandil ühtlustatud andmete kogumine oluline selleks, et luua kvaliteetne tõendite baas allikas müra vähendamist käsitlevate ELi õigusaktide väljatöötamiseks, mis on vajalik, kuna kohalikud müra piiramise meetmed ei pruugi olla tõhusad, kui peamiste müraallikate tekitatud müra täiendavalt ei piirata.

Suures osas loetakse direktiivi sätteid omavahel sidusateks, kuigi sidusrühmade sõnul esineb mõningat kahemõttelisust. Muu hulgas on direktiiv kooskõlas teiste ELi õigusaktidega (keskkonnaõigusaktid ja allikas müra vähendamisega seotud õigusaktid) ning täiendab neid. Hoolimata mõningatest praktilistest raskustest direktiivi ülevõtmise algstaadiumis, on praktiliselt kõik mürataseme piiramisega seotud siseriiklikud õigusaktid direktiiviga kooskõlas.

Mõningaid edusamme on tehtud direktiivi esimese eesmärgi saavutamisel, kuid mõju ei ole veel tunda, kuna ühtseid metoodikaid käsitleva õigusakti vastuvõtmine ja direktiivi rakendamine liikmesriikides venib. Teise eesmärgiga seoses on direktiivi abil juhitud ELi tasandil üha enam tähelepanu kahjulikele mõjudele, mida müra tervisele avaldab. EL pole direktiivi alusel esitatud andmeid elanikkonna müraga kokkupuute määra kohta müra allikas vähendamist käsitlevate õigusaktide väljatöötamiseks siiski veel kasutanud. Seoses direktiivi üldise mõjuga mürasaastele, tuleb märkida, et enamiku meetmete mõju müra vähendamiseks võib täheldada alles pikemas perspektiivis, kuna müra vähendamise meetmete rakendamine võtab kaua aega (rohkem kui 20 aastat). Seetõttu ei saa direktiivi mõju mürasaaste kohta praegu täielikult hinnata.

Müra kaardistamise ja tegevuskavade viieaastane tsükkel näib asjakohane, kuid leiti, et ühe aasta pikkune periood kaartide lõpliku valmimise ja nendega seotud tegevuskavade vastuvõtmise vahel on liiga lühike. Aruandlussüsteem on mõjus, sest on võimaldanud liikmesriikidel andmeid kiiresti edastada, aga süsteemi ülesehitust saaks veelgi parandada.

Juhtumite puhul, kus tegevuskavad, sealhulgas müra piiramise meetmed, on vastu võetud, on direktiiv toonud kaasa soodsa kulude-tulude suhte (1:29) kulude-tulude analüüsi kõige tõenäolisema stsenaariumi raames. Rakendamise halduskulud on madalad: 0,15 eurot mürakaartidele ja 0,03 eurot tegevuskavadele ühe elaniku kohta kogurahvastikust (mediaanväärtused) iga aruandlusvooru kohta (st iga viie aasta tagant). Võttes arvesse, et ELis elab 508 miljonit inimest, on täieliku rakendamise halduskulud kõikides liikmesriikides väga madalad: umbes 91 miljonit eurot 5 aasta kohta ehk ligikaudu 18 miljonit eurot aastas. Direktiivi rakendamise halduskulusid on võimalik veelgi veidi vähendada. Samuti ei mõjuta direktiiv VKEsid.

Direktiiv võib anda ELi lisaväärtust, luues transporditaristu ettevõtjatele võrdsed tingimused kogu ELis ning aidates kaasa mürasaaste olemasolu paremale mõistmisele ja parematel andmetel põhinevale poliitikakujundamisele ELis, mis on võimalik tänu ELi tasandil võrreldavatele andmetele müraga kokkupuute kohta. Siiani pole aga rakendamisel tekkinud viivituste tõttu suudetud direktiiviga sellist ELi lisaväärtust luua, milleks direktiiv võimaluse annab.

Mis puutub lihtsustamisse, siis leiti hindamisel, et direktiivi nõuded on üsna selged, ning et probleeme tekitab põhiliselt see, kuidas liikmesriigid on direktiivi subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt rakendanud (nt rakendamise delegeerimine mitmele erinevale valitsemistasandile nõuab liikmesriigis keerukate pädevuskokkulepete sõlmimist). Seega tuleb lihtsustamise võimalusi otsida pigem liikmesriigist endast kui direktiivi õigusliku teksti tasandilt. Direktiivi ülevõetavate siseriiklike õigusaktide hiljutine läbivaatamine mõnes liikmesriigis näitab, et liikmesriigid on sellest probleemist teadlikud.

5.    Müraallikaid reguleerivad õigusaktid

EL on pärast esimest rakendamisaruannet (2011) 19 võtnud vastu neli määrust: määrus (EL) nr 540/2014 mootorsõidukite mürataseme kohta, 20 määrus (EL) nr 168/2013 kahe-, kolme- ja neljarattaliste sõidukite kinnituse ja turujärelevalve kohta, 21 komisjoni määrus (EL) nr 1304/2014 üleeuroopalise raudteesüsteemi allsüsteemi „veerem – müra” koostalitluse tehnilise kirjelduse kohta 22 ning määrus (EL) nr 598/2014 müraga seotud käitamispiirangute eeskirjade ja korra kehtestamise kohta liidu lennujaamades tasakaalustatud lähenemisviisi raames 23 . Komisjon on avaldanud seoses rongide tekitatud müraga ka talituste töödokumendi raudtee-kaubaveoga kaasneva müra vähendamise kohta, 24 mille kohaselt peavad liikmesriigid kasutama kättesaadavaid abinõusid ja rahalisi vahendeid võimalikult suurel määral. Samuti uuris komisjon võimalust ühendada omavahel direktiiv 2000/14/EÜ 25 välitingimustes kasutatavate seadmete müra kohta ja masinadirektiiv 2006/42/EÜ, 26 aga jõudis järeldusele, et need peaksid jääma eraldi.

6.    Soovitused ja edasised sammud

Direktiivi ja selle rakendamise hindamine on näidanud, et mitmes valdkonnas on vaja võtta meetmeid liidus inimeste tervist mõjutava müra vähendamiseks, et saavutada direktiivi eesmärke paremini ja jõuda lähemale WHO soovitatud normidele.

1. Viivitused direktiivi rakendamisel on tõstetud esile ELi keskkonnapoliitika rakendamise läbivaatamist käsitlevas teatises 27 . Dokumendis rõhutatakse, et rakendamisel esinevate puuduste kõrvaldamise eest vastutavad liikmesriigid. Selle toetamiseks komisjon mitte üksnes ei jätka rakendamise parandamist sihipäraste täitemeetmetega, vaid annab lisaks liikmesriikidele teaduslikult põhjendatud juhiseid, eeskätt kahjulike mõjude hindamiseks müra taseme ja mõju suhte alusel. Lisaks teeb komisjon liikmesriikidega koostööd, et tõhustada aruandlusmehhanismi keskkonnapoliitika seire- ja aruandluskohustuste toimivuse kontrolli kontekstis.

2. Kuna probleemid direktiivi rakendamisel on tekkinud enamasti sellest, kuidas liikmesriigid on direktiivi subsidiaarsuse põhimõtte kohaselt rakendanud, kutsub komisjon liikmesriike üles muutma rakendamise korda, sealhulgas vaiksete piirkondade määramist.

3. ELi õigusaktid müra vähendamiseks allikas on jätkuvalt kõige tõhusam vahend müra vähendamiseks 28 . Kui direktiivi tõhusamalt rakendatakse ning tekib täielik andmebaas müraga kokkupuute kohta liidus, on võimalik luua parem alus müra vähendamise meetmeid käsitlevate poliitikavariantide välja töötamiseks transpordivaldkonnas. Komisjon kavatseb seda tulevikus täielikult ära kasutada eespool nimetatud õiguslike vahendite läbivaatamise üle otsustamisel.

4. Hindamise käigus tehti direktiivis endas kindlaks üksnes mõned üksikud probleemid, nagu direktiivi kohaldamisala piiratus (nt selleks, et luua ühine lähenemisviis müra kahjulike mõjude vältimiseks, ennetamiseks või vähendamiseks selle asemel, et keskenduda keskkonnamüra põhjustatud kahjuliku tervisemõju vähendamisele), mõned vähem tähtsad selgitused teatavate määratluste puhul ning vajadus direktiivi kohandada vastavalt ELi tasandil pärast direktiivi vastuvõtmist tehtud õigusalastele muudatustele (nt Lissaboni leping). Lisaks näidavad uued teaduslikud tõendid, et kahjulik tervisemõju võib avalduda juba madalama mürataseme puhul kui see, mida reguleeritakse direktiiviga, ning komisjon peab seda küsimust käsitlema vastavalt direktiivi artikli 11 lõikele 4. Seepärast hakkab komisjon pidama dialoogi sidusrühmadega, et hinnata, kuidas neid probleeme oleks kõige parem lahendada nii, et liikmesriikide paindlikud võimalused oma eesmärkide püstitamiseks või lähenemisviiside valimiseks tarbetult ei väheneks.

5. Seitsmenda keskkonnaalase tegevusprogrammi soovituste kohaselt on kokkupuudet liigse müraga võimalik vähendada ka linnaplaneerimispoliitika abil. Sellealane pädevus on liikmesriikidel, kuid komisjonil on kavas soodustada ja edendada meetmeid liigse müra vähendamiseks linnapiirkondades, näiteks lihtsustades hea tava vahetamist ning toetades teadusuuringuid ja innovatsiooni selles valdkonnas.

6. Hindamine näitab, et vahetult müra vähendamisele suunatud meetmetega kaasnevad suuremad esialgsed kulud ning rahalised investeeringud tasuvad end ära pika aja jooksul. Siiski on need meetmed väga tõhusad, kui võrrelda nendega seotud kulusid saadava sotsiaalse kasuga. Seepärast innustatakse liikmesriike rakendama müra leevendamise meetmeid direktiivi kohaste tegevuskavade kontekstis ning võimendama võimaluse korral ka erainvesteeringuid.

7. Teatavatel juhtudel võiksid liikmesriigid kasutada sihipärast ELi kaasrahastamist (nt Ühtekuuluvusfondi ja Euroopa Regionaalarengu Fondi), et toetada müra leevendamise meetmete rakendamist seal, kus need on osa üldistest jõupingutustest linnakeskkonna parandamiseks või keskkonnahoidlike (sh vähese müraga) transpordisüsteemide välja arendamiseks ja tõhustamiseks. Toetust on võimalik saada ka Euroopa ühendamise rahastust.

8. Liigse transpordimüra pikaajalist mõju inimeste tervisele ei mõisteta piisavalt hästi, mistõttu ei seata müra vähendamise meetmeid esikohale ega nähta ette vajalikke vahendeid eelarves. Seepärast peaksid liikmesriigid suurendama kodanike ning kohalike ja piirkondlike poliitikakujundajate teadlikkust kahjulikust tervisemõjust.

(1)

EÜT L 189, 18.7.2002.

(2)

KOM(2011) 321 (lõplik).

(3)

Kõik aruanded on kättesaadavad aadressil http://ec.europa.eu/environment/noise/evaluation_en.htm .

(4)

Eurostati väljaanne Urban Europe Statistics on Cities, Towns and Suburbs, 2016, lk. 135; väljaanne on kättesaadav aadressil: http://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php/File:Proportion_of_people_who_are_satisfied with the level_of_noise_in_their_city,_2015_(%C2%B9)_(%25)_Cities16.png.  

(5)

Tegevusprogrammis nõutakse mürasaaste vähendamist olulisel määral ning selle tagamist, et mürasaaste on aastaks 2020 Euroopas märkimisväärselt vähenenud ning liikunud lähemale WHO soovitatud tasemetele.

(6)

 Lünkade täitmise metoodika väljatöötamisel tugineti väljaandes Noise in Europe 2014 avaldatud metoodikale; vt http://www.eea.europa.eu/publications/noise-in-europe-2014 .

(7)

Direktiiviga nõutakse mürakaartide koostamist linnastute ja väljaspool linnastuid asuvate taristute kohta eraldi.

(8)

Arvutatud sama metoodika/kokkupuute-reaktsiooni suhte alusel, mida on kasutatud aruandes: Noise in Europe 2014; vt http://www.eea.europa.eu/publications/noise-in-europe-2014.

(9)

Komisjoni 19. mai 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/996, millega kehtestatakse ühised müra hindamise meetodid vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2002/49/EÜ, ELT L 168, 1.7.2015.

(10)

2015. aasta juuniks.

(11)

22 riiki 28-st.

(12)

19 riiki 26-st – kahel riigil polnud 2010. aastal ühtegi põhiraudteed.

(13)

2015. aasta novembriks.

(14)

Direktiivi artikli 3 punkti p kohaselt on lennuoperatsioon [Termin on muutunud. Direktiivis on kasutatud terminit „liikumine“] õhkutõus või maandumine.

(15)

COM(2013) 685 (final).

(16)

http://ec.europa.eu/priorities/democratic-change/better-regulation_en.

(17)

http://ec.europa.eu/info/strategy/better-regulation-why-and-how_en.

(18)

Nagu on väljendatud Euroopa Liidu lepingu konsolideeritud versioonis (ELT C 326, 26.10.2012), Euroopa Komisjoni rohelises raamatus „Tuleviku mürapoliitika“ (KOM(96)540 (lõplik)) ning liidu üldises keskkonnaalases tegevusprogrammis aastani 2020 (ELT L 354, 28.12.2013).

(19)

KOM(2011) 321 (lõplik).

(20)

ELT L 158/131, 27.5.2014, lk. 131.

(21)

ELT L 60/52, 2.3.2013, lk. 52.

(22)

ELT L 356/421, 12.12.2014, lk. 421.

(23)

ELT L 173/65, 12.6.2014, lk. 65.

(24)

SWD(2015) 300 (final).

(25)

EÜT L 162/1, 3.7.2000, lk. 1.

(26)

ELT L 157/24, 9.6.2006, lk 24.

(27)

COM(2017) 63 (final).

(28)

 Traffic Noise Reduction in Europe (2007), kättesaadav veebisaidil: http://www.cedelft.eu/publicatie/traffic_noise_reduction_in_europe/821