52010DC0126

[pic] | EUROOPA KOMISJON |

Brüssel 31.3.2010

KOM(2010)126 lõplik

KOMISJONI TEATIS NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

Toiduvarustuskindluse parandamiseks antav humanitaarabi

SEK(2010)374

SISSEJUHATUS

Kooskõlas humanitaarabi konsensusega[1] ning selleks, et edendada ELi ja liikmesriikide poolt toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi head tava, on teatise peamised eesmärgid järgmised:

1. tagada ELi poolt toiduvarustuskindluse parandamiseks antava abi maksimaalne tõhusus ja tulemuslikkus kooskõlas humanitaarabi õigusraamistikus kindlaksmääratud komisjoni humanitaarabi eesmärgi ja finantsmäärusega[2];

2. suurendada komisjoni, liikmesriikide ja teiste abiandjate põhimõtete ühtsust, kooskõlastatust ja täiendavust kõnealuse abi andmisel;

3. teavitada partnereid ja huvirühmi komisjoni eesmärkidest, prioriteetidest ja nõuetest toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi puhul.

Käesoleva teatisega nähakse ette poliitiline raamistik ELi toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi jaoks. Teatises selgitatakse probleeme ja suundumusi, millega tuleb arvestada; käsitusi, määratlusi ja eesmärke, mis peaksid olema aluseks kõnealuse abi andmisel; põhimõtteid, mis peaksid rõhutama põhimõtteid, millele see töö peaks tuginema, ning meetmete ulatust.

Teatisele lisatud töödokumendis kirjeldatakse üksikasjalikumalt korralduslikust küljest seda, kuidas komisjon kõnealust abi kavandab, rakendab ja kooskõlastab.

Käesolevat teatist tuleks lugeda koostoimes komisjoni teatisega toiduga kindlustatuse kohta („ELi poliitiline raamistik, millega toetatakse arenguriike toiduga kindlustatuse probleemide lahendamisel”). Kaht teatist neis üksteisega seotud valdkondades peetakse vajalikuks, et käsitleda erineva poliitilise raskuskeskmega teemasid: kriisi tõttu kannatavatele inimestele hädaolukorras toiduvarustuskindluse parandamiseks antavat humanitaarabi, mis on seotud humanitaareesmärkidega, ja arengueesmärkidega seotud toiduga kindlustatust. Kõnealused poliitilised raamistikud on koostatud nii, et tagada nende ühtsus ja vältida kooskõlastamatusest tulenevat kattuvust.

TAUST

Loodusõnnetusi toimub üha sagedamini ning kliimamuutuste tõttu on need rängemad ja mõjutavad suuremat hulka inimesi kui varem. Konfliktid ja repressioonid vähendavad inimeste suutlikkust hankida elatist ning tihti on nende tagajärjeks arvukad põgenikud ja sisepagulased. Kiire rahvastiku kasv suurendab veelgi survet loodusvaradele. Arengumaades sunnivad need tegurid kaitsetuid rahvastikurühmi võitlema loodusvarade eest ja võivad viia konfliktide sagenemiseni.

Nende suundumuste mõju suurendab veelgi kõige vaesemate elanikkonnarühmade haavatavust, halvendades eelkõige nende toitumisalast olukorda. Pidev toiduga kindlustamatus on üks kroonilise alatoitluse allikaid, sest ebapiisav toiduainete tootmine või suutmatus osta piisavas koguses täisväärtuslikku toitu põhjustavad ebapiisava toidukoguse või mittetäisväärtusliku toidu tarbimise. Sellel omakorda on pöördumatud ja kahjulikud tagajärjed laste arengule ja pikaajalisele tootlikkusele, mis omakorda veelgi suurendavad vaesust ja haavatavust. Kõige vaesemad ja kõige väiksema vastupanuvõimega inimesed on ka kõige altimad suurõnnetuste tagajärgedele. Suurõnnetused võivad põhjustada ajutisi, kuid dramaatilisi katkestusi toidu tarbimises (ajutine toiduga kindlustamatus), mis tekitavad akuutset alatoitlust ning suurendavad haigestumuse ja suremuse riski[3].

Nii pideva kui ka ajutise toiduga kindlustamatuse tõttu alatoitluse all kannatavate inimeste arv on kasvanud 172 miljoni võrra – 848 miljonilt 2006. aastal 1,02 miljardini 2009. aastal[4]. 95 % alatoitluse all kannatavatest inimestest elab arengumaades ja üha suureneb selliste linnades elavate inimeste osakaal, kes on eriti altid toiduainete hindade kõikumisele ja majandus-/finantskriisidele. Akuutse alatoitluse üldine levik on suurenenud: 8 % alla 5aastastest lastest kannatas ajavahemikus 1995–2003 akuutse alatoitluse all, kuid ajavahemikus 2000–2006 oli see näitaja juba 11 %[5].

Umbes 10 % alatoitluse all kannatavatest inimestest on toiduga kindlustamata suurõnnetuse või hädaolukorra tõttu ning eeldatakse, et sellega seotud humanitaar- ja arenguabialane toiduvajadus suureneb veelgi. Seepärast on oluline kasutada olemasolevaid humanitaarseid varusid kõige tulemuslikumal ja tõhusamal viisil, kohandades abi keerukama ja pingelisema olukorraga, ning tagada otsuste kooskõla kiirelt muutuva hea tavaga.

MÄÄRATLUSED JA EESMÄRGID

Toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi eesmärk on tagada piisava, turvalise ja täisväärtusliku toidu tarbimine enne prognoositud humanitaarkriisi, kriisi ajal ja pärast kriisi ehk olukordades, kus toidu tarbimine oleks vastasel juhul ebapiisav või ei tarbitaks turvalist ja täisväärtuslikku toitu, et vältida ülemäärast suremust,[6] ohtlikult tõsist akuutset alatoitlust[7] või kahjulikke toimetulekumooduseid. See hõlmab toidu kättesaadavuse tagamist, täisväärtuslikku toitu, piisavat toitumisalast teadlikkust ja toitmisharjumusi. Toiduvarustuskindluse parandamiseks antav abi võib tähendada nii otsest toiduga varustamist kui ka ulatuslikumaid meetmeid, sealhulgas teenuste osutamist, tootmisvahendite või toorainete, sularaha või talongide andmist ning oskuste või teadmiste pakkumist.

Kõnealust abi võib kasutada ka kriisist mõjutatud elanikkonna elatise tagamiseks ja suurendamiseks ning soovimatute toimetulekumooduste (nagu tootmisvahendite müük, võlgade kogunemine) vältimiseks või muutmiseks, sest neil on elatise saamise viisidele, toiduga kindlustatusele ja elanikkonna toitumusele ainult lühiajaline või pikaajaline, kuid kahjulik mõju.

Piisav toidutarbimine ei pruugi iseenesest veel tähendada õiget toitumist. Halb tervis võib raskendada seedetegevust ja toitainete omastamist ning põhjustada alatoitlust. Seetõttu võivad alatoitluse vältimiseks või sellega toimetulekuks lisaks otsesele abile osutuda vajalikuks lisameetmed, kaasa arvatud ohutu toiduvalmistamise tagamine (nt toiduvalmistamiseks vajaliku põletisega varustamine) või juurdepääs joogiveele, hügieeni- ja tervishoiuteenustele.

Viimasel 15 aastal on oluliselt muutunud käsitusviis: kui varem anti tavaliselt hädaolukorras toiduvajaduste rahuldamiseks mitterahalist toiduabi, siis nüüd keskendutakse pigem toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi arvukatele vahenditele, mis on spetsiaalselt välja töötatud ajutise toiduga kindlustamatuse põhjuste ja esinemisvõimaluste kõrvaldamiseks.

Allpool esitatud skeemil on kujutatud toiduga kindlustamatuse algpõhjused, seda süvendavad tegurid, selle esinemisvõimalused ja tagajärjed, mis omakorda toonitavad komisjoni vastuvõetud määratlusi ja eesmärke toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi puhul.

[pic] Allikas: UNICEFi 1997. aastal koostatud alatoitluse kontseptuaalne raamistik

Kooskõlas nõukogu 20. juuni 1996. aasta määruses (EÜ) nr 1257/96 (humanitaarabi kohta) sätestatud ELi humanitaarabi peaeesmärkidega on toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi peamine eesmärk toidukriisi ajal või järel või kindlalt prognoositud[8] toidukriisi korral päästa ja hoida inimelusid, aidata alal hoida elatusvahendeid ja suurendada vastupanuvõimet.

Eespool esitatu saavutamiseks on kõnealusel abil järgmised konkreetsed eesmärgid:

4. tagada humanitaarkriisi ajal või järel või kindlalt prognoositud humanitaarkriisi korral inimestele piisava, turvalise ja täisväärtusliku toidu kättesaadavus, juurdepääs sellisele toidule ja sellise toidu tarbimine, et vältida ülemäärast suremust,[9] akuutset alatoitlust või muid eluohtlikke tagajärgi;

5. aidata alal hoida elatusvahendeid, mida ohustavad hiljutised, praegused või lähenevad kriisid, minimeerida toiduainete tootmisele ja turustamisele tekitatav kahju ning luua tingimused taastustöö edendamiseks ja iseseisva toimetuleku taastamiseks ning

6. suurendada rahvusvahelise humanitaarabisüsteemi suutlikkust, parandada abi andmise tulemuslikkust ja tõhusust.

PÕHIMÕTTED

Loetletud eesmärkide saavutamisel tuleks toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi puhul lähtuda eelkõige järgmistest põhimõtetest. Need põhimõtted on kooskõlas ELi humanitaarabi andmise üldpõhimõtetega, mis on sätestatud Euroopa konsensuses humanitaarabi valdkonnas:

Abi andmise kord peab austama keskseid humanitaarpõhimõtteid: inimlikkust, erapooletust, neutraalsust ja sõltumatust. Toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi otsused põhinevad üksnes vajadustel. Nimetatud põhimõtete kohaselt on rahastamine objektiivne, et erapooletult ja eelarvamusteta varustada toiduga neid, kes seda kõige rohkem vajavad.

Selle tagamiseks kontrollivad EL ja liikmesriigid, et nende toiduabile eelneks võimalikult täpne ja ajakohane vajaduste üksikasjalik hindamine ja põhjuste analüüs.

Toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi rahastamise meetmete puhul lähtutakse järgmistest asjaoludest: i) kriisi raskus ja rahuldamata vajaduste ulatus, ii) kriisi kiireloomulisus ning iii) meetmete oodatav mõju. EL soovib näidata ka üleilmset solidaarsust, aidata kaasa kiireloomulise humanitaarse toiduvajaduse rahuldamisele ja selliste kriiside lahendamisele, millega enam ei tegeleta.

EL ja liikmesriigid toetavad toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi meetmeid paindlike vahenditega, et oleks võimalik leida igas olukorras kõige asjakohasem ja tõhusam lahendus. Lahenduse leidmiseks tuleks võrrelda erinevate tegevuste ja vahendite kulutasuvust, et rahuldada kindlaksmääratud vajadused.

Kui kõige asjakohasemaks vahendiks peetakse toiduabi, eelistatakse toiduainete ostmist kohalikult turult (st toiduained ostetakse riigis, kus toiduabi antakse) või piirkondlikult turult (st toiduainete hange naaberriikides), et tagada toiduainete võimalikult suur vastuvõetavus, kaitsta või toetada kohalikku turgu ning vähendada veokulu ja abi kohaletoimetamise aega.

ELi poolne toiduvarustuskindluse parandamiseks antav humanitaarabi peaks olema tulemuspõhine: tulemusi ja mõju tuleks hinnata kogu abi andmise jooksul (see peaks hõlmama nii osalejate tegevust kui ka vajalikku uurimistööd) ning saadud andmeid tuleks kasutada edasiste abimeetmete kavandamisel.

EL ja liikmesriigid püüavad seetõttu tagada, et rahastatavaid abimeetmeid oleks võimalik takistusteta jälgida.

EL ja liikmesriigid püüavad toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi käigus mitte tekitada kahju. Näiteks üritavad nad võimalikult suures ulatuses tagada, et humanitaarne toiduvajadus rahuldatakse viisil, mis ei tekita liigset sõltuvust abisüsteemist, ei kahjusta turu toimimist ega sea abisaajaid abi saamisel lubamatusse ohtu. Samas tagatakse ka võimalikult väike negatiivne mõju keskkonnale ega õhutata või süvendata konflikte loodusvarade pärast. EL ja liikmesriigid tagavad, et eelkõige konfliktide korral hinnatakse nõuetekohaselt kaitsega seotud ohte ja võimalusi, võttes arvesse nii sekkumise kui ka sekkumata jätmise tagajärgi[10].

EL ja liikmesriigid kaasavad toitumisalased eesmärgid kõikidesse toiduabivajaduste hinnangutesse ja meetmetesse ning pööravad erilist tähelepanu eelnevalt kindlaks määratud haavatavate elanikkonnarühmade (sealhulgas alla 2aastaste laste ning rasedate ja rinnaga toitvate naiste) toitumisalastele erivajadustele.

EL ja liikmesriigid tagavad, et kõnealuse abi andmise käigus austatakse inimväärikust. Nad püüavad kaasata abi saava kogukonna vajaduste väljaselgitamisse ning meetmete väljatöötamisse ja rakendamisse. Nad tagavad, et abisaajate hulka kuuluvate haavatavate elanikkonnarühmade (nt puudega inimesed, vanurid, krooniliselt haiged) erivajadustele pööratakse abimeetmete väljatöötamisel erilist tähelepanu.

EL ja liikmesriigid tunnistavad, et naistel, tüdrukutel, poistel ja meestel on erinevad vajadused, võimed ja rollid, ning nad püüavad soolisi kaalutlusi korrapäraselt lõimida humanitaarse toiduvajaduse hinnangutesse, toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi meetmete koostamisse ja nende mõju analüüsimisse.

Toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi ja toiduga kindlustatuse parandamise meetmed tuleks välja töötada ja rakendada nii, et need koos tagavad häda- ja arenguvajaduste optimaalse rahuldamise sõltumata sellest, kas meetmed järgnevad üksteisele või võetakse korraga, nagu paljudes nõrkades riikides. Meetmed tuleks võtta kooskõlastatult ning need peaksid üksteisega kokku sobima, et suurendada säästliku ja püsiva mõju võimalusi. Lõppeesmärk peaks olema toidukriisi ohvrite iseseisva toimetuleku taastamine.

EL lähtub toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi puhul seetõttu hädaabi, taastusmeetmete ja arengu ühendamise põhimõtetest ja hõlbustatakse asjaomaste eesmärkide saavutamist kooskõlas komisjoni 2001. aasta teatisega (hädaabi, taastusmeetmete ja arengu ühendamise kohta),[11] 2007. aasta ELi konsensusega humanitaarabi valdkonnas[12] ning partnerluse raamlepingu[13] sätetega.

TOIDUVARUSTUSKINDLUSE PARANDAMISEKS ANTAVA HUMANITAARABI MEETMETE KOHALDAMISALA

Et saavutada eespool loetletud eesmärgid, on toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi meetmete peaülesanne elude päästmine, andes abi, millega rahuldatakse esmane humanitaarne toidu- ja toitumisvajadus. Samuti on meetmetel toetav ülesanne: eelkõige soovitakse nendega aidata kaasa ohu ja haavatavuse vähendamisele ning parandada suutlikkuse suurendamise ja teavitamise teel kõnealuse abi asjakohasust ja tõhusust.

Komisjoni poolt toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi meetmete ulatus

Komisjon võib võtta toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi meetmeid seal, kus:

7. ebapiisava toidutarbimise tõttu on saavutatud ohtlikult kõrge[14] suremuskordaja või akuutne alatoitlus või see on ületatud või kindlate prognooside[15] põhjal eeldatav või

8. on ohus elatusvahendid või kasutatakse äärmuslikke toimetulekustrateegiaid (sealhulgas müüakse tootmisvahendeid, ollakse sunnitud elukohast lahkuma, kasutatakse ohtlikke või ebaturvalisi toimetulekumooduseid) või see on kindlate prognooside põhjal eeldatav ning see kujutab endast tõsist ohtu elule või äärmuslike kannatuste ohtu, mis kas tuleneb ebapiisavast toidutarbimisest või põhjustab selle.

Komisjon tunnistab, et toidukriis algab mõnikord enne toitumuse halvenemist ja sellele tuleks kohe reageerida: enne toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi andmist ei kavatseta tingimata ära oodata tõsise alatoitluse määra suurenemist, vaid reageeritakse ka täpselt kindlaks määratud humanitaarohtudele, mis ohustavad inimeste elu. Samuti ei vaja komisjon enne meetmete võtmist suurõnnetuse ametlikku väljakuulutamist.

Kaaludes, kas ja kuidas reageerida teatavale toidukriisile, võrdleb komisjon väga täpselt oma humanitaarmeetmete eeliseid ja puudusi. Aluseks võetakse vajaduste ja põhjuste hoolikas analüüs; sellise meetmeliigi valik, millega rahuldatakse vajadused kõige asjakohasemal viisil, tekitamata kahju, ning alternatiivsete rahastamisallikate hoolikas läbivaatamine.

Komisjon tunnistab, et tema humanitaarabimeetmetel ei ole suhtelist eelist püsiva toidupuuduse kõrvaldamisel. Põhimõtteliselt ta ei kasuta püsiva toidupuuduse kõrvaldamiseks humanitaarset toiduabi, välja arvatud järgmistel juhtudel: kui sekkumata jätmine tähendab ulatuslikku ja tõsist otsest või ilmset humanitaarohtu[16]; kui ei saada või suudeta kasutada muid asjakohasemaid vahendeid, sealhulgas kohalikke arenguabivahendeid, või muid abiandjaid ei suudeta veenda tegutsema; kui hoolimata suhtelistest puudustest võib komisjoni sekkumiseks ettenähtud lühikese ajavahemiku jooksul oodata positiivset mõju. Sellisel juhul kasutab komisjon toiduvarustuskindluse parandamiseks antavat humanitaarabi ainult dialoogi, kooskõlastatuse ja teavitamise põhimõtetest lähtuvalt koos võimalike arengupoliitika osalistega, kui need on olemas, ning kui on olemas konkreetne ja realistlik väljumisstrateegia, millega tagatakse kooskõlastatud üleminek ja välditakse abimeetmete kooskõlastamatusest tulenevat kattumist.

Komisjon kaalub järkjärgulist loobumist abimeetmetest, kui akuutse alatoitluse, suremuse ja äärmusliku toimetuleku (seotud ebapiisavast toidutarbimise või halva toidukasutusega) näitajad on stabiliseerunud allpool hädaolukorra taset[17] või tõenäoliselt stabiliseeruvad allpool nimetatud taset sõltumata komisjoni humanitaarabist. Selle eeldusena peaks enamiku kriisist mõjutatud elanikkonna toidutarbimine ja -kasutus olema parem juba mõnda aega ning see peaks nii jääma ka lähitulevikus, ilma et peaks kasutama kahjulikke toimetulekustrateegiaid.

Samuti kaalub komisjon järkjärgulist loobumist humanitaarabist, kui ka teised osalised peale humanitaarabi andjate (st riik või arengupoliitika osalised) suudavad leevendada elanikkonna toidupuudust või kui muud humanitaarabi rahastajad või andjad rahuldavad täielikult elanikkonna humanitaarvajadused.

Komisjon hindab alati oma humanitaarabi andmise lõpetamise strateegiat, võrreldes selle eeliseid teiste osalejate võetavate meetmetega, ega takista muude asjakohasemate vahendite kasutamist, mille põhjuseks on tema hilinenud loobumine humanitaarabi andmisest. Komisjon toetab olukorrast ja vajadustest lähtuvalt kõige asjakohasemate vahendite kasutamist kõigis abi andmise ja arengu etappides.

Komisjon kaalub abimeetmetest loobumist ka siis, kui ei ole võimalik austada toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi aluspõhimõtteid, ja eelkõige juhul, kui oht tekitada kahju kaalub üles edasise abi võimalikud eelised.

Kriisist mõjutatud elanikkonna esmase toidu- ja toitumisvajaduse rahuldamine

EL ja liikmesriigid reageerivad ajutise toiduga kindlustamatuse ja akuutse alatoitluse esinemisvõimalustele ja põhjustele mitmesuguste meetmete ja vahenditega, et lahendada toidu kättesaadavuse, toidule juurdepääsu ja toidu tarbimise probleemid. Nad hõlbustavad täiendavat, mitut sektorit hõlmavat ja ühist programmitööd, et tagada terviklik ja tõhus humanitaarse toiduvajaduse rahuldamine.

Kõige asjakohasemate abi- ja üleminekumeetmete (st kas sularahapõhine või mitterahaline) valikul tuleb lähtuda olukorrast ja see valik peab olema põhjendatud. Samuti tuleb meetmeid korrapäraselt läbi vaadata. Valitud meetme või üksteisega seotud meetmete olulisus ja suhteline eelis peab olema selgelt esitatud ning põhinema võimalikult täpsel ja ajakohasel vajaduste hinnangul ja põhjuste analüüsil.

Toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi puhul pööratakse erilist tähelepanu sellele, et tagada abisaajate õigeaegne juurdepääs turvalisele ja tasakaalustatud toidule, mida on piisavalt ja mis on kvaliteetne,[18] et rahuldada nende toitumisvajadusi. Võimaluse korral peaks kõnealune abi arvestama ka kohalike toitumiseelistustega ja olema abisaajatele vastuvõetav.

Põllumajanduslike ja mittepõllumajanduslike elatusvahendite (nt veterinaarteenuste osutamine halvas olukorras kariloomadele või põllumajanduslike teraviljavarude täiendamine) toetamine või kaitse on teatava humanitaartegevuse puhul õigustatud ja asjakohane meede seni, kuni asjakohase ja kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul ajendab seda hädavajadus ja see vastab humanitaarabi eesmärkidele.

Kõrvuti toiduvarustuskindluse parandamiseks antava abi meetmetega, millega lahendatakse toidu tarbimisega seotud probleeme, on väga olulised ka lisameetmed (nt rahvatervisega seotud meetmed), kuigi need ei pruugi otseselt mõjutada toidu kättesaadavust, toidule juurdepääsu või toidu tarbimist. Neil on suur mõju sellele, kuidas inimorganism suudab toitu omastada, ja seetõttu mõjutavad need inimeste toitumust. EL ja liikmesriigid tunnistavad abisaajate hulka kuuluvate elanikkonnarühmade (nt väikelapsed, eelkõige alla 2aastased lapsed,[19] rasedad / rinnaga toitvad naised, vanurid, inimesed, kellel on HIV/AIDS[20]) erinevaid toidu- ja toitumisalaseid vajadusi. Kui nimetatud elanikkonnarühmad kuuluvad oma toidu- või toitumisalaste vajaduste tõttu toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi saajate hulka, tuleb meetmete puhul arvestada nende erivajadustega ning tagada piisavalt täisväärtuslik ja erivajadustega kohandatud toit.

Toetusmeetmed

ELi poolt toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi meetmete puhul tuleb humanitaarabi eesmärgi, eeskirjade ja kõnealuse abi eesmärgi raames arvestada katastroofiohu vähendamise, selleks valmisoleku ja selle vältimise võimalustega. Toiduvarustuskindluse parandamiseks antavat humanitaarabi käsitlev komisjoni strateegia peaks olema kooskõlas komisjoni teatisega „Arengumaades katastroofiohu vähendamise toetamist käsitlev ELi strateegia”[21].

Komisjon tunnistab, et katastroofiohu vähendamise meetmed (nagu varajase hoiatamise süsteemid ja strateegilise tähtsusega toiduvarud) eeldavad sageli pikaajalist toetust, riiklikku või kohalikku isevastutust ning majanduslike ja poliitiliste väljavaadete hoolikat kaalumist. Seetõttu ei loeta neile antavat tavalist toetust humanitaarabi andjate suhtelise eelise hulka kuuluvaks. Komisjoni humanitaarmeetmete eesmärgiks võivad olla korraga nii ohu vähendamiseks vajalikud tulemused kui ka toiduabi andmine ning nendega võidakse koostöös arenguabis osalejatega aidata kaasa katastroofiohu vähendamise meetmete lühiajalisele tõhustamisele, katsetamisele ja laiendamisele. Austades põhimõtet „ära tee kahju”, tuleks meetmete puhul vältida abisaajate haavatavuse suurendamist ja nende seadmist olukorda, kus neid võiksid ohustada muud kriisid.

Humanitaarabi andjate vähesed kogemused ja ebapiisavad oskused takistavad sageli kõige asjakohasemate toiduabimeetmete rakendamist. Seetõttu tunnistavad EL ja liikmesriigid vajadust investeerida humanitaarabisüsteemi suutlikkuse suurendamisse, et oleks võimalik anda mitmekesisemat ja asjakohasemat abi toiduvarustuskindluse parandamiseks.

Püsiva toiduga kindlustamatuse suurenemise tagajärjel on üha enam inimesi altid kriisidele. Kui ei sekkuta, mitmekordistub nõudmine niigi piiratud humanitaarvahendite järele. Seetõttu on vaja kooskõlastamist ja teavitamist, et mõjutada avalikku poliitilist arutelu ning riikide valitsuste ja arengupoliitika osaliste otsuseid vahendite jaotamise kohta, et saavutada toiduga kindlustatuse eesmärgid. Teavitamine peab olema suunatud riiklikele osalistele, et nad saaksid täita oma peamist kohustust tagada riigi elanike toiduga kindlustatus. Teavitamine peab olema suunatud ka arengupoliitika osalistele (sealhulgas valitsustele), kui on tegemist elanikkonna arenguvajadustega kriisiolukorras.

Humanitaar- ja arenguabi tõhusat ühendamist tuleb edendada hädaabi, taastusmeetmete ja arengu ühendamise teel, tagades rahvusvahelise abisüsteemi tõrgeteta, ühtse ja läbipaistva toimimise, et võidelda nälja ja haavatavusega. Teavitamise abil tuleks tagada, et ühised pingutused keskenduvad häda-, ülemineku- ja arenguvajaduste rahuldamisele korraga. Samuti tuleks aidata kaasa selliste eelduste loomisele, millega tagatakse hea valitsemistava ning seda soodustavad riiklikud ja rahvusvahelised tegevuspõhimõtted (nt kaubanduse ja rände valdkonnas).

EL ja liikmesriigid toetavad ideed toiduvarustuskindluse parandamiseks antava humanitaarabi ulatuslikust kooskõlastamisest, mille aluseks on tugev ja võimekas valitsemistava ja juhtimine. See tähendab põhjalikku kooskõlastatust asjaomaste ja volitatud riiklike humanitaarabi andjatega. ÜRO ja humanitaarabi reformimise raamistiku kohaselt kasutab komisjon kooskõlastamise puhul klastersüsteemi ning toetab kõiki jõupingutusi, et tagada selle tõhus toimimine toidu- ja toitainesektoris. Samuti tagatakse selle seotus põllumajanduse, toiduga kindlustatuse ja toitainetealase valitsemistava üleilmse ülesehitusega.

[1] 2007. aasta detsembris võttis nõukogu vastu humanitaarabi konsensuse (Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas: 2008/C 25/01). Sellele lisatud tegevuskavas, mis võeti 2008. aastal vastu komisjoni töödokumendina (Euroopa konsensus humanitaarabi valdkonnas – tegevuskava: SEK(2008) 1991), tunnistab Euroopa Komisjon, et toidusektori hea tava on kiiresti arenev valdkond, ning väljendab erilist püüdu töötada välja erinevad lähenemisviisid toiduvarustuskindluse parandamiseks antavale abile ja kohandada neile vastavalt ka poliitikat.

[2] NÕUKOGU MÄÄRUS (EÜ, Euratom) nr 1605/2002, 25. juuni 2002, mis käsitleb Euroopa ühenduste üldeelarve suhtes kohaldatavat finantsmäärust (EÜT L 248, 16.9.2002, lk 1).

[3] Vt sõnastik talituste töödokumendi (lisatud käesolevale dokumendile) A lisas

[4] ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon, 19. juuni 2009.

[5] ÜRO lastefond (UNICEF), „State of the World's Children”, 2005. ja 2008. aasta statistika.

[6] „Ülemäärane” hõlmab nii absoluutmäära seoses hädaolukorras kohaldatavate näitajatega (nagu need on määratletud UNICEFi ja ÜRO alalise toitumiskomitee Sphere'i käsiraamatus) kui ka suhtelist määra seoses kontekstipõhiste näitajatega.

[7] Vastavalt ÜRO alalise toitumiskomitee ja Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) määratlusele.

[8] Prognoosimine peaks põhinema varajastel hoiatavatel näitajatel ning näitama toidutarbimise kriitilisi puudusi või vähenemist, mis juhul, kui ei tegutseta piisavalt kiiresti, võib muutuda eluohtlikuks ELi humanitaarvaldkonna mandaadiga kooskõlas oleva ajavahemiku jooksul.

[9] Vt joonealused märkused 6 ja 7.

[10] Vt humanitaarabi peadirektoraadi humanitaarkaitse rahastamise suunised; 21. aprill 2009.

[11] EÜ teatis hädaabi, taastusmeetmete ja arengu ühendamise kohta, 2001: järeldused .

[12] ELi humanitaarabi konsensus, 2007: jagu 2.4, artikkel 22; jagu 3.4, artikkel 53, jagu 5; lisa.

[13] Humanitaarabi peadirektoraadi 2008. aasta partnerluse raamleping : artikkel 8 .

[14] EL määratleb ohtlikult kõrget suremuskordajat absoluutnäitajate (nt Sphere, WHO jne) ja suhteliste näitajate põhjal, võrreldes neid normaalolukorraga.

[15] Prognoosimine peaks põhinema varajastel hoiatavatel näitajatel, mis näitavad toidutarbimise kriitilisi puudusi või vähenemist, mis juhul, kui ei tegutseta piisavalt kiiresti, võib muutuda eluohtlikuks ELi humanitaarvaldkonna mandaadiga kooskõlas oleva ajavahemiku jooksul.

[16] Vt sõnastik komisjoni talituste töödokumendi (lisatud käesolevale dokumendile) A lisas.

[17] Vt joonealune märkus 14.

[18] Kogust mõõdetakse toidu energiasisalduse põhjal ja kvaliteeti toiduohutuse ning toidu valgu-, makrotoitainete ja mikrotoitainete sisalduse põhjal. SPHERE/WHO kohaselt on inimese vajalik toidukogus / energiavajadus 2100 Kcal päevas kõikide vanuserühmade keskmise põhjal. WHO, UNICEF, maailma toiduabi programm ja ÜRO pagulaste ülemvolinik on leppinud kokku nõuded toidu kvaliteedile / mikrotoitainete sisaldusele (vt Food and Nutrition Needs in Emergencies , november 2002), mida praegu uuesti läbi vaadatakse.

[19] Alla 2aastaseid lapsi ohustavad haigused ja alatoitlus kõige enam ja on olemas võimalus tagada neile tänu piisavale toitainetarbimisele pikaks ajaks tervis ja tunnetuslikud eelised.

[20] Vt humanitaarabi peadirektoraadi HI-viirust käsitlevad suunised, vastu võetud oktoobris 2008.

[21] Vt KOM(2009) 84.