52006DC0558

[pic] | EUROOPA ÜHENDUSTE KOMISJON |

Brüssel 29.9.2006

KOM(2006) 558 lõplik

KOMISJONI ARUANNE NÕUKOGULE JA EUROOPA PARLAMENDILE

nõukogu määruse (EÜ) nr 104/2000 (kalandus- ja akvakultuuritooteturu ühise korralduse kohta) rakendamise kohta{SEK(2006) 1218}

1. SISSEJUHATUS

Nõukogu määruse (EÜ) nr 104/2000[1] artiklis 41 on sätestatud, et komisjon esitab nõukogule ja parlamendile aruande kõnealuse määruse rakendamise kohta 31. detsembriks 2005. Käesolev aruanne põhineb ühise turukorralduse põhimõtete kohaldamise hindaval vaatlusel. Lisaks konsulteerisid komisjoni talitused liikmesriikidega küsimustike kaudu, millele vastasid 22 liikmesriiki ja kolm sidusrühma.

Asutamislepingu artikli 32 kohaselt kuuluvad kalatooted põllumajandustoodete hulka ning seetõttu kohaldatakse nende suhtes ühise põllumajanduspoliitika põhimõtteid. Määrus (EMÜ) nr 2142/70[2] on esimene ministrite nõukogu vastuvõetud õigusakt kalandustoodete turu korralduse kohta.

Ühine turukorraldus oli esimene samm ühise kalanduspoliitika suunas. Ajapikku on sellest saanud ühise kalanduspoliitika üks tugisambaid. Samuti nagu põllumajandusturu puhul on ka kalandusturu ühise korralduse õiguslikuks aluseks asutamislepingu artikkel 37. Ühine turukorraldus loodi selleks, et saavutada kalandussektoris asutamislepingu artiklis 33 sätestatud eesmärgid, eelkõige turu stabiilsus ning tootjatele õiglase sissetuleku tagamine.

Praegune, määrusega 104/2000 sätestatud ühine turukorraldus, ei ole enam ainult sekkumissüsteem, vaid rõhutab rohkem säästvat kalandus- ja turustustegevust. Ühist turukorraldust reguleeritakse 23 rakendusmäärusega (vt 1. lisa). 2003. aasta ühinemisaktiga lisati kalandustoodete loetellu kilu ja harilik kuldmakrell ning kehtestati uued nõuded räime turustuskõlbliku suuruse kohta.

2. TURUSTUSNORMID

Ühised turustusnormid on väga olulised selleks, et siseturg ja sekkumismehhanismid saaksid nõuetekohaselt toimida. Viimati muudeti neid komisjoni määrusega (EÜ) nr 790/2005,[3] et lisada kalandustoodete loetellu kilu.

Turustusnormid on samuti kaasa aidanud toodete kvaliteedi paranemisele. Nõukogu määruse (EÜ) nr 2406/96[4] artikli 6 lõikes 1 on sätestatud, et B-värskuskategooria toodete turult kõrvaldamise eest ei maksta hüvitist. Selle artikli kohaldamist käsitlevas komisjoni töödokumendis[5] kinnitati, et toodete kvaliteedi paranemine oli peamiselt seotud B-kategooria toodete püügi vähenemisega.

Norme kohaldatakse kalandustoodete esmamüügi suhtes, mida reguleerivad liikmesriigid kohalikke olusid arvestades. Kaheksas liikmesriigis on esmamüük korraldatud kohustusliku enampakkumisena ning 12 liikmesriigis otsemüügina ostjatele. Kahes liikmesriigis korraldatakse mittekohustuslikke enampakkumisi ning kuues liikmesriigis kasutatakse nii enampakkumist kui ka otsemüüki. Kuigi enampakkumine on hõlpsamalt kontrollitav ja jälgitav, võib töötlemiseks mõeldud kala ja akvakultuuritoodete puhul sobida paremini otsemüük.

Värskuse järgi liigitamine on suhteliselt lihtne, seda on kerge kasutada ning see on kohandatud peamistele kalaliikidele. Mõningatel Euroopa elektroonilistel enampakkumistel kasutatakse ka kvaliteediindeksi meetodit, mis on üksikasjalikum süsteem üksikute kalaliikide hindamiseks. Kvaliteediindeksi meetodit sobib kasutada enampakkumistel, kus pakutavate liikide arv on väike. Siiski on see meetod keerukam kui värskuse järgi liigitamine ning seega paljude toodete hindamise puhul raskemini kasutatav.

Turustuskõlblikku suurust väljendatakse tavaliselt kaalu abil. Sellele lisaks on nõukogu määruses (EÜ) nr 850/98[6] sätestatud turustuskõlbliku kala bioloogiline miinimumpikkus. Kuigi turustuskõlblik suurus ei ole kehtestatud kalavarude kaitseks, ei tohi see olla vastuolus kaitsemeetmetega. Turustuskõlbliku ja bioloogilise suuruse kohaldamine ei ole alati lihtne. Mõnede liikide puhul võivad sama pikkusega kalad olla eri kaaluga. See võib olla tingitud kaalu hooajalistest muutustest. Liikide puhul, millel määratakse nii turustuskõlblik kui ka bioloogiline suurus, võib esimene vastata normile, kuid teine mitte ja vastupidi. Pealegi ei kasutata turustuskõlblikku ja bioloogilist suurust sama kalaliigi puhul.

Komisjoni talitused korraldasid 2004. ja 2005. aastal liikmesriikidesse 15 kontrollkäiku, et hinnata turustusnormide täitmist. Turustusnormide järgimine on liikmesriigiti väga erinev. Normide rakendamine sõltub suurel määral püügimahust: väiksemate kogustega seotud rannalähedase kalapüügi puhul sorteeritakse kala tavaliselt traditsioonilisel viisil. Norme järgitakse rohkem seal, kus tootjaorganisatsioonid on kaasatud turustusahela eri lülide, näiteks enampakkumise kontrolli. Kaitsemeetmete täpsustamise korral võib vajalikuks osutuda turustusnormide ja bioloogilise miinimumsuuruse vahekorra läbivaatamine.

16 liikmesriiki on esitanud aruande turustusnormidele vastamise kontrolli kohta. Kontrolli on oma territooriumil juba teostanud ka neli uut liikmesriiki. Rikkumisi avastati üheksas liikmesriigis.

Mõned liikmesriigid on teatanud probleemidest normide tollijärelevalve käigus kohaldamisel kolmandatest riikidest pärit toodete suhtes. Lisaks tuvastasid mõned liikmesriigid suure koguse imporditud külmutatud kala, mis oli turustuskõlblikust miinimumsuurusest väiksem. Põhjuseks on asjaolu, et norme ei kohaldata külmutatud toodete suhtes.

23. oktoobril 2002 andis WTO vaidluste lahendamise organ õiguse Peruule sardiinikonserve käsitlevas kohtuasjas Peruu vs. Euroopa ühendused (WT/DS231). Ühendust kohustati viima nõukogu määrus (EMÜ) nr 2136/89[7] vastavusse WTO tehniliste kaubandustõkete lepinguga ning Codex Alimentarius ’e standardiga STAN94. Komisjoni määrusega (EÜ) nr 1181/2003[8] kehtestati 20 sardiinitaolisele liigile uued müüginimetused ning nimetus “sardiinid” säilitati liigi Sardina pilchardus toodete puhul. Pärast seda on mõnes Kesk- ja Põhja-Euroopa liikmesriigis avastatud ainult üksikud juhtumid, kus kilukonserve on turustatud “sardiinide” nime all ning ei ole nõuetekohaselt märgistatud.

3. TARBIJATE TEAVITAMINE

Komisjoni määrusega (EÜ) nr 2065/2001[9] on tarbijate teadlikkust kalandustoodetest üldiselt parandatud, kuigi eri liikmesriikides erineval määral. Mõnes liikmesriigis pakub tarbijale huvi eelkõige kala päritolu ja tootmismeetod. Teistes liikmesriikides huvitutakse rohkem kvaliteedist, hinnast ja sellest, kas kala püüti säästvalt.

Liikide arv, mis on kantud riiklikesse tootenimetuste loetellu, erineb liikmesriigiti olulisel määral. Siiani ei ole see kalandustoodete ringlusele ühenduses negatiivselt mõjunud. Komisjoni talitused valmistavad praegu ette andmebaasi, kuhu koondatakse kõik riiklikud tootenimetused.

Oma tootenimetuste loetelu on muutnud üheksa liikmesriiki. Muudatuste arv jäi ühe ja 12 vahele ning loeteludesse lisati liike mõnest üksikust kuni 164ni. Loeteludest ei kõrvaldatud ühtegi liiki. Kaheksa liikmesriiki kehtestasid ajutised tootenimetused, mis enamikul juhtudel muudeti hiljem lõplikeks nimetusteks.

2002. ja 2003. aastal tekitas määruse rakendamine liikmesriikides mitmeid küsimusi seoses selle õige tõlgendamisega. Ka ei ole määruses üleminekuperioodiks sätestatud kord ajaliselt piiratud. Alates 2004. aastast ei ole määruse rakendamine liikmesriikides enam erilisi probleeme tekitanud.

13 liikmesriiki, sealhulgas neli uut liikmesriiki, kontrollisid vastavust jälgitavuse nõuetele. Rikkumisi avastati kaheksas liikmesriigis. Kõige rohkem oli puudu või valesti esitatud teave püügipiirkonna, eriti tehistingimustes kasvatatud kala päritolumaa kohta, tootmismeetod ning jälgitavuse tarvis liigi teaduslik nimetus.

4. TOOTJAORGANISATSIOONID

4.1. Tootjaorganisatsioonide tunnustamine

2005. aastal oli 203 tunnustatud tootjaorganisatsiooni 16 liikmesriigis[10] (vt ka 2. lisa). 74% neist asub Hispaanias, Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal ja Ühendkuningriigis. Esiletõstmist väärib kuue tootjaorganisatsiooni loomine uutes liikmesriikides. Kokku viiel tootjaorganisatsioonil on liikmeid teistest liikmesriikidest, neist üks asub Taanis, kaks Hispaanias ja kaks Hollandis. Kaks Hispaania , üks Prantsusmaa, üks Portugali, üks Rootsi ja kaks Suurbritannia tootjaorganisatsiooni on oma tegevuse lõpetanud. Selle peamine põhjus oli kalapüügi, liikmete arvu ja tulude vähenemine.

86% tootjaorganisatsioonidest tegeleb kalapüügiga. 28 organisatsiooni seitsmest liikmesriigist tegelevad akvakultuuriga, neist 86% asub Hispaanias, Prantsusmaal ja Itaalias. Lisaks on kolmes liikmesriigis loodud üheksa tootjaorganisatsioonide liitu (neli Prantsusmaal, kolm Saksamaal ja kaks Itaalias).

Tootjaorganisatsioonide tegevus on aidanud kaasa kalavarude säästvale tarbimisele ja turustamistingimuste paranemisele. Tootjaorganisatsioonide kaasamine sekkumistegevusse ja kalapüügi majandamisse erineb liikmesriigiti. Kümnes liikmesriigis kuulub rohkem kui 50% kaluritest tootjaorganisatsioonidesse. Kolmes liikmesriigis on see näitaja 12–23%. Akvakultuurisektoris kuulub tootjaorganisatsioonidesse viies liikmesriigis rohkem kui 75% ning kahes liikmesriigis vähem kui 10% tootjatest.

Kaheksa liikmesriiki kontrollisid tootjaorganisatsioonide tunnustamise tingimuste täitmist. Selle tulemusena tühistasid kaks liikmesriiki 12 tootjaorganisatsiooni tunnustuse. Kolm liikmesriiki kontrollisid selliste tootjaorganisatsioonide tegevust, kus on liikmeid teistest liikmesriikidest.

2003. aastal avastas Hollandi konkurentsiamet rikkumise Põhjamere krevetipüügisektoris ning määras Hollandi ja ELi konkurentsiõiguse rikkumise eest trahvi kaheksale Hollandi hulgimüüjale ja kaheksale tootjaorganisatsioonile Hollandist, Saksamaalt ja Taanist. Hollandi konkurentsiamet leidis, et asjassepuutuvad isikud sõlmisid omavahel keelatud kokkuleppe. See juhtum näitas konkurentsi ja ühise turukorralduse seotuse olulisust. Tootjaorganisatsioonide suhtes ei kohaldata konkurentsieeskirju niikaua, kuni nende tegevus on ühise turukorralduse huvides.

Selleks et ergutada piiriülest koostööd tootjaorganisatsioonide vahel, kehtestati komisjoni määrusega (EÜ) nr 1767/2004[11] eri liikmesriikide tootjaorganisatsioonide liitude tunnustamise kord. Liitudel on tootjaorganisatsioonidega samad ülesanded ja kohustused, välja arvatud need, mis on seotud tegevuskavade ja eeskirjade laiendamisega. 2005. aastal sai Saksamaal tunnustuse üks tootjaorganisatsioonide liit, mis koosnes kahest Hollandi ja kuuest Saksamaa tootjaorganisatsioonist.

Tootjaorganisatsioonide loomiseks vajalikku rahalist toetust saab taotleda kalanduse arendusrahastust (vt nõukogu määrus (EÜ) nr 2792/1999,[12] FIFGi määrus). Praegu arutatakse Euroopa kalandusfondist toetuse eraldamise jätkamist aastateks 2007–2013.

4.2. Eeskirjade laiendamine

Neljas liikmesriigis laiendati tootjaorganisatsioonide eeskirjade reguleerimisala organisatsioonivälistele ettevõtjatele. Belgias rahuldati kaks, Hispaanias kaks, Prantsusmaal seitse ja Itaalias üks taotlus. Reguleerimisala laiendamine mõjutas 12 kalaliiki Belgias, kolme Hispaanias, kolme Prantsusmaal ja ühte Itaalias. Organisatsiooniväliste ettevõtjate osatähtsus, keda laiendamine mõjutas, ulatus vähem kui 10%st Belgias 53%ni Prantsusmaal. Reguleerimisala laiendamise ajaline kestus oli kolmest kuust kuni aastani. Akvakultuuritoodetele eeskirju ei laiendatud.

Kõige rohkem laiendati püügipiirangute eeskirju ning tehti erandeid püügi ja esmamüügi keelust. Belgias ja Itaalias rakendati ka teatava kõrvaldamishinna järgimise nõuet. Eeskirjade laiendamisega seoses kohustati organisatsiooniväliseid ettevõtjaid lõive tasuma ainult Belgias. Samas ei maksnud kõrvaldamiseeskirjade reguleerimisala laiendamisele vaatamata ükski liikmesriik organisatsioonivälistele ettevõtjatele hüvitist turustamiseks kõlbmatute toodete eest.

4.3. Rakenduskavad

Rakenduskavad on aidanud tootjaorganisatsioonide tegevust paremini korraldada ning suurendada nende tulusid. Ilmastikumuutused ja bioloogilised kõikumised ning kaitsemeetmed on siiski need tegurid, mida tootjaorganisatsioonid ei saa kontrollida, kuid mis võivad mõjutada tootmist ja turustamist.

On märgata, et tootjaorganisatsioonidel on oma tootmis- ja turustamistegevust raske ette näha. Selle põhjuseks on kalapüügi ennustamatus ning sellega seotud probleem, kuidas saavutada nõudluse ja pakkumise tasakaal. Rakenduskavade kohaldamise esimesel aastal oli mõnedel tootjaorganisatsioonidel probleeme menetlustähtaegade ja eesmärkidega. Mõnes liikmesriigis oli raskusi kavade elluviimise ning maksmise korra rakendamisega.

Rakenduskavasid kontrolliti kümnes liikmesriigis. Kuues liikmesriigis ei olnud rakenduskavasid koostatud ning kahes liikmesriigis oli nende rakendamine ebaõnnestunud.

Rakenduskavadega antakse tootjaorganisatsioonide käsutusse ennetavad vahendid ning seeläbi suureneb ka nende vastutus kalapüügi ja turustamise korraldamisel. Samuti võimaldavad rakenduskavad riigiasutustel tootjaorganisatsioonide kalandustegevust terve aasta jälgida. Kättesaadav teave näitab, et rakenduskavad on toiminud rahuldavalt. Halvast turusituatsioonist hoolimata vaatasid tootjaorganisatsioonid kavasid väga harva uuesti läbi ning teatavate toodete turult kõrvaldamine aastatel 2001–2004 suurenes. Et suurendada rakenduskavade tähtsust turgudel, peaksid need keskenduma meetmetele, mille abil hajutada tarneid kogu kalandusaasta peale, ning sidemete loomisele tootjate ja turustusahela järgmiste lülide vahel.

Rakenduskava ettevalmistamiseks on ette nähtud toetus Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondist (EAGGF). 3. lisas on näha senised kulutused. Toetust saab viis aastat, et võimaldada tootjaorganisatsioonidel järk-järgult kohustuste täitmisega kohaneda. FIFGi määrusega ette nähtud toetust kasutas lisaks ainult üks liikmesriik.

4.4. Kvaliteedi parandamise kavad

Kvaliteedi parandamise kavad esitanud tootjaorganisatsioonidele andsid eritunnustuse ainult kolm liikmesriiki: tunnustus anti kahele tootjaorganisatsioonile Hispaanias (akvakultuurisektorist), ühele Prantsusmaal ja ühele Itaalias (mõlemad kalapüügisektorist). Ühel juhul tühistas liikmesriik tunnustuse, sest asjaomane tootjaorganisatsioon lõpetas tegevuse.

FIFGi määrusega on ette nähtud rahaline abi parandamiskava ettevalmistamiseks. Praegu arutatakse toetuse eraldamise jätkamist Euroopa kalandusfondist aastateks 2007–2013.

5. TOOTMISHARUDEVAHELISED ORGANISATSIOONID

2005. aastal oli kolmes liikmesriigis tunnustatud ainult neli tootmisharudevahelist organisatsiooni: kaks Hispaanias (kalapüügi- ja akvakultuurisektor), üks Prantsusmaal (akvakultuurisektor) ja üks Itaalias (kalapüügi- ja akvakultuurisektor). Põhjused, miks tootmisharudevahelisi organisatsioone on nii vähe, ei ole päris selged, kuid see võib olla tingitud väärtusahela allsektorite vähesest koostööst. Eeskirjade laiendamist organisatsioonivälistele ettevõtjatele ei ole veel kasutatud.

6. HINNAD JA SEKKUMINE

6.1. Hinnad

Soovitushind kehtestatakse selleks, et kajastada turuolukorda asjaomaste liikide puhul. Selleks et turge tasakaalustada, peab soovitushind üldjoontes järgima turusuundumusi, aga olema samal ajal turuhinnast madalam ning vajaliku kindlusvaruga, et arvestada hinnakõikumisi. 4. lisas on näha turuhindade ja soovitushindade liikumine aastatel 2001–2004. Mõnes liikmesriigis on mõnede kalaliikide soovitushinna ja turuhinna vahel olulised erinevused. Samuti aitab soovitushind vältida eelmise kalandusaastaga võrreldes liiga suuri hinnakõikumisi.

2002. ja 2003. aastal langesid märkimisväärselt valge lihaga kala turuhinnad. See on paradoksaalne, kui arvestada, et neid liike püütakse ühenduses üha vähem ning koostatakse nende varude taastamise kavasid. Üks võimalik seletus on, et ühenduse kalapüügi maht ei ole piisav, et töötlevat tööstust vastavas mõõdus kaladega regulaarselt varustada.

Paljude turul oluliste kalaliikide hinnad ei ole viimastel aastatel arvestanud omahinna suundumistega. Näiteks mitmete valge lihaga kalaliikide keskmine esmamüügihind jäi samaks või isegi langes ajavahemikul 2000. aasta kuni 2005. aasta esimene pool (vt 5. lisa).

Hindade püsimise või langemise põhjusena nähakse sageli impordi osatähtsuse suurenemist ELi turul ning akvakultuurisektori arengut. Seda ei ole siiski tõestatud. See, et hinnalangus toob kaasa tulude vähenemise kalanduses, on tõenäoliselt vähem oluline kui näiteks müügi koondumine suurtesse turustamisahelatesse ning suurem konkurents kala ja muude toiduainete vahel, mis sunnib hulgimüüjaid hindu langetama ja kasumimarginaale vähendama. See mõjutab kogu turuahelat, kuid toob eelkõige kahju toormetootjatele.

6.2. Sekkumine

Ühine turukorraldus on sekkumist suurel määral vähendanud. Seda näitavad mõõdukad aastased kulutused, mis jäid ajavahemikul 2001.–2004. aastani 9 ja 12 miljoni euro vahele. Seda on palju vähem, kui 33 miljonit eküüd, milleni küündisid kulutused 1990. aastatel (vt 6. lisa). 7., 8., 9., 10. ja 11. lisas on näha kulutused eri sekkumismehhanismidele. Sekkumisele ja rakenduskavadele tehtavaid kulutusi rahastatakse Euroopa Põllumajanduse Arendus- ja Tagatisfondist. 2007.–2013. aasta finantsraamistikuga on ette nähtud, et nõukogu määruses (EÜ) nr 1290/2005[13] sätestatud Euroopa Põllumajanduse Tagatisfondist jätkatakse kalaturgudega seotud kulutuste rahastamist.

Komisjoni määrustega (EÜ) nr 80/2001[14] ja (EÜ) nr 2306/2002[15] ettenähtud, liikmesriikide ja komisjoni vaheline elektrooniline andmeedastussüsteem FIDES II hakkas täies ulatuses tööle 2003. aastal. Mõnedel liikmesriikidel oli süsteemi toimimisega alguses probleeme, kuid edasistel aastatel olukord üldiselt paranes.

Sekkumismehhanismide eeskirjade eiramist, põhiliselt seoses kõrvaldamisega, avastati ainult ühes liikmesriigis. Aastatel 2003, 2004 ja 2005 kontrollis komisjon kolmes liikmesriigis sekkumiskulusid. Iirimaal oli aastatel 2002–2003 sekkumise korraldamine ja kontroll puudulik. Peamised probleemid on seotud sellise piisava järelevalve puudumisega tootjaorganisatsioonide üle, mis tagaks igasuguste meetmete võtmise, et vältida sekkumist ja tagada piisav kontroll turult kõrvaldatud kala edasise teekonna üle. On esinenud juhtumeid, kus kalapüük toimus ainult selleks, et kasu saada sekkumismehhanismist.

6.2.1. Kõrvaldamine

Ühine turukorraldus on vähendanud turult kõrvaldatud kala eest saadavat hüvitist. Kõrvaldamist kasutatakse ajutise ületootmise korral, kui ei suudeta kogu toodangut turustada. Aastatel 2001–2004 moodustasid turult kõrvaldatud kogused alla 2% pelaagiliste liikide toodangust ja umbes 1% valge lihaga kala toodangust (vt 12. lisa).

Samas kõrvaldati 2002. ja 2003. aastal oluliselt enam valge lihaga kalaliike, mida ühenduses toodetakse vähem. Kuna kalavarud vähenevad, on küsitav, kas kaitse all olevate liikide kõrvaldamine on õige, eriti kui turult eemaldatud kala hävitatakse.

Seitsmes liikmesriigis kontrolliti maksetaotlusi. Kolmes liikmesriigis ei olnud teave tegelikult kõrvaldatud kala koguste kohta alati õige.

6.2.2. Ülekandmine

Ühine turukorraldus on oluliselt suurendanud toodete töötlemiseks ja ladustamiseks antavat rahalist toetust, et tooted uuesti turule tuua. Ülekandmine aitab vähendada kalavarude hävitamist ning suurendada toodete töötlemist.

Ülekandetoetuse menetlemine on keerulisem kui kõrvaldamistoetuse menetlemine. Ettemaksed on seotud toetuse suurusega, kuid ei ole seotud ladustatud toote väärtusega. Teatavatel asjaoludel võib tootjaorganisatsioonile olla kala turult kõrvaldamine kasulikum kui selle töötlemine ja ladustamine.

Viies liikmesriigis kontrolliti toodete kõlblikkust. Rikkumisi avastati kahes liikmesriigis.

6.2.3. Sõltumatu kõrvaldamine ja ülekandmine

Sõltumatu sekkumise eesmärk on piirkondlike turgude stabiilsuse tagamine. Kuna mehhanism näeb ette, et sekkumishinna määravad tootjaorganisatsioonid, annab see neile rohkem vabadust. 2004. aasta laiendamisega lisandusid abikõlblike toodete loetellu kilud ja harilik kuldmakrell.

Kuues liikmesriigis kontrolliti maksetaotlusi. Kahes liikmesriigis ei olnud teave tegelikult kõrvaldatud kala koguste kohta alati õige.

6.2.4. Eraladustus

Eraladustust kasutatakse teatavate toodete puhul, mis on laeva pardal külmutatud. Eraladustust kasutas 2002. ja 2004. aastal ainult üks liikmesriik. See liikmesriik kontrollis toodete turustuskõlblikkust ning avastas mõned tooted, mis ei vastanud nõuetele.

6.3. Töötlemiseks mõeldud tuun

Hüvitis konservitööstusele tarnitud tuunikala eest on ainus sekkumismehhanism, mille puhul on ette nähtud otsetoetus tootjale. Mehhanism võeti kasutusele selleks, et hüvitada püügisektorile kahju, mida võib tekitada töötlemiseks imporditud toodete kaitsetollide autonoomne tühistamine. Ühise turukorralduse rakendamine on vähendanud selle kasutamist. Seega on ka kulutused oluliselt vähenenud (vt 11. lisa). Kalatöötlemise areng troopilistes püügipiirkondades võib olla põhjuseks, miks hüvitist on vähem kasutatud. Hüvitise andmine nähti ette aastateks 2001 (vt komisjoni määrus (EÜ) nr 2496/2001),[16] 2003 (vt komisjoni määrus (EÜ) nr 110/2005)[17] ja 2004 (vt komisjoni määrused (EÜ) nr 1342/2005[18] ja nr 1343/2005).[19] Siiani on hüvitist kasutanud kolm liikmesriiki. Üks liikmesriik kontrollis toodete turustuskõlblikkust ning avastas tooteid, mis ei vastanud nõuetele.

Ühenduse tootjahind arvestab tegelikku olukorda turul ning aitab ära hoida suuri hinnakõikumisi. Siiski on hinnad tuuniturul 4-5 aasta jooksul oluliselt kõikunud.

28. jaanuaril 2004 tegi Esimese Astme Kohus otsuse kohtuasjades T-142/01 ja T-283/01. Kõnealuste kohtuasjadega käsitletakse muudatusi tootjaorganisatsioonide koosseisus ning nende mõju hüvitise arvutamisele. Esimese astme kohus kinnitas, et kuna hüvitis on mõeldud ühenduse tootjate sissetulekute kaitseks, on lõplik hüvitise saaja tootja, mitte tootjaorganisatsioon.

7. KAUPLEMINE KOLMANDATE RIIKIDEGA

7.1. Kaubanduspoliitilised meetmed

Määrusega nr 104/2000 peatati tollitariifide kohaldamine teatavate töötlemiseks mõeldud toodete puhul. Aastateks 2001–2003 (vt nõukogu määrused (EÜ) nr 2803/2000[20] ja nr 1771/2003[21]) ja 2004–2006 (vt nõukogu määrus (EÜ) nr 379/2004[22]) kehtestati mitmeaastased autonoomsed tariifikvoodid. 13. lisas on näha toodete areng ning aastatel 2001–2006 rakendatavate kvootide suurused. Lisaks peatati nõukogu määrusega (EÜ) nr 2801/2000[23] ajutiselt tollitariifide kohaldamine mõnede toodete suhtes, mis ei ole ühenduses kättesaadavad.

Kalatööstus taotleb kalatoodete turu liberaliseerimist, et suurendada oma konkurentsivõimet ning võimaldada tegevuse pikaajalist planeerimist. Tooteid, mille suhtes tollitariife praegu ei kohaldata, on liiga vähe, et rahuldada töötleva tööstuse toorainenõudlust. Mõnedele toodetele kehtestatud kvoodid saavad täis juba aasta alguses. Kvoodi muutmine pakkumise vähesuse korral on üsna keeruline ja aeganõudev. Pealegi raskendavad praegu ühenduse tariifistruktuuri muutmist käimasolevad WTO läbirääkimised turulepääsu üle. Pärast läbirääkimiste lõppemist on kvootide suurendamine tõenäoliselt parim lahendus tööstuse tarnetingimuste parandamiseks.

7.2. Piirhinnad ja kaitsemeetmed

Piirhinnad kehtestatakse liiga madala hinnaga impordi vältimiseks. Piirhindadest on kasu impordihindade liikumise jälgimisel ning need toimivad hoiatussüsteemina.

Kaitsemeetmeid rakendatakse impordist või ekspordist põhjustatud tõsiste turuhäirete korral. Pärast mitmepoolsete kaubandusläbirääkimiste Uruguay vooru lõppemist reguleeritakse kaitsemeetmete rakendamist nõukogu määrusega (EÜ) nr 3285/94.[24] Selle alusel kehtestati komisjoni määrusega (EÜ) nr 206/2005[25] kaitsemeetmed tehistingimustes kasvatatud lõhe impordi suhtes. Hiljem määrus tühistati komisjoni määrusega (EÜ) nr 627/2005.[26]

8. JÄRELDUSED

1. Sekkumise vähendamise poliitika on osutunud tõhusaks. Kõrvaldamisega seotud kulud on määruse nr 104/2000 eesmärkide kohaselt vähenenud.

2. On näha, et raiskava kõrvaldamise asemel kasutatakse üha rohkem ülekandmist. Ülekandmise rakendamise ulatus erineb liikmesriigiti oluliselt.

3. Ühine turukorraldus on kinnitanud tootjaorganisatsioonide olulisust. Liikmesriigid ja tootjaorganisatsioonid on hästi omaks võtnud rakenduskavad pakkumise ja nõudluse tasakaalustamise vahendina.

4. Tootmisharudevaheliste organisatsioonide loomine ei ole olnud edukas. See võib olla märk sellest, et koostöö turuahela eri lülide vahel ei ole piisav.

5. Vaatamata sellele, et paljude liikide suhtes on kehtestatud kaitsemeetmed ja taastamiskavad, ei ole turuhinnad tootjahindadega kaasas käinud. See teeb asutamislepingu artiklis 33 sätestatud eesmärkide vahel tasakaalu leidmise veelgi keerulisemaks.

6. Tarbijate ja töötleva tööstuse vajaduste rahuldamisel sõltub ühenduse turg üha rohkem kolmandate riikide impordist.

[1] ELT L 17, 21.1.2000, lk 22. Määrust on viimati muudetud 2003. aasta ühinemisaktiga.

[2] ELT L 236, 27.10.1970, lk 5.

[3] ELT L 132, 26.5.2005, lk 15.

[4] ELT L 334, 23.12.1996, lk 1. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 790/2005 (ELT L 132, 26.5.2005, lk 15).

[5] SEK(2001)1764, 7.11.2001.

[6] ELT L 125, 27.4.1998, lk 1. Määrust on viimati muudetud nõukogu määrusega (EÜ) nr 1568/2005 (ELT L 252, 28.9.2005, lk 2).

[7] ELT L 212, 22.7.89, lk 79. Määrust on viimati muudetud komisjoni määrusega (EÜ) nr 1181/2003 (ELT L 165, 3.7.2003, lk 17).

[8] ELT L 165, 3.7.2003, lk 17.

[9] ELT L 278, 23.10.2001, lk 6.

[10] ELT C 293, 25.11.2005, lk 15.

[11] ELT L 315, 14.10.2004, lk 28.

[12] ELT L 337, 30.12.1999, lk 10. Määrust on viimati muudetud nõukogu määrusega (EÜ) nr 485/2005 (ELT L 81, 30.3.2005, lk 1).

[13] ELT L 209, 11.8.2005, lk 1.

[14] ELT L 13, 17.1.2001, lk 3. Määrust on viimati muudetud 2003. aasta ühinemisaktiga.

[15] ELT L 348, 21.12.2002, lk 94.

[16] ELT L 337, 20.12.2001, lk 25.

[17] ELT L 21, 25.1.2005, lk 5.

[18] ELT L 212, 17.8.2005, lk 5.

[19] ELT L 212, 17.8.2005, lk 8.

[20] ELT L 331, 27.12.2000, lk 61.

[21] ELT L 258, 10.10.2003, lk 1.

[22] ELT L 64, 2.3.2004, lk 7.

[23] ELT L 331, 27.12.2000, lk 1.

[24] ELT L 349, 31.12.1994, lk 53. Määrust on viimati muudetud nõukogu määrusega (EÜ) nr 2200/2004 (ELT L 374, 22.12.2004, lk 1).

[25] ELT L 33, 5.2.2005, lk 8.

[26] ELT L 104, 23.4.2005, lk 4.