(1)

Komisjoni määruses (EL) nr 10/2011 (2) on esitatud konkreetsed eeskirjad toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja -esemete kohta. Määruse (EL) nr 10/2011 I lisas on kehtestatud liidu lubatud ainete loetelu, mida võib tahtlikult kasutada toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjalide ja -esemete valmistamisel.

(2)

Pärast määruse (EL) nr 10/2011 viimast muutmist on Euroopa Toiduohutusamet (edaspidi „toiduohutusamet“) avaldanud täiendavaid teaduslikke arvamusi uute ainete kohta, mida võib kasutada toiduga kokkupuutuvates materjalides, ning juba varem lubatud ainete kasutusviiside kohta. Peale selle on täheldatud teatavat mitmeti tõlgendatavust seoses nimetatud määruse kohaldamisega. Määrust (EL) nr 10/2011 tuleks muuta, et tagada selle kooskõla teaduse ja tehnika arenguga, eelkõige toiduohutusameti uusimate järeldustega ning kõrvaldada kahtlused seoses määruse õige kohaldamisega.

(3)

Praegu on töötlemata puidujahu ja -kiud (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 96, „puit“) lubatud toiduga kokkupuutuva plastmaterjali lisaainena, tuginedes toidu teaduskomitee hindamisele, milles järeldati, et puidujahu ja -kiud on inertne materjal. Toiduohutusamet aga ei saanud oma 2019. aasta novembri arvamuses (3) selle järelduse aluseid kinnitada. Amet märkis, et puitu ei saa pidada iseenesest inertseks, sest see sisaldab palju väikese molekulmassiga aineid. Ühtlasi ei osutata arvamuses tingimustele, mille korral võib puidu kasutamist plastis pidada ohutuks, ning selles märgitakse, et taimsete materjalide keemilise koostise erinevuste tõttu tuleb nendest materjalidest migreeruvaid aineid hinnata igal üksikjuhul eraldi, võttes peale liigi arvesse ka päritolu, töötlemist, töötlemist peremeespolümeeriga sobitamiseks ja toidusse migreeruda võivate väikese molekulmassiga koostisosade hindamist. Kehtiv puidu kasutamise luba tuleks tühistada, sest selles ei ole nende aspektidega arvestatud, nii et luba ei taga selle aine piisavalt ohutut kasutamist plastis, ning toiduohutusamet ei näinud ette muid piiranguid, mis tagaksid selle aine ohutu kasutamise plastis.

(4)

Komisjoni taotlusel võttis toiduohutusamet 29. aprillil 2020 vastu teadusliku arvamuse, (4) milles vaadati läbi määruse (EL) nr 10/2011 I lisas loetletud 451 ainet, millele ei ole kehtestatud nimetatud määruse artikli 11 lõike 1 kohaselt konkreetse aine migratsiooni piirnormi. Arvamuses leiti, et nendest ainetest 284 tuleb uuesti hinnata, et teha kindlaks, kas konkreetse aine migratsiooni piirnorm on vajalik, ja liigitati need prioriteedi järgi kolme rühma. Kolm ainet liigitati prioriteetsesse rühma. Nendest kolmest ainest kasutatakse teadaolevalt laialdaselt stüreeni (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 193) ja seda hinnatakse uuesti, samas kui lauriinhappe vinüülestri (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 436) kohta esitas kasutaja toiduohutusametile täiendavaid andmeid, mis näitasid, et selle uuesti hindamine ei ole nii prioriteetne. Ükski kolmanda aine, s.o salitsüülhappe (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 121) kasutaja ei võtnud ühendust ei komisjoni ega toiduohutusametiga pärast selle lisamist prioriteetsete ainete loetellu ja pärast seda, kui komisjoni talitused olid konsulteerinud sidusrühmadega selle aine loa võimaliku tühistamise asjus. Toiduohutusamet ei saa aga hinnata aine kasutamist ilma teadaoleva kasutajata, sest peab võtma arvesse materjali või eseme kavandatud kasutustingimusi ja sellist teavet saab anda ainult kasutaja. Pealegi määraks selline teave suurel määral tulevaste lubade ulatuse, mis oleks tõenäoliselt piiratum kui praegune ulatuslik luba. Seega on asjakohane kehtiv salitsüülhappe kasutusluba tühistada, sest salitsüülhappe konkreetne kasutusviis ega kasutaja ei ole teada ja määruse (EÜ) nr 1935/2004 kohased kasutustingimused on selle aine puhul ebamäärased.

(5)

Toiduohutusameti 2005. aastal vastu võetud arvamuste (5) põhjal on viit ainet ftalaatide rühmast, s.o toiduga kokkupuutuva materjali aineid nr 157 (ftaalhappe dibutüülester, DBP), nr 159 (ftaalhappe bensüülbutüülester, BBP), nr 283 (ftaalhappe bis(2-etüülheksüül)ester, DEHP), nr 728 (ftaalhappe diestrid primaarsete küllastunud hargahelaga C8–10-(üle 60 % C9-)alkoholidega, DINP) ja nr 729 (ftaalhappe diestrid primaarsete küllastunud hargahelaga C9–11-(üle 90 % C10)-alkoholidega, DIDP), lubatud kasutada lisaainetena ehk plastifikaatorina ja tehnilise abiainena toiduga kokkupuutuvas plastmaterjalis vastavalt konkreetsetele kasutuspiirangutele ja migratsiooni piirnormidele.

(6)

Pärast Euroopa Kemikaaliameti (ECHA) 2017. aasta arvamust osa nende ftalaatide kasutamise piiramist käsitlevate ettepanekute kohta (6) palus komisjon toiduohutusametil uuesti hinnata ohtu, mis tuleneb rahvatervisele toiduga kokkupuutuvas plastmaterjalis kasutada lubatud ftalaatidest. Toiduohutusamet võttis 18. septembril 2019 vastu teadusliku arvamuse, (7) milles ta kinnitas oma 2005. aasta arvamustes kõigi viie ftalaadi kohta esitatud individuaalsed lubatavad päevadoosid, mis on siiski ajutised hindamisega seotud piirangute ja ebakindluse tõttu, millega tuleks edaspidi tegeleda.

(7)

Toiduohutusamet kehtestas ka uue summaarse ajutise lubatava päevadoosi, lähtudes DBP, BBP ja DEHP poolt reproduktiivtervisele avalduva toime ühisest mehhanismist ja võttes arvesse nende ainete suhtelist toimetugevust. Toiduohutusamet pidas ka asjakohaseks võtta konservatiivset lähenemisviisi järgides summaarses ajutises lubatavas päevadoosis arvesse DINP-d, tulenevalt selle mööduvast mõjust loote testosteroonitasemele, võttes samas arvesse DINP tugevamat toimet maksale. Toiduohutusamet määras DBP, BBP, DEHP ja DINP summaarse ajutise lubatava päevadoosi väärtuseks 50 mikrogrammi kehamassi kilogrammi kohta (μg/kehamassi kg), mida väljendatakse DEHP ekvivalenttugevusena. Kooskõlas oma 2005. aasta järeldustega ei võtnud toiduohutusamet summaarses ajutises lubatavas päevadoosis arvesse DIDP-d ja määras sellele eraldi ajutise lubatava päevadoosi 150 μg kehamassi kg kohta, võttes aluseks maksale avalduva mõju.

(8)

Riski täiendavaks iseloomustamiseks viis toiduohutusamet sama arvamusega seoses läbi toidukaudse kokkupuute hindamise. Amet ei suutnud konkreetselt kindlaks teha toiduga kokkupuutuvast plastmaterjalist pärit osa, kuid hindas toidukaudset kokkupuudet kõigi viie ftalaadiga ning need hinnangud puudutavad toiduga kokkupuutuvast materjalist pärit ainetega kokkupuute halvimaid stsenaariume. DBP, BBP, DEHP ja DINP toidukaudse kokkupuute koondhinnangu põhjal järeldas amet, et toidukaudne kokkupuude moodustab keskmise koguse tarbija puhul kuni 14 % summaarsest ajutisest lubatavast päevadoosist 50 μg kehamassi kg kohta ja suure koguse tarbija puhul kuni 23 % summaarsest ajutisest lubatavast päevadoosist. DIDP hinnangud näitavad, et toidukaudne kokkupuude on nii keskmise kui ka suure koguse tarbija puhul tunduvalt väiksem ajutisest lubatavast päevadoosist 150 μg kehamassi kg kohta.

(9)

Lisaks võttis toiduohutusamet arvesse tarbija kokkupuudet muude ftalaatidega, eelkõige 1,2-bis(2-metüülpropüül)benseen-1,2-dikarboksülaadiga (diisobutüülftalaat ehk DIBP); toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1085; CASi number 84–69-5), mida ei ole lubatud kasutada toiduga kokkupuutuva plastmaterjali lisaainena, kuid võib selles esineda väiksemas koguses lisandina või seetõttu, et seda on kasutatud teatavat liiki plasti tootmises tehnilise abiainena. Toiduohutusamet märkis, et DIBP suurendab märkimisväärselt tarbija üldist kokkupuudet ftalaatidega ja sellega kaasnevat ohtu ning et riskijuhtija peaks võtma arvesse ka sellist kokkupuudet ja selle toimet reproduktiivtervisele. Lisaks märkis toiduohutusamet, et tarbija kokkupuude ftalaatidega tuleneb muudest allikatest kui toit. Palju puututakse kokku tarbekaupades ja ehitusmaterjalis kasutatud ftalaatidega naha kaudu, samuti õhu ja tolmu sissehingamisel siseruumides.

(10)

Tuleks kehtestada uus konkreetsete ainete summaarse migratsiooni piirnorm (SML(T)), et võtta arvesse DBP, BBP ja DEHP summaarset ajutist lubatavat päevadoosi ja toiduohutusameti kaalutlusi DIBP kohta ning eelkõige tagada, et kokkupuude nende toiduga kokkupuutuvas plastmaterjalis sisalduvate ftalaatidega ei ületaks summaarset ajutist lubatavat päevadoosi. Lisaks konkreetsete ainete summaarse migratsiooni piirnormidele tuleks kasutada lubatud ftalaatide puhul säilitada ka eraldikonkreetsete ainete migratsiooni piirnormid, et tagada selgus ja lihtsus eelkõige vastavuse kindlakstegemisel või ametlike kontrollide läbiviimisel, kui üht neist ftalaatidest on kasutatud ilma teisteta.

(11)

Kuigi toiduohutusamet võttis summaarses ajutises lubatavas päevadoosis arvesse ka DINP-d, kehtestati DINP ja DIDP jaoks konkreetsete ainete summaarse migratsiooni piirnorm, sest need on segud, mille keemiline koostis osaliselt kattub, ja kui kasutatakse mõlemat, ei ole neid võimalik analüütiliselt eristada. Kuigi analüüsimeetodid on alates kõnealuse konkreetsete ainete summaarse migratsiooni piirnormi kehtestamisest arenenud, eeldab kinnitamine siiski täiendavat tööd, enne kui pädevad asutused saavad ametlike kontrollide käigus DINP-d ja DIDP-d hõlpsasti eristada. Seetõttu on selleks, et vältida võimalikku samaaegset kokkupuudet sama toiduga kokkupuutuva plastmaterjali kaudu, asjakohane säilitada DINP ja DIDP jaoks eraldi konkreetsete ainete summaarse migratsiooni piirnorm ning keelata DINP kasutamine koos DBP, BBP ja DEHP-ga ning DIBP-ga, kui viimast kasutatakse tehnilise abiainena.

(12)

Võttes arvesse, et summaarne kokkupuude toiduga kokkupuutuva materjali ja muude allikate kaudu on eeldatavasti ajutise lubatava päevadoosi suurusjärgus ning et ained võivad toiduainete tootmisahelas akumuleeruda, sest migreeruvad toidutöötlemisseadmetest ja toidupakenditest, ning arvestades praeguse hinnangulise kokkupuutega seotud märkimisväärset ebakindlust, on asjakohane määrata toiduga kokkupuutuvas plastmaterjalis esineva DBP, BBP, DEHP ja DINP-ga kokkupuute jaoks parandustegur 20 %. Kuna vaja on säilitada ka DINP ja DIDP jaoks konkreetsete ainete summaarse migratsiooni piirnorm, on asjakohane kasutada seda parandustegurit kõigi viie ftalaadi jaoks konkreetsete ainete summaarse migratsiooni piirnormi ja eraldi konkreetsete ainete migratsiooni piirnormide kehtestamisel.

(13)

Ainet dietüül[[3,5-bis(1,1-dimetüületüül)-4-hüdroksüfenüül]metüül]fosfonaat (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1007) on praegu lubatud kasutada polü(etüleentereftalaadi) (PET) tootmise polümerisatsiooniprotsessis kontsentratsioonis ainult kuni 0,2 massiprotsenti valmispolümeerist. Pärast selle aine kasutusala laiendamise taotlust võttis toiduohutusamet 26. jaanuaril 2022 vastu heakskiitva teadusliku arvamuse (8) selle kasutamise kohta polü(etüleen-2,5-furaandikarboksülaadi) (PEF) tootmise polümerisatsiooniprotsessis kontsentratsioonis kuni 0,1 massiprotsenti valmispolümeerist. Toiduohutusamet järeldas, et sellises koguses kasutamisel ei tuvastatud aine migratsiooni, sest see viidi polüestrirahelasse. Seetõttu ei ole ka põhjust eeldada, et selle kasutamisel PEFis kontsentratsioonis 0,2 massiprotsenti oleks aine migratsioon oluliselt suurem. Kuna aine kasutamine on ohutu, sest see viiakse täielikult polümeeri, ning et tagada järjepidevus ja lihtsus, on asjakohane laiendada kehtivat luba kasutada seda ainet PETis kontsentratsioonis 0,2 massiprotsenti ka PEFi tootmisele.

(14)

Komisjoni määrusega (EL) 2019/1338 (9) on lubatud kasutada ainet (R)-3-hüdroksübutüraadi ja (R)-3-hüdroksüheksanaadi kopolümeeri (PHBH, toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1059). Siiski näib, et selle aine lubatud kasutusviisi spetsifikatsioon vajab täpsustamist. Kuna PHBH on mikroobse fermentatsiooni teel saadav makromolekul ja määruse (EL) nr 10/2011 järgi tuleb täpsustada, et sellise fermenteerimisega saadakse makromolekul, tuleks PHBH spetsifikatsiooni lisada viide sellele tootmismeetodile. Lisaks on lubatud lühiajaline kuumutamine, kuid ei ole määratud kõrgeimat temperatuuri. Kõrgeima temperatuuri puudumise tõttu võidakse kuumutada kõrgematel temperatuuridel, kui on ette nähtud toiduohutusameti arvamuses, mille alusel aine kasutamise luba anti ja milles viidatakse kuumtäitmise tingimustele, kusjuures need tingimused on määratletud määruses (EL) nr 10/2011 kui temperatuur, mis ei ületa täitmise momendil 100 °C. Lisaks märgitakse arvamuses, et ainet sisaldava plasti sulamistemperatuur jääb vahemikku 120–150 °C. Peale selle tähendab kõrgeima temperatuuri puudumine, et ei ole selge, milliseid katsetingimusi tuleks kasutada, et kontrollida vastavust määrusele (EL) nr 10/2011 seoses spetsifikatsioonis nimetatud lühiajalise kuumutamisega. Seetõttu tuleks spetsifikatsiooni täpsustada kasutustingimusega, sest see ei ületa arvamuses ette nähtud temperatuuritingimusi.

(15)

Toiduohutusamet võttis vastu heakskiitva teadusliku arvamuse (10) fosforhappe trifenüülestri ja α-hüdro-ω-hüdroksüpolü[oksü(metüül-1,2-etaandiüül)]-C10–16-alküülestrite polümeeri (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1076) kasutamise kohta lisaainena akrüülnitriil-butadieenstüreenkopolümeerides (ABS) kontsentratsioonis kuni 0,025 massiprotsenti. Toiduohutusamet jõudis järeldusele, et aine kasutamine ei ole tarbijale ohtlik, kui seda kasutatakse kokkupuutes veepõhise, happelise ja alkoholisisaldusega toiduga ning õli-vees tüüpi emulsioonidega ühekordseks ja korduvaks kasutamiseks ning pikaajaliseks toatemperatuuril ja madalamal temperatuuril säilitamiseks ettenähtud, ABSi sisaldavates materjalides ja esemetes lisaainena kontsentratsioonis kuni 0,025 massiprotsenti ja kui selle migratsioon ei ületa 0,05 mg toidu kg kohta. Kuna migratsioonikatsed tehti selleks, et vaadelda kasutamist kokkupuutes igat liiki toiduainetega, on asjakohane lubada seda lisaainet kasutada kõigi toiduainetega kokkupuutuvate ABSi sisaldavate materjalide ja esemete valmistamisel, mis on ette nähtud kasutamiseks toatemperatuuril ja madalamal temperatuuril, ning kehtestada toiduohutusameti arvamusele vastav migratsiooni piirnorm.

(16)

Toiduohutusamet võttis 19. septembril 2019 vastu heakskiitva teadusliku arvamuse (11) aine tris(2-etüülheksüül)benseen-1,2,4-trikarboksülaatestri (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1078, CASi number 3319-31–1) kasutamise kohta lisaainena (plastifikaatorina) toiduga kokkupuutuvas polü(vinüülkloriidis) (PVC). Selles arvamuses järeldas toiduohutusamet, et üldiselt on toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1078 kasutamine pehme PVC valmistamisel ohutu. Seetõttu on asjakohane anda luba seda ainet kasutada. Toiduohutusameti järeldus põhineb siiski eeldusel, et aine migratsioon ei ületa 5 mg toidu kg kohta. Lisaks märkis toiduohutusamet, et muudest allikatest pärit täiendav ainekogus võib suurendada kokkupuudet ainega toiduga kokkupuutuvast plastmaterjalist pärit ainega ning seetõttu tuleks kaaluda parandusteguri kohaldamist. Selle aine kohta puuduvad kõiki allikaid katvad otse mõõdetud andmed kogu elanikkonna kokkupuute kohta, mistõttu sobib asjakohaste teaduslike andmete esitamiseni kohaldada 20 % parandustegurit. Lisaks märkis toiduohutusamet oma arvamuses, et tema hinnang ei hõlma selle aine kasutamist kokkupuutes imikutoiduga. Seetõttu ei ole tõestatud, et selle aine kasutamine kokkupuutes imikutoiduga vastaks määruse (EÜ) nr 1935/2004 artikli 3 nõuetele. Järelikult tuleks selle aine kasutamiseks loa andmisel kohaldada selle migratsiooni piirnormi 1 mg toidu kg kohta ja piirangut, mis välistab selle kokkupuute imikutele mõeldud toiduga. Selleks et tagada selgus ja kooskõla sarnaste piirangutega, on asjakohane viidata Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 609/2013 artikli 2 lõike 2 punktis a sätestatud imiku määratlusele (12).

(17)

Kuna määruse (EL) nr 10/2011 I lisa tabeli 2 rühmapiirangus 32 on sätestatud plastifikaatorite jaoks konkreetsete ainete summaarse migratsiooni piirnormid ja toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1078 on samuti plastifikaator, on asjakohane kohaldada seda rühmapiirangut ka selle aine suhtes. Selleks et kaotada kahtlused selle rühmapiirangu olemuse kohta, oleks asjakohane märkida, et see puudutab plastifikaatoreid.

(18)

Pärast seda, kui esitati taotlus saada luba kasutada ainet naatriumtrietanoolamiinperkloraadi dimeeri (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1080) lisaainena jäigast PVCst valmistatavates korduvkasutatavates veega kokkupuutumiseks ettenähtud pudelites, võttis toiduohutusamet 29. aprillil 2020 selle kasutamise kohta vastu heakskiitva teadusliku arvamuse (13). Toiduohutusamet järeldas, et selle kasutamine on ohutu kokkupuutel vee ja happeliste veepõhiste toiduainetega, näiteks puuviljamahladega, sest nii vees kui ka happelistes veepõhistes toiduainetes dissotsieerub aine naatriumtrietanoolamiinperkloraadi dimeer täielikult trietanoolamiiniks ja perkloraadiks. Need kaks ainet on juba kantud liidu lubatud ainete loetellu, trietanoolamiin kui toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 793 migratsiooni piirnormiga 0,05 mg/kg ja perkloraat kui toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 822 migratsiooni piirnormiga 0,002 mg/kg. Toiduohutusamet jõudis järeldusele, et neid piirnorme tuleks kohaldada ka toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1080 suhtes, sest kui ainet kasutatakse plastis, mis puutub kokku vee ja happelise veepõhise toiduga, see dissotsieerub ja nii tagatakse selle ohutus täielikult nende kahe aine puhul kehtestatud migratsiooni piirnormidega. Lisaks kinnitas toiduohutusamet, et toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 822 migratsiooni tuleks väljendada perkloraadina (14). Seetõttu on asjakohane kehtestada määruse (EL) nr 10/2011 I lisa tabelis 2 kaks rühmapiirangut, nii et ühte rühma kuuluvad toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1080 koos toiduga kokkupuutuva materjali ainega nr 793 ning teise rühma toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 822 väljendatuna perkloraadina. Seetõttu on asjakohane toiduga kokkupuutuva materjali aineid nr 793 ja 822 käsitlevaid kandeid vastavalt muuta ning lisada aine naatriumtrietanoolamiinperkloraadi dimeer (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1080) lisaainena liidu lubatud ainete loetellu piiranguga, et seda võib kasutada ainult kokkupuutel toiduainetega, mis kuuluvad III lisa tabeli 2 toidukategooriasse viitenumbriga 01.01.A, mille alla kuuluvad vesi ja toiduohutusameti käsitletud happelised veepõhised toiduained.

(19)

Pärast seda, kui esitati taotlus saada luba kasutada ainet küllastunud C16–18 rasvhapetega osaliselt esterdatud N,N-bis(2-hüdroksüetüül)stearüülamiini (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1081) lisaainena selliste kuivade toiduainete, happeliste toiduainete ja alkohoolsete jookidega kokkupuutuvas plastmaterjalis, mida hoitakse toatemperatuuril kuni kuus kuud, võttis toiduohutusamet selle kasutamise kohta vastu osaliselt heakskiitva teadusliku arvamuse (15). Hindamises võttis toiduohutusamet arvesse taotleja esitatud migratsiooniandmeid üle kuue kuu toatemperatuuril ja madalamal temperatuuril säilitamise tingimuste katsetamise kohta. Toiduohutusamet jõudis järeldusele, et N,N-bis(2-hüdroksüetüül)stearüülamiin ei ole tarbijale ohtlik, kui seda kasutatakse kontsentratsioonis kuni 2 massiprotsenti kõigis polümeerides, mis on ette nähtud kokkupuuteks ainult kuivade toiduainetega, tingimusel et N,N-bis(2-hüdroksüetüül)stearüülamiinina arvutatud N,N-bis(2-hüdroksüetüül)stearüülamiini ning selle mono- ja diestri summa migratsioon ei ületa toiduga kokkupuutuva materjali ainete nr 19 ja 20 kohta kehtestatud konkreetsete ainete summaarse migratsiooni piirnormi, mis peab toiduohutusameti arvamuse kohaselt hõlmama ka N,N-bis(2-hüdroksüetüül)stearüülamiini mono- ja diestri migratsiooni. Seetõttu on asjakohane lubada seda ainet kasutada kontsentratsioonis kuni 2 massiprotsenti ainult kuivade toiduainetega toatemperatuuril kokkupuutumiseks ettenähtud plastmaterjali tootmiseks ning see tuleks lisada toiduga kokkupuutuva materjali ainete nr 19 ja 20 kohta kehtestatud rühmapiirangusse.

(20)

Ometi oli toiduohutusamet ka arvamusel, et esitatud andmed ei võimalda hinnata toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1081 ohutust kokkupuutel happeliste toiduainete ja alkohoolsete jookidega, ning viitas, et eelkõige kokkupuutel rasvase toiduga oleks migratsioon suur. Seetõttu on asjakohane vähendada prognoositavat riski, et tarbijad kasutavad seda ainet sisaldavat plasti kokkupuutes muu toiduga kui kuivad toiduained. Selleks peaksid seda ainet tohtima kasutada ainult toidukäitlejad toidu pakendamise eesmärgil. Lisaks märkis toiduohutusamet, et madalama esterdusastme juures võib migratsioon suureneda ja ületada migratsiooni piirnorme, kui plastmaterjal, milles seda kasutatakse, on paksem, ning et olulised võivad olla ka muud näitajad, näiteks polümeeri polaarsus. Nõuetele vastavuse kontrollimist käsitlevas märkuses tuleks osutada, et materjali paksuse, polümeeri polaarsuse ja aine enda esterdusastme põhjal on oht ületada migratsiooni piirnormid.

(21)

Toiduohutusamet võttis vastu heakskiitva teadusliku arvamuse (16) fosforhappe ja 2-hüdroksüetüülmetakrülaadi segaestrite (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1082) kasutamise kohta polümetüülmetakrülaadipõhistes komposiitmaterjalides, mis on ette nähtud korduvaks kokkupuuteks igat liiki toiduainetega. Toiduohutusamet jõudis järeldusele, et aine ei ole tarbijale ohtlik, kui seda kasutatakse komonomeerina kontsentratsioonis kuni 0,35 massiprotsenti ja tingimusel, et selle migratsioon ei ületa 0,05 mg toidu kg kohta, väljendatuna fosforhappe mono-, di- ja triestrite ning difosforhappe mono-, di-, tri- ja tetraestrite summana. Kuigi toiduohutusamet viitas selle aine kasutamisele komposiitmaterjalides, võib see termin hõlmata ka materjale, mis ei ole polümeerid ja mis ei ole seega plast määruse (EL) nr 10/2011 tähenduses. Sellest tulenevalt on asjakohane lubada kasutada seda lähteainet polümetüülmetakrülaadi tootmisel kontsentratsioonis kuni 0,35 massiprotsenti ja kehtestada migratsiooni piirnorm vastavalt toiduohutusameti arvamusele.

(22)

Toiduohutusamet võttis vastu heakskiitva teadusliku arvamuse (17) lähteaine bensofenoon-3,3’,4,4’-tetrakarboksüüldianhüdriidi (BTDA; toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 1083) kasutamise kohta. Toiduohutusamet jõudis järeldusele, et aine BTDA kasutamine ei ole tarbijale ohtlik, kui seda kasutatakse kontsentratsioonis kuni 43 % komonomeerina polüimiidide tootmisel korduvaks kokkupuuteks happelise ja rasvase toiduga temperatuuril kuni 250 °C, tingimusel et BTDA migratsioon ei ületa 0,05 mg/kg. Kuna konkreetse aine migratsiooni katsed, mille põhjal toiduohutusamet tegi selle aine kasutamise kohta heakskiitva järelduse, viidi läbi korduvkasutuse tingimustes äädikhappe (mudelaine B) ja oliiviõliga (mudelaine D2) ning amet täheldas, et see ei tekita ohtu ka ühekordse kasutuse korral, on asjakohane lubada seda lähteainet kasutada kontsentratsioonis kuni 43 massiprotsenti polümeeris, et toota polüimiide, mis puutuvad kokku toiduainetega, mille puhul on määruse (EL) nr 10/2011 III lisa tabelis 2 sätestatud ainult mudelaine B ja/või D2, temperatuuril kuni 250 °C ning kui selle kasutamise suhtes kehtib migratsiooni piirnorm 0,05 mg toidu kg kohta.

(23)

Selleks et võimaldada ettevõtjatel kohaneda kehtivates lubades tehtavate ja käesolevas määruses sätestatud teatavate muudatustega, tuleks ette näha, et plastmaterjalid ja -esemed, mis vastavad määrusele (EL) nr 10/2011, nagu seda kohaldatakse enne käesoleva määruse jõustumise kuupäeva, on lubatud esmakordselt turule lasta 18-kuulise üleminekuperioodi jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist ning need võivad turule jääda kuni varude lõppemiseni. Valmis plastmaterjalide ja -esemete tootmine hõlmab tavaliselt aga mitme tootmise vaheetapi toote ja aine tarnimist teiste ettevõtjate poolt. Tarbijaohutuse huvides tuleks võimalikult tõhusalt ja minimaalse viivitusega saavutada täielik vastavus käesolevale määrusele. Seetõttu tuleks nõuda, et käesolevale määrusele veel mittevastavaid vahetooteid ja -aineid tootvad ettevõtjad teavitaksid nende toodete kasutajaid juba üheksa kuu jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist sellest, et neid tooteid ei saa kasutada selliste plastmaterjalide ja -esemete tootmiseks, mis lastakse turule pärast 18-kuulise üleminekuperioodi lõppu.

(24)

Käesoleva määrusega tühistatakse töötlemata puidujahu ja -kiu (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 96) ning salitsüülhappe (toiduga kokkupuutuva materjali aine nr 121) kasutusload, sest ei ole võimalik kindlaks teha, kas need load on praegusel kujul kooskõlas määrusega (EÜ) nr 1935/2004, arvestades, et vaja on teavet konkreetsete ainete või nende ainete konkreetsete kasutusviiside kohta, et nende lubadega ei võimaldataks ainete ohtlikku kasutamist. Samas, et tagada sujuv üleminek võimalikele piiratumatele lubadele, juhul kui ettevõtjad, kes on neid aineid tootnud või kasutanud enne käesoleva määruse jõustumist, leiavad, et mõned konkreetsed kasutusviisid vastavad määrusele (EÜ) nr 1935/2004, on asjakohane lubada neid aineid sisaldavaid plastmaterjale ja -esemeid turule lasta tingimusel, et nende konkreetsete kasutusviiside loa taotlus esitatakse proportsionaalse ajavahemiku jooksul pärast käesoleva määruse jõustumist. Mis puudutab puidujahu ja -kiude, siis leidis toiduohutusamet puitu käsitlevas arvamuses, et puidusarnaseid materjale tuleb hinnata igal üksikjuhul eraldi ja liigiti, mistõttu peaks selline taotlus käsitlema konkreetset puiduliiki.

(25)

Käesoleva määrusega ette nähtud meetmed on kooskõlas alalise taime-, looma-, toidu- ja söödakomitee arvamusega,