(1)

12. detsembril 2015 ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Pariisi kokkulepe (4) (edaspidi „Pariisi kokkulepe“) jõustus 4. novembril 2016. Pariisi kokkuleppe osalised leppisid kokku hoida maailma keskmise temperatuuri tõus tööstusrevolutsioonieelse tasemega võrreldes tuntavalt alla 2 °C ning teha jõupingutusi temperatuuri tõusu piiramiseks 1,5 °C-ni võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega. Kõnealust kohustust tugevdati 13. novembril 2021 ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni alusel vastu võetud Glasgow kliimapaktiga, milles Pariisi kokkuleppe osaliste kohtumisena toimiv ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverents tunnistab, et juhul, kui temperatuur tõuseb 2 °C asemel 1,5 °C, saab kliimamuutuste mõju olema palju väiksem, ning otsustab jätkata jõupingutusi selleks, et temperatuuri tõus piirduks 1,5 °C-ga.

(2)

Vajadus võtta meetmeid kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks muutub üha pakilisemaks, nagu märgib valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (IPCC) oma 7. augusti 2021. aasta aruandes „Climate change 2021: The Physical Science Basis“ („Kliimamuutused 2021: reaalteaduslik alus“), 28. veebruari 2022. aasta aruandes „Climate Change 2022: Impacts, Adaptation and Vulnerability“ („Kliimamuutused 2022: mõju, kohandumine ja kaitsetus“) ning 4. aprilli 2022. aasta aruandes „Climate Change 2022: Mitigation of Climate Change“ („Kliimamuutused 2022: kliimamuutuste leevendamine“). Seepärast peaks liit selle pakilise küsimusega tegelema, suurendades oma jõupingutusi.

(3)

Liit on kehtestanud õigusraamistiku, et saavutada 2030. aastaks seatud eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet vähemalt 40 %, mille Euroopa Ülemkogu kiitis heaks 2014. aastal enne Pariisi kokkuleppe jõustumist. Kõnealusesse õigusraamistikku kuuluvad muu hulgas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87/EÜ, (5) millega luuakse liidus kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem (ELi HKS), Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/841, (6) millega nõutakse liikmesriikidelt maakasutusest, maakasutuse muutusest ja metsandusest (LULUCF) tuleneva kasvuhoonegaaside heite ja sellest tulenevate kasvuhoonegaaside sidumise tasakaalustamist, ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) 2018/842, (7) millega kehtestatakse riiklikud eesmärgid kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamiseks 2030. aastaks sektorites, mis ei ole hõlmatud direktiiviga 2003/87/EÜ ega määrusega (EL) 2018/841.

(4)

Komisjoni 11. detsembri 2019. aasta teatises „Euroopa roheline kokkulepe“ on nähtud ette lähtepunkt liidu kliimaneutraalsuse eesmärgi saavutamiseks hiljemalt 2050. aastaks ja pärast seda negatiivsete heitkoguste eesmärgi saavutamiseks, nagu on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2021/1119 (8) (Euroopa kliimamäärus) artikli 2 lõikes 1. Euroopa rohelises kokkuleppes on esitatud ulatuslikud üksteist vastastikku tugevdavad meetmed ja algatused, mille eesmärk on saavutada liidus 2050. aastaks kliimaneutraalsus, ning uus majanduskasvu strateegia, mille eesmärk on muuta liit õiglaseks ja jõukaks, nüüdisaegse, ressursitõhusa ja konkurentsivõimelise majandusega ühiskonnaks, kus majanduskasv on ressursikasutusest lahutatud. Samuti on selle eesmärk kaitsta, säilitada ja suurendada liidu looduskapitali ning kaitsta kodanike tervist ja heaolu keskkonnaga seotud ohtude ja mõjude eest. Samas on sellel üleminekul soolise võrdõiguslikkuse aspektid ning eriti suur mõju teatavatele ebasoodsas olukorras olevatele ja vähekaitstud rühmadele, nagu eakamad inimesed, puuetega inimesed ja rassilise või etnilise vähemuse taustaga inimesed. Seepärast tuleb tagada, et üleminek oleks õiglane ja kaasav ning kedagi ei jäetaks kõrvale.

(5)

Nõukogu võttis 16. juunil 2022 vastu soovituse õiglase kliimaneutraalsusele ülemineku tagamise kohta, (9) milles ta rõhutas vajadust kaasnevate meetmete järele ning vajadust pöörata erilist tähelepanu nende piirkondade, tööstusharude, mikro-, väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, töötajate, kodumajapidamiste ja tarbijate toetamisele, kes seisavad silmitsi suurimate probleemidega. Kõnealuses soovituses julgustatakse liikmesriike kaaluma järgmiste valdkondade meetmete kogumit: tööhõive ja tööturustaatuste vaheline liikumine, töökohtade loomine ja ettevõtlus, töötervishoid ja tööohutus, riigihanked, maksustamis- ja sotsiaalkaitsesüsteemid, esmatähtsad teenused ja eluase ning muu hulgas soolise võrdõiguslikkuse tugevdamiseks haridus ja koolitus.

(6)

Määruse (EL) 2021/1119 vastuvõtmisega on liit sätestanud oma õiguses siduva eesmärgi saavutada 2050. aastaks kogu majandust hõlmav kliimaneutraalsus, vähendades selleks ajaks netoheidet nullini, ja eesmärgi saavutada pärast seda negatiivsed heitkogused. Kõnealuses määruses on kehtestatud ka siduv eesmärk vähendada liidusisest kasvuhoonegaaside netoheidet (heide pärast neeldajates sidumise mahaarvamist) 2030. aastaks vähemalt 55 % võrreldes 1990. aasta tasemega. Samuti on määruses sätestatud, et netosidumise panust liidu 2030. aasta kliimaeesmärgi saavutamisse piiratakse 225 miljoni CO2 ekvivalenttonnini.

(7)

Määruses (EL) 2021/1119 sätestatud kohustuste täitmiseks ja Pariisi kokkuleppe kohase liidu osaluse tagamiseks tuleks kohandada liidu õigusraamistikku, millega saavutada 2030. aastaks seatud kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk.

(8)

Määruses (EL) 2018/842 sätestatakse aastateks 2021–2030 liikmesriikide kohustused vähima nõutava panuse osas, et saavutada liidu praegune eesmärk vähendada kõnealuse määruse artikliga 2 hõlmatud sektorites kasvuhoonegaaside heidet 2030. aastal 30 % võrreldes 2005. aasta tasemega. Samuti on selles sätestatud õigusnormid aastaks eraldatavate heitkoguste kindlaksmääramise kohta ja õigusnormid, mille alusel hinnatakse liikmesriikide edusamme miinimumeesmärkide täitmisel.

(9)

Kuigi heitkogustega kauplemist kohaldatakse ka meretranspordi ning hoonete kasvuhoonegaaside, maanteetranspordi ja täiendavate sektorite heite suhtes, peaks määruse (EL) 2018/842 kohaldamisala jääma samaks. Seega tuleks määrust (EL) 2018/842 jätkuvalt kohaldada liidusisesest laevandusest tuleneva kasvuhoonegaaside heite suhtes, kuid mitte rahvusvahelisest laevandusest tuleneva kasvuhoonegaaside heite suhtes. Olmejäätmete põletamiseks mõeldud käitiste lisamine direktiivi 2003/87/EÜ I lisasse nimetatud direktiivi artiklite 14 ja 15 kohaldamiseks ei tohiks muuta ka määruse (EL) 2018/842 kohaldamisala. Liikmesriigi kasvuhoonegaaside heide, mis kuulub määruse (EL) 2018/842 kohaldamisalasse ja mida tuleb vastavuskontrollide tegemisel arvesse võtta, määratakse ka edaspidi kindlaks pärast inventuuriandmete ülevaatamist vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EL) 2018/1999 (10).

(10)

Kooskõlas riiklikke kasvuhoonegaaside inventuure käsitlevate IPCC 2006. aasta suunistega teatatakse biomassi energiaks muundamisest pärit CO2 heitest määruse (EL) 2018/841 kohaste maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsanduse inventuurikategooriate alusel. Topeltarvestuse vältimiseks on biokütustest, vedelatest biokütustest ja biomasskütustest tulenev kasvuhoonegaaside heide määruse (EL) 2018/842 kohase kasvuhoonegaaside heite kindlaksmääramisel null. Maakasutuse kaudse muutuse mõju arvessevõtmiseks ja selliste kütuste säästlikkuse edendamiseks on oluline, et kõik liikmesriigid rakendaksid täielikult Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/2001, (11) sealhulgas selle säästlikkuse ja kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise kriteeriume selliste kütuste puhul.

(11)

Mõnes sektoris on kasvuhoonegaaside heide kas suurenenud või püsinud stabiilsena. Komisjon sedastas oma 17. septembri 2020. aasta teatises „Euroopa 2030. aasta kliimaeesmärgi suurendamine: investeerimine kliimaneutraalsesse tulevikku meie inimeste hüvanguks“, et 2030. aastaks seatud suurendatud üldeesmärki kasvuhoonegaaside heite vähendamiseks on võimalik saavutada ainult juhul, kui oma panuse annavad kõik sektorid.

(12)

Euroopa Ülemkogu märkis oma 11. detsembri 2020. aasta järeldustes, et liit saavutab kasvuhoonegaaside heite vähendamise uue 2030. aasta eesmärgi ühiselt ja võimalikult kulutõhusal viisil, et selles jõupingutuses osalevad kõik liikmesriigid, võttes arvesse õigluse ja solidaarsuse kaalutlusi ning seejuures kedagi kõrvale jätmata, ning et uus 2030. aasta eesmärk tuleb saavutada viisil, mis säilitab liidu konkurentsivõime ning võtab arvesse liikmesriikide, sealhulgas saartel asuvate liikmesriikide ja saarte erinevaid lähtepositsioone, konkreetseid riiklikke olusid ning kasvuhoonegaaside heite vähendamise potentsiaali, samuti tehtud jõupingutusi.

(13)

Selleks et saavutada liidu uus 2030. aasta eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet võrreldes 1990. aasta tasemega vähemalt 55 %, tuleb määrusega (EL) 2018/842 hõlmatud sektorites kasvuhoonegaaside heitkoguseid järk-järgult vähendada, kuni need kahanevad 2030. aastaks 2005. aasta tasemega võrreldes 40 % võrra. Määrus (EL) 2018/842 aitab kaasa ka Pariisi kokkuleppe eesmärkide saavutamisele ja hiljemalt 2050. aastaks liidu kliimaneutraalsuse eesmärgini jõudmisele, nagu see on sätestatud määruses (EL) 2021/1119 ja milleni jõudmine nõuab kõigi liikmesriikide jõupingutuste ühtlustamist aja jooksul, võttes samal ajal arvesse iga konkreetse riigi olusid.

(14)

Määruses (EL) 2018/842 sätestatud kasvuhoonegaaside heite vähendamise 2030. aasta eesmärki tuleb iga liikmesriigi puhul muuta. Kasvuhoonegaaside heite vähendamise riiklike 2030. aasta eesmärkide muutmisel tuleks kasutada sama metoodikat, mida kasutati määruse (EL) 2018/842 vastuvõtmisel, mil liikmesriikide panuste kindlaksmääramisel võeti arvesse nende erinevat suutlikkust ja kulutõhususe võimalusi, et tagada jõupingutuste õiglane ja tasakaalustatud jaotumine. Iga liikmesriigi kasvuhoonegaaside heite vähendamise 2030. aasta eesmärgi kindlaksmääramisel tuleks seega lähtuda kõnealuse määrusega hõlmatud 2005. aasta kasvuhoonegaaside heite tasemest, nagu see on määruse artikli 4 lõike 3 kohaselt läbi vaadatud, võtmata arvesse selliste käitiste tõendatud kasvuhoonegaaside heidet, mis tegutsesid 2005. aastal ja mis liideti ELi HKSiga alles pärast 2005. aastat.

(15)

Seetõttu on vaja alates käesoleva määruse jõustumise aastast kehtestada uued siduvad riiklikud piirmäärad, mis on väljendatud aastaks eraldatud heitkogustena. Need piirmäärad viivad järk-järgult iga liikmesriigi kasvuhoonegaaside heite vähendamise 2030. aasta eesmärgi saavutamiseni. Käesoleva määruse jõustumise aastale eelnevateks aastateks kehtestatud iga-aastased piirmäärad, mis on sätestatud komisjoni rakendusotsuses (EL) 2020/2126, (12) jäävad kehtima.

(16)

COVID-19 pandeemia ja Venemaa agressioonisõda Ukraina vastu mõjutavad liidu majandust ja selle kasvuhoonegaaside heite taset määral, mida ei ole veel võimalik täielikult kvantifitseerida. Teisest küljest on liit kasutusele võtnud oma seni suurima stiimulite paketi ja kiirendab fossiilkütustest loobumist, mis võib samuti mõjutada kasvuhoonegaaside heite taset. Selle ebakindluse ja kasvuhoonegaaside heidet mõjutavate muude ettenägematute sündmuste tõttu on asjakohane heiteandmed 2025. aastal läbi vaadata ja vajaduse korral 2025. aastal ajakohastada aastateks 2026–2030 eraldatud heitkoguseid. Ajakohastamine peaks põhinema riiklike inventuuriandmete põhjalikul läbivaatamisel komisjoni poolt eesmärgiga määrata kindlaks iga liikmesriigi 2021., 2022. ja 2023. aasta keskmine kasvuhoonegaaside heide.

(17)

Kooskõlas määrusega (EL) 2021/1119 tuleks esmatähtsaks pidada otsese kasvuhoonegaaside heite vähendamist, millega koos tuleb kliimaneutraalsuse saavutamiseks suurendada süsinikdioksiidi sidumist. Määruses (EL) 2021/1119 märgitakse, et süsinikdioksiidi sidumine hõlmab looduslikke ja tehnoloogilisi lahendusi. On oluline seada sisse liidu süsteem ohutult ja püsivalt säilitatud süsinikdioksiidi tehnoloogiliste lahenduste abil sidumise sertifitseerimiseks, mis annaks liikmesriikidele ja turuosalistele selguse sellise süsinikdioksiidi sidumise edendamiseks. Kui selline sertifitseerimissüsteem on jõus, saab analüüsida sellise süsinikdioksiidi sidumise arvestust liidu õiguse alusel.

(18)

Selleks et stimuleerida varasemat tegutsemist ja veelgi kindlamalt tagada vastavus keskkonnaeesmärkidele, on vajalik ja asjakohane vähendada kogu ajavahemikuks 2021–2030 eraldatud aastaste heitkoguste laenamise ja ülekandmise ülemmäärasid. Teisest küljest peaks liikmesriikidel olema võimalik järk-järgult vähendada kasvuhoonegaaside heidet ja saavutada 2030. aastaks oma suuremad riiklikud kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid kulutõhusal viisil. Pidades silmas käesoleva määrusega nõutavaid uusi ja rangemaid aastaks eraldatavaid heitkoguseid, on asjakohane suurendada aastaks eraldatud heitkoguste liikmesriikide vahel ülekandmise kehtivaid piirmäärasid. Aastaks eraldatud heitkoguste ülekandmise võimalus edendab liikmesriikide koostööd, võimaldades neil oma kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärke kulutõhusalt saavutada, säilitades samal ajal vastavuse keskkonnaeesmärkidele. Tuleks tagada sellise ülekandmise läbipaistvus, et üle kantaks vastastikku sobival viisil, sealhulgas kasutades enampakkumist, agendilepingu alusel tegutsevaid turuvahendajaid, kahepoolseid kokkuleppeid või elektroonilist liidest, eesmärgiga hõlbustada teabevahetust kavandatava ülekandmise kohta ja vähendada tehingukulusid.

Liikmesriikidel juba on kohustus esitada kokkuvõtlik teave kokkulepitud ülekandmiste kohta kooskõlas komisjoni rakendusmäärusega (EL) 2020/1208 (13). Pärast seda, kui komisjon on esitatud teabe kokku kogunud, tehakse kolme kuu jooksul pärast liikmesriikidelt aruannete saamist elektrooniliselt kättesaadavaks esitatud teabe kokkuvõte, milles esitatakse aastaks eraldatud heitkoguste tehinguhindade vahemik. Lisaks võivad liikmesriigid kahe ajavahemiku jooksul, mis jäävad määruse (EL) 2018/1999 artikli 38 lõikes 4 osutatud rakendusaktide avaldamise ja vastavuskontrolli menetluse alguse vahele, esitada komisjonile iga kuu 15. päeval aruande lõpetatud ülekandmiste kohta. Samuti palutakse liikmesriikidel asjaomast teavet pidevalt ajakohastada, et hõlbustada teabevahetust kavandatava ülekandmise kohta. Komisjon teeb saadud teabest kokkuvõtte ning teeb selle õigeaegselt elektrooniliselt kättesaadavaks. Läbipaistvuse suurendamiseks peaksid liikmesriigid enne tegelikku ülekandmist teavitama määruse (EL) 2018/1999 alusel loodud kliimamuutuste komiteed oma kavatsusest kanda üle osa neile asjaomaseks aastaks eraldatud heitkogusest. Seepärast on asjakohane määrust (EL) 2018/1999 muuta.

(19)

Mõne liikmesriigi puhul on võimalik määruse (EL) 2018/842 nõuete täitmisel arvesse võtta piiratud hulga ELi HKSi heitkoguste ühikute kehtetuks tunnistamist (edaspidi „ELi HKSi paindlikkusmeede“). Tingimustele vastavatest liikmesriikidest kaks ei ole ELi HKSi paindlikkusmeedet kasutanud ja üks ei ole seda täielikult ära kasutanud. Võttes arvesse käesolevas määruses seatud suuremaid eesmärke, tuleks nendele liikmesriikidele anda uus võimalus seda paindlikkusmeedet kasutada või edasi kasutada. Seepärast on asjakohane kehtestada uus tähtpäev, mille saabumiseni on neil liikmesriikidel võimalik teatada komisjonile paindlikkusmeetme kasutamise või edasi kasutamise kavatsusest. Lisaks, võttes arvesse Malta majanduse erilist struktuuri, on kõnealuse liikmesriigi riiklik kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärk, mis põhineb sisemajanduse koguproduktil elaniku kohta, oluliselt suurem kui tema kulutõhus vähendamispotentsiaal. Seetõttu on asjakohane suurendada Malta võimalust kasutada seda paindlikkusmeedet, ilma et see seaks ohtu 2030. aastaks seatud liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgi.

(20)

Lisaks ELi HKSi paindlikkusmeetmele on võimalik liikmesriikide poolt määruse (EL) 2018/842 nõuete täitmisel arvesse võtta LULUCFist tuleneva netosidumise ja netoheite piiratud koguseid (edaspidi „LULUCFi paindlikkusmeede“). Selleks et tagada piisavate leevendusmeetmete rakendamine kuni 2030. aastani, on asjakohane piirata LULUCFi paindlikkusmeetme kasutamist, jagades LULUCFi paindlikkusmeetme kasutamise kahele eraldi perioodile ja kehtestades kummalegi perioodile ülempiiri, mis vastab poolele määruse (EL) 2018/842 III lisas sätestatud kogu netosidumise maksimumkogusest. Samuti on asjakohane viia selle lisa pealkiri kooskõlla määruse (EL) 2018/841 muutmisega, mida tehti komisjoni delegeeritud määrusega (EL) 2021/268 (14). Seetõttu ei ole enam vaja anda määruses (EL) 2018/842 komisjonile volitust võtta vastu delegeeritud õigusakte, et muuta määruse III lisa pealkirja. Seepärast tuleks määruse (EL) 2018/842 artikli 7 lõige 2 välja jätta.

(21)

Kui komisjon leiab, et liikmesriik ei tee piisavaid edusamme määruse (EL) 2018/842 kohaste aastaste heite tasemete saavutamiseks, tuleks tugevdada kõnealuse määruse kohaseid parandusmeetmete mehhanisme, et võimaldada kiireid ja tõhusaid meetmeid. Seepärast on asjakohane vaadata läbi nõuded, mida kohaldatakse parandusmeetmete kavade suhtes, mille liikmesriigid peavad komisjonile esitama, kui edusammud ei ole piisavad.

(22)

Liit ja selle liikmesriigid on ÜRO Euroopa Majanduskomisjoni keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (15) (Århusi konventsioon) osalised. Avalik kontroll ja õiguskaitse kättesaadavus on liidu demokraatlike väärtuste olulised elemendid ja õigusriigi kaitsmise vahendid.

(23)

Liidu kliimameetmetes tuleks kasutada uusimaid teadusandmeid. Seepärast tuleks määruse (EL) 2018/842 kontekstis kasutada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 401/2009 (16) artikli 10a alusel loodud kliimamuutusi käsitleva Euroopa teadusnõukogu nõuandeid.

(24)

Pidades silmas, et määrusega (EL) 2018/841 nähakse alates 2026. aastast ette rangem nõuete täitmise kord, on asjakohane kaotada aastatel 2026–2030 iga liikmesriigi LULUCFi sektoris tekkinud ja sidumist ületava kasvuhoonegaaside heite mahaarvamine. Seepärast tuleks määruse (EL) 2018/842 artikli 9 lõiget 2 vastavalt muuta.

(25)

On asjakohane, et määruse (EL) 2018/842 läbivaatamisel 2024. aastal võetakse arvesse määruse (EL) 2021/1119 kohaseid liidu kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärke, liidu pühendumust Pariisi kokkuleppe eesmärkidele ja kõiki ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsidest tulenevaid asjakohaseid kohustusi. Lisaks peaks see läbivaatamine hõlmama kasvuhoonegaaside heite vähendamise trajektoori, mis on kooskõlas määruse (EL) 2021/1119 kohase siduva eesmärgiga saavutada liidus 2050. aastaks kliimaneutraalsus.

(26)

Enam kui 20 % liidu kasvuhoonegaaside heitest moodustab muude kasvuhoonegaaside kui CO2 (nt metaan, dilämmastikoksiid ja fluoritud gaasid) heide. Muude kasvuhoonegaaside kui CO2 heide on hõlmatud määrusega (EL) 2018/842 ja seega on see tingimata osa meetmetest, mida liikmesriigid kehtestavad, et täita käesoleva määruse alusel 2030. aastaks seatud suuremad kasvuhoonegaaside heite vähendamise eesmärgid. Liikmesriigid peavad esitama komisjonile 30. juuniks 2023 oma lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade ajakohastatud versioonide projektid. Komisjon annab välja sellekohased suunised, sealhulgas selleks, et innustada liikmesriike kehtestama eesmärke ja poliitikameetmeid metaaniheite vähendamiseks. Samuti peavad liikmesriigid hindama, kas nende ühise põllumajanduspoliitika strateegiakavad tuleks läbi vaadata, et kajastada suuremaid eesmärke, mis tulenevad määruse (EL) 2018/842 muutmisest käesoleva määrusega. Komisjon lisab määruse (EL) 2018/1999 artikli 29 lõike 5 kohastesse iga-aastastesse aruannetesse teabe tulemuste kohta, mis on saadud muude kasvuhoonegaaside kui CO2 heitega seotud liidu ja liikmesriikide jõupingutuste kombineerimisel. Samuti peab komisjon hindama lõimitud riiklike energia- ja kliimakavade projekte ja võib anda soovitusi liikmesriikidele, kes ei tee piisavaid edusamme. Komisjon hindab määruse (EL) 2018/841 läbivaatamise raames põllumajandusest tuleneva kasvuhoonegaaside heite praeguseid suundumusi ja tulevikuprognoose ning regulatiivseid võimalusi, et tagada nende kooskõla eesmärgiga vähendada pikas perspektiivis kasvuhoonegaaside heidet kõigis majandussektorites kooskõlas määruses (EL) 2021/1119 sätestatud liidu kliimaneutraalsuse eesmärgi ja liidu kliimaalaste vahe-eesmärkidega. Määruse (EL) 2018/842 läbivaatamisel hindab komisjon, kuidas kõik kõnealuse määrusega hõlmatud sektorid aitavad kaasa kasvuhoonegaaside heite vähendamisele, sealhulgas eelkõige muude kasvuhoonegaaside kui CO2 heite vähendamisele, ka muudes sektorites peale põllumajanduse.

(27)

Kuna käesoleva määruse eesmärke, nimelt kohandada kooskõlas määrusega (EL) 2021/1119 liikmesriikide kohustusi vähima nõutava panuse osas aastateks 2021–2030, et saavutada liidu eesmärk vähendada kasvuhoonegaaside heidet ning aidata saavutada Pariisi kokkuleppe eesmärke, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetme ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(28)

Seepärast tuleks määrusi (EL) 2018/842 ja (EL) 2018/1999 vastavalt muuta,