–

ON, esindaja: Rechtsanwalt E. Sommeregger,

–

Saksamaa valitsus, esindajad: J. Möller, M. Hellmann ja E. Lankenau,

–

Madalmaade valitsus, esindajad: K. Bulterman ja C. S. Schillemans,

–

Euroopa Komisjon, esindajad: N. Yerrell ja G. Braun,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määruse (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT 2004, L 46, lk 1; ELT eriväljaanne 07/08, lk 10), artikli 9 lõike 1 punkti b.

2

Taotlus on esitatud lennuettevõtja NIKI Luftfahrt GmbH pankrotihalduri NMi ja ONi vahelises kohtuvaidluses ONi nõude üle hüvitada kahju, mis tekkis talle selle hotelli territooriumil, kuhu NIKI Luftfahrt ta pärast tema lennu tühistamist majutas.

3

Määruse nr 261/2004 põhjendustes 1, 2, 13 ja 19 on märgitud:

[…]

[…]

4

Määruse artikli 1 lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesolevas määruses kehtestatakse siin nimetatud tingimustel reisijate minimaalsed õigused järgmistes olukordades:

[…]

[…]“.

5

Määruse artiklis 2 on sätestatud:

„Käesolevas määruses kasutatakse järgmisi mõisteid:

[…]

[…]“.

6

Määruse nr 261/2004 artikli 5 lõikes 1 on ette nähtud:

„Lennu tühistamise korral:

[…]

[…]“.

7

Määruse artiklis 9 „Õigus hoolitsusele“ on sätestatud:

„1.   Kui osutatakse käesolevale artiklile, pakutakse reisijatele tasuta järgmist:

[…]

2.   Lisaks võimaldatakse reisijatele tasuta kaks telefonikõnet, teleksi‑ või faksiteadet või elektronkirja.

3.   Käesoleva artikli kohaldamisel pöörab tegutsev lennuettevõtja erilist tähelepanu liikumispuudega isikute vajadustele ning nende saatjatele ning saatjateta reisivate laste vajadustele.“

8

Määruse artikli 12 „Lisahüvitis“ lõikes 1 on ette nähtud:

„Käesoleva määruse kohaldamine ei piira reisijate õigusi lisahüvitisele. Käesoleva määruse alusel antud hüvitis võidakse sellisest lisahüvitisest maha arvata.“

9

Üldise tsiviilseadustiku (Allgemeines bürgerliches Gesetzbuch, edaspidi „ABGB“) § 1313a on sõnastatud järgmiselt:

„Kohustuse täitmiseks kohustatud isik vastutab nii oma seadusliku esindaja kui ka nende isikute süülise käitumise eest nagu oma käitumise eest, keda ta kasutab oma kohustuste täitmisel.“

10

Pakettreisi raames oli ONil broneering lennule Mallorcalt (Hispaania) Viini (Austria), mille pidi teostama NIKI Luftfahrt. Pärast selle lennu tühistamist muudeti nimetatud broneeringut ja Mallorcalt lahkumine lükati järgmise päeva õhtule. Tühistamise tõttu pakkus NIKI Luftfahrt ONile tasuta majutust kohalikus hotellis.

11

Hotellis viibimise ajal ON, kes liigub ratastooli abil, kukkus ja sai raskelt vigastada, kui tema ratastooli esirattad jäid kinni teega risti kulgevasse renni.

12

ON esitas Landesgericht Korneuburgile (liidumaa kohus Korneuburgis, Austria) hagi, nõudes NMilt talle tekitatud kahju hüvitamist. ON väitis, et õnnetus leidis aset nimetatud hotelli territooriumil ja selle sama hotelli töötajad käitusid hooletult, kuna nad seda teega ristuvat renni ei kõrvaldanud ega muutnud ohutuks.

13

See kohus jättis 21. novembri 2018. aasta otsusega hagi rahuldamata seetõttu, et lennuettevõtja oli kohustatud pakkuma üksnes majutust, sest määruses nr 261/2004 ei ole ette nähtud vastutust järelkahju eest, mis tekkis selle hotelli töötajate väidetava hooletuse tõttu, millesse pakuti määruse alusel majutust.

14

Kõnealuse kohtuotsuse peale esitas ON apellatsioonkaebuse Oberlandesgericht Wienile (liidumaa kõrgeim kohus Viinis, Austria), kes tühistas selle kohtuotsuse 14. veebruari 2019. aasta määrusega. Ta leidis, et vastavalt riigisisesele õigusele – mida määruse nr 261/2004 artikli 12 alusel kohaldatakse paralleelselt sama määrusega – vastutab lennuettevõtja selle hotelli töötajate hooletu käitumise eest, keda ta volitas täitma oma kohustust osutada määruse nr 261/2004 artikli 9 lõike 1 punktis b ette nähtud teenuseid. Nii saatis Oberlandesgericht Wien (liidumaa kõrgeim kohus Viinis) asja tagasi esimese astme kohtusse, et see hindaks põhikohtuasjas kõne all oleva õnnetuse konkreetseid asjaolusid.

15

NM esitas seejärel kassatsioonkaebuse Oberster Gerichtshofile (Austria kõrgeim üldkohus), paludes tuvastada, et NIKI Luftfahrt oli ONile tasuta majutust pakkudes täitnud oma määruse nr 261/2004 artikli 9 lõike 1 punktist b tuleneva kohustuse, kuna lennuettevõtja ei ole eelkõige kohustatud oma vastutuse välistamiseks kontrollima lisaks tema poolt väljapakutud hotelli rajatisi.

16

Eelotsusetaotluse esitanud kohtu sõnul ilmneb esiteks Euroopa Kohtu praktikast, et majutuse pakkumise kohustuse täitmata jätmisel tekib reisijal vahetult määrusel nr 261/2004 põhinev õigus hüvitisele, kui tegemist on summadega, mis on lennuettevõtja reisija eest hoolitsemise kohustuse täitmata jätmise korvamiseks vajalikud, asjakohased ja mõistlikud (13. oktoobri 2011. aasta kohtuotsus Sousa Rodríguez jt, C‑83/10, EU:C:2011:652, punkt 44, ja 31. jaanuari 2013. aasta kohtuotsus McDonagh, C‑12/11, EU:C:2013:43, punkt 51). Ei ole aga välistatud, et Euroopa Kohus käsitab kohustuse mittenõuetekohast täitmist samaväärsena kohustuse täitmatajätmisega ja tunnustab ka sel juhul õigust hüvitisele vahetult määruse nr 261/2004 alusel, isegi kui eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul on sama kohustuse mittenõuetekohase täitmise korral tegemist kahju hüvitamisega sellise hüvitise maksmise teel, mille summa on majutuskuludest suurem ja mis määruse nr 261/2004 ülesehitusest lähtudes võiks seega kuuluda artikli 12 kohaldamisalasse.

17

Teiseks täpsustab see kohus, et lennuettevõtjat võib pidada vastutavaks ka ABGB § 1313a alusel majutust pakkuva hotelli töötajate tegevuse eest, kuid seda siiski tingimusel, et hotelli töötajaid on kasutatud lennuettevõtja kohustuse täitmisel. Selleks on esmatähtis teha kindlaks, mis laadi on nimetatud lennuettevõtjale määruse nr 261/2004 artikli 9 lõike 1 punktist b tulenev kohustus. Kui seda kohustust tuleb mõista nii, et lennuettevõtja peab pakkuma üksnes hotellimajutust ja tasuma selle kulud, oleks lennuettevõtja seega vastutav ainult hotelli valiku ja mitte selle hotelli töötajate käitumise eest.

18

Seevastu on mõeldav ka selle sätte laiem tõlgendus, mille kohaselt on lennuettevõtja vastutav majutuse kui sellise eest. Eelotsusetaotluse esitanud kohtu hinnangul vastutab Austria õiguse kohaselt neil asjaoludel lennuettevõtja majutust pakkuva hotelli töötajate hooletuse eest ning lennuettevõtja peab hotelli territooriumil töötajatega seotud objektiivse puuduse korral seega tõendama süü puudumist.

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus on seisukohal, et kuigi määruse nr 261/2004 artikli 9 lõike 1 punkti b sõnastus nõuab tõepoolest üksnes hotellimajutuse „pakkumist“, toetab selle määruse põhjenduses 1 meelde tuletatud eesmärk – tagada reisijate kõrgetasemeline kaitse – majutuskohustusele laiema tõlgenduse andmist, eelkõige seetõttu, et reisijal oleks siis võimalik esitada hagi lennuettevõtja vastu, et saada hüvitist talle hotelli territooriumil tekitatud kahju eest. Lennuettevõtjale ei pandaks sel juhul ebaproportsionaalselt suurt vastutust, sest ta saaks esitada tagasinõude hotellipidaja vastu nendevahelisest lepingust tulenevalt. Kuna reisija hotellis majutamise kohustust tuleb täita üksnes lennuettevõtja tegevusetuse korral, oleks loomulik, kui muu liikmesriigi kui tema asukoha liikmesriigi kohtusse hagi esitamise riski kannab lennuettevõtja, mitte reisija.

20

Neil asjaoludel otsustas Oberster Gerichtshof (Austria kõrgeim üldkohus) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

21

Kõigepealt tuleb märkida, et esimene küsimus käsitleb sisuliselt tagajärgi, mis määrusest nr 261/2004 tulenevalt võivad olla sellel, kui selle määruse artikli 9 lõike 1 punkti b alusel lennuettevõtjal lasuvat hoolitsuskohustust nõuetekohaselt ei täideta, samas kui teise küsimuse eesmärk on teha kindlaks selle kohustuse sisu, mistõttu tuleb esimesena analüüsida teist küsimust.

22

Teise küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määruse nr 261/2004 artikli 9 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sätte alusel lennuettevõtjal olev kohustus pakkuda sättes nimetatud reisijatele tasuta hotellimajutust tähendab lisaks sellele, et lennuettevõtja peab nende reisijate jaoks leidma hotellitoa ja tasuma selle kulud, ka seda, et lennuettevõtja peab võtma enda kanda majutamise kui sellisega seotud üksikasjad.

23

Vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ei tule liidu õiguse sätte tõlgendamisel arvestada mitte üksnes selle sõnastust, vaid ka konteksti ning selle õigusaktiga taotletavaid eesmärke, mille osa säte on (18. jaanuari 2017. aasta kohtuotsus NEW WAVE CZ, C‑427/15, EU:C:2017:18, punkt 19 ja seal viidatud kohtupraktika).

24

Kõnealuse sätte sõnastuse kohta tuleb märkida, et määruse nr 261/2004 artikli 9 „Õigus hoolitsusele“ lõike 1 punktis b on ette nähtud, et asjaomastele reisijatele – sealhulgas nimetatud määruse lennu tühistamist puudutavas artiklis 5 nimetatud reisijad – pakutakse tasuta hotellimajutust eelkõige juhul, kui oodata tuleb üks või mitu ööd. Niisiis on väljend „pakutakse reisijatele tasuta […] hotellimajutus[t]“ vastavuses liidu seadusandja tahtega vältida seda, et reisijad, kes pärast oma lennu tühistamist on uue lennu väljumist oodates sunnitud veetma öö hotellis, peaksid ise otsima hotellitoa ja tasuma selle kulud, kuna nende reisijate eest peab hoolitsema lennuettevõtja, kes peab tegema selleks vajaliku. Seevastu ei nähtu kõnealuse sätte sõnastusest otsesõnu, et lisaks reisijate eest hoolitsemisele oleks liidu seadusandja soovinud kehtestada lennuettevõtjatele ka kohustuse hoolitseda kas vahetult ise või enda volitatud hotelli kaudu majutamise kui sellisega seotud üksikasjade eest.

25

Määruse nr 261/2004 artikli 9 lõike 1 punkti b kontekst kinnitab tõlgendust, mille kohaselt lennuettevõtjad ei ole kohustatud ise korraldama tegelikku majutamist. Nimelt näeb määruse artikli 9 lõige 2 ette, et lennuettevõtjad on asjaomaste reisijate eest hoolitsemise õiguse raames kohustatud pakkuma neile muu hulgas võimalust teha tasuta kaks telefonikõnet või saata tasuta kaks elektronkirja. Kuigi sellest sättest nähtub, et lennuettevõtja peab tegelikult võimaldama reisijatel tasuta kasutada nende toimingute tegemise vahendeid, ei saa sellest järeldada, et lennuettevõtja oleks seega kohustatud korraldama omal vastutusel selleks vajalike sidetoimingute tegemist.

26

Seda tõlgendust kinnitab ühtlasi määruse nr 261/2004 eesmärk, milleks selle põhjenduste 1 ja 13 kohaselt on tagada reisijate kaitstuse kõrge tase, eelkõige kindlustades neile, kelle lend tühistatakse, piisav hoolitsus hilisema lennu ootamise ajal. Selleks annab määrus nr 261/2004 reisijatele õiguse ühetaolistele ja viivitamatutele hüvitamismeetmetele, nagu vajaduse korral tasuta majutus hotellis, mis on ette nähtud selle määruse artikli 9 lõike 1 punktis b, kusjuures need meetmed on ette nähtud reisijate viivitamatute kohapealsete vajaduste rahuldamiseks, sõltumata lennu tühistamise põhjusest (vt selle kohta 10. jaanuari 2006. aasta kohtuotsus IATA ja ELFAA, C‑344/04, EU:C:2006:10, punkt 86).

27

Seda eesmärki arvestades ei saa nõustuda määruse nr 261/2004 artikli 9 lõike 1 punkti b tõlgendusega, mille kohaselt peab lennuettevõtja ise, omal vastutusel hoolitsema asjaomaste reisijate majutamise üksikasjade eest, kuna niisuguseks hoolitsemiseks vajalik väljub koha peal antava ühetaolise ja viivitamatu abi süsteemi raamest, mille liidu seadusandja soovis reisijatele ette näha.

28

Tuleb lisada, et tõlgendust, mille kohaselt lennuettevõtja ei ole kohustatud ise hoolitsema majutamise üksikasjade eest, ei lükka esiteks ümber asjaolu – mida ON peab vastuvõetamatuks –, et niisugune tõlgendus võib kaasa tuua selle, et reisijast saab majutust pakkuva hotellipidaja lepingupartner. Sellega seoses piisab, kui tõdeda, et määruse nr 261/2004 artikli 9 lõike 1 punkt b piirdub sellega, et näeb ette lennuettevõtja kohustuse pakkuda asjaomastele reisijatele tasuta hotellimajutust, ilma et oleks määratletud niisuguseid lepingulisi suhteid reguleerivad üksikasjad, mis võivad selle kohustuse täitmisest tuleneda.

29

Teiseks ei muuda see tõlgendus – vastupidi sellele, mida sisuliselt väidab ON – sisutühjaks määruse nr 261/2004 artikli 9 lõikes 3 lennuettevõtjale pandud kohustust pöörata selle artikli kohaldamisel erilist tähelepanu liikumispuudega isikute vajadustele. Nimelt, isegi kui lennuettevõtja ei ole kohustatud ise hoolitsema nende reisijate, kelle lend on tühistatud, hotellimajutuse üksikasjade eest, peab ta siiski pakkuma neile piisavat hoolitsust, nagu on täpsustatud nimetatud määruse põhjenduses 13; see tähendab, et lennuettevõtja peab hotelli hoolikalt valima pärast seda, kui ta on veendunud, et see hotell vastab mõistlikele ootustele kvaliteedi- ja ohutusnõuete osas ning – kui tegemist on piiratud liikumisvõimega isikutega nagu ON – et hotell on kohandatud nii, et selles saab niisuguseid isikuid heades tingimustes majutada, andes hotellile vajaduse korral teada asjaomaste piiratud liikumisvõimega reisijate olukorrast.

30

Kolmandaks, kuigi – nagu märgib eelotsusetaotluse esitanud kohus – lennuettevõtjatel lasuvat hoolitsuskohustust võiks reisijate kaitse eesmärki silmas pidades tõlgendada laiemalt nii, et lennuettevõtjad peavad ise hoolitsema oma reisijate hotellimajutuse üksikasjade eest, kuivõrd reisijatel võib riigisiseses õiguses deliktilise vastutuse kohta ette nähtud tingimuste ja korra kohaselt olla võimalus esitada oma lennuettevõtja vastu hagi kohtusse niisuguses olukorras, nagu on kõne all põhikohtuasjas, tuleb tõdeda, et määruses nr 261/2004 on see kaitse ette nähtud piiratumal kujul, kehtestades ühetaolise ja viivitamatu abi süsteemi – millele on osutatud ka käesoleva kohtuotsuse punktis 26.

31

Eeltoodut arvestades tuleb teisele küsimusele vastata, et määruse nr 261/2004 artikli 9 lõike 1 punkti b tuleb tõlgendada nii, et selle sätte alusel lennuettevõtjal olev kohustus pakkuda sättes nimetatud reisijatele tasuta hotellimajutust ei tähenda, et lennuettevõtja peab võtma enda kanda majutamise kui sellisega seotud üksikasjad.

32

Esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas määrust nr 261/2004 tuleb tõlgendada nii, et lennuettevõtjat, kes määruse artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt pakkus hotellimajutust reisijale, kelle lend tühistati, võib ainuüksi selle määruse alusel kohustada hüvitama reisijale hotelli töötajate süü tõttu tekkinud kahju.

33

Sellega seoses leiab eelotsusetaotluse esitanud kohus, et käesoleva kohtuotsuse punktis 16 viidatud kohtupraktikast nähtub, et majutuse pakkumise kohustuse täitmata jätmisel tekib reisijal vahetult määrusel nr 261/2004 põhinev õigus hüvitisele, kui tegemist on summadega, mis on lennuettevõtja reisija eest hoolitsemise kohustuse täitmata jätmise korvamiseks vajalikud, asjakohased ja mõistlikud. Selle kohtu sõnul võib teha sellest järelduse, et õigus hüvitisele on ka juhul, kui lennuettevõtja ei täida seda kohustust nõuetekohaselt.

34

Kõigepealt olgu märgitud, et oletus, mille kohaselt on lennuettevõtja süüdi ja millel põhineb esimene küsimus, tugineb eeldusele, et sellel lennuettevõtjal määruse nr 261/2004 artikli 9 lõike 1 punkti b alusel oleva hoolitsuskohustuse alla kuulub asjaomaste reisijate majutamise üksikasjade eest hoolitsemine, mistõttu lennuettevõtja poolt antud kontekstis volitatud hotelli võimalik süü võib tähendada, et lennuettevõtja ei ole seda kohustust nõuetekohaselt täitnud ja seetõttu peab ta vastutama.

35

Arvestades aga teisele küsimusele antud vastust, tuleb seda eeldust pidada vääraks.

36

Igal juhul tuleb sarnaselt eelotsusetaotluse esitanud kohtule tõdeda, et andes reisijatele õiguse hüvitisele olukorras, kus lennuettevõtja ei ole täitnud määruse nr 261/2004 artiklis 9 ette nähtud hoolitsuskohustust, on silmas peetud üksnes nende summade maksmist, mis iga konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades on vajalikud, asjakohased ja mõistlikud, et korvata lennuettevõtja hoolitsuskohustuse mittenõuetekohast täitmist.

37

Seega kuulub õigus nende summade hüvitamisele täielikult selle määrusega reisijate jaoks ette nähtud ühetaoliste ja viivitamatute hüvitamismeetmete süsteemi loogikasse, sest need summad on ette nähtud selleks, et hüvitada kulud, mida reisijad on kandud, et saada samasuguseid ühetaolisi ja viivitamatuid teenuseid, mida lennuettevõtja oleks pidanud neile pakkuma, ilma et selleks oleks vaja iga reisija konkreetset olukorda juhtumipõhiselt hinnata.

38

Seevastu sellise isikliku kahju hüvitamine, mis tekkis lennuettevõtja poolt määruse nr 261/2004 artiklis 9 ette nähtud majutamiseks valitud hotelli töötajate süü tõttu, nõuab tingimata kahju ulatuse juhtumipõhist hindamist ning väljub määruses nr 261/2004 ette nähtud ühetaoliste ja viivitamatute hüvitamismeetmete raamest.

39

Euroopa Kohus on juba asunud seisukohale, et määrus nr 261/2004 ei näe ette, et hüvitatakse isiklikku kahju, mille eest hüvitise maksmine paratamatult eeldab tekitatud kahju ulatuse juhtumipõhist hindamist (vt selle kohta 29. juuli 2019. aasta kohtuotsus Rusu, C‑354/18, EU:C:2019:637, punkt 31).

40

Eeltoodut arvestades tuleb esimesele küsimusele vastata, et määrust nr 261/2004 tuleb tõlgendada nii, et lennuettevõtjat, kes selle määruse artikli 9 lõike 1 punkti b kohaselt pakkus hotellimajutust reisijale, kelle lend tühistati, ei saa ainuüksi selle määruse alusel kohustada hüvitama reisijale hotelli töötajate süü tõttu tekkinud kahju.

41

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse liikmesriigi kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (kaheksas koda) otsustab: