1.

Rumeeniasse kaupa vedav Türgi äriühing esitas Türgi ja Bulgaaria piiril saabumistolliasutusele TIR-märkmiku. Kuigi näib, et kaup ise võeti Rumeenias vastu, jäeti TIR-veoetapp Rumeenia sihttolliasutuses nõuetekohaselt lõpetamata. Seetõttu tekkis tollivõlg. Püüdes sisse nõuda tasumisele kuuluvaid summasid, nõudsid Bulgaaria ametivõimud esmalt nende tasumist TIR-märkmiku valdajalt. See neil ei õnnestunud. Nüüd nõuavad nad nende tasumist TIR-korra kohaselt garantiiühingult.

2.

Garantiiühing on Bulgaaria ametivõimude tehtud sissenõudmisotsuse vaidlustanud. Varhoven administrativen sad (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) soovib sellega seoses teada, kas liikmesriigi pädevad asutused on täitnud TIR-konventsiooniga ( 2 ) kehtestatud kohustuse nõuda tasumisele kuuluvate summade tasumist kõigepealt selleks vahetult kohustatud isikult, enne kui nad esitavad nõude garantiiühingule. Eelotsusetaotluse esitanud kohus palub eelkõige selgitada, milliseid meetmeid tuleb tasumise nõudmiseks võtta ja kuidas määrata kindlaks tollivõla tasumise eest vahetult vastutavad isikud.

3.

Lisaks neile kahele konkreetsele küsimusele tõstatab käesolev kohtuasi üldisemaid küsimusi TIR-konventsiooni eeskirjade ja ühenduse tolliseadustiku (edaspidi „tolliseadustik“) ( 3 ) sätete koostoime ning garantiiühingu TIR-konventsiooni kohase vastutuse olemuse kohta.

4.

TIR-konventsiooni artikli 1 punktis o on „TIR-märkmiku valdaja“ määratletud kui „isik, kellele on vastavuses TIR-konventsiooni asjakohaste sätetega välja antud TIR-märkmik ja kelle nimel on esitatud tollideklaratsioon TIR-märkmiku kujul, väljendades soovi suunata kaup TIR-protseduurile lähtetolliasutuses. Valdaja vastutab maanteesõiduki, autorongi või konteineri koos veosega ja selle juurde kuuluva TIR-märkmiku esitamise eest lähtetolliasutuses, vahetolliasutuses ja sihttolliasutuses ning TIR-konventsiooni teiste asjakohaste sätete nõuetekohase järgimise eest“.

5.

TIR-konventsiooni artikli 1 punkti q kohaselt on „garantiiühing“„ühing, kellele konventsiooniosalise tolliasutus on andnud loa tegutseda TIR-protseduuri kasutavate isikute käendajana“.

6.

TIR-konventsiooni artikkel 8 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Garantiiühing kohustub tasuma impordi- või eksporditollimaksud ja impordi- või ekspordimaksud koos võimaliku viivisega, mis tuleb maksta selle riigi tollialaste õigusaktide alusel, kus avastati eeskirjade eiramine seoses TIR-veoga. Ühing vastutab solidaarselt nende isikutega, kes peavad eespool nimetatud summad tasuma.

2.   Kui konventsiooniosalise õigusaktides ei nähta ette impordi- või eksporditollimaksude ja impordi- või ekspordimaksude tasumist vastavalt lõikele 1, kohustub garantiiühing tasuma samadel tingimustel summa, mis on võrdne impordi- või eksporditollimaksude ning impordi- või ekspordimaksudega ning võimaliku viivisega.

[…]

7.   Kui lõigetes 1 ja 2 nimetatud summad tuleb tasuda, nõuavad pädevad asutused võimaluste piires tasumist selleks vahetult kohustatud isikult või isikutelt enne garantiiühingule nõude esitamist.“

7.

TIR-konventsiooni artikkel 11 sätestab:

„1.   Kui TIR-veoetappi ei ole lõpetatud, ei ole pädeval asutusel õigust garantiiühingult nõuda artikli 8 lõigetes 1 ja 2 nimetatud summade tasumist, kui ühe aasta jooksul pärast seda, kui see asutus on TIR-märkmiku aktsepteerinud, ei ole ta teatanud garantiiühingule kirjalikult lõpetamisest keeldumisest. Sama kehtib ka siis, kui TIR-veoetapi lõppemise kinnitus on saadud ebaseaduslikult või pettusega, kuid sel juhul on tähtaeg kaks aastat.

2.   Artikli 8 lõigetes 1 ja 2 nimetatud summade tasumise nõue esitatakse garantiiühingule kõige varem kolme kuu möödudes pärast kuupäeva, mil ühingule on teatatud, et TIR-veoetapp ei ole lõpetatud või et kõnealune TIR-veoetapi lõppemise kinnitus on saadud ebaseaduslikult või pettusega; selle nõude võib esitada hiljemalt kaks aastat pärast eespool nimetatud kuupäeva. Juhtumite korral, mis eelnimetatud 2-aastase tähtaja möödumisel antakse kohtumenetlusse, tuleb maksenõue esitada siiski ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumise päevast.

3.   Garantiiühing peab nõutud summad tasuma kolme kuu jooksul maksenõude esitamise kuupäevast. Tasutud summad tagastatakse ühingule, kui kahe aasta jooksul pärast maksenõude esitamist tõendatakse tollile, et kõnealuse veo puhul ei ole eeskirju eiratud.“

8.

Tolliseadustiku artikkel 203 näeb ette järgmist:

„1.   Tollivõlg impordil tekib, kui:

kaup, millelt tuleb tasuda imporditollimaks, viiakse ebaseaduslikult tollijärelevalve alt välja.

2.   Tollivõlg tekib kauba tollijärelevalve alt väljaviimise hetkel.

3.   Võlgnikud on:

9.

Tolliseadustiku artikkel 213 sätestab, et „[k]ui ühest tollivõlast tuleneva maksusumma tasumise eest vastutab mitu isikut, vastutavad need selle eest solidaarselt.“

10.

Komisjoni määrusega (EMÜ) nr 2454/93 ( 4 ) kehtestatakse tolliseadustiku rakendussätted. Selle II osa II jaotise 9. peatüki 2. jagu (artiklid 454–457b) sisaldab „TIR-protseduuri“ erinorme. ( 5 )

11.

Rakendusmääruse artikkel 455 sätestab:

„1.   Siht- või lähteliikmesriigi tolliasutused tagastavad TIR-märkmiku lehe nr 2 vastava osa saabumis- või väljumisliikmesriigi tolliasutustele viivitamata ja vähemalt ühe kuu jooksul TIR-veo lõpetamise kuupäevast arvates.

2.   Kui TIR-märkmiku lehe nr 2 vastav osa ei ole tagastatud saabumis- või lähteliikmesriigi tolliasutustele kahe kuu jooksul TIR-märkmiku vastuvõtmise kuupäevast arvates, teatavad asutused sellest asjaomasele garantiiühingule, ilma et see piiraks TIR-konventsiooni artikli 11 lõike 1 kohaselt tehtavat teavitamist.

Samuti teatavad nad sellest TIR-märkmiku omanikule ja paluvad nii temal kui ka asjaomasel garantiiühingul esitada tõendid TIR-veo lõpetamise kohta.

[…]“

12.

Rakendusmääruse artikkel 455a sätestab:

„1.   Kui saabumis- või väljumisliikmesriigi tolliasutus ei ole nelja kuu jooksul alates TIR-märkmiku vastuvõtmise kuupäevast saanud tõendust selle kohta, et TIR-vedu on lõpetatud, algatab ta viivitamata uurimise, et saada vajalikku teavet TIR-märkmiku lõpetamise kohta või, kui see pole võimalik, teha kindlaks, kas on tekkinud tollivõlg, tuvastada võlgnik ja määrata kindlaks tolliasutus, kes vastutab arvestuskande tegemise eest.

Kui tolliasutusele on eelnevalt teatatud, et TIR-vedu ei ole lõpetatud, või kui tal on põhjust nii arvata, algatab ta kohe uurimise.

[…]

5.   Kui uurimisel tehakse kindlaks, et TIR-vedu lõpetati nõuetekohaselt, teavitab saabumis- või väljumisliikmesriigi toll viivitamata garantiiühingut ja TIR-märkmiku omanikku ning vajaduse korral kõiki tolliasutusi, kes võivad olla algatanud sissenõudmismenetluse kooskõlas tolliseadustiku artiklitega 217–232.“

13.

Rakendusmääruse artikkel 457 sätestab:

„1.   Kui TIR-vedu viiakse läbi ühenduse tolliterritooriumil, võib TIR‑konventsiooni artikli 8 lõike 4 kohaselt iga garantiiühing, mille registrijärgne asukoht on ühenduses, muutuda vastutavaks asjassepuutuva TIR-veoga seotud kaupade tollivõlast tuleneva tagatud maksusumma tasumise eest kuni 60000 euro või sellega võrdväärse omavääringulise summa ulatuses TIR-märkmiku kohta.

2.   Liikmesriigis asutatud garantiiühing, kes tolliseadustiku artikli 215 kohaselt vastutab tollivõla tasumise eest, on kohustatud maksma tollivõlast tuleneva tagatud maksusumma.

3.   Tolliseadustiku artikli 215 lõike 1 kolmanda taande kohaselt tasumise eest vastutavaks tunnistatud liikmesriigi tolliasutuse kehtiv teade selle asutuse poolt volitatud garantiiühingule TIR-veo lõpetamata jätmise kohta kehtib ka siis, kui tolliseadustiku artikli 215 lõike 1 esimese või teise taande kohaselt pädevaks tunnistatud teise liikmesriigi tolliasutus jätkab sissenõudmist viimati nimetatud asutuse poolt volitatud garantiiühingult.“

14.

Türgi ja Bulgaaria piiril asuvas Kapitan Andreevo tollipunktis esitati 11. novembril 2008 saabumistolliasutusele TIR-märkmik. TIR-märkmiku valdaja oli Türgi Vabariigis asuv äriühing Sargut OOD. Asjaomase kauba deklareeritud sihtkoht oli Rumeenia.

15.

Bulgaaria ametivõimud ei saanud ettenähtud tähtaja jooksul TIR-märkmiku lehe nr 2 asjakohast osa. Nad saatsid seetõttu Rumeenia tolliasutustele päringu selle kohta, kas TIR-veoetapp on lõpetatud. Rumeenia tolliasutused vastasid, et TIR-märkmiku alusel veetud kaupu ei olnud neile esitatud. TIR-märkmiku lehte nr 2, mille garantiiühing hiljem tõendina esitas, ei olnud Rumeenia sihttolliasutusele esitatud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus leiab, et see leht näib olevat ebatäpne või võltsitud.

16.

Kapitan Andreevo tollibüroo juhataja tegi 10. septembril 2009 Sargut OODi suhtes otsuse, millega ta määras kindlaks tollivõla ja käibemaksu koos seadusjärgse viivisega. Otsus edastati äriühingule Sargut OOD kui TIR-märkmiku valdajale ning garantiiühingule Asotsiatsia na balgarskite predpriyatia za mezhdunarodni prevozi i patishtata (Bulgaaria rahvusvaheliste autovedude ettevõtjate liit, edaspidi „AEBTRI“). Sargut OOD vaidlustas selle otsuse, kuid Varhoven administrativen sad (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) jättis selle oma 2. novembri 2010. aasta kohtuotsusega lõpuks siiski muutmata.

17.

22. novembril 2010 teatati AEBTRI-le TIR-veoetapi lõpetamata jätmisest ja talle esitati maksuvõla tasumise nõue. TIR-konventsiooni artikli 11 lõikes 3 sätestatud tähtaja jooksul AEBTRI võlga ei tasunud.

18.

7. juunil 2011 taotles Svilengradi tollibüroo juhataja riikliku maksuameti pädevalt piirkondlikult talituselt täitemenetluse algatamist äriühingu Sargut OOD suhtes 10. septembri 2009. aasta otsuse kohaselt võlgnetavate summade sissenõudmiseks. Pädevad ametivõimud teatasid Svilengradi tollibüroole hiljem siiski, et võlgnetavaid summasid ei olnud sisse nõutud.

19.

Svilengradi tollibüroo juhataja tegi 5. septembril 2012 sissenõudmisotsuse tasumata tollimaksu ja käibemaksu kohta koos seadusjärgse viivisega (edaspidi „sissenõudmisotsus“). Sissenõudmisotsuse adressaat oli AEBTRI kui garantiiühing. Sissenõudmisotsuses märgiti, et võimaluste piires oli tehtud kõik, et nõuda võlg sisse äriühingult Sargut OOD, kes oli TIR-märkmiku valdaja.

20.

Sissenõudmisotsuse tegemiseni viinud menetluses esitati tõendina mitu dokumenti: rahvusvaheline veokiri, millel oli kaubasaajaks märgitud Irem Corporation SRL, Rumeenia; rahvusvaheline saateleht kaubasaaja allkirja ja templijäljendiga; kauba vastuvõtmise kinnitus äriühingu Irem Corporation SRL allkirja ja templijäljendiga ning vedaja (Sargut OOD) kiri Svilengradi tollibüroole, et TIR-märkmiku alusel toimunud vedu on Rumeenias lõpetatud ja et „Rumeenia tolliasutus kinnitas kauba mahalaadimist TIR-märkmikusse löödud templijäljendiga“.

21.

Eelotsusetaotluse kohaselt saab nende dokumentide põhjal järeldada, et Irem Corporation SRL sai kauba kätte. Ei ole siiski tõendeid, et see kaup sihttolliasutuses deklareeriti.

22.

AEBTRI vaidlustas sissenõudmisotsuse Administrativen sad Haskovos (Haskovo halduskohus, Bulgaaria). Kaebus jäeti rahuldamata. AEBTRI esitas eelotsusetaotluse esitanud kohtule, Varhoven administrativen sadile (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) kassatsioonkaebuse.

23.

Eeltoodut silmas pidades otsustas eelotsusetaotluse esitanud kohus menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimused:

24.

Bulgaaria valitsus, Nachalnik na Mitnitsa Burgas (Burgase tollibüroo (kui Svilengradi tollibüroo õigusjärglase) juhataja), AEBTRI ja Euroopa Komisjon esitasid kirjalikud seisukohad. Nad kõik peale AEBTRI osalesid 26. aprillil 2017 peetud kohtuistungil.

25.

Käesolev ettepanek on üles ehitatud järgmiselt. Pärast põgusat peatumist esimesel küsimusel, mis puudutab Euroopa Kohtu pädevust tõlgendada TIR-konventsiooni (A), suundun ma teise küsimuse juurde, mis puudutab meetmeid, mida liikmesriigi asutused peavad TIR-konventsiooni artikli 8 lõikes 7 sätestatud nõuete täitmiseks võtma (B). Seejärel analüüsin ma korraga kolmandat ja neljandat küsimust, mis puudutavad võimalust pidada kaubasaajat vahetult kohustatud isikuks TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 7 tähenduses ja selle tagajärgi (C).

26.

Oma esimese küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, kas Euroopa Kohus on pädev tõlgendama TIR-konventsiooni.

27.

Komisjon, Bulgaaria valitsus ja Burgase tollibüroo juhataja on väitnud, et sellele küsimusele tuleks vastata jaatavalt. Olen sellega nõus.

28.

TIR-konventsioon kiideti Euroopa Majandusühenduse nimel heaks nõukogu 25. juuli 1978. aasta määrusega (EMÜ) nr 2112/78 ja see jõustus 20. juunil 1983. ( 6 ) Sellest sai seega ELi õiguskorra lahutamatu osa. Euroopa Kohus on pädev tegema eelotsuseid ELi õiguskorra osaks oleva rahvusvahelise konventsiooni tõlgendamise kohta. ( 7 )

29.

Peale selle võib meenutada, et see ei ole tegelikult esimene kord, kui Euroopa Kohtul on palutud TIR-konventsiooni sätteid tõlgendada. ( 8 )

30.

Enne asja sisulist arutelu väärib käesolevas etapis rõhutamist neli sissejuhatavat märkust.

31.

Esiteks ei ole käesolevas ettepanekus põhjalikult selgitatud TIR-konventsiooni toimimist. Seda mitte üksnes sisutiheduse huvides, vaid ka seetõttu, et selle ülesande on juba väljendusrikkalt täitnud kohtujurist Léger oma ettepanekus kohtuasjas BGL, millele ma seetõttu sel eesmärgil viitan. ( 9 )

32.

Teiseks tuleks meenutada, et garantiiühingute õigusi ja kohustusi reguleerivad TIR-konventsioon, ELi tollialased õigusnormid ning nende ühingute ja liikmesriikide asutuste vahel sõlmitud asjaomased kokkulepped. ( 10 ) Nende kokkulepete suhtes kohaldatakse liikmesriigi õigust. ( 11 ) Käesolev ettepanek käsitleb ainult TIR-konventsiooni ja ELi tollialaseid õigusnorme. Seetõttu ei välista ega mõjuta see mingil viisil garantiiühingute sellistest kokkulepetest tulenevaid õigusi ja kohustusi.

33.

Kolmandaks tuleb liikmesriigi kohtu kõigi ülejäänud küsimuste kohta üldiselt meenutada, et tuleb teha vahet ühelt poolt õigustel ja kohustustel, mis tulenevad TIR-konventsioonist, ja teiselt poolt õigustel ja kohustustel, mis tulenevad ELi õigusest. TIR-konventsioon on rahvusvahelise õiguse akt, millega EL on ühinenud. Seetõttu on EL vastu võtnud oma eeskirjad TIR-konventsiooni rakendamiseks ELi õiguskorras. Loomulikult on kõnealused ELi eeskirjad siis liikmesriikide asutustele TIR-konventsiooni kohaldamisel olulised. Need eeskirjad ei ole siiski määravaks TIR-konventsiooni enda tõlgendamisel. Teisisõnu: TIR-konventsiooni rakendamiseks vastu võetud ELi õigusnorme tuleb tõlgendada sellest konventsioonist lähtudes. See kindlasti ei tähenda ega tohiks tähendada, et TIR-konventsiooni tuleb tõlgendada ELi teisestest õigusaktidest lähtudes.

34.

Neljandaks puudutab liikmesriigi kohtu teine eelotsuse küsimus peamiselt seda, milliseid meetmeid liikmesriigi pädevad asutused võtavad, et täita TIR-konventsiooni artikli 8 lõikega 7 kehtestatud kohustus nõuda „võimaluste piires“ tasumist selleks vahetult kohustatud isikult või isikutelt, enne kui nad esitavad nõude garantiiühingule. On tõsi, et sellesse küsimusse on teataval määral peidetud ka küsimus, milliseid isikuid võib pidada „vahetult kohustatud isikuteks“. Kolmanda ja neljanda küsimuse konkreetne eesmärk on eelkõige siiski välja selgitada, kas kaubasaajat saab pidada vahetult kohustatud isikuks TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 7 tähenduses. Pean seetõttu asjakohaseks käsitleda seda küsimust, see tähendab vahetult kohustatud isiku või isikute kindlaksmääramist neile küsimustele antavas ühises vastuses.

35.

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma teise küsimusega teada, kuidas tõlgendada rakendusmääruse artikli 457 lõiget 2 koostoimes TIR-konventsiooni artikli 8 lõikega 7. Ta soovib teada, kas sellisel juhul nagu käesolev on tolliasutused nõudnud „võimaluste piires“ tasumist selleks vahetult kohustatud isikutelt. Kõnealune kohus soovib seeläbi sisuliselt välja selgitada, kas TIR-konventsiooni artikli 8 lõikes 7 sätestatud nõuded on täidetud. Selle sätte kohaselt „nõuavad pädevad asutused võimaluste piires tasumist selleks vahetult kohustatud isikult või isikutelt enne garantiiühingule nõude esitamist“. ( 12 )

36.

Ei tolliseadustik ega rakendusmäärus ei sisalda konkreetseid eeskirju TIR-konventsiooni artikli 8 lõikes 7 sätestatud nõude rakendamise kohta. Konkreetseid meetmeid, mida peab võtma, et nõuda tasumist vahetult kohustatud isikult (isikutelt) enne garantiiühingule nõude esitamist, ei ole ette nähtud. ELi õigusnorm, milles on osutatud garantiiühingute TIR-transiidikorra kohastele kohustustele, on rakendusmääruse artikkel 457. Selle artikli lõikes 1 on sätestatud, et kui TIR-vedu toimub ELi tolliterritooriumil, võib iga garantiiühing, mille registrijärgne asukoht on ELis, muutuda vastutavaks asjassepuutuvate kaupade tollivõlast tuleneva tagatud maksusumma tasumise eest kehtestatud piirmäära ulatuses.

37.

Küsimus taandub seega sellele, kas TIR-konventsiooni artikli 8 lõige 7 ise nõuab, et pädevad asutused esitaksid vahetult kohustatud isikule (isikutele) (ainult) maksenõude või nõuab see ka (kõikide muude) võimalike täitemeetmete võtmist nende isikute suhtes, enne kui garantiiühingult tasumist nõutakse.

38.

Poolte arvamused lähevad sellega seoses lahku. AEBTRI leiab, et enne garantiiühingu poole pöördumist peavad olema võetud kõik võimalikud tasumiseks vahetult kohustatud isikutelt sissenõudmise meetmed. Bulgaaria valitsus ja Burgase tollibüroo juhataja on märkinud, et käesolevas asjas on pädevad asutused teinud TIR-märkmiku valdajalt võla sissenõudmiseks kõik võimaliku. Komisjon kinnitas kohtuistungil, et tema arvates ei nõua TIR-konventsiooni artikli 8 lõige 7 täitemeetmete võtmist vahetult kohustatud isiku (isikute) suhtes.

39.

Nõustun komisjoni, Bulgaaria valitsuse ja Burgase tollibüroo seisukohaga. Minu arvates tuleb TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 7 grammatilise, süstemaatilise ja teleoloogilise tõlgenduse põhjal järeldada, et pädevad asutused on lihtsalt kohustatud maksude tasumist nõudma (teavitama ja maksenõuet esitama). Nad ei pea garantiiühingult maksude tasumise nõudmiseks olema ära kasutanud ka kõik täitemeetmete kaudu maksuvõla sissenõudmise võimalused.

40.

Mis puudutab selle sätte teksti, siis kehtestab TIR-konventsiooni artikli 8 lõige 7 vaid kohustuse nõuda maksude tasumist selleks vahetult kohustatud isikutelt. ( 13 )

41.

TIR-konventsiooni tõlgendamiseks vastu võetud selgitavad märkused annavad selle kohta täpsemaid juhiseid. ( 14 ) Selgitavas märkuses TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 7 kohta on sõnaselgelt märgitud: „Pädeva asutuse võetavad meetmed maksude tasumise nõudmiseks otses(t)elt maksekohustuslas(t)elt peavad sisaldama vähemalt teatise saatmist TIR-veoetapi lõpetamata jätmise kohta ja/või maksenõude edastamist selle TIR-märkmiku valdajale“. ( 15 )

42.

Seega on selgitavas märkuses maksude tasumise nõudmise meetmetena viidatud ainult veoetapi lõpetamata jätmise kohta teatise saatmisele ja maksenõude edastamisele. See annab selgelt mõista, et sundtäitmismeetmete võtmine ei ole vajalik, et pädevad asutused saaksid garantiiühingult TIR-konventsiooni artikli 8 lõigete 1 ja 7 alusel maksude tasumist nõuda.

43.

Järelikult ilmneb tekstist selgelt, et TIR-konventsiooni artikli 8 lõige 7 ei nõua täitemenetluse elluviimist, mida toetab ka seda sätet käsitlev selgitav märkus. Kui asjaomaseid makse ei tasuta maksenõudes määratud tähtaja jooksul, on „tasumise nõudmise“ tingimus minu arvates täidetud.

44.

Seda tõlgendust toetavad ka süstemaatilised argumendid. Esiteks tuleks rõhutada, et TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 1 kohaselt on garantiiühingute vastutus oma olemuselt solidaarne. Seda liiki vastutus tähendab üldiselt, ( 16 ) et iga võlgnik vastutab võla kogusumma tasumise eest ja võlausaldaja on üldjuhul õigus nõuda selle võla tasumist kas ühelt või mitmelt võlgnikult vastavalt oma suvale. ( 17 )

45.

Seda silmas pidades on artikli 8 lõikega 7 kehtestatud nõude näol tegemist kohustusega, mis on sellise TIR-konventsioonis sätestatud vastutuse tekkimise tingimus. Asutused peavad kõigepealt püüdma nõuda maksude tasumist selleks vahetult kohustatud isikult (isikutelt). Ent kui see vahetult kohustatud isiku (isikute) teavitamise ja temalt (neilt) maksude tasumise nõudmise kohustus on täidetud, tekib garantiiühingu solidaarvastutus ja liikmesriigi asutused saavad nõuda maksude tasumist garantiiühingult.

46.

Teiseks tuleb TIR-konventsiooni artikli 8 lõikes 7 sätestatud nõuet tõlgendada ka koostoimes selle konventsiooni artiklis 11 kehtestatud ajaliste piirangutega. Täpsemalt tuleb maksenõue TIR-konventsiooni artikli 11 lõike 2 kohaselt esitada garantiiühingule kõige varem kolm kuud, kuid hiljemalt kaks aastat pärast lõpetamisest keeldumisest teavitamist. ( 18 ) Raske on mõista, kuidas pädevad asutused saaksid neid tähtaegu järgida ja ikkagi vahetu võlgniku (vahetute võlgnike) vastu kõiki võimalikke täitemeetmeid rakendada.

47.

Lõpuks tuleb arvestada seda, et TIR-konventsiooni eesmärk on hõlbustada rahvusvahelist kaubavedu. Konventsiooni kohaselt ei tule nende kaupade eest vahetolliasutustes tasuda või deponeerida impordi- või eksporditollimakse ega impordi- või ekspordimakse (artikkel 4). Hõlbustamist võimaldab see, et transiitvedude eest vastutab üks liikmesriigi garantiiühing, kes on Rahvusvahelise Maanteevedude Liidu (International Road Transport Union) hallatava ja rahvusvaheliste kindlustusandjate toetatava garantiiketi lüli. ( 19 ) Teisisõnu valitseb tasakaal: vaheliikmesriigid ei tee enam sõltumatuid kontrolle ega kehtesta tollimakse. Hoopis garantiiühingud võtavad vastutuse nende TIR-märkmiku valdajate eest, kes ei ela maksu tasumist nõudvas riigis ja kellelt võla sissenõudmine ei pruugi alati õnnestuda.

48.

See TIR-konventsiooni peamine eesmärk (ja tasakaal) seataks ohtu, kui „tasumise nõudmist“ TIR-konventsiooni artikli 8 lõikes 7 mõistetaks kohustusena võtta täielikke täitemeetmeid kõigi võlgnike suhtes, kellelt liikmesriigil oleks igal juhul õigus tasumist nõuda. Sel juhul võiks esitada ebadiplomaatiliselt otsekohese küsimuse: kui see on nii, siis milleks TIR-konventsiooni üldse vaja on?

49.

Käesolevas asjas ei ole – tingimusel, et liikmesriigi kohus seda kontrollib – vaidlust selles, et pädevad asutused on järginud TIR-konventsiooni artikli 11 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud tähtaegu. TIR-veoetapi lõpetamata jätmisest teavitati nii äriühingut Sargut OOD kui ka AEBTRI-t. Äriühingult Sargut OOD nõuti maksude tasumist sissenõudmisotsusega, mis muutus pärast kohtulikku vaidlustamist lõplikuks. Lisaks kõigele sellele algatati äriühingu Sargut OOD suhtes ka täitemenetlus. Kuna see menetlus ebaõnnestus, nõuti tasumist AEBTRI‑lt.

50.

Neil asjaoludel olen ma nõus komisjoni, Burgase tollibüroo juhataja ja Bulgaaria valitsuse seisukohaga, et Bulgaaria asutused täitsid käesoleval juhul TIR-konventsiooni artikli 8 lõikes 7 sätestatud nõude.

51.

Minu arvates tegid nad isegi rohkem, kui on TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 7 kohaselt rangelt nõutav: nagu käesolevas jaos esitatud argumentidest nähtub, ei ole TIR-märkmiku valdaja suhtes täitemenetluse algatamine enne garantiiühingult maksude tasumise nõudmist TIR-konventsiooni nõue. Liikmesriigi asutused võivad seda võimalust konkreetse juhtumi asjaolusid arvesse võttes oma äranägemise järgi kasutada. See võib olla mõnikord igati õigustatud ning mõnel muul juhul täiesti ülearune. Kõik sõltub sellest, kas leidub vara, mida saaks võimalikus täitemenetluses arestida.

52.

Teen seetõttu ettepaneku vastata eelotsusetaotluse esitanud kohtu teisele küsimusele, et rakendusmääruse artikli 457 lõiget 2 koostoimes TIR-konventsiooni artikli 8 lõikega 7 tuleb tõlgendada nii, et pädevad tolliasutused võivad nõuda garantiiühingult maksude tasumist, kui nad on sellistel asjaoludel nagu käesolevas asjas nõudnud TIR-märkmiku valdajalt kui vahetult makse tasuma kohustatud isikult maksude tasumist maksenõude esitamise teel.

53.

Oma kolmanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus teada, milline on kaubasaaja seisund, kui ta omandas kauba või valdas kaupa, mille vedu toimus teadaolevalt TIR-märkmiku alusel, kuid mille puhul ei tuvastatud, et see oleks sihttolliasutusele esitatud või seal deklareeritud. Eelotsusetaotluse esitanud kohus küsib, kas kaubasaaja on ainuüksi nende asjaolude tõttu isik, kes oleks pidanud teadma, et kaup oli tollijärelevalve alt välja viidud, ja kas teda tuleb pidada solidaarvõlgnikuks tolliseadustiku artikli 203 lõike 3 tähenduses koostoimes artikliga 213.

54.

Neljanda küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas asjaolu, et tolliasutus jätab tollivõla tasumise nõude kõnealusele kaubasaajale esitamata, ei luba tekkida rakendusmääruse artikli 457 lõikega 2 reguleeritud garantiiühingu vastutusel TIR-konventsiooni artikli 1 punkti q alusel.

55.

Minu arvates tuleks neid küsimusi käsitleda koos. Mõlemad on seotud võimalusega pidada kaubasaajat „vahetult kohustatud isikuks“ TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 7 tähenduses.

56.

Esitan sellise ühise vastuse selles käesoleva ettepaneku osas kolmes etapis. Esiteks käsitlen TIR-konventsiooni artikli 8 lõigete 1 ja 7 seost (1). Teiseks analüüsin küsimust, kas TIR-konventsiooni artikli 8 lõikes 7 osutatud vahetult kohustatud isiku (isikute) kindlaksmääramisel võib kaubasaajat tolliseadustiku artikli 203 kohaselt pidada TIR-korra raames tollimaksu võlgnikuks (2). Kolmandaks uurin ma tolliseadustiku artikliga 213 kehtestatud solidaarvastutuse korra mõju TIR-konventsiooni artikli 8 lõikes 7 sätestatud tingimusele (3).

57.

TIR-konventsiooni artikli 8 lõige 1 kehtestab garantiiühingute kohustuste peamise alusraamistiku: nad vastutavad solidaarselt isikutega, kes on kohustatud tasuma impordi- või eksporditollimaksud ja impordi- või ekspordimaksud koos võimaliku viivisega.

58.

Nagu juba märgitud, ( 20 ) tähendab solidaarvastutus seda, et iga võlgnik vastutab kogu võlasumma eest. Võlausaldaja võib põhimõtteliselt nõuda tasumist ükskõik kellelt neist oma suva järgi.

59.

TIR-konventsiooni artikli 8 lõige 7 on säte, mis seda valikut mõnevõrra menetluslikult piirab, kuid selle vastutuse olemust muutmata. See säte kehtestab TIR-konventsiooni konkreetses raamistikus tingimuse, mille täitmise korral saavad asjaomase osalisriigi asutused tugineda garantiiühingu vastutusele: kõigepealt tuleb tasumist nõuda selleks vahetult kohustatud isikult (isikutelt).

60.

Kes on „vahetult kohustatud isik või isikud“ TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 7 tähenduses?

61.

Bulgaaria valitsus ja Burgase tollibüroo juhataja on märkinud, et TIR-konventsiooni kohaselt ei saa „vahetult kohustatud isikuks“ pidada kedagi teist peale TIR-märkmiku valdaja. Nad väidavad eelkõige, et TIR-konventsioon ei sisalda kaubasaaja kohustusi.

62.

Ma ei ole sellega nõus.

63.

Ühest küljest on tõsi, et artikli 8 lõikes 7 ei ole vahetult kohustatud isikut (isikuid) kindlaks määratud. TIR-konventsiooni artikli 8 lõiget 7 käsitleva selgitava märkuse tõlgendamisjuhis ei too sellesse selgust. Selgitavas märkuses on võetavate miinimummeetmete adressaadina sõnaselgelt mainitud ainult TIR-märkmiku valdajat.

64.

Minu arvates ei saa seda siiski mõista teisi võimalikke võlgnikke välistavana. TIR-märkmiku valdaja sõnaselget mainimist võib mõista ka nii, et see tähendab lihtsalt, et prima facie on enamikul juhtudel põhivõlgnik TIR-märkmiku valdaja. TIR-konventsiooni artikli 1 punkti o kohaselt on „TIR-märkmiku valdaja“ isik, kes „vastutab maanteesõiduki, autorongi või konteineri koos veosega ja selle juurde kuuluva TIR-märkmiku esitamise eest lähtetolliasutuses, vahetolliasutuses ja sihttolliasutuses ning TIR-konventsiooni teiste asjakohaste sätete nõuetekohase järgimise eest“. TIR-märkmiku valdaja ülesanne on seega esitada kaup pärast transiiti sihttolliasutuses tollile.

65.

Teisest küljest on ainult TIR-märkmiku valdaja sõnaselgest mainimisest ehk olulisemgi, et TIR-konventsiooni artikli 8 lõikes 7 on selgelt viidatud „vahetult kohustatud isikule või isikutele“. Mitmuse kasutamine selles sättes ja ka selgitavas märkuses viitab selgelt sellele, et vahetult kohustatud isikuid võib olla rohkem kui üks. Koostajad nägid seega ilmselt ette võimalust, et võlgnikke on rohkem kui ainult TIR-märkmiku valdaja.

66.

Seepärast võib järeldada, et TIR-konventsiooni artikli 8 lõige 7 jätab lahtiseks, kes võib (võivad) olla vahetult kohustatud isik (isikud). Nad tuleb seetõttu kindlaks määrata konventsiooniosaliste siseriiklike õigusnormide kohaselt.

67.

ELi õigusraamistikus on võlgnike kindlaksmääramine ammendavalt ette nähtud tolliseadustikus. ( 21 ) Tolliseadustiku artikkel 203 sätestab tollivõla juhtumid, mis tulenevad sellise kauba importimisest ebaseaduslikult tollijärelevalve alt väljaviimise teel, millelt tuleb tasuda imporditollimaks. ( 22 ) Tolliseadustiku artikli 203 lõikes 3 on importimisel tekkinud tollivõla eest vastutavad võlgnikud loetletud üsna üldsõnaliselt. ( 23 ) Koos kauba tollijärelevalve alt välja viinud isikuga on selles sättes „võlgnikuna“ loetletud ka kõnealuse kauba omandanud isik.

68.

Kõnealuse kauba omandajate, see tähendab kaubasaajate puhul sõltub nende isikute võlgnikuna käsitamine siiski järgmise subjektiivse tingimuse täitmisest: võlgnikuks on need, kes „kauba omandamise või saamise ajal teadsid või oleksid pidanud teadma, et see on tollijärelevalve alt välja viidud“. Seega tehakse tolliseadustiku artikli 203 lõikes 3 vahet kauba tollijärelevalve alt välja viinud isikul, kes on võla eest tingimusteta vastutav, ja kõnealuse kauba omandanud isikul, kellest saab võlgnik ainult juhul, kui ta vastab eespool nimetatud subjektiivsele tingimusele. ( 24 )

69.

Oma kolmandas eelotsuse küsimuses viitab liikmesriigi kohus olukorrale, kus kauba omandanud või seda vallanud kaubasaaja teadis, et selle kauba vedu on toimunud TIR-märkmiku alusel, kuid ei olnud tuvastatud, et see oleks sihttolliasutusele esitatud või seal deklareeritud.

70.

Minu arvates võiks selline olukord täita tolliseadustiku artikli 203 lõike 3 kolmandas taandes sätestatud subjektiivse tingimuse, kui tuvastatakse, et kaubasaaja teadis või oleks juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades pidanud teadma, et kõnealune kaup oli tollijärelevalve alt välja viidud. Nende elementide kindlaksmääramise eest vastutavad liikmesriigi kohtud, sest see on seotud faktiliste asjaolude tuvastamisega. ( 25 )

71.

Sellega seoses võib meenutada, et Euroopa Kohus on märkinud, et fraas „oleksid pidanud teadma“ (tolliseadustiku artikli 202 lõige 3) „viitab tähelepaneliku ja hoolsa ettevõtja tegutsemisele“. ( 26 ) Seepärast peab liikmesriigi kohus juhtumi asjaolude, sealhulgas ettevõtja käsutuses oleva teabe üldise hindamise käigus kindlaks tegema, kas kaubasaaja oleks pidanud tollikohustustest teadma ja kui jah, siis kas ta tegi omalt poolt kõik temalt mõistlikult eeldatava selleks, et kaupa tollijärelevalve alt välja ei viidaks. ( 27 )

72.

Arvestades käesoleva kohtuasja asjaolusid, mis on seotud kauba väljaviimisega tollijärelevalve alt, võib kaubasaajat pidada võlgnikuks, kui eespool mainitud subjektiivne tingimus on täidetud. See järeldus kehtib ka TIR-korra kohaldamisel. Tollivõla tekkimist käsitlevad üldsätted on tõepoolest kohaldatavad transiidikordade suhtes. ( 28 )

73.

Kokkuvõttes võib tolliseadustiku artikli 203 lõikes 3 sätestatud subjektiivsele tingimusele vastavat kaubasaajat pidada TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 7 kohaseks vahetult kohustatud isikuks. Minu arvates on käesolevas asjas siiski oluline muu küsimus, nimelt kas tolliseadustiku kohaselt lõpuks võlgnikuks tunnistatud kaubasaajalt maksude tasumise nõudmata jätmine välistab võimaluse nõuda nende tasumist garantiiühingult. Seda küsimust järgmiseks käsitlengi.

74.

Milline on tolliseadustiku artiklite 203 ja 213 mõju, kui tuleb välja selgitada, kas TIR-konventsiooni artikli 8 lõikes 7 sätestatud nõue on täidetud?

75.

Tolliseadustiku artikkel 213 näeb ette, et kui tollivõla tasumise eest vastutab mitu isikut, vastutavad nad selle eest solidaarselt.

76.

Komisjon väidab, et garantiiühingu TIR-konventsiooni artikli 8 lõikest 1 tuleneva vastutuse tekkimiseks võib selle konventsiooni artikli 8 lõikes 7 sätestatud vahetult kohustatud isiku (isikute) teavitamise ja talle (neile) maksenõude esitamise vorminõue hõlmata maksenõude esitamist tolliseadustiku artikli 203 kohaselt vastutavale isikule (vastutavatele isikutele). Komisjon järeldab, et käesoleval juhul ei olnud Bulgaaria tolliasutused kohustatud nõudma esmalt tasumist kaubasaajalt, sest neil ei olnud tõendeid ega Rumeenia tolliasutuste kinnitust, et kaubasaaja on tollivõla eest vastutav isik. Kui aga selline dokument oleks olnud Bulgaaria tolliasutustele kättesaadav juba siis, kui nad 2009. aastal tollivõla olemasolu tuvastasid, oleks neil asutustel olnud kohustus kontrollida, kas kaubasaajat õnnestuks makse tasuma panna.

77.

Komisjoni pakutud tõlgendus tähendaks tegelikult, et TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 7 kohasele nõudele vastamiseks peaksid liikmesriigi asutused nõudma maksuvõlgade tasumist igalt tolliseadustiku artikli 203 kohaselt võlgnikult, enne kui neil on üldse lubatud garantiiühingu poole pöörduda.

78.

Seadmata kahtluse alla asjaolu, et tolliseadustiku artikleid 203 ja 213 kohaldatakse ELi õiguses „vahetult kohustatud isiku või isikute“ kindlaksmääramiseks, ei nõustu ma sellega, kuidas komisjon TIR-konventsiooni artikli 8 lõiget 7 tõlgendab.

79.

Eelkõige kujutab selline tõlgendus endast TIR-konventsiooni sõnastusest mittetuleneva täiendava nõude lisamist. Selle tagajärg on tolliseadustiku artikli 203 lõike 3 lisamine TIR-konventsiooni artikli 8 lõikesse 7. Selles esitatakse võlgnike loetelu, kelle poole tuleb pöörduda, enne kui pädevad asutused saavad pöörduda garantiiühingu poole.

80.

Teiseks ja veelgi põhimõttelisemalt muudaks selline tõlgendus täielikult TIR-konventsiooni artikli 8 lõikes 1 sätestatud garantiiühingute vastutuse olemust. Komisjoni pakutud tõlgendus muudaks garantiiühingu solidaarvastutuse omamoodi tingimuslikuks täiendavaks vastutuseks, mis tekib ainult juhul, kui liikmesriigi asutused on nõudnud maksuvõla tasumist kõikidelt võimalikelt artikli 203 lõike 3 kohastelt võlgnikelt. See eiraks ka asjaolu, et solidaarvastutuse reegel tähendab seda, et ühingud võivad teistelt võlgnikelt hüvitise saamiseks esitada nende vastu tsiviilhagi.

81.

Kolmandaks oleks selline tõlgendus kindlasti vastuolus TIR-konventsiooni eesmärgiga, milleks on hõlbustada rahvusvahelist kaubavedu kompromissi abil: osalisriigid lepivad kokku mitte nõuda impordi- või eksporditollimaksude ja impordi- või ekspordimaksude tasumist või deponeerimist vahetolliasutustes, tuginedes garantiiühingute tagatiste süsteemile. Komisjoni pakutud tõlgendus piiraks oluliselt TIR-konventsiooniga loodud tagatissüsteemi tõhusust. ( 29 )

82.

Lõpuks, kui pöörduda ELi õiguse enda poole, on see tõlgendus vastuolus ka tolliseadustiku artikli 203 lõikes 3 sätestatud võlgniku mõiste laia määratluse ja selle seadustiku artikliga 213 kehtestatud solidaarvastutuse süsteemi eesmärkidega. Tolliseadustiku artikli 213 eesmärk on just saavutada tollivõla tegelik tasumine. See on „täiendav õiguslik vahend liikmesriigi ametiasutuste jaoks, et need saaksid suurendada oma tegevuse tõhusust tollivõla sissenõudmise […] tagamisel“. ( 30 )

83.

Komisjoni pakutud tõlgenduse korral kahjustaks asjaolu, et tolliseadustiku artikli 203 lõikesse 3 on lisatud võimalike võlgnike loetelu, tegelikult liikmesriigi asutuste võimalust tugineda garantiiühingu vastutusele. Nagu Burgase tollibüroo juhataja on siiski õigesti meenutanud, on liikmesriigi asutused kohustatud võtma kõik liidu vahendite kaitseks vajalikud meetmed. ( 31 )

84.

Seega peavad liikmesriigi asutused TIR-konventsiooni artikli 8 lõikes 7 sätestatud nõude kui ühingute solidaarvastutuse tekkimise tingimuse täitmiseks nõudma maksude tasumist vahetult kohustatud isikult (isikutelt). Garantiiühing jääb TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 1 kohaselt siiski tasuma kohustatud isikutega solidaarselt vastutavaks. Need isikud ise on tolliseadustiku artikli 213 alusel samuti omavahel solidaarselt vastutavad.

85.

Kahe solidaarvastutusega isikute rühma ühendamine tähendab loogiliselt võttes lõppkokkuvõtteks üht solidaarvastutuse rühma vastavalt TIR-konventsiooni artikli 8 lõike 7 nõuetele. Selle ühendamise praktiline tulemus on järelikult see, et liikmesriigi asutustel on ELi õiguse kohaselt valikuvabadus nõuda tasumist ükskõik milliselt isikult, keda saab tolliseadustiku konkreetse sätte kohaselt pidada (vahetult kohustatud) võlgnikuks. Selle valikuvabaduse kasutamine põhineb tegeliku juhtumi asjaoludel, poolte olemusel ja ka (õigus)rikkumise liigil.

86.

Isegi kui kaubasaajad sihtkohas olid teada, täitsid Bulgaaria tolliasutused käesolevas asjas artikli 8 lõikest 7 tuleneva kohustuse, nõudes maksude tasumist äriühingult Sargut OOD, TIR-märkmiku valdajalt. Bulgaaria pädevad asutused ei olnud kindlasti kohustatud nõudma maksude tasumist igalt võimalikult võlgnikult, kes oli tolliseadustiku artikli 213 alusel solidaarselt vastutav, enne kui võisid garantiiühingult maksude tasumist nõuda. Solidaarvastutuse mehhanismi olemusest tuleneb, et asutustel on võimalus, kuid mitte kohustus tugineda erinevate võimalike võlgnike vastutusele. ( 32 )

87.

Seetõttu teen ettepaneku vastata kolmandale ja neljandale küsimusele järgmiselt:

88.

Kõikidest eeltoodud kaalutlustest lähtudes teen Euroopa Kohtule ettepaneku vastata Varhoven administrativen sadi (Bulgaaria kõrgeim halduskohus) eelotsuse küsimustele järgmiselt: