—

J. Webb‑Sämann, esindajad: R. Buschmann ja J. Schubert,

—

Baumarkt Praktiker DIY GmbH pankrotihaldur C. Seagon, esindajad: Rechtsanwalt E. Hess ja Rechtsanwalt L. Hinkel,

—

Saksamaa valitsus, esindajad: R. Kanitz ja T. Henze,

—

Euroopa Komisjon, esindajad: M. Kellerbauer ja T. Maxian Rusche,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb küsimust, kuidas tõlgendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral (ELT 2008, L 283, lk 36).

2

Eelotsusetaotlus esitati J. Webb‑Sämanni ja Baumarkt Praktiker DIY GmbH (edaspidi „Baumarkt Praktiker“) pankrotihalduri C. Seagoni vahelise kohtuvaidluse raames, mille ese on õigus selliste pensioniskeemi sissemaksete pankrotivarast väljaarvamisele, mis see äriühing jättis tegemata enne maksejõuetuse tekkimist.

3

Direktiivi 2008/94 põhjendus 3 on sõnastatud järgmiselt:

„On vaja kindlustada töötajate kaitse nende tööandja maksejõuetuse korral ja tagada neile minimaalne kaitse, eelkõige rahuldamata nõuete väljamaksmise tagamiseks, ning samas võtta arvesse [liidu] tasakaalustatud majandusliku ja sotsiaalse arengu vajadust. […]“

4

Direktiivi artikkel 3 on sõnastatud järgmiselt:

„Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et garantiiasutused tagavad vastavalt artiklile 4 töötajate töölepingutest või töösuhetest tulenevate rahuldamata nõuete väljamaksmise, sealhulgas lahkumistoetuse töösuhte lõpetamise korral, kui siseriiklikud õigusaktid seda ette näevad.

Garantiiasutuse ülevõetavad nõuded peavad olema rahuldamata töötasunõuded seoses ajavahemikuga vastavalt olukorrale enne ja/või pärast liikmesriikide määratud kuupäeva.“

5

Kõnealuse direktiivi artiklis 4 on sätestatud:

„1.   Liikmesriikidel on võimalus piirata artiklis 3 nimetatud garantiiasutuste vastutust.

2.   Kui liikmesriigid kasutavad lõikes 1 nimetatud võimalust, täpsustavad nad ajavahemiku pikkuse, mille eest garantiiasutus peab maksma rahuldamata nõudeid. See ei tohi olla lühem kui ajavahemik, mis hõlmab töösuhte kolme viimase kuu tasu enne ja/või pärast artikli 3 teises lõigus nimetatud kuupäeva.

[…]

3.   Liikmesriigid võivad kehtestada garantiiasutuse maksete ülemmäärad. Need ei tohi olla väiksemad kui käesoleva direktiivi ühiskondliku eesmärgiga ühiskondlikult kokkusobiv tase.

Kui liikmesriigid seda võimalust kasutavad, teatavad nad komisjonile ülemmäära kehtestamisel kasutatud meetoditest.“

6

Sama direktiivi artikkel 6 sätestab:

„Liikmesriigid võivad sätestada, et artikleid 3, 4 ja 5 ei kohaldata sissemaksete suhtes, mida tehakse vastavalt riiklikele sotsiaalkindlustusskeemidele või täiendavatele tööandja või tööandjatevahelistele pensioniskeemidele, mis ei kuulu riiklikesse sotsiaalkindlustusskeemidesse.“

7

Direktiivi 2008/94 artikkel 8 näeb ette:

„Liikmesriigid tagavad vajalike meetmete võtmise, et kaitsta töötajate ja isikute huve, kes olid tööandja ettevõttest lahkunud selleks kuupäevaks, kui tekkis tööandja maksejõuetus, seoses nende töötajate vahetult või tulevikus tekkiva õigusega saada vanadushüvitist, sealhulgas toitjakaotushüvitist, vastavalt täiendavatele tööandja või tööandjatevahelistele pensioniskeemidele, mis ei kuulu riiklikesse sotsiaalkindlustusskeemidesse.“

8

Selle direktiivi artikli 11 esimene lõik on sõnastatud järgmiselt:

„Käesolev direktiiv ei piira liikmesriikide õigust kohaldada või kehtestada töötajate jaoks soodsamaid õigus- või haldusnorme.“

9

Insolvenzordnungi (maksejõuetuse seadus) § 47 näeb ette:

„Maksejõuetusmenetluses ei ole võlausaldaja keegi, kes on asja- või võlaõiguse alusel õigustatud väitma, et teatav vara ei kuulu pankrotivara hulka. Tema õigust vara pankrotivarast väljaarvamisele reguleerivad väljaspool maksujõuetusmenetlust kohaldatavad õigusnormid.“

10

Sozialgesetzbuchi Drittes Buchi (sotsiaalkindlustusseadustiku) III osa § 165 on sõnastatud järgmiselt:

„1.   Töötajatel on õigus saada maksejõuetushüvitist, kui nad töötasid Saksamaal ja kui neil on veel töötasunõudeid maksejõuetuse tekkimisele eelneva kolme töötatud kuu kohta. […]

[…]

2.   Töötasunõuded hõlmavad töösuhtest tulenevaid mis tahes õigusi tasule. […] Kui töötaja on määranud osa oma töötasust Betriebsrentengesetzi (tööandja pensioniseadus) § 1 lõike 2 punkti 3 kohaselt pensionikindlustuse sissemakseteks ja kui see osa töötasust on kantud üle pensionifondi, pensionikassasse või otsekindlustusele, loetakse maksejõuetushüvitise arvutamisel, et määramist ei ole toimunud, kui tööandja on jätnud tegemata sissemaksed vanaduspensionit maksvale asutusele.“

11

J. Webb‑Sämann töötas alates 18. novembrist 1996 Baumarkt Praktikeri juures osalise tööajaga. 1. oktoobril 2013 algatati selle ettevõtte suhtes maksejõuetusmenetlus. Pankrotihalduriks määrati C. Seagon.

12

J. Webb‑Sämann esitas Arbeitsgericht Darmstadtile (Darmstadti töökohus, Saksamaa) hagi, milles palus kohustada C. Seagonit, kui Baumarkt Praktikeri pankrotihaldurit, maksma talle välja 1017,56 eurot koos viivisega. Ta seletas, et see summa vastab töötasunõuetele, mis Baumarkt Praktiker oleks pidanud tööandja pensioniskeemi sissemaksetena kandma üle tema Hamburger Pensionkasses avatud pensionikontole.

13

Maksejõuetusmenetluse algatamise kuupäevale eelneva kolme kuu kohta esinevad nõuded, sealhulgas tööandja pensioniskeemi sissemaksetega seonduvad nõuded rahuldas garantiiasutus. Sellest tulenevalt on põhikohtuasja poolte vahel vaidlus ainult seoses 2013. aasta jaanuar kuni juuni (mõlemad k.a), tööandja pensioniskeemi sissemaksete pankrotivarast väljaarvamisega.

14

J. Webb‑Sämann väitis selles kontekstis, et tal oli maksejõuetuse seaduse § 47 alusel õigus nõutud summa väljaarvamisele pankrotivarast. Ta lisas, et see summa oli kinni peetud usalduslepingu alusel ega kuulunud seega pankrotivara hulka. J. Webb‑Sämann tugines lisaks direktiivi 2008/94 artiklile 8 väitmaks, et käesolevas kohtuasjas rikutakse seda sätet, kui ei tunnustata tema õigust võlgnetavate summade väljaarvamisele kõnealusest pankrotivarast.

15

C. Seagon väitis, et J. Webb‑Sämanni nõutavat summat ei ole kunagi Baumarkt Praktikeri varast eraldatud ning et eeskätt ei ole J. Webb‑Sämann ja Baumarkt Praktiker sõlminud selle summaga seoses mingit usalduslepingut. Seetõttu ei saanud J. Webb‑Sämann C. Seagoni arvates tugineda maksejõuetuse seaduse §‑le 47, väitmaks et tal on õigus väljaarvamisele.

16

Arbeitsgericht Darmstadt (Darmstadti töökohus) jättis J. Webb‑Sämanni hagi rahuldamata. See kohus märkis esiteks, et põhikohtuasja hagejal ei olnud õigust nõuda pensioniskeemi sissemaksete väljamaksmist enda kontole, vaid ta saab nõuda nende väljamaksmist üksnes oma pensionikontole. Ta juhtis seejärel tähelepanu asjaolule, et J. Webb‑Sämann ei olnud tõendanud, et ta oli sõlminud Baumarkt Praktikeriga usalduslepingu. Lõpetuseks rõhutas see kohus, et isegi eeldusel, et selline leping sõlmiti, oleks õiguse väljaarvamisele olemasolu välistatud, sest usalduslepingule vastav vara ei olnud pankrotivara hulgas muudest summadest eristatav.

17

J. Webb‑Sämann esitas selle otsuse peale apellatsioonkaebuse eelotsusetaotluse esitanud kohtule. Johtuvalt käesoleva kohtuotsuse punktides 14 ja 15 kirjeldatud pooltevahelisest vaidlusest, tekkisid eelotsusetaotluse esitanud kohtul kahtlused seoses sellega, kas direktiivi 2008/94 artikliga 8 ei ole mitte vastuolus maksejõuetuse seaduse § 47 tõlgendus, mille kohaselt J. Webb‑Sämannil ei ole õigust Baumarkt Praktikeri poolt Hamburger Pensionskassesse ülekandmata jäetud sissemaksetele vastava summa väljaarvamisele.

18

Neil asjaoludel otsustas Hessisches Landesarbeitsgericht (Hesseni liidumaa kõrgeim töökohus, Saksamaa) menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmised eelotsuse küsimuse:

19

Eelotsusetaotluse esitanud kohus soovib oma küsimusega sisuliselt teada saada, kas direktiivi 2008/94 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et see kohustab tööandja maksejõuetuse korral pankrotivarast välja arvama endise töötaja töötasult pensioniskeemi sissemaksetena kinnipeetud summad, mis tööandja oleks pidanud kandma selle töötaja huvides üle pensionikontole.

20

Sissejuhatuseks tuleb vastata C. Seagoni ja komisjoni kirjalikes seisukohtades tõstatatud küsimusele, kas direktiivi 2008/94 artikkel 8 on käesolevas kohtuasjas kohaldatav või kuulub see ainult selle direktiivi artikli 3 kohaldamisalasse; selleks on vaja piiritleda nende kahe sätte kohaldamisala.

21

Direktiivi 2008/94 artikkel 3 kohustab liikmesriike võtma vajalikud meetmed tagamaks, et garantiiasutused tagavad vastavalt artiklile 4 töötajate rahuldamata nõuete väljamaksmise.

22

Selle direktiivi artikli 6 kohaselt võivad liikmesriigid sätestada, et direktiivi artikleid 3, 4 ja 5 ei kohaldata sissemaksete suhtes, mida tehakse vastavalt täiendavatele pensioniskeemidele. Võimalus jätta need sissemaksed kohaldamisalast välja tähendab seega, et need kuuluvad põhimõtteliselt selle direktiivi artikli 3 kohaldamisalasse.

23

Eelnevast ei saa siiski järeldada, et tegemata jäetud pensioniskeemi sissemaksed on direktiivi 2008/94 artikli 8 kohaldamisalast välja jäetud. Selle artikli sõnastusest nähtub, et sellega pannakse liikmesriikidele kohustus tagada vajalike meetmete võtmine, et kaitsta töötajate huve seoses vahetult või tulevikus tekkiva õigusega saada vanadushüvitist vastavalt täiendavatele tööandja või tööandjatevahelistele pensioniskeemidele, mis ei kuulu riiklikesse sotsiaalkindlustusskeemidesse.

24

Ehkki direktiivi 2008/94 artiklis 8 ei ole pensioniskeemi sissemakseid sõnaselgelt nimetatud, on need tihedalt seotud vahetult või tulevikus tekkiva õigusega saada vanadushüvitist, mida selle sättega püütakse kaitsta. Nimelt on selliste sissemaksete eesmärk rahastada õigusi, mis töötaja on pensionile jäämise hetkeks omandanud. Euroopa Kohus on sellega seoses juba sedastanud, et see, kui tööandja jätab sissemaksed tegemata, võib olla täiendava tööandja pensioniskeemi alarahastamise üks põhjuseid, kusjuures selline olukord kuulub kõnealuse direktiivi artikli 8 kohaldamisalasse (vt selle kohta kohtuotsus, 25.4.2013, Hogan jt,C‑398/11, EU:C:2013:272, punktid 37–40). Sellest tuleneb, et nii selle direktiivi artikkel 3 kui ka artikkel 8 on pensioniskeemi sissemaksete tegemata jätmise korral asjakohased.

25

Direktiivi 2008/94 artiklil 3 ja artiklil 8 on sellegipoolest erinev eesmärk ning nendega tagatav kaitse on erinev.

26

Direktiivi artikkel 3 nõuab, et rahuldamata nõuete – neid ei kujuta endast mitte ainult töötasunõuded, vaid direktiivi artiklis 6 sätestatut arvestades ka teatavad sissemaksed kui töötasunõuded – väljamaksmise peavad tagama garantiiasutused. Lisaks sellele annavad direktiivi 2008/94 artikli 4 lõiked 2 ja 3 liikmesriikidele võimaluse piirata direktiivi artikli 3 kohaldamisala. Sellise piirangu võib kehtestada nii seoses selle ajavahemiku pikkusega, mille eest garantiiasutus peab välja maksma rahuldamata nõuded, kui ka seoses garantiiasutuse maksete ülemmääraga. Lisaks on direktiivi artiklis 3 kehtestatud kaitse ese põhimõtteliselt lühiajalised nõuded, nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 46.

27

Direktiivi 2008/94 artikli 8 esemeline ulatus on aga piiratum, kuivõrd sellega püütakse kaitsta töötajate huvi oma pensioniõiguste väljamaksmisele. Lisaks sellele ei näe see artikkel erinevalt direktiivi artiklitest 3 ja 4 sõnaselgelt ette liikmesriikide võimalust kaitsetaset piirata (kohtuotsus, 25.1.2007, Robins jt, C‑278/05, EU:C:2007:56, punkt 43). Lõpetuseks on direktiivi artikli 8 eesmärk erinevalt artiklist 3 tagada töötajate pikaajaliste huvide kaitse, kuivõrd sellised huvid hõlmavad vahetult või tulevikus tekkivate õiguste puhul põhimõtteliselt kogu pensionil oldavat aega.

28

Eelnevast tuleneb, et direktiivi 2008/94 artiklit 8 kohaldatakse tegemata jäetud pensioniskeemi sissemaksete suhtes, kui neid ei hüvitata direktiivi artikli 3 alusel. Nagu märkis kohtujurist oma ettepaneku punktis 37, täiendab direktiivi artikliga 8 tagatud kaitse direktiivi artikliga 3 tagatud kaitset ning neid kahte sätet võib ühe ja sama juhtumi suhtes kohaldada kõrvuti.

29

Käesoleval juhul nähtub Euroopa Kohtule esitatud toimikust, et J. Webb‑Sämannile maksti sotsiaalkindlustusseadustiku III osa § 165 alusel maksejõuetushüvitist Baumarkt Praktikeri suhtes maksejõuetusmenetluse algatamisele eelneva kolme töötatud kuu kohta rahuldamata töötasunõuete alusel. Lisaks sellele, kuivõrd Saksamaa Liitvabariik ei ole kasutanud direktiivi 2008/94 artiklis 6 ette nähtud võimalust jätta pensioniskeemi sissemaksed välja selle direktiivi artikli 3 kohaldamisalast, siis sai põhikohtuasja hageja hüvitist ka seoses nende sama kolme kuu pensioniskeemi sissemaksetega. Põhikohtuasja ese on aga kõnealusele maksejõuetusmenetlusele eelneva üheksa kuni kolme kuu pensioniskeemi sissemaksed. Kuivõrd nende tegemata jäetud sissemaksete hüvitamiseks ei määratud mingit hüvitist ning nende tegemata jätmine mõjutas vältimatult tulevikus tekkivate õiguste summat, siis kuuluvad need direktiivi artikli 8 kohaldamisalasse.

30

Järelikult tuleb esitatud küsimust analüüsida üksnes direktiivi 2008/94 artikli 8 valguses.

31

Direktiivi eesmärk on selle põhjenduse 3 kohaselt „kindlustada töötajate kaitse nende tööandja maksejõuetuse korral“ ja „tagada neile minimaalne kaitse […] ning samas võtta arvesse [liidu] tasakaalustatud majandusliku ja sotsiaalse arengu vajadust“.

32

Direktiiv, millega püütakse ühitada töötajate huve tasakaalustatud majandusliku ja sotsiaalse arengu vajadusega, taotleb nii eesmärki tagada nendele töötajatele liidu õiguse raames tööandja maksejõuetuse korral minimaalne kaitse, ilma et see piiraks vastavalt direktiivi artiklile 11 soodsamaid norme, mida liikmesriigid võivad kohaldada või kehtestada. Direktiivis iga sellega kehtestatud eritagatise jaoks ette nähtud kaitsetase tuleb määrata lähtuvalt vastavas sättes kasutatud terminitest, tõlgendades neid vajaduse korral eelnevaid põhjendusi arvestades (vt selle kohta kohtuotsus, 25.1.2007, Robins jt, C‑278/05, EU:C:2007:56, punktid 39–41).

33

Direktiivi 2008/94 artikli 8 sõnastust puudutavas osas tuleb märkida, et sellega nähakse üldiselt ette, et liikmesriigid „tagavad vajalike meetmete võtmise, et kaitsta töötajate […] huve“.

34

Euroopa Kohus on sellega seoses juba otsustanud, et liikmesriikidel on tööandja maksejõuetuse korral täiendavast tööandja pensioniskeemist vanadushüvitiste saamise õiguse kaitsemehhanismi ja -taseme kindlaksmääramisel lai kaalutlusruum, mis välistab täieulatusliku tagamiskohustuse (kohtuotsused, 25.1.2007, Robins jt, C‑278/05, EU:C:2007:56, punktid 36 ja 42–45, ning 25.4.2013, Hogan jt, C‑398/11, EU:C:2013:272, punkt 42).

35

Ehkki liikmesriikidel on direktiivi 2008/94 artikli 8 rakendamisel selliselt lai kaalutlusruum, ei kahanda see kuidagi liikmesriikide direktiiviga taotletavast eesmärgist tulenevat kohustust tagada töötajatele selles sättes ette nähtud minimaalne kaitse. Euroopa Kohus on sellega seoses juba sedastanud, et direktiivi artikli 8 nõuetekohase ülevõtmise tingimus on, et töötaja saab oma tööandja maksejõuetuse korral vähemalt poole vanadushüvitistest, millele tal on õigus tekkinud pensioniõiguste alusel, mille tarvis ta tegi sissemakseid täiendavasse tööandja pensioniskeemi (vt selle kohta kohtuotsused, 25.1.2007, Robins jt, C‑278/05, EU:C:2007:56, punkt 57, ja 25.4.2013, Hogan jt, C‑398/11, EU:C:2013:272, punkt 51), ilma et ta oleks seejuures välistanud, et ka teistel asjaoludel võidakse tekkinud kahju – isegi juhul, kui selle protsentuaalne osakaal on erinev – käsitada ilmselgelt ebaproportsionaalsena arvestades kohustust kaitsta töötajate huve, mis on ette nähtud selle direktiivi artiklis 8.

36

Käesoleval juhul nähtub toimikust ja eeskätt J. Webb‑Sämanni esitatud teabest, et tema vanaduspensioni õigused vähenevad põhikohtuasjas kõne all oleva ajavahemiku vältel pensioniskeemi sissemaksete tegemata jätmise tõttu 5–7 euro võrra kuus. Sellistel asjaoludel, mille tõelevastavust peab kontrollima eelotsusetaotluse esitanud kohus, tuleb asuda seisukohale, et direktiivi 2008/94 artikkel 8 ei nõua põhikohtuasja hagejale käesoleval juhul juba võimaldatud kaitsest ulatuslikumat kaitset.

37

Seega, kui liikmesriik on täitnud kohustuse tagada direktiivi 2008/94 artiklis 8 nõutud minimaalne kaitse, ei piira miski tema kaalutlusruumi tööandja maksejõuetuse korral täiendavast tööandja pensioniskeemist vanadushüvitiste saamise õiguse kaitsemehhanismi kindlaksmääramisel.

38

Esitatud kaalutlusi arvestades tuleb esitatud küsimusele vastata, et direktiivi 2008/94 artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et see ei kohusta tööandja maksejõuetuse korral pankrotivarast välja arvama endise töötaja töötasult pensioniskeemi sissemaksetena kinnipeetud summad, mis tööandja oleks pidanud kandma selle töötaja huvides üle pensionikontole.

39

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus pooleli oleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule seisukohtade esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta direktiivi 2008/94/EÜ töötajate kaitse kohta tööandja maksejõuetuse korral artiklit 8 tuleb tõlgendada nii, et see ei kohusta tööandja maksejõuetuse korral pankrotivarast välja arvama endise töötaja töötasult pensioniskeemi sissemaksetena kinnipeetud summad, mis tööandja oleks pidanud kandma selle töötaja huvides üle pensionikontole.