1

Hagejad Servizi assicurativi del commercio estero SpA (SACE) ja talle 100‑protsendiliselt kuuluv tütarettevõtja Sace BT SpA tegutsevad ekspordikrediidikindlustuse sektoris, st tegelevad nii Euroopa Liidu siseselt kui ka mitmete kolmandate riikidega tehtud tehingute rahastamiseks antud ekspordikrediidiga seotud riski kindlustamisega.

2

Euroopa Ühenduste Komisjon saatis 19. septembril 1997 liikmesriikidele [ELTL artikli 108 lõike 1] kohase teatise [ELTL artikli 107] ja [ELTL artikli 108] kohaldamise kohta lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse suhtes (EÜT C 281, lk 4, ELT eriväljaanne 08/01, lk 147, edaspidi „ekspordikrediidikindlustust käsitlev teatis”). See teatis, mida muudeti komisjoni 2001. aasta teatisega liikmesriikidele (EÜT C 217, lk 2) ja 2005. aasta teatisega liikmesriikidele (ELT C 325, lk 22), kuulus kohaldamisele kuni 31. detsembrini 2012, pärast seda, kui teatise kohaldamisaega muudeti 2010. aasta teatisega (ELT C 329, lk 6). Kõne all oleva teatise punktis 4.2 kutsus komisjon liikmesriike üles muutma EÜ artikli 93 lõike 1 (hiljem EÜ artikli 88 lõige 1 ja nüüd ELTL artikli 108 lõige 1) alusel tururiske käsitlevat ekspordikrediidikindlustuse süsteemi nii, et nende riskide korral lõpetatakse eraõiguslikele või avalik-õiguslikele ekspordikrediidikindlustuse andjatele sellise riigiabi andmine, mis seisneb eeskätt riigi tagatistes laenude ja kahjude jaoks, kapitalieraldistes tingimustel, millega eraõiguslik investor ei ole nõus, või riigipoolses edasikindlustamises kas otse või avalik-õigusliku või riigi toetust saava ekspordikrediidikindlustuse andja kaudu soodsamatel tingimustel kui on kättesaadavad eraõiguslikul edasikindlustuseturul.

3

Ekspordikrediidikindlustust käsitleva teatise (muudetud 2001. aasta teatisega) punkti 2.5 esimeses lõigus määratleti turukõlblikud riskid „lisas loetletud riikides asuvate avalik-õiguslike ja eraõiguslike võlgnike kaubandus‑ ja poliitiliste riskidena. Kõnealuste riskide maksimaalne riskiperiood (s.o valmistamisaeg ning Berni Liidu tavapärase algusajaga krediidiperiood ja tavapärane kehtivusaeg) on alla kahe aasta”. Ekspordikrediidikindlustust käsitleva teatise (muudetud 2001. aasta teatisega) punkti 2.5 teine lõik täpsustab veel, et „[k]õiki muid riske (s.o lisas loetlemata riikidega seotud katastroofi‑, kaubandus‑ ja poliitilisi riske) ei käsitata veel tururiskidena”. Tururiski riikide loetellu kuuluvad kõik liidu liikmesriigid ja OECD riigid.

4

SACE oli enne, kui see 2004. aastal aktsiaseltsiks ümber kujundati, Itaalia õiguse alusel asutatud avalik-õiguslik isik istituto SACE. Ekspordikrediidikindlustust käsitleva teatise punkti 4.2 (vt punkt 2 eespool) järgimiseks lõpetas istituto SACE 1998. aastal otsekindlustuslepingute raames turukõlblike riskide kindlustamise.

5

SACE kujundati 2004. aastal ümber aktsiaseltsiks, mille ainuaktsionär oli Itaalia majandus‑ ja rahandusministeerium (edaspidi „ministeerium”). Hiljem, 2012. aasta novembris omandas SACE Itaalia avalik-õiguslik isik Cassa depositi e prestiti, mida kontrollib 70% ulatuses ministeerium.

6

SACE põhikirja artikli 4 lõike 1 kohaselt on SACE tegevusala poliitiliste riskide, katastroofi‑, majandus‑, kaubandus‑ ja valuutariskide ning muude selliste riskide, mis kaasnevad Itaalia ettevõtjate ja nendega seotud või nende poolt kontrollitavate äriühingute tegevusega välismaal ja Itaalia majanduse rahvusvahelistumisega, kindlustamine, edasikindlustamine, kaaskindlustamine ja maandamine. Põhikirja artikli 4 lõike 2 kohaselt pakub SACE ka välismaa ettevõtjatele turutingimustes ja kooskõlas liidu õigusnormidega tagatisi ja kaitset seoses tehingutega, mis on rahvusvahelistumist, majanduslikku julgeolekut ning Itaalias tootmise ja tööhõive edendamist arvesse võttes Itaalia majanduse jaoks strateegiliselt olulised.

7

30. septembri 2003. aasta dekreetseadus nr 269, mis võeti vastu pärast muudatuste tegemist 24. novembri 2003. aasta seadusena nr 326, mille artikkel 6 käsitleb istituto SACE ümberkujundamist aktsiaseltsiks 1. jaanuaril 2004 (vt punkt 4 eespool), piiras SACE tegevust, võttes arvesse asjaomase turu arengut.

8

Selles osas annab dekreetseaduse nr 269 artikli 6 lõige 12 SACE‑le eeskätt loa tegutseda teatavatel tingimustel turukõlblike riskide valdkonnas. Nimelt sätestab see artikkel muu hulgas järgmist:

„Aktsiaselts SACE SpA võib tegeleda liidu õiguses määratletud turukõlblike riskide kindlustamise ja katmisega. Käesolevas lõikes nimetatud tegevuses tuleb pidada eraldi raamatupidamisarvestust niisuguse tegevuse kohta, millele on antud riigi tagatis või mille teostamiseks on asutatud [aktsiaselts]. Viimati nimetatud juhul ei või SACE SpA osalus olla väiksem kui 30% [ja teatavaid varem sissemakstud summasid] ei või kapitali märkimiseks kasutada. [Turukõlblike riskide katmiseks] riigi tagatisi ei anta.”

9

SACE põhikirja artikli 5 lõige 1 näeb ette, et kohustustel, mille see äriühing liidu õigusnormides turukõlbmatute riskidena määratletud riskide kindlustamise, kaaskindlustamise ning maandamisega seoses võtab, on kehtivate õigusnormide alusel riigi tagatis. Sama säte täpsustab, et tegevuse, millele riigi tagatis antakse, arutab läbi Comitato interministeriale per la programmazione economica (ministeeriumidevaheline majandusliku planeerimise komitee, edaspidi „CIPE”) vastavalt 31. märtsi 1998. aasta seadusandlikule dekreedile nr 143, millega määratletakse ümber SACE‑le Itaalia 24. mai 1977. aasta seaduse nr 227 alusel antud tagatis. Seadusandliku dekreedi nr 143 artikli 2 lõike 3 kohaselt määrab need tehingud ja riskikategooriad, mida SACE kindlustada võib, kindlaks CIPE. Lisaks näeb seadusandliku dekreedi artikli 8 lõige 1 ette, et hiljemalt iga aasta 30. juuniks arutab CIPE läbi SACE võetavate kindlustuskohustuste esialgse kava. Riigi eelarve heakskiitmise seadus määratleb tagatise saanud kohustuste üldised piirid, eristades tagatisi selle alusel, kas nende kehtivusaeg on pikem või lühem kui 24 kuud.

10

SACE põhikirja artikli 5 lõike 2 kohaselt ei anta riigi tagatisi SACE tegevusele seoses turukõlblike riskide kindlustamise ja maandamisega. See säte näeb ette, et äriühing teostab niisugust tegevust kas eraldi raamatupidamisarvestust sisse viies või selleks aktsiaseltsi luues.

11

SACE otsustas 2004. aastal asutada eespool punktides 8–10 meenutatud õigusnormide alusel eraldi üksusena tütarettevõtja Sace BT, et eraldada ekspordikrediidikindlustust käsitlevas teatises määratletud „turukõlblike riskide” haldamine. Sace BT kapitali suurus oli 100 miljonit eurot, mille maksis tervikuna sisse SACE. Lisaks tegi ta Sace BT reservi 5,8 miljoni euro suuruse kapitalimakse.

12

Sace BT põhikirja artikli 2 lõike 1 kohaselt on äriühingu tegevusala nii Itaalias kui välisriikides kõigi kahjuliikide kindlustamine ja edasikindlustamine erilubades ette nähtud piires. Põhikirja artikli 15 lõige 3 sätestab, et juhatuse liikmed valib ja kutsub tagasi üldkoosolek. Põhikirja artikli 17 kohaselt juhivad Sace BT‑d üksnes juhatuse liikmed.

13

Komisjoni 20. märtsi 2013. aasta otsusest 2014/525/EL meetmete SA.23425 (11/C) (ex NN 41/10) kohta, mida Itaalia rakendas 2004. ja 2009. aastal ettevõtja Sace BT SpA suhtes (ELT 2014, L 239, lk 24, edaspidi „vaidlustatud otsus”), tuleneb, et vaatlusalusel ajal tegutses Sace BT kolmel põhilisel tegevusalal: „krediidisektoris” (2011. aastal 54% kindlustusmaksetest), „garantiisektoris” (30%) ja muude varakahjukindlustuse sektoris (13%).

14

„Krediidikindlustuse sektoris” tegeles Sace BT turukõlblike riskide lühiajalise ekspordikrediidi kindlustamisega ekspordikrediiti käsitleva teatise tähenduses. Samuti pakkus ta krediidikindlustust Itaalias toimuvatele tehingutele (omamaiste kaubandustehingute kindlustamine). Väikese osa Sace BT portfellist moodustas tegevus lühiajaliste turukõlbmatute riskide valdkonnas (vt vaidlustatud otsuse tabel 1 punkt 22). Vaidlustatud otsuses on märgitud, et Itaalia esitatud andmete põhjal toimub see tegevus sarnaselt muule tegevusele turutingimustel ja ilma riigi tagatiseta.

15

Pärast kaebuse saamist 2007. aastal avas komisjon esialgse uurimise võimaliku riigiabi kohta, mis võis tuleneda erinevatest meetmetest, mida SACE rakendas SACT BT suhtes. 2001. aasta veebruaris avas komisjon ELTL artikli 108 lõike 2 alusel ametliku uurimismenetluse Sace BT suhtes rakendatud järgmise nelja meetme osas:

16

Komisjonile ei teatatud ühestki neist neljast meetmest, kuna Itaalia ametiasutused leidsid esiteks, et need meetmed ei ole omistatavad riigile, ja teiseks, et need vastavad turutingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumile.

17

Ametliku uurimismenetluse järel võttis komisjon 20. märtsil 2013 vastu vaidlustatud otsuse.

18

Selleks et tõendada, et kõnealused meetmed on omistatavad Itaalia riigile, tugines komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 177 üldistele näitajatele, mille kohaselt on SACE juhatuse liikmete ja Itaalia riigi vahel olemuslik seos, SACE ei tegutse turutingimustes ja SACE‑le peab õigusnormide kohaselt kuuluma Sace BT kapitalist vähemalt 30%. Lisaks toob komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 178 välja konkreetsed näitajad, mis seisnevad SACE juhatuse liikmete poolt asjaomaste meetmete vastuvõtmise ajal tehtud avaldustes.

19

Mis puutub eelise olemasolusse, siis leiab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 127–130 esiteks, et teine meede annab Sace BT‑le eelise, kuna eraõiguslik edasikindlustusandja ei oleks andnud SACE kehtestatud tingimustel sedavõrd suurt edasikindlustuskaitset. Mis puudutab kolmandat ja neljandat meedet, siis leiab komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 132–168, et SACE ei tegutse turumajanduse tingimustes tegutseva hoolika investorina. Esiteks väidab komisjon, et see äriühing ei hinnanud eelnevalt arutusel olevate kapitalieraldiste kasumlikkust. Edasi analüüsib komisjon täielikkuse huvides tagantjärgi nende kahe meetme kasumlikkust ja jõuab järeldusele, et eraõiguslik investor oleks pigem pidanud otstarbekamaks lasta tütarettevõtjal pankrotti minna kui paigutada sellesse 70 miljoni euro ulatuses lisakapitali.

20

Vaidlustatud otsuse artiklis 1 märgib komisjon, et esimene meede, st esialgne kapitalieraldis ja kapitalimakse reservidesse, kokku 105,8 miljonit eurot, ei ole riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Seevastu on ühisturuga kokkusobimatu ebaseadusliku riigiabiga tegemist kolme ülejäänud meetme näol (edaspidi „vaidlusalused meetmed”), st 74,15% kahju ülemmäära edasikindlustusest, mis sisaldab abi 156000 eurot (vaidlustatud otsuse artikkel 2), ja kaks rekapitaliseerimist vastavalt 29 miljoni euro ja 41 miljoni euro suuruses summas (vaidlustatud otsuse artiklid 3 ja 4).

21

Vaidlustatud otsuse artiklite 5 ja 6 kohaselt on Itaalia ametiasutused kohustatud Sace BT–lt viivitamata tagasi nõudma eespool nimetatud abi, millele lisandub liitintress; tagama, et vaidlustatud otsus rakendatakse nelja kuu jooksul pärast otsuse teatavakstegemise kuupäeva ja teavitama komisjoni kahe kuu jooksul pärast otsuse teatavaks tegemist eeskätt kogu tagasinõutava summa suurusest, juba tagasi makstud summadest ja meetmetest, mis on vaidlustatud otsuse täitmiseks võetud või mida kavatsetakse võtta.

22

Hagejad esitasid hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 3. juunil 2013.

23

Itaalia Vabariik esitas Üldkohtu kantseleisse 4. juulil 2013 saabunud dokumendiga taotluse astuda käesolevas asjas menetlusse hagejate nõuete toetuseks. Üldkohtu neljanda koja esimees rahuldas selle taotluse 4. septembri 2013. aasta määrusega.

24

Kuna Üldkohtu kodade koosseis muutus, kuulub ettekandja-kohtunik nüüd seitsmenda koja koosseisu, mistõttu määrati käesolev kohtuasi sellele kojale.

25

Hagejad esitasid 26. veebruaril 2014 Üldkohtu kantseleisse saabunud eraldi dokumendiga ajutiste meetmete kohaldamise taotluse, milles palusid peatada vaidlustatud otsuse kohaldamine, kuni Üldkohus põhimenetluses otsuse teeb. Üldkohtu president otsustas 13. juuni määrusega 2014. aastal peatada vaidlustatud otsuse artikli 5 täitmine osas, milles Itaalia ametiasutused on kohustatud nõudma Sace BT‑lt tagasi summa, mis ületab [konfidentsiaalne] ( 1 ) (kohtumäärus, 13.6.2014, SACE ja Sace BT vs. komisjon, T‑305/13 R, EU:T:2014:595).

26

Hagejad, keda toetab Itaalia Vabariik, palub Üldkohtul:

27

Komisjon palub Üldkohtul:

28

Tühistamishagi põhjenduseks esitavad hagejad kolm väidet. Esimeses väites vaidlevad hagejad vastu sellele, et vaidlusalused meetmed on omistatavad Itaalia valitsusele. Teise väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, turutingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisel tehtud hindamisvigu ja rikutud õigusnormi ning otsust teise meetme osas ebapiisavalt põhjendatud. Kolmanda väite kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, turutingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisel tehtud hindamisvigu ja rikutud õigusnormi osas, mis puudutab kolmandat ja neljandat meedet.

29

Hagejad väidavad, et komisjon kohaldas valesti ELTL artikli 107 lõiget 1, kui leidis, et vaidlusalused meetmed on omistatavad Itaalia riigile. Vaidlusalused meetmed kehtestanud otsused võttis vastu SACE juhatus iseseisvalt.

30

Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsuses ei ole ühtegi viidet, millest võiks järeldada, et vaidlusalused meetmed on Itaalia riigi määratletud poliitika elluviimise vahend või et neid meetmeid oleks võetud viimase otsesel või kaudsel mõjul ega isegi seda, et Itaalia ametiasutused olid neist meetmetest eelnevalt teadlikud. Üldised ja konkreetsed näitajad, mille komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 177–179 esitas, ei võimalda järeldada, nagu olnuks ebatõenäoline, et SACE‑l oli võimalik vaidlusalused meetmed kehtestada ametiasutuste nõudeid arvesse võtmata.

31

Itaalia Vabariik, kes astus menetlusse hagejate nõuete toetuseks, lisab et komisjoni viidatud asjaolu, mille kohaselt on vaidlusalused meetmed üldise huvi eesmärgiga kooskõlas, ei ole piisav, et järeldada ametiasutuste seotust. Nimelt võib ettevõtja ka kasumit taotledes võtta erinevatel põhjustel arvesse üldist huvi, mida selle ettevõtte juhtorganid sõltumatult hindavad.

32

Hagejad ja Itaalia Vabariik väidavad veel, et SACE rakendas vaidlusaluseid meetmeid ametiasutuste nõudeid arvesse võtmata ja ilma et viimased oleks teda selles ka kaudselt mõjutanud. Vaidlustatud otsuses piirdus komisjon ametiasutuste seotuse teoreetilise võimaluse välja toomisega. Ta ei ole õiguslikult piisavalt tõendanud, et avalik-õiguslik aktsionär tegelikkuses vaidlusaluste meetmete võtmist oluliselt mõjutas, mis oleks vastuolus SACE juhatuse tegutsemisautonoomia põhimõttega.

33

Hagejad ja Itaalia Vabariik leiavad, et selle hindamisel, kas meede on riigile omistatav, tuleb määrava tähtsusega kriteeriumina kindlaks teha, kui suur on riigi osalusega äriühingu juhatuse tegutsemisautonoomia tegelikult ja kui suurt kontrolli ametiasutused selle ettevõtja üle teostatavad. Nimelt, 16. mai 2002. aasta kohtuotsuse Prantsusmaa vs. komisjon (C‑482/99, edaspidi kohtuotsus „Stardust”, EKL, EU:C:2002:294) kohaselt tuleb selle tuvastamiseks, et ametiasutus oli meetme vastuvõtmisega seotud, tõendada et meede kehtestati riigi sekkumise tulemusel, mitte ettevõtja enda iseseisvate valikute alusel.

34

Seega on meede Itaalia Vabariigi sõnul riigile omistatav üksnes juhul, kui on tuvastatud, et meede on ametiasutuse sellise siduva õigusakti tulemus, mis, kuigi selles välja toodud näitajad ei ole täpsed ja konkreetsed, andis ettevõtjale aluse tugineda enda huvides üldise huvi eesmärgile ja võtta vastu muu meede kui see, mille ta oleks võtnud niisuguste näitajate puudumisel.

35

Hagejate ja Itaalia Vabariigi arvates ei ole komisjon käesolevas asjas siiski mingil viisil tõendanud, et Itaalia ametiasutustel on tavaks kasutada SACE‑t üldistes huvides, mis oleks vastuolus riigi osalusega äriühingute tegutsemisautonoomiaga, nagu see on ette nähtud Itaalia õigusnormides, kus on sätestatud, et ministeerium „ei juhi ega koordineeri selliste äriühingute tegevust, milles tal on osalus”. Seetõttu ei ole komisjon oma tõendamiskohustust täitnud.

36

Itaalia Vabariik lisab, et niisuguse tava olemasolu, mille kohaselt ministeerium ei sekku SACE juhatuse pädevusse kuuluvate otsuste tegemisse, tõendab ministeeriumi 12. novembri 2008. aasta märgukiri, milles vastuseks SACE taotlusele meenutatakse, et krediidikindlustuse valdkonnas tegutseva Lõuna-Aafrika äriühingu omandamiseks ei ole vaja ministeeriumi nõusolekut. Selle tava järgimist, mis võtab arvesse SACE juhatuse tegutsemisautonoomiat, kinnitab veel teine ministeeriumi märgukiri, mille kohaselt ei ole ministeeriumi pädevuses sekkuda Sace BT kontrollitava uue teenuseid pakkuva äriühingu asutamisse.

37

Komisjon vaidleb kõigile esitatud argumentidele vastu. Tema sõnul ei ole meetme riigile omistatavuse tõendamiseks vaja tuvastada, et meede teenib ainult üldist huvi.

38

Kohtupraktika kohaselt peavad eelised selleks, et neid saaks käsitada abina ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses, esiteks olema otseselt või kaudselt antud riigi vahenditest ja teiseks peab neid saama omistada riigile (vt kohtuotsus Stardust, punkt 33 eespool, EU:C:2002:294, punkt 24, ja kohtuotsus, 10.11.2011, Elliniki Nafpigokataskevastiki jt vs. komisjon, T‑384/08, EU:T:2011:650, punkt 50).

39

Käesolevas asjas tuleb niisiis analüüsida, kas vaidlusaluseid meetmeid saab õigustatult pidada riigile omistatava tegevuse tagajärjeks.

40

On selge, et SACE oli pärast riigi ainuosalusega aktsiaseltsiks ümberkujundamist asjaomasel ajal riigi osalusega äriühing, nagu see on määratletud komisjoni 16. novembri 2006. aasta direktiivi 2006/111/EÜ liikmesriikide ja riigi osalusega äriühingute vaheliste finantssuhete läbipaistvuse ning teatavate ettevõtjate finantsläbipaistvuse kohta (ELT L 318, lk 17) artikli 2 punktis b, mis sätestab, et riigi osalusega äriühingud on kõik „ettevõtjad, kelle suhtes ametiasutused võivad otseselt või kaudselt kasutada valitsevat mõju omandiõiguse, finantsosaluse või ettevõtja suhtes kehtivate eeskirjade alusel”.

41

Sellegipoolest leidis Euroopa Kohus kohtuotsuse Stardust, punkt 33 eespool (EU:C:2002:294) punktis 52, et isegi kui riigil on võimalik riigi osalusega äriühingut kontrollida ja tal on selle äriühingu tegevuse üle valitsev mõju, ei saa siiski automaatselt eeldada, et konkreetsel juhul seda kontrolli ka tegelikult teostatakse. Riigi osalusega äriühing võib tegutseda rohkem või vähem iseseisvalt, sõltuvalt talle riigi poolt antud tegevusautonoomia ulatusest. Seega ei ole pelk asjaolu, et riigi osalusega äriühing on riigi kontrolli all, piisav selleks, et äriühingu võetud meetmeid, nagu vaatluse all olevad rahalise toetuse meetmeid, saaks omistada riigile. Lisaks tuleb analüüsida, kas ametiasutusi saab ühel või teisel viisil pidada nende meetmete võtmisega seotuks.

42

Käesolevas asjas tuleb niisiis järeldada, et ainuüksi see, et Itaalia riigil kui SACE ainuaktsionäril on selle äriühingu tegevuse üle valitsev mõju, ei luba eeldada, et ta oma kontrolli vaidlusaluste meetmete võtmisega seoses ka tegelikult teostas.

43

Seega tuleb meenutada riigi osalusega äriühingu võetud abimeetme riigile omistatavuse hindamiseks kohtupraktikast tulenevaid kriteeriume (vt allpool punktid 44–52), enne kui analüüsida tõendeid, millele komisjon käesolevas asjas tugineb (vt allpool punktid 53–88).

44

Kohtuotsuse Stardust, punkt 33 eespool (EU:C:2002:294) punktides 53 ja 54 täpsustas Euroopa Kohus, et ei ole nõutav, et üksikasjalikult tõendataks, et ametiasutused on konkreetselt ajendanud riigi osalusega äriühingut asjaomaseid abimeetmeid võtma. Nimelt, võttes arvesse seda, et riik ja riigi osalusega äriühingud on omavahel tihedalt seotud, on olemas reaalne oht, et riigiabi antakse riigi osalusega äriühingute kaudu viisil, mis ei ole läbipaistev, mistõttu on kolmandal isikul just riigi ja riigi osalusega äriühingu eesõigustatud suhete tõttu keeruline konkreetsel juhul tõendada, et äriühingu abimeetmed võeti vastu ametiasutuste juhistest lähtudes.

45

Seega saab väljakujunenud kohtupraktika kohaselt seda, et riigi osalusega äriühingu võetud abimeedet on võimalik omistada riigile, järeldada kõigist piisavalt täpsetest ja üksteist toetavatest tõenditest, mis lähtuvad juhtumi asjaoludest ja sellest kontekstist, milles kõnealune meede võeti, ning mis võimaldavad järeldada, et ametiasutused olid selle meetme vastuvõtmisega konkreetselt seotud (vt selle kohta kohtuotsus Stardust, punkt 33 eespool, EU:C:2002:294, punkt 55; kohtuotsus 26.6.2008, SIC vs. komisjon, T‑442/03, EKL, EU:T:2008:228, punkt 98, ja kohtuotsus Elliniki Nafpigokataskevastiki jt vs. komisjon, punkt 38 eespool, EU:T:2011:650, punkt 54).

46

Selle kohta on kohtuotsuses Stardust, punkt 33 eespool (EU:C:2002:294) mittekohustuslik ja mittetäielik loetelu näitajatest, mida kohtupraktikas arvesse võeti või mida võidi arvesse võtta, nagu asjaolu, et riigi osalusega äriühing, kes abi andis, ei saanud seda otsust vastu võtta, arvestamata ametiasutuste nõudeid, et see äriühing on mitte ainult seotud riigile omaste struktuuridega, vaid et ta pidi ka arvesse võtma sellise ministeeriumidevahelise komitee juhiseid nagu CIPE, riigi osalusega äriühingu tegevus ja selle teostamine turul tavapärastes konkurentsitingimustes kõrvuti eraõiguslike ettevõtjatega, äriühingu õiguslik seisund, st kas tema suhtes kohaldatakse avalikku õigust või äriühinguõigust, või ametiasutuste poolt äriühingu juhtimise üle teostatava kontrolli ulatus (vt kohtuotsus Stardust, punkt 33 eespool, EU:C:2002:294, punktid 55 ja 56 ning seal viidatud kohtupraktika).

47

Lisaks rõhutas Euroopa Kohus kohtuotsuse Stardust, punkt 33 eespool (EU:C:2002:294) punktis 56 veel, et mis tahes muu tõend, mis konkreetsel juhtumil viitab sellele, et ametiasutused olid meetme võtmisega seotud või et nende mitteseotus on ebatõenäoline, võttes arvesse ka meetme ulatust, sisu ja selles sisalduvaid tingimusi, võib olukorrast olenevalt olla asjassepuutuv selle tuvastamiseks, et riigi osalusega äriühingu võetud meede on omistatav riigile (vt ka kohtuotsus, 30.4.2014, Tisza Erőmű vs. komisjon, T‑468/08, EU:T:2014:235, punkt 170).

48

Esiteks tuleneb sellest kohtupraktikast, et vastupidi Itaalia Vabariigi väidetele (vt punktid 33 ja 34 eespool) tuleb konkreetselt riigile omistatavuse mõistest aru saada nii, et asjaomane meede võeti ametiasutuste mõjul või nende tegeliku kontrolli all või et niisuguse mõju või tegeliku kontrolli puudumine on ebatõenäoline, ilma et oleks vaja analüüsida sellise seotuse mõju meetme sisule. Eelkõige ei saa selleks, et omistatavuse tingimus oleks täidetud, nõuda et oleks tõendatud, et riigi osalusega äriühingu tegutsemisviis oleks olnud teistsugune, kui ta oleks tegutsenud iseseisvalt. Mis puutub arutusel oleva meetmega taotletavatesse eesmärkidesse, siis kuigi neid võib omistatavuse hindamisel arvesse võtta, ei ole need määrava tähtsusega.

49

Nimelt ei viita asjaolu, et teatavatel juhtudel on üldise huvi eesmärgid kooskõlas riigi osalusega äriühingu huvidega, iseenesest kuidagi sellele, et ametiasutused võisid ühel või teisel viisil olla asjaomase meetme vastuvõtmisega seotud või et selline seos puudub. Nii ei tähenda see, et riigi osalusega äriühingu huvi on üldise huviga kooskõlas, tingimata et äriühing võis oma otsuse teha ametiasutuste nõudeid arvesse võtmata. Komisjon märgib niisiis õigesti, et miski ei takista seda, et ametiasutused panevad riigi osalusega äriühingule kohustuse teha ettevõtlusalane tehing, mis – võides olukorrast olevalt küll olla kooskõlas eraõigusliku kriteeriumiga – on igal juhul omistatav riigile.

50

Teiseks tuleb tagasi lükata Itaalia Vabariigi poolt kohtuotsusele Stardust antud tõlgendus (vt eespool punktid 34 ja 35), mille kohaselt võib riigi konkreetne seotus niisuguse riigi osalusega äriühingu nagu SACE poolt võetud meetme vastuvõtmisega tuleneda üksnes kas ametiasutuse antud õigusaktist, millest lähtuvalt prevaleerivad selle äriühingu jaoks üldised huvid tema enda huvide üle, või ametiasutuste tavast kasutada seda äriühingut üldistes huvides, mis on vastuolus Itaalia õigusnormides riigi osalusega äriühingutele antud tegutsemisautonoomiaga.

51

Nimelt tuleneb kohtuotsusest Stardust, punkt 33 eespool (EU:C:2002:294), et riigi osalusega äriühingule selle õiguslikust vormist tulenev tegevusautonoomia ei takista riigil avaldamast teatavate meetmete vastuvõtmisele valitsevat mõju. Kuna tegevusautonoomia, mis riigi osalusega äriühingule põhimõtteliselt antud on, ei välista riigi võimalikku konkreetset seotust, saab seda tõendada kõigi asjassepuutuvate õiguslike ja faktiliste tõendite alusel, mis võivad moodustada riigi tegeliku mõju või kontrolli kohta piisavalt täpsete ja üksteist toetavate tõendite kogumi.

52

Käesolevas asjas tuleb niisiis komisjonil piisavalt täpsete ja üksteist toetavate tõendite kogumi alusel tõendada, et Itaalia riik oli vaidlusaluste meetmete võtmise otsuse tegemisega konkreetselt seotud või et käesoleva juhtumi asjaolusid ja konteksti arvesse võttes on sellise seotuse puudumine ebatõenäoline.

53

Tuleb kindlaks teha, kas need tõendid tervikuna, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 177–179 tugines, võimaldavad käesoleva juhtumi asjaoludel ja vaidlusaluste meetmetega seotud kontekstis arvata, et Itaalia ametiasutused olid ühel või teisel viisil kõnealuste meetmete vastuvõtmisega seotud.

54

Sellise seotuse tõendamiseks esitab komisjon „üldised näitajad”, mis puudutavad vaidlusaluste meetmete vastuvõtmise konteksti (vaidlustatud otsuse põhjendus 177) ja „konkreetsed näitajad”, mis puudutavad nende meetmete kohaldamise tingimusi (vaidlustatud otsuse põhjendused 178 ja 179).

55

Üldiste näitajate osas toob komisjon välja kolm järgmist tegurit:

56

Iga sellist näitajat tuleb täpselt analüüsida, enne kui neid tervikuna hinnata.

57

Esiteks, mis puutub juhatuse liikmete nimetamist käsitlevasse argumenti, mis on esitatud vaidlustatud otsuse põhjenduse 177 punktis a, siis tuleb märkida, et dekreetseaduse nr 269 artikli 6 lõige 2, mille kohaselt kuuluvad SACE aktsiad ministeeriumile, sätestab et juhatuse liikmete nimetamine toimub kooskõlastamise teel nende erinevate ministrite vahel, keda on mainitud seadusandliku dekreedi nr 143 artikli 4 lõikes 5, kus on nimetatud rahandus‑, eelarve‑ ja majandusliku planeerimise ministrit (kes vastutas asjaomasel ajal majanduse ja rahanduse eest), Itaalia välisministrit, tööstus‑, kaubandus‑ ja käsitööndusministrit ja Itaalia väliskaubandusministrit.

58

Siiski, nagu märkis Itaalia Vabariik kohtuistungil, tuleneb dekreetseaduse nr 269 artikli 6 lõikest 24, et SACE loomise ajal kuulus seadusandliku dekreedi nr 143 artikkel 4 kohaldamisele üksnes üleminekusättena, kuni SACE põhikirja kinnitamiseni. Põhikirja artikli 13 kohaselt nimetab juhatuse liikmed üldkoosolek kuni kolmeks aastaks ja juhatuse liikmeid võib tagasi valida.

59

Hagejad ja Itaalia Vabariik järeldavad sellest, et vaidlustatud otsuse põhjenduses 177 nimetatud olemuslikud näitajad ei tulene erieeskirjadest, vaid omandistruktuurist ega oma seega olulist tähtsust.

60

Kohtuistungil väitis komisjon, et SACE juhatuse liikmete kinnitamise erieeskirjade kehtetuks tunnistamine ei olnud automaatne. Ta väitis, ilma et Itaalia Vabariik selle vastu oleks vaielnud, et vaidlusaluste meetmete vastuvõtmise ajal nimetati SACE juhatuse liikmed algse erimenetluse kohaselt.

61

On selge, et täielikult riigile kuuluva äriühingu juhatuse liikmed nimetab kindlasti ametisse ametiasutus, kuna riik on selle äriühingu ainuaktsionär. Siiski tõendab käesolevas asjas see, et vähemalt esialgu tuli SACE juhatuse liikmed erinormi alusel ametisse nimetada mitme olulise ministri vahelise kooskõlastuse teel, et SACE ja ametiasutuste vahel oli eriline seos ja selle näol võib olla tegemist tõendiga avaliku võimu seotuse kohta riigi osalusega äriühingu tegevuses.

62

Lisaks tõendab sellise seotuse olemasolu ka asjaolu, millele komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 178 viidatab, et kaks SACE juhatuse liiget töötasid samal ajal juhtivatel kohtadel ministeeriumides, täpsemalt endises Itaalia väliskaubanduse ministeeriumis, mis on nüüd majandusarengu ministeerium, ning Itaalia välisministeeriumis (vt punkt 85 allpool).

63

Siiski ei ole kõnealused olemuslikud näitajad – kuigi need on olulised, kuna viitavad sellele, et SACE iseseisvus riigist oli piiratud – iseenesest piisavad, et tuvastada riigi konkreetset seotust vaidlusaluste meetmete võtmisega, ja neid tuleb analüüsida koos teiste näitajatega.

64

Teiseks, mis puutub argumenti, mille kohaselt ei tegutse SACE „turul tavapärastes konkurentsitingimustes kõrvuti eraõiguslike ettevõtjatega”, siis põhineb vaidlustatud otsus neljal järgmisel näitajal:

65

Käesolevas asjas tuleb hinnata nende nelja näitaja ulatust, millega komisjoni sõnul sooviti tegelikult näidata seda, et ametiasutused kasutavad SACE‑t mitte ainult turukõlbmatute riskide valdkonnas, vaid ka turukõlblike riskide valdkonnas, et toetada Itaalias ettevõtlust ja soodustada seeläbi riigi majanduse arengut.

66

Esimene eespool punktis 64 nimetatud näitaja puudutab SACE‑le usaldatud ülesannet edendada Itaalia majanduse konkurentsivõimet, mis „põhimõtteliselt katab turukõlbmatuid riske”. Selles küsimuses tuleb mainida, et ei hagejad ega Itaalia Vabariik ei vaidle vastu sellele, kuidas komisjon vaidlustatud otsuses seda SACE ülesannet on esitanud. Nad näivad niisiis kaudselt nõustuvat, et SACE ülesanne, kuna see puudutab peamiselt, kuid mitte ainult turukõlbmatuid riske, laieneb ka konkurentsile avatud turukõlblike riskide kindlustamise sektorisse. Selle SACE üldisest huvist lähtuva ülesande ulatus tuleneb aga äriühingu põhikirja artikli 4 lõigetest 1 ja 2, kus on määratletud selle ülesande eesmärk (vt punkt 6 eespool). Nii viitab põhikirja artikli 4 lõige 1 üldiselt „poliitiliste riskide, katastroofi‑, majandus‑, kaubandus‑ ja valuutariskide ning muude selliste riskide, mis kaasnevad [Itaalia] ettevõtjate ja nendega seotud või nende poolt kontrollitavate äriühingute, sealhulgas välismaa äriühingute tegevusega välismaal ja [seoses] Itaalia majanduse rahvusvahelistumisega” kindlustamisele. Mis puutub artikli 4 lõiget 2, siis käsitleb see sõnaselgelt „välismaa ettevõtjatele [turutingimustes ja kooskõlas liidu õigusnormidega] [tagatiste ja kaitse pakkumist] seoses tehingutega, mis on rahvusvahelistumist, majanduslikku julgeolekut ning Itaalias tootmise ja tööhõive edendamist arvesse võttes Itaalia majanduse jaoks strateegiliselt olulised” (vt punkt 6 eespool).

67

Kõnesolev üldisest huvist lähtuv ülesanne, mis hõlmab sõnaselgelt muu hulgas selliste riskide vastu kindlustamist, mis on ekspordikrediidikindlustust käsitlevas teatises määratletud turukõlblike riskidena (vt punkt 3 eespool), ja mis on seotud ka Itaalia majanduse jaoks strateegiliselt oluliste tehingute korral kindlustusteenuste osutamisega turutingimustes, on niisiis ulatuslikum kui vaid turukõlbmatute riskide katmine, mis ei ole konkurentsile avatud tegevus.

68

Seega hõlmab SACE‑le põhikirjaga antud üldisest huvist lähtuv ülesanne ka turukõlblike riskide kindlustamist, milleks asutati Sace BT (vt punktid 8 ja 11 eespool).

69

On tõsi, et komisjon viitab vaidlustatud otsuse põhjenduse 177 punkti b alapunktis i, et SACE ülesanne on edendada „Itaalia majanduse konkurentsivõimet ning põhimõtteliselt katab ta turukõlbmatuid riske” (vt punkt 64 eespool). Kuigi komisjon rõhutab sellega konkreetsemalt, et SACE eesmärk on teenida turukõlbmatute riskide kindlustamisega üldist huvi, toob ta samas välja ka põhikirja artikli 4 lõigetes 1 ja 2 SACE‑le üldise huvi eesmärgil antud ülesande toetada Itaalia majandust, mis puudutab kogu ta tegevust, mida võib teostada ka turukõlblike riskide kindlustamise sektoris, nagu tuleneb dekreetseaduse nr 269 artikli 6 lõikest 12 (vt punkt 8 eespool).

70

Teine vaidlustatud otsuse põhjenduse 177 punktis b esitatud näitaja (vt punkt 64 eespool) puudutab SACE‑le antud riigi tagatist. Erinevalt eespool punktides 66–69 käsitletud esimesest näitajast on see näitaja seotud ainult SACE tegevusega turukõlbmatute riskide kindlustamise sektoris. SACE põhikirja artikli 5 lõikest 2 tuleneb sõnaselgelt, et asjaomasel ajal „ei antud Euroopa Liidu õigusnormides turukõlblike riskidena määratletud riskide kindlustamise ja maandamise tegevusele riigi tagatist ja seda tegevust reguleerisid erakindlustust käsitlevad õigusnormid”.

71

Kõnealune riigi tagatist puudutav näitaja kinnitab siiski seda, et SACE tegevus ei ole niisugune, mida eraõiguslik ekspordikrediidikindlustuse ettevõtja teostab turutingimustes, vaid on tegevus, mida teostab eristaatusega riigi osalusega kindlustusettevõtja, kes tegutseb avaliku võimu poolt määratletud majanduse toetamise eesmärkidel, aidates eeskätt talle antud riigi tagatise tõttu kaasa ekspordi edendamisele (vt punkt 67 eespool).

72

Kolmas vaidlustatud otsuse põhjenduse 177 punktis b esitatud näitaja (vt punkt 64 eespool) puudutab seda, et SACE finantsaruandeid kontrollib igal aastal Corte dei conti, mis on ette nähtud dekreetseaduse nr 269 artikli 6 lõikes 16, ja ministeeriumi kohustust esitada selle dekreetseaduse artikli 6 lõike 17 alusel SACE tegevuse kohta aastaaruanded Itaalia parlamendile. Nagu märgib komisjon, ei kuulu niisugune kontroll, kuigi seda rakendatakse ka teiste riigi osalusega äriühingute puhul, kohaldamisele kõigile täielikult riigile kuuluvatele äriühingutele, mis kinnitab SACE üle teostatava riikliku kontrolli üldise raamistiku eriomasust. Samas mainis Itaalia Vabariik kohtuistungil, ilma et komisjon oleks talle vastu vaielnud, et parlamendile esitati SACE tegevuse kohta aruanne viimati 2008. aastal.

73

Kolmas näitaja ei ole iseenesest määrava tähtsusega. Kuna esiteks tehakse niisugust finantskontrolli ja poliitilist kontrolli tagantjärgi ja teiseks puudutavad need kontrollid põhimõtteliselt kõiki SACE raamatupidamis‑ ja tegevusaruandeid, ei võimalda need iseenesest eeldada, et ametiasutused on konkreetselt mõjutanud selliste varem vastu võetud otsuste tegemist nagu vaidlusaluseid meetmeid käsitlevad otsused. Sellegipoolest võivad niisugused kontrollivõimalused olla tõendiks selle kohta, et Itaalia riigil on SACE tegevuses oma huvi ja need kontrollid on niisiis asjassepuutuvad tõendite kogumis, millele komisjon tugineb.

74

Neljas vaidlustatud otsuse põhjenduse 177 punktis b esitatud näitaja (vt punkt 64 eespool) puudutab CIPE heakskiitu finantsprognoosidele ja teatavate riskidega seotud finantsvajadustele ning SACE võetavate turukõlbmatute riskidega seoses üldiste piirangute kindlaksmääramist, vastavalt dekreetseaduse nr 269 artikli 6 lõikele 9, mis viitab seadusandliku dekreedi nr 143 artikli 2 lõikele 3 (vt punkt 9 eespool).

75

Selles osas väidavad hagejad, et CIPE heakskiitev otsus piirdub SACE juhatuse poolt eelnevalt kinnitatud finantsprognoosi ülevõtmise ja formaliseerimisega. Tegelikkuses seisneb CIPE heakskiit (vt punkt 9 eespool) üksnes selles, et ta teatab riigile oma võimaliku maksimaalse riskipositsiooni ulatusest seoses tagatisega, mille ta annab SACE poolt turukõlbmatute riskide vastu antud kindlustuskaitsele. Lisaks ei puuduta niisuguseks heakskiitmiseks esitatav finantsprognoos Sace BT tegevust.

76

Nende argumentidega ei saa nõustuda. Komisjon väidab õigesti, et asjaolu, et SACE finantsprognoosi peab heaks kiitma CIPE, kes on Itaalia majanduspoliitika koordineerimise ja juhtimise kõrgem organ, tõendab et seda äriühingut ei juhita tema tegevuses täiesti sõltumatult ja et teda võib niisiis pidada ametiasutuste kontrolli all tegutsevaks, vähemalt osas, mis puudutab oluliste otsuste vastuvõtmist.

77

Nimelt on SACE põhitegevus turukõlbmatute riskide turul hõlmatud niisuguse finantsprognoosiga, mis – kuigi selle koostab äriühingu juhatus – tuleb heaks kiita CIPE poolt. Sellist heakskiidumenetlust, mille viib läbi organ, kes määrab kindlaks riikliku majanduspoliitika suunad, ei saa pidada pelgalt informeerivaks. Vastupidiste tõendite puudumisel (vt punkt 83 allpool) näitab see, et SACE on vastutasuks talle antud riigi tagatisele kohustatud võtma arvesse ametiasutuste nõudeid.

78

Kolmandaks vaidlevad hagejad ja Itaalia Vabariik vastu sellele, et näitajal, mis põhineb asjaolul, et Sace BT põhikirja artikli 5 lõike 2 järgi ei või SACE osalus Sace BT kapitalis dekreetseaduse nr 269 artikli 6 lõike 12 kohaselt olla väiksem kui 30% (vt punkt 55 eespool), on mis tahes tõenduslik väärtus.

79

Hagejad märgivad tõepoolest õigesti, et 30‑protsendiline osalus ei võimalda SACE‑l oma tütarettevõtja tegevust kontrollida. Siiski, kuigi selline säte iseenesest ei ole piisav, et saaks eeldada, et ametiasutused olid vaidlusaluste meetmete vastuvõtmisega konkreetselt seotud, kujutab see endast kohtupraktika tähenduses tõendit, mis lähtub nende meetmete vastuvõtmise kontekstist ja mida võib arvesse võtta (vt punkt 45 eespool).

80

Nimelt, nagu komisjon märgib, saab niisuguse osaluse eesmärgiks pidada turukõlblike riskide kindlustamise valdkonnas avaliku võimu teatava kaasatuse tagamist SACE, mis asjaomasel ajal kuulus täielikult riigile, vahendusel ja see kinnitab, et SACE on allutatud eriomasele õiguslikule korrale, sealhulgas eespool nimetatud valdkonnas.

81

Kõigil neil asjaoludel võimaldavad eespool punktides 55–80 käsitletud üldised näitajad, mis puudutavad konteksti, milles vaidlusalused meetmed võeti, pidada õiguslikult piisavalt tõendatuks seda, et need meetmed on omistatavad riigile, võttes arvesse nende olulisust Itaalia majanduse jaoks.

82

Nimelt, võttes arvesse vaidlusaluste meetmete, mille summa ületab 70 miljonit eurot, ulatust ja eesmärki, tõendavad komisjoni esitatud näitajad, mis puudutavad erinormidest tulenevat olemuslikku seost SACE ja ametiasutuste vahel (vt punktid 57–63 eespool), SACE‑le selle põhikirjaga antud ülesannet edendada Itaalia majanduse konkurentsivõimet (vt punktid 66–69 eespool), SACE‑le tema põhitegevuseks antud riigi toetust riigi tagatise näol (vt punktid 70 ja 71 eespool), ametiasutuste poolt SACE tegevuse üle teostatavat eelnevat kontrolli (vt punktid 74–78 eespool) ja järelkontrolli (vt punktid 72 ja 73 eespool) ning avaliku võimu teatavat kaasatust turukõlblike riskide kindlustamise valdkonnas (vt punkt 80 eespool), et see, et ametiasutused ei olnud vaidlusaluste meetmete võtmisega seotud, on ebatõenäoline.

83

Seda analüüsi ei lükka ümber Itaalia Vabariigi argument, et ministeeriumil ei ole tavaks sekkuda riigi osalusega äriühingute otsustesse, mida tõendavad kaks ministeeriumi märgukirja, kus on meenutatud, et selliste tehingute jaoks, mille on otsustanud teha SACE juhatus, ei ole vaja ministeeriumi nõusolekut (vt punkt 36 eespool). Nimelt, nagu märgib komisjon, ei saa esiteks käesolevas asjas nendele märgukirjadele tugineda, kuna komisjonile neid haldusmenetluses ei esitatud (vt kohtuotsus, 25.6.2008, Olympiaki Aeroporia Ypiresies vs. komisjon, T‑268/06, EKL, EU:T:2008:222, punkt 56; vt selle kohta ka kohtuotsus, 15.4.2008, Nuova Agricast, C‑390/06, EU:C:2008:224, punkt 54 ja seal viidatud kohtupraktika). Teiseks ei olnud märgukirjades mainitud tehingud Itaalia majanduse konkurentsivõime toetamise eesmärki arvesse võttes mingil juhul sama suure ulatusega nagu vaidlusalused meetmed. Viimaseks ei saa ametliku heakskiidu puudumisel ametiasutuste seotust meetme vastuvõtmisega välistada. Käesolevas asjas nähtub selline seotus aga kõigist eespool punktis 82 meenutatud näitajatest kogumis.

84

Seega, võttes arvesse kõiki vaidlustatud otsuses välja toodud üldisi näitajaid kogumis, tugines komisjon, tuvastamaks et vaidlusalused meetmed on omistatavad riigile, vaidlustatud otsuse punktis 180 õiguspäraselt hinnangule, mille kohaselt on SACE vahetult seotud Itaalia ametiasutustega, kes kasutavad teda Itaalia majandustegevuse toetamise poliitika eesmärgil.

85

Nimetatud kolme üldise näitaja asjakohasust kinnitavad ka vaidlustatud otsuse põhjendustes 178 ja 179 esitatud konkreetsed näitajad. Sisuliselt on tegemist SACE juhatuse liikmete avaldustega vaidlusaluste meetmete vastuvõtmise ajal.

86

Hagejad ja Itaalia Vabariik väidavad küll, et vaidlustatud otsuse põhjendustes 178 ja 179 viidatud avaldused on kaudsed tõendid, mis üksnes väljendavad need esitanud isikute ootusi seoses vaadeldavate meetmete positiivse mõjuga majandusele.

87

Siiski tuleb märkida, et vaidlustatud otsuse põhjenduse 178 punktides a ja b ning põhjenduses 179 viidatud avaldused, mis on kantud esiteks SACE juhatuse 1. aprilli 2009. aasta koosoleku protokolli ja teiseks 26. mai 2009. aasta koosoleku protokolli, viitavad üldise huvi eesmärkidele. Sama kehtib vaidlustatud otsuse põhjenduse 178 punktis c välja toodud põhjenduste kohta, mis on võetud Sace BT juhatuse 27. mai 2009. aasta protokollist.

88

Isegi kui eespool nimetatud avaldustel on eraldi vaadelduna väike tõenduslik väärtus, tuleb neid vaidlustatud meetmete vastuvõtmise kontekstiga seotud üldiste näitajatega koos hinnates pidada täiendavateks tõenditeks, mis kinnitavad, et vaidlusaluste meetmete vastuvõtmine oli osa Itaalia majanduse toetamiseks püstitatud eesmärkide saavutamisest, mis oli SACE‑le ülesandeks tehtud.

89

Kõigil neil põhjustel tuleb esimene väide tagasi lükata.

90

Enne nende kahe väite analüüsimist tuleb kõigepealt meenutada teatavaid kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid seoses turutingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumiga.

91

Kohtupraktika kohaselt ei ole tingimused, millele meede peab vastama, et kuuluda mõiste „abi” alla ELTL artikli 107 tähenduses, täidetud, kui ettevõtja, kes abi sai, võiks saada sama eelise nagu see, mille ta saab riigi vahenditest tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel, ning see hinnang antakse põhimõtteliselt turutingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamise teel (vt selle kohta kohtuotsus, 5.6.2012, komisjon vs. EDF jt, C‑124/10 P, EKL, EU:C:2012:318, punkt 78, ja kohtuotsus, 24.1.2013, Frucona Košice vs. komisjon, C‑73/11 P, EU:C:2013:32, punkt 70).

92

Niisiis on eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamise eesmärk teha kindlaks, kas ettevõtjale riigi vahenditest mis tahes vormis antud eelis on niisugune, mis selle tagajärgi arvesse võttes moonutab või võib moonutada konkurentsi ja kahjustada liikmesriikidevahelist kaubavahetust (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. EDF jt, punkt 91 eespool, EU:C:2012:318, punkt 89). Selle kohta tuleb meenutada, et ELTL artikli 107 lõige 1 ei erista ametiasutuse sekkumist selle põhjuste või eesmärkide alusel, vaid hindab sekkumist selle mõju järgi (eespool punktis 91 viidatud kohtuotsus komisjon vs. EDF jt, EU:C:2012:318, punkt 77, ja kohtuotsus, 19.3.2013, Bouygues ja Bouygues Télécom vs. komisjon, C‑399/10 P ja C‑401/10 P, EKL, EU:C:2013:175, punkt 102).

93

Selleks et teha kindlaks, kas asjaomane liikmesriik või avalik-õiguslik üksus tegutses nagu hoolikas turumajanduse tingimustes tegutsev investor, tuleb lähtuda asjaomaste meetmete võtmise ajal kehtinud raamistikust, et hinnata riigi või avalik-õigusliku üksuse tegevuse majanduslikku ratsionaalsust, ja seega igal juhul hoiduda hinnangu andmisest varasema olukorra alusel. Avalik-õigusliku ja eraõigusliku ettevõtja tegevuse võrdlemisel tuleb lähtuda suhtumisest, mis oleks eraõiguslikul investoril olnud kõnealuse tehingu tegemisel, pidades silmas sel ajal kättesaadavat teavet ja prognoositud arenguid (vt selle kohta kohtuotsus Stardust, punkt 33 eespool, EU:C:2002:294, punktid 71 ja 72). Seega ei ole tagantjärgi tehtud tuvastus, et riigi või avalik-õigusliku üksuse tehtud tehing oli tegelikult otstarbekas, asjassepuutuv.

94

Seda väljakujunenud kohtupraktikat kinnitab kohtuotsus komisjon vs. EDF jt, punkt 91 eespool (EU:C:2012:318), kus punktis 105 rõhutatakse, et eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamiseks on ainsana asjakohased kõnealuse tehingu tegemiseks tehtud otsuse vastuvõtmise hetkel olemas olnud tõendid ja prognoositavad arengud. Eelkõige on see nii, kui komisjon – nagu käesoleval juhul – kontrollib, kas riigiabiga on tegemist sellise meetme puhul, millest talle ei teatatud ning mille asjaomane avalik-õiguslik üksus oli selleks hetkeks, kui komisjon oma kontrolli teostas, juba võtnud.

95

Vastavalt tõendamiskoormise põhimõtetele riigiabi valdkonnas tuleb tõendid riigiabi olemasolu kohta esitada komisjonil. Selleks on komisjon kohustatud viima hoolikalt ja erapooletult läbi asjaomaste meetmete uurimise menetluse, et tal oleks abi olemasolu ning vajaduse korral abi siseturuga kokkusobimatuse ja ebaseaduslikkuse kohta lõpliku otsuse tegemisel olemas võimalikult täielikud ja usaldusväärsed tõendid (vt selle kohta kohtuotsus, 2.09.2010, komisjon vs. Scott, C‑290/07 P, EKL, EU:C:2010:480, punkt 90, ja kohtuotsus 3.4.2014, Prantsusmaa vs. komisjon, C‑559/12 P, EKL, EU:C:2014:217, punkt 63). Mis puudutab nõutud tõendatuse taset, siis tõendite laad, mille komisjon peab esitama, sõltub suures osas kavandatava riikliku meetme olemusest (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Prantsusmaa vs. komisjon, EU:C:2014:217, punkt 66).

96

Seega, kui ilmneb, et eraõigusliku investori kriteeriumi saab kohaldada, peab komisjon paluma liikmesriigil esitada talle kogu asjakohane teave, mis võimaldab tal kontrollida, kas selle kriteeriumi kohaldatavuse ja kohaldamise tingimused on täidetud (kohtuotsus komisjon vs. EDF jt, punkt 91 eespool, EU:C:2012:318, punkt 104, ning kohtuotsus, 3.4.2014, komisjon vs. Madalmaad ja ING Groep, C‑224/12 P, EKL, EU:C:2014:213, punkt 33). Kui liikmesriik esitab komisjonile nõutavad tõendid, peab viimane andma igakülgse hinnangu, võttes arvesse kõiki ülejäänud antud juhul asjakohaseid tõendeid, mis võimaldavad tal tuvastada, kas abi saanud ettevõtja oleks neid vahendeid saanud eraõiguslikult ettevõtjalt (kohtuotsus Frucona Košice vs. komisjon, punkt 91 eespool, EU:C:2013:32, punkt 73).

97

Niisuguses kontekstis tuleb asjaomasel liikmesriigil või avalik-õiguslikul üksusel esitada komisjonile objektiivsed ja kontrollitavad tõendid, millest nähtub, et tehtud otsus põhineb eelnevatel majandushinnangutel, mis on sarnased nendega, mille antud juhtumi asjaoludel oleks mõistlik eraõiguslik ettevõtja, kes on liikmesriigiga või avalik-õiguslikul üksusega võimalikult sarnases olukorras, enne selle otsuse tegemist hankinud, et kindlaks teha selle meetme kasumlikkus tulevikus (vt selle kohta kohtuotsus komisjon vs. EDF jt, punkt 91 eespool, EU:C:2012:318, punkt 84 koosmõjus punktiga 105, ja kohtuotsus 3.7.2014, Hispaania jt vs. komisjon, T‑319/12 et T‑321/12, EU:T:2014:604, punkt 49).

98

Siiski peavad liikmesriigilt või avalik-õiguslikult üksuselt nõutavad eelnevad majandushinnangud olema kohandatud vastavalt tehingu olemusele ja komplekssusele, asjaomaste aktsiate, kaupade või teenuste väärtusele ja juhtumi asjaoludele (vt punktid 122, 123, 178 ja 179 allpool).

99

Teine meede puudutab turukõlbliku krediidiriski edasikindlustuskaitse kahju ülemmäära edasikindlustust (või „edasikindlustus XoL”), mille SACE andis Sace BT‑le 2009. aastal. Edasikindlustus XoL on lepinguliik, mille puhul edasikindlustus toimub kuni teatava künniseni ja üksnes siis, kui teatav kahju või teatavad kahjud ületavad ette nähtud määra.

100

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et varem sai Sace BT oma edasikindlustuse peamiselt eraõiguslikelt ettevõtjatelt. Lepingute uuendamise käigus 2009. aastal, ülemaailmse üldise finants‑ ja majanduskriisi ajal, võttis Sace BT ühendust 21 eraõigusliku ettevõtjaga ja sai viielt kindlustuskaitset 25,85% ulatuses XoL edasikindlustust selles osas kahjumist, mis ületas 5 miljonit eurot kuni 40 miljonit eurot. Nende viie edasikindlustaja poolt antud kindlustuskaitse oli vastavalt 10%, 7,5%, 3%, 2,85% ja 2,5%. Edasikindlustuskaitse ülejäänud osa ehk 74,15% kattis 5. juunil 2009 SACE samadel prioriteetsust, mahtu ja kindlusmakseid käsitlevatel tingimustel nagu oli sätestatud Sace BT 2009. aastal sõlmitud igaaastases edasikindlustuslepingus, millega viis eraõiguslikku edasikindlustusandjat juba nõustunud olid.

101

Vaidlustatud otsuses (põhjendused 126–131) leidis komisjon, et võttes arvesse suurenenud riskimäära, mida ta peab katma, ei oleks eraõiguslik edasikindlustaja nõustunud andma Sace BT‑le 74,15‑protsendilist edasikindlustuskaitset SACE kehtestatud tingimustel ja et Sace BT sai seega eelise, ning esitas sisuliselt järgmised põhjendused:

102

Hagejad vaidlevad vastu esiteks komisjoni analüüsile, mille kohaselt ei oleks eraõiguslik edasikindlustaja nõustunud andma niisugust edasikindlustust, mille SACE andis Sace BT‑le, samadel kindlusmakseid käsitlevatel tingimustel, mida eraõiguslikud edasikindlustajad kohaldavad väiksema riskimäära puhul. Nad väidavad teiseks, et komisjon tegi hindamisvea, kui leidis, et abi suurus on 10% tasust, mille SACE maksis Sace BT‑le, ja et komisjon ei põhjendanud sellist hinnangut.

103

Esiteks tuleb analüüsida, kas komisjon võis õigustatult arvata, et SACE, andes kokkulepitud tingimustel Sace BT‑le vaidlusaluse edasikindlustuskaitse, tegutses nii, nagu sarnases olukorras oleks tegutsenud eraõiguslik edasikindlustaja, enne kui teha kindlaks, kas komisjoni määratud abi summa on piisavalt põhjendatud.

104

Hagejad vaidlevad vastu komisjoni argumentidele, millega viimane soovib tõendada, et SACE ei tegutsenud nii, nagu oleks tegutsenud eraõiguslik edasikindlustaja. Esiteks ei seleta eraõiguslike ettevõtjate piiratud osalemine XoL edasikindlustuses Sace BT portfellile eriomaseid riske, mida iseloomustab aja möödudes edasikindlustajatele soodsamaks muutumine, vaid eelkõige selgitab piiratud osalemist tsükliliselt reageerivate ettevõtjate, kes eeskätt raskustest ja keerulisest turuolukorrast tulenevalt oma suutlikkust vähendavad, soovimatus neid riske võtta. SACE käsutuses olid aga arvestatavad vahendid ja tema majandusareng oli soodne, mis võimaldas tal turuvõimalusi ära kasutada. Seda kinnitab märkimisväärne kasum, mis Sace BT‑ga sõlmitud edasikindlustuslepingu alusel saadi, kuna SACE ei registreerinud 1,56 miljoni euro suuruse kindlustusmaksete summaga seoses ühtegi kindlustusjuhtumit.

105

Teiseks väitis komisjon kostja vastuses ekslikult, et SACE nõusolek sõlmida Sace BT‑ga XoL edasikindlustusleping ei olnud „sõltumatu valik, vaid selle dikteeris turu keeldumine katta edasikindlustusest rohkem kui 25,85%”. Ei ole olemas mingeid õiguslikke ega maksevõimet käsitlevaid nõudeid, mille kohaselt peavad Sace BT käsutuses olema vahendid XoL edasikindlustuse tagamiseks täies ulatuses. Kõnealune XoL edasikindlustusleping tagas kaitse üksnes kindlaksmääratud erakorralise kahju korral. Seega ei saanud selle lepingu eesmärk olla Sace BT olemasoleva tehnilise tõhususe suurendamine ega tal täiendava krediidikindlustuse suutlikkuse arendamise võimaldamine. Edasikindlustuskaitse lepiti SACE ja Sace BT vahel kokku vastastikuse kasu eesmärgil. Sace BT eesmärk oli vähendada äärmuslikke riske, et säilitada keskmises ja pikaajalises perspektiivis oma turvalisus. Seevastu SACE oli huvitatud Sace BT portfelli mitmekesistamisest ja sellest majandustsükli faasist, kui kindlustusmaksed on kõrged.

106

Kolmandaks väidavad hagejad, et ajal, kui võeti teine meede, pakkus SACE edasikindlustust kõigile turul tegutsevatele ettevõtjatele tingimustel, mis on võrdsed Sace BT‑le ette nähtud tingimustega. SACE ei sõlminud teiste ettevõtjatega lepinguid pelgalt seetõttu, et teised ettevõtjad talle selleks pakkumisi ei teinud, kuna kindlustusgruppides on ettevõtjatel võimalik saada gruppi kuuluvatelt edasikindlustusele spetsialiseerunud ettevõtjatelt kindlustuskaitset eelistingimustel. Seega ei anna miski komisjonile alust arvata, et SACE oleks tagasi lükanud taotlusi saada kindlustuskaitset samadel tingimustel nagu Sace BT‑le kehtestatud tingimused.

107

Neljandaks ei toeta komisjoni väidet, mille ta esitab vaidlustatud otsuse põhjenduses 128, et eraõiguslik edasikindlustaja ei oleks kunagi nõustunud katma nii suurt edasikindlustuse osa SACE ja Sace BT vahel kokku lepitud tingimustel, ükski tõend. Nagu on märgitud vaidlustatud otsuse põhjenduses 179, põhines SACE otsus katta see osa kindlustuskaitsest 19. märtsi 2009. aasta riskianalüüsil/käsitlusel, mille koostas selle äriühingu riskijuhtimisosakond, lähtudes kindlustusmaakleri AON Re Global hinnangust, mille kohaselt oli Sace BT XoL edasikindlustusleping kasumlik.

108

Viiendaks ei sõltu edasikindlustuse valdkonnas tasumäärad enamlevinud majandusalase kirjanduse ja suuremate turul tegutsevate rahvusvaheliste edasikindlustajate tava kohaselt mitte ainult kindlustatava riski tasemest. Lisaks puudutab ainus XoL edasikindlustajate otsus edasikindlustamisele kuuluvat riski osa. Mis puutub kindlustusmaksesse, siis see lepitakse kindlustusvõtja, maakleri ja edasikindlustaja vahel eelnevalt kokku ja see ei varieeru edasikindlustajast ega võetud riskidest sõltuvalt.

109

Kuuendaks vaidlevad hagejad vastu komisjoni väitele vaidlustatud otsuse põhjenduses 130, mille kohaselt andis SACE‑lt saadud edasikindlustuskaitse Sace BT‑le eelise, võimaldades tal suurendada pakutavate krediidikindlustuste mahtu, võtmata neid riske üksnes oma vahendite arvelt ja olemata sunnitud pakkuma ülejäänud kindlustuskaitse eest tasu, mis on vähemalt 10% suurem kui teistele eraõiguslikele edasikindlustajatele makstud tasu. Hagejad väidavad, et eelarveaasta jooksul sõlmitud lepingute maht ja hind sõltuvad kõikidest teguritest, mis on olemuslikult seotud äriühingu arengueesmärkidega koos äriühingu tegevusest tulenevate erisustega.

110

Komisjon vaidleb kõigile neile argumentidele vastu.

111

Selleks et teha kindlaks, kas SACE tegutses nii, nagu oleks sarnases olukorras tegutsenud eraõiguslik edasikindlustaja, tuleb komisjonil kontrollida talle kättesaadavate tõendite alusel, kas SACE oli enne teise meetme võtmist teinud selle meetme kasumlikkuse kohta nõuetekohase majandusanalüüsi, võttes arvesse võetavaid riske.

112

Selle kohta tuleb meenutada, et kuigi riigiabi kontrollimisel peab liikmesriik ELL artikli 4 lõikes 3 ette nähtud lojaalse koostöö põhimõtte kohaselt edastama komisjonile teavet, mis võimaldab tal võtta seisukoha küsimuses, kas käsitletav meede on laadilt riigiabi, peab komisjon, lähtudes oma kohustusest meetmeid hoolikalt ja erapooletult uurima (vt punkt 95 eespool), mida liikmesriik on talle esitanud (kohtuotsus, 30.4.2014, Dunamenti Erőmű vs. komisjon, T‑179/09, EU:T:2014:236, punkt 176). Vastavalt ametliku uurimismenetluse mõttele, millega omistatakse asjassepuutuvatele isikutele komisjoni teabeallika roll (vt selle kohta kohtuotsus, 31.5.2006, Kuwait Petroleum (Madalmaad) vs. komisjon, T‑354/99, EKL, EU:T:2006:137, punkt 89), on komisjonil selline kohustus ka osas selle teabe osas, mille asjassepuutuvad isikud on talle esitanud.

113

Komisjon ei võtnud aga vaidlustatud otsuses teise meetme kooskõla hindamisel eraõigusliku investori kriteeriumiga sõnaselgelt seisukohta SACE riskijuhtimisosakonna 19. märtsi 2009. aasta märgukirja sisu kohta, mis oli koostatud selleks, et teha kindlaks, kas „edasikindlustuslepingu alusel saadav hinnanguline kasumlikkus oli kooskõlas võetud riskidega”, ja millele hagejad tuginevad (vt punkt 107 eespool). Samas edastas SACE selle märgukirja komisjonile haldusmenetluse ajal, mida kinnitab vaidlustatud otsuse põhjendus 179, kus on seda märgukirja mainitud ja viidatud, et 2009. aasta 1. aprillil toimunud koosolekul kiitis SACE juhatus heaks SACE osalemise ettevõtja Sace BT kahju ülemmäära lepingus summas, mida turu edasikindlustusandjad ei katnud.

114

Sellegipoolest on 19. märtsi 2009. aasta märgukirjal teatav tähtsus. Nimelt tuleneb poolte argumentidest ja toimiku materjalidest, et ainus majandushinnang, millele SACE teise meetme, mida hagejate sõnul arutati esimest korda 2009. aasta 11. veebruaril toimunud koosolekul, võtmisel tugines, oli 19. märtsi 2009. aasta märgukirjas ja kindlustusmaakleri AON Re Global hinnangus, millel nimetatud hinnang põhines.

115

Lisaks ei ole hagejad välja toonud ühtegi muud dokumenti, mis oleks SACE juhatusele esitatud selleks, et analüüsida selle äriühingu osalemist Sace BT‑ga sõlmitavas edasikindlustuslepingus.

116

Siiski, võttes arvesse nii SACE ja Itaalia ametiasutuste seisukohti haldusmenetluses kui ka eespool viidatud 19. märtsi 2009. aasta märgukirja ja AON Re Global hinnangu sisu, ei saa komisjonile ette heita seda, et ta ei võtnud selle teabe osas vaidlustatud otsuses selget seiskohta, et hinnata, kas teine meede võeti selle meetme kasumlikkuse eelnevast analüüsist lähtudes.

117

Esiteks ei tulene hagejate ja Itaalia Vabariigi seisukohtadest, mis on kokkuvõtvalt esitatud vaidlustatud otsuse põhjendustes 68–71, ning viimased ei väida ka Üldkohtu menetluses, et nad oleksid haldusmenetluses väitnud, nagu oleks SACE teinud mainitud dokumentide alusel eelnevalt teise meetme kasumlikkuse ja seega meetme majandusliku ratsionaalsuse analüüsi. Haldusmenetluses rõhutasid nad asjaolu, et tingimused, millel SACE lepingu sõlmis, on samad, millega nõustusid eraõiguslikud edasikindlustajad, kes Sace BT‑le kindlustuskaitse andmises osalesid.

118

Teiseks pärineb 19. märtsi 2009. aasta märgukiri SACE riskijuhtimisosakonnalt, kellele oli ülesandeks tehtud kontrollida, kas edasikindlustuslepingu alusel saadav hinnanguline kasumlikkus on kooskõlas võetavate riskidega. See osakond andis SACE lepingu sõlmimises osalemise kohta heakskiitva arvamuse, tuginedes peamiselt kindlustusmaakleri AON Re Global 14. novembri 2008. aasta aruandele. Nimetatud aruandes olid ära toodud hinnangud, mis anti Sace BT‑le seoses kindlustuslepingu pikendamisega 2009. aastal ja mis põhinesid 2008. aasta edasikindlustuslepingu tulemuste ning Sace BT omavahenditega seotud olemasolevate ja tulevaste nõuete mõjuanalüüsil. Samas ei asjakohastanud SACE riskijuhtimisosakond 19. märtsi 2009. aasta märgukirjas 2008. aastast pärinevat teavet. Nii ei võtnud ei 19. märtsi 2009. aasta märgukiri ega AON Re Global’i aruanne arvesse Euroopa majandust 2008. aasta lõpus haaranud finantskriisi, mis halvendas 2009. aastal majandusolukorda euroalas. Lisaks ei olnud märgukirjas vähimatki viidet, mis võimaldaks, et SACE kavandatud 74,15‑protsendi suurust osalust edasikindlustuslepingus ja seega tema riskipositsiooni võeti sellise osaluse kasumlikkusse hindamisel arvesse.

119

Seega ei olnud komisjon kohustatud võtma vaidlustatud otsuses seisukohta 19. märtsi 2009. aasta märgukirja ja 14. novembri 2008. aasta aruande tõendusliku väärtuse kohta. Piisas sellest, et ta esitas küllaldased põhjused selle kohta, miks ta leidis, et eraõiguslikud ettevõtjad ei oleks teise meetme rakendamisel nõustunud niisuguste tingimustega, millega nõustus SACE.

120

Järelikult ei olnud komisjoni käsutuses ühtegi asjassepuutuvat kirjalikku dokumenti, kui ta analüüsis seda, kas SACE tegutses nagu eraõiguslik edasikindlustusandja. Niisiis tuleb analüüsida, millised tagajärjed on sellel, et komisjonile ei edastatud teise meetme hinnangulise kasumlikkuse kohta eelnevalt tehtud majandushinnangust tulenevat asjakohast ja dokumenteeritud teavet, võttes arvesse kõiki tegureid, mida turutingimustes tegutsev eraõiguslik edasikindlustusandja oleks arvesse võtnud.

121

Tõsi, kohtupraktika kohaselt (vt punkt 97 eespool) tuleb asjaomasel liikmesriigil või avalik-õiguslikul üksusel tõendada, tehtud otsus põhineb majandushinnangutel, mis on sarnased nendega, mille antud juhtumi asjaoludel oleks sarnases olukorras olev mõistlik eraõiguslik ettevõtja enne selle otsuse tegemist hankinud, et kindlaks teha selle meetme kasumlikkus tulevikus. Nii võib see, kui haldusmenetluses esitatakse sõltumatutelt konsultatsioonifirmadelt enne kavandatava meetme võtmist tellitud uuringud, tõendada et liikmesriik või avalik-õiguslik üksus rakendasid meedet turul tegutseva ettevõtjana (vt selle kohta kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, punkt 97 eespool, EU:T:2014:604, punkt 49).

122

Samas tuleb abi andvalt avalik-õiguslikult üksuselt nõutavas majandusanalüüsis esitatud tegureid hinnata konkreetsest juhtumist lähtudes ja need varieeruvad, sõltuvalt võetavate majandusriskide olemusest ja ulatusest (vt punkt 98 eespool). Käesolevas asjas võidi teise meetme, mis seisnes äritehingus, kasumlikkuse hindamine läbi viia ühelt poolt võetavate riskide ja teiselt poolt selle, kas edasikindlustusmakse on riski suurust arvesse võttes kohane, suhteliselt piiratud analüüsi alusel.

123

Neil asjaoludel, võttes arvesse tehingu kindlasti mitte väikest, kui siiski suhteliselt piiratud summat, ei võimalda pelk asjaolu, et SACE ei tõendanud, et ta lasi kindlustusmakse summa kohta, mis peegeldab võetud riski suurust, eelnevalt koostada majandushinnangu, et teha kindlaks Sace BT‑le antava edasikindlustuskaitse kasumlikkus, asuda seisukohale, et ta ei tegutsenud nii, nagu tegutseb sarnases olukorras eraõiguslik edasikindlustusandja.

124

Seega tuleb analüüsida vaidlustatud otsuses olevaid näitajaid, millele komisjon tugineb, kui ta väidab, et SACE andis ülejäänud osa edasikindlustuskaitsest samadel kindlusmakseid käsitlevatel tingimustel, mida eraõiguslikud edasikindlustajad kohaldavad väiksema riskimäära puhul.

125

Esiteks rõhutab komisjon nende näitajate hulgas eriti seda, et vaatamata mitmetele katsetele ei õnnestunud Sace BT‑l eraõiguslikelt edasikindlustusandjatelt saada edasikindlustuskaitset enam kui 25,85% ulatuses (vt punkti 101 esimene lõik eespool). Hagejad väidavad selles osas, et eraõiguslike edasikindlustusandjate keeldumine anda 2009. aastal, erinevalt varasematest aastatest, edasikindlustuskaitset rohkem kui 25,85% ulatuses, tuleneb sellest, et nende tegevus on tsükliline, et tulla toime majandus‑ ja finantskriisi olukorraga, mitte Sace BT portfelliga seotud riskidest (vt punkt 104 eespool).

126

Kuigi tuleb möönda, et kriisiolukord on üks tegur, miks eraõiguslikud edasikindlustusandjad keeldusid andmast SAE BT‑le edasikindlustuskaitset rohkem kui 25,85% ulatuses (vt punkt 100 eespool), olgu siiski mainitud, et kriis mõjutas turutingimusi ja suurendas kahjuriski kõikide asjaomaste ettevõtjate, sealhulgas Sace BT jaoks, vaatamata tema vahendite stabiilsusele ja tegevuse positiivsetele arengusuundadele, millele hagejad viitavad. Ent kriisikontekst ja väidatavalt väike arv edasikindlustuspakkumisi peaksid mõislikku turuosalist just ajendama võetavaid riske ja asjaomase tehingu kasumlikkust maksimaalse tähelepanuga hindama. Selles küsimuses ei ole hagejad ka vastu vaielnud komisjoni väitele vaidlustatud otsuse põhjenduses 128, mille kohaselt raskendas finantskriis edasikindlustamise tingimusi (vt punkti 101 teine lõik eespool).

127

Samas ei ole hagejad esitanud ühtegi tõendit, mis lubaks arvata, et eraõiguslike edasikindlustusandjate hinnangul Sace BT‑ga sõlmitava edasikindlustuslepinguga võetavate kohustuste – mis on kaasnevaid riske arvesse võttes suuremad – kasumlikkuse kohta ei olnud nende keeldumises oluline roll. Hagejad küll väidavad, et Sace BT 2009–2011. aastate edasikindlustuslepingute analüüsimine näitas, et „erinevatele edasikindlustusandjatele tehtud krediidimäär oli sama”, kuigi erinevate ettevõtjate poolt antud edasikindlustuskaitse osa varieerus 2009. aastal 2,5%–10% (vt punkt 100 eespool) ja 2010. ja 2011. aastal 5%–15%. Ka tuleneb hagejate vastusest Üldkohtu kirjalikule küsimusele, et aastatel 2005–2008, mil Sace BT sai kogu edasikindlustuskaitse turult, maksis ta kõigi riskide edasikindlustamiseks iga‑aastaselt sõlmitud edasikindlustuslepingutes ette nähtud tasu erinevatele edasikindlustusandjatele proportsionaalselt nende osalusega nimetatud lepingutes. Siiski paigutusid eraõiguslike edasikindlustusandjate antud kindlustuskaitse määrad selles ajavahemikus 3% ja 28% vahele. Need erinevad osaluse määrad, mis olid eraõiguslike edasikindlustusandjatega samadel kindlusmakseid käsitlevatel tingimustel kokku lepitud, ei ole võrreldavad SACE 74,15‑protsendilise osalusega Sace BT edasikindlustuslepingus 2009. aastal. Sace BT varasemad edasikindlustuslepingud ei võimalda niisiis teha sarnases olukorras olevatest eraõiguslikest ettevõtjatest lähtudes mingeid järeldusi vastastikuse seose kohta tasu suuruse ning otsuse vahel anda edasikindlustuskaitset rohkem kui 74% ulatuses.

128

Teiseks, mis puutub vaidlust küsimuses, kas SACE andis vaidlusaluse kindlustuskaitse Sace BT‑le selleks, et leevendada tema „edasikindlustuse suutlikkuse puudumist” turul, nagu on märgitud SACE juhatuse 26. mai 2009. aasta koosoleku protokollis, millele komisjon tugineb, või vastastikkuse kasu eesmärgil, nagu väidavad hagejad (vt punkt 105 eespool), siis tuleb kõigepealt meenutada, et poolte vahel ei ole vaidlust selles, et Sace BT‑l ei õnnestunud saada ülejäänud osa ehk 74,15% oma edasikindlustuskaitsest turult sellistel kindlusmakseid käsitlevatel tingimustel, millega SACE nõustus (vt punkt 100 eespool).

129

Edasi olgu meenutatud, et ei toimikust ega komisjonile haldusmenetluse käigus edastatud ning Üldkohtule viimase taotlusel esitatud dokumentidest ei nähtu, et teist meedet oleks kavandatud, lähtudes selle kasumlikkusest SACE jaoks. Need dokumendid on muu hulgas protokoll, mis koostati SACE juhatuse 11. veebruari 2009. aasta koosolekul, kus SACE osalemist Sace BT edasikindlustuslepingus esimest korda arutati, ja protokoll, mis koostati juhatuse 1. aprilli 2009. aasta koosolekul, kus teise meetme vastuvõtmine heaks kiideti, ning juhatusele nende kahe koosoleku käigus esitatud dokumendid. Nimelt tuleneb 1. aprilli 2009. aasta protokollist, kust nähtub heakskiit sellele, et SACE sõlmib Sace BT‑ga edasikindlustuslepingu kindlustuskaitse selle osa kohta, mida eraõiguslikud edasikindlustusandjad ei olnud nõus kindlustama, ja samadel tingimustel, mis lepiti kokku viimastega, sõnaselgelt, et otsus leping sõlmida tehti „olemasolevaid ebasoodsaid turutingimusi arvesse võttes”, et võimaldada Sace BT‑l säilitada suutlikkus pakkuda kindlustust peamiselt väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate turusegmendile. Ka ei ole SACE juhatuse 26. mai 2009. aasta koosoleku protokollis, kus meenutatakse „SACE osalemist Sace BT edasikindlustusprogrammis vastavalt SACE juhatuse 11. veebruari ja 1. aprilli 2009. aasta aruteludele”, ega selle koosoleku käigus juhatusele esitatud dokumentides viidatud Sace BT poolt 2009. aasta alguses deklareeritud kahjumile (vt punkt 134 allpool), mis võimaldaks eeldada, et SACE võttis vaidlusaluse edasikindlustuskaitse kasumlikkust arvesse, ette kui ta 5. juunil 2009 Sace BT‑ga edasikindlustuslepingu sõlmis.

130

Kolmandaks väidab komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 128 – et näidata, et Sace BT makstud tasu ei olnud SACE kaetavaid riske arvesse võttes kohane –, et märkimisväärne kahjum, ligikaudu 29,5 miljonit eurot, mis Sace BT‑l 2008. aastal tekkis, suurendas oluliselt edasikindlustuse riske.

131

Selles küsimuses ei vaidle hagejad vastu asjaolule, mida on mainitud vaidlustatud otsuse põhjenduse 128 joonealuses märkuses 101, et – nagu nähtub Istituto per la vigilanza sulle assicurazione private (Itaalia erakindlustuse järelevalve haldusorgan, edaspidi „ISVAP”) poolt Sace BT ruumides läbi viidud kontrolli järel 11. oktoobril 2010 koostatud protokollist, mille komisjon Üldkohtu taotlusel esitas – mitu eraõiguslikku edasikindlustusandjat, kes võtsid osa Sace BT edasikindlustuslepingu pikendamise aruteludest, väljendasid oma muret selle äriühingu olukorra üle. Üks neist edasikindlustusandjatest selgitas oma keeldumist osaleda 2009. aastal kahju ülemmäära edasikindlustamises just viimase kahe aasta jooksul tekkinud märkimisväärse kahjumiga ja edasikindlustamiskava hinnaga. Lisaks selgitas komisjon kohtuistungil, ilma et hagejad ega Itaalia Vabariik oleksid talle selles vastu vaielnud, lähemalt seost edasikindlustajate riskipositsiooni ja SACE BT finantsraskuste vahel, mis tekkisid 2008. aastal kriisi tulemusel kahjujuhtumite sagenemise tõttu.

132

Hagejad ja Itaalia Vabariik märkisid kohtuistungil selles küsimuses tõepoolest, et ajal, mil SACE sõlmis Sace BT edasikindlustuskaitse ülejäänud osa katteks lepingu, st 5. juunil 2009, ei olnud ühtegi kahjujuhtumit veel esinenud. Samas ei nähtu ei toimikust ega hageja esitatud tõenditest, et SACE juhatus oleks kahjujuhtumite puudumist 2009. aasta esimeses kvartalis ja seejärel järgmise kahe kuu jooksul arvesse võtnud siis, kui ta teise meetme heaks kiitis, st 1. aprillil 2009, või lepingu allkirjastamisel 5. juunil 2009, nagu on ka märgitud eespool punktis 129.

133

Lisaks ei ole tõendatud ja ka hagejad ega Itaalia Vabariik ei väida, et kahjujuhtumite puudumisest enne vaidlusaluse kindlustuskaitse andmist 5. juunil 2009 oleks komisjonile haldusmenetluses teada antud, et põhjendada teise meetme võtmist. Kohtupraktika kohaselt (vt kohtuotsus, 25.6.2008, Olympiaki Aeroporia Ypiresies vs. komisjon, punkt 83 eespool, EU:T:2008:222, punkt 56; vt selle kohta ka kohtuotsus 1.7.2008, Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, C‑341/06 P ja C‑342/06 P, EKL, EU:C:2008:375, punkt 144, ja kohtuotsus komisjon vs. Scott, punkt 95 eespool, EU:C:2010:480, punkt 91) tuleb otsuse õiguspärasust aga hinnata lähtudes teabest, mis oli komisjonile otsuse tegemise ajal kättesaadav. Järelikult, kuna hagejad ja Itaalia Vabariik neid andmeid komisjonile haldusmenetluses teatavaks ei teinud, ei saa nad vaidlustatud otsuse vaidlustamiseks tugineda sellele, et Sace BT‑le vaidlusaluse edasikindlustuskaitse andmisele eelnenud viiel kuul ei olnud ühtegi kahjujuhtumit registreeritud, mistõttu olid riskid, mille SACE võttis, väiksemad (vt selle kohta kohtuotsus, 13.6.2002, Madalmaad vs. komisjon, C‑382/99, EKL, EU:C:2002:363, punkt 76). Lisaks märkis komisjon kohtuistungil igal juhul õigesti, et uus väide, et 2009. aasta esimesel viiel kuul kahjujuhtumeid ei esinenud, mis toodi esimest korda välja kohtuistungil, on Euroopa Kohtu põhikirja artikli 48 lõike 2 alusel vastuvõetamatu. Nimelt ei saa seda väidet pidada hagejate poolt hagiavalduses esitatud ähmase ja põhjendamata seisukoha, et Sace BT portfell on „aja möödudes muutunud edasikindlustajatele soodsamaks”, edasiarenduseks (vt punkt 104 eespool).

134

Viimaseks ei ole SACE poolt haldusmenetluses tagantjärgi esitatud tuvastuses, et teine meede võimaldas sellel äriühingul saada 2009. aastal tegelikult märkimisväärse majandusliku eelise, kuna kindlustusmaksetelt saadud 1,56 miljoni euroga seoses ei deklareeritud mingit kahjumit, kohtupraktika kohaselt asjassepuutuv, sest see põhineb teise meetme võtmisele eelnenud olukorral (vt punkt 93 eespool).

135

Neljandaks märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduse 128 lõpus, et edasikindlustusest nii suure osa eraldamine ühele ettevõtjale ei pruukinud olla kooskõlas ettevõtja üldiste edasikindlustamispõhimõtetega, nagu ka ISVAP märkis Sace BT ruumides tehtud kontrolli kohta 11. oktoobril 2010 koostatud protokollis. Selles osas tuleneb hagejate selgitustest ja nimetatud protokollist, et 22. aprilli 2008. aasta arutelu käigus otsustas Sace BT juhatus, et edasikindlustuslepingus osalevate edasikindlustusandjate arv peab olema selline, mis tagab nende vahel riski asjakohase jaotamise ja et ühteltki edasikindlustusandjalt ei saa oodata, et ta annaks edasikindlustuskaitse suuremas ulatuses kui 25%. See kinnitab, et Sace BT pöördus 2009. aastal oma emaettevõtja poole, kuna tal õnnestus paljudele katsetele vaatamata turult saada vaid 25,85% kogu edasikindlustuskaitsest.

136

Need tõendid toetavad mõttekäiku, mille kohaselt ei olnud SACE otsus pakkuda oma tütarettevõtjale sellist kindlustuskaitset, mis vastab ISVAP‑i mainitud ja Sace BT poolt kindlaksmääratud maksimaalse 25‑protsendilise kindlustuskaitsemäära peaaegu kolmekordsele suurusele, majanduslikult otstarbekas, seda enam, et SACE ei olnud varem kunagi pakkunud edasikindlustuslepinguid, kuigi selle äriühingu põhikirja artikli 6 lõige 4 lubas tal edasikindlustuslepinguid pakkuda tingimusel, et need sõlmitakse turutingimustel (vt punkt 106 eespool).

137

Viiendaks, mis puudutab küsimust, kas eraõiguslike edasikindlustusandjate otsus sõlmida edasikindlustusleping ja nende osaluse määr sõltub muu hulgas võetud riskiga seoses pakutud tasu suurusest (vt punkt 108 eespool), siis tuleb seda puudutavad hagejate väited tagasi lükata. Esiteks ei tähenda edasikindlustuslepingu alusel tasumisele kuuluvate kindlustussummade maksmise tingimuste läbirääkimine mingil juhul seda, et läbirääkimiste lõpuks kokku lepitud lepingus ette nägemisele kuuluv kindlustussumma ei mõjuta oluliselt eraõiguslike edasikindlustusandjate otsust leping sõlmida või mitte, ega seda osa riskist, mida nad olukorrast olenevalt nõustuvad katma. Lisaks, mis puudutab õiguslikku menetlust, mis võimaldab sellisel edasikindlustusandjal nagu SACE saada edasi Sace BT kahju ülemmäära eest tasu, mis on suurem kui 2009. aastal eraõiguslike edasikindlustusandjatega kokku kuni 25,85% edasikindlustuskaitse saamiseks sõlmitud lepingus ette nähtud tasu, siis märkis komisjon kohtuistungil vastuseks Üldkohtu küsimusele, et mainitud Sace BT edasikindlustusleping puudutas vaid 25% selle äriühingu edasikindlustatud riskidest. Seega oleks saanud Sace BT kahju ülemmäära edasikindlustuse ülejäänud osa kohta 2009. aastal sõlmida muu edasikindlustuslepingu, mis näeb ette teistsuguse tasu – millele ei hagejad ega Itaalia Vabariik kohtuistungil vastu ei vaielnud.

138

Edasi ei tähenda hagejate argument, et enamlevinud majandusalase kirjanduse kohaselt sõltub edasikindlustuslepingu tasumäär selliste faktorite kogumist nagu turuolukorra juhuslikkus ja asjaomaste ettevõtjate kalduvus eelistada teatavaid riskikategooriaid, et võetud riskide suurus on tasumäärade kehtestamisel vaid ebaoluline tegur.

139

Viimaseks ei võimalda hagejate argument, mis puudutab suuremate turul tegutsevate rahvusvaheliste edasikindlustajate tava (vt punkt 108 eespool), tuvastada et käesoleval asjaoludel on võetud riskide määra ja tasu vahel ebaoluline seos. Ühelt poolt põhineb see argument AON Benfield Italia SpA Insurance & Reinsurance Brokers’i poolt Sace BT‑le 18. aprillil 2013 saadetud kirjal, kus on öeldud, et nad võivad „oma edasikindlustuse alal juhtiva kindlustusmaakleri kogemuse alusel kinnitada, et põhimõtteliselt ei sõltu proportsionaalse või XL‑lepingu kulu (tasud või maksud) osaluse suurusest (ja vastupidi)”. Teiselt poolt väidavad hagejad, et teine meede on võrreldav juhtudega, mis ei ole harvad, kus kindlustusgrupi ettevõtjad kindlustavad suure osa riskidest, st üle 50%.

140

Tõsi, eespool nimetatud kiri, kuigi see on hilisem kui vaidlustatud otsus, põhineb teabel, mis oli teise meetme võtmise ajal kättesaadav. Siiski ei ole ei selle kirja sisu ega kindlustusgruppe puudutav argument konkreetselt seotud kahju ülemmäära edasikindlustuse lepingutega. Oma üldisuse tõttu ei sea need tõendid kahtluse alla komisjoni tuvastusi, mis põhinevad talle teada olevast teabest lähtudes käesoleva kohtuvaidluse raamistikul, mida iseloomustab muu hulgas see, et eraõiguslikud edasikindlustusandjad keeldusid osalemast Sace BT edasikindlustuslepingus suuremal määral ning see, et tasu suuruse ja võetud riski suuruse vahel ei ole kohast seost, võttes arvesse SCAE osaluse suurust edasikindlustuskaitse tagamisel.

141

Kuuendaks, vastupidi hagejate väidetele (vt punkt 109 eespool) on selle näol, et SACE andis Sace BT‑le edasikindlustuskaitse muudel hinnatingimustel kui turul kehtivad tingimused, iseenesest tegemist eelisega ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Lisaks ei vaidle hagejad vastu sellele, et SACE ise tunnistas haldusmenetluses, et niisugune edasikindlustuskaitse võimaldas Sace BT‑l suurendada pakutavate krediidikindlustuste mahtu. Veelgi enam, hagejate argumendid, mille kohaselt ei ole edasikindlustuse teel üle antud kohustustel ja kokku lepitud kindlustussuutlikkuse vahel proportsionaalset ega mõõdetavat seost komisjoni väitega vaidlustatud otsuse põhjenduses 130, mille kohaselt oleks Sace BT pidanud ilma selle meetmeta tagama kindlustuskaitse oma vahenditest või suurendama edasikindlustuse saamiseks kindlustusmakset vähemalt 10%. Seega ei ole hagejatel alust väita, et komisjon ei ole tuvastanud, milline oleks olnud Sace BT krediidikindlustuste maht ilma SACE antud edasikindlustuskaitseta, kuna Sace BT saadud eelis, mida ta ei oleks tavapärastel turutingimustel saanud, seisneb just SACE poolt pakutud soodustatud hinnatingimustes.

142

Kõiki neid kaalutlusi arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et võttes arvesse teavet, mis komisjonil vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajal oli, võis komisjon õigustatult järeldada, et teine meede võeti Sace BT suhtes soodustatud hinnatingimustel ja et selliselt Sace BT‑le antud eelis seisnes edasikindlustuse vahendustasu, mida eraõiguslik edasikindlustusandja oleks võtnud nii suure edasikindlustuskaitse eest, ja SACE kohaldatud edasikindlustuse vahendustasu vahes.

143

Neil asjaoludel tuleb tulemusetutena tagasi lükata hagejate poolt repliigis esitatud argumendid, millega nad vaidlevad vastu komisjoni tuvastusele vaidlustatud otsuse põhjenduses 129, et edasikindlustuslepingu sõlmimist tuleb analüüsida paralleelselt kapitalisüstiga, et teha kindlaks, kas eraõiguslik emaettevõtja oleks nõustunud andma oma tütarettevõtjale edasikindlustuskaitset turuhindadest soodsamatel tingimustel, kui viimasel ei õnnestunud pakutud hindadega kindlustuskaitset saada.

144

Mis puudutab komisjoni kasutatud tagasinõutava abi suuruse kindlakstegemise meetodit, siis piirdub vaidlustatud otsus põhjenduses 128 selle sätestamisega, et „[k]ooskõlas oma tavaga leiab komisjon, et tasu nii suure edasikindlustuse osa ja riski eest oleks pidanud olema vähemalt 10% suurem kui tasu, mida eraõiguslikud edasikindlustusandjad nõudsid väiksema edasikindlustuse osa ja riski eest” ja et „[k]una Sace BT maksis ettevõtjale SACE 1,56 miljonit eurot, on tagasinõutav abisumma 156000 eurot”. Selles osas viitab vaidlustatud otsus komisjoni 23. novembri 2011. aasta otsusele 2014/532/EL, mis käsitleb riigiabi C 28/10, mida Portugal andis lühiajalise ekspordikrediidikindlustuse skeemi kujul (ELT 2014, L 244, lk 59), kus komisjon töötas tagasinõutava abi suuruse arvutamiseks välja meetodi, mille aluseks on mõistlikud eeldused ja ühtne turutava (edaspidi „23. novembri 2011. aasta otsus”).

145

Hagejad heidavad komisjonile ette, et ta ei esitanud põhjuseid, miks ta leidis, et Sace BT poolt makstud tasu oleks pidanud olema 10% suurem kui see, mida eraõiguslikud edasikindlustusandjad nõudsid.

146

Selle tuvastamisel, et SACE‑le makstud tasu oli ebapiisav võrreldes tasuga, mida SACE maksis teistele edasikindlustuslepingu osalistele, piirdus komisjon viitamisega 23. novembri 2011. aasta otsusele. Kuid selle otsuse põhjendused, mis puudutab riigi poolt antud kindlustuskatte teoreetilise turuhinna kindlaksmääramist 110%‑na eraõiguslike kindlustusandjate iga eraldi kliendi puhul küsitavast hinnast, on arusaamatud. Lisaks ei selgitanud komisjon käesolevas asjas, mis seda arvutusmeetodit, mis oli välja töötatud riikliku proportsionaalse kindlustuse korra jaoks ja mis toimib riskijaotusmehhanismina (nn top-up) eraõiguslike kindlustusettevõtjate puhul ning on täiesti erinev kahju ülemmäära edasikindlustusest, võib analoogia alusel kasutada teise meetme suhtes. Lisaks tegi komisjon hindamisvea, kui leidis, et põhimõte, et võetud riskide mahu ja vahendustasu suuruse vahel on vastastikune positiivne seos, mida kohaldatakse proportsionaalse kindlustuse puhul, kuulub kohaldamisele ka edasikindlustuses.

147

Komisjon väidab, et võttes arvesse eraõiguslikelt ettevõtjatelt nõutud kindlustusmakse suuruse kindlakstegemise keerukust, kuna ainus kindlalt teada olev asjaolu on see, et viimased keeldusid kokku katmast enam kui 25,85% riskidest, järgis ta konservatiivset lähenemisviisi. Arvutus, mille tulemuseks oli 10%, põhines Portugali juhtumil, mida käsitletakse 23. novembri 2011. aasta otsuses ja mille puhul töötas komisjon välja meetodi kindlustusmakse suurenemise arvutamiseks maksimaalsest riskipositsioonist tulenevate riskide suurenemise suhtes.

148

Peamine ja ainus asjassepuutuv erinevus nende kahe juhtumi vahel seisneb asjaolus, et SACE ei teinud mitte üksnes täiendavat makset (top-up), et katta seda osa riskidest, mida turul tegutsevad ettevõtjad ei katnud, vaid võttis enda kanda ka protsentuaalse osa riskidest, mis on oluliselt suurem kui see, mida nõustusid kindlustama eraõiguslikud ettevõtjad, kellest suurima osalusega kindlustusandja kohustus kandma 10% riskidest.

149

Kohtupraktika kohaselt peab komisjon, kui ta otsustab kindlaksmääratud summa tagasi nõuda, nagu käesoleval juhul, hoolika ja erapooletu uurimise kohustusest tulenevalt määratlema – nii täpselt kui juhtumi asjaolud seda võimaldavad –, mis on ettevõtjale antud abi tegelik väärtus (kohtuotsus Dunamenti Erőmű vs. komisjon, punkt 112 eespool, EU:T:2014:236, punkt 177).

150

Lisaks peab ELTL artiklis 296 ette nähtud põhjendus olema kohandatud vaidlusaluse akti laadile ning sellest peavad selgelt ja ühemõtteliselt nähtuma akti vastuvõtnud institutsiooni kaalutlused, nii et puudutatud isikutele oleks teada akti põhjendused ja pädev kohus saaks teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust artikli 296 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt kohtuotsus, 8.9.2011, komisjon vs. Madalmaad, C‑279/08 P, EKL, EU:C:2011:551, punkt 125 ja seal viidatud kohtupraktika).

151

Käesolevas asjas piirdus komisjon abi suuruse kindlaksmääramisel sellega, et viitas vaidlustatud otsuses oma „tavale”, mis piirdub 23. novembri 2011. aasta otsusega.

152

Selles osas tuleb meenutada, et kohtupraktika kohaselt on riigiabi mõistel õiguslik iseloom ja seda tuleb tõlgendada objektiivsetest teguritest lähtudes. Meetme riigiabiks kvalifitseerimine ei saa seega sõltuda komisjoni subjektiivsest hinnangust ning see tuleb kindlaks määrata sõltumata selle institutsiooni mis tahes varasemast halduspraktikast, eeldusel et see on olemas (vt kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, punkt 97 eespool, EU:T:2014:604, punkt 46 ja seal viidatud kohtupraktika).

153

Seega ei saa komisjon abi olemasolu kindlakstegemisel piirduda viitega oma „otsustuspraktikale”. Ta peab kohaldamisele kuuluvate õigusnormide alusel hoolikalt ja erapooletult analüüsima kõiki talle teadaolevaid objektiivseid tegureid. Sama kehtib siis, kui komisjon teeb kindlaks sellise abi suurust, mis tuleb tagasi nõuda. Seega ei võinud komisjon käesolevas asjas piirduda viitega 23. novembri 2011. aasta otsusele, vaid oli kohustatud hoolikalt ja erapooletult analüüsima kõiki talle teadaolevaid objektiivseid tegureid, et teha nii täpselt kui võimalik kindlaks abi summa.

154

Lisaks olgu mainitud, et käesolevas asjas tuleb Üldkohtul kontrollida vaidlustatud otsuse õiguspärasust, mitte teha otsust küsimuses, kas 23. novembri 2011. aasta otsus on nõuetekohaselt põhjendatud või mitte, nagu seda taotlevad hagejad (vt punkt 146 eespool). Sellest tulenevalt ei täitnud komisjon antud juhul oma põhjendamiskohustust, viidates lihtsalt teises asjas välja töötatud meetodile, andmata mis tahes selgitusi selle meetodi asjassepuutuvuse kohta Sace BT poolt SACE‑le makstud edasikindlustusmaksete hindamisel faktiliselt teistsuguses kontekstis (vt punktid 152 ja 153 eespool).

155

Seega, kui komisjon kavatses käesolevas asjas tagasinõutava summa arvutamiseks võtta üle 23. novembri 2011. aasta otsuses välja töötatud meetodi, oleks ta pidanud esitama põhjused, miks ta leidis, et see meetod on asjakohane ja selgelt välja tooma põhjendused, mida ta käesolevas asjas järgis, kui ta neid kohaldas, võttes arvesse juhtumi asjaolusid.

156

Selles osas väidavad hagejad õigesti, et komisjon ei selgitanud lähemalt kasutatud arvutusmeetodit ega põhjendanud vaidlustatud otsuses käesolevas asjas vaatluse all oleva kahju ülemmäära edasikindlustuskaitse olemust ja tunnuseid silmas pidades tasu sellise arvutamise meetodi ülevõtmist, mis oli välja töötatud riikliku proportsionaalse kindlustusskeemi jaoks.

157

Esiteks on Portugali ekspordikrediidikindlustuse skeem, millele komisjon viitab, tõepoolest käesolevas asjas arutusel olevast korrast erinev. Tegemist on ekspordikrediidi kaaskindlustuse skeemiga, mitte kindlustusandja edasikindlustamisega. Lisaks kohaldati Portugali skeemi, mis pidi kestma 1. jaanuarist 2009 kuni 31. detsembrini 2010 (23. novembri 2011. aasta otsuse põhjendus 23), seoses 2009. aasta finantskriisiga ja sellega ei peetud silmas ühe kindlustusandja, nagu Sace BT, eriomast finantsolukorda, kes kandis kahjumit. Eelkõige tuleneb 23. novembri 2011. aasta otsuse põhjendustest 20 ja 21, et summa, mida Portugali riikliku ekspordikrediidikindlustusega, mis ainult täiendab eraõigusliku kindlustusandja pakutud kindlustuskaitset, kaetud summa ei või kunagi ületada erakindlustusega kaetud summat. Niisuguses kontekstis taunis komisjon 23. novembri 2011. aasta otsuse põhjenduses 68 seda, et avalik-õiguslikele kindlustusandjatele makstavad ekspordikrediidikindlustuse hinnad on madalamad turuhindadest, samas kui komisjoni arvates peaksid need hinnad olema kõrgemad, võttes arvesse eeldatava riski kõrgemat taset. Seevastu käesolevas asjas heidab komisjon SACE‑le ette, et ta võttis edasikindlustuskaitse selle osa, mis on suurem kui see, mida eraõiguslikud edasikindlustusandjad olid nõus katma, eest sama suurt tasu nagu eraõiguslikud kindlustusandjad. Seega on nende kahe juhtumi asjaolud täiesti erinevad.

158

Tõsi, komisjon väidab kostja vastuses, et nende kahe meetme erinevus ei ole asjassepuutuv, kuna mõlemal juhtumil on avalik-õiguslik üksus, kes annab täiendava kindlustuskaitse, see, kes võtab enda kanda suurema osa riskist, mis tavaliselt peaks tähendama, et ka kindlustusmakse on suurem (vt punkt 148 eespool).

159

Siiski ei võimalda ei need kinnitused ega vaidlustatud otsuse põhjendused aru saada põhjustest, miks tuleb riskimäära arvestades SACE poolt antud edasikindlustuskaitse turuhinda arvutada sama meetodi alusel nagu sellise täiendava kindlustuskaitse turuhinda, mida antakse Portugali riikliku ekspordikrediidikindlustuse skeemi alusel. Seega puuduvad vaidlustatud otsuses igasugused põhjendused võimaluse kohta võtta käesolevas asjas täiesti teistsuguses õiguslikus kontekstis üle tasu arvutamise meetod, mille komisjon töötas välja 23. novembri 2011. aasta otsuses. Nimelt piirdub komisjon vaidlustatud otsuse põhjenduses 128 kinnitusega, et „ratsionaalne investor oleks küsinud tasu, milles oleks arvestatud võetavat suuremat riski” ja et see tasu oleks pidanud „olema vähemalt 10% suurem kui tasu, mida eraõiguslikud edasikindlustusandjad nõudsid väiksema edasikindlustuse osa ja riski eest”, viidates vähimagi selgituseta 23. novembri 2011. aasta otsuse põhjendustele 68 ja 93.

160

Lisaks ei heasta sellist puudulikku põhjendatust komisjoni argument, mille kohaselt on tema kasutatud arvutusmeetod hagejate jaoks soodsam. Ilma käesoleva asjaga seotud selge ja asjakohase selgituseta ei ole võimalik hinnata, kas 10‑protsendiline korrektsioon on hagejate jaoks soodne või ebasoodne. Lisaks tuleb komisjonil määratleda sobiv parandusmeede, et lõppeks konkurentsimoonutus, mis vaidlusalusest meetmest tuleneb. Komisjon ei saa seda ülesannet täita pelgalt viitega meetodile, mida ta abi saajale soodsaks peab.

161

Seetõttu tuleb teise väitega nõustuda osas, mille kohaselt on komisjoni hinnang, et abi summa on 10% Sace BT poolt SACE‑le makstud tasust, puudulikult põhjendatud.

162

Vaidlustatud otsuses (põhjendused 132–168) leidis komisjon, kahte liiki põhjendustele tuginedes, et kolmas ja neljas meede kujutavad endast Sace BT jaoks eelist. Kõigepealt märgib komisjon vaidlustatud otsuse põhjendustes 135–144 põhiargumendina, et SACE ei tegutsenud nagu hoolikas turumajanduse tingimustes tegutsev investor, kuna nende meetmete võtmise ajaks ei olnud see ettevõtja teinud analüüsi, et teha kindlaks, kas lisakapitali andmine oli tema kui osaniku jaoks majanduslikult kasulikum tegevuskäik kui tütarettevõtja likvideerimine. Ainuüksi sel põhjusel tuleb komisjoni arvates neid kahte kapitalisüsti pidada riigiabiks.

163

„Et kõik oleks täielik”, märgib komisjon veel täiendavalt põhjendustes 145–167, et Sace BT likvideerimist ja valitud uue kapitalisüsti tegemist võrreldes oleks hoolikas eraõiguslik investor eelistanud lasta tütarettevõtjal pankrotti minna või ostja leidmisel see pigem müüa kui seda rekapitaliseerida. Kõnealune analüüs tõendab, et SACE ei tegutsenud nii, nagu oleks tegutsenud eraõiguslik investor.

164

Hagejad vaidlevad vastu nii komisjoni viidatud eelneva majandusanalüüsi puudumisele kui ka kolmanda ja neljanda meetme kasumlikkuse tagasiulatuva analüüsi põhjendatusele.

165

Kõigepealt tuleb vaadelda poolte argumente küsimuses, kas SACE tegi enne Sace BT kapitali 70 miljoni euro investeerimist asjakohase kasumlikkuse analüüsi.

166

Sissejuhatuseks meenutavad hagejad, et komisjoni teatise [ELTL artiklite107 ja 108] ja komisjoni direktiivi 80/723/EMÜ artikli 5 kohaldamise kohta riigi osalusega äriühingutele tootmissektoris (EÜT 1993, C 307, lk 3) punktidest 27 ja 29 tuleneb, et turutingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisel peab komisjon järgima avalik-õiguslikule investorile antud ulatuslikku kaalutlusruumi ja järeldama, et esines riigiabi, üksnes siis, objektiivsetest tingimustest ilmneb, et avalik-õiguslikul investoril ei ole mõistlikult põhjust eeldada, et see investeering on arvestatavalt kasumlik, ka pikas perspektiivis.

167

Käeolevas asjas heidavad hagejad komisjonile ette, et tema arvates ei muuda kriisiolukorras olek kohaldamisele kuuluvates tingimustes midagi.

168

Selles küsimuses väidavad hagejad esiteks, et komisjonil tuleb uurimine läbi viia ülima objektiivsuse ja tähelepanelikkusega turu tegeliku majandusliku olukorra alusel ja selle alusel, kuidas oletusliku eraõigusliku aktsionäri investeerimisotsuseid mõjutab „suur ebakindlus ja pakilisus” (vaidlustatud otsuse põhjendus 166), mis tuleneb ülemaailmsest majandusliku olukorra halvenemisest 2007. aasta teises kvartalis.

169

Teiseks väidavad hagejad sellega seoses, et aastatel 2008–2009, võttes arvesse paljude krediidikindlustuse sektoris tegutsevate ettevõtjate poolt kantud märkimisväärset kahjumit ja potentsiaalsete kindlustusvõtjate vähesust, tegid mitmed äriühingute aktsionärid, sealhulgas väljaspool Itaaliat, kapitalisissemakseid. Kohtuistungil heitsid hagejad selles küsimuses komisjonile eelkõige ette seda, et ta ei viinud läbi uurimist, et võrrelda eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisel Sace BT olukorda teiste kindlustusandjate olukorraga, sealhulgas kaebuse esitaja Coface olukorraga, mida rekapitaliseeriti 2009. aasta juulis ja 2010. aasta märtsis summas 225 miljonit eurot, pärast seda, kui see äriühing oli kandnud 2009. aastal kahjumit 163 miljoni euro ulatuses.

170

Kolmandaks vaidlevad hagejad vastu tõlgendusele, mille komisjon andis kohtuotsusele komisjon vs. EDF jt, punkt 91 eespool (EU:C:2012:318). Selle kohtuotsuse punktis 84 on rõhutatud vajadust võtta arvesse „käesoleva juhtumi asjaolusid”. Niisiis tuleb seda, kas avalik-õiguslik investor on järginud üksikasjalikku äriplaani või vähemalt ajakohastatud finantsandmeid, mis näitavad, et investeering on majanduslikult piisavalt tulutoov, hinnata, võttes arvesse majanduskriisi ja usaldusväärsete prognooside tegemise võimatust.

171

Neljandaks heidavad hagejad komisjonile ette, et ta lähtus käesolevas asjas dogmaatilisest käsitlusest, mis seisnes selles, et ta võrdles avalik-õigusliku investori otsuseid oletusliku eraõigusliku investori otsustega, mida iseloomustab võimalus põhjendada oma ärialaseid otsuseid algusest peale majandusloogikaga üksikasjalike majanduslike prognooside väljatöötamise, tulevase kasumlikkuse hindamise või detailse ja täieliku kulude-tulude analüüsi kaudu, mida toetavad vajaduse korral kolmandast isikust konsultantide aruanded. Sellise dokumentatsiooni puudumisel järeldab komisjon, et tehing ei ole majanduslikult põhjendatud.

172

Ent selline teoreetiline lähenemine vabastaks komisjoni kohustusest viia läbi kompleksseid uurimusi „turumajanduse” kohta, nii nagu see tegelikult toimib. Sellega muudaks komisjon eraõigusliku investori kriteeriumi menetluseeskirjaks, mis on vastuolus avalik-õiguslike ja eraõiguslike ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõttega, mis on sätestatud ELTL artiklis 345.

173

Viiendaks möönavad hagejad, et kuna olemasolev raamistik ei võimalda teha usaldusväärseid prognoose, ka mitte lühiajalisi, siis puudutas Sace BT 2010–2011. aasta tegevuskava, millele SACE juhatus tugines, ainult prognoose nende kahe majandusaasta kohta ja nägi ette 2011. aastal tasakaalustatud eelarve saavutamise. Siiski on vaidlustatud otsus (põhjendus 141) ekslik osas, milles seal leitakse, et SACE ei esitanud haldusmenetluses objektiivset ja usaldusväärset teavet, mis nende kahe meetme võtmist majanduslikult põhjendaks.

174

Kuuendaks väidavad hagejad, et kolmanda ja neljanda meetme võtmise ajal tugines SACE juhtorgan nende investeeringute tulevase kasumlikkuse kohta antud täpsele ja põhjendatud majandushinnangule järgmiste kaalutluste alusel:

175

Komisjon vaidleb kõigile esitatud argumentidele vastu.

176

Poolte seisukohad erinevad selles, mis puudutab nõudeid investeeringu kasumlikkuse osas tehtavale eelnevale majandushinnangule, mille peab saama asjaomane avalik-õiguslik investor. Niisiis tuleb esiteks analüüsida, kas vaidlustatud otsuses on selles küsimuses rikutud õigusnormi (vt punktid 177–189 allpool), enne kui teha teiseks kindlaks, kas komisjon tegi käesolevas asjas hindamisvea, kui leidis, et kolmas ja neljas meede ei ole eraõigusliku investori kriteeriumiga kooskõlas (vt punktid 190–199 allpool).

177

Esiteks, mis puutub avalik-õigusliku investori kriteeriumiga seotud nõuetesse, siis tunnistavad hagejad, et avalik-õiguslikul investoril tuleb tõendada, et ta tegi majandushinnangu enne majandusliku eelise saamist või sellega samal ajal. Samas leiavad nad, et tõsise majanduskriisi olukorras võib mõistlik eraõiguslik investor teha täpse ja ratsionaalse majandushinnangu enne eelise saamist, isegi kui tal ei ole võimalik tugineda tulevase kasumlikkuse analüüsile.

178

Selles osas tuleb meenutada, et eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisel tuleb enne investeerimisotsuse tegemist saadud majandushinnangut, mida asjaomaselt avalik-õiguslikult investorilt nõutakse, analüüsida võrdluses sellise majandushinnanguga, mille sarnases olukorras olev mõistlik eraõiguslik investor oleks enne kõnealuse investeeringu tegemist teha lasknud, võttes arvesse olemaolevat teavet ja prognoositavat arengut. Selliste majandushinnangute sisu ja täpsuse aste võib seega sõltuda juhtumi asjaoludest, turuolukorrast ja majandusolukorrast (vt punkt 98 eespool).

179

Niisiis tuleb nõutavat eelnevat majandushinnangut majanduskriisi olukorras analüüsida, võttes vajaduse korral arvesse, et majandusolukorra arenemist ja erinevate ettevõtjate majandustulemusi ei ole võimalik usaldusväärselt ja üksikasjalikult prognoosida. Neil tingimustel ei luba asjaolu, et tütarettevõtja äriplaani, kus on täpselt ja täielikult välja toodud hinnang tema tulevase kasumlikkuse kohta ja täielik kulude-tulude analüüs, ei ole olemas, iseenesest järeldada, et avalik-õiguslik investor ei tegutsenud nii, nagu oleks tegutsenud eraõiguslik investor.

180

Lisaks ei saa välistada, et selle kaalutlusruumi piires, mis eraõiguslikul investoril investeeringu kasumlikkuse eelneva majandusanalüüsi tegemisel on (vt punkt 188 allpool), võib ta leida, sarnaselt SACE‑ga, et tütarettevõtja raskused ei tulene mitte struktuursetest probleemidest ega äriühingu halvast juhtimisest, vaid asjaomasele turule omastest majandusraskustest (vt punkt 174 eespool) ja lähtuda eelkõige majandusolukorra järk-järgulisest taastumisest. Kuid isegi sellisel juhul ei otsusta mõistlik eraõiguslik investor, kellel ei ole võimalik saada üksikasjalikke ja põhjalikke prognoose, teha täiendavaid kapitalisüste ühte oma tütarettevõtjatest, kes on deklareerinud märkimisväärset kahjumit, tegemata enne majandusanalüüsi, kas või ligikaudset, mis võimaldavad mõistlikkuse piires tuletada tulevase kasumi võimalusi, ning analüüsimata erinevaid olukordi ja valikuid, sealhulgas vajaduse korral tütarettevõtja võimalikku lõpetamist või likvideerimist.

181

Kohtupraktika kohaselt ei ole selle hindamisel, kas avalik-õigusliku investori kapitalisissemakse teise ettevõtja kapitali on kooskõlas eraõigusliku investori kriteeriumiga, eraõigusliku investori tegevus, mida tuleb võrrelda avalik-õigusliku investori tegevusega, tingimata suhteliselt lühemas perspektiivis tasuvust taotleva kapitali paigutava tavalise investori tegevus. See tegevus peab olema vähemalt eraõigusliku valdusühingu käitumine või eraõigusliku kontserni käitumine, kellel on vastav üldine või sektoriaalne struktuuripoliitika ja kes taotleb tulusust pikas perspektiivis (kohtuotsus, 21.3.1991, Itaalia vs. komisjon, C‑305/89, EKL, EU:C:1991:142, punkt 20 ja kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, punkt 97 eespool, EU:T:2014:604, punkt 41).

182

Siiski ei tähenda see, et avalik-õiguslikul investoril ei ole võimaik saada üksikasjalikke ja põhjalikke prognoose, et ta ei pea andma oma investeeringu kasumlikkuse kohta asjakohast eelnevat majandushinnangut, mis on võrreldav sellega, mille oleks teinud sarnases olukorras olev eraõiguslik investor olemasolevate ja prognoositavate tegurite alusel (vt punkt 180 eespool). Selle kohta märgib komisjon õigesti, et kui liikmesriik ei anna talle eelneva majandushinnangu tegemiseks nõutavat teavet, ei ole ta kohustatud täiendavaid analüüse tegema (vt punkt 97 eespool).

183

Niisiis ei vabasta asjaolu, millele hagejad tuginevad (vt punkt 169 eespool), et asjaomasel ajal rekapitaliseeriti paljusid eraõiguslikke kindlustusettevõtteid, et katta nende poolt majanduskriisi tõttu kantud märkimisväärset kahjumit, sellist avalik-õiguslikku investorit nagu SACE kohustusest hinnata oma tütarettevõtja kasumlikkust ex ante ja edastada komisjonile selle eelneva hinnanguga seotud nõuetekohane teave (vt punkt 182 eespool). Lisaks ei saa välistada, et rekapitaliseerimisega võib kaasneda riigiabi ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses. Seega ei ole komisjon kohustatud võrdlema Sace BT olukorda teiste kindlustusandjate olukorraga.

184

Käesolevas asjas tuleb märkida, et vaidlustatud otsuses piirdus komisjon sellega, et tõi esile väljakujunenud kohtupraktika, millest tuleneb, et kuigi komisjonil tuleb eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldada ja paluda asjaomasel liikmesriigil esitada talle selleks kogu asjassepuutuv teave, peab see liikmesriik või käesoleval juhul riigi osalusega äriühing esitama tõendid, kust nähtub, et ta on andnud asjaomase meetme kasumlikkuse kohta majandushinnangu, mis on võrreldav sellega, mille oleks teinud sarnases olukorras olev eraõiguslik investor (vt punktid 96, 97 ja 112 eespool).

185

Vastupidi hagejate väidetele (vt punktid 171 ja 172 eespool), ei kehtesta niisugune nõue menetluseeskirja ega muuda komisjonile kuuluvat riigiabi tõendamise koormist, vaid näeb üksnes avalik-õiguslikule investorile ette kohustuse esitada komisjonile vajalik teave, mis võimaldab tal kontrollida, kas kõnealuse ettevõtja tegutsemisviis on sarnane sellise mõistliku eraõigusliku investori tegutsemisviisiga, kes andis niisuguse eelneva majandushinnangu olemasoleva teabe ja prognoositavate arengusuundade alusel, mis võtab arvesse asjaomase tehingu sisu, komplekssust, olulisust ja raamistikku, kuhu see tehing kuulub (vt punktid 178 ja 179 eespool).

186

Kui riigi osalusega äriühing edastab komisjonile nõutud teabe, tuleb siiski viimasel anda üldine hinnang, mis võtab selle ettevõtja poolt esitatud teguritele lisaks arvesse kõiki asjassepuutuvaid näitajaid, mis võimaldavad kindlaks teha, kas asjaomane meede on eraõigusliku investori kriteeriumiga kooskõlas. Riigi osalusega äriühingul on seega võimalus esitada haldusmenetluse käigus täiendavaid tõendeid, mis on ilmsiks tulnud pärast meetme vastuvõtmist, aga mis põhinevad asjaoludel, mis olid teada ja arengusuundadel, mis olid prognoositavad meetme vastuvõtmise ajal.

187

Neil asjaoludel tuleb tagasi lükata hagejate argumendid, mis põhinevad esiteks avalik-õigusliku ja eraõigusliku sektori võrdsel kohtlemisel ja teiseks eraõigusliku investori kaalutlusruumil (vt punktid 166 ja 172 eespool). Nimelt, kuna esiteks on eelneva majandushinnangu nõude eesmärk ainult võrrelda asjaomase riigi osalusega äriühingu tegutsemisviisi sarnases olukorras oleva mõistliku eraõigusliku investori tegutsemisviisiga, on see nõue kooskõlas avalik-õigusliku ja eraõigusliku sektori võrdse kohtlemise põhimõttega, kuna viitab sellele, et liikmesriigid võivad majandustegevusse investeerida ja et kapitali, mille ettevõtja on kas otse või kaudselt riigilt saanud tavapärastele turutingimustele vastavatel asjaoludel, ei saa käsitada riigiabina (kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, punkt 97 eespool, EU:T:2014:604, punkt 79).

188

Teiseks ei vabasta kaalutlusruum, mis avalik-õiguslikul investoril kohtupraktika kohaselt on, teda nõuetekohase eelneva majandushinnangu andmisest. Küll võib eristada kavandatava tehingu võimalikku tulususe hindamist, kus avalik-õiguslikul investoril on teatav kaalutlusruum, analüüsist, mille see investor peab läbi viima, et teha kindlaks, kas niisugune tulusus on tema arvates piisav selleks, et asjaomast investeeringut teha, mille puhul on kaalutlusruum väiksem, kuna kõnealust tehingut on võimalik võrrelda investeeritava kapitali paigutamise muude võimalustega (kohtuotsus Hispaania jt vs. komisjon, punkt 97 eespool, EU:T:2014:604, punkt 71). Sellegipoolest ei vabasta avalik-õiguslikele investoritele kavandatava tehingu võimaliku tulususe hindamiseks antud kaalutlusruum seda investorit kohustusest anda majandushinnang, mis põhineb olemasoleval teabel ja prognoositavatel arengusuundadel ja mis võtab arvesse asjaomase tehingu sisu, komplekssust, olulisust ja raamistikku, kuhu see tehing kuulub (vt punktid 98 ja 180 eespool).

189

Seega ei saa antud juhtumil komisjonile ette heita, et ta rikkus käesolevas asjas eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisel õigusnormi.

190

Teiseks tuleb kindlaks teha, kas komisjon tegi hindamisvea, kui ta leidis vaidlustatud otsuses, et SACE ei hinnanud vaidlusaluste kapitalieraldiste kasumlikkust, mis on käesoleva juhtumi asjaoludel võrreldavad kapitalieraldistega, mida oleks võinud teha sarnases olukorras olev eraõiguslik investor.

191

Selle kohta tuleb mainida, et toimikus, muu hulgas komisjoni esitatud protokollis, mis koostati SACE juhatuse 1. aprilli 2009. aasta koosolekul, kus arutati vajadust rekapitaliseerida Sace BT‑d kogusummas kuni 70 miljonit eurot, ja protokollis, mis koostati 26. mai 2009. aasta koosolekul, kus võeti vastu kolmas meede 29 miljoni suuruse kapitalieraldise näol, puudub väikseimgi viide, mis võimaldaks eeldada, et SACE andis majandushinnangu, kas või ligikaudse, et teha kindlaks, kas täiendav kapitalieraldis kujutab endast majanduslikult otstarbekast valikut. Neis protokollides viidatakse üksnes vajaduse korrale taastada Sace BT vahendid, et katta 2009. aasta lõpu reservi.

192

Lisaks tuleb märkida, et hagejad ei ole esitanud eelneva majandushinnangu andmise kohta ühtegi tõendit. Väites et kolmas ja neljas meede põhinevad nende investeeringute tulevase kasumlikkuse täpsel ja põhjendatud hinnangul, ei too nad samas välja andmeid, mille põhjal selline hinnang anti, vaid piirduvad üldiste väidetega (vt punkt 173 eespool).

193

Neil asjaoludel märgib komisjon õigesti, et ainus konkreetne tõend, mille hagejad esitasid, on 2010–2011. aasta äriplaan, mille Sace BT juhatus võttis vastu 4. augustil 2009. Samas ei vaidle hagejad vastu sellele, et äriplaani võeti arvesse alles siis, kui SACE neljanda meetme võttis. Lisaks puudutab see plaan üksnes kahte aastat ega näe ette keskmist ega pikaajalist kasumlikkuse taastamist.

194

Tõsi, selle äriplaani kohaselt, nagu nähtub SACE juhatuse 4. augusti 2009. aasta koosoleku protokollist, mille hagejad Üldkohtu taotlusel esitasid, pidi Sace BT finantstasakaalu saavutama 2011. aastaks.

195

Siiski ei ole nimetatud äriplaanis ühtegi viidet selle kohta, et kapitalisüstide kasumilikkust oleks analüüsitud. Peale selle tuleneb äriplaanist, mis näeb seega ette Sace BT krediidikindlustusalaste näitajate märkimisväärse paranemise, mis võimaldab saavutada finantstasakaalu, üksnes piiratud arv olulisi finantsnäitajaid ja arvandmeid 2010. ja 2011. aasta kohta, mis seda hinnangut toetavad. See ei sisalda täpseid andmeid kulude vähendamise ja riskihindamise meetodite kohta ning viitab 2010. aasta osas üldiselt riskide selekteerimise suuna säilitamisele ja 2011. aasta osas majandusolukorra ja turuolukorra paranemisele.

196

Lisaks tuleneb Sace BT aastateks 2010–2011 koostatud äriplaanist, nagu ka selle äriühingu juhatuse 4. augusti 2009. aasta koosoleku protokollist, et Sace BT eesmärgid olid keskendunud konkurentsipoliitikale, et suurendada äriühingu turuosa, mis oli 2008. aastal 8,2%, eesmärgiga saavutada 2011. aastaks 15‑protsendiline turuosa.

197

Neil asjaoludel ja mis tahes prognoosi puudumisel selle kohta, et Sace BT‑l oleks olnud võimalik pärast 2011. aastat tulu saada, vähemalt pikemas perspektiivis, võis komisjon põhjendatult asuda seisukohale, et eespool nimetatud äriplaanis ja protokollis sisaldunud teave eelneva majandushinnangu kohta ei vasta eraõigusliku investori kriteeriumile.

198

Isegi kui möönda, et sarnases olukorras olev eraõiguslik investor oleks saanud võtta arvesse seda, et Sace BT kahjum oli konjunktuurset laadi ja majandusolukorra järk-järgulise paranemisega arvestades eelistada lühiajaliselt tütarettevõtja turuosa suurenemist, oleks ta sellegipoolest saanud vaidlusaluste kapitalieraldiste majanduslikku põhjendatust rangemalt hinnata, võttes arvesse nende tehingute sisu ja olulisust, et hinnata oma tütarettevõtja tegevuse kasumlikkuse väljavaateid pikemas perspektiivis ning rahuldava hinnangu korral jätta isegi kindlaks tegemata tütarettevõtja likvideerimise kulukus (vt punkt 161 eespool).

199

Kõiki eeltoodud kaalutlusi arvesse võttes tuleb asuda seisukohale, et komisjon ei teinud hindamisviga, kui leidis, et vaidlusaluste kapitalieraldiste kasumlikkuse kohta tehtud nõuetekohase eelneva majandushinnangu puudumisel ei vasta need kapitalieraldised eraõigusliku investori kriteeriumile (vt punkt 182 eespool).

200

Neil asjaoludel tuleb kolmas väide tagasi lükata, ilma et oleks vaja analüüsida komisjoni poolt täielikkuse huvides asjaomaste kapitalieraldiste kasumlikkuse kohta võimaliku likvideerimisotsusega seoses tagasiulatuvalt antud täiendava hinnangu põhjendatust (vt punktid 163 ja 164 eespool).

201

Seetõttu tuleb vaidlustatud otsuse artikli 2 teine lõik tühistada (vt punkt 161 eespool). Ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata.

202

Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 3 võib Üldkohus määrata kulude jaotuse või jätta kummagi poole kohtukulud tema enda kanda, kui osa nõudeid rahuldatakse ühe poole, osa teise poole kasuks. Vastavalt kodukorra artikli 87 lõikele 4 kannavad menetlusse astunud liikmesriigid oma kohtukulud ise. Kuna kõigi poolte nõuded on jäetud osaliselt rahuldamata, siis tuleb määrata, et kõik pooled kannavad ise oma kohtukulud, sealhulgas ajutiste meetmete kohaldamise menetlusega seotud kulud.

Esitatud põhjendustest lähtudes

ÜLDKOHUS (seitsmes koda)

otsustab:

Vaidluse taust

Ekspordikrediidikindlustust käsitlev teatis

SACE

Sace BT

Haldusmenetlus ja vaidlustatud otsus

Menetlus ja poolte nõuded

Õiguslik käsitlus

Esimene väide, mille kohaselt on vaidlusalused meetmed omistatavad Itaalia riigile

Kohtupraktikast tulenevad kriteeriumid riigi osalusega äriühingu antud abimeetme riigile omistatavuse hindamiseks

Hinnang komisjoni poolt käesolevas asjas esitatud tõenditele

Teine ja kolmas väide, mille kohaselt on sisuliselt rikutud turutingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi ja põhjendamiskohustust

Sissejuhatavad märkused turutingimustes tegutseva eraõigusliku investori kriteeriumi käsitleva kohtupraktika kohta

Teine väide, mille kohaselt rikuti ELTL artikli 107 lõiget 1, eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisel tehti hindamisvigu ja rikuti õigusnormi ning teise meetme osas põhjendati otsust ebapiisavalt

– SACE tegevuse võrdlus eraõigusliku edasikindlustaja tegevusega

– Väidetav põhjenduste puudumine abi summa kindlaksmääramisel

Kolmas väide, mille kohaselt on rikutud ELTL artikli 107 lõiget 1, eraõigusliku investori kriteeriumi kohaldamisel tehtud hindamisvigu ja rikutud õigusnormi osas, mis puudutab kolmandat ja neljandat meedet

Kohtukulud