Kohtuasi C‑548/09 P

Bank Melli Iran

versus

Euroopa Liidu Nõukogu

Apellatsioonkaebus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Panga rahaliste vahendite külmutamine – Otsuse teatavaks tegemata jätmine – Õiguslik alus – Kaitseõigused

Kohtuotsuse kokkuvõte

1.        Liidu õigus – Põhimõtted – Kaitseõigused – Õigus tõhusale kohtulikule kaitsele – Iraani vastu suunatud piiravad meetmed

(EÜ artikli 254 lõiked 1 ja 2; nõukogu määrus nr 423/2007, artikli 7 lõige 2 ja artikli 15 lõige 3)

2.        Institutsioonide aktid – Õigusliku aluse valik – Määrus, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid

(EÜ artiklid 60, 301 ja 308; nõukogu ühine seisukoht 2007/140; nõukogu määrus nr 423/2007)

3.        Rahvusvaheline avalik õigus – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikiri – Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja VII peatüki alusel vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsioonid – Liidu kohustus oma pädevuse teostamisel neid järgida – Piirid

(Nõukogu määrus nr 423/2007, artikli 7 lõige 2)

1.        Tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte tähendab, et liidu asutus, kes võtab vastu isiku või üksuse jaoks piiravaid meetmeid kaasa toova õigusakti, teatab akti aluseks olevad põhjendused võimalikult suures ulatuses kas akti vastuvõtmise ajal või vähemalt võimalikult kiiresti pärast selle vastuvõtmist, et võimaldada neil isikutel või üksustel oma kaebeõigust teostada.

Just selle põhimõtte järgimiseks on määruse nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artikli 15 lõikes 3 kehtestatud nõukogule kohustus esitada selle määruse artikli 7 lõike 2 alusel tehtud otsuste aluseks olevad individuaalsed ja konkreetsed põhjused ning teha need asjaomastele isikutele, üksustele ja asutustele teatavaks. Nimelt on rahaliste vahendite külmutamisel asjaomaste üksuste jaoks märkimisväärsed tagajärjed, kuna sellega võidakse piirata nende põhiõiguste teostamist. Kuigi määruses nr 423/2007 ei ole ette nähtud vormi, milles need põhjused „tehakse teatavaks” asjaomastele isikutele, üksustele ja asutustele, ei ole Euroopa Liidu Teatajas avaldamine piisav. Nimelt, kui individuaalsete ja konkreetsete põhjuste teatavakstegemise võiks lugeda toimunuks otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise tulemusel, jääks mõistmatuks huvi näha teatavakstegemine sõnaselgelt ette, nagu seda on tehtud artikli 15 lõikes 3, kuna rahaliste vahendite külmutamise otsus tuleb igal juhul vastavalt EÜ artikli 254 lõigetele 1 ja 2 avaldada, arvestades, et tegemist on üldkohaldatava aktiga.

Järelikult peab nõukogu talle selle sättega kehtestatud kohustuse täitma isikliku teatavakstegemise teel.

Kuigi isiklik teatavakstegemine on üldjuhul vajalik, ei ole määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 siiski nõutud mingit konkreetset vormi, kuivõrd selles on mainitud üksnes kohustust „teha teatavaks”. On oluline, et oleks tagatud selle sätte kasulik mõju, milleks on määruse artikli 7 lõike 2 alusel võetud piiravate meetmete adressaatideks olevate isikute ja üksuste tõhus kohtulik kaitse. Niisuguse olukorraga on tegemist, kui nõukogu ei teinud põhjuseid teatavaks, kuid siseriiklik pangandusasutus edastas adressaadile piisava teabe, ja kui adressaadil oli võimalik esitada hagi, kuna see, et nõukogu ei teavitanud adressaati, ei võtnud viimaselt võimalust saada aegsasti teada vaidlusaluse otsuse põhjendustest ja hinnata tema suhtes võetud rahaliste vahendite külmutamise meetme põhjendatust.

(vt punktid 47–52, 55 ja 56)

2.        Määruse nr 423/2007 pealkirja kohaselt käsitleb see Iraani Islamivabariigi vastu suunatud piiravaid meetmeid. Määruse põhjendustest ja kõigist sätetest ilmneb, et selle eesmärk on tõkestada või pidurdada majanduslike piiravate meetmetega selle riigi järgitavat poliitikat tuumaenergia valdkonnas, arvestades selle poliitikaga kaasnevat ohtu. Seega on tegemist just Iraani tuumaprogrammiga seotud ohtude vastu võitlemisega, mitte üldise tuumarelvade levikuga seotud tegevuse vastu võitlemisega.

Kuna kõnealuse õigusakti eesmärk ja sisu on selgelt Iraani Islamivabariigi vastu majandusmeetmete võtmine, ei ole EÜ artiklile 308 tuginemine vajalik, kuivõrd EÜ artikkel 301 on piisav õiguslik alus, mis võimaldab ühendusel tegutseda ühe või mitme kolmanda riigiga majandussuhete täielikuks või osaliseks katkestamiseks või piiramiseks, ning see tegevus võib hõlmata selliste üksuste – nagu pank – rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, kes on seotud asjaomase kolmanda riigi korraga.

Mis puudutab vajadust kaasata ühine seisukoht 2007/140 õiguslike aluste hulka, siis selle välistab juba EÜ artikli 301 sõnastus, milles on ette nähtud võimalus võtta ühenduse meetmeid, kui EL lepingu (Lissaboni lepingule eelnenud redaktsioonis) ühist välis- ja julgeolekupoliitikat käsitlevate sätetega kooskõlas vastu võetud ühises seisukohas või ühismeetmes on ette nähtud ühenduse tegutsemine. Sellest tekstist ilmneb, et ühenduse meetmete võtmiseks peab ühine seisukoht või ühismeede olemas olema, mitte aga, et need meetmed peavad põhinema sellel ühisel seisukohal või ühismeetmel.

Igal juhul ei saa ühine seisukoht olla ühenduse õigusakti õiguslik alus. Nõukogu ühised seisukohad ÜVJP valdkonnas, nagu ühised seisukohad 2007/140 ja 2008/479, võetakse nimelt vastu EL lepingu alusel vastavalt selle lepingu artiklile 15, samas kui nõukogu määrused, nagu määrus nr 423/2007, võetakse vastu EÜ asutamislepingu alusel. Nõukogu võis seega ühenduse õigusakti vastu võtta üksnes pädevuse alusel, mis oli talle antud EÜ asutamislepinguga ehk käesoleval juhul EÜ artiklitega 60 ja 301.

(vt punktid 68–72)

3.        Ühelt poolt Julgeolekunõukogu resolutsioonid ning teiselt poolt nõukogu ühised seisukohad ja määrused kuuluvad eraldiseisvatesse õiguskordadesse. Samamoodi on ühelt poolt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raames ja teiselt poolt liidu raames vastu võetud õigusaktid vastu võetud organite poolt, kellel on autonoomne pädevus, mis on neile antud nende põhikirjades, milleks on lepingud, millega need organid asutati.

Nende ühenduse meetmete väljatöötamise käigus, millega rakendatakse ühises seisukohas nimetatud Julgeolekunõukogu resolutsioon, peab ühendus nõuetekohaselt arvesse võtma asjaomase resolutsiooni tingimusi ja eesmärke. Samuti tuleb Julgeolekunõukogu resolutsiooni rakendava määruse tõlgendamisel arvesse võtta resolutsiooni sõnastust ja eesmärki. Ilma et see siiski seaks kahtluse alla Julgeolekunõukogu resolutsiooni ülimuslikkust rahvusvahelisel tasandil, ei saa ühenduse institutsioonide kohustus austada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni institutsioone tuua kaasa seda, et ei kontrollita ühenduse õigusakti seaduslikkust põhiõiguste seisukohast, mis kuuluvad ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka.

Määruse nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid, artikli 7 lõikega 2 nõukogule antud pädevus on autonoomne. Selles suhtes ei lähe kohustus „võtta nõuetekohaselt arvesse” asjaomase resolutsiooni sõnastust ja eesmärke mingil viisil vastuollu järeldusega, et nõukogu teeb otsuse autonoomselt, järgides omaenda õiguskorrast tulenevaid norme.

(vt punktid 100 ja 102–106)

EUROOPA KOHTU OTSUS (suurkoda)

16. november 2011(*)

Apellatsioonkaebus – Ühine välis- ja julgeolekupoliitika – Iraani Islamivabariigi suhtes võetud piiravad meetmed, mille eesmärk on tõkestada tuumarelvade levikut – Panga rahaliste vahendite külmutamine – Otsuse teatavaks tegemata jätmine – Õiguslik alus – Kaitseõigused

Kohtuasjas C‑548/09 P,

mille ese on Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 56 alusel 23. detsembril 2009 esitatud apellatsioonkaebus,

Bank Melli Iran, asukoht Teheran (Iraan), esindaja: advokaat L. Defalque,

apellatsioonkaebuse esitaja,

teised menetlusosalised:

Euroopa Liidu Nõukogu, esindajad: M. Bishop ja R. Szostak,

kostja esimeses kohtuastmes,

Prantsuse Vabariik, esindajad: E. Belliard, G. de Bergues, L. Butel ja E. Ranaivoson,

Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriik, esindaja: S. Hathaway, keda abistas barrister D. Beard,

Euroopa Komisjon, esindajad: S. Boelaert ja M. Konstantinidis,

menetlusse astujad esimeses kohtuastmes,

EUROOPA KOHUS (suurkoda),

koosseisus: president V. Skouris, kodade esimehed A. Tizzano, J. N. Cunha Rodrigues, K. Lenaerts, J.‑C. Bonichot, A. Prechal, kohtunikud A. Rosas (ettekandja), R. Silva de Lapuerta, K. Schiemann, E. Juhász, D. Šváby, M. Berger, ja E. Jarašiūnas,

kohtujurist: P. Mengozzi,

kohtusekretär: ametnik R. Şereş,

arvestades kirjalikus menetluses ja 29. märtsi 2011. aasta kohtuistungil esitatut,

olles 28. juuni 2011. aasta kohtuistungil ära kuulanud kohtujuristi ettepaneku,

on teinud järgmise

otsuse

1        Oma apellatsioonkaebuses palub Iraani riigile kuuluv Iraani pank Bank Melli Iran Euroopa Kohtul tühistada Euroopa Ühenduste Esimese Astme Kohtu 14. oktoobri 2009. aasta otsuse kohtuasjas T‑390/08: Bank Melli Iran vs. nõukogu (EKL 2009, lk II‑3967; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega kohus jättis rahuldamata hagi, milles paluti tühistada nõukogu 23. juuni 2008. aasta otsuse 2008/475/EÜ – millega rakendatakse määruse (EÜ) nr 423/2007 (mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid) artikli 7 lõiget 2 (ELT L 163, lk 29; edaspidi „vaidlusalune otsus”) – lisa tabeli B punkt 4 osas, milles see puudutab Bank Melli Irani ja tema filiaale.

 Õiguslik raamistik

 Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu resolutsioonid 1737 (2006) ja 1747 (2007)

2        Selleks et avaldada survet Iraani Islamivabariigile, et ta lõpetaks tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevuse ja tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamise (edaspidi „tuumarelvade levik”), võttis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Julgeolekunõukogu (edaspidi „Julgeolekunõukogu”) 23. detsembril 2006 vastu resolutsiooni 1737 (2006), mille lisas on loetletud hulk isikuid ja üksusi, kes on seotud tuumarelvade levikuga ja kelle rahalised vahendid ja majandusressursid (edaspidi „rahalised vahendid”) tuleb külmutada. Resolutsiooni 1737 (2006) lisas sisalduvat loetelu ajakohastati mitme hilisema resolutsiooniga, sealhulgas Julgeolekunõukogu 24. märtsi 2007. aasta resolutsiooniga 1747 (2007), millega külmutati Iraani panga Bank Sepah ja tema Ühendkuningriigis asuva tütarettevõtja Bank Sepah International plc rahalised vahendid. Apellandi rahaliste vahendite külmutamise meetmeid Julgeolekunõukogu ette ei näinud.

 Ühine seisukoht 2007/140/ÜVJP

3        Euroopa Liidus rakendati resolutsioon 1737 (2006) nõukogu 27. veebruari 2007. aasta ühise seisukohaga 2007/140/ÜVJP, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 61, lk 49).

4        Ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõige 1 on sõnastatud järgmiselt:

„Kõik rahalised vahendid […], mis on otseselt või kaudselt järgnevate isikute omandis, valduses või kontrolli all:

a)      ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1737 (2006) lisas nimetatud isikud ja üksused ning ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1737 (2006) punkti 12 kohaselt ÜRO Julgeolekunõukogu või komitee poolt määratud täiendavad isikud ja üksused; need isikud või üksused on loetletud I lisas;

b)      I lisaga mittehõlmatud isikud ja üksused, kes on kaasatud või otseselt seotud tuumarelva leviku tõkestamise seisukohast tundlike tuumaenergiaalaste tegevustega Iraanis või tuumarelva kandevahendite väljatöötamisega Iraanis või kes neid tegevusi toetavad, või nende nimel või juhtimisel tegutsevad isikud või üksused või II lisas loetletud üksused, mis on nende omanduses või kontrolli all (sealhulgas ebaseaduslike vahendite abil kontrolli all olevad üksused), külmutatakse.”

5        Apellanti ei ole ühise seisukoha 2007/140 lisades nimetatud.

 Määrus (EÜ) nr 423/2007

6        Mis puudutab Euroopa Ühenduse pädevust, siis rakendati resolutsioon 1737 (2006) nõukogu 19. aprilli 2007. aasta määrusega (EÜ) nr 423/2007, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid (ELT L 103, lk 1) ning mis võeti vastu EÜ artiklite 60 ja 301 alusel ja ühist seisukohta 2007/140 arvesse võttes ja mille sisu on enamjaolt sarnane ühise seisukoha omaga, kuivõrd selle määruse lisas sisalduvad samade üksuste ja füüsiliste isikute nimed.

7        Määruse nr 423/2007 artikliga 5 on keelustatud teatavad tehingud isikute või üksustega Iraanis või kasutamiseks Iraanis.

8        Määruse nr 423/2007 artikkel 7 on sõnastatud järgmiselt:

„1.      Külmutatakse kõik rahalised vahendid […], mida IV lisas loetletud isikud, üksused või asutused omavad või mis on nende valduses või kontrolli all. IV lisa sisaldab […] Julgeolekunõukogu või sanktsioonide komitee poolt […] Julgeolekunõukogu resolutsiooni 1737 (2006) punkti 12 kohaselt määratud isikuid, üksusi ja asutusi.

2.      Külmutatakse kõik rahalised vahendid […], mida V lisas loetletud isikud, üksused või asutused omavad või mis on nende valduses või kontrolli all. V lisa sisaldab IV lisas loetlemata füüsilisi ja juriidilisi isikuid, üksusi ja asutusi, kes on nimetatud vastavalt ühise seisukoha 2007/140[…] artikli 5 lõike 1 punktile b, kuna

a)      nad osalevad või on otseselt seotud Iraani massihävitusrelvade leviku tõkestamise seisukohast tundliku tuumaenergiaalase tegevusega või toetavad seda, või

b)      nad osalevad või on otseselt seotud tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamisega Iraanis või toetavad seda, või

c)      tegutsevad punktis a või b viidatud isiku, üksuse või asutuse nimel või juhtimisel, või

d)      on juriidilised isikud, üksused või asutused, kes on punktis a või b viidatud isiku, üksuse või asutuse omanduses või tema kontrolli all, sealhulgas ebaseaduslike vahendite abil.

3.      Rahalisi vahendeid ega majandusressursse ei tehta otseselt või kaudselt kättesaadavaks IV ja V lisas loetletud füüsilistele või juriidilistele isikutele, üksustele või asutustele või nende kasuks.

4.      Keelatud on teadlikult ja tahtlikult osaleda niisuguses tegevuses, mille otsene või kaudne eesmärk või tagajärg on lõigetes 1–3 nimetatud meetmetest kõrvalehoidmine.”

9        Apellanti ei ole määruse nr 423/2007 lisades nimetatud.

10      Määruse nr 423/2007 artiklites 8 ja 9 on ette nähtud võimalus vabastada teatavad rahalised vahendid, et võimaldada kohtul, haldusorganil või vahekohtul kasutada kinnipidamisõigust või täita nende asutuste tehtud otsust või ka selleks, et võimaldada tasuda võlg. Määruse artiklis 10 on ette nähtud võimalus vabastada teatavad rahalised vahendid, et pädeva asutuse kontrolli all katta teatavaid kulusid, näiteks neid, mis on vajalikud nende isikute põhivajaduste rahuldamiseks, kelle rahalised vahendid on külmutatud, või õigusabiteenuste kasutamisega kaasnevate kulude hüvitamiseks.

11      Määruse nr 423/2007 artiklis 13 on asjaomastele isikutele ja üksustele pandud kohustus esitada pädevatele asutustele mitmesugust teavet ja teha nende asutustega koostööd.

12      Määruse artikli 15 lõiked 2 ja 3 on sõnastatud järgmiselt:

„2.      Nõukogu koostab, vaatab läbi ja muudab kvalifitseeritud häälteenamusega artikli 7 lõikes 2 nimetatud isikute, üksuste ja asutuste loetelu täielikus kooskõlas ühise seisukoha 2007/140[…] II lisa suhtes tehtud nõukogu otsustega. V lisa loend vaadatakse korrapäraselt ja vähemalt iga 12 kuu tagant läbi.

3.      Nõukogu esitab lõike 2 alusel tehtud otsuste aluseks olevad individuaalsed ja konkreetsed põhjused ning teeb need asjaomastele isikutele, üksustele ja asutustele teatavaks.”

13      Määruse nr 423/2007 artiklis 16 on ette nähtud, et liikmesriigid kehtestavad karistused, mida kohaldatakse määruse rikkumise korral.

 Julgeolekunõukogu resolutsioon 1803 (2008)

14      Julgeolekunõukogu 3. märtsi 2008. aasta resolutsiooni 1803 (2008) punkti 10 kohaselt palus viimane „kõigil riikidel olla valvsad tehingute suhtes, mida nende territooriumil asuvad finantsasutused teevad kõikide Iraanis asuvate pankadega, eriti pangaga Melli ja pangaga Saderat, ning nende välismaal asuvate filiaalide ja esindustega, selleks et välistada, et need tehingud aitavad kaasa tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundlikule tuumaenergiaalasele tegevusele või tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamisele”.

 Ühine seisukoht 2008/479/ÜVJP

15      Nõukogu 23. juuni 2008. aasta ühise seisukohaga 2008/479/ÜVJP, millega muudetakse ühist seisukohta 2007/140 (ELT L 163, lk 43), asendati eelkõige viimati nimetatud seisukoha II lisa. Selles lisas sisalduvad tabel A „Füüsilised isikud” ja tabel B „Üksused”.

16      Kuigi resolutsioonis 1803 (2008) ei nähtud ette Melli Banki ja Bank Melli Irani rahaliste vahendite külmutamist, on see ette nähtud ühises seisukohas 2008/479. Selle lisa tabeli B punktis 5 on nimelt esimeses tulbas „Nimi” märgitud järgmist:

„Bank Melli, Melli Bank Iran ja selle kõik filiaalid ja tütarettevõtted

a)      Melli Bank plc

b)      Bank Melli Iran Zao”.

17      Teises tulbas „Identifitseerimisandmed” on iga asjaomase panga nime kõrval märgitud aadress.

18      Kolmas tulp „Põhjendus” sisaldab järgmist teksti:

„Annab või üritab anda finantstoetust äriühingutele, kes on seotud Iraani tuuma- ja raketiprogrammidega või hangivad neile kaupu (AIO, SHIG, SBIG, AEOI, Novin Energy Company, Mesbah Energy Company, Kalaye Electric Company ja DIO). Bank Melli tegutseb vahendajana Iraani tundlikes tegevustes. Pank on vahendanud mitmeid tundlike materjalide ostusid Iraani tuuma- ja raketiprogrammide jaoks. Pank on osutanud mitmeid finantsteenuseid Iraani tuuma- ja raketitööstusega seotud üksuste nimel, sealhulgas avanud akreditiive ja hallanud kontosid. Mitu siin nimetatud äriühingut on hõlmatud [Julgeolekunõukogu] resolutsioonidega 1737 ja 1747.”

19      Neljandas tulbas „Loendisse kandmise kuupäev” on märgitud kuupäev „23.6.2008”.

 Vaidlusalune otsus

20      Nõukogu võttis 23. juunil 2008 vastu ka vaidlusaluse otsuse. Selle otsuse lisaga asendatakse määruse nr 423/2007 V lisa. Lisa sisaldab tabelit A „Füüsilised isikud” ja tabelit B „Juriidilised isikud, üksused ja asutused”, milles mõlemas on samad tulbad nagu ühise seisukoha 2008/479 lisas. Apellant on kantud tabeli B punkti 4. Apellandi kohta märgitu on identne sellega, mis sisaldub ühise seisukoha lisas. Nimetatud otsus avaldati 24. juunil 2008 Euroopa Liidu Teatajas.

21      Euroopa Liidu Teatajas avaldati 25. juunil 2009 ka teatis neile isikutele, üksustele ja asutustele, kes/mis on nõukogu poolt võetud nimekirja, mis sisaldab isikuid, üksuseid ja asutusi, kelle/mille suhtes kohaldatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 (V lisa) (ELT 2009, C 145, lk 1). Teatises on märgitud, et määruse artikli 15 lõike 2 kohaselt vaadatakse loetelu üle korrapäraste ajavahemike ning vähemalt iga 12 kuu järel. Sel eesmärgil võivad asjaomased isikud, üksused ja asutused esitada nõukogule taotluse koos täiendavate dokumentidega, et otsus nende kandmise kohta kõnealusesse nimekirja vaadataks üle. Kõik sellised taotlused tuleks saata ühe kuu jooksul pärast teatise avaldamist nõukogule.

 Hagi Üldkohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

22      Apellant esitas vaidlusaluse otsuse lisa tabeli B punkti 4 tühistamist nõudes hagiavalduse, mis saabus Üldkohtu kantseleisse 18. septembril 2008, ning palus Üldkohtul:

–        esimese võimalusena tühistada kõnealune punkt 4 teda ning tema tütarettevõtjaid ja filiaale puudutavas osas;

–        teise võimalusena tunnistada käesolevas asjas kohaldatamatuks määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 2 ja artikli 15 lõige 2 ning

–        igal juhul mõista kohtukulud välja nõukogult.

23      Prantsuse Vabariigil, Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigil ning Euroopa Ühenduste Komisjonil lubati astuda Üldkohtu menetlusse, et toetada nõukogu nõuet jätta hagi rahuldamata.

24      Oma nõuete põhjendamiseks esitas apellant viis väidet. Esimene väide puudutas oluliste menetlusnormide, EÜ asutamislepingu, seda rakendavate õigusnormide ning ühise seisukoha 2007/140 artikli 7 lõike 2 rikkumist, võimu kuritarvitamist ning vaidlusaluse otsuse õigusliku aluse puudumist. Teine väide puudutas võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumist. Kolmas väide puudutas proportsionaalsuse põhimõtte ja omandiõiguse rikkumist. Neljas väide puudutas kaitseõiguste, õiguse tõhusale kohtulikule kaitsele ja määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 ette nähtud põhjendamiskohustuse rikkumist. Viies väide puudutas nõukogul asutamislepingu raames pädevuse puudumist niisuguste „kriminaalkaristuste” määramiseks nagu rahaliste vahendite külmutamine.

25      Sissejuhatuseks ja enne nende väidete läbivaatamist meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktides 35–37 kohtuliku kontrolli suhtes kehtivaid põhimõtteid.

26      Seejärel analüüsis Üldkohus iga esitatud väidet, lükkas need kõik tagasi ning jättis hagi tervikuna rahuldamata.

 Apellatsioonimenetluse poolte nõuded

27      Bank Melli Iran palub Euroopa Kohtul:

–        tühistada vaidlustatud kohtuotsus;

–        lubada tal tugineda nõuetele, mis ta esitas Üldkohtus, ja

–        mõista mõlema astme kohtukulud välja vastustajalt.

28      Nõukogu palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellandilt.

29      Prantsuse Vabariik palub Euroopa Kohtul:

–        jätta apellatsioonkaebus rahuldamata;

–        asendada põhjendused vaidlustatud kohtuotsuse punktides 86–88, milles Üldkohus leidis, et nõukogu on kohustatud tegema asjaomastele isikutele ja üksustele isiklikult teatavaks rahaliste vahendite külmutamise meetmed, mis on võetud määruse nr 423/2007 alusel, ja

–        mõista kohtukulud välja apellandilt.

30      Ühendkuningriik palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

31      Komisjon palub Euroopa Kohtul:

–        tuvastada, et ükski apellandi väidetest ei õigusta vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, ja

–        sellest tulenevalt jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

 Poolte väited ja argumendid

32      Bank Melli Iran esitab esimese võimalusena kolm väidet ja teise võimalusena samuti kolm väidet.

33      Esimese võimalusena väidab ta esiteks, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta ei käsitanud vaidlustatud akti isikliku teatavakstegemise kohustust olulise vorminõudena, ja esitas oma arutluskäigus ekslikud põhjendused, teiseks, et Üldkohus rikkus määruse nr 423/2007 õiguslike aluste tõlgendamisel õigusnorme ja esitas oma arutluskäigus ekslikud põhjendused, ning kolmandaks, et Üldkohus rikkus õigusaktide põhjendamise kohustust ning kaitseõigusi ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet.

34      Teise võimalusena väidab ta esiteks, et Üldkohus rikkus määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 ja rääkis endale vastu, teiseks, et kohus tegi apellandi omandiõiguse suhtes hindamisvea, ning kolmandaks, et nõukogu tegi faktide hindamisel ilmse vea, kui ta lisas apellandi määruse V lisas sisalduvasse loetellu ning säilitas tema nime loetelus.

 Esimese võimalusena esitatud esimene väide, et on rikutud isikliku teatavakstegemise kohustust ja et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on ekslikud

35      See väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 86–90, mis on sõnastatud järgmiselt:

„86      Seevastu nõukogu kinnitusega, mida toetavad menetlusse astujad ja mille kohaselt kohustus teavitada hagejat põhjendustest täideti [vaidlusaluse] otsuse avaldamisega Euroopa Liidu Teatajas, ei saa nõustuda. Niisugune otsus nagu [vaidlusalune] otsus, milles nähakse ette määruse nr 423/2007 V lisa muudetud versioon, tekitab erga omnes tagajärgi, kuna see on suunatud üldiselt ja abstraktselt kindlaks määratud adressaatidele, kes on kohustatud külmutama kõnealuse lisa loetellu kantud üksuste rahalised vahendid. Selline otsus ei ole siiski pelgalt üldist laadi, kuna rahaliste vahendite külmutamine puudutab nimeliselt välja toodud üksusi, keda nende suhtes kehtestatud individuaalsed piiravad meetmed otseselt ja isiklikult puudutavad (vt selle kohta analoogia alusel [Euroopa Kohtu 3. septembri 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑402/05 P ja C‑415/05 P: Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2008, lk I‑6351], punktid 241–244, ja [Üldkohtu 12. detsembri 2006. aasta otsus kohtuasjas T‑228/02: Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu, EKL 2006, lk II‑4665], punkt 98). Lisaks on rahaliste vahendite külmutamisel märkimisväärsed tagajärjed asjaomastele üksustele, kuna sellega võidakse piirata nende põhiõiguste teostamist. Võttes arvesse […] vajadust tagada kõnealuste õiguste – mis on nii materiaal- kui menetlusõiguslikud – kaitse, tuleb neil asjaoludel leida, et nõukogu on kohustatud asjaomaseid üksusi rahaliste vahendite külmutamise meetmetest võimaluse korral teavitama isikliku teatavakstegemise teel.

87      Nõukogu esitatud argumendid ei muuda seda järeldust. Esiteks ei mõjuta asjaolu, et isiklik teatavakstegemine osutub mõnel juhul võimatuks, üksuste huvi sellise teatavakstegemise vastu, ega ole seega asjakohane, kui asjaomase üksuse aadress on teada. Teiseks ei saa reeglit, mille kohaselt ei vabasta seaduse mittetundmine isikut vastutusest, kasutada hageja vastu, kuna [vaidlusalune] otsus on tema suhtes üksikakt. Kolmandaks ei ole terrorismivastase võitluse raames võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmete eristamine nõukogu poolt tulemuslik, kuna üksnes aluseks võetud põhjenduste mainet kahjustav laad või selle puudumine võib olla asjakohane selleks, et vajadusel hinnata põhjenduste Euroopa Liidu Teatajas avaldamise otstarbekust. Seevastu rahaliste vahendite külmutamise meetmete isikliku teatavakstegemise nõue tuleneb sellest, et need meetmed mõjutavad isiklikult ja märkimisväärselt asjaomaste üksuste õigusi. Kuna aga määruse nr 423/2007 alusel võetud rahaliste vahendite külmutamise meetmete ja terrorismivastase võitluse raames võetud meetmete tagajärjed on sarnased, tuleb asjaomaseid üksusi võetud meetmetest teavitada mõlemal juhul ühtemoodi.

88      Eelnevat silmas pidades on alust järeldada, et nõukogu ei täitnud määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikest 3 tulenevat kohustust teavitada hagejat [vaidlusaluse] otsuse põhjendustest, kuna ta ei teinud neid isiklikult teatavaks, kuigi kõnealuse otsuse sisust endast nähtub, et ta teadis hageja asukoha aadressi.

89      Hageja poolt kohtuasjas T‑390/08 R esitatud ajutiste meetmete kohaldamise taotluse lisadest nähtub siiski, et Prantsuse pangakomisjon teavitas 24. juuni 2008. aasta kirjaga hageja Pariisi filiaali [vaidlusaluse] otsuse vastuvõtmisest ja Euroopa Liidu Teatajas avaldamisest, mis oli toimunud samal päeval. Seega sai hageja aegsasti ja ametlikust allikast teada [vaidlusaluse] otsuse vastuvõtmisest ning sellest, et tal on võimalik otsuse põhjendustega tutvuda Euroopa Liidu Teatajas. Pealegi ta ilmselt tõepoolest tutvus kõnealuse otsuse sisuga, kuna ta lisas otsuse koopia ka hagiavaldusele.

90      Neil erandlikel asjaoludel tuleb järeldada, et see, et nõukogu ei teavitanud hagejat [vaidlusaluse] otsuse põhjendustest isikliku teatavakstegemise teel, ei võtnud viimaselt võimalust saada aegsasti teada [vaidlusaluse] otsuse põhjendustest ja hinnata tema suhtes võetud rahaliste vahendite külmutamise meetme põhjendatust. Sellest tulenevalt ei õigusta nõukogu tegevusetus [vaidlusaluse] otsuse tühistamist.”

 Poolte argumendid

36      Apellant väidab, et Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta ei käsitanud määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 sätestatud isikliku teatavakstegemise kohustust olulise vorminõudena, mille järgimata jätmine toob kaasa õigusakti tühistamise, ning esitas oma arutluskäigus ekslikud põhjendused.

37      Apellant rõhutab, et vastavalt EÜ artiklile 254 jõustuvad üksikotsused alles nende teatavakstegemisel. Vaidlusaluse otsuse teatavakstegemine oli seda enam oluline, et apellanti ei kuulatud ära enne otsuse vastuvõtmist.

38      Viidates 8. juuli 1999. aasta otsusele kohtuasjas C‑227/92 P: Hoechst vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑4443), väidab apellant, et otsuse teatavakstegemine on oluline vorminõue, mille järgimata jätmine toob kaasa õigusakti täieliku tühisuse. Sellist tühisust ei kõrvalda see, kui kolmas isik või üksus teavitab akti adressaati. Apellant on seisukohal, et Prantsuse pangakomisjoni poolt vaidlusalusest otsusest teatamine ei saa seega vastata määruses nr 423/2007 sätestatud teatavakstegemise tingimustele.

39      Lisaks vorminõuete rikkumisele heidab apellant Üldkohtule ette, et viimane esitas oma otsuses ekslikud põhjendused, kui ta leidis, et apellandi teavitamine Prantsuse pangakomisjoni poolt kõrvaldas tühisuse, ning kui ta tõi nõukogupoolse tegemata jätmise põhjendusena esile „erandlikud asjaolud”, samas kui huve kahjustava akti teatavaks tegemata jätmine kujutab endast avalikku korda reguleeriva liidu õigusnormi rikkumist.

40      Prantsuse Vabariik ja komisjon vaidlevad Üldkohtu arutluskäigule vastu ja teevad Euroopa Kohtule ettepaneku põhjendused asendada. Nimelt määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 3 kohaselt ei olnud vaidlusaluse otsuse isiklik teatavakstegemine kohustuslik ning mingit teatavakstegemise kohustust ei tulene ka esmasest õigusest. Seega nõudis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 88 ekslikult, et nõukogu teeks otsuse isiklikult teatavaks.

41      Nõukogu, Prantsuse Vabariik ja komisjon rõhutavad, et varade külmutamise otsus on üldkohaldatav akt. Nõukogu märgib, et hoolimata teatavakstegemise kohustusega seotud arutluskäigust ei järeldanud Üldkohus, et vaidlustatud akt on otsus, mitte määrus.

42      Prantsuse Vabariik vaidleb lisaks vastu sellele, kuidas Üldkohus võrdles vaidlustatud kohtuotsuse punktis 87 rahaliste vahendite külmutamise meedet, mis on võetud tuumarelvade leviku vastase võitluse raames ja mis on suunatud kolmanda riigi vastu, ning meedet, mis on võetud terrorismivastase võitluse raames ja mis on suunatud iseseisvalt tegutsevate üksikisikute ja üksuste vastu. Kunagi ei ole väidetud, et kolmanda riigi vastu suunatud sanktsioonimeetme peaks sellele riigile isiklikult teatavaks tegema. Eesmärkide erinevus on pealegi seletatav õiguslike aluste erinevusega, kuivõrd määrus nr 423/2007 on vastu võetud EÜ artiklite 60 ja 301 alusel, samas kui terrorismi valdkonnas võetakse meetmed vastu EÜ artikli 308 alusel.

43      Kohtuistungil täpsustas nõukogu, et terrorismiga seotud isikute rahaliste vahendite külmutamise meetmete teatavakstegemine toimub kooskõlas eespool viidatud Üldkohtu otsuse Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu punktis 147 sisalduvate juhistega, see tähendab vältimaks nende isikute õigustatud huvide kahjustamist, avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas üksnes otsuse üldised põhjendused, samas kui spetsiifilised ja konkreetsed põhjendused tehakse neile teatavaks muul viisil.

44      Ühendkuningriik meenutab, et teatavakstegemise ülesanne on adressaati otsusest teavitada ja võimaldada tal hagi esitada. Käesoleval juhul ei oleks rahaliste vahendite külmutamisest eelnev teatamine olnud võimalik, arvestades nõutavat üllatuslikku mõju. EÜ artiklis 254 ei ole täpsustatud, mil viisil peab teatavakstegemine toimuma. Ühendkuningriik on selles suhtes seisukohal, et Euroopa Liidu Teatajas otsusega samal ajal avaldatud teatis tõmbab piisavalt tähelepanu. Igal juhul tunneb asjaomane üksus kohe otsuse rakendamise tagajärgi. Käesolevas asjas teavitati apellandi Prantsuse filiaali vaidlusalusest otsusest ning apellandil oli võimalik esitada hagi. Ühendkuningriik ning samuti nõukogu, Prantsuse Vabariik ja komisjon rõhutavad, et vaidlusaluse otsuse teatavaks tegemata jätmine ei kahjustanud apellanti mingil viisil.

 Euroopa Kohtu hinnang

45      Esiteks tuleb märkida, et hoolimata selle pealkirjast on vaidlusalune otsus sama laadi nagu määrus. Otsusel on ainult üks lisa, millega asendati määruse nr 423/2007 V lisa. Selle lisa toime on määratletud määruse artikli 19 teises lõigus, milles on ette nähtud, et nimetatud määrus on tervikuna siduv ja vahetult kohaldatav kõikides liikmesriikides, ning see vastab määruse toimele, mis on ette nähtud EÜ artiklis 249.

46      Üldjuhul on asutamislepingus seega vastavalt EÜ artikli 254 lõigetele 1 ja 2 ette nähtud mitte sellise õigusakti teatavakstegemine, vaid avaldamine.

47      Mis puudutab teiseks täpsemalt määruse nr 423/2007 artikli 15 lõiget 3, siis tuleb meenutada, et tõhusa kohtuliku kaitse põhimõte tähendab, et liidu asutus, kes võtab vastu isiku või üksuse jaoks piiravaid meetmeid kaasa toova õigusakti, teatab akti aluseks olevad põhjendused võimalikult suures ulatuses kas akti vastuvõtmise ajal või vähemalt võimalikult kiiresti pärast selle vastuvõtmist, et võimaldada neil isikutel või üksustel oma kaebeõigust teostada (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 336).

48      Just selle põhimõtte järgimiseks on määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 kehtestatud nõukogule kohustus esitada selle määruse artikli 7 lõike 2 alusel tehtud otsuste aluseks olevad individuaalsed ja konkreetsed põhjused ning teha need asjaomastele isikutele, üksustele ja asutustele teatavaks.

49      Nimelt, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 86 märkis, on rahaliste vahendite külmutamisel asjaomaste üksuste jaoks märkimisväärsed tagajärjed, kuna sellega võidakse piirata nende põhiõiguste teostamist.

50      Kuigi määruses nr 423/2007 ei ole ette nähtud vormi, milles need põhjused „tehakse teatavaks” asjaomastele isikutele, üksustele ja asutustele, ei saa nõustuda Ühendkuningriigi seisukohaga, et Euroopa Liidu Teatajas avaldamisest piisab.

51      Nimelt, kui individuaalsete ja konkreetsete põhjuste teatavakstegemise võiks lugeda toimunuks otsuse Euroopa Liidu Teatajas avaldamise tulemusel, jääks mõistmatuks huvi näha teatavakstegemine sõnaselgelt ette, nagu seda on tehtud määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3, kuna kõnealune otsus tuleb igal juhul vastavalt EÜ artikli 254 lõigetele 1 ja 2 avaldada, arvestades, et tegemist on üldkohaldatava aktiga, nagu on märgitud käesoleva kohtuotsuse punktis 45.

52      Järelikult peab nõukogu talle selle sättega kehtestatud kohustuse täitma isikliku teatavakstegemise teel.

53      Seda järeldust ei lükka ümber EÜ artikli 254 lõige 3, millele apellant viitab ja mis käsitleb otsuse teatavakstegemist kui sellist ning mille rikkumist apellant Üldkohtus pealegi esile ei toonud.

54      Sama kehtib eespool viidatud kohtuotsuse Hoechst vs. komisjon punktide 68–73 suhtes, millele apellant viitab ning mille tõlgendamisel tuleb silmas pidada poolte argumente, millele need vastuse annavad, ja konteksti, millesse need kuuluvad. Nagu nähtub eespool viidatud kohtuotsuse Hoechst vs. komisjon punktidest 44–53 ja samas kohtuasjas kohtujurist Cosmase esitatud ettepaneku punktidest 21–24, tõi Hoechst AG esile vaidlustatud otsuse kinnitamata jätmise ning asjaolu, et talle saadetud tekst ei olnud märgitud kuupäeval vastu võetud õigusakti tekst. Selle kohtuotsuse punktis 69 vastas Euroopa Kohus nendele argumentidele viitega 15. juuni 1994. aasta otsuse kohtuasjas C‑137/92 P: komisjon vs. BASF jt (EKL 1994, lk I‑2555) punktidele 48 ja 49, mis käsitlevad niisuguseid eeskirjade eiramisi, nagu olid kõne all selles kohtuasjas, ehk õigusakti kinnitamata jätmist. Eespool viidatud kohtuotsuse Hoechst vs. komisjon punktis 72 on ilmselgelt viidatud eespool viidatud kohtuotsuses komisjon vs. BASF jt lahendatud küsimusele, millised on õigusakti kinnitamata jätmise õiguslikud tagajärjed.

55      Käesolevas asjas ei teinud nõukogu rahaliste vahendite külmutamise individuaalseid ja konkreetseid põhjuseid vastavalt määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikele 3 teatavaks, kuid Prantsuse pangakomisjon edastas apellandi filiaalile piisava teabe ning apellandil oli võimalik esitada hagi. Neid asjaolusid silmas pidades ei rikkunud Üldkohus õigusnorme ka siis, kui ta vaidlustatud kohtuotsuse punktis 90 leidis, et see, et nõukogu ei teavitanud apellanti vaidlusaluse otsuse põhjendustest, ei võtnud viimaselt võimalust saada aegsasti teada vaidlusaluse otsuse põhjendustest ja hinnata tema suhtes võetud rahaliste vahendite külmutamise meetme põhjendatust.

56      Nimelt kuigi isiklik teatavakstegemine on üldjuhul vajalik, nagu eespool märgiti, piisab tõdemisest, et määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 ei ole nõutud mingit konkreetset vormi, kuivõrd selles on mainitud üksnes kohustust „teha teatavaks”. On oluline, et oleks tagatud selle sätte kasulik mõju, milleks on määruse artikli 7 lõike 2 alusel võetud piiravate meetmete adressaatideks olevate isikute ja üksuste tõhus kohtulik kaitse, nagu see ka käesolevas asjas toimus.

57      Kõigist neist kaalutlustest järeldub, et esimene väide ei ole põhjendatud.

 Esimese võimalusena esitatud teine väide, et määruse nr 423/2007 õiguslike aluste tõlgendamisel on rikutud õigusnorme ja et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on ekslikud

58      See väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 45–50, mis on sõnastatud järgmiselt:

„45      EÜ artiklite 60 ja 301 eripära on see, et need loovad seose majandusmeetmeid hõlmava ühenduse tegevuse ja välissuhteid, sealhulgas [ühist välis- ja julgeolekupoliitikat (ÜVJP)], puudutavate EL lepingu [Lissaboni lepingule eelnenud redaktsioonis] eesmärkide vahel (vt selle kohta eespool […] viidatud kohtuotsus Kadi [ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon], punkt 197). EÜ artiklid 60 ja 301 on sätted, milles on otseselt ette nähtud, et ühenduse tegevus võib osutuda vajalikuks, selleks et saavutada ühte liidule EL artikliga 2 spetsiaalselt määratud eesmärki, see tähendab ühise välis- ja julgeolekupoliitika elluviimist.

46      See asjaolu ei kahjusta siiski liidu ja ühenduse kui omavahel seotud, kuid eraldiseisvate õiguskordade kooseksisteerimist ega sammastele tuginevat konstitutsioonilist struktuuri, mis oli praegu kehtivate asutamislepingute autorite tahe (vt selle kohta eespool […] viidatud kohtuotsus Kadi [ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon], punkt 202). Järelikult, isegi kui ühenduse tegevus EÜ artiklite 60 ja 301 raames viib ellu ühte liidu eesmärkidest, toimub see siiski ühenduse sambale tuginedes. Seega tuleb selles valdkonnas vastu võetud aktide – nagu määrus nr 423/2007 ja selle rakendusaktid – õiguspärasust hinnata tingimuste alusel, mis on kehtestatud selle sama samba õigusnormidega, sealhulgas sobiva hääletusnormiga.

47      Eelnevast tuleneb, et vastupidi hageja väidetele ei ole ühine seisukoht 2007/140, mis kuulub liidu teise sambasse, määruse nr 423/2007 ja selle rakendusaktide õiguslik alus, mis tähendab, et kõnealuse ühise seisukoha vastuvõtmisele ja muutmisele kohaldatav hääletusnorm ei ole asjakohane. Eelnevalt ÜVJP valdkonnas vastu võetud ühise seisukoha või ühismeetme olemasolu on üksnes EÜ artikliga 301 kehtestatud tingimus, kusjuures nimetatud artiklis on määratletud ka selle rakendusaktide suhtes kohaldatav hääletusnorm.

48      Käesolevas asjas aga puudub vaidlus selle üle, et määrus nr 423/2007 ja [vaidlusalune] otsus võeti vastu kvalifitseeritud häälteenamusega vastavalt EÜ artiklis 301 kehtestatud normile. Samuti puudub vaidlus selle üle, et sama määruse vastuvõtmisele eelnes ühise seisukoha 2007/140 ühehäälne vastuvõtmine ja et enne [vaidlusaluse] otsuse vastuvõtmist võeti ühehäälselt vastu ühine seisukoht 2008/479, millega kanti hageja nende üksuste loetellu, kelle suhtes võetakse vastavalt ühise seisukoha 2007/140 artikli 5 lõike 1 punktile b rahaliste vahendite külmutamise meede. Neil asjaoludel tuleb järeldada, et EÜ artikliga 301 kehtestatud tingimusi on järgitud.

49      Sellest lähtudes tuleb hageja etteheide kohaldatava hääletusnormi järgimata jätmise kohta tagasi lükata.

50      Hageja etteheidete osas on kohane meenutada, et õigusakti puhul on võimu kuritarvitamisega tegemist vaid siis, kui objektiivsete, asjakohaste ja omavahel kokkusobivate tõendite põhjal selgub, et õigusakt on vastu võetud eranditult või peamiselt muude eesmärkide saavutamiseks kui need, millele viidati, või asutamislepingus spetsiaalselt vastava juhtumi lahendamiseks ette nähtud menetluse vältimiseks (vt Euroopa Kohtu 14. detsembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C‑210/03: Swedish Match, EKL 2004, lk I‑11893, punkt 75, ja Esimese Astme Kohtu 13. jaanuari 2004. aasta otsus kohtuasjas T‑158/99: Thermenhotel Stoiser Franz jt vs. komisjon, EKL 2004, lk II‑1, punkt 164 ja seal viidatud kohtupraktika). Käesolevas asjas ei ole hageja aga esitanud andmeid, millest järelduks, et [vaidlusalust] otsust vastu võttes taotles nõukogu muud eesmärki kui tõkestada tuumarelvade levik, külmutades vastavalt EÜ asutamislepingus ja määruses nr 423/2007 selleks ette nähtud menetlusele nende üksuste rahalised vahendid, kelle puhul ta leidis, et nad on asjaomasesse tegevusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetavad seda.”

 Poolte argumendid

59      Apellant väidab, et Üldkohus rikkus määruse nr 423/2007 õiguslike aluste tõlgendamisel õigusnorme ja esitas oma arutluskäigus ekslikud põhjendused.

60      Apellant meenutab, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 2 on silmas peetud üksusi, kes „osalevad või on otseselt seotud [tuumarelvade levikuga] või toetavad seda”. Tuginedes eespool viidatud kohtuotsusele Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon (punkt 167), väidab ta, et kuna määruse nr 423/2007 ja vaidlusaluse otsusega kehtestatud asjakohane kriteerium on mitte see, et üksust kontrollib kolmas riik, vaid see, et üksus osaleb teatavas tuumarelvade levikuga seotud tegevuses, siis väljuvad need sätted EÜ artiklite 60 ja 301 kohaldamisalast. Seetõttu oli tingimata vaja võtta kõnealuste sätete aluseks mitte ainult EÜ artiklid 60 ja 301, vaid ka EÜ artikkel 308, mille kohaselt on nõutav ühehäälne vastuvõtmine.

61      Apellant väidab, et Üldkohus rikkus õigusnorme ka siis, kui ta leidis, et ühine seisukoht 2007/140 ei ole määruse nr 423/2007 ja vaidlusaluse otsuse õiguslik alus, vaid pelk EÜ artikliga 301 seatud „tingimus”. Sel viisil toimides tegi Üldkohus eristuse, mis ei tulene asutamislepingus sätestatud eeskirjadest. Apellant rõhutab, et määruse nr 423/2007 V lisas sisalduv loetelu on identne sellega, mis sisaldub ühise seisukoha 2007/140 II lisas, mida vastavalt ühise seisukoha artikli 7 lõikele 2 saab muuta ainult ühehäälselt. Kuna nimetatud määruse aluseks on EÜ artiklid 60 ja 301 ning kõnealune ühine seisukoht, oleks V lisa tulnud muuta ühehäälsuse nõude kohaselt. Kuna nõukogu võttis vaidlusaluse otsuse vastu seda nõuet eirates, pani ta toime võimu kuritarvitamise.

62      Prantsuse Vabariik on seisukohal, et apellandi esitatud väide läheb vastuollu juba EÜ artikli 301 sõnastusega.

63      Nõukogu, Ühendkuningriik ja komisjon rõhutavad, et määruses nr 423/2007 on selgelt nimetatud Iraani Islamivabariiki ning seetõttu ei olnud EÜ artikli 308 kasutamine õigusliku alusena vajalik. Selles suhtes ei ole eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon asjakohane, kuna selles on käsitletud teistsugust olukorda. Kõnealuses kohtuasjas käsitletud määruses ei ole vastupidi käesoleval juhul käsitletavale olukorrale viidatud kolmandale riigile. Komisjon lisab, et kui apellant eitab praegu oma sidemeid Iraani Islamivabariigiga, siis on tegemist uue väitega, mis on vastuvõetamatu.

64      Mis puudutab võimu kuritarvitamist, siis komisjon on seisukohal, et Üldkohus vastas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 50 õigesti, viidates kõnealuses valdkonnas kohaldatavale kohtupraktikale.

 Euroopa Kohtu hinnang

65      Apellant vaidleb vastu Üldkohtu arutluskäigule määruse nr 423/2007 õigusliku aluse osas, olles seisukohal, et määrus oleks tulnud vastu võtta ühehäälselt kas EÜ artiklite 60, 301 ja 308 alusel või EÜ artiklite 60 ja 301 ning ühise seisukoha 2007/140 alusel. Sellest tulenevalt ei saanud vaidlusalust otsust vastu võtta kvalifitseeritud häälteenamusega, nagu määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 2 on ette nähtud kõnealuse määruse artikli 7 lõikes 2 nimetatud isikute, asutuste ja üksuste loetelu muutmiseks.

66      Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt peab ühenduse õigusakti õigusliku aluse valik põhinema objektiivsetel asjaoludel, mis on kohtulikult kontrollitavad ja mille hulka kuuluvad eelkõige õigusakti eesmärk ja sisu (vt eelkõige eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 182).

67      Apellant ei vaidlusta EÜ artiklite 60 ja 301 kasutamist õigusliku alusena. Ta heidab ette üksnes asjaolu, et määrus nr 423/2007 põhineb ainult neil sätetel.

68      Määruse nr 423/2007 pealkirja kohaselt käsitleb see Iraani Islamivabariigi vastu suunatud piiravaid meetmeid. Määruse põhjendustest ja kõigist sätetest ilmneb, et selle eesmärk on tõkestada või pidurdada majanduslike piiravate meetmetega selle riigi järgitavat poliitikat tuumaenergia valdkonnas, arvestades selle poliitikaga kaasnevat ohtu. Nagu kohtujurist oma ettepaneku punktis 75 märkis, on tegemist just Iraani tuumaprogrammiga seotud ohtude vastu võitlemisega, mitte üldise tuumarelvade levikuga seotud tegevuse vastu võitlemisega.

69      Kuna kõnealuse õigusakti eesmärk ja sisu on selgelt Iraani Islamivabariigi vastu majandusmeetmete võtmine, ei ole EÜ artiklile 308 tuginemine vajalik, kuivõrd EÜ artikkel 301 on piisav õiguslik alus, mis võimaldab ühendusel tegutseda ühe või mitme kolmanda riigiga majandussuhete täielikuks või osaliseks katkestamiseks või piiramiseks, ning see tegevus võib hõlmata selliste üksuste rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, kes nagu Bank Melli Iran on seotud asjaomase kolmanda riigi korraga.

70      Mis puudutab vajadust kaasata ühine seisukoht 2007/140 õiguslike aluste hulka, nii nagu apellant soovib, siis piisab tõdemisest, et selle välistab juba EÜ artikli 301 sõnastus, milles on ette nähtud võimalus võtta ühenduse meetmeid, kui EL lepingu (Lissaboni lepingule eelnenud redaktsioonis) ÜVJP‑d käsitlevate sätetega kooskõlas vastu võetud ühises seisukohas või ühismeetmes on ette nähtud ühenduse tegutsemine. Sellest tekstist ilmneb, et ühenduse meetmete võtmiseks peab ühine seisukoht või ühismeede olemas olema, mitte aga, et need meetmed peavad põhinema sellel ühisel seisukohal või ühismeetmel.

71      Igal juhul ei saa ühine seisukoht olla ühenduse õigusakti õiguslik alus. Nõukogu ühised seisukohad ÜVJP valdkonnas, nagu ühised seisukohad 2007/140 ja 2008/479, võetakse nimelt vastu EL lepingu alusel vastavalt selle lepingu artiklile 15, samas kui nõukogu määrused, nagu määrus nr 423/2007, võetakse vastu EÜ asutamislepingu alusel.

72      Nõukogu võis seega ühenduse õigusakti vastu võtta üksnes pädevuse alusel, mis oli talle antud EÜ asutamislepinguga ehk käesoleval juhul EÜ artiklitega 60 ja 301.

73      Järelikult leidis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 47 õigesti, et eelnevalt ÜVJP valdkonnas vastu võetud ühise seisukoha olemasolu on üksnes EÜ artikliga 301 kehtestatud tingimus.

74      Võimu kuritarvitamist käsitleva etteheite kohta tuleb märkida, et apellant ei selgita, milles seisneb vaidlustatud kohtuotsuse punkti 50 ekslikkus.

75      Neist asjaoludest järeldub, et esimese võimalusena esitatud teine väide ei ole põhjendatud.

 Esimese võimalusena esitatud kolmas väide, et on rikutud õigusakti põhjendamise kohustust, kaitseõigusi ja tõhusa kohtuliku kaitse põhimõtet

76      See väide puudutab vaidlustatud kohtuotsuse punkte 80–85, mis on sõnastatud järgmiselt:

„80      Kahjustava õigusakti põhjendamise kohustuse – nii nagu see on ette nähtud EÜ artiklis 253 ning käesolevas asjas täpsemalt määruse nr 423/2007 artikli 15 lõikes 3 – eesmärk on esiteks anda huvitatud isikule piisavalt teavet, et tal oleks võimalik kindlaks teha, kas akt on põhjendatud või on selles tehtud viga, mis võimaldab ühenduste kohtus selle kehtivust vaidlustada, ning teiseks võimaldada ühenduste kohtul kontrollida selle akti seaduslikkust. Nii sätestatud põhjendamiskohustus kujutab endast ühenduse õiguse aluspõhimõtet, millest võib erandeid teha ainult ülekaalukatel põhjustel. Põhjendused tuleb üldjuhul edastada huvitatud isikule tema õigusi kahjustava aktiga samal ajal ning nende puudumist ei saa heastada sellega, kui huvitatud isik saab akti põhjendustest teada ühenduste kohtus toimuva menetluse käigus. Pealegi, võttes arvesse, et huvitatud isikul puudub õigus olla ära kuulatud enne esmase otsuse tegemist üksuse rahaliste vahendite külmutamise kohta, on põhjendamiskohustuse täitmine seda enam oluline, et tegemist on ainsa tagatisega, mis võimaldab huvitatud isikul kasutada tõhusalt tema käsutuses olevat õiguskaitsevahendit nimetatud otsuse seaduslikkuse vaidlustamiseks (vt selle kohta analoogia alusel eespool […] viidatud [Üldkohtu otsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu], punktid 138–140 ja seal viidatud kohtupraktika).

81      Järelikult, kui mõningate asjaolude teatavakstegemine ei ole ühenduse või selle liikmesriikide julgeolekut või nende rahvusvaheliste suhete korraldamist puudutavate ülekaalukate põhjustega vastuolus (vt analoogia alusel eespool […] viidatud kohtuotsus Kadi [ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon], punkt 342), on nõukogu määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 3 kohaselt kohustatud rahaliste vahendite külmutamise otsuse – nagu [vaidlusaluse] otsuse – vastuvõtmisel tegema puudutatud üksusele teatavaks spetsiifilised ja konkreetsed põhjused. Ta peab mainima neid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, millest sõltub meetme õiguslik põhjendatus, ning kaalutlusi, mille tõttu ta selle meetme on võtnud. Põhjendused tuleb võimalikult suures ulatuses teatavaks teha kas asjaomase meetme vastuvõtmisega samal ajal või võimalikult kiiresti pärast selle vastuvõtmist (vt selle kohta analoogia alusel eespool […] viidatud [Üldkohtu otsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu], punktid 143–148 ning seal viidatud kohtupraktika).

82      Põhjendused peavad siiski olema kohandatud asjaomase akti laadiga ja selle vastuvõtmise kontekstiga. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ning seda huvi arvestades, mis võib olla akti adressaatidel või teistel isikutel, keda akt otseselt ja isiklikult puudutab, selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendustes oleks täpsustatud kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna põhjenduste piisavust tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja kõiki asjaomast valdkonda reguleerivaid õigusnorme silmas pidades. Õigusi kahjustav akt on piisavalt põhjendatud, kui see on tehtud huvitatud isikule teada olevas kontekstis, mis võimaldab tal mõista tema suhtes võetud meetme ulatust (vt eespool […] viidatud [Üldkohtu otsus Organisation des Modjahedines du peuple d’Iran vs. nõukogu], punkt 141 ja seal viidatud kohtupraktika).

83      Nagu eespool punktis 57 märgitud, nõuab määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktide a ja b rakendamine, et asjaomane üksus oleks tuumarelvade levikusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetaks seda. Sellest tulenevalt puudutab nõukogul lasuv põhjendamiskohustus lisaks võetud meetme õigusliku aluse märkimisele just seda asjaolu. Seevastu erinevalt hageja väidetest ei olnud nõukogu kohustatud põhjendama oma otsust minna kaugemale resolutsioonis 1803 (2008) ette nähtud meetmetest, kuna eespool punktis 65 leiti, et [vaidlusaluse] otsusega ei rakendatud kõnealust resolutsiooni, ega ka otsust kohelda hagejat teistmoodi kui teisi Iraani panku.

84      Käesolevas asjas märkis nõukogu nii [vaidlusaluse] otsuse pealkirjas kui selle põhjenduses 2, et võetud meetmed põhinevad määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikel 2. Ta täpsustas ka [vaidlusaluse] otsuse lisa tabeli B punktis 4 individuaalsed ja konkreetsed põhjused, mille tõttu ta leidis, et hageja toetab tuumarelvade levikut. Nõukogu mainis esiteks hageja toetuse liiki, see tähendab finantsteenuste osutamist, sealhulgas akreditiivide avamist ja kontode haldamist, teiseks tuumarelvade levikuga seotud tegevust, mida need teenused puudutavad, see tähendab tundlike materjalide ostmist, ning kolmandaks hageja toetuse saajaid, see tähendab kaheksat nimeliselt välja toodud ettevõtjat.

85      Neil asjaoludel leiab Esimese Astme Kohus, et [vaidlusaluse] otsuse põhjendused on hagejat puudutavas osas piisavad […]”.

77      Esimese võimalusena esitatud kolmas väide puudutab ka vaidlustatud kohtuotsuse punkti 97, mis on sõnastatud järgmiselt:

„Selles suhtes tuleb tagasi lükata hageja väide, et nõukogu oli kohustatud omal algatusel võimaldama hagejal oma toimikuga tutvuda. Kuna piisavalt täpsed andmed, mis võimaldasid huvitatud üksusel esitada tõhusalt oma seisukoha talle nõukogu poolt süüks pandavate asjaolude kohta, olid teatavaks tehtud, ei eelda kaitseõiguste tagamise põhimõte, et nõukogul on kohustus omal algatusel võimaldada tutvuda tema toimikus sisalduvate dokumentidega. Nõukogu on kohustatud tagama juurdepääsu kõigile asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele üksnes juhul, kui huvitatud pool seda taotleb (vt selle kohta analoogia alusel Esimese Astme Kohtu 11. juuli 2002. aasta otsus kohtuasjas T‑205/99: Hyper vs. komisjon, EKL 2002, lk II‑3141, punktid 63–65 ja seal viidatud kohtupraktika). Toimiku materjalide omal algatusel avaldamine kujutaks endast üleliigset nõuet, kuna rahaliste vahendite külmutamise meetme võtmise hetkel ei ole kindel, et asjaomane üksus kavatseb toimikuga tutvumise teel kontrollida nõukogu poolt talle süüks pandavate väidete aluseks olevaid asjaolusid.”

78      Lõpuks on oluline ära tuua vaidlustatud kohtuotsuse punktid 102–104:

„102      Mis puudutab asjaolu, et nõukogu ei esitanud omal algatusel tõendeid [vaidlusaluse] otsuse põhjenduste toetuseks, siis nähtub eespool punktist 97 ja allpool punktist 107, et tal puudus selleks kohustus nii enne kui pärast käesoleva hagi esitamist.

103      Samuti ei selgita hageja, miks vajadus kontrollida ükshaaval oma suhteid [vaidlusaluses] otsuses nimetatud üksustega takistas tal taotleda juurdepääsu nõukogu toimikule või ärakuulamist. Vastupidi, need taotlused oleksid võinud tema uurimist lihtsustada tänu dokumentidega tutvumisele või täpsustuste saamisele.

104      Eelnevat silmas pidades on alust järeldada, et kuna hageja ei esitanud nõukogule vastavat taotlust, ei olnud viimane kohustatud võimaldama tal toimikuga tutvuda ega korraldama ärakuulamist, mis tähendab, et etteheide kaitseõiguste rikkumise kohta tuleb tagasi lükata.”

 Poolte argumendid

79      Apellant vaidleb esiteks vastu vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84 ja 85 sisalduvale Üldkohtu järeldusele, et apellandil olid piisavalt täpsed andmed tema rahaliste vahendite külmutamise põhjuste kohta, teiseks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97 sisalduvale Üldkohtu järeldusele, et nõukogul ei olnud kohustust võimaldada tal tutvuda toimiku materjalidega, kolmandaks vaidlustatud kohtuotsuse punktides 102 ja 104 sisalduvale Üldkohtu järeldusele, et kuna apellant ei esitanud nõukogule vastavat taotlust, ei olnud viimane ei enne ega pärast hagi esitamist kohustatud võimaldama tal toimikuga tutvuda, ning neljandaks vaidlustatud kohtuotsuse punktis 106 sisalduvale Üldkohtu järeldusele, et tal on võimalik täielikult oma kontrolli teostada.

80      Apellant meenutab, et vastavalt Euroopa Kohtu praktikale peab puudutatud isik alates haldusmenetlusest saama kõik oma huvide kaitsmiseks vajalikud andmed. Ta lisab, viidates 27. juuni 1991. aasta otsusele kohtuasjas C‑49/88: Al‑Jubail Fertilizer vs. nõukogu (EKL 1991, lk I‑3187, punktid 17 ja 18), et sellele isikule tuleb teha võimalikuks esitada tulemuslikult oma seisukoht väidetavate faktide ja asjaolude ning tema vastu kasutatavate tõendite õigsuse ja asjakohasuse kohta. Selle õiguse rikkumist ei saa vastavalt 8. juuli 1999. aasta otsusele kohtuasjas C‑51/92 P: Hercules Chemicals vs. komisjon (EKL 1999, lk I‑4235, punktid 76 ja 78) kõrvaldada seeläbi, et toimikuga võimaldatakse tutvuda hilisemas staadiumis, s.o vaidlustatud otsuse tühistamiseks esitatud hagi menetlemisel. Selle kohtupraktika põhjal ei ole kaitseõigusi ja õigust tõhusale kohtulikule kaitsele järgitud seda enam, kui toimikuga ei ole võimaldatud üldse tutvuda, isegi mitte tühistamismenetluses.

81      Vaidlustatud kohtuotsuse vaidlustatud punktid on vastuolus Üldkohtu enda praktikaga ehk 4. detsembri 2008. aasta otsusega kohtuasjas T‑284/08: People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu (EKL 2008, lk II‑3487, punktid 74 ja 75) ning Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga ehk 28. veebruari 2008. aasta otsusega kohtuasjas Saadi vs. Itaalia (punktid 138 ja 139) ning 19. veebruari 2009. aasta otsusega kohtuasjas A. ja teised vs. Ühendkuningriik (punkt 126).

82      Prantsuse Vabariik ja Ühendkuningriik väidavad, et vaidlusaluse otsuse lisa tabeli B punkt 4 sisaldas apellandi kohta selget ja piisavat teavet. Seetõttu ei olnud nende liikmesriikide sõnul vaja võimaldada apellandil tutvuda toimiku materjalidega, nagu Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97 märkis.

83      Prantsuse Vabariik on seisukohal, et eespool viidatud Üldkohtu otsus People’s Mojahedin Organization of Iran vs. nõukogu ei ole asjakohane, kuna see puudutab terrorismi valdkonnas määratavatele sanktsioonidele kohaldatavat menetlust, samas kui vaidlusalune otsus käsitleb kolmandale riigile määratavaid sanktsioone. Konkurentsiasju puudutava kohtupraktika kohta märgivad nõukogu ja Ühendkuningriik, et ka see ei ole käesoleval juhul ajakohane. Ühendkuningriik ja komisjon leiavad lisaks, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika ei võimalda apellandi arutluskäiku toetada.

84      Nõukogu ja komisjon väidavad kohtumenetluses tõendite esitamise kohta, et apellant ei võta arvesse vaidlustatud kohtuotsuse punkte 30, 31 ja 107, millest ilmneb, „et hagiavaldus ei sisalda väidet, millega seataks kahtluse alla nõukogu järeldus, et hageja toetas tuumarelvade levikut rahaliselt, kuigi see järeldus on hageja puhul [vaidlusaluse] otsuse aluseks ja sellest tulenevalt oleks niisuguse väite saanud esitada hagi esitamisel, täpsustades vajaduse korral, et täiendavad tõendid esitatakse niipea, kui need on kättesaadavad” (punkt 30), mistõttu võis Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 107 järeldada, et nõukogul ei olnud vaja esitada tõendeid kõnealuses otsuses toodud põhjenduste kohta.

85      Kui apellanti selles suhtes kohtuistungil küsitleti, märkis ta, et väide, millega ta eitab tuumarelvade leviku rahalist toetamist, sisaldus Üldkohtule esitatud hagis kaudselt ning ta kavatses seda väidet täpsustada pärast selle toimiku saamist, milles sisaldusid tõendid, millele nõukogu vaidlusaluse otsuse vastuvõtmisel tugines.

 Euroopa Kohtu hinnang

86      Mis puudutab käesoleva väite osa, mis käsitleb põhjendamiskohustuse rikkumist, siis tuleb kõigepealt tõdeda, et kuna nõukogu jättis teatavaks tegemata vaidlusaluse otsuse individuaalsed ja konkreetsed põhjused, mis on määruse nr 423/2007 artikli 15 lõike 3 kohaselt nõutavad, tuleb arvesse võtta põhjendusi, mis sisaldusid kõnealuses otsuses, nii nagu see avaldati ja nagu Prantsuse pangakomisjon sellest apellanti teavitas.

87      Üldkohus ei rikkunud õigusnorme, kui ta leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 84 ja 85, et vaidlusaluse otsuse põhjendused olid põhjendamiskohustust käsitlevat kohtupraktikat silmas pidades piisavad. Üldkohus märkis nimelt, et kõnealuses otsuses on nimetatud õiguslik alus, mille alusel see on vastu võetud, ning individuaalsed ja konkreetsed põhjused, mille tõttu nõukogu leidis, et apellant toetab tuumarelvade levikut Iraanis. Vaidlusaluse otsuse põhjenduste tõlgendamisel on alust kinnitada, et need elemendid olid piisavad võimaldamaks apellandil mõista, mida talle ette heideti, ning hinnata kõnealuse otsuse põhjendatust.

88      Vaidlusaluse otsuse põhjendamise küsimus on siiski eraldiseisev apellandile etteheidetava tegevuse tõendamise küsimusest, mis puudutab otsuses nimetatud tegusid ja nende tegude kvalifitseerimist osalemisena Iraani Islamivabariigi massihävitusrelvade leviku tõkestamise seisukohast tundlikus tuumaenergiaalases tegevuses või tuumarelvade kandesüsteemide väljatöötamisega selles riigis või sellise tegevuse toetamisena määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 punktide a ja b tähenduses.

89      Nagu väitsid Ühendkuningriik ja komisjon, ei ole apellandi viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika asjakohane. Nimelt puudutavad eespool viidatud kohtuotsused Saadi vs. Itaalia ning A. ja teised vs. Ühendkuningriik 4. novembril 1950 Roomas alla kirjutatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (edaspidi „EIÕK”) artiklit 3 ehk piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise ja karistamise täielikku keelustamist. Omandiõigusele, mida rahaliste vahendite külmutamine kahjustab, ei ole EIÕK ega liidu õiguse kontekstis aga tagatud niisugust täielikku kaitset (piinamise täieliku keelu kohta vt 12. juuni 2003. aasta otsus kohtuasjas C‑112/00: Schmidberger, EKL 2003, lk I‑5659, punkt 80), mistõttu ei ole viidatud kohtupraktika sellele ülekantav.

90      Määruses nr 423/2007 ei ole ette nähtud rahaliste vahendite külmutamise otsustele eelnevat haldusmenetlust, olgu siis tegemist algse otsusega, võttes arvesse soovitavat üllatuslikku mõju, või uuesti läbivaatamise otsusega. Üksnes käesoleva kohtuotsuse punktis 21 kirjeldatud teatis, mis on avaldatud Euroopa Liidu Teatajas, puudutab loetelusse kantud isikute, üksuste ja asutuste huve ning võimaldab neil taotleda selle otsuse uuesti läbivaatamist, millega nad kõnealusesse loetelusse kanti, kusjuures nad peavad lisama oma taotlusele tõendid.

91      Võttes käesolevas asjas arvesse haldusmenetluse puudumist, ei ole apellandi viidatud liidu kohtupraktika asjakohane. Nimelt tehti eespool viidatud kohtuotsus Al‑Jubail Fertilizer vs. nõukogu dumpinguvastases menetluses, millele oli kohaldatav nõukogu 23. juuli 1984. aasta määrus (EMÜ) nr 2176/84 kaitse kohta dumpinguhinnaga või subsideeritud impordi eest riikidest, mis ei ole Euroopa Majandusühenduse liikmed (EÜT L 201, lk 1), ning eespool viidatud kohtuotsus Hercules Chemicals vs. komisjon tehti konkurentsiasjas, milles olid kohaldatavad nõukogu 6. veebruari 1962. aasta määrus nr 17 esimene määrus asutamislepingu artiklite [81] ja [82] rakendamise kohta (EÜT 1962, 13, lk 204; ELT eriväljaanne 08/01, lk 3) ning komisjoni 25. juuli 1963. aasta määrus nr 99/63/EMÜ määruse nr 17 artikli 19 lõigetes 1 ja 2 ette nähtud ärakuulamiste kohta (EÜT 1963, 127, lk 2268).

92      Igal juhul meenutas Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 97, et nõukogu on kohustatud tagama juurdepääsu kõigile asjaomast meedet puudutavatele mittekonfidentsiaalsetele haldusdokumentidele üksnes juhul, kui huvitatud pool seda taotleb. Apellant ei selgita siiski, kuidas Üldkohus rikkus õigusnorme, kui ta asus sellisele seisukohale. Lisaks ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktides 103 ja 104 sisalduvatest Üldkohtu järeldustest, mida apellant ei ole apellatsioonkaebuses vaidlustanud, et viimane ei taotlenud nõukogult võimalust tema toimikuga tutvuda.

93      Neist asjaoludest järeldub, et esimese võimalusena esitatud kolmas väide ei ole põhjendatud.

 Teise võimalusena esitatud esimene väide, et on rikutud määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 ja et vaidlustatud kohtuotsuse põhjendused on omavahel vastuolus

94      See väide puudutab eelkõige vaidlustatud kohtuotsuse punkte 51, 52, 64 ja 65, mis on sõnastatud järgmiselt:

„51      Mis puudutab lõpuks hageja väidet, et määruse nr 423/2007 artikli 15 lõige 2 ja artikli 7 lõige 2 ei saa olla [vaidlusaluse] otsuse õiguspärane õiguslik alus, kuna need sätted võimaldavad nõukogul võtta rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, mis lähevad kaugemale kui julgeolekunõukogu kehtestatud meetmed, siis tuleb märkida, et miski EÜ artiklites 60 ja 301 ei võimalda järeldada, et pädevus, mille need sätted annavad ühendusele, on piiratud Julgeolekunõukogu ette nähtud meetmete elluviimisega. Seega oli nõukogul pädevus võtta vastu mitte ainult määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 1, mis rakendab resolutsiooni 1737 (2006), nähes ette selles resolutsioonis nimetatud üksuste rahaliste vahendite külmutamise, vaid ka sama määruse artikli 7 lõige 2, mis võimaldab võtta rahaliste vahendite külmutamise meetmeid muude üksuste suhtes, kes nõukogu arvates on tuumarelvade levikusse kaasatud või sellega otseselt seotud või toetavad seda.

52      Selles kontekstis on tõsi, et määruse nr 423/2007 põhjendus 6 paneb nõukogule kohustuse teostada talle sama määruse artikli 7 lõikega 2 antud pädevust, „pidades silmas resolutsiooni 1737 (2006) eesmärke”. Resolutsiooni 1737 (2006) eesmärkide järgimise kohustus ei tähenda siiski, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 saab rakendada ainult nende üksuste suhtes, kelle suhtes on Julgeolekunõukogu sama resolutsiooni kohaselt kehtestanud piiravad meetmed. Julgeolekunõukogu võetud meetmete puudumist või viimase konkreetset seisukohavõttu võib pealegi koos muude asjakohaste asjaoludega arvestada, kui hinnatakse, kas määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikes 2 sätestatud tingimused on täidetud või mitte.

[…]

64      Kõigepealt nähtub eespool punktidest 51 ja 52, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikega 2 on nõukogule antud autonoomne pädevus, mille teostamine ei sõltu julgeolekunõukogu poolt asjaomaste üksuste suhtes piiravate meetmete võtmisest. Kõnealuse määruse artikli 7 lõike 2 ja selle alusel vastu võetud [vaidlusaluse] otsuse eesmärk ei ole nende resolutsioonide elluviimine, mis julgeolekunõukogu on tuumarelvade leviku valdkonnas vastu võtnud, vaid üksnes tagada, et ühe kõnealuse resolutsiooniga, see tähendab resolutsiooniga 1737 (2006) taotletavad eesmärgid saavutatakse autonoomsete piiravate meetmete võtmisega.

65      Seega vastupidi hageja väidetele ei rakenda määruse nr 423/2007 artikli 7 lõige 2 ega [vaidlusalune] otsus resolutsiooni 1803 (2008), mis tähendab, et viimati nimetatud resolutsiooni sisu ja eesmärgid ei kujuta endast kriteeriumi, mille alusel tuleks hinnata [vaidlusaluse] otsuse kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega.”

 Poolte argumendid

95      Apellant väidab, et Üldkohus eiras nõukogule määruse nr 423/2007 artikli 7 lõike 2 alusel antud hindamispädevuse piire, kui ta eitas Julgeolekunõukogu resolutsioonide asjakohasust selle hindamise läbiviimisel. Kohus rikkus seega õigusnorme ja tegi faktide hindamisel vea, kui ta lükkas tagasi väited, et on rikutud proportsionaalsuse põhimõtet ja omandiõigust, kuivõrd tema põhjendused on vastuolulised.

96      Apellandi sõnul ei saa määruse nr 423/2007 ja Julgeolekunõukogu resolutsioonide vahelist suhet eitada. Nimetatud määruse eesmärk oli nende resolutsioonide jõustamine. Resolutsioonis 1803 (2008) nõuti liikmesriikidelt aga üksnes „valvsust” Bank Melli Irani suhtes.

97      Lisaks sisaldab Üldkohtu arutluskäik vastuolulisi põhjendusi. Nimelt toob Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52 esile Julgeolekunõukogu resolutsioonide asjakohasuse, samas kui vaidlustatud kohtuotsuse punktides 64 ja 65 kirjeldab ta nõukogu pädevust autonoomsena.

98      Nõukogu, Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon rõhutavad, et nõukogu võetud meetmed on autonoomsed. Prantsuse Vabariik märgib, et resolutsioonis 1803 (2008) jättis Julgeolekunõukogu meetmete võtmise riikide hooleks. Igal juhul ei tähenda see, et Julgeolekunõukogu soovitas olla valvas, et rahaliste vahendite külmutamine on ebaproportsionaalne meede. Komisjon toonitab, et nõukogu järgis resolutsiooni 1737 (2006) eesmärki.

99      Need liikmesriigid ja institutsioonid toovad lisaks esile määruses nr 423/2007 ja eelkõige selle artiklis 9 ette nähtud erandid ning järeldavad, et proportsionaalsuse põhimõtet ei ole rikutud.

 Euroopa Kohtu hinnang

100    Kõigepealt tuleb meenutada, et ühelt poolt Julgeolekunõukogu resolutsioonid ning teiselt poolt nõukogu ühised seisukohad ja määrused kuuluvad eraldiseisvatesse õiguskordadesse.

101    Julgeolekunõukogu resolutsioonid, nagu resolutsioonid 1737 (2006) ja 1803 (2008), on vastu võetud Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raames, millesse liit ega ühendus ei kuulu. Nõukogu ühised seisukohad ÜVJP valdkonnas, nagu ühised seisukohad 2007/140 ja 2008/479, on vastu võetud EL lepingu (Lissaboni lepingule eelnenud redaktsioonis) V jaotise alusel vastavalt selle lepingu artiklile 15. Nõukogu määrused, nagu määrus nr 423/2007, on omakorda vastu võetud EÜ asutamislepingu alusel, mis on liidu ühenduse sammas.

102    Ühelt poolt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni raames ja teiselt poolt liidu raames vastu võetud õigusaktid on vastu võetud organite poolt, kellel on autonoomne pädevus, mis on neile antud nende põhikirjades, milleks on lepingud, millega need organid asutati.

103    Euroopa Kohus võttis eespool viidatud kohtuotsuses Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon seisukoha Julgeolekunõukogu resolutsiooni ja ühenduse määruse vaheliste seoste suhtes. Ta leidis nimelt selle kohtuotsuse punktis 296, et nende ühenduse meetmete väljatöötamise käigus, millega rakendatakse ühises seisukohas nimetatud Julgeolekunõukogu resolutsioon, peab ühendus nõuetekohaselt arvesse võtma asjaomase resolutsiooni tingimusi ja eesmärke.

104    Euroopa Kohus on samuti korduvalt leidnud, et Julgeolekunõukogu resolutsiooni rakendava määruse tõlgendamisel tuleb arvesse võtta resolutsiooni sõnastust ja eesmärki (30. juuli 1996. aasta otsus kohtuasjas C‑84/95: Bosphorus, EKL 1996, lk I‑3953, punkt 14; 27. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas C‑177/95: Ebony Maritime ja Loten Navigation, EKL 1997, lk I‑1111, punkt 20; 11. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C‑117/06: Möllendorf ja Möllendorf-Niehuus, EKL 2007, lk I‑8361, punkt 54; eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 297; 29. aprilli 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑340/08: M jt, EKL 2010, lk I‑3913, punkt 45, ning 29. juuni 2010. aasta otsus kohtuasjas C‑550/09: E ja F, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 72).

105    Euroopa Kohus on sellegipoolest ka otsustanud, et ilma et see siiski seaks kahtluse alla Julgeolekunõukogu resolutsiooni ülimuslikkust rahvusvahelisel tasandil, ei saa ühenduse institutsioonide kohustus austada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni institutsioone tuua kaasa seda, et ei kontrollita ühenduse õigusakti seaduslikkust põhiõiguste seisukohast, mis kuuluvad ühenduse õiguse üldpõhimõtete hulka (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punktid 288 ja 326).

106    Need asjaolud toetavad piisavalt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 64 sisalduvat Üldkohtu järeldust, et määruse nr 423/2007 artikli 7 lõikega 2 nõukogule antud pädevus on autonoomne. Selles suhtes ei lähe kohustus „võtta nõuetekohaselt arvesse” asjaomase resolutsiooni sõnastust ja eesmärke mingil viisil vastuollu järeldusega, et nõukogu teeb otsuse autonoomselt, järgides omaenda õiguskorrast tulenevaid norme. Seega vastupidi apellandi väidetele ei rääkinud Üldkohus endale vastu, kui ta märkis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 52, et Julgeolekunõukogu resolutsioonid on asjakohased, kirjeldades samas selle otsuse punktides 64 ja 65 nõukogu pädevust autonoomsena.

107    Üldkohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 65, et resolutsiooni 1803 (2008) sisu ja eesmärgid ei kujuta endast kriteeriumi, mille alusel tuleks hinnata vaidlusaluse otsuse kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega. Selle seisukoha mõistmiseks tuleb silmas pidada resolutsiooni 1803 (2008) teksti, milles ei ole riikidele pandud konkreetsete meetmete võtmise kohustust, vaid milles on neil palutud olla valvsad tehingute suhtes, mida teevad nende territooriumil asuvad finantsasutused, eriti Bank Melli Iran, selleks et välistada, et need tehingud aitavad kaasa tuumarelvade leviku tõkestamise seisukohast tundlikule tegevusele.

108    Niisugune sõnastus ei keela mingil viisil riikidel võtta Bank Melli Irani suhtes konkreetseid rahaliste vahendite külmutamise meetmeid.

109    Neist asjaoludest järeldub, et teise võimalusena esitatud esimene väide ei ole põhjendatud.

 Teise võimalusena esitatud teine väide, et apellandi omandiõiguse suhtes on tehtud hindamisviga

110    Teine väide puudutab täpsemalt vaidlustatud kohtuotsuse punkte 70 ja 71, mis on sõnastatud järgmiselt:

„70      Mis puudutab neljandaks hageja ebasoodsasse olukorda asetamist ja tema põhiõiguste – sealhulgas omandiõiguse ja õiguse tegeleda majandustegevusega – piiramist, siis tuleb märkida, et väljakujunenud kohtupraktika kohaselt moodustavad põhiõigused õiguse üldpõhimõtete lahutamatu osa, mille järgimise tagab ühenduste kohus. Seega kujutab põhiõiguste järgimine endast ühenduse õigusaktide õiguspärasuse tingimust (vt eespool […] viidatud kohtuotsus Kadi [ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon], punkt 284 ja seal viidatud kohtupraktika). Siiski nähtub kohtupraktikast samuti, et põhiõigused ei ole absoluutsed õigused ja et nende teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on õigustatud ühenduse taotletavate üldise huvi eesmärkidega. Igal majanduslikul või rahalisel piiraval meetmel on selle määratlusest tulenevalt tagajärjed, mis mõjutavad omandiõigusi ja kutsetegevusega tegelemise vabadust, tekitades nii kahju eelkõige üksustele, kes tegelevad tegevusega, mida asjaomaste piiravate meetmetega soovitakse tõkestada. Vaidlusaluste õigusnormidega taotletavate eesmärkide olulisus õigustab teatud ettevõtjatele põhjustatavaid negatiivseid tagajärgi, isegi kui need on märkimisväärsed (vt selle kohta [eespool viidatud] Euroopa Kohtu […] otsus […] Bosphorus, […] punktid 21–23, ning eespool […] viidatud kohtuotsus Kadi [ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon], punktid 355 ja 361).

71      Käesolevas asjas on hageja õigust tegelda majandustegevusega ning tema omandiõigust [vaidlusaluse] otsuse vastuvõtmisega märkimisväärses ulatuses piiratud, kuna hageja ei saa kasutada oma rahalisi vahendeid, mis asuvad ühenduse territooriumil või mis on ühenduse residentide valduses, välja arvatud juhul, kui tal on selleks spetsiaalne luba, ning kuna tema filiaalid, mis asuvad kõnealusel territooriumil, ei saa teha uusi tehinguid oma klientidega. Võttes arvesse rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise ülimat olulisust, on tekitatud ebasoodne olukord siiski vastavuses seatud eesmärkidega – seda enam, et esiteks puudutavad kõnealused piirangud üksnes osa hageja varast ja teiseks on määruse nr 423/2007 artiklites 9 ja 10 ette nähtud teatud erandid, mis võimaldavad üksustel, kelle suhtes võetakse rahaliste vahendite külmutamise meetmeid, katta oma põhikulusid.”

 Poolte argumendid

111    Apellant väidab, et vastavalt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, eelkõige eespool viidatud kohtuotsustele Saadi vs. Itaalia (punktid 138 ja 139) ning A. ja teised vs. Ühendkuningriik (punkt 126) ei või EIÕK‑ga tagatud põhiõiguste kaitset seada vastukaaluks terrorismivastasele võitlusele ja kaitsele terrorismi eest. Sama arutluskäik kehtib samadel põhjustel meetmete suhtes, mis võetakse rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamiseks. Võetud piiravatele meetmetele antud põhjendus, milleks on rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamine, on väär põhjendus nende inimõiguste kaitse seisukohast, mille järgimise Euroopa Kohus ühenduse õiguskorras tagab.

112    Nõukogu, Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon meenutavad, et omandiõigus ei ole absoluutne. Nad rõhutavad, et vaidlustatud kohtuotsus on kooskõlas Euroopa Kohtu praktikaga (eespool viidatud kohtuotsus Bosphorus ning eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon) ja Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga (30. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas Hava Yolları Turizm ve Ticaret Anonim Şirketi (Bosphorus Airways) vs. Iirimaa, Recueil des arrêts et décisions 2005‑VI, punkt 155). Nad märgivad lisaks, et Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, millele apellant viitab, ei ole asjakohane, kuna see ei käsitle omandiõigust.

 Euroopa Kohtu hinnang

113    Ilma et oleks vaja võtta seisukohta küsimuses, kas apellant kui täielikult Iraani riigile kuuluv üksus sai tugineda omandiõiguse kaitsele põhiõigusena, piisab tõdemisest, et Üldkohus meenutas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 70 õigesti, et käesolevas asjas käsitletavad põhiõigused ei ole absoluutsed õigused ja et nende teostamisele võidakse kehtestada piiranguid, mis on õigustatud ühenduse taotletavate üldise huvi eesmärkidega.

114    See kehtib nimelt omandiõiguse ja õiguse tegeleda majandustegevusega suhtes (vt eelkõige 14. mai 1974. aasta otsus kohtuasjas 4/73: Nold vs. komisjon, EKL 1974, lk 491, punkt 14; 10. juuli 2003. aasta otsus liidetud kohtuasjades C‑20/00 ja C‑64/00: Booker Aquaculture ja Hydro Seafood, EKL 2003, lk I‑7411, punktid 67 ja 68; eespool viidatud kohtuotsus Swedish Match, punkt 72, ning eespool viidatud kohtuotsus Kadi ja Al Barakaat International Foundation vs. nõukogu ja komisjon, punkt 355). Sellest tulenevalt võib kehtestada piiranguid õigusele kutsealal vabalt tegutseda, samamoodi nagu omandiõiguse kasutamisele, tingimusel et need piirangud tegelikult vastavad taotletavatele üldise huvi eesmärkidele ega kujuta selle eesmärgi seisukohast liigset ja lubamatut sekkumist, mis kahjustaks sel moel tagatud õiguste sisu (eespool viidatud kohtuotsus Swedish Match, punkt 72).

115    Selles suhtes on põhjendus, millest Üldkohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 71 lähtus ja mis annab tunnistust rahu ja rahvusvahelise julgeoleku säilitamise ülimat olulisust, piisav selleks, et tuvastada taotletav üldise huvi eesmärk. Selle argumendi käsitlemisel tuleb silmas pidada erinevaid õigusakte, mille vastuvõtmise konteksti vaidlusalune otsus kuulub.

116    Nagu käesoleva kohtuotsuse punktis 89 on märgitud, ei ole apellandi viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika asjakohane.

117    Lisaks rõhutas Üldkohus esiteks, et piirangud puudutavad üksnes osa apellandi varast, ja teiseks, et määruse nr 423/2007 artiklites 9 ja 10 ette nähtud teatud erandid, mis võimaldavad üksustel, kelle suhtes võetakse rahaliste vahendite külmutamise meetmed, katta oma põhikulusid. Niisugune kaalutlus kujutab endast kõnealuste meetmete proportsionaalsuse kaudset, kuid piisavat kontrolli.

118    Seetõttu tuleb teise võimalusena esitatud teine väide tagasi lükata.

 Teise võimalusena esitatud kolmas väide, et on tehtud ilmne hindamisviga, kuna apellant lisati määruse nr 423/2007 V lisas sisalduvasse loetellu ja tema nimi säilitati loetelus

 Poolte argumendid

119    Apellant mainib nõukogu 17. novembri 2009. aasta määrust (EÜ) nr 1100/2009, millega rakendatakse määruse nr 423/2007 artikli 7 lõiget 2 ning tunnistatakse kehtetuks otsus 2008/475/EÜ (ELT L 303, lk 31). See määrus on uus asjaolu, mis võimaldab apellandil esitada uusi väiteid. Nõukogu 18. novembri 2009. aasta kirjast nähtub, et kõnealune määrus tugineb nii põhjendustele, mille tõttu apellant algselt määruse nr 423/2007 V lisas sisalduvasse loetelusse kanti, kui ka uutele asjaoludele, mida on kirjeldatud nõukogu 1. oktoobri 2009. aasta kirjas. Kui Euroopa Kohus peaks leidma, et vaatamata vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagi esitamisele ei ole apellant kindlalt kas või kaudselt vastu vaielnud nõukogu väitele, et apellant osaleb tuumarelvade levikus, siis vaidlustab ta selle väite nüüd.

120    Apellant väidab, et nõukogu tegi faktide hindamisel ilmse vea, kui ta lisas apellandi määruse nr 423/2007 V lisas sisalduvasse loetellu ja säilitas tema nime loetelus, ning viitab sellega seoses kõigile dokumentidele, mis ta esitas määruse nr 1100/2009 vaidlustamiseks.

121    Nõukogu, Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon on seisukohal, et see väide on vastuvõetamatu, kuna see laiendab vaidlust Euroopa Kohtus võrreldes Üldkohtus lahendatuga.

 Euroopa Kohtu hinnang

122    Kuigi määrus nr 1100/2009 on uus asjaolu, mis võimaldab apellandil esitada uue väite, piisab märkimisest, et see väide puudutab sisulist vaidlust, mitte apellatsioonimenetlust. Selles menetluses on aga Euroopa Kohtu pädevus piiratud selle õigusliku lahenduse hindamisega, mis leiti esimeses kohtuastmes käsitletud väidetele või väidetele, mille Üldkohus oli kohustatud omal algatusel tõstatama.

123    Järelikult on väide vastuvõetamatu.

124    Kuna apellandi esitatud ühegi väitega ei nõustutud, tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

 Kohtukulud

125    Kodukorra artiklis 122 on sätestatud, et kui apellatsioonkaebus on põhjendamatu, otsustab ta kohtukulude jaotuse. Vastavalt kodukorra artikli 69 lõikele 2, mida kodukorra artikli 118 alusel kohaldatakse apellatsioonkaebuste suhtes, on kohtuvaidluse kaotanud pool kohustatud hüvitama kohtukulud, kui vastaspool on seda nõudnud. Kuna apellant on kohtuvaidluse kaotanud ning nõukogu, Prantsuse Vabariik, Ühendkuningriik ja komisjon on kohtukulude hüvitamist nõudnud, tuleb kohtukulud välja mõista apellandilt.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab:

1.      Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2.      Mõista kohtukulud välja Bank Melli Iranilt.

Allkirjad

---

* Kohtumenetluse keel: prantsuse.