Õiguslik raamistik

Vaidluse aluseks olevad asjaolud

Menetlus Esimese Astme Kohtus ja vaidlustatud kohtuotsus

Poolte nõuded

Apellatsioonkaebus

Vastuvõetavus

Üldine vastuvõetamatuse vastuväide

Vastuvõetamatuse vastuväide seoses sellega, et apellandid ei ole vaidlustanud vaidlustatud kohtuotsuse määravat lõiku

Põhiküsimus

Kolmanda väite teine osa, mille kohaselt on Esimese Astme Kohus rikkunud õigus-normi, kohaldades ühinemisloa otsuste suhtes ülemäära kõrget tõendamiskohustust

– Vaidlustatud kohtuotsus

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Esimene väide, mille kohaselt on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, kuna ta tugines vaidlusaluse otsuse sisu hindamisel vastuväiteteatisele

– Vaidlustatud kohtuotsus

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Teine väide ja kolmanda väite esimene osa, mille kohaselt on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, kuna ta nõudis komisjonilt uute uurimiste teostamist pärast vastuväiteteatisele esitatud vastust ja kohaldas vastuväiteteatisele vastuseks esitatud asjaoludele ülemäära kõrget tõendamiskohustust

– Vaidlustatud kohtuotsus

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Seitsmes väide, mille kohaselt on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, kuna ta tugines tõenditele, mida koondumise pooltele ei avaldatud

– Vaidlustatud kohtuotsus

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Viies väide, mille kohaselt on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, kuna ta ei arvestanud asjakohaseid õiguslikke kriteeriume kollektiivse valitseva seisundi tekki-mise või tugevnemise kohta

– Vaidlustatud kohtuotsus

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Neljas väide õigusnormi rikkumise kohta, kuna Esimese Astme Kohus ületas oma kohtuliku kontrolli piire

– Vaidlustatud kohtuotsus

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Kuues väide, mille kohaselt on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, kuna ta kohaldas koondumisloa otsuste põhjendamise valdkonnas vale normi

– Vaidlustatud kohtuotsus

– Poolte argumendid

– Euroopa Kohtu hinnang

Väidetav vastuapellatsioonkaebus

Kohtuasja tagasisuunamine Esimese Astme Kohtusse

1

Oma apellatsioonkaebusega paluvad Bertelsmann AG (edaspidi „Bertelsmann”) ja Sony Corporation of America (edaspidi „Sony”) tühistada Esimese Astme Kohtu 13. juuli 2006. aasta otsuse kohtuasjas T-464/04: Impala vs. komisjon (EKL 2006, lk II-2289; edaspidi „vaidlustatud kohtuotsus”), millega see kohus tühistas komisjoni 19. juuli 2004. aasta otsuse 2005/188/EÜ, millega kuulutatakse teatavate ettevõtjate koondumine kokkusobivaks ühisturuga ja Euroopa Majanduspiirkonna lepingu toimimisega (juhtum COMP/M.3333 — SONY/BMG) (ELT 2005, L 62, lk 30; edaspidi „vaidlusalune otsus”).

2

Nõukogu 21. detsembri 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 4064/89 kontrolli kehtestamise kohta ettevõtjate koondumiste üle (EÜT L 395, lk 1, ja parandus EÜT 1990, L 257, lk 13; ELT eriväljaanne 08/01, lk 31), muudetud nõukogu 30. juuni 1997. aasta määrusega (EÜ) nr 1310/97 (EÜT L 180, lk 1, ja parandus EÜT 1998, L 40, lk 17; ELT eriväljaanne 08/01, lk 164; edaspidi „määrus”), sätestab artikli 2 lõigetes 2 ja 3:

„2.   Koondumine, mis ei tekita ega tugevda turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel tõhus konkurents oleks ühisturus või selle olulises osas märkimisväärselt takistatud, kuulutatakse ühisturuga kokkusobivaks.

3.   Koondumine, mis tekitab või tugevdab turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel tõhus konkurents oleks ühisturus või selle olulises osas märkimisväärselt takistatud, kuulutatakse ühisturuga kokkusobimatuks.”

3

Määruse artikli 6 lõikes 1 on sätestatud:

„Komisjon vaatab teatise läbi niipea, kui on selle kätte saanud.

[…]

4

Artikli 8 lõiked 2 ja 3 annavad komisjonile õiguse teha selle määruse artikli 6 lõike 1 punkti c alusel algatatud koondumise ühisturuga kokkusobivuse ametlikus uurimismenetluses (edaspidi „ametlik menetlus”) vastavalt kas otsuse, mis kuulutab koondumise ühisturuga kokkusobivaks — vajaduse korral pärast seda, kui asjaomased ettevõtjad on teinud muudatusi teatatud koondumiskavasse —, või otsuse, mis kuulutab koondumise ühisturuga kokkusobimatuks. Määruse artikli 8 lõike 5 punkti a alusel võib komisjon sama artikli lõike 2 alusel tehtud otsuse tühistada, kui kokkusobivaks kuulutamise otsus põhineb valeteabel, mille eest vastutab üks asjaomastest ettevõtjatest, või see on saadud pettusega.

5

Määruse artikli 10 lõikest 1 ilmneb, et välja arvatud teatud olukordades, mis ei ole käesoleval juhul asjakohased, teeb komisjon otsuse ametliku menetluse algatamise või algatamatajätmise kohta ühe kuu jooksul. Sama artikli lõike 3 kohaselt tehakse otsused teatatud koondumise kokkusobimatuse kohta ühisturuga hiljemalt nelja kuu jooksul alates ametliku menetluse algatamise kuupäevast. Vastavalt määruse artikli 10 lõikele 6 loetakse juhul, kui komisjon ei ole teinud otsust ametliku menetluse algatamiseks või koondumise kooskõla kohta vastavalt sama artikli 10 lõigetes 1 ja 3 sätestatud tähtaegade jooksul, et koondumine on kuulutatud ühisturuga kokkusobivaks.

6

Määruse artikkel 11 käsitleb infonõudeid, mida komisjon võib määrusega talle pandud ülesannete täitmiseks saata eeskätt teatanud pooltele ja teistele ettevõtjatele ja ettevõtjate ühendustele. Määruse artiklid 14 ja 15 näevad ette ka trahvide või karistusmaksete kehtestamise, kui on edastatud ebaõiget või eksitavat infot.

7

Määruse artikli 18 lõikes 3 on sätestatud:

„Komisjon lähtub oma otsuse tegemisel ainult vastuväidetest, mille kohta osalised on saanud esitada oma märkused. Menetluste käigus peetakse täiel määral kinni õigusest kaitsele. Juurdepääs toimikutele on tagatud vähemalt otseselt seotud osalistele kooskõlas ettevõtjate õigustatud huviga kaitsta oma ärisaladusi.”

8

Määruse artikkel 19 käsitleb koostööd komisjoni ja liikmesriikide pädevate ametiasutuste vahel. Selle sätte lõike 3 kohaselt konsulteeritakse ettevõtjate koondumist käsitleva nõuandekomiteega enne otsuste tegemist artikli 8 lõigete 2–5 alusel. Sama artikli lõike 6 kohaselt esitab nõuandekomitee komisjoni otsuse eelnõu kohta oma arvamuse, vajaduse korral hääletades.

9

Komisjoni 1. märtsi 1998. aasta määruse (EÜ) nr 447/98 määruses nr 4064/89 ettenähtud teatiste, tähtaegade ja ärakuulamiste kohta (EÜT L 61, lk 1; ELT eriväljaanne 08/01, lk 284; edaspidi „rakendusmäärus”) artikli 3 lõike 1 kohaselt peavad kavandatud koondumise teatised sisaldama samale määrusele lisatud CO vormis nõutavaid andmeid ja dokumente.

10

Rakendusmääruse artikli 13 lõige 2 näeb eeskätt ette, et komisjon saadab oma vastuväited teatist esitavatele pooltele kirjalikult, märkides ära tähtaja, mille jooksul nad võivad komisjonile oma seisukohad kirjalikult esitada.

11

Esimese Astme Kohus esitas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 1–11 vaidluse aluseks olevad asjaolud järgmiselt:

12

Impala esitas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks hagiavalduse, mis saabus Esimese Astme Kohtu kantseleisse 3. detsembril 2004. Oma hagi toetuseks esitas Impala viis väidet, mis olid jagatud erinevateks osadeks.

13

Esimene väite puhul, mis käsitleb eelneva kollektiivse valitseva seisundi tugevnemist, uuris Esimese Astme Kohus — olles eelnevalt esitanud mõned märkused seoses mõistega „kollektiivne valitsev seisund” — argumenti, mille kohaselt ei selgitatud vaidlusaluses otsuses õiguslikult piisavalt, miks allahindlused ja eeskätt allahindluskampaaniad takistavad läbipaistvust, mis on vajalik kollektiivse valitseva seisundi tekkeks.

14

Jõudnud vaidlustatud kohtuotsuse punktis 325 järeldusele, et sisuliselt tuleks vaidlusalune otsus ebapiisava põhjenduse tõttu tühistada, uuris Esimese Astme Kohus siiski vaidlustatud kohtuotsuse punktides 327–458 lisaks neid Impala etteheiteid ja argumente, mille kohaselt komisjon on teinud ilmse kaalutlusvea seoses asjaoludega, mis peaksid tõendama salvestatud muusika turu ebapiisavat läbipaistvust.

15

Sellega seoses märkis Esimese Astme Kohus eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 373, et nii vaidlusalusest otsusest kui ka Esimese Astme Kohtus komisjoni poolt esitatud argumentidest ilmnes, et turu ainus läbipaistmatuse asjaolu tulenes allahindluskampaaniate väiksemast läbipaistvusest. See kohus leidis vaidlustatud kohtuotsuse punktides 377 ja 378, et esiteks ei võimalda vaidlusaluses otsuses mainitud tõendid kinnitada järeldusi, mis komisjoni nendest tõenditest tegi, ja et teiseks erinevad need järeldused selgelt vastuväiteteatises tehtud järeldustest.

16

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 475 ja 476 esitas Esimese Astme Kohus esimese väite kohta tehtud järeldused järgmiselt:

17

Esimese Astme Kohtus esitatud teises väites märkis Impala, et kuna komisjoni ei leidnud, et kavandatud koondumine tekitaks kollektiivse valitseva seisundi salvestatud muusika turul, siis rikkus komisjon EÜ artiklit 253, tegi ilmse hindamisvea ning rikkus õigusnormi.

18

Esimese Astme Kohus tõi vaidlustatud kohtuotsuse punktis 527 ära vaidlusaluses otsuses esitatud analüüsi kollektiivse valitseva seisundi tekkimise ohu kohta ning tegi seejärel selle kohtuotsuse punktis 528 järgmised järeldused:

„[…] need vähesed pinnapealsed või lausa puhtformaalsed märkused ei täida komisjoni kohustust teostada prognoosiv analüüs […], seda eeskätt siis, kui nagu käesolevaski asjas ilmnevad koondumisega tõsised raskused. Sõltumata Esimese Astme Kohtu hinnangust esimesele väitele ilmneb tegelikult nii sellest, et komisjon pidi [vaidlusaluses] otsuses esitama pikki arutluskäike, et järeldada koondumisele eelnenud kollektiivse valitseva seisundi puudumist, kui ka asjaolust, et ta järeldas pärast viis kuud kestnud uurimist vastuväiteteatises sellise eelnenud kollektiivse valitseva seisundi olemasolu, et küsimus, kas viiest peamisest [plaaditootjast; edaspidi „peamised äriühingud”] kahe omavaheline liitumine võib tekitada kollektiivse valitseva seisundi, tekitab a fortiori tõsiseid raskusi, mis vajavad süvendatud uurimist. Kuna seda uurimist ei teostatud, siis juba ainuüksi sellel põhjusel on teine väide põhjendatud.”

19

Täiendavalt leidis Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 539, et komisjon rikkus õigusnormi, jõudes asjaolust, et minevikus kohaldatud survemeetmete kohta puuduvad tõendid, järelduseni, et koondumisega ei looda ohtu kollektiivse valitseva seisundi tekkimiseks.

20

Neis tingimustes järeldas Esimese Astme Kohus, et talle esitatud esimene ja teine väide on põhjendatud, ning tühistas vaidlusaluse otsuse, uurimata talle esitatud kolmandat kuni viiendat väidet.

21

Apellandid paluvad apellatsioonkaebuses Euroopa Kohtul:

22

Apellandid tuginevad oma seitsmes väites, millest osa jaguneb mitmeks osaks, õigusnormide rikkumisele, kuna Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuses:

23

Sony BMG Music Entertainment ühineb täielikult Bertelsmanni ja Sony apellatsioonkaebuse ja selle nõuetega.

24

Komisjon ühineb oma nõuetes sisuliselt apellantide nõuetega. Komisjon toetab esimest, teist ja neljandat väidet ning kolmanda väite esimest osa.

25

Impala palub Euroopa Kohtul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja mõista kohtukulud välja apellantidelt. Kõigepealt toob ta välja apellatsioonkaebuse täieliku või osalise vastuvõetamatuse. Lisaks ei saa Impala sõnul apellatsioonkaebus mingil juhul kaasa tuua vaidlustatud kohtuotsuse tühistamist, kuna apellandid ei vaidlustanud vaidlustatud kohtuotsuse punkti 528, millest üksi piisas vaidlusaluse otsuse tühistamiseks.

26

Apellandid ning komisjon paluvad jätta rahuldamata nii vastuvõetamatuse vastuväite kui ka vaidlustatud kohtuotsuse punkti 528 käsitlevad argumendid, mis on esitatud käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis.

27

Oma vastuses apellatsioonkaebusele esitas komisjon „täiendavad märkused [vaidlusaluse] otsuse „peamiste põhjenduste” kohta”. Impala vaidleb neile märkustele vastu, viidates Euroopa Kohtu kodukorra artikli 117 lõikele 2. Apellandid toetavad neid märkusi.

28

Impala toob esiteks välja apellatsioonkaebuse vastuvõetamatuse, kuna selles taotletakse, et uuesti uuritaks faktiküsimusi, mis on seotud vaidlusaluse otsuse ebapiisava põhjendamisega, ja otsuses tehtud ilmset kaalutlusviga, mille Esimese Astme Kohus juba lahendas. Tegelikult taotletakse apellatsioonkaebuses suures osas seda, et uuritaks uuesti faktiküsimusi, mis ei kuulu aga Euroopa Kohtu pädevusse. Impala väidab sellega seoses, et küsimus otsuse piisava põhjendatuse kohta on faktiküsimus. Lõpuks lisab ta, et tema konkreetseid vastuseid apellantide esitatud väidetele tuleb lugeda teise võimalusena esitatuks.

29

Sellega seoses tuleb meenutada, et EÜ artiklist 225 ja Euroopa Kohtu põhikirja artikli 58 esimesest lõigust tuleneb, et apellatsioonkaebus on piiratud õigusküsimustega. Seega on ainult Esimese Astme Kohus ühelt poolt pädev fakte tuvastama — välja arvatud juhul, kui tema tuvastatu sisuline ebaõigsus tuleneb temale esitatud toimikumaterjalidest — ja teiselt poolt fakte hindama. Kui Esimese Astme Kohus on fakte tuvastanud või hinnanud, on Euroopa Kohus vastavalt EÜ artiklile 225 pädev kontrollima nende faktide õiguslikku kvalifikatsiooni ja Esimese Astme Kohtu poolt neist tuletatud õiguslikke tagajärgi. Seega puudub Euroopa Kohtul pädevus tuvastada fakte ja põhimõtteliselt uurida tõendeid, mis Esimese Astme Kohus on nende faktide aluseks võtnud. Juhul kui need tõendid on hangitud õiguspäraselt, kui on järgitud õiguse üldpõhimõtteid ning tõendamiskohustust ja tõendite hankimist puudutavaid menetlusnorme, on üksnes Esimese Astme Kohus pädev hindama talle esitatud tõendite tõendusväärtust. Järelikult ei kujuta see hindamine — välja arvatud juhul, kui tõendeid on moonutatud — endast apellatsioonimenetluses Euroopa Kohtu kontrollile alluvat õigusküsimust (vt eeskätt 17. detsembri 1998. aasta otsus kohtuasjas C-185/95 P: Baustahlgewebe vs. komisjon, EKL 1998, lk I-8417, punktid 23 ja 24; 6. aprilli 2006. aasta otsus kohtuasjas C-551/03 P: General Motors vs. komisjon, EKL 2006, lk I-3173, punktid 51 ja 52, ja 10. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-328/05 P: SGL Carbon vs. komisjon, EKL 2007, lk I-3921, punkt 41).

30

Sellega seoses tuleb meenutada, et vastavalt Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikale on küsimus põhjendamiskohustuse ulatusest üks õigusküsimustest, mis on apellatsiooniastmes allutatud Euroopa Kohtu kontrollile, kuna selles raamistikus toimuv Euroopa Kohtu kontroll otsuse seaduslikkuse üle peab tingimata arvesse võtma asjaolusid, millele Esimese Astme Kohus tugines, et järeldada, kas põhjendused on piisavad või ebapiisavad (vt 20. novembri 1997. aasta otsus kohtuasjas C-188/96 P: komisjon vs. V, EKL 1997, lk I-6561, punkt 24, ja 28. juuni 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-189/02 P, C-202/02 P, C-205/02 P–C-208/02 P ja C-213/02 P: Dansk Rørindustri jt vs. komisjon, EKL 2005, lk I-5425, punkt 453).

31

Mis puudutab käesolevat kohtuasja, siis nagu ilmneb siinse kohtuotsuse punktist 22 ja vastupidi Impala väidetele, ei soovi apellandid üldiselt kahtluse alla seada Esimese Astme Kohtu faktihinnanguid kui selliseid. See-eest viitavad apellandid sisuliselt õigusküsimustele, mille kohta võib apellatsioonkaebuse esitada. Seega tuleb Impala esitatud vastuvõetamatuse vastuväide tagasi lükata. Siiski tuleb sedavõrd, kui Impala viitab täpsemalt apellatsioonkaebuse teatud osade vastuvõetamatusele, neid vastuväiteid kõnealuste väidete raames uurida.

32

Impala väidab, et igal juhul tuvastas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 528, et komisjon ei teostanud prognoosivat analüüsi selle kohta, kas asjaomane koondumine looks kollektiivse valitseva seisundi, ning otsustas üksnes sellel põhjusel, et Impala teine väide oli põhjendatud — tema arvates piisab juba ainuüksi sellest vaidlustatud otsuse tühistamiseks. Seetõttu tuleks Impala sõnul jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ka siis, kui tuvastatakse apellantide ühe või enama väite põhjendatus, sest apellandid ei vaidlusta järeldust, et mingit prognoosivat analüüsi ei teostatud.

33

Sellega seoses piisab sedastamisest, et apellatsioonkaebuse sissejuhatavas osas on vaidlustatud kohtuotsuse põhjalikult kritiseeritud lõikude loetelus sõnaselgelt viidatud selle kohtuotsuse punktile 528, lisaks veel punktidele 533, 539 ja 541, mis puudutavad samuti kollektiivse valitseva seisundi tekkimise küsimust.

34

Neis tingimustes ei saa väita, et apellatsioonkaebus piirdub ainult Esimese Astme Kohtu põhjendustega olemasoleva kollektiivse valitseva seisundi tugevnemise kohta, ja tuleb seetõttu tervikuna tagasi lükata kui vastuvõetamatu.

35

Apellantide seitse väidet käsitlevad erinevaid küsimusi. Sisuliselt puudutavad esimesed neli ning seitsmes väide Esimese Astme Kohtu teostatud kontrolli korda, eeskätt seoses tõenditega. Viies väide käsitleb kollektiivse valitseva seisundi mõistet. Kuues väide puudutab Esimese Astme Kohtu hinnangut vaidlusaluse otsuse põhjenduste ebapiisavusele.

36

Selle apellatsioonkaebuse põhiküsimuse uurimist tuleb alustada väidetest, mis puudutavad Esimese Astme Kohtu kohaldatud tõendite käsitlemise korda, ja uurida tuleb kõigepealt kolmanda väite teist osa.

37

Eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 289, 366 ja 459 ilmneb, et Esimese Astme Kohus uuris, kas vaidlusaluse otsuse aluseks olevad asjaolud õigustasid selles otsuses tehtud komisjoni hinnangut, mille kohaselt asjaomased turud ei olnud piisavalt läbipaistvad, et võimaldada kollektiivset valitsevat seisundit.

38

Kolmandas väites märgivad apellandid, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kohaldades ühinemisloa otsuste suhtes ekslikku ja ülemäära kõrget tõendamiskohustust. Selle väite teises osas väidavad apellandid, et Esimese Astme Kohus tõlgendas valesti sellistele otsustele kohaldatavat tõendamiskorda.

39

Kuna komisjon peab apellantide sõnul põhjendama otsust, millega koondumine keelatakse, peab komisjon kavatsetud koondumist lubama, kui tal ei õnnestunud koguda tõendeid, mis vastavad ühenduse kohtute seatud kõrgele tõendamisnormile sellise keelamise õigustamiseks, eriti kui komisjon tugineb kollektiivse valitseva seisundi teesile. Nimelt ilmneb eeskätt määruse artikli 10 lõikest 6, et kui komisjonil ei õnnestu veenvate tõenditega tõendada konkurentsile tekitatavat kahju, kohustab määrusega kehtestatud süsteem teda nimetatud koondumist lubama.

40

Lisaks väidavad apellandid sellega seoses, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kuna ta ei tunnistanud, et komisjon peab koondumise keelamisel järgima kõrgemaid tõendamisnõudeid kui koondumise lubamisel, kuna keelamine on tõsine takistus teatanud poolte kaubandusvabadusele ning koondumistele peab kehtima ühisturuga kokkusobivuse eeldus. Kohtupraktikast ilmneb, et komisjon peab tõendama koondumist keelava otsuse põhjendatust rangema kriteeriumi alusel kui tõenäosuste pelk kaalumine ja et seega ei ole komisjonil koondumist lubava ja koondumist keelava otsuse korral sama tõendamiskohustus. Nimelt peab komisjon lähtuvalt rangemast normist kui tõenäosuste pelk kaalumine esitama tegelikkuses tõendeid üksnes koondumise keelamise otsuse põhjendatuse kohta. Apellantide sõnul kahjustab sellise „asümmeetrilise” tõendamiskohustuse kohaldamatajätmine Esimese Astme Kohtu hinnangut vaidlusalusele otsusele ja komisjoni hinnangu aluseks olnud tõenditele.

41

Hagejad väidavad lisaks, et Esimese Astme Kohus rikkus seetõttu õigusnormi, nõudes komisjonilt, et ta tõendaks läbipaistvuse puudumist salvestatud muusika turul, kuigi kohus oleks pidanud uurima, kas vaidlusaluse otsuse tegemise kuupäeval võimaldasid piisavad tõendid õiguslikult piisavalt kinnitada sellise läbipaistvuse olemasolu. See viga läbib tervet vaidlustatud kohtuotsust ja eeskätt apellatsioonkaebuse sissejuhatavas osas üksikasjalikult kirjeldatud punkte 381–387, 389, 420, 428, 429 ja 433.

42

Impala sõnul tähendaks apellantide kolmanda väite teise osa toetuseks esitatud argumentide järgimine ja koondumiste lubamise eelduse olemasolu tunnistamine tõsiseid tagajärgi koondumiste kontrolli süsteemile, näiteks süsteemi kuritarvitamise ohtu. Need argumendid ei arvesta ühenduse koondumiste kontrolli õigusnormidega loodud õrna tasakaalu era- ja avalike huvide vahel ning komisjoni „topeltsümmeetria kohustust” keelata ühisturuga kokkusobimatud koondumised ja lubada ühisturuga kokkusobivaid koondumisi. Sellega seoses nõutud tõendamiskohustus vastab tõenäosuste tasakaalustamisele ning komisjon peab tõendama, milline olukord on kõige tõenäolisem. Lisaks väidab Impala, et Esimese Astme Kohus järeldas esiteks, et komisjon esitas küll kogumi veenvaid tõendeid, mis näitasid asjaomaste turgude läbipaistvust, kuid hindas lõpuks siiski, et see läbipaistvus oli ebapiisav, tuginedes „vähem läbipaistvatele” allahindluskampaaniatele. Teiseks leidis Esimese Astme Kohus, et seda ebapiisavat läbipaistvust näitama pidanud tõendid ei kinnitanud seda.

43

Impala leiab lisaks, et käesoleva kohtuotsuse punktis 41 esitatud argumentidega näivad apellandid paluvat Euroopa Kohtul muuta Esimese Astme Kohtu hinnanguid faktidele.

44

Kõigepealt ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, et tõendeid käsitlevate eeskirjade väidetav eiramine on õigusküsimus, mis on apellatsiooniastmes vastuvõetav (vt 8. juuli 1999. aasta otsus kohtuasjas C-199/92 P: Hüls vs. komisjon, EKL 1999, lk I-4287, punkt 65, ja 25. jaanuari 2007. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-403/04 P ja C-405/04 P: Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, EKL 2007, lk I-729, punkt 40). Seega ei saa osas, kus Impala toob üldise vastuvõetamatuse vastuväite raames konkreetselt välja terve kolmanda väite vastuvõetamatuse, sellise arutluskäiguga nõustuda.

45

Nagu Impala märgib, keskendub kolmanda väite teine osa põhiküsimuses teesile, et tõenditele kehtestatud nõuded erinevad olenevalt sellest, kas tegu on koondumist lubava otsusega või koondumist keelava otsusega. Sellega seoses ei ole poolte vahel vaidlust küsimuses, et Esimese Astme Kohus kohaldas vaidlustatud kohtuotsuses vaidlusalusele otsusele (millega koondumist lubatakse) samu tõendamisnõudeid, kui ta oleks kohaldanud otsusele, millega selline koondumine keelatakse.

46

Sellega seoses tuleb algusest peale meenutada, et määruse artikli 2 lõigetest 2 ja 3 ei ilmne, et sellega määratakse erinevad tõendamisnõuded esiteks otsustele, millega koondumist lubatakse, ja teiseks otsustele, millega selline koondumine keelatakse.

47

Järelikult, nagu Euroopa Kohus juba leidis, eeldab koondumiste kontrolliks vajalik prognoos — mille eesmärk on uurida, kuidas selline koondumine võib muuta konkreetsel turul konkurentsiolukorda kujundavaid tegureid, et kontrollida, kas selle tagajärjeks oleks tõhusa konkurentsi märkimisväärne takistamine — erinevate põhjuse ja tagajärje ahelate ettekujutamist, et võtta arvesse neid, mille tõenäosus on kõige suurem (vt selle kohta 15. veebruari 2005. aasta otsus kohtuasjas C-12/03 P: komisjon vs. Tetra Laval, EKL 2005, lk I-987, punkt 43).

48

Vastupidi apellantide väitele ei saa seega määrusest tuletada üldist eeldust teatatud koondumise kokkusobivuse või kokkusobimatuse kohta ühisturuga.

49

Määruse sellist tõlgendust ei kõiguta määruse artikli 10 lõige 6, mille kohaselt loetakse teatatud koondumine ühisturuga kokkusobivaks, kui komisjon ei ole vastava tähtaja jooksul teinud otsust selle koondumise kokkusobivuse kohta. See säte väljendab konkreetselt määruse üldisele mõttele omast kiire menetlemise nõuet, mis kohustab komisjoni järgima lõpliku otsuse vastuvõtmisel rangeid tähtaegu (vt selle kohta 18. detsembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-202/06 P: Cementbouw Handel & Industrie vs. komisjon, EKL 2007, lk I-12129, punkt 39). See säte on siiski erand määruse üldisest mõttest, mis tuleneb eeskätt selle artikli 6 lõikest 1 ja artikli 8 lõikest 1, mille kohaselt teeb komisjon otsuse talle teatatud koondumiste kohta.

50

Lisaks, nagu ilmneb Euroopa Kohtu praktikast, peavad komisjoni otsused koondumiste kokkusobivusest ühisturuga olema piisavalt asjakohaste ja kokkulangevate tõenditega kinnitatud (vt selle kohta 31. märtsi 1998. aasta otsus liidetud kohtuasjas C-68/94 ja C-30/95: Prantsusmaa jt vs. komisjon, nn „Kali & Salz”, EKL 1998, lk I-1375, punkt 228) ja „konglomeraadi” tüüpi koondumise uurimise raames on eriti oluline nende tõendite kvaliteet, mis komisjon esitab koondumise ühisturuga kokkusobimatuks kuulutamise otsuse vastuvõtmise vajalikkuse tõendamiseks (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, punkt 44).

51

Siiski ei saa sellest järeldada, et komisjon peab eeskätt olukorras, kus ta tugineb kollektiivse valitseva seisundi teesile, järgima rangemaid tõendamisnõudeid koondumist keelavate otsuste korral kui selliseid koondumisi lubavate otsuste korral. Tegelikult väljendab see kohtupraktika tõendi peamist ülesannet, milleks on veenda, et väide on põhjendatud, või kinnitada koondumiste valdkonnas komisjoni otsuse aluseks olevaid hinnanguid (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, punktid 41 ja 44). Lisaks ei saa kohaldatavaid tõendamisnõudeid iseenesest mõjutada asjaolu, kas tegemist on kollektiivse valitseva seisundi teesiga või mitte. Sellepärast on teesi — et teatatud koondumine takistab konkurentsi — sisemine keerukus asjaolu, mida tuleb arvesse võtta selle koondumise erinevate tagajärgede hindamisel, et teha kindlaks kõige tõenäolisem tagajärg, kuid see keerukus iseenesest ei mõjuta nõutud tõendite taset.

52

Eelnevast tuleneb, et kui komisjonile teatatakse määruse alusel koondumisest, peab ta võtma seisukoha selle koondumise lubamise või keelamise suhtes vastavalt oma hinnangule, millist majanduslikku tagajärge saab kõige tõenäolisemalt asjaomasele koondumisele omistada.

53

Sellest tuleneb, et apellandid eksisid, kui nad leidsid, et ühinemisloa otsuse korral oleks Esimese Astme Kohus pidanud kontrollima üksnes seda, kas komisjon oleks võinud eriti kõrgeid tõendamisnõudeid kohaldades vaidlusaluse koondumise keelata. Ilma et oleks vaja võtta seisukohta käesoleva kohtuotsuse punktis 41 esiletoodud vaidlustatud kohtuotsuse konkreetsete punktide suhtes esitatud kriitika vastuvõetavuse kohta, tuleb seega järeldada, et kuna selle kriitika aluseks olev eeldus on alusetu, ei saa nende etteheidetega nõustuda.

54

Eelnevat silmas pidades tuleb seega kolmanda väite teine osa tagasi lükata.

55

Esimese Astme Kohus viitas vaidlustatud kohtuotsuse mitmes lõigus, eeskätt punktides 379, 424 ja 446 vastuväiteteatisele, et kinnitada oma arutluskäiku nii seoses väitega, mis käsitles vaidlusaluse otsuse ebapiisavat põhjendatust, kui ka seoses väitega, mis käsitles selles otsuses esinenud ilmseid kaalutlusvigu.

56

Vaidlusaluse otsuse ebapiisava põhjendatusega seoses märkis Esimese Astme Kohus eeskätt järgmist:

57

Apellandid väidavad, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, kuna ta kasutas vastuväiteteatist lähtepunktina vaidlusaluse otsuse sisu hindamisel, rikkudes nii kaitseõigusi.

58

Sellistes tingimustes leiavad apellandid, et Esimese Astme Kohtu teostatud võrdlus vaidlusaluse otsuse ja komisjoni esialgsete järelduste vahel, mis esinesid vastuväiteteatises, ei saa olla aluseks vaidlustatud kohtuotsuse järeldustele vaidlusaluse otsuse põhjenduste ja seal esinevate komisjoni hinnangute kohta. Nad viitavad selles osas vaidlustatud kohtuotsuse punktidele 300, 302 ja 308 seoses Esimese Astme Kohtu hinnanguga vaidlusaluse otsuse põhjendatuse kohta. Seoses ilmseid kaalutlusvigu käsitlevate argumentide uurimisega Esimese Astme Kohtu poolt kritiseerivad apellandid oma apellatsioonkaebuses vaidlustatud kohtuotsuse punkte 338, 339, 341, 362, 378, 379, 398, 402, 409, 419, 424, 446, 447, 451, 456, 467, 491, 532 ja 538.

59

Selle väite puhul apellante toetades märgib komisjon, et vastupidi Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 284 viidatud kohtupraktikale, millele see kohus „viitas üksnes formaalselt”, ei uuri see kohus suures osas vaidlustatud kohtuotsusest vaidlusalust otsust ennast seisukohast, kas see otsus on piisavalt põhjendatud, ja sisulise vea osas seisukohast, kas selles otsuses on faktivigu või ilmseid kaalutlusvigu; pigem keskendub see kohus oma otsuses küsimusele, kas vastuväiteteatis osutus põhjendamatuks. Seega, kuna komisjoni sõnul ei mainitud vastuväiteteatises teatavaid asjaolusid, siis tuletab Esimese Astme Kohus sellest, et neil asjaoludel ei saa olla tähtsust koondumise üldiste tagajärgede hindamisel. Lisaks, kuigi komisjon täpsustas vaidlusaluses otsuses teatud järeldusi, mis olid vastuväiteteatises esitatud oluliselt kindlamana, tugines Esimese Astme Kohus oma kontrollis vastuväiteteatises esitatud hinnangule.

60

Impala väidab, et Esimese Astme Kohus üksnes mainis vastuväiteteatise lõike, et rõhutada vaidlusaluse otsuse enda sisemisi vastuolusid ja selles esitatud järelduste aluste puudumist. Esimese Astme Kohus tunnistas otseselt, et vastuväiteteatis on ettevalmistav dokument, et selles esitatud järeldused on üksnes esialgsed ja et komisjon ei pea selgitama selle teatise ja vaidlusaluse otsuse erinevusi.

61

Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et võistlevuse põhimõte, mis on kaitseõiguste osana ühenduse õiguse üldpõhimõte, nõuab, et asjaomane ettevõtja saaks haldusmenetluses esitada tõhusalt oma seisukoha nende väidetavate faktiliste asjaolude ja dokumentide tõelevastavuse ning asjakohasuse kohta, millele viitab komisjon, et toetada oma väidet EÜ asutamislepingu rikkumise olemasolu kohta (vt selle kohta eeskätt 23. oktoobri 1974. aasta otsus kohtuasjas 17/74: Transocean Marine Paint Association vs. komisjon, EKL 1974, lk 1063, punkt 15; 7. juuni 1983. aasta otsus liidetud kohtuasjades 100/80–103/80: Musique Diffusion française jt vs. komisjon, EKL 1983, lk 1825, punkt 10; eespool viidatud kohtuotsus Kali & Salz, punkt 174, ja eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 66).

62

Määrusega reguleeritud koondumiste kontrolli menetluses on see põhimõte esitatud selle määruse artikli 18 lõike 3 teises lauses ja täpsemalt rakendusmääruse artikli 13 lõikes 2. Need viimased sätted nõuavad eeskätt sisuliselt, et komisjoni vastuväited edastataks teatist esitavatele pooltele kirjalikult ja et oleks märgitud tähtaeg, mille jooksul pooled võivad komisjonile oma seisukohad kirjalikult esitada.

63

Analoogia alusel tuleneb EÜ artikleid 81 ja 82 käsitlevast kohtupraktikast, et vastuväiteteatis on menetluslik ja ettevalmistav dokument, mis kaitseõiguste tõhusa kasutamise tagamiseks piirab komisjoni algatatud haldusmenetluse eset, takistades seega komisjonil võtta menetlust lõpetavas otsuses aluseks muid etteheiteid (vt eeskätt 18. juuni 1986. aasta määrus liidetud kohtuasjades 142/84 ja 156/84: British American Tobacco ja Reynolds Industries vs. komisjon, EKL 1986, lk 1899, punktid 13 ja 14). Seega on see teatis oma laadilt esialgne ja seda võib muuta hinnangu käigus, mille komisjon teostab hiljem poolte märkuste ning teiste tuvastatud faktide põhjal (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus SGL Carbon vs. komisjon, punkt 62). Tegelikult peab komisjon arvestama tervest haldusmenetlusest tulenevate asjaoludega, et loobuda põhjendamata etteheidetest või et muuta ja täiendada nii faktiliselt kui ka õiguslikult oma argumente nende etteheidete toetuseks, mille juurde ta jääb. Seega ei takista vastuväiteteatis sugugi komisjonil muuta oma seisukohta puudutatud ettevõtjate kasuks (vt eespool viidatud kohtumäärus British American Tobacco ja Reynolds Industries vs. komisjon, punkt 13).

64

Sellest tuleneb, et komisjon ei ole kohustatud jääma nimetatud dokumendis esitatud faktiliste või õiguslike hinnangute juurde. Vastupidi, ta peab põhjendama oma lõplikku otsust lõplike hinnangutega, mis põhinevad kogu tema uurimise tulemustel ametliku menetluse lõppemise hetke seisuga (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtumäärus British American Tobacco ja Reynolds Industries vs. komisjon, punkt 15).

65

Lisaks ei pea komisjon selgitama võimalikke erinevusi võrreldes vastuväiteteatises esitatud esialgsete hinnangutega (vt selle kohta eespool viidatud kohtumäärus British American Tobacco ja Reynolds Industries vs. komisjon, punkt 15, ja eespool viidatud kohtuotsus British American Tobacco ja Reynolds Industries vs. komisjon, punkt 70).

66

Vastuväiteteatise esialgset olemust ei muuda ka see, et erinevalt EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamisalast peab komisjon koondumiste kontrollimisel järgima rangeid menetlustähtaegu. Kaitseõiguste tõhus kaitse nõuab seda, et kavandatava koondumise poolte argumente võetaks koondumiste kontrolli menetluse raames samaväärselt arvesse kui EÜ artiklite 81 ja 82 kohaldamise menetluste poolte omi.

67

Esimese Astme Kohus tunnistas vaidlustatud kohtuotsuse punktides 284 ja 285 otsesõnu vastuväiteteatise esialgset laadi ka koondumiste kontrolli puhul. Lisaks tunnistas ta, et komisjonil ei ole vastavalt EÜ artikleid 81 ja 82 käsitlevale kohtupraktikale kohustust selgitada võimalikke erinevusi vastuväiteteatisega võrreldes.

68

Arvestades siiski käesoleva kohtuotsuse punktides 58 ja 59 esitatud apellantide ja komisjoni argumente, tuleb uurida viimaste etteheiteid seoses mitme Esimese Astme Kohtu konkreetse viitega vastuväiteteatisele, mis kohus tegi vaidlusaluse otsuse õiguspärasuse kontrolli raames.

69

Sellega seoses ilmneb kohtupraktikast, et kuigi koondumiste kontrolli puhul, kus komisjonil on majandusküsimustes lai kaalutlusõigus, on Esimese Astme Kohtu kontroll piiratud faktiliste asjaolude õigsuse ja ilmse hindamisvea puudumise kontrollimisega, võib otsuse aluseks olevate asjaolude õigsus, täielikkus ja usaldusväärsus siiski alluda kohtu järelevalvele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, punkt 39, ja 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-525/04 P: Hispaania vs. Lenzing, EKL 2007, lk I-9947, punktid 56 ja 57). Just nii võib ühenduse kohus kontrollida, kas esinevad kaalutlusõiguse aluseks olevad faktilised ja õiguslikud asjaolud (vt selle kohta 21. novembri 1991. aasta otsus kohtuasjas C-269/90: Technische Universität München, EKL 1991, lk I-5469, punkt 14). Sellest tuleneb, et vaatamata vastuväiteteatise ettevalmistavale ja esialgsele laadile ning sõltumata asjaolust, et komisjonil ei ole kohustust selgitada võimalikke erinevusi vastuväiteteatisega võrreldes, ei saa Esimese Astme Kohut tingimata takistada vastuväiteteatist kasutamast, et tõlgendada komisjoni otsust eeskätt selle faktilise aluse uurimise küsimuses.

70

Nii on vaidlusaluse otsuse põhjenduste hindamise raames Esimese Astme Kohtu poolt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 300, 302 ja 308 vastuväiteteatisele tehtud viited — nagu märkis sisuliselt ka kohtujurist oma ettepaneku punktides 165 ja 166 — üksnes kirjeldavad või isegi üleliigsed. Sama kehtib ka selle kohtuotsuse teatavate punktide suhtes, millele viitasid apellandid ja mis käsitlevad Esimese Astme Kohtu hinnangut ilmseid kaalutlusvigu käsitlevate argumentide kohta: vaidlustatud kohtuotsuse punktid 338, 339, 341, 362, 402, 456, 467, 532 ja 538 on üksnes kirjeldavad ja täiendavad seda, mida Esimese Astme Kohus oli juba järeldanud otseselt vaidlusalusest otsusest.

71

Siiski tuleb sedastada, et vaidlustatud kohtuotsuses ilmneb mõnest viitest vastuväiteteatisele, et vaatamata Esimese Astme Kohtu enda kinnitustele selle teatise esialgse laadi kohta omistas see kohus suurema usaldusväärsuse ja otsustavama laadi kohtuotsuse punktis 410 määratletud „eelnevatele faktilistele järeldustele” selles teatises kui vaidlusaluses otsuses endas esitatud järeldustele.

72

Esimese Astme Kohus tugines sellega seoses sisuliselt erinevusele esiteks „eelnevate faktiliste järelduste” ja teiseks „hinnangute” vahel, mida omakorda võib kehtivalt muuta. Eeskätt täpsustab Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 379 seoses vastuväiteteatises esitatud kinnitusega, mille kohaselt „esineb piisavalt tõendeid selle kohta, et peamised äriühingud on teadlikud üksteise kaubandustingimustest”, et tegu ei ole „komisjoni hinnangu[ga], mida võidakse muuta, vaid pigem tema uurimisest tuleneva faktilise järeldusega”. Seda Esimese Astme Kohtu kinnitust tuleb mõista teiste vaidlustatud kohtuotsuses eelnevalt tehtud hinnangute kontekstis. Nii märgib Esimese Astme Kohus kohtuotsuse punktis 335 eeskätt, et vaidlusaluses „otsuses esitatud hinnangud [peavad] olema kooskõlas vastuväiteteatises tehtud faktiliste järeldustega, välja arvatud kui tõendatakse, et need olid valed”. Lisaks märgib Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 378, et vaidlusaluses „otsuses [mainitud] […] tõenditest tehtud järeldused erinevad väga selgelt vastuväiteteatises tehtud järeldustest”.

73

Seega ei piirdunud Esimese Astme Kohus sellega, et ta kasutas vastuväiteteatist üksnes vahendina, et kontrollida vaidlusaluse otsuse aluseks olevate faktide õigsust, täielikkust ja usaldusväärsust. Tegelikult pidas ta mõnda teatises esitatud järeldust juba tõendatuks, kuigi neid järeldusi sai siiski lugeda vaid esialgseks.

74

Vastuväiteteatise selline käsitlemine ilmneb ka vaidlustatud kohtuotsuse teistest punktidest. Nii kritiseerib Esimese Astme Kohus selle kohtuotsuse punktides 409 ja 410 asjaolu, et komisjoni ei lükanud ümber vastuväiteteatise „eelnevaid faktilisi järeldusi”. Lisaks heidab kohus selle kohtuotsuse punktis 424 apellantidele ja komisjonile ette seda, et nad ei kinnitanud „ega veelgi vähem tõendanud”, et vastuväiteteatises esinev „järeldus” oli vale. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 446 märgitakse koguni, et „[m]ärkus, et puuduvad tõendid, et allahindlused mõjutasid oluliselt hindasid, on aga pigem faktiline järeldus kui hinnang”. Lisaks kritiseerib Esimese Astme Kohus selle kohtuotsuse punktides 398, 419, 447 ja 451 komisjoni sisuliselt selle pärast, et ta tugines vaidlusaluse otsuse tegemisel suures osas „allahindluskampaaniate” mõjule, kuigi, nagu märgib Esimese Astme Kohus selle kohtuotsuse punktis 447, vastuväiteteatises „ei pidanud [komisjon] isegi vajalikuks mainida [neid] […]kampaaniaid”.

75

Komisjon märgib samuti, et on võimalik, et vastuses vastuväiteteatisele täiendavad või selgitavad teatanud pooled selle teatise valguses oma „seisukohta” asjaomase turu või asjaomaste turgude toimimisest, nii et lisatakse uusi asjaolusid või komisjoni poolt juba uuritud faktid seatakse uude valgusesse. Sellises olukorras, isegi kui ei tõendata vastuväiteteatises esitatud komisjoni teatud üksikute etteheidete põhjendamatust, võib komisjoni hinnang neile asjaoludele olla muutunud kontekstis täiesti erinev. Tundub, et vaidlustatud kohtuotsuses jättis Esimese Astme Kohus selle võimaluse kõrvale, keskendudes erinevustele hagi esemeks oleva vaidlusaluse otsuse ja vastuväiteteatises esitatud „eelnevate faktiliste järelduste” vahel. Tegelikult, nagu väidab komisjon, näib Esimese Astme Kohtu lähenemisviis — mis nähtub vaidlustatud kohtuotsuse teatud punktidest — tuginevat oletusele, et komisjoni esialgsed järeldused selles teatises lähtuvad eranditult ühetimõistetavatest tõenditest. Seega, jättes kõrvale vaieldamatud asjaolud, mis on oma empiirilise ja kontrollitava laadi tõttu nii ilmsed, et neid ei saa vaidlustada, ei saa eeldada, et vastuväiteteatises esitatud kinnitusi ei saa muuta vastavalt sellele teatisele antud vastustele. Lisaks, kui isegi oletada, et Esimese Astme Kohtul oli õigus eristada vastuväiteteatise faktilisi järeldusi ja hinnanguid, tuleb siiski sedastada, et vaidlusaluse kohtuotsuse punktides 379 ja 446 loeb see kohus faktilisteks järeldusteks teatud keerulised hinnangud, mida ei saa mingil juhul lugeda muutmatuteks faktilisteks järeldusteks.

76

Neis tingimustes tuleb järeldada, et Esimese Astme Kohus on õigusnormi rikkunud, kuna ilmset hinnanguviga käsitlevate argumentide uurimisel luges ta teatavad vastuväiteteatises esitatud asjaolud tõendatuks, näitamata, miks tuleks neid asjaolusid vaatamata vaidlusaluses otsuses esitatud komisjoni lõplikule seisukohale pidada vaieldamatult tõendatuks.

77

Sellegipoolest ei ole see rikkumine üksi piisav, et seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 377 Esimese Astme Kohtu poolt antud hinnangut, mille kohaselt vaidlusaluses „otsuses märgitud tõendid ei kinnita nendest tõenditest tehtud järeldusi”. Järelikult ei piisa sellest üksi vaidlustatud kohtuotsuse tühistamiseks. Seetõttu tuleb uurida teisi väiteid.

78

Turu läbipaistvust käsitlevate ilmsete hindamisvigade uurimise raames kinnitas Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 414 eeskätt, et „koondumise pooled ei saa viimase hetkeni oodata, et esitada komisjonile tõendeid, mis lükkavad ümber komisjoni poolt aegsasti esitatud etteheiteid, kui komisjonil ei ole seega enam aega teostada vajalikku kontrolli. Sellises olukorras eeldatakse vähemalt, et need tõendid on väga usaldusväärsed, objektiivsed, asjassepuutuvad ja veenvad, et tõhusalt ümber lükata komisjoni esitatud etteheited”.

79

Esimese Astme Kohus leiab ka vaidlustatud kohtuotsuse punktis 415, et komisjon ei saa „ilma mingi kontrollita vastutust uurimise teatud aspektide läbiviimise eest delegeerida koondumise pooltele, eeskätt kui need aspektid on peamine asjaolu, nagu käesolevas asjas, millele tugineb [vaidlusalune] otsus, ja kui koondumise poolte esitatud andmed ja hinnangud on diametraalselt vastuolus komisjoni uurimise käigus saadud andmetega ning nende põhjal tehtud järeldustega”.

80

Lisaks märgib Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse erinevates lõikudes, eeskätt punktides 398, 428 ja 451, et komisjon ei teostanud pärast koondumises osalevate ettevõtjate vastust vastuväiteteatisele uusi turu-uuringuid koondumise hindamisel tehtud uute järelduste põhjendatuse kontrollimiseks.

81

Teise väitega märgivad apellandid, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kui ta leidis sisuliselt, et komisjonil on kohustus viia läbi uued turu-uuringud pärast vastuväiteteatisele esitatud vastust. Seega on alusetu selle kohtu järeldus, et komisjon tegi hindamis- ja põhjendusvigu, kuna ta ei viinud läbi uusi kontrolle.

82

Kolmanda väite esimeses osas, mida tuleb käsitleda koos teise väitega, märgivad apellandid, et Esimese Astme Kohus mainis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 414 tegelikult, et süüst vabastavatele tõenditele, mis teatanud pooled esitasid vastuväiteteatise vastuses, kehtivad rangemad nõuded kui tõenditele, mida komisjon kasutas vastuväiteteatises oma vastuväidete põhistamisel.

83

Apellantide toetuseks väidab komisjon esiteks, et määrusega kehtestatud lühikeste tähtaegade tõttu peab tal olema võimalus tugineda apellantide poolt vastuväiteteatisele esitatud vastuses väljatoodud tõenditele, kuna see vastus on osa ametlikust menetlusest. Sarnaselt apellantidele meenutab komisjon, et määrus näeb ette trahvide või karistusmaksete kehtestamise, kui on edastatud ebaõiget või eksitavat infot, ning annab komisjonile õiguse tühistada otsus, mis tugineb ebatäpsetele andmetele, mille eest üks ettevõtjatest vastutab või mis saadi pettusega.

84

Teiseks leiab komisjon, et vaidlustatud kohtuotsuse punktist 414, mis võtab kokku Esimese Astme Kohtu poolt selle kohtuotsuse punktides 415–457 esitatud arutluskäigu kõigi tõendite kohta, ilmneb mitu õigusnormide rikkumist, mis on eeskätt seotud vastuväiteteatise vastuses esitatud tõendite tõendusjõuga.

85

Impala väidab, et Esimese Astme Kohus võttis arvesse määruses esitatud rangeid tähtaegu. Ta üksnes tuvastas asjaolu, et komisjon ei viinud läbi mingit täiendavat uurimist, täpsustamata, kas pärast ärakuulamist oleks tulnud läbi viia turu-uuringuid. Impala sõnul oleks komisjon pidanud uurima turu läbipaistvuse ja allahindluste küsimusi enne vastuväiteteatise koostamist.

86

Kolmanda väite esimese osaga seoses märgib Impala, et vaidlustatud kohtuotsuse punktist 414 ilmneb, et Esimese Astme Kohus vihjab teoreetilisele olukorrale, kus koondumise pooled edastavad tõendeid viimasel hetkel, jätmata komisjonile mingit võimalust viia läbi vajalikke uurimisi. Impala sõnul tuleb vaidlustatud kohtuotsuse sama punkti põhjal ilmselgelt eeldada, et Esimese Astme Kohus ei leidnud, et komisjon oleks pidanud neid küsimusi pärast ärakuulamist uurima, vaid leidis, et ta oleks pidanud nende osas midagi ette võtma varem ametliku menetluse käigus.

87

Kohe alguses tuleb tagasi lükata käesoleva kohtuotsuse punktis 86 esitatud Impala tees, mille kohaselt peetakse vaidlustatud kohtuotsuse punktis 414 silmas oletuslikku olukorda. Nimetatud punkti 414 niisuguse tõlgenduse seab kahtluse alla juba selle punkti sõnastus, millest ilmneb, et kolmanda väite esimese osa raames kritiseeritud Esimese Astme Kohtu väited käsitlesid vaidlusaluse otsuse vastuvõtmiseni viinud menetlust.

88

Seejärel tuleb meenutada, nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktidest 61 ja 62, et kaitseõiguste järgimine enne sellise otsuse vastuvõtmist, mis võib asjaomaseid ettevõtjaid kahjustada, on koondumiste kontrolli menetluses kohustuslik.

89

Järelikult ei saa põhimõtteliselt koondumise pooltele ette heita seda, et nad esitasid teatud argumente, asjaolusid või tõendeid, mis hiljem osutusid määravaks, üksnes vastuväiteteatise vastuses sedastatud argumentides. Tegelikult saavad koondumise pooled alles selle teatisega üksikasjalikke andmeid selle kohta, millised on komisjoni reservatsioonid nende koondumiskava suhtes ning milliste argumentide ja tõenditega komisjon oma reservatsioone põhjendab. Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 62, tuleneb teatanud ettevõtjate määruse artikli 18 lõike 3 teises lauses ja rakendusmääruse artikli 13 lõikes 2 esitatud kaitseõigustest, et neil ettevõtjatel on õigus pärast vastuväiteteatise saamist esitada kirjaliku menetluse ja suulise ärakuulamise raames igasugust teavet, mis võib nende arvates komisjoni etteheiteid kummutada ja viia komisjoni nende kavandatud koondumise heakskiitmiseni. Vastupidi sellele, mida Esimese Astme Kohus annab mõista eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 414, on vastuväiteteatise vastuses esitatud argumendid osa sellest uurimisest, mis tuleb ametliku menetluse raames läbi viia. Neid argumente ei esitata liiga hilja, vaid selleks koondumiste kontrolli menetluses ettenähtud ajal.

90

Lisaks tuleb ka meenutada, nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 49, määruse üldisele mõttele omast kiire menetlemise nõuet, mis kohustab komisjoni järgima lõpliku otsuse vastuvõtmisel rangeid tähtaegu.

91

Võttes neis tingimustes eeskätt arvesse määruses ettenähtud menetlustähtaegadest tulenevaid ajalisi piiranguid, ei saa komisjon põhimõtteliselt olla kohustatud saatma igal üksikul juhul pärast vastuväiteteatist ja asjaomaste ettevõtjate ärakuulamist mitmele ettevõtjale laiendatud infonõudeid veidi aega enne seda, kui ta saadab otsuse projekti ettevõtjate koondumist käsitlevale nõuandekomiteele, nagu näeb ette määruse artikkel 19.

92

Lisaks, nagu märgib komisjon, võib vastuväiteteatise vastus keskenduda erilise tähelepanuga asjaoludele, mida teatanud pooled loevad ametliku menetluse lõpetamisel esmatähtsaks. Vastuväiteteatises ei pruugitud neid asjaolusid esmatähtsaks pidada. Teatanud poolte kriitika komisjoni esialgse uurimise vastu võib osaliselt tugineda nende asjaolude arvestamatajätmisele. Arvestades kaitseõiguste nõudeid, ei saa teatanud poolte argumentidele, mis on esitatud vastuses vastuväiteteatisele, kohaldada tõendusjõu ja veenvuse osas rangemaid nõudeid kui haldusmenetluse käigus komisjoni poolt ärakuulatud konkurentide, klientide või kolmandate isikute argumentidele või teatanud poolte tõenditele, mis esitati komisjoni uurimise varasemas järgus.

93

Kui komisjon uurib oma otsuses teatanud ettevõtjate kaitseks esitatud argumente ja kasutab ära võimaluse muuta vastuväiteteatises toodud esialgseid järeldusi, et neist võimaluse korral kõrvale kalduda, ei „delegeeri” ta uurimist neile ettevõtjatele. Sellega seoses tuleb meenutada, et määruse artiklid 14 ja 15 näevad ette trahvide või karistusmaksete kehtestamise, kui on edastatud ebaõiget või eksitavat infot, ja et sama määruse artikli 8 lõike 5 punkt a annab komisjonile õiguse tühistada otsus, mis põhineb valeteabel, mille eest vastutab üks ettevõtjatest või mis on saadud pettusega.

94

Komisjon peab küll hoolikalt uurima koondumise poolte argumente, et välja selgitada nende õigsus, täielikkus ja veenvus ning jätta need õigustatud kahtluse korral tähelepanuta. Kuid samuti peab kavandatud koondumise teade lähtuvalt rakendusmääruse artikli 3 lõikest 1 hõlmama täpseid ja täielikke andmeid ning vastavalt määruse artiklile 11 peavad teatanud pooled vastama komisjoni võimalikele infonõuetele täielikult, täpselt ja ettenähtud tähtaegadel; kui seda ei tehta, siis võib komisjon olukorras, kus ta esitas infonõude otsusega, kehtestada määruse artiklite 14 ja 15 alusel trahve ja karistusmakseid. Siiski peab komisjon vastuväiteteatise vastuste korral kohaldama samu kriteeriume kui kolmandate isikute argumentide või menetluse varasemas staadiumis esitatud argumentide hindamisel — vastasel juhul devalveeriks ta teatanud poolte kaitseõigusi —, kuid ta võib siiski teha nendest argumentidest sobivaid järeldusi olukorras, kus menetluse väga hilises staadiumis ilmneb, et asjaomane teatamine ei järgi rakendusmääruse artikli 3 lõike 1 nõudeid.

95

Sellest tuleneb, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, kohustades esiteks sisuliselt komisjoni olema eriti nõudlik tõendite ja argumentide tõendusjõu osas ja teiseks järeldades, et täiendavate turu-uuringute korraldamata jätmine pärast vastuväiteteatist kujutab endast uurimise õigusvastast delegeerimist koondumise pooltele.

96

Siiski ei kahjusta see õigusnormi rikkumine tervet vaidlustatud kohtuotsust, eeskätt selle osa, mis käsitles vaidlusaluse otsuse ebapiisavat põhjendust ja vaidlustatud kohtuotsuse punktis 377 esitatud järeldust, et nimetatud „otsuses märgitud tõendid ei kinnita nendest tõenditest tehtud järeldusi”. Seetõttu tuleb uurida ka teisi väiteid.

97

Seoses Esimese Astme Kohtu uuringuga, mis käsitles hindade läbipaistvust ja eeskätt peamiste äriühingute võimalust järgida jaeturgu nende kaubandusesindajate iganädalaste ettekannete abil, toob Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 352 esile vaidlusaluses otsuses tehtud komisjoni järelduse, mille kohaselt apellandid olid kehtestanud iganädalaste ettekannete süsteemi, kus esitati andmeid ka konkurentide kohta. Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 356–360 viitab Esimese Astme Kohus täiendavalt Impala esitatud teatud dokumentidele, mida loeti konfidentsiaalseks. Ka kohtulahendite kogumikus avaldatud vaidlustatud kohtuotsuse versiooni punktides 356–360 on märgitud üksnes „[konfidentsiaalne]”. Samuti viidatakse selle kohtuotsuse punktides 389 ja 451 iganädalastele järelevalve-ettekannetele, kusjuures punktis 389 on kohtulahendite kogumikus avaldatud ühe osa juures märge „[konfidentsiaalne]”.

98

Apellandid väidavad, et Esimese Astme Kohus on rikkunud õigusnormi, tuginedes vaidlustatud kohtuotsuse punktides 356–360 tõenditele, mis ei olnud komisjonile vaidlusaluse otsuse tegemise hetkel kättesaadavad ja mida neile kunagi ei avaldatud. Sellega seoses on keeruline mõista, miks Esimese Astme Kohus viitas neile dokumentidele oma kohtuotsuse viies punktis ning uuesti kahel korral punktides 389 ja 451, kui ta ei pidanud neid oma kontrolli tulemustega seoses oluliseks.

99

Impala väidab, et asjaomaseid dokumente mainiti 14. ja 15. juuni 2004. aasta ärakuulamisel poolte juuresolekul ning et need edastati komisjonile konfidentsiaalsena pärast neid vaidlusi. Impala sõnul teavitati seega apellante vaidluste käigus, et tegu oli nende enda hindade järgimise praktikaga Prantsusmaal, ning apellandid esitasid nii haldusmenetluse käigus kui ka Esimese Astme Kohtus rea märkusi sellise hindade kehtestamise korra kohta. Impala leiab, et isegi kui selle väite raames esitatud etteheited oleksid põhjendatud, ei saaks neid mingil juhul arvesse võtta, kuna need asjaolud ei mõjutanud vaidlustatud kohtuotsuse tulemust.

100

Kõigepealt tuleb tagasi lükata käesoleva kohtuotsuse punktis 99 esitatud Impala argument, et apellante oli piisavalt teavitatud vaidlustatud kohtuotsuse punktides 356–360 mainitud dokumentide sisust komisjonis toimunud ärakuulamisel. Nimelt ilmneb Impala vastusest apellatsioonkaebusele, et „[s]eda informatsiooni mainiti ärakuulamise käigus […] ja seejärel saadeti see pärast ärakuulamist konfidentsiaalsena komisjonile”. Selles olukorras ei saa väita, et nende dokumentide sisu kirjeldati piisavalt aegsasti, täpselt ja selgelt, et apellandid saaksid vajaduse korral kasulikult vastata järeldustele, mis Impala tegi neist dokumentidest komisjonis.

101

Määruse artikli 18 lõike 3 kohaselt lähtub komisjon selle määruse alusel otsuse tegemisel ainult vastuväidetest, mille kohta huvitatud isikud on saanud esitada oma märkused. Sellest tuleneb, et kuna apellandid ei saanud aegsasti teada asjaomaste konfidentsiaalsete dokumentide sisu, siis ei saanud komisjon neile dokumentidele vaidlusaluse otsuse tegemisel tugineda.

102

Seetõttu on Esimese Astme Kohus rikkunud õigusnormi, tuginedes vaidlusaluse otsuse tühistamiseks Impala poolt konfidentsiaalselt esitatud dokumentidele, kuna komisjoni ei saanud neid selle otsuse tegemisel konfidentsiaalsuse tõttu kasutada.

103

Ilma et oleks vaja võtta seisukohta selles, kas nende dokumentide arvessevõtmine võis mõjutada Esimese Astme Kohtu hinnangut argumentidele komisjoni ilmsete hindamisvigade kohta, piisab märkimisest, et igal juhul ei ole selle seitsmenda väite raames tuvastatud õigusnormi rikkumine piisav, et kõigutada vaidlustatud kohtuotsuse punktis 325 tehtud Esimese Astme Kohtu järeldust, et sisuliselt tuleb vaidlusalune otsus ebapiisava põhjenduse tõttu tühistada. Seetõttu tuleb jätkata teiste väidete uurimisega.

104

Vaidlustatud kohtuotsuse punktides 250–254 esitas Esimese Astme Kohus järgmised märkused kollektiivse valitseva seisundi kohta:

105

Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 309 on sõnastatud järgmiselt:

„Lisaks ilmneb [vaidlusaluse] otsuse põhjenduse 77 viimasest lausest, et allahindlused ei mõjuta tegelikult turu läbipaistvust hindade osas, mis tulenevad avalikest kataloogihindadest, kuna sedastatakse, et „[k]ui peamised äriühingud oleksid oluliselt kõrvale kaldunud hindade alal kokkulepitud poliitikast, kehtestades soodustusi, siis oleks see erinevus ilmnenud netohindades”.”

106

Mis puudutab erinevate allahindluste mõju turu läbipaistvusele, siis märkis Esimese Astme Kohus eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktis 420, et „nagu märgib ka [Impala], allahindluste vahemike erinevused ajas võivad tuleneda soorituste erinevusest ega välista seda, et allahindlused tuginevad teadaolevate reeglite kogumile”.

107

Esimese Astme Kohus märgib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 427, et teatud tõendid, millele komisjon tugines, „ei välista […] seda, et nimetatud erinevusi [klientidele tehtud allahindlustes] selgitaksid vähemalt valdkonna spetsialistile suhteliselt kergelt teatud hulk üld- või erisätteid, mis reguleerivad allahindluste tegemist”.

108

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 428 on märgitud:

„Komisjon rõhutas küll, et [Impala] ei ole esitanud täpselt seda, millised on need allahindluskampaaniate tegemist reguleerivad erinevad eeskirjad, või on neid esitanud liiga mitu, mis muudab nende kohaldamise keerukaks ja seega vähe läbipaistvaks; kuid on juba sedastatud, et komisjon ei ole siiski teostanud selle kohta turu-uuringut või vähemalt esitanud allahindluskampaaniate läbipaistmatusest ühtegi tõendit peale koondumise poolte koostatud tabelite, mis lisaks nende puudustele tõendavad igal juhul üksnes nende allahindluste teatud erinevusi, kuid ei tõenda seda, et valdkonna spetsialist ei võiks neid erinevusi suhteliselt kergelt selgitada. […]”

109

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 429 märgib Esimese Astme Kohus, et „[k]uigi erinevate muutujate korral suureneb hüpoteeside hulk, ei ole komisjon siiski tõendanud, et nende kombineerimine oleks olnud ülemäära keeruline kutseala spetsialisti jaoks”.

110

Apellandid väidavad, et kuna Esimese Astme Kohus järeldas, et komisjon pani toime ilmseid hindamisvigu ja põhjendas vaidlusalust otsust turu läbipaistvuse osas ebapiisavalt, siis rikkus ta ühenduse õigust seoses kollektiivse valitseva seisundi mõistega. Apellantide sõnul kohustas turu läbipaistvuse kriteerium kui kollektiivset valitsevat seisundit näitav asjaolu — mille Esimese Astme Kohus sõnastas eespool viidatud kohtuotsuses Airtours vs. komisjon ja mida ta väitis end järgivat vaidlustatud kohtuotsuses — komisjoni tõendama esiteks, et peamistel ettevõtjatel on usutav mehhanism oma vastavate netohulgihindade järelevalveks, ja teiseks — kuna vaidlusalune otsus käsitles peamiselt salajase kokkuleppe olemasolu —, et peamised äriühingud olid tegelikult kohaldanud sellist järelevalvemehhanismi.

111

Apellantide sõnul kohaldas Esimese Astme Kohus praktikas leevendatud kriteeriumi turu läbipaistvuse tuvastamiseks, nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktist 251, kuna ta tuletas selle läbipaistvuse teatud teguritest, mis ei ole vajaliku läbipaistvuse tuvastamiseks õiguslikult piisavad. Ignoreerides allahindluste tähtsust netohulgihindade läbipaistvuse hindamisel, rikkus Esimese Astme Kohus õigusnormi, jättes tuvastamata meetodi, mis võimaldab teostada piisavalt täpselt ja sobivalt järelevalvet teiste peamiste äriühingute netohulgihindade oluliste muutuste üle, et teha täpselt ja aegsasti kindlaks igasugune kõikumine vaikimisi kokkulepitud hinnatasemest.

112

Apellantide sõnul tähendab eelneva vaikiva kokkuleppe oletus seda, et apellandid ja teised peamised äriühingud teostasid ka tegelikult järelevalvet netohulgihindade üle ja et neil oli piisavalt täpne ning õigeaegne teave vastavate netohulgihindade oluliste muutuste kohta. Esimese Astme Kohus, Impala ega komisjon ei suutnud tõendada, et peamistel äriühingutel oli selline netohulgihindade järelevalvemehhanism, või tõendada, et sellist mehhanismi kasutati.

113

Seevastu kohaldas Esimese Astme Kohus apellantide sõnul ekslikku kriteeriumi oma hinnangus vajaliku läbipaistvuse kohta, mille alusel saab järeldada kollektiivse valitseva seisundi olemasolu asjaomastel salvestatud muusika turgudel. Ta võttis arvesse asjaolusid, mis ei ole asjakohased turu läbipaistvuse kriteeriumi puhul, ning jättis kõrvale sellised asjaolud, mis on selles küsimuses ilmselgelt olulised. Selles viimases punktis väidavad apellandid, et Esimese Astme Kohus rikkus õigusnormi, kuna ta:

114

Impala mainib kõigepealt, et viiendas väites soovivad apellandid kahtluse alla seada Esimese Astme Kohtu faktilisi hinnanguid, viitamata õigusnormi rikkumisele.

115

Teise võimalusena väidab Impala, et Esimese Astme Kohus kohaldas vaidlustatud kohtuotsuses turu läbipaistvuse tuvastamiseks õiget kriteeriumi, nimelt eespool viidatud kohtuotsuse Airtours vs. komisjon punktis 62 märgitud kriteeriumi. Sellega seoses väidab Impala, et ainsad komisjoni tuvastatud „vähem” läbipaistvad asjaolud olid allahindluskampaaniad. Siiski sedastas Esimese Astme Kohus, et komisjoni järelduse aluseks olnud määravad tõendid ei kinnitanud seda järeldust, kuigi ta neid tõendeid põhjalikult uuris. Tegelikult ei peeta viienda väitega silmas turu läbipaistvuse õiguslikku kriteeriumi, vaid pigem Esimese Astme Kohtu hinnangut faktidele, mis seda läbipaistvust tõendavad. Impala sõnul ei kohaldatud vaidlustatud kohtuotsuses ekslikult eespool viidatud kohtuotsuse Airtours vs. komisjon punktis 62 esitatud kriteeriumi, kuna Esimese Astme Kohus ei kohaldanud leevendatud kriteeriumi ega jätnud läbipaistvust nõutud tasemel uurimata.

116

Impala vaidleb vastu ka käesoleva kohtuotsuse punktis 113 esitatud väidetele.

117

Euroopa Kohtu praktikast ilmneb, et küsimus, kas Esimese Astme Kohus kohaldas tõendite uurimisel õiget õigusnormi, kujutab endast õigusküsimust, mida võib apellatsioonkaebuse raames esitada (vt eespool viidatud kohtuotsus Sumitomo Metal Industries ja Nippon Steel vs. komisjon, punkt 40). Kõnealuses asjas on seega käesoleva otsuse punktides 110–112 esitatud apellantide argumendid apellatsiooniastmes vastuvõetavad.

118

Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 113 esitatud kolme konkreetset etteheidet, siis on neist vastuvõetavad üksnes teine ja kolmas. Tegelikult ei käsitle esimene konkreetne etteheide kollektiivse valitseva seisundi tõendamiseks kasutatud kindla asjaolu asjassepuutuvust, vaid sellega peetakse silmas asjaolude uut hindamist, mis käesoleva kohtuotsuse punktis 29 meenutatud väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei kuulu Euroopa Kohtu pädevusse apellatsioonimenetluses (vt selle kohta samuti analoogia alusel 22. novembri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-260/05 P: Sniace vs. komisjon, EKL 2007, lk I-10005, punktid 34 ja 35). Seevastu viitavad teine ja kolmas konkreetne etteheide õigusnormi rikkumistele.

119

Mis puudutab selle väite põhjendatust, siis tuleb algusest peale meenutada, et Euroopa Kohus on juba sisuliselt leidnud, et kollektiivse valitseva seisundi mõiste on hõlmatud turgu valitseva seisundi mõistega määruse artikli 2 tähenduses (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Kali & Salz, punktid 166 ja 178). Sellega seoses ei ole kollektiivse valitseva seisundi tuvastamiseks hädavajalik kokkuleppe või muu õigusliku seose olemasolu asjaomaste ettevõtjate vahel. Seda võib tuvastada ka teiste vastavusnäitajate põhjal ning see sõltub majanduslikust hinnangust ja eeskätt asjaomase turu struktuuri hinnangust (vt 16. märtsi 2000. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-395/96 P ja C-396/96 P: Compagnie maritime belge transports jt vs. komisjon, EKL 2000, lk I-1365, punkt 45).

120

Mis puudutab väidet kollektiivse valitseva seisundi tekkimise või tugevnemise kohta, siis peab komisjon viiteturu prognoosiva analüüsi alusel kindlaks määrama, kas temale esitatud koondumine toob endaga kaasa olukorra, kus tõhus konkurents asjaomasel turul on märkimisväärselt takistatud koondumises osalevate ettevõtjate ja ühe või mitme muu ettevõtja poolt, kes tänu omavahelistele sidemetele võivad koos kasutusele võtta ühise käitumisliini turul (vt eespool viidatud kohtuotsus Kali & Salz, punkt 221), et kasutada ära kollektiivset majanduslikku võimsust, tehes seda ilma, et tegelikud või võimalikud konkurendid ja ammugi mitte kliendid ja tarbijad saaksid tõhusalt reageerida.

121

Selliste vastavusnäitajate hulgas on eeskätt piiratud oligopoli liikmete vahel esinev omavahelise sõltuvuse suhe, kui need ettevõtjad suudavad selle oligopoli sees vastavate tingimustega turul — milleks on eeskätt turu koondumine, läbipaistvus ja toote homogeensus — vastastikust käitumist ette näha ja kui neil on seega tugev ajend ühtlustada oma käitumine turul, et viia ühine kasum maksimumini hindade tõstmise, kaupade tootmise, valiku või kvaliteedi vähendamise, uuenduste piiramise või konkurentsitegurite mis tahes muu mõjutamise kaudu. Sellises kontekstis teab iga ettevõtja, et tema tugevalt konkureeriv tegu toob kaasa teiste ettevõtjate samasugused teod, nii et ta ei saa oma algatusest mingit eelist.

122

Kollektiivne valitsev seisund, mis kahjustab oluliselt tõhusat konkurentsi ühisturul või selle olulises osas, võib seega tekkida koondumise tagajärjel, kui asjaomase turu omadusi ja selle turu struktuuris koondumisel tekkivat muutust silmas pidades on tagajärjeks see, et üldisi huve arvestades peab asjaomase oligopoli iga liige võimalikuks, majanduslikult mõistlikuks ja seega eelistatuks võtta püsivalt kasutusele ühine käitumisliin turul, et müüa konkureerivatest hindades odavamalt, ilma et nad peaksid sõlmima kokkuleppe või tegelema kooskõlastatud tegevusega EÜ artikli 81 tähenduses, tehes seda ilma, et tegelikud või võimalikud konkurendid ja ammugi mitte kliendid või tarbijad saaksid tõhusalt reageerida.

123

Sellise vaikiva kooskõlastamise tõenäosus on suurem, kui konkurendid suudavad hõlpsalt jõuda ühisele arusaamale, kuidas kooskõlastamine peaks toimuma, eeskätt kavandatud kooskõlastamise esemeks olevate parameetrite osas. Kui konkurendid ei suuda vaikivalt saavutada ühist arusaama kooskõlastamise viisi osas, peavad nad lõpuks kasutama EÜ artiklis 81 keelatud tegevusi, et võtta turul kasutusele ühine käitumisviis. Lisaks, võttes eeskätt arvesse vaikiva kooskõlastamise iga osalise võimalikku ahvatlust sellest oma lühiajalise kasumi tõstmiseks kõrvale kalduda, tuleb hinnata, kas selline kooskõlastamine võib olla kestev. Sellega seoses peab oma käitumist kooskõlastavatel ettevõtjatel olema võimalik jälgida, kas kooskõlastamise eeskirju täidetakse. Turu läbipaistvus peaks seega võimaldama igal puudutatud ettevõtjal saada piisavalt täpselt ja koheselt teada iga teise kooskõlastamises osaleva ettevõtja käitumise muutustest turul. Lisaks nõuab distsipliin, et esineks mingil kujul hoiatusmehhanism kõrvalekalduva käitumise tarvis. Muuseas ei tohiks kooskõlastamises mitteosalevate ettevõtjate, näiteks praeguste või tulevaste konkurentide ega klientide reaktsioonid seada kahtluse alla kooskõlastamisest oodatud tulemusi.

124

Eespool viidatud kohtuotsuse Airtours vs. komisjon punktis 62 Esimese Astme Kohtu poolt esitatud tingimused, millest Esimese Astme Kohus järeldas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 254, et neid tuleb kohaldada tema menetletavale vaidlusele, ei eira käesoleva kohtuotsuse eelmises punktis esitatud kriteeriume.

125

Selliste kriteeriumide kohaldamisel tuleb vältida mehaanilist tegutsemist, kus kontrollitakse eraldi iga üksikut kriteeriumi, ignoreerides vaikiva kooskõlastamise oletuse üldist majanduslikku mehhanismi.

126

Sellega seoses ei tuleks näiteks kindla turu läbipaistvust hinnata isoleeritult ja abstraktselt, vaid seda tuleks teha oletatava vaikiva kooskõlastamise mehhanismi abil. Üksnes sellist oletust arvestades on võimalik kontrollida, kas turul esinevad võimalikud läbipaistvuse näitajad võivad ka tegelikult hõlbustada ühise käitumisliini vaikivat määratlemist ja/või võimaldada puudutatud konkurentidel piisavalt jälgida, kas kooskõlastamise eeskirju täidetakse. Viimases küsimuses on väidetava vaikiva kooskõlastamise jätkuvuse analüüsil vaja arvesse võtta järelevalvemehhanisme, mis on väidetava vaikiva kooskõlastamise pooltele võimalusel kättesaadavad, et nad saaksid kontrollida, kas selliste mehhanismide kaudu on neil võimalik saada piisavalt täpselt ja koheselt teada iga teise kooskõlastamises osaleva ettevõtja käitumise arengust turul.

127

Käesoleva asjaga seoses väidavad apellandid, et kuigi Esimese Astme Kohus väitis vaidlustatud kohtuotsuse punktis 254, et ta järgib eespool viidatud kohtuasjas Airtours vs. komisjon kasutuselevõetud lähenemisviisi, rikkus ta siiski õigusnormi, kui ta tuletas piisava läbipaistvuse olemasolu teguritest, mis ei olnud asjakohased olemasoleva kollektiivse valitseva seisundi tuvastamiseks. Sellega seoses heidavad apellandid ette eeskätt asjaolu, et Esimese Astme Kohus tunnistas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 251, et eespool viidatud kohtuotsuse Airtours vs. komisjon punktis 62 esitatud tingimusi võib „vajaduse korral ka kaudselt tõendada, lähtudes kõigist kaudsetest ja otsestest ja isegi väga heterogeensetest tõenditest, mis hõlmavad lahutamatult kollektiivse valitseva seisundi olemasoluga seotud märke, väljendusi ja fenomene”.

128

Sellega seoses tuleb meenutada, nagu komisjon kohtuistungil märkis, et viidatud punkti 251 ei ole iseenesest võimalik kritiseerida, kuna tegu on üldise avaldusega, mis väljendab Esimese Astme Kohtu vaba analüüsi erinevate tõendite kohta. Tegelikult tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, et põhimõtteliselt hindab Esimese Astme Kohus seda, milline väärtus tuleb talle esitatud tõenditele anda (vt eeskätt 1. juuni 1994. aasta otsus kohtuasjas C-136/92 P: komisjon vs. Brazzelli Lualdi jt, EKL 1994, lk I-1981, punkt 66, ja 15. juuni 2000. aasta otsus kohtuasjas C-237/98 P: Dorsch Consult vs. nõukogu ja komisjon, EKL 2000, lk I-4549, punkt 50).

129

Samuti ei saa sellisena kahtluse alla seada olemasoleva kollektiivse valitseva seisundi analüüsi, mis tugineb reale asjaoludele, mis näitavad tavaliselt vaikiva koostöö olemasolu või tõenäosust konkurentide vahel. Siiski, nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 125, peab see analüüs olema tehtud ettevaatlikult ja eeskätt sellist lähenemisviisi kasutades, mis tugineb kooskõlastamise võimalike usutavate strateegiate analüüsile.

130

Käesolevas asjas tuleb sedastada, et Impala esitas Esimese Astme Kohtule argumendid eeskätt vaidlusaluse otsuse nende osade kohta, mis käsitlevad turu läbipaistvust, kuid Esimese Astme kohus ei analüüsinud neid osi vaikiva koostöö usutava teooria alla kuuluvat järelevalvemehhanismi arvesse võttes.

131

Esimese Astme Kohus viitab küll vaidlustatud kohtuotsuse punktis 420 „teadaolevate reeglite kogumile”, mille alusel peamised äriühingud teevad allahindlusi. Nagu aga apellandid õigustatult väidavad käesoleva kohtuotsuse punktis 113 mainitud teise konkreetse etteheite raames, piirdus Esimese Astme Kohus — seoses küsimusega, kas komisjoni poolt vaidlustatud otsuses tuvastatud allahindluste erinevused võisid seada kahtluse alla võimaliku vaikiva koostöö eeskirjade vastastikuse täitmise piisava järelevalve võimalikkust — vaidlustatud kohtuotsuse punktides 427–429 kinnitamata väidetega oletatava valdkonna spetsialisti kohta. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 428 tunnistab isegi Esimese Astme Kohus, et Impala, kes oli selles kohtus hageja, „ei ole esitanud täpselt seda, millised on need allahindluskampaaniate tegemist reguleerivad erinevad eeskirjad”.

132

Sellega seoses tuleb meenutada, et Impala esindab ettevõtjaid, kes ei kuulu küll peamistest äriühingutest koosnevasse oligopoli, kuid tegutsevad siiski samadel turgudel. Selles olukorras tuleb järeldada, et Esimese Astme Kohus ei arvestanud asjaolu, et Impala pidi tõendama selle oletatava „valdkonna spetsialisti” väidetavaid omadusi.

133

Eelnevat silmas pidades ja ilma et oleks vaja võtta seisukohta käesoleva kohtuotsuse punktis 113 esitatud kolmanda konkreetse etteheite osas, tuleb järeldada, et kuna Esimese Astme Kohus ei järginud põhimõtteid, mille alusel ta peaks analüüsima talle esitatud argumente, mis käsitlevad turu läbipaistvust väidetava kollektiivse valitseva seisundi kontekstis, siis on see kohus õigusnormi rikkunud.

134

See viga tehti vaidlustatud kohtuotsuse osas, kus Esimese Astme Kohus uurib argumente komisjoni ilmsete hindamisvigade kohta, sh Esimese Astme Kohtu järelduse osas vaidlustatud kohtuotsuse punktis 377. Siiski ei ole see iseenesest piisav, et seada kahtluse alla vaidlustatud kohtuotsuse punktis 325 esitatud järeldust, mille kohaselt tuleb vaidlusalune otsus sisuliselt tühistada ebapiisava põhjenduse tõttu. Seetõttu tuleb uurida teisi väiteid.

135

Esimese Astme Kohus kasutas vaidlustatud kohtuotsuse mõnes punktis, näiteks punktides 347 ja 361 selliseid väljendeid nagu „oluline hindade läbipaistvus” või „turu suur läbipaistvus”. Lisaks märgib Esimese Astme Kohus, iseloomustades vaidlustatud kohtuotsuse punktis 299 vaidlusaluses otsuses esitatud järeldust — mille kohaselt kataloogihinnad olid „pigem ühtlustatud” — et see on „igal juhul ettevaatlik[ud] […], kuna ühtlustamine oli väga märgatav”. Esimese Astme Kohus tuvastas selle kohtuotsuse punktis 307, et „koondumise poolte kaubaarvete diskonteerimise üldiste tasemete erinevused, nagu märgitakse [vaidlusaluse] otsuse põhjenduses 78, on väga väikesed”. Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 317 järeldas Esimese Astme Kohus vaidlusalusest otsusest, et „allahindluskampaaniatel on vaid piiratud mõju hindadele”.

136

Esimese Astme Kohus märgib vaidlustatud kohtuotsuse punktis 425 seoses vaidlusaluse otsusega, et „koondumise poolte igale kliendile tehtud kõige väiksema ja kõige suurema allahindluse […] erinevuse arvutamine on enamikul juhtudel vigane”. Esimese Astme Kohus märgib selle kohtuotsuse punktis 427, et koondumise poolte allahindluste kohta esitatud andmete „asjakohasus [on] kahtlane”.

137

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 434 märgitakse eeskätt järgmist:

„[…] koondumise poolte majandusekspertide poolt koostatud uurimuses ei ole esitatud piisavalt usaldusväärseid, asjakohaseid ja võrreldavaid andmeid […]. Kuigi on küll tõsi, et erinevad jaemüüjad (kaubahallid, iseseisvad kauplused, spetsialiseeritud kaupluseketid jne) kohaldavad erinevat marginaalipoliitikat ja et iga liiki ettevõtjate hulgas on erinevused ja isegi iga ettevõtja puhul erinevused vastavalt albumi liigile ja selle edukusele, siis on seevastu vähetõenäoline — uurimuses ei ole selle kohta ka mingeid andmeid —, et jaemüüja kohaldaks erinevat müügipoliitikat sama liiki albumitele. […]”.

138

Apellandid, keda komisjon selles küsimuses toetab, väidavad, et Esimese Astme Kohus ületas oma kohtuliku kontrolli piire, rikkudes nii EÜ artiklit 230 ja väljakujunenud kohtupraktikat, kui ta asendas komisjoni hinnangu enda hinnanguga, tõendamata samas vaidlusaluses otsuses ilmse vea olemasolu ja nõudmata majandusalaseid ekspertiise.

139

Lisaks tegi Esimese Astme Kohus vaidlusalust otsust uurides ilmseid hindamisvigu ja tõlgendas täiesti ekslikult talle esitatud tõendeid juhtumi oluliste asjaolude kohta, sh allahindluste asjakohasuse, keerukuse ja läbipaistmatuse kohta.

140

Lisaks leiavad apellandid, et Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuse punktides 425, 427 ja 434 teatud tõendeid moonutanud.

141

Impala leiab, et selle väitega soovitakse vähemalt olulises osas kahtluse alla seada Esimese Astme Kohtu teostatud faktiliste asjaolude hindamist, ilma et apellandid näitaksid, et Esimese Astme Kohus on tema valduses olevaid tõendeid valesti tõlgendanud.

142

Teise võimalusena väidab Impala, et Esimese Astme Kohus pidas silmas oma kontrolli ulatust käsitlevat asjassepuutuvat kohtupraktikat, kui ta uuris vaidlusalust otsust, viidetes vaidlustatud kohtuotsuse punktis 328 eespool viidatud kohtuotsuse komisjon vs. Tetra Laval punktile 39, ja et seega ei ületanud ta oma kohtuliku kontrolli piiri.

143

Kõigepealt tuleb tagasi lükata Impala argumendid neljanda väite vastuvõetamatusest. Vastupidi Impala väidetele ei piirdu apellandid käesolevas väites üksnes esimeses astmes toimunud faktiliste asjaolude hindamise kahtluse alla seadmisega, vaid nad viitavad õigusküsimustele, mis on apellatsiooniastmes vastuvõetavad.

144

Põhiküsimuses tuleb kõigepealt meenutada, et komisjonil on majandusküsimustes kaalutlusõigus, et hinnata määruse sisuliste sätete, eeskätt selle artikli 2 kohaldamist. Sellest tuleneb, et ühenduse kohtu kontroll koondumiste valdkonnas tehtud komisjoni otsuse üle on piiratud faktiliste asjaolude õigsuse ja ilmse hindamisvea puudumise kontrollimisega (vt eespool viidatud kohtuotsus Kali & Salz, punktid 223 ja 224, ja eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, punkt 38).

145

Seega, kuigi Esimese Astme Kohus ei saa määruse sisuliste sätete hindamisel asendada komisjoni majanduslikku analüüsi enda omaga, ei tähenda see, et ühenduse kohus peab hoiduma kontrollimast, kuidas komisjon on majandusliku iseloomuga andmeid tõlgendanud. Tegelikult ei pea ühenduse kohus kontrollima ainult esitatud tõendite sisulist õigsust, usaldusväärsust ja sidusust, vaid ka kontrollima, kas kogutud tõendid sisaldavad kogu asjakohast teavet, mida keerulise olukorra hindamisel tuleb arvesse võtta, ja kas kõnealused tõendid võivad toetada järeldusi, mis nende pinnalt on tehtud (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Tetra Laval, punkt 39, ja eespool viidatud kohtuotsus Hispaania vs. Lenzing, punktid 56 ja 57).

146

Käesolevas asjas tuleb järelikult sedastada, et kuna Esimese Astme Kohus uuris talle esitatud argumentide raames põhjalikult vaidlusaluse otsuse aluseks olevaid tõendeid, tegutses ta kooskõlas käesoleva kohtuotsuse punktides 144 ja 145 esitatud kohtupraktika nõuetega.

147

Siiski ei piisa sellest järeldusest üksi neljanda väite tagasilükkamiseks. Lisaks küsimusele, kas Esimese Astme Kohus ületas oma kontrollipiire vaidlusaluse otsuse faktiliste aluste kontrolli intensiivsuse küsimuses, viitavad apellandid — nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 139 —, et Esimese Astme Kohus on vaidlusaluse otsuse aluseks olnud tegurite uurimisel teinud ilmseid hindamisvigu ja täiesti vääralt tõlgendanud talle esitatud tõendeid.

148

Need viimased etteheited langevad osaliselt kokku käesoleva apellatsioonkaebuse teiste väidetega, ühest küljest esimese, teise ja seitsmenda väitega ning kolmanda väite esimese osaga, mis puudutavad seda, kuidas Esimese Astme Kohus käsitles talle esitatud tõendeid, ja teisest küljest viienda väitega, mille kohaselt Esimese Astme Kohus ei järginud kollektiivsele valitsevale seisundile kohaldatavaid õiguslikke kriteeriume.

149

Sellega seoses piisab märkimisest — nagu ilmneb ka käesoleva kohtuotsuse punktidest 95, 102 ja 133 —, et ilmset hindamisviga käsitlevate argumentide uurimisel rikkus Esimese Astme Kohus õigusnorme nii seoses teatud tõendite käsitlemisega kui ka seoses õiguslike kriteeriumidega, mis on kohaldatavad vaikivast kooskõlastamisest tulenevale kollektiivsele valitsevale seisundile.

150

Ilma et oleks vaja võtta seisukohta apellantide argumentide osas, mis käsitlevad tõendite moonutamist, ega küsimuses, kas Esimese Astme Kohus asendas komisjoni majandusliku hinnangu enda omaga, tuleb järeldada, et õigusnormi on rikutud vähemalt vaidlustatud kohtuotsuse osas, mis uurib ilmset hindamisviga käsitlevaid argumente. Seoses vaidlusaluse otsuse ebapiisavat põhjendatust käsitleva vaidlustatud kohtuotsuse osaga tuleb uurida veel kuuendat väidet.

151

Esimese Astme Kohus teeb vaidlustatud kohtuotsuse punktides 255–276 kokkuvõtte vaidlusaluse otsuse osadest, mis on olulised talle esitatud esimese väite uurimiseks. Selle kohtuotsuse punktis 275 on märgitud:

„Eelnevast tuleneb, et toote homogeensuse, turu läbipaistvuse ning survemeetmete kasutamise põhjal järeldas komisjon, et puudub kollektiivne valitsev seisund.”

152

Esimese Astme Kohus on vaidlustatud kohtuotsuses kontrollinud koondumisloa otsuse erinevaid osi, et selgitada, kas nendes on turu vähese läbipaistvuse fakti piisavalt põhjendatud; Esimese Astme Kohus on seda iga osa puhul eitanud.

153

Kõigepealt uuris Esimese Astme Kohus vaidlusaluse otsuse osa, mis käsitleb konkreetselt turu läbipaistvust. Sellega seoses märkis ta eeskätt vaidlustatud kohtuotsuse punktides 289, 290 ja 294 järgmist:

[…]

154

Seejärel uuris Esimese Astme Kohus vaidlusaluses otsuses esitatud argumente võimaliku „ühise hinnapoliitika” kohta peamiste äriühingute vahel ning analüüsis neid vaidlustatud kohtuotsuse punktides 295–324, otsides kaudseid tõendeid, mis selgitaksid asjaomaste turgude väidetavat ebapiisavat läbipaistvust. Sellega seoses tegi Esimese Astme Kohus eeskätt järgmised järeldused:

[…]

[…]

155

Vaidlustatud kohtuotsuse punktis 411 on märgitud:

„Kostja vastuses väitis komisjon tõesti, et ta uuris teiste peamiste äriühingute allahindlusi, kuid kuna neid andmeid ei saanud koondumise pooltele avaldada, siis oli võimatu neid [vaidlusalusesse] otsusesse lisada. Nende argumentidega ei saa nõustuda.”

156

Vaidlustatud kohtuotsuse punkt 530 on sõnastatud järgmiselt:

„[Vaidlusaluse] [o]tsuse põhjendusest 157 ja eeskätt selle viimasest lausest ilmneb, et komisjoni järeldus, et koondumine ei ole piisavalt oluline muutus, mis võib kaasa tuua tõenäoliselt kollektiivse valitseva seisundi tekkimise, põhineb otsesõnu turu läbipaistvuse ja survemeetmete tingimustel.”

157

Apellandid väidavad esiteks, et ühenduse koondumiste kontrolli süsteem ja eeskätt määruse artikli 10 lõige 6 takistab Esimese Astme Kohtul tühistada sellist koondumist lubavat otsust ebapiisava põhjendatuse tõttu.

158

Teise võimalusena väidavad apellandid, et Esimese Astme Kohus kohaldas ülemäära ranget tõendamisnormi, mis on kokkusobimatu väljakujunenud kohtupraktikaga ega võta arvesse koondumiste kontrolli menetluse erilist konteksti ja laadi. Esiteks eksis Esimese Astme Kohus, kui ta kohustas komisjoni selgitama erinevusi võrreldes vastuväiteteatisega.

159

Teiseks eksis Esimese Astme Kohus oma hinnangus vaidlusaluse otsuse põhjendatuse kohta, kuna ta ei võtnud arvesse ühinemisloa otsuse erilist konteksti. Sellega seoses toovad apellandid välja mitu kaalutlust. Kõigepealt leiavad nad, et koondumisloa otsuse põhjendamisele tuleb esitada vähem ranged nõuded kui keelava otsuse põhjendamisele. Teiseks jättis Esimese Astme Kohus ekslikult uurimata selle, kas vaidlusalune otsus on põhjendatud valdkonna hästi informeeritud spetsialistide vaatenurgast. Kolmandaks tingib vastuväiteteatist ja koondumisloa otsust lahutava tähtaja lühidus teatud vaoshoituse sellise otsuse põhjendatuse kontrollimisel. Neljandaks peaks asjaolu, et apellantidele anti luba teatatud koondumine läbi viia, välistama koondumisloa otsuste tühistamise ebapiisava põhjendatuse tõttu. Viiendaks rikkus Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 411 õigusnormi, kui ta kohustas komisjoni avaldama hindasid ja allahindlusi käsitlevad üksikasjad, arvestades nende konfidentsiaalset ja tundlikku laadi.

160

Igal juhul viitab väljakujunenud kohtupraktika erinevalt Esimese Astme Kohtu hinnangust apellantide sõnul sellele, et vaidlusalune otsus on sobivalt põhjendatud, kuna see võimaldas Impalal kontrollida selle otsuse aluseks olnud põhjendusi ja Esimese Astme Kohtul teostada oma kohtulikku kontrolli. Sellega seoses märgivad apellandid samuti, et Esimese Astme Kohtu järeldus, mille kohaselt vaidlusalune otsus oli ebapiisavalt põhjendatud, ei ole kuidagi kooskõlas tema hinnanguga, et selles otsuses on tehtud ilmseid hindamisvigu.

161

Lõpuks väidavad apellandid, et Esimese Astme Kohtu hinnang vaidlusaluse otsuse põhjendustele on vigane, kuna seal kasutati ekslikku tõendamisnormi, eirati kohtuliku kontrolli õiget ulatust ja kohaldati läbipaistvusele vale kriteeriumi.

162

Ilma et see mõjutaks Impala esitatud vastuvõetamatuse vastuväidet, leiab ta esiteks, et apellandid ei saa määruse artikli 10 lõike 6 erandile omistada üldreegli staatust. Teiseks väidavad Impala sõnul apellandid ekslikult sisuliselt, et EÜ artiklit 253 kohaldatakse või see jäetakse kohaldamata lähtuvalt sellest, kas koondumist käsitlev otsus on keelav või lubav. Kolmandaks väidab Impala, et põhjendatuse aste sõltub konkreetse akti vastuvõtmise kontekstist ja õiguslikust raamistikust. Selle põhimõttega on igati kooskõlas see, et põhjenduse nõudeid kohandatakse käsitletava asjaga. Käesolevas asjas on tegu juhtumiga, kus algatati ametlik menetlus, kolmas isik esitas tõsiseid vastuväiteid ning saadeti vastuväiteteade.

163

Mis puudutab apellantide teise võimalusena esitatud argumente Esimese Astme Kohtu kohaldatud põhjendamisnormi kohta, siis väidab Impala esiteks, et Esimese Astme Kohus mainib väljavõtteid vastuväiteteatisest üksnes selleks, et rõhutada vaidlusaluse otsuse põhjenduste ebapiisavust ja selle sisemisi vastuolusid, ning tugineb selle ebapiisavuse järeldamisel vaidlusaluses otsuses endas esitatud argumentidele, mitte aga võrdlusele vastuväiteteatise argumentidega. Teiseks leiab Impala, et Esimese Astme Kohus ei eiranud koondumiste kontrolli menetluse konteksti.

164

Asjaolu, et Esimese Astme Kohus ei saanud läbi viia vaidlusaluse otsuse ammendavat analüüsi, ei tähenda veel, et selle otsuse põhjendatus oli piisav. Impala sõnul on ilmne, et Esimese Astme Kohus ei suutnud mõista eeskätt seda, miks komisjon järeldas — olukorras, kus tõenditest ilmnes kollektiivse valitseva seisundi olemasolu tuvastamiseks piisav läbipaistvus — sellegipoolest, et läbipaistvust käsitlevad tõendid olid ebapiisavad, kuna allahindluskampaaniad ei olnud nii läbipaistvad kui muud allahindlused. Impala sõnul ei ole vaidlusaluse otsuse tegelikud põhjendused teada.

165

Mis puudutab käesoleva kohtuotsuse punktis 161 esitatud apellantide argumente, siis märgib Impala, et Esimese Astme Kohtu tähelepanekud vaidlusaluse otsuse põhjenduste teatud aspektide kohta tuginevad komisjoni analüüsi põhjalikule uurimisele, kuid eeskätt vaidlusaluse otsuse enda sisemistele vastuoludele.

166

Nagu tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast, peab EÜ artikliga 253 nõutav põhjendus vastama asjaomase akti olemusele, sellest peab selgelt ja üheselt selguma akti andnud institutsiooni arutluskäik, mis võimaldab huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli. Põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades juhtumi asjaolusid, eelkõige akti sisu, põhjenduste olemust ja huvi, mis võib olla akti adressaatidel või teistel otseselt ja isiklikult aktiga seotud isikutel selgituste saamiseks. Ei ole nõutud, et põhjendus täpsustaks kõiki asjakohaseid faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, kuna otsuse põhjenduse vastavust artikli 253 nõuetele tuleb hinnata mitte ainult selle sõnastust, vaid ka konteksti ja asjaomase valdkonna õiguslikku regulatsiooni silmas pidades (vt eeskätt 2. aprilli 1998. aasta otsus kohtuasjas C-367/95 P: komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, EKL 1998, lk I-1719, punkt 63; 22. juuni 2004. aasta otsus kohtuasjas C-42/01: Portugal vs. komisjon, EKL 2004, lk I-6079, punkt 66, ja 15. aprilli 2008. aasta otsus kohtuasjas C-390/06: Nuova Agricast, EKL 2008, lk I-2577, punkt 79).

167

Sellise akti vastuvõtja ei ole siiski kohustatud võtma seisukohta selgelt teisejärguliste asjaolude suhtes ega ennetama võimalikke vastuväiteid (25. oktoobri 2005. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-465/02 ja C-466/02: Saksamaa ja Taani vs. komisjon, nn Feta kohtuasi, EKL 2005, lk I-9115, lk 106). Veelgi enam, otsuse põhjenduste täpsuse aste peab olema proportsioonis materiaalsete võimaluste ja tehniliste tingimuste või tähtaegadega, millest kinni pidades see tuleb teha (vt 1. detsembri 1965. aasta otsus kohtuasjas 16/65: Schwarze, EKL 1965, lk 1081, 1096 ja 1097, ning 14. veebruari 1990. aasta otsus kohtuasjas C-350/88: Delacre jt vs. komisjon, EKL 1990, lk I-395, punkt 16). Seega ei riku komisjon oma põhjendamiskohustust, kui ta koondumiste kontrolli pädevuse kasutamisel ei lisa otsusesse koondumise selliste aspektide hindamise täpset põhjendust, mis tunduvad talle ilmselgelt asjassepuutumatud, tähtsusetud või selgelt teisese tähtsusega selle hindamise seisukohast (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 64). Sellist nõuet oleks ka raske ühitada koondumiste kontrolli pädevuse kasutamise kiire menetlemise kohustusega ja komisjonile kehtestatud lühikeste menetlustähtaegadega, mis on osa koondumise kontrolli menetluse erakorralistest asjaoludest.

168

Sellest tuleneb, et kui komisjon kuulutab määruse artikli 8 lõike 2 alusel koondumise ühisturuga kokkusobivaks, siis on põhjendamiskohustus täidetud, kui otsuses märgitakse selgelt põhjused, miks komisjoni arvates kõnealune koondumine — vajaduse korral pärast asjaomaste ettevõtjate tehtud parandusi — ei tekita või ei tugevda turgu valitsevat seisundit, mille tulemusel tõhus konkurents oleks ühisturus või selle olulises osas märkimisväärselt takistatud.

169

Kuigi on tõsi, et komisjonil ei ole kohustust määruse alusel vastuvõetud otsuste põhjendustes võtta seisukoht kõigi talle esitatud tõendite ja argumentide kohta, sh antava hinnangu seisukohalt selgelt teisejärguliste tõendite ja argumentide kohta, peab komisjon siiski välja tooma otsuse ülesehitusel keskse tähendusega faktid ja õiguslikud kaalutlused. Lisaks peab põhjendus olema loogiline ja ilma sisemise vastuoluta (vt selle kohta analoogia alusel 18. mai 1962. aasta otsus kohtuasjas 13/60: Geitling jt vs. ülemamet, EKL 1962, lk 165, 221; 15. juuli 1970. aasta otsus kohtuasjas 41/69: ACF Chemiefarma vs. komisjon, EKL 1970, lk 661, punkt 78; 7. juuli 1981. aasta otsus kohtuasjas 158/80: Rewe-Handelsgesellschaft Nord ja Rewe-Markt Steffen, EKL 1981, lk 1805, punkt 26, ja 17. mai 1988. aasta otsus kohtuasjas 28/87: Arendt vs. parlament, EKL 1988, lk 2633, punktid 7 ja 8).

170

Nende põhimõtete alusel tuleb uurida apellantide kuuenda väite raames esitatud etteheiteid.

171

Esimese võimalusena väidavad apellandid, et komisjoni koondumisloa otsust ei saa ebapiisava põhjendatuse tõttu tühistada. Nad tuginevad sellega seoses eeskätt määruse artikli 10 lõikele 6.

172

Käesoleva kohtuotsuse punktist 49 ilmneb, et selle sätte eesmärk on tagada õiguskindlus, kui komisjon ei ole erakorralise olukorra tõttu otsust vastu võtnud ettenähtud tähtajal. Nii on asjaomastel ettevõtjatel vabadus koondumine läbi viia hetkest, kui vaikiv nõusolek on antud.

173

Nagu Impala märgib, annavad määruse artikli 10 lõikele 6 tuginevad apellantide argumendid mõista, et koondumisloa otsused ei pea olema üldse põhjendatud, kuna neid ei saa vaidlustada põhjendatuse puudumise tõttu.

174

Tuleb meenutada, et EÜ artiklit 253 eirav ebapiisav põhjendamine kujutab endast olulise menetlusnormi rikkumist EÜ artikli 230 tähenduses ning sellist väidet, millele ühenduse kohus võib või koguni peab omal algatusel tähelepanu juhtima (vt selle kohta 20. veebruari 1997. aasta otsus kohtuasjas C-166/95 P: komisjon vs. Daffix, EKL 1997, lk I-983, punkt 24). Lisaks tuleb vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale ühenduse teisese õiguse akti, niivõrd kui see on võimalik, tõlgendada kooskõlas asutamislepingu sätete ja ühenduse õiguse üldpõhimõtetega (4. oktoobri 2007. aasta otsus kohtuasjas C-457/05: Schutzverband der Spirituosen-Industrie, EKL 2007, lk I-8075, punkt 22 ja viidatud kohtupraktika). Sellest tuleneb, et määruse artikli 10 lõiget 6 tuleb tõlgendada ja kohaldada EÜ artiklite 230 ja 253 valguses.

175

Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 49, on see artikli 10 lõige 6 siiski erand määruse üldisest mõttest, mis tuleneb eeskätt selle artikli 6 lõikest 1 ja artikli 8 lõikest 1, mille kohaselt teeb komisjon talle teatatud koondumiste kohta otsuse, olgu siis lubava või keelava. Seega ei saa määruse artikli 10 lõige 6 olla aluseks üldisele eeldusele koondumiste kokkusobivusest ühisturuga, aga see säte ei saa ka olla aluseks erandile võimalusest vaidlustada koondumisloa otsuse õiguspärasus põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu. Tegelikult ei saa selles sättes kajastatud erakorraliste olukordade õiguspärane vajadus õiguskindluse järele olla nii suur, et koondumist käsitlevad otsused võiks osaliselt või tervikuna vabastada ühenduse kohtulikust kontrollist.

176

Seega tuleb määruse artikli 10 lõikest 6 tulenevad apellantide argumendid tagasi lükata.

177

Teise võimalusena väidavad apellandid eeskätt, et kuna vaidlusaluse otsuse alusel suutis Impala kindlaks teha asjaomased põhjendused ja Esimese Astme Kohus teostada oma kohtulikku järelevalvet, siis ei järginud Esimese Astme Kohus ühenduse väljakujunenud kohtupraktikat põhjendamisnõuete kohta.

178

Nagu ilmneb käesoleva kohtuotsuse punktist 166, tuleneb väljakujunenud kohtupraktikast esiteks, et EÜ artikliga 253 nõutava põhjenduse eesmärk on võimaldada huvitatud isikutel mõista võetud meetme põhjuseid ja pädeval kohtul teostada kontrolli, ning teiseks, et põhjendamise nõuet tuleb hinnata, arvestades asjaomase akti laadi ja selle vastuvõtmise konteksti (vt samuti 7. aprilli 1987. aasta otsus kohtuasjas 32/86: SISMA vs. komisjon, EKL 1987, lk 1645, punkt 8; 4. juuni 1992. aasta otsus kohtuasjas C-181/90: Consorgan vs. komisjon, EKL 1992, lk I-3557, punkt 14; 15. aprilli 1997. aasta otsus kohtuasjas C-22/94: Irish Farmers Association jt, EKL 1997, lk I-1809, punktid 39–41; 19. septembri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-114/00: Hispaania vs. komisjon, EKL 2002, lk I-7657, punktid 62 ja 63; 2. oktoobri 2003. aasta otsus kohtuasjas C-195/99 P: Krupp Hoesch vs. komisjon, EKL 2003, lk I-10937, punkt 110, ja eespool viidatud kohtuotsus Aalborg Portland jt vs. komisjon, punkt 372).

179

Käesolevas asjas vastab tõele, et vaidlusalune otsus võib kahetsusväärselt jätta mulje, nagu esineks teatud ebaproportsionaalsus selles osas, kuidas on esitatud piisava läbipaistvuse kasuks rääkivad asjaolud ja sellise läbipaistvuse vastu rääkivate allahindluskampaaniate mõju. Võttes siiski kõigepealt arvesse vaidlusaluse otsuse tegemise konteksti, mida iseloomustab eeskätt lühike ajavahemik ühelt poolt vastuväiteteatisele antud kirjaliku vastuse ja komisjonis toimunud ärakuulamise ning teiselt poolt ametliku menetluse lõpu vahel, ja seejärel käesoleva kohtuotsuse punktides 166–169, eeskätt aga punktides 166 ja 167 esitatud kohtupraktika nõudeid, ei saanud Esimese Astme Kohus õigusnormi rikkumata sedastada, et komisjon on käesolevas asjas rikkunud kohustust vaidlusalust otsust piisavalt põhjendada (vt analoogia alusel 28. oktoobri 1981. aasta otsus liidetud kohtuasjades 275/80 ja 24/81: Krupp Stahl vs. komisjon, EKL 1981, lk 2489, punkt 13, ja 13. märtsi 1985. aasta otsus liidetud kohtuasjades 296/82 ja 318/82: Madalmaad ja Leeuwarder Papierwarenfabriek vs. komisjon, EKL 1985, lk 809, punkt 21).

180

Esiteks ilmneb vaidlusalusest otsusest komisjoni arutluskäik, mis võimaldas selle põhjendatust pädevas kohtus vaidlustada, nagu tegi Impala. Sellega seoses oleks ülemäärane nõuda, nagu seda tegi Esimese Astme Kohus vaidlustatud kohtuotsuse punktis 289, üksikasjalikku kirjeldust vaidlusaluse otsuse aluseks oleva iga aspekti kohta nagu allahindluskampaaniate laad, nende kohaldamise võimalikud asjaolud, nende läbipaistmatuse aste, ulatus või konkreetne mõju hindade läbipaistvusele (vt selle kohta analoogia alusel 16. novembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-286/98 P: Stora Kopparbergs Bergslags vs. komisjon, EKL 2000, lk I-9925, punktid 59–61, ja 1. juuli 2008. aasta otsus liidetud kohtuasjades C-341/06 P ja C-342/06 P: Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, EKL 2008, lk I-4777, punkt 108). See kehtib veelgi enam seetõttu, et — nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 7 ja 10 — Impala oli lähedaselt seotud ametliku menetlusega (vt analoogia alusel 25. oktoobri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-120/99: Itaalia vs. nõukogu, EKL 2001, lk I-7997, punkt 29, ja 9. septembri 2004. aasta otsus kohtuasjas C-304/01: Hispaania vs. komisjon, EKL 2004, lk I-7655, punkt 50) ja kuna ta sai ise väga hästi vaidlustada Esimese Astme Kohtus komisjoni sisulist hinnangut vaidlusaluses otsuses.

181

Teiseks, nagu ilmneb vaidlustatud kohtuotsuse punktidest 275, 289 ja 530, oli Esimese Astme Kohtule teada, miks komisjon otsustas lubada kõnealust koondumist. Lisaks pühendas ta oma otsuses mitu punkti nende põhjenduste põhjendatuse analüüsile. Sellega seoses tuleb meenutada, et otsuse põhjendamise kohustus kujutab endast vorminõuet, mida tuleb eristada põhjenduste põhjendatusest, mis puudutab vaidlusaluse akti sisulist seaduslikkust (vt eespool viidatud kohtuotsus komisjon vs. Sytraval ja Brink’s France, punkt 67, ja 7. märtsi 2002. aasta otsus kohtuasjas C-310/99: Itaalia vs. komisjon, EKL 2002, lk I-2289, punkt 48). Otsuse põhjendamine tähendab väljendada formaalselt neid põhjendusi, millele see otsus tugineb. Kui neis põhjendustes on tehtud viga, siis mõjutab see otsuse sisulist õiguspärasust, mitte aga selle otsuse põhjendatust, mis võib olla piisav ka valesid põhjendusi esitades. Seetõttu ei saa väita, et Esimese Astme Kohtul oli võimatu oma kohtulikku järelevalvet teostada (vt analoogia alusel eespool viidatud kohtuotsus Chronopost ja La Poste vs. UFEX jt, punkt 112).

182

Seega tuleb nõustuda apellantide esitatud kuuenda väitega, ilma et oleks vaja võtta seisukohta käesoleva kohtuotsuse punktides 158, 159 ja 161 esitatud etteheidete suhtes.

183

Kõiki eelnevaid kaalutlusi silmas pidades tuleb käesolev apellatsioonkaebus lugeda põhjendatuks.

184

Komisjoni vastuses apellatsioonkaebusele on eraldi osa, mis sisaldab „täiendavaid märkusi” vaidlusaluse otsuse „peamiste põhjenduste” kohta. Komisjon märgib selles, et Esimese Astme Kohus pidas komisjoni märkusi survemeetmete kohta vaidlustatud kohtuotsuse punktides 474 ja 476 ekslikult selle otsuse peamisteks põhjendusteks. Kui käesolevas menetluses peaks komisjoni sõnul selguma, et vaidlusaluse otsuse järeldused vähese läbipaistvuse kohta olid õiguspärased, siis peab see otsus jääma kehtima sõltumata sellest, kas selles otsuses on rikutud mõnda õigusnormi survemeetmete küsimuses.

185

Impala tõlgendas neid komisjoni vastuses apellatsioonkaebusele esitatud arutluskäike vastuapellatsioonkaebusena ning vastas neile eraldi menetlusdokumendiga 23. märtsil 2007, viidates Euroopa Kohtu kodukorra artikli 117 lõikele 2. Seejärel lubati pooltel esitada sellel teemal täiendavaid menetlusdokumente; kõige viimane nendest dokumentidest jõudis Euroopa Kohtu kantseleisse 16. juulil 2007, jättes lahtiseks küsimuse, kas Impalal oli õigus viidata nimetatud artikli 117 lõikele 2.

186

Argumendi kvalifitseerimiseks vastuapellatsioonkaebusena on kodukorra artikli 117 lõike 2 alusel nõutav, et vastuapellatsiooni esitav pool sooviks vaidlustatud kohtuotsuse täielikku või osalist tühistamist, tuginedes väitele, mida apellatsioonkaebuses ei esitatud. Tegemaks kindlaks, kas käesolevas asjas on sellega tegu, tuleb uurida komisjoni poolt apellatsioonkaebusele antud vastuses sisalduva vastava lõigu sõnastust, eesmärki ja konteksti.

187

Sellega seoses tuleb rõhutada, et komisjon ei kasuta oma vastuses kordagi väljendit „vastuapellatsioonkaebus”. Lisaks märkis komisjon ise selgelt menetluse ajal, eeskätt kohtuistungil, et tal ei ole mingit kavatsust esitada nende „täiendavate märkustega” vastuapellatsioonkaebust.

188

Neis tingimustes tuleb sedastada, et nimetatud märkused ei kujuta endast vastuapellatsioonkaebust. Vastupidi Impala väidetele ei tule seega nende kohta seisukohta võtta.

189

Euroopa Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt tühistab Euroopa Kohus Esimese Astme Kohtu otsuse, kui apellatsioonkaebus on põhjendatud. Kui menetlusstaadium lubab, võib ta teha ise asja suhtes lõpliku kohtuotsuse või suunata asja tagasi Esimese Astme Kohtusse otsustamiseks.

190

Kuna Esimese Astme Kohus uuris Impala hagiavalduses esitatud viiest väitest vaid kahte, siis leiab Euroopa Kohus, et kohtuasja menetlusstaadium ei luba otsust teha. Seega tuleb kohtuasi suunata tagasi Esimese Astme Kohtusse.

191

Kuna kohtuasi saadetakse tagasi Esimese Astme Kohtusse, tehakse käesoleva apellatsioonimenetlusega seotud kohtukulude osas otsus hiljem.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (suurkoda) otsustab: