—

Roby Profumi Srl, esindaja: avvocato M. Pozzi,

—

Belgia valitsus, esindaja: L. Van den Broeck,

—

Prantsusmaa valitsus, esindaja: R. Loosli-Surrans,

—

Itaalia valitsus, esindaja: I. M. Braguglia, keda abistas avvocato dello Stato G. Albenzio,

—

Poola valitsus, esindaja: E. Ośniecką-Tamecką,

—

Euroopa Ühenduste Komisjon, esindajad: A. Caeiros ja D. Recchia,

1

Eelotsusetaotlus käsitleb EÜ artikli 28 ning nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivi 76/768/EMÜ liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta (EÜT L 262, lk 169; ELT eriväljaanne 13/03, lk 285), muudetud nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiiviga 93/35/EMÜ (EÜT L 151, lk 32; ELT eriväljaanne 13/12, lk 75; edaspidi „direktiiv 76/768”), artikli 7 tõlgendamist.

2

See eelotsusetaotlus esitati äriühingu Roby Profumi Srl (edaspidi „Roby Profumi”) ja Comune di Parma vahelises kohtuvaidluses, mis puudutab Roby Profumile kosmeetikatooteid käsitlevate siseriiklike õigusnormide eiramise tõttu määratud sanktsioonide kinnitamist selle omavalitsusüksuse juhi poolt.

3

Direktiivi 76/768 eesmärk on kosmeetikatooteid käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamine, et tagada kosmeetikatoodete vaba liikumine Euroopa Ühenduses. Rahvatervise kaitset silmas pidades kehtestab direktiiv ühtsed reeglid kosmeetikatoodete koostise, märgistamise ja pakendamise kohta.

4

Direktiivi 76/768 artikkel 7 sätestab:

„1.   Liikmesriigid ei või käesolevas direktiivis ja selle lisades ettenähtud nõuetega seotud põhjustel keelduda käesoleva direktiivi ja selle lisade nõuetele vastavate kosmeetikatoodete turustamisest, seda keelata või piirata.

2.   Nad võivad siiski nõuda, et artikli 6 lõike 1 punktides b, c, d ja f ettenähtud andmed esitatakse vähemalt nende riigikeeles või ametlikus keeles või ametlikes keeltes; nad võivad samuti nõuda, et artikli 6 lõike 1 punktis g ettenähtud andmed esitatakse tarbijale kergesti arusaadavas keeles. Selleks võtab komisjon artiklis 10 sätestatud korras vastu ühise koostisainete nomenklatuuri.

3.   Lisaks sellele võivad liikmesriigid raskes olukorras kiire ja asjakohase ravi tagamiseks nõuda, et nõuetekohane ja piisav teave kosmeetikatoodetes sisalduvate ainete kohta oleks pädevale asutusele kättesaadav, kes tagab, et seda teavet kasutatakse ainult niisuguse ravi eesmärgil.

Iga liikmesriik määrab pädeva asutuse ja saadab selle andmed komisjonile, kes avaldab selle teabe Euroopa Ühenduste Teatajas.”

5

11. oktoobri 1986. aasta seaduse nr 713 kosmeetikatoodete valmistamist ja müüki käsitlevate Euroopa Majandusühenduse direktiivide ülevõtmise kohta (norme per l’attuazione delle direttive della Comunità economica europea sulla produzione e la vendita dei cosmetici) (GURI nr 253 regulaarne lisa, 30.10.1986), muudetud 24. aprilli 1997. aasta seadusandliku dekreediga nr 126 (GURI nr 112, 16.5.1997; edaspidi „seadus nr 713/86”), artikkel 10 sätestab:

„[…]

3-bis.   Kosmeetikatoodete importimine riikidest, mis ei ole Euroopa Liidu liikmed, toimub lõigetes 1 ja 2 sätestatud tingimustele vastava eksperdi vastutusel. Ekspert on kohustatud hindama kosmeetikatoodete valmistamisel kasutatud meetodit.

4.   Kosmeetikatoodete valmistamise head tavad, mis põhinevad ka ühenduse õigusnormidel, kinnitatakse ja ajakohastatakse määrusega, mille tervishoiuminister annab kooskõlastatult tööstus-, kaubandus-, ja käsitööndusministriga ning töö- ja sotsiaalministriga.

5.   Iga isik, kas kavatseb enda või kolmanda isiku nimel toota või pakendada artiklis 1 mainitud tooteid, edastab 30 päeva enne selle tegevuse algust kirjaliku teatise tervishoiuministeeriumile ja regioonile.

6.   Teatis peab sisaldama järgmist:

7.   Lõike 6 punktides a, b ja c nimetatud andmete muutumisel tuleb esitada uus teatis.

8.   Müügiks pakendatud valmistoodete kohta, mis pärinevad Euroopa Liidu liikmesriikidest, esitavad importijad analoogilise, üksnes lõike 6 punktides a ja d nimetatud andmeid sisaldava teatise; Euroopa Liitu mittekuuluvatest riikidest pärit samasuguste toodete puhul peavad importijad teatama ka lõikes 3-bis mainitud eksperdi nime ja kvalifikatsiooni.

[…]”.

6

Roby Profumi on Itaalia õiguse alusel asutatud äriühing, kes tegutseb ühenduse turul kosmeetikatoodete impordi- ja ekspordisektoris.

7

9. oktoobril 2000 määras kohalik sanitaarasutus Roby Profumile 10000000 Itaalia liiri suuruse rahatrahvi, kuna ta oli rikkunud seaduse nr 713/86 artikli 10 lõikes 8 sätestatud kohustust teatada tervishoiuministeeriumile ja regioonile teatud andmeid imporditud kosmeetikatoodete kohta. Roby Profumi esitas selle otsuse peale vaide, mille järel andis Comune di Parma meer määruse, mis kinnitas trahvi määramist ning suurendas selle summat 15000000 liirini.

8

Selle määruse peale esitas Roby Profumi kaebuse Tribunale di Parmale. Leides, et Roby Profumi on rikkunud seaduse nr 713/86 artikli 10 lõikest 8 tulenevat kohustust, mida kohus pidas ühenduse õigusega kooskõlas olevaks, rahuldas see kohus siiski osaliselt kaebuse ja vähendas trahvisummat 5000000 liirini.

9

Roby Profumi esitas Tribunale di Parma otsuse peale kassatsioonkaebuse. Muu hulgas väitis ta, et see kohus ei oleks pidanud kohaldama kõnesolevat siseriiklikku õigusnormi, kuna see on vastuolus EÜ artikliga 28 ja direktiivi 76/768 artikliga 7.

10

Kuna Corte suprema di cassazione ei olnud kindel, kas Itaalia õigusnorm on eespool mainitud ühenduse õigusnormidega kooskõlas, otsustas ta menetluse peatada ja esitada Euroopa Kohtule järgmise eelotsuse küsimuse:

„Kas seaduse nr 713/86 artikli 10 lõige 8, muudetud seadusandliku dekreedi nr 126/1997 artikli 9 lõikega 4, [on kooskõlas] EÜ artikliga 28 ja [direktiivi 76/768] artikliga 7?”

11

Väljakujunenud kohtupraktikale tuginedes tuleb meelde tuletada, et kuigi Euroopa Kohus ei saa eelotsusemenetluses teha otsust ei liikmesriikide siseriiklikku õigust puudutavate küsimuste osas ega siseriiklike õigusnormide ühenduse õigusele vastavuse osas, saab ta siiski tõlgendada ühenduse õigust ulatuses, mis aitaks siseriiklikul kohtul lahendada poolelioleva vaidluse (vt eelkõige 23. novembri 1989. aasta otsus kohtuasjas C-150/88: Eau de Cologne & Parfümerie-Fabrik 4711, EKL 1989, lk I-3891, punkt 12, ning 21. septembri 2000. aasta otsus kohtuasjas C-124/99: Borawitz, EKL 2000, lk I-7293, punkt 17).

12

Veel tuleb silmas pidada, et esitatud küsimusega soovib eelotsusetaotluse esitanud kohus sisuliselt teada, kas EÜ artikliga 28 ja direktiivi 76/768 artikliga 7 on vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis kohustab kosmeetikatoodete importijat teatama tervishoiuministeeriumile ja regioonile muu hulgas ettevõtja nime või ärinime, ettevõtja ja tema tootmisüksuse asukoha ning täieliku ja üksikasjaliku loetelu kasutatud ainetest ja toodetes sisalduvatest ainetest.

13

Teiseks tuleb meelde tuletada, et direktiiviga 76/768 on kosmeetikatoodete pakendamist ja märgistamist käsitlevad siseriiklikud eeskirjad täielikult ühtlustatud (vt eelkõige 28. jaanuari 1999. aasta otsus kohtuasjas C-77/97: Unilever, EKL 1999, lk I-431, punkt 24; 13. jaanuari 2000. aasta otsus kohtuasjas C-220/98: Estée Lauder, EKL 2000, lk I-117, punkt 23, ning 24. oktoobri 2002. aasta otsus kohtuasjas C-99/01: Linhart ja Biffl, EKL 2002, lk I-9375, punkt 17).

14

Euroopa Kohus on leidnud, et kui mingi küsimus on ühenduse tasandil ühtlustatud, tuleb sellega seotud siseriiklikke meetmeid hinnata ühtlustamismeetme sätete alusel, mitte EÜ asutamislepingu sätete alusel (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Eau de Cologne & Parfümerie-Fabrik 4711, punkt 28; 12. oktoobri 1993. aasta otsus kohtuasjas C-37/92: Vanacker ja Lesage, EKL 1993, lk I-4947, punkt 9, ning 13. detsembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-324/99: DaimlerChrysler, EKL 2001, lk I-9897, punkt 32).

15

Sellest järeldub, et eelotsuse küsimusele vastamisel tuleb Euroopa Kohtul piirduda direktiivi 76/768 tõlgendamisega.

16

Kõigepealt tuleb tõdeda, et direktiivi 76/768 vastu võttes soovis ühenduse seadusandja ühitada kosmeetikatoodete vaba liikumise eesmärgi ja rahvatervise kaitse eesmärgi (vt 13. septembri 2001. aasta otsus kohtuasjas C-169/99: Schwarzkopf, EKL 2001, lk I-5901, punkt 27).

17

Nagu nähtub direktiivi 76/768 põhjendustest 2 ja 3, leidis ühenduse seadusandja, et kosmeetikatooteid käsitlevate siseriiklike normide erinevused kohustavad tootjaid kohandama oma toodangut liikmesriigi normidega, kus need on kavas turustada, ning et need erinevused takistavad kosmeetikatoodete vaba liikumist, kuid tõdes siiski, et nende siseriiklike normide eesmärk on rahvatervise kaitse ja seetõttu peab ühenduse tasandil ühtlustamine selles valdkonnas lähtuma samast eesmärgist. Direktiivi 76/768 hilisemal muutmisel lähtuti samadest kaalutlustest (vt eespool viidatud kohtuotsus Schwarzkopf, punkt 28).

18

Direktiiviga 76/768 sätestatud eeskirjade seas on artikli 7 lõikes 1 ette nähtud kohustus, mille kohaselt ei või liikmesriigid keelduda direktiivi ja selle lisade nõuetele vastavate kosmeetikatoodete turustamisest, seda keelata või piirata.

19

Veel tuleb märkida, et direktiivi artikli 7 lõikest 3 tulenevalt võivad liikmesriigid raskes olukorras kiire ja asjakohase ravi tagamiseks nõuda, et nõuetekohane ja piisav teave kosmeetikatoodetes sisalduvate ainete kohta oleks pädevale asutusele kättesaadav (vt 5. mai 1993. aasta otsus kohtuasjas C-246/91: komisjon vs. Prantsusmaa, EKL 1993, lk I-2289, punkt 9).

20

Sellel sättel, mis on osa direktiivist, millega eelkõige vastavalt selle põhjendustele 2 ja 3 püütakse tagada kosmeetikatoodetega kauplemise vabadust, on ka inimeste tervise kaitse eesmärk EÜ artikli 30 mõttes (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsus Estée Lauder, punkt 25).

21

Meetmed, mida liikmesriikidel tuleb direktiivi 76/768 artikli 7 lõike 3 rakendamiseks võtta, peavad siiski vastama proportsionaalsuse põhimõttele (vt selle kohta eespool viidatud kohtuotsused Unilever, punkt 27; Estée Lauder, punkt 26, ning Linhart ja Biffl, punkt 26).

22

Antud juhul nähtub põhikohtuasjas kõne all olevast õigusaktist, et kosmeetikatoodete importijad peavad isikute tervise ja elu kaitse eest vastutavatele asutustele teatama tootja nime või ärinime, tootja ja tootmisüksuse asukoha ning täieliku ja üksikasjaliku loetelu müüdavas tootes sisalduvatest ainetest.

23

See kohustus võimaldab pädevatel asutustel edastada meditsiiniteenistustele raskes olukorras kiire ja asjakohase ravi tagamiseks vajalikku teavet võimalikult kiiresti.

24

Niisugune teavitamiskohustus on proportsionaalne direktiivi 76/768 artikli 7 lõikes 3 sisalduva isikute tervise kaitse eesmärgi suhtes, kuna see tagab, et pädevatel siseriiklikel asutustel on asjassepuutuva toote kohta üksikasjalik teave. Asjakohase ravi saab määrata ainult niisuguse teabe põhjal.

25

Eeltoodut arvesse võttes tuleb vastata, et direktiivi 76/768 artikliga 7 ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis raskes olukorras kiire ja asjakohase ravi tagamiseks kohustab kosmeetikatoodete importijat teatama tervishoiuministeeriumile ja regioonile ettevõtja nime või ärinime, ettevõtja ja tootmisüksuse asukoha ning täieliku ja üksikasjaliku loetelu kasutatud ainetest ja toodetes sisalduvatest ainetest.

26

Kuna põhikohtuasja poolte jaoks on käesolev menetlus eelotsusetaotluse esitanud kohtus poolelioleva asja üks staadium, otsustab kohtukulude jaotuse siseriiklik kohus. Euroopa Kohtule märkuste esitamisega seotud kulusid, välja arvatud poolte kohtukulud, ei hüvitata.

Esitatud põhjendustest lähtudes Euroopa Kohus (teine koda) otsustab:

Nõukogu 27. juuli 1976. aasta direktiivi 76/768/EMÜ liikmesriikides kosmeetikatoodete kohta vastuvõetud õigusaktide ühtlustamise kohta, muudetud nõukogu 14. juuni 1993. aasta direktiiviga 93/35/EMÜ, artikliga 7 ei ole vastuolus siseriiklik õigusnorm, mis raskes olukorras kiire ja asjakohase ravi tagamiseks kohustab kosmeetikatoodete importijat teatama tervishoiuministeeriumile ja regioonile ettevõtja nime või ärinime, ettevõtja ja tootmisüksuse asukoha ning täieliku ja üksikasjaliku loetelu kasutatud ainetest ja toodetes sisalduvatest ainetest.