14.9.2007   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 216/3

I.

Arvamus hõlmab kolme erinevat, kuid omavahel seotud teemat. Neist esimene on muudetud finantsmäärusega kehtestatud uus nõue valdkondlike määrustega kehtestatud auditite ja arvamuste alusel (nt seoses makseasutustega põllumajandusvaldkonnas või kontrolliasutuste avaldatavad dokumendid seoses struktuurifondidega) koostatavate iga-aastaste kokkuvõtete kohta. Teiseks käsitletakse riiklikke avaldusi, mida osade liikmesriikide asjaomased kontrolliasutused esitavad omaalgatuslikult vastava liikmesriigi parlamendi ees aruandekohustuse täitmiseks ning mida auditeerivad asjaomase liikmesriigi kontrolliasutused. Kolmas teema käsitleb riiklike kontrolliasutuste omaalgatuslikke aruandeid ja kontrollitõendeid ELi vahendite haldamise kohta nendes liikmesriikides.

II.

Muudetud finantsmäärusega kehtestatud valdkondlikel audititel ja kinnitavatel avaldustel (arvamustel) põhinevad iga-aastased kokkuvõtted moodustavad täiendava lüli komisjoni ja liikmesriikide vahelises suhtlusahelas. Esimesed iga-aastased kokkuvõtted esitatakse 2007. aasta kohta ja need tuleb esitada 15. veebruariks 2008.

III.

Komisjon peab korraldama piisavat järelevalvet iga-aastaste kokkuvõtete üle, mille kvaliteet sõltub nende aluseks olevate avalduste kvaliteedist, et tagada nende ühtsus, võrreldavus ja vajalikkus. Kuigi õigusaktide alusel piirduvad iga-aastased kokkuvõtted üksnes valdkonnapõhiste kokkuvõtetega, tuleks julgustada komisjoni edendama selle protsessi lisandväärtust ühiste probleemide, võimalike lahenduste ja heade tavade määratlemise kaudu.

IV.

Iga-aastased kokkuvõtted on sisekontrolli täiendav osa. Kui nendes tuuakse esile tugevad ja nõrgad küljed, võiksid need edendada ELi vahendite kontrolli täiustamist valdkondades, mida hallatakse koostöös liikmesriikidega.

V.

Riiklikud avaldused on teatavate liikmesriikide vabatahtlikud algatused, mis esitatakse kõrgeimal tasemel ja adresseeritakse liikmesriikide parlamentidele. Riiklikes avaldustes esitatud täiendava teabe kasulikkus sõltub avalduste aluseks oleva tegevuse ulatusest ja kvaliteedist.

VI.

Suunates riiklikku aruandlust ja näidates selle tähendust seoses ühiselt hallatavate ELi vahendite kasutamisega, on riiklike avalduste eesmärk parandada vahendite haldamist. Riiklikke avaldusi võib lugeda sisekontrolli uueks elemendiks ning komisjon ja kontrollikoda peaksid neid sellisena käsitlema.

VII.

Osad liikmesriikide kontrolliasutused auditeerivad ELi vahendeid omal algatusel riikliku aruandluse eesmärgil. Üks riiklikest kontrolliasutustest esitab arvamuse süsteemide määrusele vastavuse ning raamatupidamisaruannete aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta.

VIII.

Kontrollikoda tõdeb, et võib osutuda võimalikuks kasutada auditeeritud riiklike avalduste ja liikmesriikide kontrolliasutuste audititegevuse kaudu saadavat võimalikku kindlust, järgides rahvusvaheliste auditistandardite nõudeid. Võimaliku kindluse kasutamise eeltingimus on, et riiklikel avaldustel või liikmesriikide kontrolliasutuste audititegevusel peab olema asjakohane ulatus, lähenemisviis, ajastus ja rahvusvahelistele standarditele vastav teostus.

IX.

Rahvusvaheliste auditistandardite järgimisel lisandub üks ülimuslik nõue: kui välisaudiitor soovib aluseks võtta või kasutada teiste arvamust või tööd, peab ta hankima otseseid tõendeid, et see töö rajaneb kindlal alusel. Kontrollikojal selliste tõendite hankimiseks kuluvat aega tuleks võrrelda ajaga, mida säästetakse, kui otsese testimise (või muude menetluste) vajadus konkreetses auditivaldkonnas väheneb.

X.

Riiklikud avaldused ja riiklike kontrolliasutuste audititegevus on iseloomult „riiklikud”, vastupidiselt kontrollikoja tööle, mis on antud hetkel horisontaalse iseloomuga ja millel põhinevad järeldused esitatakse üldiselt pigem eelarvevaldkonna kui üksiku liikmesriigi kaupa. Olenemata sellest, kas kontrollikoda kasutab riiklikke avaldusi ja riiklike kontrolliasutuste audititööd, tunnistab ta nende potentsiaalset mõju ELi vahendite sisekontrolli tähtsuse alase teadlikkuse tõstmisele liikmesriikides.

XI.

Nii valdkonnapõhistel arvamustel (mis on iga-aastaste kokkuvõtete aluseks) kui ka mitmesugustel riiklikel avaldustel ja auditialgatustel on üks ühine omadus: neis käsitletakse süsteeme ja tehakse vastavad järeldused. Samuti võidakse riiklikes avaldustes esitada konkreetseid arvamusi raamatupidamisaruannete aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta. Kogemused näitavad, et peamine seaduslikkuse ja korrektsusega seonduv risk tuleneb abisaajate poolt ELi vahendite taotlemisel esitatud teabe usaldusväärsusest, mitte sellest, kuidas teavet komisjonis või liikmesriikides töödeldakse. Avaldus, mille kohaselt süsteemid toimivad ELi määruste nõuetele vastavalt, ei ole tingimata piisav, andmaks kindlust asjaomaste raamatupidamisaruannete aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse kohta.

XII.

Kuna iga-aastased kokkuvõtted on sisekontrolli lahutamatu osa, kaasatakse need kontrollikoja tavapärastesse auditimenetlustesse. Sellest tulenevalt võiks kontrollikoda hinnata iga-aastaste kokkuvõtete üldist mõju sisekontrollile ning seda, kuidas komisjon protsessi juhib ja kasutab kokkuvõtete alusel saadud teavet oma järelevalvefunktsiooni täitmisel.

XIII.

Kontrollikoja lähenemisviis riiklikele avaldustele või riiklike kontrolliasutuste tegevusele peaks ühe osana keskenduma mõjule, mida need avaldavad kontrollikoja põhilisele auditeeritavale — komisjonile, ja sellele, kuidas viimane neid kasutab. Sellise lähenemisviisiga võiks hinnata, kuidas komisjon annab suuniseid, võtab arvesse leide, saab kindlust leidude usaldusväärsuse kohta ja kohandab neile vastavalt oma kontrollitegevust.

XIV.

Kontrollikoja kinnitava avalduse puhul tuleks eristada riiklikke avaldusi per se ja riiklike kontrolliasutuste auditeeritud riiklikke avaldusi. Riiklikel avaldustel on mõned juhtkonna esitatud teabega sarnased aspektid: need võivad sisaldada väärtuslikku teavet ELi eelarve täitmise kohta, kuid ei moodusta iseenesest siduvat auditi tõendusmaterjali. Kontrollikoda ei vastuta ka riiklike avalduste usaldusväärsuse kontrollimise eest, välja arvatud juhul, kui ta soovib neid kasutada.

XV.

Riiklike kontrolliasutuste süsteemide ja/või kulude ja tulude seaduslikkuse ja korrektsuse kohta koostatud — seoses riiklike avaldustega või muud — arvamused võivad sisaldada tõendusmaterjali, millele kontrollikoda võib toetuda rahvusvahelistes auditistandardites sätestatud ulatuses. Kontrollikoda arvestab neid oma töö kavandamisel ja teostamisel.

XVI.

Süsteemide osas saadud kindlust võiks praktikas kasutada finantsauditite/vastavusauditite kavandamisel nii kontrolliriski hindamisel kui ka auditi kindluse mudeli rakendamisel. Kui riiklike kontrolliasutuste töö osutub testimisel usaldusväärseks, võiks kontrollikoda seda kasutada oma süsteemide — sealhulgas kontrollisüsteemide — testimisel, mis võib vähendada vajaminevate otseste substantiivsete testide arvu.

XVII.

Nagu eespool selgitati, peab kontrollikoda saama kindluse riiklike kontrolliasutuste töö sobivuse ja kvaliteedi kohta enne, kui võib seda usaldada. Tegelikkuses nõuab see kontrollikoja ja liikmesriikide vahelist kahepoolset koostööd.

XVIII.

Võimaldamaks komisjonil julgustada liikmesriike täiustama ELi vahendite haldamist, peaks ta kaaluma iga-aastaste kokkuvõtete kasutamist heade tavade määratlemisel ja edendamisel liikmesriikides (ja nende vahel). Komisjon peaks uurima seost süsteemide määrusele vastavuse ja kriteeriumide vahel, mida kasutatakse raamatupidamisaruannete aluseks olevate tehingute seaduslikkuse ja korrektsuse vastuvõetava taseme hindamisel iga-aastaste kokkuvõtete ja riiklike avalduste aluseks olevate valdkondlike arvamuste põhjal.

XIX.

Kontaktkomitee töörühm, kelle ülesanne on ühiste auditistandardite väljatöötamine ja võrreldavate auditikriteeriumide kohandamine ELi kontekstis, (6) vastutab riiklike kontrolliasutuste ELi vahenditega seonduvate auditite osas rakendatava lähenemisviisi käsitlemise eest. Lähenemisviisi ühised standardid ja meetodid võivad suurendada tõenäosust, et kontrollikoda võib toetuda liikmesriikide kontrolliasutuste tööle, kui on olemas otsene tõendusmaterjal selle töö kvaliteedi kohta.