19.7.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 194/1

(1)

Võrgu- ja infosüsteemidel ning -teenustel on ühiskonnas eluliselt tähtis koht. Nende usaldusväärsus ja turvalisus on majandus- ja ühiskondliku tegevuse ning ennekõike siseturu toimimise jaoks hädavajalik.

(2)

Turvaintsidentide ulatus, sagedus ja mõju suurenevad ning see kujutab endast suurt ohtu võrgu- ja infosüsteemide toimimisele. Need süsteemid võivad saada ka tahtliku kahjustamise sihtmärgiks, millega tahetakse süsteemide tööd häirida või seda katkestada. Sellised intsidendid võivad takistada majandustegevust, põhjustada olulist finantskahju, vähendada kasutajate usaldust ja tekitada liidu majandusele suurt kahju.

(3)

Võrgu- ja infosüsteemidel ning eelkõige internetil on oluline roll kaupade, teenuste ja inimeste piiriülese liikumise hõlbustamisel. Sellisest riikidevahelisusest tulenevalt võib nende süsteemide töö kas tahtlik või tahtmatu oluline katkestus olenemata katkestuse kohast mõjutada üksikuid liikmesriike ja liitu tervikuna. Seepärast on võrgu- ja infosüsteemide turvalisus siseturu sujuvaks toimimiseks hädavajalik.

(4)

Arvestades liikmesriikide Euroopa foorumi märkimisväärset edu heade poliitiliste tavade üle peetud arutelude ja teabevahetuse soodustamisel, kaasa arvatud Euroopa küberkriisialase koostöö põhimõtete väljatöötamist, tuleks moodustada liikmesriikide, komisjoni ja Euroopa Liidu Võrgu- ja Infoturbeameti (ENISA) esindajatest koosnev koostöörühm, et toetada ja hõlbustada liikmesriikidevahelist võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse alast strateegilist koostööd. Selleks et selline rühm oleks tõhus ja kaasav, on oluline, et kõigil liikmesriikidel oleks miinimumsuutlikkus ja strateegia võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse kõrge taseme tagamiseks oma territooriumil. Lisaks tuleks turva- ja teavitamisnõudeid kohaldada oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate suhtes, et edendada riskihalduse kultuuri ja tagada, et kõige raskematest intsidentidest teatatakse.

(5)

Praegune suutlikkus ei ole liidus võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse kõrge taseme tagamiseks piisav. Liikmesriikide valmisoleku tase on väga erinev ning see põhjustab liidu lõikes lähenemisviiside killustatuse. Selle tulemusel ei ole tarbijad ja ettevõtjad võrdselt kaitstud ning samuti langeb võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse üldine tase liidus. Oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate suhtes kohaldatavate ühiste miinimumnõuete puudumine muudab omakorda võimatuks üldise tõhusa koostöömehhanismi loomise liidu tasandil. Ülikoolid ja teaduskeskused etendavad otsustavat rolli teadusuuringute, arendustegevuse ja innovatsiooni edendamises kõnealustes valdkondades.

(6)

Tulemuslik reageerimine võrgu- ja infosüsteemide turvalisusega seotud probleemidele eeldab seega liidu tasandil üldist lähenemist, mis hõlmaks ühise miinimumsuutlikkuse loomist ja kavandamisnõudeid, teabevahetust, koostööd ning ühiseid turvanõudeid oluliste teenuste operaatoritele ja digitaalse teenuse osutajatele. Oluliste teenuste operaatoritele ja digitaalse teenuse osutajatele ei tehta takistusi käesolevas direktiivis sätestatutest rangemate turvameetmete kohaldamiseks.

(7)

Selleks et hõlmatud oleks kõik asjakohased intsidendid ja riskid, tuleks käesolevat direktiivi kohaldada nii oluliste teenuste operaatorite kui ka digitaalse teenuse osutajate suhtes. Oluliste teenuste operaatoritele ja digitaalse teenuse osutajatele pandud kohustusi ei tuleks siiski kohaldada ettevõtjate suhtes, kes pakuvad üldkasutatavaid sidevõrke või üldkasutatavaid elektroonilisi sideteenuseid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2002/21/EÜ (3) tähenduses ja kelle suhtes kehtivad konkreetsed turva- ja terviklusnõuded, mis on sätestatud nimetatud direktiivis, ning neid ei tuleks kohaldada ka usaldusteenuse osutajate suhtes Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 910/2014 (4) tähenduses, kelle suhtes kehtivad nimetatud määruses sätestatud turvanõuded.

(8)

Käesolev direktiiv ei tohiks piirata liikmesriikide võimalust võtta vajalikke meetmeid, et tagada oma oluliste julgeolekuhuvide kaitse, tagada avalik kord ja julgeolek ning võimaldada kriminaalkuritegude uurimist, avastamist ja nende eest vastutusele võtmist. Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklile 346 ei tohi ühtki liikmesriiki kohustada andma teavet, mille avalikustamist ta peab oma oluliste julgeolekuhuvide vastaseks. Selles kontekstis on asjakohased nõukogu otsus 2013/488/EL, (5) mitteavalikustamise kokkulepped või mitteametlikud mitteavalikustamise kokkulepped, näiteks protokoll teabe tundlikkuse märgistamise kohta fooritulede analoogia põhjal.

(9)

Teatavate majandussektorite suhtes juba kohaldatakse või võidakse hakata tulevikus kohaldama sektoripõhiseid liidu õigusakte, mis sisaldavad võrgu- ja infosüsteemide turvalisusega seotud eeskirju. Kui liidu õigusaktid sisaldavad sätteid, millega kehtestatakse võrgu- ja infosüsteemide turvalisust või intsidentidest teatamist käsitlevad nõuded, tuleks kohaldada neid sätteid, kui need sisaldavad nõudeid, mis on toimelt vähemalt samaväärsed käesolevas direktiivis sisalduvate kohustustega. Liikmesriigid peaksid seega kohaldama sektoripõhiste liidu õigusaktide sätteid, sealhulgas jurisdiktsiooniga seotud sätteid, ning mitte rakendama oluliste teenuste operaatorite identifitseerimise protsessi, nagu on määratletud käesolevas direktiivis. Seoses sellega peaksid liikmesriigid teavitama komisjoni selliste eriõigusaktide kohaldamisest. Et teha kindlaks, kas sektoripõhistes liidu õigusaktides sisalduvad nõuded võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse ja intsidentidest teatamise kohta on samaväärsed käesolevas direktiivis sisalduvate nõuetega, tuleks arvesse võtta üksnes asjakohaste liidu õigusaktide sätteid ja nende kohaldamist liikmesriikides.

(10)

Veetranspordisektoris hõlmavad ettevõtjate, laevade, sadamarajatiste, sadamate ja laevaliiklusteenuste turvanõuded liidu õigusaktide kohaselt kõiki tegevusi, sealhulgas raadio- ja telekommunikatsioonisüsteeme, arvutisüsteeme ja -võrke. Osa kohustuslikest menetlustest puudutab kõigist intsidentidest teatamist ja seetõttu tuleks neid käsitada eriõigusaktina, niivõrd kui nimetatud nõuded on vähemalt samaväärsed käesoleva direktiivi vastavate sätetega.

(11)

Veetranspordisektori operaatorite identifitseerimisel peaksid liikmesriigid arvesse võtma olemasolevaid ja tulevasi, eelkõige Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni poolt välja töötatud rahvusvahelisi eeskirju ja suuniseid, et iga meretranspordiettevõtja saaks kasutada ühtset lähenemisviisi.

(12)

Panganduse ja finantsturutaristute puhul on regulatsioon ja järelevalve liidu tasandil äärmiselt ühtlustatud liidu esmase ja teisese õiguse ning koos Euroopa järelevalveasutustega välja töötatud normide abil. Pangandusliidus on kõnealuste nõuete kohaldamine ja nende täitmise järelevalve tagatud ühtse järelevalvemehhanismi abil. Pangandusliitu mittekuuluvate liikmesriikide puhul tagatakse see vastavate liikmesriikide pangandust reguleerivate asutuste poolt. Finantssektori muudes reguleerimisvaldkondades tagab Euroopa Finantsjärelevalve Süsteem järelevalvetavade ühtsuse ja lähendamise. Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve teostab samuti otsest järelevalvet ka teatavate üksuste (reitinguagentuurid ja kauplemisteabehoidlad) üle.

(13)

Panganduse ja finantsturutaristute sektori puhul on usaldatavusnõuete järgimise ja järelevalve oluliseks osaks operatsioonirisk. See hõlmab kõiki operatsioone, sealhulgas võrgu- ja infosüsteemide turvalisust, terviklikkust ja vastupidavust. Nimetatud süsteemide suhtes kohaldatavad nõuded, mis on sageli rangemad käesoleva direktiivi nõuetest, on sätestatud mitmes liidu õigusaktis, sealhulgas eeskirjades, mis käsitlevad krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet ning eeskirjades krediidiasutuste ja investeerimisühingute suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta, mis sisaldavad operatsiooniriski nõudeid; eeskirjades finantsinstrumentide turgude kohta, mis sisaldavad investeerimisühingute ja reguleeritud turgude riskihindamise nõudeid; eeskirjades börsiväliste tuletisinstrumentide, kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate kohta, mis sisaldavad kesksete vastaspoolte ja kauplemisteabehoidlate operatsiooniriski nõudeid, ning väärtpaberiarvelduse parandamist liidus ja väärtpaberite keskdepositooriume käsitlevates eeskirjades, mis sisaldavad operatsiooniriski nõudeid. Samuti on intsidentidest teatamise nõuded osa finantssektori tavapärasest järelevalvetavast ning need lisatakse sageli järelevalve käsiraamatutesse. Liikmesriigid peaksid nimetatud eeskirju ja nõudeid arvesse võtma eriõigusaktide kohaldamisel.

(14)

Nagu Euroopa Keskpank oma 25. juuli 2014. aasta arvamuses (6) märkis, ei mõjuta käesolev direktiiv liidu õiguse kohast eurosüsteemi makse- ja arveldussüsteemi järelevalve korda. Järelevalve eest vastutavatel asutustel oleks asjakohane vahetada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse alaseid kogemusi käesoleva direktiivi kohaselt pädevate asutustega. Sama kehtib Euroopa Keskpankade Süsteemi eurotsooni mittekuuluvate liikmete kohta, kes teostavad makse- ja arveldussüsteemi järelevalvet siseriiklike õigus- ja haldusnormide kohaselt.

(15)

Internetipõhine kauplemiskoht võimaldab tarbijatel ja kauplejatel sõlmida kauplejatega internetipõhiseid müügi- või teenuse osutamise lepinguid ning see on selliste lepingute sõlmimise lõplik sihtkoht. See ei peaks hõlmama internetipõhiseid teenuseid, mille abil üksnes vahendatakse kolmandate isikute teenuseid ja mille abil saab lõpuks lepingu sõlmida. Seetõttu ei peaks see hõlmama internetipõhiseid teenuseid, mis võrdlevad erinevate kauplejate konkreetsete toodete või teenuste hinda ning suunavad kasutaja seejärel eelistatud kaupleja juurde toodet ostma. Internetipõhise kauplemiskoha pakutavad andmetöötlusteenused võivad hõlmata tehingute töötlemist, andmete koondamist või kasutajate profiilianalüüsi. Tarkvarapoode, mis tegutsevad kolmandate isikute loodud rakenduste või tarkvaraprogrammide digitaalset levitamist võimaldavate veebipoodidena, tuleks käsitada internetipõhise kauplemiskoha ühe liigina.

(16)

Internetipõhine otsingumootor võimaldab kasutajal teha mis tahes teemal esitatud päringu alusel otsinguid üldiselt kõikidel veebisaitidel. Teise võimalusena võib otsingumootor keskenduda mõnes kindlas keeles veebisaitidele. Käesolevas direktiivis esitatud internetipõhise otsingumootori määratlus ei peaks hõlmama teatavaid otsingufunktsioone, mis piirduvad konkreetse veebisaidi sisuga, olenemata sellest, kas otsingufunktsiooni võimaldab väline otsingumootor. Samuti ei peaks see hõlmama internetipõhiseid teenuseid, mis võrdlevad erinevate kauplejate konkreetsete toodete või teenuste hinda ning suunavad kasutaja seejärel eelistatud kaupleja juurde toodet ostma.

(17)

Pilvandmetöötlusteenused hõlmavad suurt hulka toiminguid, mida saab pakkuda erinevate mudelite kohaselt. Käesolevas direktiivis tähendab mõiste „pilvandmetöötlusteenus“ teenust, mis võimaldab juurdepääsu jagatavate andmetöötlusressursside skaleeritavale ja paindlikule kogumile. Andmetöötlusressursid hõlmavad selliseid ressursse nagu võrgud, serverid või muu taristu, hoidlad, rakendused ja teenused. Mõiste „skaleeritav“ osutab andmetöötlusressurssidele, mis on nõudluse kõikumisega toimetulekuks pilveteenuse osutaja poolt paindlikult jaotatud, olenemata ressursside geograafilisest asukohast. Mõistet „paindlik kogum“ kasutatakse selliste andmetöötlusressursside kirjeldamiseks, mida pakutakse ja mis tehakse kättesaadavaks vastavalt nõudlusele, et kiiresti suurendada või vähendada kättesaadavaid ressursse vastavalt töökoormusele. Mõistet „jagatav“ kasutatakse selliste andmetöötlusressursside kirjeldamiseks, mida pakutakse paljudele kasutajatele, kellel on ühine juurdepääs teenusele, kuid andmete töötlemine toimub eraldi iga kasutaja jaoks, kuigi teenust osutatakse samade elektrooniliste seadmete abil.

(18)

Interneti vahetuspunkti (IXP, Internet Exchange Point) ülesanne on võrkude omavaheline ühendamine. IXP ei paku juurdepääsu võrgule ega toimi transiiditeenuse osutaja ega edastajana. Samuti ei osuta IXP muid teenuseid, mis ei seondu võrkude ühendamisega, kuigi see ei välista võimalust, et IXP operaator osutab ka võrkude ühendamisega mitteseotud teenuseid. IXP on olemas selleks, et ühendada omavahel tehniliselt ja organisatsiooniliselt eraldiseisvaid võrke. Tehniliselt eraldiseisva võrgu kirjeldamiseks kasutatakse mõistet „autonoomne süsteem“.

(19)

Liikmesriikide ülesandeks peaks olema määrata kindlaks, millised üksused vastavad oluliste teenuste operaatori määratluse kriteeriumitele. Järjepideva lähenemisviisi tagamiseks peaksid kõik liikmesriigid kohaldama oluliste teenuste operaatori määratlust ühetaoliselt. Sel eesmärgil on käesoleva direktiiviga ette nähtud konkreetsetes sektorites ja allsektorites tegutsevate üksuste hindamine, oluliste teenuste loetelu kehtestamine, ühise sektoriteüleste tegurite loetelu kaalumine, et teha kindlaks, kas potentsiaalsel intsidendil on oluline häiriv mõju, asjaomaseid liikmesriike hõlmav konsulteerimisprotsess üksuste puhul, kes osutavad teenuseid mitmes liikmesriigis, ning koostöörühma toetamine identifitseerimisprotsessis. Selleks et tagada võimalike turumuutuste täpne kajastamine, peaksid liikmesriigid identifitseeritud operaatorite loetelu regulaarselt läbi vaatama ja vajaduse korral seda ajakohastama. Liikmesriigid peaksid esitama komisjonile teabe, mis on vajalik selle hindamiseks, mil määral selline ühine metoodika on võimaldanud liikmesriikidel kõnealuse määratluse järjepidevat kohaldamist.

(20)

Oluliste teenuste operaatorite identifitseerimise protsessi käigus peaksid liikmesriigid vähemalt iga käesolevas direktiivis osutatud allsektori puhul hindama, milliseid teenuseid tuleb pidada elutähtsa ühiskondliku ja majandustegevuse säilitamise seisukohast olulisteks, ning seda, kas üksused, kes käesolevas direktiivis osutatud sektorites ja allsektorites kõnealuseid teenuseid osutavad, vastavad operaatorite identifitseerimise kriteeriumitele. Hindamaks seda, kas üksus osutab teenust, mis on oluline elutähtsa ühiskondliku või majandustegevuse säilitamise seisukohast, on piisav uurida, kas konkreetne üksus osutab teenuste loetelus sisalduvat teenust. Lisaks sellele tuleks näidata, et olulise teenuse osutamine sõltub võrgu- ja infosüsteemidest. Hindamaks seda, kas intsidendil oleks oluliselt häiriv mõju teenuste osutamisele, peaksid liikmesriigid võtma arvesse mitmeid sektoriüleseid tegureid, samuti sektoripõhiseid tegureid, kui see on asjakohane.

(21)

Oluliste teenuste operaatorite identifitseerimisel eeldab tegevuskoht liikmesriigis tegelikku ja tulemuslikku tegutsemist ning stabiilset tegevuskorraldust. Tegevuse õiguslik vorm (kas filiaali või juriidilisest isikust tütarettevõtja kaudu) ei ole selles osas määrav.

(22)

On võimalik, et käesolevas direktiivis osutatud sektorites ja allsektorites tegutsevad üksused osutavad nii olulisi kui ka mitteolulisi teenuseid. Näiteks lennutranspordi sektoris võivad lennujaamad osutada teenuseid, mida liikmesriik võib pidada olulisteks (näiteks lennuradade haldamine), kuid ka mitmesuguseid teenuseid, mida võib pidada mitteolulisteks (näiteks ostualade pakkumine). Oluliste teenuste operaatorite suhtes tuleks kohaldada konkreetseid turvanõudeid üksnes seoses nende teenustega, mida peetakse olulisteks. Operaatorite identifitseerimiseks peaksid liikmesriigid seetõttu kehtestama oluliseks peetavate teenuste loetelu.

(23)

Teenuste loetelu peaks sisaldama kõiki liikmesriigi territooriumil osutatavaid teenuseid, mis vastavad käesoleva direktiivi nõuetele. Liikmesriikidel peaks olema võimalik täiendada olemasolevat loetelu uute teenuste lisamisega. Teenuste loetelu peaks olema liikmesriikidele lähtealuseks, mis võimaldab oluliste teenuste operaatorite identifitseerimist. Selle eesmärk on teha kindlaks oluliste teenuste liigid käesolevas määruses osutatud sektorites, eristades neid mitteolulistest tegevustest, millega asjaomases sektoris tegutsev üksus võib tegeleda. Liikmesriikide kehtestatud teenuste loetelud oleksid täiendav alus kõikide liikmesriikide reguleerimistavade hindamiseks, pidades silmas identifitseerimisprotsessi järjepidevuse üldise taseme tagamist liikmesriikides.

(24)

Kui üksus osutab olulist teenust kahes või enamas liikmesriigis, siis peaksid asjaomased liikmesriigid identifitseerimisprotsessi eesmärgil pidama omavahel kahe- või mitmepoolseid arutelusid. Arutelude korraldamine peaks aitama neil hinnata operaatori tähtsust piiriülese mõju seisukohast ning võimaldama igal asjaomasel liikmesriigil esitada oma seisukohad operaatori osutatavate teenustega seotud riskide kohta. Asjaomased liikmesriigid peaksid selle protsessi käigus üksteise seisukohti arvesse võtma ja neil peaks seejuures olema võimalik paluda abi koostöörühmalt.

(25)

Identifitseerimisprotsessi tulemusel peaksid liikmesriigid võtma vastu siseriiklikud meetmed, et määrata kindlaks, milliste üksuste suhtes kehtivad võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse alased kohustused. Nimetatud tulemuse saavutamiseks võib vastu võtta kõigi olulisi teenuseid osutavate operaatorite loetelu või võtta vastu siseriiklikud meetmed, mis sisaldavad objektiivseid kvantifitseeritavaid kriteeriume (nt operaatori tootmismaht või kasutajate arv), mis võimaldavad kindlaks määrata üksused, mille suhtes kohaldatakse võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse alaseid kohustusi ja mille suhtes mitte. Olemasolevad või käesoleva määruse raames vastu võetud siseriiklikud meetmed peaksid hõlmama kõiki õiguslikke meetmeid, haldusmeetmeid ja poliitikaid, mis võimaldavad oluliste teenuste operaatorite identifitseerimist vastavalt käesolevale direktiivile.

(26)

Selleks et näidata oluliste teenuste identifitseeritud operaatori tähtsust asjaomases sektoris, peaksid liikmesriigid arvesse võtma nende operaatorite arvu ja suurust (näiteks turuosa või tootmismaht) ilma kohustuseta esitada teavet, mis avalikustaks identifitseeritud operaatorid.

(27)

Selleks et teha kindlaks, kas intsidendil oleks oluline häiriv mõju teenuse osutamisele, peaksid liikmesriigid arvesse võtma paljusid erinevaid tegureid, nagu asjaomasest teenusest era- või kutsealasel eesmärgil sõltuvate kasutajate arvu. Kõnealuse teenuse kasutamine võib toimuda otse, kaudselt või vahendaja kaudu. Hinnates intsidendi võimalikku mõju (raskusaste ja kestus) ühiskondlikule ja majandustegevusele või avalikule julgeolekule, peaksid liikmesriigid hindama ka seda, kui palju kulub tõenäoliselt aega, enne kui teenuse katkemine hakkaks avaldama negatiivset mõju.

(28)

Selleks et teha kindlaks, kas intsidendil oleks oluline häiriv mõju teenuse osutamisele, tuleks lisaks sektoriülestele teguritele arvesse võtta ka sektoripõhiseid tegureid. Energiatarnijate puhul võiksid sellised tegurid hõlmata mahtu või osakaalu liikmesriigi energiatootmises; naftatarnijate puhul päevast tarnemahtu; lennutranspordi, sealhulgas lennuväljade ja lennuettevõtjate, raudteetranspordi ja meresadamate puhul nende osakaalu riigi liiklusmahus ja reisijate või kaubavedude arvu aastas; panganduse ja finantsturgude taristu puhul nende süsteemset tähtsust koguvarade või koguvarade ja SKP suhtarvu alusel; tervishoiusektori puhul teenuseosutaja hoole all olevate patsientide arvu aastas; veetootmis-, -töötlemis- ja -varustusettevõtete puhul mahtu ning kasutajate arvu ja liiki, sealhulgas näiteks haiglad, avalikud teenused, organisatsioonid või üksikisikud ning alternatiivsete veeallikate olemasolu samas geograafilises piirkonnas.

(29)

Selleks et saavutada võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse kõrge tase ja see säilitada, peaks igal liikmesriigil olema riiklik võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse strateegia, milles oleks määratletud strateegilised eesmärgid ja konkreetsed poliitilised meetmed, mida rakendada.

(30)

Arvestades riikide juhtimisstruktuuride erinevusi ning selleks, et kaitsta juba kehtivat valdkondlikku korda või liidu reguleerivaid ja järelevalveasutusi ning et vältida dubleerimist, peaksid liikmesriigid saama käesoleva direktiivi alusel nimetada oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate võrgu- ja infosüsteemide turvalisusega seotud ülesannete täitmiseks rohkem kui ühe riikliku pädeva asutuse.

(31)

Piiriülese koostöö ja suhtluse hõlbustamiseks ja käesoleva direktiivi kohaselt vastu võetud sätete tõhusaks rakendamiseks on vaja, et iga liikmesriik nimetaks ühe riikliku ühtse kontaktpunkti, kes vastutab võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse alaste küsimuste koordineerimise ning liidu tasandi piiriülese koostöö eest. Pädevatele asutustele ja ühtsele kontaktpunktile tuleks anda piisavad tehnilised, rahalised ja inimressursid, mis võimaldaksid neile määratud ülesandeid tulemuslikult ja tõhusalt täita ning seeläbi saavutada käesoleva direktiivi eesmärgid. Kuna käesoleva direktiivi eesmärk on parandada siseturu toimimist usalduse ja kindlustunde suurendamise kaudu, siis peaksid liikmesriikide asutused suutma teha tõhusat koostööd majandustegevuses osalejatega ning neil peaks olema vastav struktuur.

(32)

Pädevad asutused või küberturbe intsidentide lahendamise üksused (CSIRTid, computer security incident response teams) peaksid saama teateid intsidentide toimumisest. Intsidentide teateid ei tuleks edastada otse ühtsetele kontaktpunktidele, välja arvatud juhul, kui need toimivad ühtlasi ka pädeva asutuse või CSIRTina. Pädev asutus või CSIRT peaks saama teha ühtsele kontaktpunktile ülesandeks edastada intsidentide teated teiste mõjutatud liikmesriikide ühtsetele kontaktpunktidele.

(33)

Liikmesriikide ja komisjoni tõhusa teavitamise tagamiseks peaks ühtse kontaktpunkti poolt koostöörühmale esitatav koondaruanne olema muudetud anonüümseks, et säilitada teadete ja oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate konfidentsiaalsust, sest parimate tavade vahetamiseks koostöörühmas ei ole andmed teavitajate identiteedi kohta vajalikud. Koondaruanne peaks sisaldama andmeid saadud teadete arvu ning teatatud intsidentide laadi kohta, näiteks turvarikkumise liik, raskusaste või kestus.

(34)

Liikmesriigid peaksid olema nii tehniliselt kui ka töökorralduse mõttes piisavalt varustatud, et vältida ja avastada võrgu- ja infosüsteemidega seotud intsidente ja riske ning neile reageerida ja nende mõju leevendada. Liikmesriigid peaksid seetõttu tagama, et neil oleks hästi toimivad ja olulistele nõuetele vastavad CSIRTid, mida tuntakse ka infoturbeintsidentidega tegelevate rühmadena (CERT), et tagada tulemuslik ja ühilduv suutlikkus tulla toime intsidentide ja riskidega ning tagada liidu tasandil tõhus koostöö. Selleks et igat liiki oluliste teenuste operaatorid ja digitaalse teenuse osutajad sellisest suutlikkusest ja koostööst kasu saaksid, peaksid liikmesriigid tagama, et kõigi liikide jaoks oleks kindlaks määratud vastav CSIRT. Arvestades küberturbealase rahvusvahelise koostöö tähtsust, peaks CSIRTidel olema võimalik lisaks käesoleva direktiivi kohaselt loodud CSIRTide võrgustikule osaleda ka rahvusvahelistes koostöövõrgustikes.

(35)

Enamik võrgu- ja infosüsteemide operaatoreid on eraettevõtjad ning seepärast on avaliku ja erasektori koostöö hädavajalik. Tuleks soodustada oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate endi mitteametlikke koostöömehhanisme võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse tagamiseks. Koostöörühmal peaks vajaduse korral olema võimalus kutsuda aruteludes osalema asjaomaseid sidusrühmi. Selleks et soodustada tulemuslikult teabe ja parimate tavade vahetamist, on tähtis tagada, et teabevahetuses osalevad oluliste teenuste operaatorid ja digitaalse teenuse osutajad ei oleks oma koostöö tõttu ebasoodsamas olukorras.

(36)

ENISA peaks liikmesriike ja komisjoni abistama, pakkudes neile oma teadmisi ja andes nõu ning toetades parimate tavade vahetamist. Eelkõige peaksid komisjon ja liikmesriigid saama ENISAga konsulteerida käesoleva direktiivi kohaldamise üle. Liikmesriikide suutlikkuse ja teadmiste parandamise huvides peaks koostöörühm pakkuma võimalusi ka parimate tavade vahetamiseks, liikmesriikide suutlikkuse ja valmisoleku alasteks aruteludeks ning vabatahtlikkuse põhimõttel aitama oma liikmetel hinnata riiklikke võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse strateegiaid, suurendada suutlikkust ning hinnata võrgu- ja infosüsteemide turvalisusega seotud õppusi.

(37)

Võimaluse korral peaks liikmesriigid saama käesoleva direktiivi kohaldamisel kasutada või kohandada olemasolevat organisatsioonilist struktuuri või olemasolevaid strateegiaid.

(38)

Koostöörühma ja ENISA vastavad ülesanded on vastastikku sõltuvad ja üksteist täiendavad. Üldiselt peaks ENISA abistama koostöörühma tema ülesannete täitmisel kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 526/2013 (7) sätestatud ENISA eesmärgiga aidata liidu institutsioonidel, organitel, asutustel ja ametitel ning liikmesriikidel ellu viia olemasolevate ja tulevaste liidu õigusaktide võrgu- ja infosüsteemide turvanõuetele vastavat poliitikat. Eelkõige peaks ENISA pakkuma abi valdkondades, mis vastavad tema enda ülesannetele, mis on sätestatud määruses (EL) nr 526/2013, nimelt analüüsida võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse strateegiaid, toetada liidu võrgu- ja infosüsteemide turvalisusega seotud õppuste korraldamist ja läbiviimist ning teabevahetust ja parimaid tavasid teadlikkuse suurendamise ja koolituse alal. ENISA peaks samuti osalema sektoripõhiste kriteeriumide alaste suuniste väljatöötamises, mida kasutatakse intsidendi mõju olulisuse kindlaks tegemiseks.

(39)

Selleks et edendada paremat võrgu- ja infosüsteemide turvalisust, peaks koostöörühm tegema asjakohastel juhtudel koostööd asjaomaste liidu institutsioonide, organite, asutuste ja ametitega, et vahetada oskusteavet ja parimaid tavasid ning anda nõu selliste võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse aspektide kohta, mis võivad mõjutada nende tööd, järgides samas piiratud juurdepääsuga teabe vahetamise suhtes kehtivat korda. Õiguskaitseasutustega koostöö tegemisel võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse küsimustes, mis võivad nende tööd mõjutada, peaks koostöörühm arvestama olemasolevate teabekanalite ja rajatud võrgustikega.

(40)

Teave intsidentide kohta on üha väärtuslikum üldsuse ja ettevõtjate, eelkõige väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate jaoks. Mõningatel juhtudel esitatakse sellist teavet juba riiklikul tasandil veebisaitide kaudu, konkreetse riigi keeles ja keskendudes peamiselt riikliku ulatusega intsidentidele ja juhtumitele. Arvestades seda, et ettevõtjad tegutsevad üha rohkem piiriüleselt ja kodanikud kasutavad internetipõhiseid teenuseid, tuleks intsidente puudutav teave esitada koondkujul liidu tasandil. CSIRTide võrgustiku sekretariaati julgustatakse looma veebisaiti või pakkuma mõnel olemasoleval veebisaidil erilehekülge, millel esitatakse üldsusele üldist teavet intsidentide kohta kogu liidus, keskendudes eelkõige ettevõtjate huvidele ja vajadustele. CSIRTide võrgustikus osalevaid CSIRTe julgustatakse esitama vabatahtlikult teavet sellisel veebisaidil avaldamiseks, ilma et seal avaldataks konfidentsiaalset või tundlikku teavet.

(41)

Kui teavet peetakse konfidentsiaalseks vastavalt liidu ja liikmesriikide ärisaladust käsitlevatele eeskirjadele, tuleks käesolevas direktiivis sätestatud toimingute tegemisel ja direktiivi eesmärkide täitmisel tagada konfidentsiaalsus.

(42)

Liikmesriikide võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse alase valmisoleku ja koostöö katsetamiseks on olulised küberjulgeolekuõppused, millel simuleeritakse reaalajas toimuvate intsidentide stsenaariume. ENISA poolt koordineeritavad ja liikmesriikide osalusel toimuvad tsükli CyberEurope õppused on kasulikuks vahendiks, mille abil testida ja koostada soovitusi selle kohta, kuidas tuleks intsidentidele reageerimist liidu tasandil aja jooksul parandada. Kuna praegu ei ole liikmesriigid kohustatud ei õppusi kavandama ega neil osalema, siis peaks CSIRTide võrgustiku loomine vastavalt käesolevale direktiivile võimaldama liikmesriikidel õppustel osalemist täpsete kavade ja strateegiliste valikute alusel. Käesoleva direktiivi alusel loodud koostöörühm peaks arutama õppusi puudutavaid strateegilisi otsuseid, eelkõige, kuid mitte ainult, õppuste regulaarset korraldamist ja stsenaariumide koostamist. ENISA peaks vastavalt oma mandaadile toetama üleliiduliste õppuste korraldamist ja läbiviimist, pakkudes oma teadmisi ja nõuandeid koostöörühmale ja CSIRTide võrgustikule.

(43)

Arvestades võrgu- ja infosüsteemide turvalisusega seotud probleemide globaalsust, on vaja teha tihedamat rahvusvahelist koostööd, et parandada turbestandardeid ja teabevahetust ning edendada ühtset üleilmselt lähenemist turvalisuse küsimustele.

(44)

Vastutus võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse tagamise eest lasub suuresti oluliste teenuste operaatoritel ja digitaalse teenuse osutajatel. Asjakohaste regulatiivsete nõuete ja asjaomase valdkonna vabatahtlike tegutsemisviiside kaudu tuleks levitada ja arendada riskihalduskultuuri, mis hõlmaks riskihindamist ja riskist lähtuvalt asjakohaste turvameetmete rakendamist. Samuti on oluline kehtestada usaldusväärsed võrdsed tingimused, et koostöörühm ja CSIRTide võrgustik saaks tulemuslikult toimida ja et tagatud oleks kõigi liikmesriikide tulemuslik koostöö.

(45)

Käesolevat direktiivi kohaldatakse üksnes selliste ametiasutuste suhtes, mis on identifitseeritud oluliste teenuste operaatoritena. Liikmesriikide ülesanne on tagada käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jäävate ametiasutuste võrgu- ja infosüsteemide turvalisus.

(46)

Riskihaldamismeetmed hõlmavad meetmeid igasuguste intsidendiriskide kindlakstegemiseks, riskide vältimise, avastamise ja käsitlemise ning riskide mõju leevendamise meetmeid. Võrgu- ja infosüsteemide turvalisus hõlmab salvestatud, edastatud ja töödeldud andmete turvalisust.

(47)

Pädevatel asutustel peaks olema võimalik võtta vastu riiklikke suuniseid selle kohta, milliste asjaolude puhul nõutakse oluliste teenuste operaatoritelt intsidentidest teatamist.

(48)

Paljud liidu ettevõtjad sõltuvad teenuste osutamisel digitaalse teenuse osutajatest. Kuna mõned digitaalsed teenused võivad olla nende kasutajate, sealhulgas oluliste teenuste operaatorite jaoks tähtis ressurss ning kuna sellistel kasutajatel ei pruugi alati olla alternatiivseid võimalusi, siis tuleks käesolevat direktiivi kohaldada ka selliste teenuste osutajate suhtes. Käesolevas direktiivis osutatud digitaalsete teenuste liigi turvalisus, pidevus ja töökindlus on oluline paljude ettevõtjate ladusaks tegevuseks. Mõne kõnealuse digitaalse teenuse katkemine võiks takistada sellest sõltuvate muude teenuste osutamist ning avaldada seega mõju olulisele ühiskondlikule ja majandustegevusele liidus. Seetõttu võib sellistel digitaalsetel teenustel olla otsustav tähtsus neist sõltuvate ettevõtjate ladusa tegevuse jaoks ning samuti kõnealuste ettevõtjate siseturul ja piiriüleses kaubanduses osalemise jaoks kogu liidus. Käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad digitaalse teenuse osutajad on sellised teenuseosutajad, kes osutavad digitaalseid teenuseid, millest paljud liidu ettevõtjad üha enam sõltuvad.

(49)

Digitaalse teenuse osutajad peaksid tagama turvalisuse taseme, mis on võrdväärne nende osutatavate digitaalsete teenuste turvalisust ohustava riski suurusega, arvestades nende teenuste tähtsust muude ettevõtjate tegevuse jaoks liidus. Digitaalse teenuse osutajatega võrreldes on praktikas risk suurem oluliste teenuste operaatorite puhul, kes on sageli olulised elutähtsa ühiskondliku ja majandustegevuse säilitamise seisukohast. Seetõttu peaks digitaalse teenuse osutajate turvanõuded olema leebemad. Digitaalse teenuse osutajatel peaks olema õigus vabalt otsustada, milliseid meetmeid nad peavad asjakohaseks oma võrgu- ja infosüsteemide turvalisust ohustavate riskide haldamiseks. Digitaalse teenuse osutajate piiriülese olemuse tõttu tuleks nende suhtes kohaldada liidu tasandil ühtsemat lähenemisviisi. Rakendusaktidega tuleks hõlbustada selliste meetmete täpsustamist ja rakendamist.

(50)

Kuigi riistvaratootjad ja tarkvaraarendajad ei ole oluliste teenuste operaatorite või digitaalse teenuse osutajatega võrreldavad ettevõtjad, suurendavad nende tooted võrgu- ja infosüsteemide turvalisust. Seetõttu on neil tähtis roll oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate toetamisel oma võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse tagamisel. Kõnealuste riist- ja tarkvaratoodete suhtes juba kohaldatakse kehtivaid tootjavastutuse eeskirju.

(51)

Oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate suhtes kehtestatud tehnilised ja korralduslikud meetmed ei tohiks tähendada, et konkreetset turustatavat info- ja kommunikatsioonitehnoloogilist toodet tuleks projekteerida, arendada või toota konkreetsel viisil.

(52)

Oluliste teenuste operaatorid ja digitaalse teenuse osutajad peaksid tagama nende kasutatava võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse. Eelkõige on tegemist eravõrgu ja erainfosüsteemidega, mida haldavad kas asutuse enda IT-töötajad või mille turvalisusega seotud teenused ostetakse sisse. Turvalisuse ja intsidentidest teatamisega seotud nõudeid tuleks asjaomaste oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate suhtes kohaldada olenemata sellest, kas nad hooldavad oma võrgu- ja infosüsteeme ise või ostavad selle teenuse sisse.

(53)

Vältimaks oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate ebaproportsionaalset finants- ja halduskoormust, peaksid nõuded olema proportsionaalsed asjaomase võrgu- ja infosüsteemi puhul esineva riskiga, võttes seejuures arvesse selliste meetmete kõrget tehnilist taset. Digitaalse teenuse osutajate puhul ei tuleks neid nõudeid kohaldada mikro- ja väikeste ettevõtjate suhtes.

(54)

Kui liikmesriikide ametiasutused kasutavad digitaalse teenuse osutajate pakutavaid teenuseid, eelkõige pilvandmetöötlusteenuseid, võivad nad soovida teenuste osutajatelt täiendavaid turvameetmeid lisaks digitaalse teenuse osutajate poolt käesoleva direktiivi nõuete kohaselt tavapäraselt pakutavatele. Nad peaksid saama seda nõuda lepinguliste kohustuste abil.

(55)

Käesolevas direktiivis esinevaid internetipõhise kauplemiskoha, internetipõhise otsingumootori ja pilvandmetöötlusteenuse määratlusi kasutatakse üksnes käesoleva direktiivi kohaldamise eesmärgil ning see ei piira nende mõistete määratlemist muudes õigusaktides.

(56)

Käesolev direktiiv ei tohiks takistada liikmesriikidel võtta vastu siseriiklikke meetmeid, millega kohustatakse avaliku sektori asutusi tagama konkreetseid turvanõudeid pilvandmetöötlusteenuste lepingute puhul. Selliseid siseriiklikke meetmeid tuleks kohaldada avaliku sektori asjaomase asutuse, mitte pilvandmetöötlusteenuse osutaja suhtes.

(57)

Arvestades põhimõttelisi erinevusi, mis esinevad oluliste teenuste operaatorite (eelkõige nende otsene seotus füüsilise taristuga) ja digitaalse teenuse osutajate (eelkõige nende piiriülene olemus) vahel, tuleks nimetatud kahe rühma suhtes esitatavate nõuete ühtlustamise puhul kasutada käesolevas direktiivis diferentseeritud lähenemisviisi. Oluliste teenuste operaatorite puhul peaks liikmesriikidel olema võimalus identifitseerida asjaomased operaatorid ja kehtestada nende suhtes käesolevas direktiivis sätestatutest rangemad nõuded. Liikmesriigid ei peaks identifitseerima digitaalse teenuse osutajaid, sest käesolevat direktiivi tuleks kohaldada kõigi selle kohaldamisalasse kuuluvate digitaalse teenuse osutajate suhtes. Lisaks peaksid käesolev direktiiv ja selle alusel vastu võetud rakendusaktid tagama digitaalse teenuse osutajate suhtes kehtivate nõuete ühtlustamise kõrge taseme turvalisuse ja intsidentidest teatamise valdkonnas. See peaks võimaldama digitaalse teenuse osutajate ühetaolist kohtlemist kogu liidus proportsionaalselt nende olemusega ja võimaliku riski tasemega.

(58)

Käesolev direktiiv ei tohiks takistada liikmesriikidel kehtestada turvalisuse ja intsidentidest teatamisega seotud nõudeid üksustele, mis ei ole käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvad digitaalse teenuse osutajad, ilma et see mõjutaks liikmesriikide liidu õiguse kohaseid kohustusi.

(59)

Pädevad asutused peaksid pöörama nõuetekohast tähelepanu mitteametlike ja usaldusväärsete infovahetuskanalite säilitamisele. Pädevatele asutustele teatatud intsidentide avalikustamisel tuleks seada tasakaalu üldsuse huvi saada ohtudest teada ning kahju, mida selline avalikustamine võib põhjustada intsidendist teatanud oluliste teenuste operaatorite ja digitaalse teenuse osutajate mainele ja kaubandustegevusele. Teatamiskohustuse rakendamisel peaksid pädevad asutused ja CSIRTid pöörama erilist tähelepanu sellele, et teave toote nõrkuste kohta jääks rangelt konfidentsiaalseks kuni asjakohase turvaparanduse avaldamiseni.

(60)

Digitaalse teenuse osutajate suhtes tuleks kohaldada paindlikku ja reageerivat järgnevat järelevalvet, mis on nende teenuste ja tegevuse laadist tulenevalt põhjendatud. Seetõttu peaks asjaomane pädev asutus võtma meetmeid üksnes tõendite saamisel, näiteks digitaalse teenuse osutajalt endalt, teiselt pädevalt asutuselt, sealhulgas teise liikmesriigi pädevalt asutuselt, või teenuse kasutajalt selle kohta, et digitaalse teenuse osutaja ei järgi käesoleva direktiivi nõudeid, võttes meetmeid eelkõige pärast intsidendi toimumist. Seega ei peaks pädeval asutusel olema üldist kohustust teostada järelevalvet digitaalse teenuse osutajate üle.

(61)

Pädevatel asutustel peaksid olema oma ülesannete täitmiseks vajalikud vahendid, sealhulgas õigus saada piisavat teavet võrgu- ja infosüsteemi turvalisuse taseme hindamiseks.

(62)

Intsidendid võivad tuleneda kuritegevusest, mille ennetamist, uurimist ja mille eest vastutusele võtmist toetab oluliste teenuste operaatorite, digitaalse teenuse osutajate, pädevate asutuste ja õiguskaitseasutuste vaheline koordineerimine ja koostöö. Kui kahtlustatakse, et intsident on seotud liidu või liikmesriigi õiguses määratletud raske kuriteoga, peaksid liikmesriigid julgustama oluliste teenuste operaatoreid ja digitaalse teenuse osutajaid arvatavalt raske kuritegevusega seotud intsidentidest asjakohastele õiguskaitseasutustele teatama. Asjakohasel juhul on soovitav, et erinevate liikmesriikide pädevate asutuste ja õiguskaitseasutuste vahelist koordineerimist hõlbustaksid Euroopa küberkuritegevuse vastase võitluse keskus (EC3) ja ENISA.

(63)

Sageli on intsidendi tagajärjeks isikuandmete kaitstuse rikkumine. Sellises olukorras peaksid pädevad asutused ja andmekaitseasutused omavahel koostööd tegema ja vahetama teavet kõigis asjaomastes küsimustes, et tulla toime intsidendi tagajärjel toimunud isikuandmetega seotud rikkumisega.

(64)

Jurisdiktsioon digitaalse teenuse osutajate üle tuleks omistada liikmesriigile, kus on asjaomase digitaalse teenuse osutaja peamine tegevuskoht liidus, mis põhimõtteliselt tähendab riiki, kus paikneb teenuseosutaja peakontor liidus. Tegevuskoht eeldab tegelikku ja tulemuslikku tegutsemist ning stabiilset tegevuskorraldust. Tegevuse õiguslik vorm (kas filiaali või juriidilisest isikust tütarettevõtja kaudu) ei ole selles osas määrav. See kriteerium ei tohiks sõltuda võrgu- ja infosüsteemide füüsilisest paiknemisest teatavas kohas; selliste süsteemide olemasolu ja kasutamine iseenesest ei tähenda peamist tegevuskohta ning ei ole seetõttu kriteeriumid, mille alusel teha kindlaks peamist tegevuskohta.

(65)

Kui digitaalse teenuse osutaja, kelle asukoht ei ole liidus, osutab teenuseid liidu piires, peaks ta nimetama oma esindaja. Selgitamaks välja, kas digitaalse teenuse osutaja pakub teenuseid liidu piires, tuleks kindlaks teha, kas on ilmne, et digitaalse teenuse osutaja kavatseb osutada teenuseid ühes või mitmes liikmesriigis asuvatele isikutele. Kavatsuse kindlakstegemiseks ei piisa vaid sellest, et liidus on juurdepääs digitaalse teenuse osutaja või vahendaja veebisaidile, e-posti aadressile või muudele kontaktandmetele, samuti ei piisa digitaalse teenuse osutaja asukohariigiks oleva kolmanda riigi üldkasutatava keele kasutamisest. Digitaalse teenuse osutaja kavatsus pakkuda teenuseid liidu piires võib ilmneda sellistest asjaoludest nagu ühes või mitmes liikmesriigis üldiselt kasutatava keele või vääringu kasutamine koos võimalusega tellida teenuseid selles teises keeles või liidus paiknevate klientide või kasutajate nimetamine. Esindaja peaks tegutsema digitaalse teenuse osutaja nimel ning pädevatel asutustel või CSIRTil peaks olema võimalik esindajaga ühendust võtta. Digitaalse teenuse osutaja peaks kirjaliku volitusega sõnaselgelt määrama esindaja tema nimel tegutsema seoses käesoleva direktiivi kohaste kohustustega, sealhulgas intsidentidest teatamise kohustusega.

(66)

Turvanõuete standardimine on turu poolt tingitud protsess. Selleks et tagada turvastandardite ühtne kohaldamine, peaksid liikmesriigid julgustama konkreetsete standardite järgimist ja vastavust neile, et tagada liidu tasandil võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse kõrge tase. ENISA peaks abistama liikmesriike nõuannete ja suunistega. Sel eesmärgil võib abi olla ühtlustatud standardite koostamisest, mida tuleks teha kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1025/2012 (8).

(67)

Käesoleva direktiivi kohaldamisalast välja jäävates üksustes võib toimuda intsidente, millel on oluline mõju nende osutatavatele teenustele. Kui need üksused leiavad, et sellistest intsidentidest teatamine on avalikes huvides, siis peaks neil olema võimalik teha seda vabatahtlikult. Pädev asutus või CSIRT peaksid sellised teated läbi vaatama, kui selline läbivaatamine ei ole asjaomaste liikmesriikide jaoks ebaproportsionaalselt ega liigselt koormav.

(68)

Selleks et tagada käesoleva direktiivi ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et määrata kindlaks koostöörühma toimimiseks vajalik menetluskord ja digitaalse teenuse osutajate suhtes kohaldatavad turva- ja teatamisnõuded. Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011 (9). Koostöörühma toimimiseks vajaliku menetluskorraga seotud rakendusaktide vastuvõtmisel peaks komisjon võimalikult suurel määral arvesse võtma ENISA arvamust.

(69)

Digitaalse teenuse osutajate turvanõudeid käsitlevate rakendusaktide vastuvõtmisel peaks komisjon võimalikult suurel määral arvesse võtma ENISA arvamust ning konsulteerima huvitatud sidusrühmadega. Lisaks julgustatakse komisjoni arvesse võtma järgmisi aspekte: süsteemide ja rajatiste turvalisuse puhul: füüsiline ja keskkonnaga seotud turvalisus, tarnete turvalisus, võrgu- ja infosüsteemide juurdepääsu kontroll ning võrgu- ja infosüsteemide terviklus; intsidentide käsitlemise puhul: intsidentide käsitlemise kord, intsidentide avastamise suutlikkus, intsidentidest teatamine ja teavitamine; talitluspidevuse haldamise puhul: teenuse järjepidevuse strateegia ja hädaolukorra lahendamise kavad, avariitaastesuutlikkus, ning seire, auditeerimise ja testimise puhul: seire- ja logipoliitika, hädaolukorra lahendamise harjutuskavad, võrgu- ja infosüsteemide testimine, turvalisuse hindamine ja nõuetele vastavuse seire.

(70)

Käesoleva direktiivi rakendamisel peaks komisjon pidama vastavalt asjakohast sidet asjaomaste valdkondlike komiteede ja asjaomaste organitega, mis on loodud liidu tasandil käesoleva direktiiviga hõlmatud valdkondades.

(71)

Komisjon peaks huvitatud sidusrühmadega konsulteerides käesoleva direktiivi sätted regulaarselt läbi vaatama, eelkõige selleks, et teha kindlaks, kas neid on vaja muuta seoses ühiskondlike, poliitiliste, tehnoloogia ja turutingimuste muutumisega.

(72)

Koostöörühmas ja CSIRTide võrgustikus riskide ja intsidentide kohta teabe jagamine ning intsidentidest riigi pädevatele asutustele või CSIRTidele teatamise nõude järgimine võib tingida isikuandmete töötlemist. Töötlemine peaks toimuma kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 95/46/EÜ (10) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 45/2001 (11). Käesoleva direktiivi kohaldamisel tuleks asjakohasel juhul kohaldada Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 1049/2001 (12).

(73)

Euroopa Andmekaitseinspektoriga konsulteeriti vastavalt määruse (EÜ) nr 45/2001 artikli 28 lõikele 2 ning ta esitas oma arvamuse 14. juunil 2013 (13).

(74)

Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse kõrge taseme tagamist liidus, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(75)

Käesolevas direktiivis järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhiõigusi ja põhimõtteid, eelkõige õigust eraelu ja edastatavate sõnumite puutumatusele, isikuandmete kaitset, ettevõtlusvabadust, õigust omandile ning õigust tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus ja õiglasele kohtulikule arutamisele. Käesolevat direktiivi tuleks rakendada kooskõlas nimetatud õiguste ja põhimõtetega,

a)

sätestatakse kõigile liikmesriikidele kohustus võtta vastu riiklik võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse strateegia;

b)

luuakse koostöörühm, mille eesmärk on toetada ja hõlbustada strateegilist koostööd ja teabevahetust ning luua usaldust ja kindlustunnet liikmesriikide vahel;

c)

luuakse küberturbe intsidentide lahendamise üksuste võrgustik („CSIRTide võrgustik“), et aidata luua liikmesriikide vahel usaldust ja kindlustunnet ning edendada kiiret ja tõhusat operatiivkoostööd;

d)

luuakse turva- ja teatamisnõuded oluliste teenuste operaatoritele ja digitaalse teenuse osutajatele;

e)

sätestatakse liikmesriikidele kohustused määrata riiklikud pädevad asutused, ühtsed kontaktpunktid ja CSIRTid, mille ülesanded on seotud võrgu- ja infosüsteemide turvalisusega.

a)

elektrooniline sidevõrk direktiivi 2002/21/EÜ artikli 2 punktis a sätestatud tähenduses;

b)

seade või omavahel ühendatud või seotud seadmete rühm, millest vähemalt ühes toimub mõne programmi kohaselt digitaalsete andmete automaatne töötlemine, või

c)

digitaalsed andmed, mida salvestatakse, töödeldakse, saadakse päringutega või edastatakse punktidega a ja b hõlmatud komponentide poolt nende töö, kasutamise, kaitsmise või hooldamise jaoks;

a)

üksus osutab teenust, mis on oluline elutähtsa ühiskondliku ja/või majandustegevuse säilitamise seisukohast;

b)

kõnealuse teenuse osutamine sõltub võrgu- ja infosüsteemidest ning

c)

intsidendil oleks oluliselt häiriv mõju nimetatud teenuse osutamisele.

a)

riiklikud meetmed, mis võimaldavad oluliste teenuste operaatorite identifitseerimist;

b)

lõikes 3 osutatud teenuste loetelu;

c)

iga II lisas osutatud sektori puhul identifitseeritud oluliste teenuste operaatorite arv ning operaatori tähtsus asjaomases sektoris;

d)

piirmäärad (kui need on olemas), mille abil määrata kindlaks asjakohane teenuse osutamise tase viitega artikli 6 lõike 1 punktis a osutatud teenusest sõltuvate kasutajate arvule või asjaomase oluliste teenuste operaatori tähtsusele, millele on osutatud artikli 6 lõike 1 punktis f.

a)

asjaomase üksuse poolt osutatavatest teenustest sõltuvate kasutajate arv;

b)

muude II lisas osutatud sektorite sõltumine üksuse poolt pakutavast teenusest;

c)

intsidentide võimalik mõju (raskusaste ja kestus) majandus- ja ühiskondlikule tegevusele või avalikule julgeolekule;

d)

üksuse turuosa;

e)

intsidendist mõjutatud geograafilise ala võimalik ulatus;

f)

üksuse tähtsus teenuse piisava kvaliteedi säilitamisel, võttes arvesse alternatiivide olemasolu kõnealuse teenuse osutamiseks.

a)

riikliku võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse strateegia eesmärgid ja prioriteedid;

b)

juhtimisraamistik, mille toel riikliku võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse strateegia eesmärgid ja prioriteedid ellu viia; see hõlmab valitsusasutuste ning muude asjaomaste osalejate ülesandeid ja vastutust;

c)

valmisoleku-, reageerimis- ja taastemeetmete, sh avaliku ja erasektori koostöö kindlaksmääramine;

d)

riikliku võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse strateegiaga seotud haridus-, teadlikkuse suurendamise ja koolitusprogrammide kirjeldus;

e)

riikliku võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse strateegiaga seotud teadus- ja arendustegevuse kavade kirjeldus;

f)

riski hindamise kava riskide kindlakstegemiseks;

g)

riikliku võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse strateegia rakendamises osalevate erinevate osalejate loetelu.

a)

anda strateegilisi suuniseid artikli 12 kohaselt loodud CSIRTide võrgustiku tegevuse kohta;

b)

vahetada parimaid tavasid artikli 14 lõigetes 3 ja 5 ja artikli 16 lõigetes 3 ja 6 osutatud intsidentidest teatamisega seotud teabevahetuse kohta;

c)

vahetada parimaid tavasid liikmesriikide vahel ning aidata koostöös ENISAga liikmesriike võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse alase suutlikkuse suurendamise alal;

d)

arutada liikmesriikide suutlikkust ja valmisolekut ning hinnata vabatahtlikkuse alusel riiklikke võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse strateegiaid ja CSIRTide tõhusust ning teha kindlaks parimad tavad;

e)

vahetada teavet ja parimaid tavasid teadlikkuse suurendamise ja koolituse kohta;

f)

vahetada teavet ja parimaid tavasid võrgu- ja infosüsteemide turvalisusega seotud teadus- ja arendustegevuse kohta;

g)

kui see on asjakohane, siis vahetada kogemusi võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse küsimustes liidu asjakohaste institutsioonide, organite ja asutustega;

h)

arutada asjakohaste Euroopa standardiorganisatsioonide esindajatega artiklis 19 osutatud standardeid ja spetsifikatsioone;

i)

koguda parimaid tavasid riskide ja intsidentide kohta;

j)

analüüsida igal aastal artikli 10 lõike 3 teises lõigus osutatud koondaruandeid;

k)

arutada võrgu- ja infosüsteemide turvalisusega seotud õppuste, haridusprogrammide ja koolituse osas tehtud tööd, sealhulgas ENISA tööd;

l)

vahetada ENISA abiga parimaid tavasid seoses oluliste teenuste operaatorite identifitseerimisega liikmesriikide poolt, sealhulgas mis puudutab riskide ja intsidentidega seotud piiriüleseid sõltuvusseoseid;

m)

arutada artiklites 14 ja 16 osutatud intsidentidest teatamise korda.

a)

vahetada teavet CSIRTide teenuste, tegevuste ja koostöösuutlikkuse kohta;

b)

intsidendist potentsiaalselt mõjutatud liikmesriigi CSIRTi esindaja taotlusel vahetada ja arutada asjaomast intsidenti ja sellega seonduvaid riske käsitlevat mittetundlikku äriteavet, aga samas võib iga liikmesriigi CSIRT keelduda sellesse arutellu panustamast, kui on olemas oht, et see kahjustab intsidendi uurimist;

c)

vahetada ja teha vabatahtlikkuse alusel kättesaadavaks mittekonfidentsiaalset teavet üksikute intsidentide kohta;

d)

liikmesriigi CSIRT esindaja taotlusel arutada koordineeritud reageerimist sama liikmesriigi jurisdiktsioonis tuvastatud intsidendile ning võimaluse korral määratleda koordineeritud reageerimine;

e)

toetada liikmesriike piiriüleste intsidentide käsitlemisel nende vabatahtliku vastastikuse abistamise põhimõttel;

f)

arutada, uurida ja teha kindlaks täiendavaid operatiivkoostöö vorme, sealhulgas seoses järgmisega:

g)

teavitada koostöörühma oma tegevusest ja punkti f kohaselt arutatud täiendavatest operatiivkoostöö vormidest ning taotleda sellega seonduvaid suuniseid;

h)

arutada võrgu- ja infosüsteemide turvalisusega seotud õppustelt, sealhulgas ENISA korraldatud õppustelt, saadud kogemusi;

i)

arutada üksiku CSIRT taotlusel kõnealuse CSIRT suutlikkust ja valmisolekut;

j)

anda suuniseid, et hõlbustada operatiivsete tavade lähendamist seoses käesoleva artikli operatiivkoostööd käsitlevate sätete kohaldamisega.

a)

olulise teenuse katkemisest mõjutatud kasutajate arv;

b)

intsidendi kestus;

c)

intsidendist mõjutatud geograafilise ala ulatus.

a)

oma võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse hindamiseks vajaliku teabe, sealhulgas dokumenteeritud turvapõhimõtted;

b)

tõendid turvapõhimõtete tõhusa rakendamise kohta, näiteks pädeva asutuse või tunnustatud audiitori poolt läbi viidud turvaauditi tulemused, ning viimasel juhul teeksid need tulemused ja nende aluseks olevad tõendid kättesaadavaks pädevale asutusele.

a)

süsteemide ja rajatiste turvalisus,

b)

intsidentide käsitlemine,

c)

talitluspidevuse haldamine,

d)

seire, auditeerimine ja testimine,

e)

vastavus rahvusvahelistele standarditele.

a)

intsidendist mõjutatud kasutajate ja eelkõige nende kasutajate arv, kes sõltuvad asjaomasest teenusest oma teenuste osutamisel;

b)

intsidendi kestus;

c)

intsidendist mõjutatud geograafilise ala ulatus;

d)

teenuse toimimise katkemise ulatus;

e)

majandus- ja ühiskondlikule tegevusele avalduva mõju ulatus.

a)

nende võrgu- ja infosüsteemide turvalisuse hindamiseks vajaliku teabe, sealhulgas dokumenteeritud turvapõhimõtete esitamist;

b)

artiklis 16 sätestatud nõuete täitmata jätmise heastamist.