LISA

1.   SISSEJUHATUS

Siin soovituses on kirjas ainult komisjoni arvamused. See ei muuda direktiivide ega määruste õiguslikke tagajärgi ega mõjuta Euroopa Kohtu siduvat tõlgendust energiatõhususdirektiivi (2012/27/EL) artiklite 7, 7a ja 7b ning V lisa kohta. Soovituse aluseks on tagasiside, mille komisjon on saanud liikmesriikidelt pärast energiatõhususdirektiivi 2012/27/EL ülevõtmist, ning teave, mille komisjon on saanud liikmesriikide teatistest ning riiklike energiatõhususe tegevuskavade ja aastaaruannete hindamisest (1).

Kokkuvõte Olulisimad direktiivi 2012/27/EL muudatused

1.

Energiasäästukohustuse ülesehitus ja sellega seotud sätted — Artiklid 7 (säästmisnõude üldreeglid), 7a (reeglid energiatõhususkohustuste süsteemide jaoks) ja 7b (reeglid alternatiivsete poliitikameetmete jaoks); — V lisa (ühtsed arvutamismeetodid ja põhimõtted) ning — juhtimismääruse kohased kavandamis- ja aruandluskohustused.

2.

Energiasäästukohustuse kohaldamisala (2021–2030) — Uus energia säästmise kohustuse periood 2021–2030 ja kohustuse pikendamine ka sellele järgnevatele aastatele (lõpptähtajata, aga 10aastase intervalliga läbivaatamise kohustusega alates 2027. aastast); — kohustus saavutada lõpptarbimises perioodil 2021–2030 igal aastal energiasääst, mis moodustab eelmise aasta tarbimisest vähemalt 0,8 % (Küprosel ja Maltal 0,24 %) (st rohkem kui jooksval perioodil); — võimalused liikmesriikidele arvutada säästu erinevalt, kui lõpptarbimises saavutatakse ikkagi nõutav kumulatiivne sääst, ning — liikmesriikide kohustus arvestada poliitikameetmete väljatöötamisel energiaostuvõimetuse leevendamise vajadusega vastavalt oma väljatöötatud kriteeriumidele.

3.

Poliitikameetmete mõju arvutamine — Liikmesriigid ei saa kohustuse täitmisel arvesse võtta ELi õiguse kohaldamisest tulenevat energiasäästu (v.a hoonete renoveerimisega seoses). Erandina võivad nad teatavatel tingimustel võtta vaid esimese kohustusperioodi (2014–2020) säästu arvutamisel arvesse uutele hoonetele kohaldatavatest riiklikest miinimumnõuetest tingitud säästu.

4.

Selgitused — Energiatõhususdirektiivi ülevõtmiseks on võrdselt lubatud nii energiatõhususkohustuste süsteemid kui ka alternatiivsed poliitikameetmed; — eri liiki poliitikameetmetest tulenev energiasääst tuleb arvutada energiatõhususdirektiivi V lisas sätestatud ühtsete põhimõtete ja meetodite alusel; — mõõtmise ja kontrollimise nõude selgitamine ning energiatõhususe parandamise meetmetest esindava valimi moodustamise olulisus; — liikmesriigid võivad energiatõhususdirektiivi artikli 20 lõike 6 kohaselt luua kas alternatiivse poliitikameetmena või energiatõhususkohustuste süsteemi osana riikliku energiatõhususfondi, kuhu kohustatud isikud teevad säästmise asemel sissemakseid kas säästu osa või kogu säästu ulatuses; — täiendavusnõude (energiasääst peab lisanduma säästule, mida oleks saavutatud igal juhul ka kohustatud või osalevate isikute kaasabita), sealhulgas teatavate tegurite, nagu iseenesest toimuvate muutuste, turumõju ja olemasoleva poliitika mõju selgitamine; — energiasäästu arvutamisel võetakse arvesse meetmete mõjukestust ja energiasäästuprotsendi aja jooksul kahanemist ning — V lisa nõuete täitmise korral võib arvesse võtta ka hoonetele või hoonetesse paigaldatud taastuvenergiaseadmetega saavutatud energiasäästu.

2.   KOHUSTUSPERIOODIL 2021–2030 NÕUTAVA ENERGIASÄÄSTU ARVUTAMINE

Punkti b kohaselt peavad liikmesriigid saavutama:

—	lõpptarbimise kumulatiivse energiasäästu ehk koguenergiasäästu perioodil 2021–2030 ning

—	selle perioodi igal aastal eelnevast aastast suurema säästu (selle suurus ei ole kindlaks määratud).

Kuigi esimesel kohustusperioodil (2014–2020) on kõigil liikmesriikidel ühesugune kohustus säästa igal aastal eelnenud aastaga võrreldes 1,5 %, teisel perioodil (2021–2030) see enam nii ei ole, sest Küprose ja Malta lõpptarbimise kumulatiivseks säästmiskohustuseks on siis igal aastal 0,24 % uut säästu (1).

Iga liikmesriik peab saavutama arvutatud kumulatiivse lõpptarbimise energiasäästu (st perioodi 2021–2030 koguenergiasäästu) 31. detsembriks 2030. Erinevalt esimesest perioodist ei saa liikmesriikide säästukogust paindlikkusvõimaluste kasutamisega vähendada (2).

Teisel kohustusperioodil ei pea liikmesriigid saavutama eelnenud aastaga võrreldes 0,8 % (Küpros ja Malta 0,24 %) (3) energia lõpptarbimise säästu igal aastal. Praegune paindlikkusvõimalus, mille kohaselt võib uue säästu jaotada kogu perioodi peale, kehtib endiselt ka teisel ja kolmandal perioodil (4).

2.1.   Teisel kohustusperioodil lõpptarbimises nõutava kumulatiivse energiasäästu arvutamine

Teise perioodi lõpptarbimise kumulatiivse energiasäästu arvutamiseks peab iga liikmesriik kõigepealt arvutama 2019. aastale eelnenud kolme aasta (st 2016–2018) keskmise energia lõpptarbimise (5).

Järgmine samm on korrutada see keskmine 0,8 %ga (Küprose ja Malta puhul 0,24 %ga) ja tulemuseks on iga-aastase uue säästu kohustuse suurus.

Näide

Liikmesriigi energiatarbimine oli 2016. aastal 102 miljonit naftaekvivalenttonni, 2017. aastal 98 ja 2018. aastal 100 – seega on kolme aasta keskmine 100 miljonit naftaekvivalenttonni.

Perioodi 2021–2030 lõpptarbimise kumulatiivse energiasäästu arvutamiseks on iga aasta uue säästu miinimumkogus 0,8 miljonit naftaekvivalenttonni (100 miljonit naftaekvivalenttonni × 0,8 %).

Seejärel saavad liikmesriigid arvutada kogu perioodi lõpptarbimise kumulatiivse säästu.

Näide

Liikmesriik saab oma 2016.–2018. aasta keskmiseks energia lõpptarbimiseks 100 miljonit naftaekvivalenttonni. Seega peaks 2021. aasta lõpptarbimise kogusääst olema (100 × 0,8 × 1 =) 0,8 miljonit naftaekvivalenttonni.

Kuna lõpptarbimise kumulatiivne energiasääst peab olema samaväärne vähemalt perioodi 2021–2030 iga aasta uue säästuga, peab liikmesriik arvutama igal järgmisel aastal nõutava uue energiasäästu aastani 2030.

2022. aasta kohustuslik lõpptarbimise kumulatiivne energiasääst oleks (100 × 0,8 % × 2 =) 1,6 miljonit naftaekvivalenttonni (sh 2022. aasta 0,8 miljonit naftaekvivalenttonni uut säästu, tabelis hallides lahtrites).

Iga järgneva aasta kohustusliku säästu (kuni 2030. aastani) saab arvutada samamoodi. 10aastase perioodi lõpptarbimise kohustuslik kumulatiivne energiasääst on 44,0 miljonit naftaekvivalenttonni (100 × 0,8 × 55).

Aasta	2021	2022	2023	2024	2025	2026	2027	2028	2029	2030
Lõppkasutuse energiasääst (miljonit naftaekvivalenttonni)										0,8	Energia lõppkasutuse kumulatiivne kogusääst (aastaks 2030)
									0,8	0,8
								0,8	0,8	0,8
							0,8	0,8	0,8	0,8
						0,8	0,8	0,8	0,8	0,8
					0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8
				0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8
			0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8
		0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8
	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8
Kokku (miljonit naftaekvivalenttonni)	0,8	1,6	2,4	3,2	4,0	4,8	5,6	6,4	7,2	8,0	44,0  (6)

2.2.   Statistiline andmestik

2.2.1.   Eurostati andmestiku kasutamine

Perioodi 2021–2030 jaoks tuleks kasutada Eurostati andmestikke, sest neid käsitatakse nõutava säästu arvutamise vaikeallikatena (vt juhtimismääruse III lisa punkti 1 alapunkt c).

Eurostat vaatas 2019. aastal energiabilansi ÜRO statistikakomisjoni rahvusvaheliste energiastatistikasoovituste (7) alusel läbi. Liikmesriikide energiatõhususpanuste ja energiasäästukohustuste jaoks on selles kehtestatud eraldi kategooria „energia lõpptarbimine (Euroopa 2020–2030)“ (8) (kood FEC2020-2030). See sisaldab energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b nõutut ja energiasäästu kohustuse jaoks tuleks kasutada just seda (9).

Uus kategooria sisaldab järgmisi muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1099/2008 (10) aritmeetilisi määratlusi.

Energia lõpptarbimine (Euroopa 2020–2030) [kõik tooted kokku] =

energia lõpptarbimine [kõik tooted kokku]

− energia lõpptarbimine [keskkonnasoojus (soojuspumbad)]

+ rahvusvaheline lennundus [kõik tooted kokku]

+ transformatsioonisisend (kõrgahjud) [kõik tooted kokku]

− transformatsiooniväljund (kõrgahjud) [kõik tooted kokku]

+ energiasektor (kõrgahjud) [tahked fossiilkütused]

+ energiasektor (kõrgahjud) [tööstuslikult toodetud gaasid]

+ energiasektor (kõrgahjud) [turvas ja turbatooted]

+ energiasektor (kõrgahjud) [põlevkivi ja õliliivad]

+ energiasektor (kõrgahjud) [nafta ja naftasaadused]

+ energiasektor (kõrgahjud) [maagaas]

2.2.2.   Alternatiivsete statistiliste allikate ja eksperdihinnangute kasutamine

Liikmesriigid võivad kasutada alternatiivseid statistilisi allikaid, aga peavad nende kasutamist ja tulemuseks saadavate koguste erinevust komisjonile saadetavas teatises selgitama ja põhjendama (vt juhtimismääruse III lisa punkti 1 alapunkt c).

Kui mingi aasta andmed ei ole liikmesriikidele aruande esitamise ajaks kättesaadavad, võib kasutada eksperdihinnanguid (mida tuleb taas teatises põhjendada). Kui pärast ametlike andmete kättesaadavaks saamist selgub, et hinnangu ja tegeliku koguse vahe on märgatav, tuleb nõutavat säästu viimase alusel korrigeerida.

Liikmesriikidel on juhtimissüsteemi kohaselt soovitatav korrigeerida hinnanguid ametlike andmete alusel nii pea kui võimalik ehk kui esitatakse järgmine (juhtimismääruses nõutav) aruanne (nt määruse artikli 14 lõike 1 kohaselt 30. juuniks 2023 esitatav riikliku energia- ja kliimakava ajakohastatud versioon).

2.2.3.   Transpordis kasutatav energia

Ilma et see mõjutaks energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 2 punkti b (11) kohaldamist, ei või liikmesriigid alates teisest perioodist jätta enam lähtekogusest välja transpordisektori energia lõpptarbimist.

2.2.4.   Oma lõppkasutuseks toodetud energia

Kuigi esimese kohustuseperioodi kumulatiivset lõppkasutuse energiasäästu arvutatakse lõpptarbijatele müüdud energia alusel, muutub energiatõhususdirektiivi kohaselt alates teisest perioodist arvutamisaluseks energia lõpptarbimine.

Seetõttu peavad liikmesriigid arvestama nende perioodide lähtekoguse hulka ka oma lõppkasutuseks toodetud energia (nt fotoelektrilised süsteemid, päikesekollektoritega toodetud soojus või jäätmete tööstuslik kütusega koos põletamine).

Eurostati kategooria „energia lõpptarbimine“ (kood B 101700), (12) mida kasutati energiatõhususdirektiivi läbirääkimiste ja vastuvõtmise ajal, hõlmas teatavaid taastuvaid energiaallikaid, mida kasutatakse hoonetele või hoonetesse paigaldatud seadmetega (päikeseenergia: fotoelektrilised seadmed ja päikesekollektorid, tuuleenergia, tahke biomass, biogaas ja vedelad biokütused) (13). Keskkonnasoojust (nt soojuspumpades kasutamiseks) energia lõpptarbimise kategooria ei hõlmanud. Et energiabilansi läbivaatamine ei muudaks kaasseadusandjate kokkulepitud energiasäästukohustust (energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõige 1), võttis Eurostat energiatõhususe otstarbel kasutusele kategooria „energia lõpptarbimine (Euroopa 2020–2030)“ (kood FEC2020-2030), mis ei sisalda keskkonnasoojust kuni 2030. aastani (14).

Kuigi juhtimismääruse III lisa punkti 1 alapunkti c kohaselt tuleb Eurostati andmestikku kasutada vaikeallikana, peavad liikmesriigid arvesse võtma kõiki riiklikul tasandil kättesaadavaid andmeid. Kui riiklikud allikad Eurostati andmetest erinevad ja on täpsemad, peavad liikmesriigid kasutama omi andmeid. Nende alusel tuleb arvutada lähtekogus ning anda riiklikus energia- ja kliimakavas teada, milliseid andmeallikaid kasutati (sh muud ametlikud või hinnangulised energia lõpptarbimise kogused, mida Eurostati andmestikus ei ole).

2.3.   Energiasäästu jaotamine perioodile 2021–2030

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 viimases lõigus on pandud liikmesriikidele kohustus otsustada, kuidas jaotada arvutatud uue säästu kogus kohustusperioodide peale nii, et nõutav lõppkasutuse kumulatiivne koguenergiasääst oleks saavutatud iga kohustusperioodi lõpuks.

Näited

Mõni liikmesriik võib valida ajas lineaarselt kasvava säästmise, teine võib otsustada hilisema alustamise kasuks ja nõuda teise kohustusperioodi keskpaigaks/lõpuks suuremat säästmist.

Muu liikmesriik võib jagada lõppkasutuses nõutava kumulatiivse energiasäästu (nt 44,0 miljonit naftaekvivalenttonni) nii, nagu näha järgmises tabelis; peaasi, et nõutav kumulatiivne sääst saavutatakse perioodil 2021–2030 (eeldusel, et kõigil meetmetel on püsiv mõju, mis tagab iga-aastase säästu vähemalt 2030. aastani).

Aasta	2021	2022	2023	2024	2025	2026	2027	2028	2029	2030
Lõppkasutuse energiasääst (miljonit naftaekvivalenttonni)										0,8	Energia lõppkasutuse kumulatiivne kogusääst (aastaks 2030)
									1,1	1,1
								0,5	0,6	0,6
							0,7	0,7	0,7	0,7
						0,6	0,6	0,6	0,6	0,6
					0,8	0,8	0,8	0,8	0,8	0,8
				1,0	1,0	1,0	1,0	1,0	1,0	1,0
			1,2	1,2	1,2	1,2	1,2	1,2	1,2	1,2
		0,9	0,9	0,9	0,9	0,9	0,9	0,9	0,9	0,9
	0,4	0,4	0,4	0,4	0,4	0,4	0,4	0,4	0,4	0,4
Kokku (miljonit naftaekvivalenttonni)	0,4	1,3	2,5	3,5	4,3	4,9	5,6	6,1	7,3	8,1	44

Kui liikmesriik kasutab energiatõhususkohustuste süsteemi, ei pea ta aru andma, kuidas säästmise kohutusperioodile jagab. Siiski on liikmesriikidel soovitatav see teave esitada, sest juhtimismääruse III lisa jaotise 3.1 punkti b kohaselt peavad liikmesriigid teada andma oodatava kumulatiivse ja iga-aastase säästu suuruse ning energiatõhususkohustuste süsteemi kestuse.

Liikmesriigid, kes kasutavad energiatõhususdirektiivi artikli 7b kohaseid alternatiivseid poliitikameetmeid ja/või sama direktiivi artikli 20 lõike 6 kohast riiklikku energiatõhususfondi, võivad vabalt otsustada, kuidas lõpptarbimiselt nõutavat kumulatiivset energiasäästu teisele perioodile jaotada. Soovi korral võivad nad kasutada (suvalise pikkusega) vaheperioode. Ent juhtimismääruse III lisa jaotise 3.2 punkti c kohaselt peavad liikmesriigid teada andma iga meetme kogu eeldatava kumulatiivse ja aastase säästu ning/või vaheperioodide energiasäästu.

3.   MUUD SÄÄSTUKOHUSTUSE ARVUTAMISE VIISID

3.1.   Suhe ja kohaldamisala

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud valikuvõimalused ei mõjuta sama artikli lõike 1 esimese lõigu punkti b kohast energiasäästukohustust. Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigetes 2 ja 4 lubatakse liikmesriikidel kasutada erinevaid arvutamismeetodeid (nt et arvestada teatavate riigile iseloomulike asjaoludega), aga selle tulemusena ei tohi nõutav energiasääst väheneda (st liikmesriigid peavad jälgima, et direktiivi artikli 7 lõikes 2 lubatud meetodi(te) kasutamise tulemus oleks sama suur minimaalne kumulatiivne energiasääst, mida nõutakse sama artikli lõike 1 esimese lõigu punktis b).

Seega olenemata sellest, kas liikmesriik kasutab energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigetes 2 ja 4 lubatud valikuvõimalusi, peab ta perioodil 2021–2030 lõppkasutuselt nõutava kumulatiivse energiasäästu (igal aastal vähemalt 0,8 %) (15) saavutama 2030. aasta 31. detsembriks. Et energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigetes 2 ja 4 lubatud paindlikkusevõimalused ei vähendaks kohustusperioodi lõpptarbimise jaoks arvutatud minimaalset energiasäästu, peab liikmesriikide enda aastane säästmisprotsent olema suurem kui sama artikli lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud kohustusliku kumulatiivse energiasäästu saavutamiseks vajalik (16). Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud võimaluste kasutamine ei ole kohustuslik.

3.2.   Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 2 sätestatud võimalused

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 2 lubatakse liikmesriikidel arvutada nõutavat energiasäästu:

—	kohaldades 2016.–2018. aasta keskmist lõpptarbijatele müüdava energia aastase säästu protsenti või energia lõpptarbimise säästu protsenti;

—	jättes arvutamise lähtekogusest täielikult või osaliselt välja transpordis kasutatava energia ja/või

—	kasutades vähemalt üht direktiivi artikli 7 lõikes 4 osutatud võimalust.

3.3.   Enda aastase säästu protsent ja arvutamise lähtekogus

Kui liikmesriik kasutab üht või mitut nimetatud võimalust, peab ta energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 3 kohaselt tegema kindlaks:

—	oma aastase säästu protsenti, mida kasutatakse lõppkasutuse kumulatiivse energiasäästu arvutamisel, tagamaks, et nõutav energiasääst ei oleks energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaselt nõutust väiksem, ning

—	arvutamise aluseks võetava lähtekoguse, millest võib täielikult või osaliselt välja jätta transpordis kasutatava energia (17).

Need tuleb arvutada energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaselt arvutatavale lõpptarbimise kumulatiivse säästu ja iga-aastase uue säästu protsendile lisaks (18).

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 5 teises lõigus on sätestatud, et olenemata sellest, kas liikmesriigid jätavad arvutamise aluseks võetavast lähtekogusest täielikult või osaliselt välja transpordis kasutatava energia või kasutavad mõnd lõikes 4 osutatud võimalust, peavad nad tagama, et kohustusperioodil 2021–2030 energia lõpptarbimises nõutava uue säästu netokogus ei ole väiksem kui kogus, mis saadakse sama artikli lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud aastase energiasäästu protsendi (0,8 %, Küprose ja Malta puhul 0,24 %) kohaldamisel.

3.4.   Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 4 sätestatud võimalused

Kohustusperioodil 2021–2030 võivad liikmesriigid kasutada üht või mitut energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 4 lubatud võimalust:

b)	jätta täielikult või osaliselt välja ELi heitkogustega kauplemise süsteemiga hõlmatud majandusharud;

c)	võtta arvesse teatav energia muundamise ja edastamise sektorist pärinev energiasääst;

d)	pärast 2008. aastat võetud varajased [üksik]meetmed, mis annavad säästu ka pärast 2020. aastat;

e)	2018–2020. aastani võetud üksikmeetmed, mis annavad säästu ka pärast 2020. aastat;

f)	jätta välja 30 % energiast, mis on toodetud uute taastuvenergiaseadmete kasutamise edendamise meetmete tulemusena hoonetele või hoonetesse paigaldatud seadmetega oma tarbeks; ning

g)	võtta arvesse teatav energiasääst, mis ületab perioodi 2014–2020 nõuet.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 5 punkti b kohaselt võib neid võimalusi kasutada ainult sama artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatava energiasäästu koguse arvutamiseks ning nendega saavutatud kogus ei tohi olla üle 35 % väiksem.

Eriti tähtis on meeles pidada, et neid võimalusi ei saa kasutada energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaselt lõpptarbimiselt nõutava kumulatiivse energiasäästu vähendamiseks. Teisisõnu, olenemata sellest, kas liikmesriigid jätavad arvutamise aluseks võetavast lähtekogusest täielikult või osaliselt välja transpordis kasutatava energia või kasutavad mõnd alternatiivset võimalust, peavad nad tagama, et kohustusperioodil 2021–2030 energia lõpptarbimises nõutava uue säästu netokogus ei oleks väiksem kui kogus, mis saadakse energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b osutatud aastase energiasäästu protsendi kohaldamise korral (19). Selleks on energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 5 nõue, et liikmesriigid peavad arvutama kasutatud valikuvõimaluste mõju kohustusperioodile (20).

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktides b ja f sätestatud valikuvõimalusi võib kasutada ainult sama artikli lõigete 2 ja 3 kohaseks lähtekoguse arvutamiseks. Saadud summad võib selle arvutuse tulemusest maha arvestada (järgides sätestatud piiranguid).

Punktides c, d, e ja g sätestatud valikuvõimalused on seotud energiasäästuga ning neid saab kasutada ainult energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaseks säästu arvutamiseks. Niisiis ei saa nende abil vähendada energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud energiasäästukohustust, küll aga võtta arvesse selle kohustuse täitmisel.

3.4.1.   Valikuvõimalustest lähemalt

3.4.1.1.   Heitkogustega kauplemise süsteemis osalevate majandusharude osaline või täielik väljajätmine (artikli 7 lõike 4 punkt b)

Kui liikmesriik kasutab ainult võimalust jätta osaliselt või täielikult välja heitkogustega kauplemise süsteemis osalevatele majandusharudele müüdav energia (energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punkt b), peab ta kindlaks tegema, mis koguses need majandusharud tarnitud või jaemüügist ostetud energiat kasutavad. Arvutuse aluseks võetakse heitkogustega kauplemise süsteemi direktiivi (21) I lisas loetletud tegevusteks kasutatav energia.

Seejärel lahutatakse saadud kogusest nimetatud lisas loetletud energiategevusteks kasutatav energia (üle 20 MW nimisoojusvõimsusega põletuskäitised (v.a ohtlike või olmejäätmete käitised), mineraalõli rafineerimise tehased ja koksiahjud) ja lennunduses kasutatav energia (22).

3.4.1.2.   Energia muundamise ja edastamise sektorist pärinev energiasääst (artikli 7 lõike 4 punkt c)

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktis c lubatakse liikmesriikidel arvestada sama artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatud energiasäästu hulka energia muundamise, jaotamise ja ülekande sektorite (sh tõhusa kaugkütte ja jahutuse taristu) energiasääst, mis on saavutatud energiatõhususdirektiivi artikli 14 lõikes 4 ja lõike 5 punktis b ning artikli 15 lõigetes 1–6 ja lõikes 9 sätestatud nõuete täitmise tulemusena (23).

3.4.1.3.   Pärast 31. detsembrit 2008 võetud uute üksikmeetmetega saavutatud energiasääst (artikli 7 lõike 4 punkt d)

Kui liikmesriik arvestab energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatud nõutud energiasäästu hulka pärast 31. detsembrit 2008 võetud uute üksikmeetmetega saavutatud energiasäästu, peab nende meetmete mõju (säästmine) jätkuma ka pärast 2020. aastat kohustusperioodil 2021–2030 ehk uut säästu tuleb saavutada ka pärast 31. detsembrit 2020. Energiatõhususdirektiivi artikli 2 punkti 19 kohaselt on üksikmeede „meede, mis viib energiatõhususe kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava paranemiseni ja mis võetakse poliitilise meetme tulemusel“. Lisaks peab energiasääst olema mõõdetud ja kontrollitud.

3.4.1.4.   2018. aasta algusest 2020. aasta lõpuni võetud üksikmeetmed (artikli 7 lõike 4 punkt e)

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punkti e kohaselt võib liikmesriik arvestada sama artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatud energiasäästu hulka poliitikameetmetega saavutatud energiasäästu, kui tõendab, et meetmed on viinud üksikmeetmeteni, mida võeti perioodil 1.1.2018–31.12.2020 ja mis annavad energiasäästu ka pärast seda.

Kui energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktis d on juttu üksikmeetmete rakendamisest perioodil 31.12.2008–31.12.2013, siis sama lõike punkti e kohaldatakse ainult perioodil 1.1.2018–31.12.2020 võetud üksikmeetmetele. See erinevus on oluline siis, kui liikmesriigid peavad 2008. aastal rakendatud üksikmeetme mõjukestuseks kuni 21 aastat või 2018. aastal rakendatud meetmel kuni 12 aastat. Tegelikkuses tähendab see, et esimesena mainitu on oluline pika mõjuga üksikmeetmete puhul, milleks on näiteks hoone välispiirde soojustamine.

3.4.1.5.   Hoonetele või hoonetesse paigaldatud uute taastuvenergiaseadmetega omatarbeks toodetud energia (artikli 7 lõike 4 punkt f)

Seda valikuvõimalust kasutades saavad liikmesriigid energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatavast energiasäästust välja jätta hoonetele või hoonetesse paigaldatud uute taastuvenergiaseadmetega omatarbeks toodetud energia, mille kogust saab kontrollida.

Selle võimaluse kasutamisel on kolm piirangut:

—	lähtekoguse arvutamisest võib välja jätta ainult kuni 30 % hoonele või hoonesse paigaldatud uute taastuvenergiaseadmetega omatarbeks toodetud energiast;

—	selle tulemusena ei või energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatud kogus väheneda üle 35 % ning

—	seda energiakogust ei tohi energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohase säästmiskohustuse arvutustest välja jätta.

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis e on sätestatud, kuidas saab hoonetele või hoonetesse taastuvenergiaseadmete paigaldamist edendavate meetmete tulemusena saavutatud energiasäästu arvesse võtta direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt nõutavas säästukoguses (24). Sellele mahupiiranguid ei kohaldata.

Kuna energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktis f on kirjas „tõendatult hoonete välispinnal ja hoonete sees (25) oma tarbeks toodetud energia kogusest“ (mitte tegelikult kasutatud kogusest), peavad liikmesriigid tegema kindlaks, kui palju (tuhat naftaekvivalenttonni, MW vms) uute paigaldiste edendamise poliitika tulemusena hoonetele paigaldatud taastuvenergiaseadmetega saadud energiat perioodil 2021–2030 oma tarbeks toodetakse, ning seda kontrollima. Kuna sättes on juttu tõendatavast kogusest, võib selleks arvesse võtta ainult pärast 31. detsembrit 2020 hoonetele või hoonetesse paigaldatud taastuvenergiaseadmetega perioodil 2021–2030 oma tarbeks toodetava energia hinnangulist keskmist kogust.

Juhtimismääruse artikli 21 punkti b alapunktis 3 on nõue, et liikmesriigid esitaks riikliku energia- ja kliimakava täitmise aurannetes teabe riiklike energiatõhususkohustuste süsteemide ja alternatiivsete poliitikameetmete rakendamise kohta. Seetõttu peavad nad alates 15. märtsist 2021 (ja pärast seda iga kahe aasta tagant) teada andma, kui palju energiat hoonetele või hoonetesse paigaldatud uute taastuvenergiaseadmetega on tegelikult oma tarbeks toodetud.

Näide

Järgmises tabelis on mittetäielik loetelu eri tehnoloogiast ja kui palju energiat võib nõutava energiasäästu koguse arvutamisest nende puhul välja jätta. Näiteks kui paigaldada päikesekollektor ja gaasikatel, saaks toota 1 000 kWh taastuvenergiat, aga 30 % (300 kWh) sellest võib arvutustest välja jätta (kui see ei ületa 35 % nõutud säästust).

Tehnoloogia		Energia lõpptarve (kWh)	Hoonetel toodetud taastuvenergia osakaal (%)	Säästueesmärgi vähendamiseks sobiv tootmine (kWh)	30 %, mille võib säästunõudest lahutada (kWh)
1)	Gaasil töötav kondensatsioonikatel	10 526	0	0
2)	Puidul töötav kondensatsioonikatel	10 870	100	10 870	3 261
3)	Soojuspump (võrguelektriga)	2 857	0	0
4)	Päikesekollektor koos gaasikatlaga	10 474	~10	1 000	300
	Päikesekollektor	1 000	100	1 000	300
	Gaasil töötav kondensatsioonikatel	9 474	0	0
5)	Fotoelektriline paigaldis	3 500	100	3 500	1 050

3.4.1.6.   Esimesel kohustusperioodil nõutud säästu ületav sääst (artikli 7 lõike 4 punkt g)

Liikmesriigid võivad arvata energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatud koguse hulka esimesel kohustusperioodil (2014–2020) nõutud säästu ületava säästu, kui:

—	selline sääst on energiatõhususkohustuste süsteemi kohaste üksikmeetmete või alternatiivsete poliitikameetmete tulemus ning

—	liikmesriik andis neist poliitikameetmetest teada riiklikus energiatõhususe tegevuskavas ja artikli 24 lõike 2 kohases eduaruandes (26).

4.   LÕPPKASUTUSELT NÕUTAVA KUMULATIIVSE ENERGIASÄÄSTU SAAVUTAMISE POLIITIKAMEETMED

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 10 kohaselt peavad liikmesriigid saavutama lõppkasutamiselt nõutava energiasäästu järgmiste meetmetega:

—	energiatõhususkohustuste süsteemi sisseseadmine;

—	alternatiivsete poliitikameetmete vastuvõtmine või

—	nende kahe kombinatsioon.

Energiatõhususdirektiivi artiklis 7 on selgitatud, et energiatõhususkohustuste süsteem ja alternatiivsed poliitikameetmed on ühtmoodi sobivad. Liikmesriikidele on võimaldatud märgatavat paindlikkust ja vabadust valida eri võimaluste seast oma oludele sobivaim meetod (27).

Energiatõhususdirektiivi artiklite 7a ja 7b lõikes 1 on nõue, et poliitikameetmed peavad olema loodud direktiivi artikli 7 lõike 1 kohase energiasäästu kohustuse täitmiseks ning sobima lõpptarbijate lõppkasutusele seatud energiasäästunõude täitmiseks. Poliitikameetmel võib siiski olla ka teisi eesmärke (nt energeetikaalase poliitikameetme puhul vajadus hoida, kaitsta ja parandada keskkonna kvaliteeti või edendada loodusvarade heaperemehelikku ja ratsionaalset kasutamist).

Energiatõhususdirektiivi artikli 2 punkti 18 kohaselt on poliitikameede „regulatiivne, finants-, fiskaal-, vabatahtlik või teabe andmise instrument, mille liikmesriik on ametlikult kehtestanud ja rakendanud turuosalistele toetava raamistiku, nõude või stiimuli loomiseks, et pakkuda ja osta energiateenuseid ja võtta muid energiatõhususe parandamise meetmeid“. Poliitikameetmeid, mille eesmärk ei ole energiatõhusus, mis on võetud vaid energiateenuste pakkumiseks/ostmiseks või mis viivad lõppkasutuses küll energiasäästuni, aga mitte lõpptarbijate seas, energiatõhususdirektiivi artikli 7 kohase säästu arvutamisel arvesse võtta ei saa. Igatahes peavad liikmesriigid meetmeid hoolega hindama ja tõendama, et energiasääst on nende otsene tulemus.

Olenemata sellest, kas liikmesriik otsustab energiatõhususkohustuste süsteemi või alternatiivsete poliitikameetmete kasuks, peab ta tagama, et need oleks lõpptarbimiselt 31. detsembriks 2030 (või meetmete vastuvõtmise asjast olenevalt järgneval säästmisperioodil) nõutava kumulatiivse energiasäästu saavutamiseks sobilikud.

Poliitikameetmete väljatöötamisel on oluline järgida järgmisi määratlusi (mis jäid muudetud energiatõhususdirektiivis samaks, mittetäielik loetelu).

Energiatõhususdirektiivi artikkel 2

„4)	„energiatõhusus“ – töö, teenuse, kauba või energiaväljundi ja energiasisendi vaheline suhe;

5)	„energiasääst“ – säästetud energia hulk, mis määratakse mõõtes ja/või hinnates tarbimist enne ja pärast energiatõhususe parandamise meetme rakendamist, tagades samas energiatarbimist mõjutavate välistingimuste normaliseerimise;

6)	„energiatõhususe paranemine“ – energiatõhususe suurenemine tehnoloogiliste, käitumuslike ja/või majanduslike muutuste tulemusel;“

„14)	„kohustatud isik“ – energiatarnija või energia jaemüügi ettevõtja, kes on seotud artiklis 7 osutatud riiklike energiatõhususkohustuste süsteemidega;

15)	„volitatud isik“ – juriidiline isik, kellele valitsus või muu avaliku sektori asutus on delegeerinud volitused arendada, juhtida või hallata rahastamiskava valitsuse või muu avaliku sektori asutuse nimel;

16)	„osalev isik“ – ettevõtja või avaliku sektori asutus, kes on võtnud endale vabatahtliku kokkuleppega kohustuse saavutada teatavad eesmärgid või kes on hõlmatud riikliku regulatiivse poliitikainstrumendiga;

17)	„avaliku sektori rakendusasutus“ – avalik-õiguslik asutus, kes vastutab energia või süsinikdioksiidi maksustamise, rahastamiskavade ja instrumentide, fiskaalsete stiimulite, standardite ja normide, energiamärgistuse süsteemide, koolitus- või haridustegevuse elluviimise või jälgimise eest;

18)

„poliitikameede“ – regulatiivne, finants-, fiskaal-, vabatahtlik või teabe andmise instrument, mille liikmesriik on ametlikult kehtestanud ja rakendanud turuosalistele toetava raamistiku, nõude või stiimuli loomiseks, et pakkuda ja osta energiateenuseid ja võtta muid energiatõhususe parandamise meetmeid;

19)	„üksikmeede“ – meede, mis viib energiatõhususe kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava paranemiseni ja mis võetakse poliitilise meetme tulemusel;

20)	„energiatarnija“ – füüsiline või juriidiline isik, sealhulgas jaotusvõrguettevõtja, kes vastutab energia transpordi eest selle tarnimiseks lõpptarbijatele või jaotusjaamadele, kes müüvad energiat lõpptarbijatele;

21)	„jaotusvõrguettevõtja“ – direktiivis 2009/72/EÜ määratletud jaotusvõrguettevõtja ja direktiivis 2009/73/EÜ määratletud jaotussüsteemi haldur;

22)	„energia jaemüügi ettevõtja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes müüb energiat lõpptarbijatele;

23)	„lõpptarbija“ – füüsiline või juriidiline isik, kes ostab energiat oma lõpptarbimiseks;

24)	„energiateenuseosutaja“ – füüsiline või juriidiline isik, kes tarnib energiateenused või muud energiatõhususe parandamise meetmed lõpptarbija seadmesse või ruumidesse;“

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 10 järgimiseks võivad liikmesriigid arvesse võtta perioodil 2021–2030 vastu võetud uutest poliitikameetmetest tulenevat energiasäästu. Samuti võivad nad arvesse võtta energiasäästu, mis tuleneb perioodi 2014–2020 või varasematest poliitikameetmetest, kui need vastavad energiatõhususdirektiivi artiklites 7, 7a või 7b sätestatud nõuetele.

Liikmesriigid võivad arvesse võtta energiasäästu poliitikameetmetest, mis võeti 31. detsembriks 2020 või hiljem, kui nende tulemuseks on uued üksikmeetmed, mida võetakse pärast 31. detsembrit 2020 ja enne 31. detsembrit 2030.

(Üksik)meetmete ja säästu näiteid

2010. aastal kehtestati hoonete energiatõhusamaks renoveerimise rahalise toetamise programm. Kui see on endiselt kehtiv ja teisel kohustusperioodil selle abil hooneid renoveeritakse, võib sellest tulenevat energiasäästu teise perioodi säästukohustuse täitmisel arvesse võtta.

Käitumise muutmisest tingitud säästmise edendamiseks ja transpordi tõhususe parandamiseks kehtestati enne 2021. aastat kütusemaks. Kui see on endiselt kehtiv ja mõjutab teisel kohustusperioodil mõõdetavalt ja tõendatavalt inimeste käitumist, võib sellest tulenevat energiasäästu teise perioodi säästukohustuse täitmisel arvesse võtta.

4.1.   Energiatõhususkohustuste süsteemid

Olulisim põhjus, miks valida energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud kumulatiivse energiasäästu nõude täitmiseks energiatõhususkohustuste süsteem, võiks olla see, et energia tarnijad, jaemüüjad ja turustajad on parimad tarbijate energiasäästu väljaselgitajad ning suudavad saavutada energiasäästu energiateenuste ärimudelites. Sellisel juhul peavad liikmesriigid määrama riigi tasandil ühe või mitu kohustatud isikut, (28) kes peavad saavutama lõpptarbijate seas energiasäästu (29). Kohustatud isik tuleb määrata objektiivsete mittediskrimineerivate kriteeriumide alusel, nagu sätestatud energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõikes 2.

Energiatõhususkohustuste süsteemiga seotud kohustatud isikute määramisel peaksid liikmesriigid võtma arvesse Euroopa Liidu Kohtu otsust kohtuasjas C-561/16. Kohus otsustas, et liikmesriigid võivad kehtestada „energiatõhususkohustused üksnes energiasektori teatud kindlaksmääratud ettevõtjatele, tingimusel et nende ettevõtjate määramine kohustatud isikuteks põhineb tõepoolest sõnaselgelt välja toodud objektiivsetel ja mittediskrimineerivatel kriteeriumidel, kuid seda asjaolu peab eelotsusetaotluse esitanud kohus kontrollima“ (30).

Peale selle peavad liikmesriigid kehtestama iga kohustatud isiku (alamkategooria) jaoks kohustusliku energiasäästu. Seejärel tuleb igale kohustatud isikule määrata kindel kogus, et saaks kontrollida, kas ta on selle säästnud või mitte.

Artikli 7a lõikes 4 antakse liikmesriikidele võimalus väljendada igalt kohustatud isikult nõutavat energiasäästu kogust kas lõpp- või primaarenergia tarbimisena, (31) kasutades selleks IV lisas esitatud ümberarvutustegureid.

Samuti võivad liikmesriigid otsustada lubada kohustatud isikutel täita kas kõik või osa riikliku õiguse kohasest kohustusest sissemaksena riiklikku energiatõhususfondi (või seda neilt nõuda) (32). Nad võivad lubada kohustatud isikutel arvestada oma kohustuse täitmise hulka ka energiateenuseosutaja (33) või muu kolmanda isiku saavutatud energiasäästu. Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 6 punkti a kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et energiasäästu sertifitseerimisel kasutatakse selget, läbipaistvat ja kõikidele turuosalistele avatud ning sertimiskulude minimeerimisele suunatud heakskiitmismenetlust (34).

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõikes 3 on selgitatud, et liikmesriigid ei tohi lubada energia müügiga tegelevatel ettevõtetel luua tõkkeid, mis heidutaks tarbijaid tarnijat vahetamast.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 5 kohaselt peavad liikmesriigid looma mõõtmis- ja kontrollisüsteemid, millega kontrollitakse dokumenteeritult vähemalt statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit energiatõhususe parandamise meetmetest, mille kohustatud isikud on kasutusele võtnud (35).

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 6 punkti b kohaselt võivad liikmesriigid lubada täitmise ülekandmist ehk lubada kohustatud isikutel arvestada konkreetsel aastal saavutatud sääst kas mõnele neljast eelnenud aastast või kolmest järgnevast aastast. Tuleb meeles pidada, et see võimalus:

—	kohaldub ainult alates 1. jaanuarist 2014. kasutusse võetud energiatõhususkohustuste süsteemist, mitte alternatiivsetest poliitikameetmetest tulenevale energiasäästule, ning

—	on ajaliselt piiratud: liikmesriigid võivad lubada kohustatud isikutel säästu üle kanda ainult konkreetse kohustusperioodi sees.

Teisisõnu ei tohi perioodil 2014–2020 saavutatud säästu pärast 31. detsembrit 2020 üle kanda. Samuti ei tohi perioodil 2021–2030 saavutatud säästu üle kanda enne 31. detsembrit 2020 ega pärast 31. detsembrit 2030. Pärast 2010. aastat ja enne 2014. aasta 1. jaanuari saavutatud säästu ei saa üle kanda energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud otstarbeks.

Kuna energiatõhususe direktiivi artikli 7 lõikes 8 on sõnaselgelt sätestatud erand, piirdub selle kohaldamine vaid sama artikli lõike 1 esimese lõigu punktis a nimetatud otstarbega.

Näited

Energiatõhususkohustuste süsteemi raames 2014. aastal saavutatud energiasäästu võib esitada 2017. aastal saavutatuna.

Energiatõhususkohustuste süsteemi raames 2014. aastal saavutatud energiasäästu ei või esitada 2021. aastal saavutatuna.

Energiatõhususkohustuste süsteemi raames 2018. aastal saavutatud energiasäästu võib esitada 2014. aastal saavutatuna.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 6 teises lõigus on sätestatud, et liikmesriigid „hindavad ja asjakohasel juhul võtavad meetmeid, et minimeerida energiatõhususkohustuste süsteemide otseste ja kaudsete kulude mõju rahvusvahelisele konkurentsile avatud energiamahukate tööstusharude konkurentsivõimele.“

Kulusid on üldjoontes kahte liiki:

—	investeerimiskulud ning

—	halduskulud (sh järelevalve ja aruandlus).

Komisjon tõendas olemasoleva tõendusmaterjali alusel oma mõjuhinnangus, (36) et energiatõhususkohustuste süsteemid on väga kulutasuvad. Selliste süsteemide rakendamisel on kohustatud isikutel kohustus jälgida, et nad saavutaks lõppkasutuses energiasäästu võimalikult väikeste investeerimis- ja halduskuludega, eriti kui need antakse edasi lõppkasutajatele. See nõue kehtib ka siis, kui kohustatud isikud otsustavad võtta arvesse energiatarnijate ja teiste kolmandate isikute saavutatud serditud energiasäästu.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõikes 7 on sätestatud kohustus, et liikmesriigid „avaldavad kord aastas kõikide kohustatud isikute või kohustatud isiku iga allkategooria saavutatud energiasäästu ja süsteemiga saavutatud koguenergiasäästu.“ Nad võivad selle teabe avaldada koos muude andmetega, mille nad peavad avalikustama. Kui keegi teine (nt komisjon) need andmed avalikustab, ei tähenda, et liikmesriik on kohustuse täitmisest vabastatud.

4.2.   Alternatiivsed poliitikameetmed

Energiatõhususdirektiivis selgitatakse, et liikmesriigid peaksid alternatiivsete poliitikameetmete väljatöötamisel ja rakendamisel seadma eesmärgiks suure paindlikkuse. Kuigi energiatõhususdirektiivis ei ole enam meetmeliikide loetelu, on selle poliitikameetme määratluses (artikli 2 punkt 18) esitatud siiski mittetäielik loetelu eri võimalustest: „regulatiivne, finants-, fiskaal-, vabatahtlik või teabe andmise instrument, mille liikmesriik on ametlikult kehtestanud ja rakendanud turuosalistele toetava raamistiku, nõude või stiimuli loomiseks, et pakkuda ja osta energiateenuseid ja võtta muid energiatõhususe parandamise meetmeid“.

Liikmesriigid võivad kaaluda kohalike taastuvenergiaühenduste rolli edendamist alternatiivsete poliitikameetmete elluviimises (37).

Energiatõhususdirektiivi V lisa punktis 3 on kirjas alternatiivsete poliitikameetmete väljatöötamise ja haldamise nõuded:

„a)	poliitikameetmed ja üksikmeetmed peavad andma kontrollitava lõpptarbimise energiasäästu;

b)	iga osaleva või volitatud isiku või avaliku sektori rakendusasutuse (vastavalt asjaoludele) vastutus peab olema selgelt kindlaks määratud;

c)	energiasääst, mis saavutatakse või mis tuleb saavutada, tuleb teha kindlaks läbipaistval viisil;

d)	nõutavat energiasäästu kogust või energiasäästu kogust, mis tuleb saavutada poliitikameetmega, tuleb väljendada energia lõpptarbimise või primaarenergia tarbimise kaudu, kasutades IV lisas sätestatud ümberarvutustegureid;

e)	volitatud isikute, osalevate isikute ja avaliku sektori rakendusasutuse saavutatud energiasäästu kohta tuleb esitada ja avalikustada aastaaruanne, nagu ka andmed energiasäästu iga-aastaste suundumuste kohta;

f)	tulemusi tuleb jälgida ja kui edusammud ei ole rahuldavad, tuleb võtta asjakohaseid meetmeid;

g)	ühest [üksikmeetmest] tulenevat energiasäästu võib teatada ainult üks isik;

h)	tuleb näidata, et teatatud energiasääst on oluliselt saavutatud tänu volitatud või osaleva isiku või avaliku sektori rakendusasutuse tegevusele.“

Energiatõhususdirektiivi artikli 7b lõike 2 kohaselt peavad liikmesriigid looma mõõtmis- ja kontrollisüsteemid, millega kontrollitakse dokumenteeritult vähemalt statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit alternatiivsetest energiatõhususe parandamise meetmetest (v.a maksustamine), mille osalevad või volitatud isikud on kasutusse võtnud.

Tuleb meeles pidada, et:

—	mõõtmine ja kontrollimine peab toimuma osalevatest ja volitatud isikutest sõltumatult (38) ning

—	statistiliselt olulist osa ja esindavat valimit tuleks mõista kui alamhulka, mis kajastab täpselt kõikide energiasäästumeetmete üldkogumit ja võimaldab seega teha suhteliselt usaldusväärseid järeldusi meetmete kohta tervikuna.

4.2.1.   Rahastamiskavad ja vahendid ning fiskaalsed ehk maksustiimulid (soodustused)

Tegemist on liikmesriigi kehtestatud poliitikameetmetega, mis viivad rahalise ja maksustiimuli kaudu energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate meetodite rakendamiseni ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju (39).

Tuleb meeles pidada, et:

—	mõju tuleb mõõta ja kontrollida osalevatest ja volitatud isikutest sõltumatult (40) ning

—

rahastamiskavade või vahendite korral peab rahastus pärinema: — avaliku sektori (EL või riik) vahenditest või — avaliku (EL või riik) ja erasektori (nt pangad, investeerimisfondid, pensionifondid) vahenditest, mida kasutatakse sõnaselgelt energia lõppkasutuse vähendamiseni viivate üksikmeetmete elluviimiseks.

4.2.2.   Riiklik energiatõhususfond

Liikmesriigid võivad energiatõhususdirektiivi artikli 20 lõike 6 kohaselt luua kas alternatiivse poliitikameetmena või energiatõhususkohustuste süsteemi osana riikliku energiatõhususfondi, kuhu kohustatud isikud saavad teha säästmise asemel (osaliselt või täielikult) sissemakseid.

Kui liikmesriik kehtestab energiatõhususe kohustuste peamise meetodina riikliku energiatõhususfondi aastaste sissemaksete süsteemi, tuleb riiklike õigusaktidega tagada, et:

—	saavutatud energiasääst oleks energiatõhususkohustuste süsteemi kohaselt saavutatuga samaväärne ning

—	rahastatavad meetmed vastavad energiatõhususdirektiivi artikli 7b, artikli 20 lõike 6 ja V lisa punkti 3 nõuetele (41).

Riiklik energiatõhususfond võib olla igasugune liikmesriigi asutatud fond, mille eesmärk on toetada riiklikke energiatõhususalgatusi. See võib olla loodud selliste majanduslike ja rahaliste toetuskavade, tehnilise abi, koolitamise ja teavitamise või muude selliste energiatõhusust suurendavate meetmete rahastamiseks, mis aitavad kaasa liidu õiguse eesmärkide saavutamisele (42). Üldiselt võiks avaliku sektori vahendeid (nt turutõrgete lahendamiseks: kulukategooriad või meetmed, mille jaoks turupõhised süsteemid ei sobi) ja erakapitali kombineerides saada tulemuslikumaid lahendusi.

Et rahastus sobiks energiatõhususdirektiivi artiklis 7 sätestatud otstarbeks, peab see pärinema:

—	avaliku sektori (EL või riik) vahenditest või

—	avaliku (EL või riik) ja erasektori (nt pangad, investeerimisfondid, pensionifondid, kohustatud isikud) vahenditest, mida kasutatakse sõnaselgelt energia lõppkasutuse vähendamiseni viivate üksikmeetmete elluviimiseks.

4.2.3.   Õigusaktid ja vabatahtlikud kokkulepped

Need on liikmesriigi kehtestatud poliitikameetmed, mis viivad energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate meetodite rakendamiseni ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju. Need võivad olla:

—	õiguslikult siduvad meetmed, mis sunnivad kasutama teatavat tehnoloogiat või meetodeid, või

—	vabatahtlikud kokkulepped, mille alusel ettevõtted või kohalikud omavalitsused võtavad endale kohustuse midagi teha (43).

Osalev isik on „ettevõtja või avaliku sektori asutus, kes on võtnud endale vabatahtliku kokkuleppega kohustuse saavutada teatavad eesmärgid või kes on hõlmatud riikliku regulatiivse poliitikainstrumendiga“.

4.2.4.   Standardid ja normid

Need on liikmesriigi kehtestatud poliitikameetmed, millega tahetakse parandada (nt) toodete, teenuste, hoonete ja sõidukite energiatõhusust (44). Nende meetmetega hõlmatud isikud on avaliku sektori rakendusasutused.

4.2.5.   Energiamärgistus

Need on liikmesriikide kehtestatud märgistamissüsteemid (liidu õiguse, nt energiamärgistuse õigusaktide või energiatõhususe märgistamise määruse (45) kohaselt kohustuslikest süsteemidest tulenevat säästu ei saa arvesse võtta) (46).

Energiasäästu kogust võivad mõjutada ka muud poliitikameetmed, mida samal ajal rakendatakse, seega ei saa kanda hinnatava meetme arvele kõiki pärast selle kehtestamist toimunud muutusi. Üksikmeetme ja säästu omavahelise seose tõendamiseks tuleb märgistamise mõju põhjalikult hinnata.

4.2.6.   Koolitamine (sh energiaalase nõustamise programmid)

Tegemist on liikmesriigi kehtestatud poliitikameetmetega, mis viivad energiatõhusa tehnoloogia või energiatõhusate meetodite rakendamiseni ja millel on energia lõpptarbimist vähendav mõju näiteks energiaaudiitorite või energiajuhtide koolitamise programmide või kodumajapidamiste energiaalase nõustamise programmide kaudu.

Tuleb meeles pidada, et:

—	avaliku sektori rakendusasutus peab nende meetmete üle järelevalvet tegema ning

—	neid tuleb põhjalikult hinnata, et teha kindlaks: — seos koolitamise ja sellele omistatava üksikmeetme vahel ning — ajavahemik, mil programmid võivad veel mõjuda (47).

4.2.7.   Muud alternatiivsed meetmed

Alternatiivsete poliitikameetmete loetelu ei ole täielik ja rakendada võib ka teistsuguseid meetmeid. Liikmesriigid peavad komisjonile saadetavas teatises siiski selgitama, kuidas nad saavutavad selliste meetmete abil samaväärse säästu ja järelevalve (48).

Energiatarbimise vähendamine ja taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamine hoonetes on olulised meetmed, mis vähendavad energiasõltuvust ja kasvuhoonegaaside heitkoguseid, eriti arvestades ELi 2030. aastaks püstitatud kaalukaid kliima- ja energiaeesmärke ning Pariisi kokkuleppe raames võetud üldkohustust. Seega saab hoonetele või hoonetesse taastuvenergiaseadmete paigaldamist soodustavaid poliitikameetmeid energiasäästu kohustuse täitmisel arvesse võtta (49).

Meetmed peavad olema loodud sellised, et võrreldes selle tehnoloogiaga, mis nende tõttu välja vahetatakse, tekiks lõppkasutuses energiasääst. Näiteks saab arvesse võtta säästu, mis tuleneb hoonetes tõhusamatele kütte-, jahutus- või sooja vee süsteemidele üleminekust, olenemata sellest, kas need seonduvad kuidagi taastuvenergeetikaga või mitte. Sellist säästu saab arvesse võtta isegi siis, kui asjaomase alternatiivse poliitikameetme olulisim eesmärk ei ole energiatõhususe suurendamine, aga liikmesriik peab suutma energiatõhususdirektiivi V lisa meetodeid ja põhimõtteid kasutades tõendada, et selline sääst on lisanduv, mõõdetav ja kontrollitav.

4.2.8.   Energia- või CO2-maks

Arvesse võib võtta liikmesriikide maksumeetmeid, mille eesmärk on vähendada energia lõpptarbimist. Liikmesriigid võivad kasutada maksumeetmeid ka koos muude meetmetega (nt toetused) (50).

Energiatõhususele suunatud maksustamise eesmärk on saada jagu energiatarbimisest tingitud turutõrgetest, maksustades teatavat liiki energiaallikaid või kasutusviise. CO2- ehk süsinikdioksiidimaks võib viia üksikmeetmeteni, mille eesmärk on minna üle vähem CO2 tekitavate energiaallikate kasutamisele. Tasub siiski meeles pidada, et selline allikakasutuse mõjutamine ei pruugi viia suurema energiatõhususeni.

Maksumeetmete eesmärk on panna tarbijad ja tootjad maksma kauba sotsiaalse maksumuse (sh CO2 tekitamise ja kasvuhooneefekti) eest.

Tegelikkuses koosnevad meetmed (51) tavaliselt alljärgnevast:

—	otsemeetmed – siia kuuluvad tasud, mis on otseselt seotud välise mõjuga ehk tegevusega, mis avaldab mõju nendega mitteseotud kolmandale isikule. Sellise meetme puhul eeldatakse nähtava ja kvantifitseeritava turutõrke olemasolu. Selline on näiteks CO2-maks; ning

—	kaudsed meetmed – välismõju tekitava või sellega seotud tarbekauba (nt vastavalt CO2 tekitavate kütuste või selliseid kütuseid kasutavate autode) maksustamine.

Liikmesriigid võivad energiasäästukohustuse täitmiseks kehtestada uuel perioodil (2021–2030) uued maksumeetmed ja/või jätkata esimese perioodi (2014–2020) meetmetega.

Et teha kindlaks, millist säästu võib pidada täiendavaks, (52) on V lisa punkti 2 alapunktis a sätestatud liikmesriikide kohustus hinnata, „kuidas energiatarbimine ja nõudlus muutuks, kui kõnealust poliitikameedet ei võetaks, võttes arvesse vähemalt järgmisi tegureid: energiatarbimise suundumused, tarbijate käitumise muutumine, tehnika areng ning muudest liidu ja liikmesriigi tasandil võetud meetmetest tulenevad muutused“.

Peale selle peaksid liikmesriigid maksumeetmete mõju arvutades arvestama V lisa punkti 4 nõudeid:

„a)	arvesse võetakse üksnes sellistest maksustamismeetmetest saadud energiasäästu, mille korral ületatakse madalaimat kütuste suhtes kohaldatavat maksustamismäära, mis on sätestatud nõukogu direktiivides 2003/96/EÜ ja 2006/112/EÜ;

b)	(energia) maksustamismeetmete mõju arvutamisel kasutatavad hinnaelastsused peavad kajastama energianõudluse reageerimist hinna muutumisele ning need tuleb kujundada kõige värskemate ja esindavamate ametlike andmete alusel;

c)	eraldi arvestatakse kaasnevatest maksustamispoliitika vahenditest, sealhulgas maksusoodustustest või fondi sissemaksest, saadud energiasääst.“

Liikmesriigid peaksid rakendama meetmeid, mille eesmärk on saavutada enam kui ette nähtud liidu õiguses:

—	energiatoodete ja elektrienergia maksustamise miinimummäärad (53) ning

—	energiat tarbivate toodete ja kaupadega seotud ühise käibemaksusüsteemi sätted (54).

(Energia) maksustamise meetmete mõju arvutamisel peavad liikmesriigid võtma arvesse nõudluse hinnaelastsust (hinnamuutuste mõju energianõudlusele) ning hindama seda kõige värskemate ja esindavamate ametlike andmeallikate alusel (55). Juhtimismääruse III lisa jaotise 3.3 punkti f kohaselt peavad liikmesriigid esitama teavet arvutamismeetodite kohta (sh energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 4 kohaselt kasutatud hinnaelastsuse ja selle kindlakstegemise meetodite kohta).

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 4 alapunkti c järgimiseks on vaja hinnata, milline on maksumeetmete ja teiste poliitikameetmete koosmõju. Kui liikmesriigid arvutavad maksumeetmete muude meetmetega koos kasutamise mõju, oleks soovitatav kasutada:

—	ainult lühiajalist nõudluse hinnaelastsust või

—	nii lühi- kui ka pikaajalist nõudluse hinnaelastsust, aga mitte võtta energiasäästu arvesse teiste meetmetega seoses (st käsitada maksumeedet paketi peamise poliitikameetmena).

Enne kohustusperioodi 2021–2030 rakendatud maksumeetmete puhul peaksid liikmesriigid pöörama erilist tähelepanu energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 teisele lõigule: „Liikmesriigid võivad arvesse võtta energiasäästu poliitikameetmetest, mis võeti hiljemalt 31. detsembril 2020 või pärast seda kuupäeva, tingimusel et selliste meetmete tulemuseks on uued üksikmeetmed, mida võetakse pärast 31. detsembrit 2020.“

Kui liikmesriik kombineerib maksu- ja toetusmeetmeid, peab ta pidama maksumeetmetest ja nendega seotud poliitikameetmetest (sh maksusoodustustest) tingitud energiasäästu üle arvet eraldi.

Kui kasutada kogu perioodi vältel ainult lühiajalist nõudluse hinnaelastsust, on vähem tõenäoline, et säästu arvestatakse topelt.

4.3.   Energiaostuvõimetust leevendavad poliitikameetmed

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 11 kohaselt peavad liikmesriigid oma energiasäästukohustuse täitmiseks vajalike poliitikameetmete väljatöötamisel arvestama vajadusega leevendada energiaostuvõimetust ning rakendama selleks asjakohasel juhul teatava osa riikliku energiatõhususkohustuste süsteemi energiatõhususmeetmetest, alternatiivsetest poliitikameetmetest või riiklikust energiatõhususfondist rahastatavatest programmidest/meetmetest esimesena haavatavates kodumajapidamistes (sh energiaostuvõimetutes) ja sotsiaaleluruumides (56).

Riiklike energia- ja kliimakavadega seoses peavad liikmesriigid juhtimismääruse artikli 3 lõike 3 punkti d (57) kohaselt hindama, kui palju on energiaostuvõimetuid kodumajapidamisi.

Liikmesriigid peaksid oma seniseid tavasid arvestades kehtestama kriteeriumid energiaostuvõimetuse käsitlemiseks poliitikameetmetes. Energiaostuvõimetuse all kannatajatele on kasuks ka hoonete energiatõhususe direktiivis (58) nõutud pikaajalised hoonefondi renoveerimise ja energiatõhususe parandamise meetmed. Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 2a kohaselt peavad liikmesriigid koostama pikaajalise strateegia nii avaliku kui ka erasektori elu- ja mitteeluhoonete renoveerimise toetamiseks, et saavutada 2050. aastaks väga energiatõhus hoonefond, mis ei tekita CO2.

See peab:

—	soodustama olemasolevate hoonete kulutasuvat muutmist energiasäästuhooneteks ning

—	hõlmama riiklike energiaostuvõimetuse leevendamise üksikmeetmete ülevaadet (59).

Seda energiaostuvõimetuse leevendamisega arvestamise nõuet kohaldatakse energiatõhususkohustuste süsteemi kohaselt võetud meetmetele ja alternatiivsetele poliitikameetmetele alates nõude jõustumisest ja riiklikku õigusesse ülevõtmisest/selles rakendamisest. Liikmesriikidel on vabadus otsustada, kumba neist poliitikameetmetest kasutada, sest mõlemad on võrdsed. Ent valitud meetmed peavad olema suunatud energiaostuvõimetuse leevendamisele.

ELi energiaostuvõimetuse jälgimiskeskus on komisjoni algatus, mis peaks aitama liikmesriikidel parandada energiaostuvõimetusega seotud mõõtmist, seiret ning teadmiste ja parima tava jagamist. See peaks aitama liikmesriike poliitikameetmete väljatöötamisel. Keskuse veebisaidi jaotises „Policies & Measures“ (60) on konkreetse poliitika ja meetmete näiteid.

4.4.   Sektorite valik

Liikmesriigid võivad ise valida, millis(t)ele sektori(te)le nad energiatõhususkohustuse täitmiseks energiatõhususdirektiivi artiklite 7a või 7b kohased poliitikameetmed kehtestavad (61).. Juhtimismääruse III lisa jaotiste 3.1, 3.2 ja 3.3 kohaselt peavad nad andma teavet selle kohta, millis(t)ele sektori(te)le (maksustamise puhul, millistele maksukohustuslaste rühmale) iga meede on suunatud. Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkti d kohaselt on lubatud meetmed, mille eesmärk on parandada toodete, seadmete, transpordisüsteemide, sõidukite, kütuste, hoonete ja ehitusdetailide, protsesside või turgude energiatõhusust (62).

Kui asjakohane, peaksid sellised meetmed olema kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/94/EL (63) kohaselt kehtestatud riiklike poliitikaraamistikega. Liikmesriigid võivad need suunata näiteks hoonetele või mõnele majandusharule.

Energiatõhususdirektiivi artikli 24 kohaselt esitatavates riiklikes energiatõhususe tegevuskavades ja aastaaruannetes esitatud hinnanguline saavutatud ja oodatav energiasääst peaks olema järgmine:

—	hoonetele suunatud meetmetest (nt renoveerimistoetused) tulenev sääst on üldjuhul kõige suurem;

—	suuruselt teine ja kolmas sääst peaks pärinema tööstusest ja transpordist ning

—

energiatõhususkohustuste süsteem (st sektoriteülene poliitika) annab suurima säästu poliitikameetme kohta; see hõlmab ka hooneid (meetmed, mis soodustavad küttesüsteemide väljavahetamist jms) (64). Muud kasutamata energiasäästupotentsiaaliga sektorid (nt transport ja veemajandus) võiksid aidata kaasa 2021.–2030. aasta säästukohustuse täitmisele.

4.4.1.   Transpordisektor

Liikmesriikide aruannete põhjal järeldas komisjon 2016. aasta mõjuhinnangus, et artikli 7 kohasest energiasäästust 6 % võiks olla seotud transpordisektorile suunatud meetmetega (65).

2014. aasta riiklike energiatõhususe tegevuskavadega võrreldes on liikmesriigid viimastes, 2017. aasta kavades värskendanud oma energiatõhususkohustuste süsteemide ja alternatiivsete poliitikameetmete loetelusid ning andnud teada rohkematest transpordimeetmetest. Sellest on näha, et transpordisektori perioodi 2014–2020 (potentsiaalse) energiasäästu osakaal võib olla suuremgi kui mõjuhinnangus arvatud.

Kuna transpordi lõppenergiatarbimine on lähtekoguses arvesse võetud, võib see sektor olla ilmselge koht, kuhu 2021.–2030. aasta säästukohustus suunata.

Näited

Poliitikameetmetega võiks edendada tõhusamaid sõidukeid (mis on paremad, kui Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EÜ) nr 443/2009, (66) (EL) nr 510/2011 (67) ja (EL) 2019/631 (68) või keskkonnahoidlike sõidukite direktiivis (69) ettenähtud miinimummäärad), üleminekut jalgratastele, jala käimisele ja ühistranspordile ning transpordinõudlust vähendavale linnaplaneerimisele.

Lisaks võib arvesse võtta ka meetmeid, millega soodustatakse uute ja tõhusamate sõidukite kasutuselevõttu, üleminekut paremate tõhususnäitajatega kütustele (mis vähendavad energiakulu kilomeetri kohta), eeldusel et järgitakse olulisuse ja täiendavuse nõuet (V lisa punkt 2).

4.4.2.   Veemajandussektor

Energia ja vesi on majanduselus tihedalt seotud ja seda mitmel tasandil. Vett on vaja energia tootmises näiteks jahutuseks, salvestamiseks, biokütuste või hüdroenergia tootmiseks. Energiat on vaja veemajanduses näiteks pumpamiseks, puhastamiseks, magestamiseks (70).

Energia tootmise sektor on 44 %ga suurim veetarbija (71). Vee- ja reovee sektori elektritarbimine moodustab liidu elektritarbimisest 3,5 % ning oodata on selle osakaalu suurenemist (72). Ühtlasi moodustavad 24 % ELis tarbitud veest lekked, mis näitab kui palju vett raisku läheb, kusjuures selle puhastamiseks on ka energiat kasutatud.

Juhtimismääruse ja muudetud energiatõhususdirektiivi jõustumisest alates kohaldatakse energiatõhususe esikohale seadmise põhimõtet. Koos teistega võib sellest põhimõttest kasu saada ka veemajandussektor.

(Energia)tõhus veemajandus võib anda märkimisväärset energiasäästu. Rahvusvahelise Energiaagentuuri andmetel on 10 % üleilmsest veetarbimisest seotud energia tootmisega ja see näitaja võib märgatavalt suureneda, sest propageeritakse mitut vähe süsinikdioksiidi tekitavat aga palju vett nõudvat protsessi (sh elektrienergia ja biokütuste tootmine ning süsinikdioksiidi kogumine ja säilitamine) (73). Seetõttu peaksid liikmesriigid uurima nutikate tehnoloogiate ja protsesside kasutamise potentsiaali energiasäästu saavutamiseks.

Kui liikmesriigid uurivad põhjalikult nutika tehnoloogia ja protsesside kasutamise potentsiaali energia säästmises (nagu energiatõhususdirektiivis (74) neid seda tegema ärgitatakse), võivad nad leida lahendusi, millega lõhkuda energia ja vee tarbimise omavaheline seos.

Näiteks võiksid liikmesriigid hinnata sademevee ja reovee eraldi puhastamise süsteemi ehitamise potentsiaali. Nii saaks vältida suurema puhastusvõimsuse vajadust, millega kaasneb ka suurem energiatarbimine.

Liikmesriigid on artikli 7 kohase energiasäästukohustuse täitmisega seoses teada andnud vaid vähestest veemajandusmeetmetest. Kõige sagedasemad meetmed on sooja vee tootmine päikesekollektorite (taastuvenergiat mittekasutavate sooja vee tootmise seadmete väljavahetamine) või tõhusamate gaasiboileritega, aga need on rohkem seotud sooja tootmise kui veemajandusega.

Võiks kaaluda kogu tarneahelat (jaotamine, kasutamine ja reoveepuhastus) hõlmavaid joogivee energiatõhusa tootmise poliitikameetmeid. Seni on riikide eesmärgid olnud veenappuse leevendamine ja veekvaliteedi parandamine. Peale tõhusamate pumpade paigaldamise saavutatakse teadaantud üksikmeetmete tulemusena energiasääst kaudselt ka väiksema veenõudluse ja vee korduskasutamise kaudu.

Veemajanduse energiasäästu potentsiaal lasub:

—	eri liiki vee tootmiseks ja puhastamiseks kasutatava energia koguse vähendamises ning

—	veenõudluse ja võrgukadude vähendamises, sest siis kulub pumpamisele ja puhastamisele vähem energiat.

Veemajanduse energiasääst võib anda hõlpu omavalitsuste eelarvetele. Eriti kui vee-ettevõte on omavalitsuse omandis, võib suure osa selle elektriarvest moodustada (reo)veejaamade elektritarbimine. Kuna näiteks omavalitsuste teadlikkus, kogemused ja võimed võivad olla väga erinevad, võib energia säästmise potentsiaali suurendamiseks olla kasu piirkondlikest või riiklikest programmidest, mis võimaldavad kogemuste jagamist ning tehnilist ja rahalist abi.

Näited

Liikmesriigid võiksid võtta meetmeid, mille eesmärk on säästa kogu tarneahelas energiat igat liiki vee tootmises, kasutamises ja kõrvaldamises:

—	joogivee tootmine (pumpamine, põhja- või pinnavee puhastamine, merevee magestamine);

—	veekadude vähendamine kogu jaotusvõrgus;

—	lõppkasutajate veekasutuse vähendamine (sh tööstuslikes protsessides, niisutamises, kodumajapidamistes);

—	veekasutuse vähendamine kodudes kasutatava vee korduvkasutamisega;

—	reovee puhastamine taaskasutamise või keskkonda laskmise eesmärgil (pumpamine, reovee puhastamine, soojuse tagastamine) ning

—	sademevee puhastamiseks kuluva energia vähendamine (sadeveesüsteemide puhastamiskoormuse vähendamine).

5.   ENERGIATÕHUSUSDIREKTIIVI MUUTMISE MÕJU ESIMESELE KOHUSTUSPERIOODILE

Liikmesriigid peavad muudetud energiasäästukohustuse täitmiseks vajalikud õigusnormid jõustama 18 kuu jooksul pärast direktiivi jõustumist ehk 25. juuniks 2020.

Liikmesriigid peavad järgima:

—	ühiseid energiatõhususkohustuste süsteemide või teiste poliitikameetmete mõju arvutamise meetodeid ja põhimõtteid (energiatõhususdirektiivi V lisa);

—	nõuet arvestada poliitikameetmete (energiatõhususkohustuste süsteemi ja alternatiivsete poliitikameetmete) väljatöötamisel vajadusega leevendada energiaostuvõimetust, kuigi energiaostuvõimetute kodumajapidamiste jaoks võib kasutada ka erimeetmeid (energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõige 11);

—	sätet, et ELi õiguse rakendamisest tulenevat säästu ei või arvestada, kui tegu ei ole renoveerimismeetmetega või seadmete ja sõidukite varase tõhusamate vastu vahetamisega (energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkt b);

—	nõuet, et energiasäästu arvutamisel tuleb võtta arvesse meetmete mõjukestust ja säästuprotsendi vähenemist aja jooksul (energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkt g alates selle jõustumisest), ning

—	nõuet, et säästmiskohustuse täitmisel ei tohi energiatõhususkohustuste süsteemi kuuluvad energia jaemüügi ettevõtted takistada tarbijatel teenuseosutajat vahetada (energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõige 3).

Liikmesriigid võivad muudetud energiatõhususdirektiivi üle võtta ja rakendada enne ettenähtud tähtpäeva. Sel juhul võivad nad enne esimese kohustusperioodi lõppu:

—	kasutada energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 8 sätestatud erandit;

—	kasutada energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis b sätestatud erandit ning

—	otsustada, et kohustatud isikud täidavad säästmiskohustuse kas osaliselt või täielikult rahalise sissemaksega riiklikku energiatõhususfondi (energiatõhususdirektiivi artikli 20 lõige 6).

Liikmesriigid, kes järgivad esimese perioodi energiasäästukohustuse arvutamisel energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktides a–d sätestatut, peavad esimeseks perioodiks valitud võimaluste mõju arvutama energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 5 punkti a kohaselt eraldi.

6.   ENERGIASÄÄSTUKOHUSTUSE TÄITMISE ARVUTAMINE

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 1 on kirjas, et kaks kohustusperioodi (sama lõike esimese lõigu punktis a nimetatud periood 2014–2020 ja punktis b nimetatud periood 2021–2030) on eraldiseisvad.

Nagu esimese perioodiga seoses juba selgitatud, võib perioodi energiasäästu hulka arvata põhimõtteliselt ainult asjaomasel perioodil saavutatud säästu, kui energiatõhususdirektiivis ei ole sätestatud teisiti.

Liikmesriigid ei või energiasäästu arvestada tagasiulatuvalt ehk energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 7 on sätestatud, et pärast 31. detsembrit 2020 säästetud koguseid ei või arvestada perioodil 2014–2020 nõutud koguste hulka.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 teise lõigu kohaselt võivad liikmesriigid arvestada perioodil 2021–2030 nõutud säästu hulka enne või pärast 31. detsembrit 2020 kehtestatud poliitikameetmetest tuleneva säästu, kui nende tulemusena võetakse pärast seda kuupäeva uusi üksikmeetmeid (75).

Põhimõtteliselt võivad liikmesriigid arvestada konkreetse aasta energiasäästu hulka ainult samal aastal saavutatud säästu. Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 6 punktis b on siiski võimalus lubada energiatõhususkohustuste süsteemi kasutamise korral kohustatud isikutel arvestada konkreetsel aastal saavutatud energiasäästu nii, nagu see oleks saavutatud mõnel eelmisest neljast või järgmisest kolmest aastast, kui need jäävad sama kohustusperioodi (sätestatud artikli 7 lõikes 1) sisse.

Näide

2014. aastal saavutatud säästu võib arvestada 2017. aastasse (kolm aastat hilisemaks), aga 2024. aastal säästetut ei saa arvestada 2020. aastasse (kuigi see jääb eelnenud nelja aasta sisse), sest see jääb teise kohustusperioodi.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 8 on sätestatud selle põhimõttega seotud erand. Kui kogu perioodil 31.12.2009–31.12.2014 või teatud osal sellest kehtinud energiatõhususkohustuste süsteemi kohaselt võisid kohustatud isikud kasutada täitmise ülekandmist (energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõike 6 punkt b), võib asjaomane liikmesriik arvestada pärast 2010. aastat ja enne 1. jaanuari 2014 saavutatud aastast energiasäästu mõnele aastale, mis jääb vahemikku 31.12.2013–1.1.2021, kui on täidetud energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 8 sätestatud tingimused:

„a)	energiatõhususkohustuste süsteem kehtis mis tahes ajal alates 31. detsembrist 2009 kuni 31. detsembrini 2014 ja see oli hõlmatud artikli 24 lõike 2 kohaselt liikmesriigi esitatud esimese riikliku energiatõhususe tegevuskavaga;

b)	energiasääst saavutati kohustuste süsteemi raames;

c)	energiasääst arvutatakse kooskõlas V lisaga; ning

d)	aastad, mille puhul on energiasäästu arvesse võetud nii, nagu oleks see saavutatud, on märgitud riiklikes energiatõhususe tegevuskavades.“

7.   ENERGIATÕHUSUSKOHUSTUSTE SÜSTEEMIDE VÕI ARTIKLITE 7, 7A JA 7B NING ARTIKLI 20 LÕIKE 6 KOHASELT VÕETAVATE MUUDE POLIITIKAMEETMETE MÕJU ARVUTAMISE ÜHISMEETODID JA PÕHIMÕTTED

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 9 kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et artiklites 7a ja 7b ning artikli 20 lõikes 6 osutatud poliitikameetmetest tulenev energiasääst arvutatakse kooskõlas V lisaga.

7.1.   Mõõtmismeetodid

7.1.1.   Poliitikameetmete (v.a maksustamise) mõju mõõtmise meetodid

Energiatõhususdirektiivi V lisa jaotises 1 on sätestatud meetodid, mille järgi arvutatakse artiklite 7, 7a, 7b ja artikli 20 lõike 6 täitmiseks saavutatud energiasääst (v.a maksumeetmetest tingitud sääst).

Kohustatud, osalevad ja volitatud isikud ning avaliku sektori rakendusasutused võivad kasutada järgmisi energiasäästu arvutamise meetodeid:

„a)	eeldatav sääst, võttes aluseks varasemaid energiatõhususe parandamise alaseid sõltumatult jälgitud tulemusi samalaadsetes käitistes. Üldine lähenemisviis on eelhindamine;

b)

mõõdetud sääst, mille puhul meetme või meetmepaketi kasutuselevõtul saavutatav sääst määratakse tegeliku energiatarbimise registreerimise teel, võttes vajalikul määral arvesse selliseid tarbimist mõjutada võivaid tegureid nagu täiendavus, kasutatavus, tootmistase ja ilm. Üldine lähenemisviis on järelhindamine;

c)

suhteline sääst, mille puhul kasutatakse hinnangulisi tehnilisi andmeid. Seda lähenemisviisi võib kasutada üksnes juhul, kui usaldusväärsete mõõtmisandmete saamine konkreetse käitise puhul on keeruline või ebaproportsionaalselt kallis, näiteks kui kompressor või elektrimootor asendatakse sellisega, millel on teistsugune energiatarbimine (kWh) kui sellel, mille säästu on sõltumatult mõõtnud või hinnanud riiklikult kehtestatud meetodite ja võrdlusaluste alusel kvalifitseeritud või akrediteeritud eksperdid, kes on kohustatud, osalevatest või volitatud isikutest sõltumatud;

d)

küsitluste alusel määratud sääst, mille puhul määratakse kindlaks tarbijate reaktsioon nõustamisele, teavituskampaaniatele, märgistamis- ja sertifitseerimissüsteemidele või arukate arvestite kasutuselevõtule. Seda lähenemisviisi võib kasutada üksnes tarbijakäitumise muutumisest tuleneva säästu puhul. Seda ei tohi kasutada füüsiliste meetmete paigaldamisest tuleneva säästu suhtes.“

7.1.2.   Maksumeetmetest tingitud säästu mõõtmise meetodid

Energiatõhususdirektiivi artikli 7b (76) kohaste maksustamisalaste poliitikameetmete abil saadud energiasäästu kindlakstegemisel kohaldatakse V lisa punktis 4 sätestatud järgmisi põhimõtteid:

„a)	arvesse võetakse üksnes sellistest maksustamismeetmetest saadud energiasäästu, mille korral ületatakse madalaimat kütuste suhtes kohaldatavat maksustamismäära, mis on sätestatud nõukogu direktiivides 2003/96/EÜ ja 2006/112/EÜ;

b)	(energia) maksustamismeetmete mõju arvutamisel kasutatavad hinnaelastsused peavad kajastama energianõudluse reageerimist hinna muutumisele ning need tuleb kujundada kõige värskemate ja esindavamate ametlike andmete alusel;

c)	eraldi arvestatakse kaasnevatest maksustamispoliitika vahenditest, sealhulgas maksusoodustustest või fondi sissemaksest, saadud energiasääst.“

7.2.   Meetmete mõjukestus ja kahanemine aja jooksul

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis i on kirjas, et „[e]nergiasäästu arvutamisel võetakse arvesse meetmete [mõju] kestust ja energiasäästu aja jooksul kahanemise määra. Selle arvutamiseks liidetakse kokku kogu üksikmeetmetest saadud energiasääst, mis saavutatakse üksikmeetme rakenduskuupäeva ja vastavalt kas 2020. aasta 31. detsembri või 2030. aasta 31. detsembri vahel. Liikmesriigid võivad kasutada ka muud arvutusmeetodit, mille tulemusena saadakse hinnanguliselt vähemalt sama suur summaarne energiasäästu kogus. Muu arvutusmeetodi kasutamisel peavad liikmesriigid tagama, et kõnealuse muu meetodiga arvutatud summaarne energiasäästu kogus ei ületaks seda energiasäästu kogust, mis saadakse, liites kokku kõikide üksikmeetmete energiasäästu, mis saavutatakse üksikmeetme rakenduskuupäeva ja vastavalt kas 2020. aasta 31. detsembri või 2030. aasta 31. detsembri vahel.“

Energia säästmise üksikmeetme mõjukestus viitab sellele, et sääst võib tekkida mitte ainult meetme rakendamise aastal, vaid ka järgnevatel aastatel. Niisiis on mõjukestus ajavahemik, mil üksikmeede annab mõõdetavat säästu.

Üksikmeetmest tuleneva mõju arvutamisel kogu selle mõjukestuse perioodil võivad liikmesriigid:

—

omistada igale üksikmeetmele selle rakendamisaasta ja teise kohustusperioodi lõpu (31.12.2030) vahelisel ajal sellest tingitud reaalse säästu – seda nimetatakse lihtmeetodiks (77). 2030. aastale järgnevale ajale säästu arvestada ei saa. Liikmesriigid võivad enne 2030. aastat kehtestatud poliitikameetmetest tingitud energiasäästu arvestada nimetatud aastale järgneva perioodi kohustuse täitmise hulka ainult siis, kui nende tulemusena võetakse üksikmeetmeid ka asjaomasel järgneval perioodil;

—	kasutada indeksit, mis näitab eeldatavat mõjukestust (78);

—	seada üksikmeetmetele omistatavale mõjukestusele (79) ülempiir (nt 5 aastat). Seda meetodit kasutav liikmesriik peab jälgima, et tulemus ei ole lihtmeetodiga saadust suurem, või

—	kasutada kogu mõjukestust, aga vähendada tulevaste aastate säästu (80) (nt 10 % aastas, kui see on mõistlik). Seda meetodit kasutav liikmesriik peab taas jälgima, et tulemus ei ole lihtmeetodiga saadust suurem.

Säästu arvamisel poliitikameetmest tuleneva kumulatiivse energiasäästu hulka peavad liikmesriigid võtma arvesse alljärgnevat:

i)	meetme rakendamise aeg;

ii)	aastase energiasäästu suurus ja

iii)	kas meetme tulemusena tekib energiasääst ka pärast 2030. aastat (81).

Hoonetele suunatud poliitikameetmetega seotud mõjukestuse hindamise suunised on ELi standardis EN 15459-1:2017 (82).

Eriti tähelepanelik tuleb olla seadmete vms paigaldamisega mitteseotud käitumuslike meetmete mõjukestuse arvutamisel (83). Käitumist mõjutavate meetmete mõju on väga lihtsalt tagasipööratav, sest muutunud käitumise jätkumise kestus võib oleneda väga paljudest teguritest. Näiteks kui energiatõhusam käitumine, mida propageeritakse, on säästlik sõidustiil, võib sellise koolituse mõju kesta juhist ja koolitusest olenevalt mõne aasta või aastaid.

Meetmete mõjukestuse arvutamise näiteid

1.   Lihtmeetod

Üksikmeede (nt akende vahetamine) säästab aastas 1 naftaekvivalenttonni energiat ja seda aastast aastasse. Kui üksikmeede võetakse 2021. aastal, säästetakse sellega sel aastal 1 naftaekvivalenttonn ja igal järgneval aastal kuni 2030. aastani ka sama palju (st kokku 10 naftaekvivalenttonni). Kui üksikmeede võetakse 2022. aastal, siis annab see perioodil 2022–2030 igal aastal 1 naftaekvivalenttonni säästu ehk kokku 9 naftaekvivalenttonni. Kui see aga võetakse 2030. aastal, läheb arvesse vaid selle aasta sääst ehk 1 naftaekvivalenttonn.

Liikmesriik peab säästma perioodi vältel 65 miljonit naftaekvivalenttonni ja eeldab, et suudab selle saavutada, korraldades iga aasta ühe teavituskampaania, mille tulemusena võetakse näiteks 1 miljon üksikmeedet (iga meetme tõhusus on korraldatud uuringu alusel 1 naftaekvivalenttonn), ja tehakse 1 miljon aknavahetust (millest igaühe eeldatav väärtus on 1 naftaekvivalenttonn). Iga teavituskampaania annaks igal korraldamisaastal 1 miljon naftaekvivalenttonni säästu ja 31. detsembrile 2030 eelneval kümnel aastal korraldatud 10 kampaania tulemusena säästetaks 10 miljonit naftaekvivalenttonni. Esimesel aastal toimunud miljon aknavahetust säästavad energiat 10 miljonit naftaekvivalenttonni, teisel aastal 9 miljonit naftaekvivalenttonni, kolmandal 8, neljandal 7, viiendal 6, kuuendal 5, seitsmendal 4, kaheksandal 3, üheksandal 2 miljonit ja kümnendal 1 miljon naftaekvivalenttonni ehk 31. detsembriks 2030 kokku 55 miljonit naftaekvivalenttonni. Seega on teavituskampaaniast ja aknavahetustest tulenev sääst 10 + 55 = 65 miljonit naftaekvivalenttonni.

Lühema mõjuga üksikmeede (näiteks teavituskampaania) võib aga säästa selle toimumise aastal 1 naftaekvivalenttonni ja pärast seda mitte ühtegi. Ükskõik mis aastal seda ajavahemikus 2021–2030 korraldatakse, on selle panus 1 naftaekvivalenttonn.

Kui liikmesriik kehtestab 10aastase kohustusperioodi algul peamiselt lühikese mõjuga üksikmeetmeid, peab ta artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b sätestatud säästu saavutamiseks võtma hiljem lisameetmeid.

Lihtmeetod vastab selgelt tingimusele, et arvutusmeetod peab näitama tegelikult saavutatud energiasäästu. Ent liikmesriigid võivad pidada alternatiivseid meetodeid sobivamaks.

2.   Indekseerimismeetod

Üks alternatiiv on määrata igale üksikmeetmele selle mõjukestust väljendav indeks. Teavituskampaania indeksiks võidakse määrata 0,25, aga aknavahetusele 6. Kui kumbki neist üksikmeetmetest säästab 1 naftaekvivalenttonni aastas, siis oleks teavituskampaaniale omistatud energiasääst (1 × 0,25 toe) = 0,25 naftaekvivalenttonni. Aknavahetusele omistatud sääst oleks, olenemata meetme võtmise aastast, (1 × 6) = 6 naftaekvivalenttonni.

Teavituskampaania annaks seega 0,25 miljonit naftaekvivalenttonni säästu selle korraldamise aastal ehk 2030. aastale eelnenud 10 aasta jooksul korraldatud 10 kampaaniat annaks kokku 2,5 miljonit naftaekvivalenttonni. Kui perioodi jooksul tehakse 7 miljonit aknavahetust, säästetakse 7 miljonit naftaekvivalenttonni korrutatud kuuega ehk 42 miljonit naftaekvivalenttonni. Siis saaks teavituskampaaniast ja aknavahetustest tulenevaks säästuks arvestada 2,5 + 42 = 44,5 miljonit naftaekvivalenttonni.

Seda meetodit kasutav liikmesriik peab jälgima, et tulemus ei ole lihtmeetodiga saadust suurem.

3.   Ülempiiri meetod

Teine alternatiiv on määrata üksikmeetmete mõjukestusele ülempiirid. Näiteks võidakse valida viieaastane ülempiir. Teavituskampaaniale omistatav sääst oleks näiteks 1,25 miljonit naftaekvivalenttonni: 0,25 aastal 2022, 0,25 aastal 2023, 0,25 aastal 2024, 0,25 aastal 2025 ja 0,25 aastal 2026. Aknavahetusele omistatav sääst oleks, olenemata vahetamise aastast, näiteks (1 × 5) = 5 naftaekvivalenttonni: 1 tonn aastal 2022, 1 aastal 2023, 1 aastal 2024, 1 aastal 2025 ja 1 aastal 2026.

Seda meetodit kasutav liikmesriik peab jällegi tagama, et tulemus ei ole lihtmeetodiga saadust suurem.

Energiatõhususele suunatud poliitikameetme täieliku väärtuse kajastamiseks on energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis i nõue, et liikmesriigid peavad arvestama meetmega saavutatud energiasäästu vähenemisega aja jooksul (84). Nõude eesmärk on, et säästu arvutataks realistlikult, arvestades näiteks seda, et uus energiasäästlik toode ei pruugi mõne aasta pärast enam sama suurt säästu anda (85). Niisiis peavad liikmesriigid sellega oma metoodikas arvestama. Vähenemisprotsent võib olla poliitikameetmeti erinev ning liikmesriik peab sellest energiatõhususdirektiivi V lisa punkt 2 alapunkti i kohaselt teada andma ja selle lahti seletama (86).

7.3.   Täiendavus

Täiendavusnõudega tuleb arvestada kõigi poliitikameetmete puhul. Selle peamised põhimõtted on kirjas energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktides a ja b.

„a)

Näidatakse, et selline sääst on saadud lisaks säästule, mis oleks saadud igal juhul ilma kohustatud, osalevate või volitatud isikute tegevuseta või avaliku sektori rakendusasutuste tööta. Et teha kindlaks, milline sääst on täiendav sääst, hindavad liikmesriigid, kuidas energiatarbimine ja nõudlus muutuks, kui kõnealust poliitikameedet ei võetaks, võttes arvesse vähemalt järgmisi tegureid: energiatarbimise suundumused, tarbijate käitumise muutumine, tehnika areng ning muudest liidu ja liikmesriigi tasandil võetud meetmetest tulenevad muutused.

b)	Sääst, mis tuleneb liidu siduva õiguse rakendamisest, loetakse säästuks, mis oleks saadud igal juhul, ja seega ei saa seda teatada artikli 7 lõike 1 kohase energiasäästuna.“

See tähendab, et kui ELi õiguses on nõue, et liikmesriigid peavad saavutama teatava säästu, võivad nad arvesse võtta ainult nõudest suuremat säästu, aga kui on täidetud ka teised tingimused (nt kui saab tõendada, et sääst on tingitud konkreetsest (üksik)meetmest, ja seda ka kontrollida).

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis a on ka nõue, et liikmesriigid peavad välja selgitama turu suundumused ja koostama lähtestsenaariumi. See on eriti tähtis selleks, et mitte lugeda mõju hulka ka iseenesest toimuvaid muutusi, mis on tarnijakohustuste ja rahalise toetuse kavade puhul tavalised. Näiteks kui riikliku renoveerimistoetuse kava raames toetatakse aastas 100 üksikmeedet, oleks mõned neist võetud niikuinii (toetuseta) ja need tuleb välja arvata.

Samuti siis, kui mingi poliitika kehtib mitu aastat, on väga tõenäoline, et see kujundab turu ümber. Näiteks arvestavad sellega erasidusrühmad oma toodete ja teenuste arendamise strateegias jm. See aga tähendab näiteks, et praegused turusuundumused võivad olla osaliselt varasema poliitika tulemus. Seega, kui korraldatakse niikuinii toimuvate muudatuste mõju hindamine, selgub tõenäoliselt, et osa mõjust on üle kandunud varasematest aastatest. Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktides b ja c on sätestatud nende põhimõtetega seotud erandid.

„… Erandina kõnealusest nõudest võib olemasolevate hoonete renoveerimisega saavutatud säästu teatada artikli 7 lõike 1 kohase energiasäästuna, tingimusel, et on järgitud V lisa punkti 3 alapunktis h osutatud olulisuse kriteeriumi. Säästu, mis saadakse uute hoonete jaoks selliste riiklike miinimumnõuete kohaldamisest, mis on kehtestatud enne direktiivi 2010/31/EL ülevõtmist, võib teatada artikli 7 lõike 1 punkti a kohase energiasäästuna, tingimusel et on järgitud olulisuse kriteeriumi ning et liikmesriigid on kooskõlas artikli 24 lõikega 2 oma riiklikes energiatõhususe tegevuskavades sellisest säästust teada andnud.

c)

Arvesse võib võtta üksnes sellist säästu, mis ületab järgmist: i) Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EÜ) nr 443/2009 ning (EL) nr 510/2011 rakendamise tõttu uutele sõiduautodele ja uutele väikestele tarbesõidukitele kehtivad liidu heitenormid; ii) direktiivi 2009/125/EÜ rakendusmeetmete rakendamise järel teatavate energiamõjuga toodete turult eemaldamise liidu nõuded.“

Peale selle on liikmesriikidel vaja võtta arvesse määruses (EL) 2019/631 sätestatud määrasid ning pärast läbivaadatud keskkonnahoidlike sõidukite direktiivi kehtima hakkamist teatavate maanteetranspordivahendite puhul ka keskkonnahoidlike ja heiteteta sõidukite riigihangetega seotud miinimumeesmärke, kusjuures riiklikes õigusaktides sätestatud määrad peavad eelnimetatud liidu õigusaktides sätestatutest rangemad olema.

7.3.1.   Täiendavus ja hoonete renoveerimisega seotud meetmed (87)

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis b on sätestatud üldreegel, et liidu siduva õiguse rakendamisest tulenev sääst loetakse säästuks, mis oleks saadud igal juhul, ja seega ei saa seda direktiivikohase säästukohustuse täitmise hulka arvestada.

Üldiselt on hoonete energiatõhususega seotud ehitusnormides ELi õiguse (hoonete energiatõhususe direktiiv) kohased nõuded ja need on ehitajate tavapraktika.

Erandina võivad liikmesriigid võtta oma kohustuse täitmise jaoks arvesse kogu renoveerimisest saadava säästu, kui on täidetud energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 3 alapunktis h sätestatud olulisuse kriteerium ja kogu sääst tuleneb renoveerimist edendavatest poliitikameetmetest. Samuti peavad liikmesriigid tõendama, et sellistest meetmetest tulenev sääst on suurem kui nendeta oleks säästetud. Ka tuleb tõendada, et arvesse võetava säästu saavutamises osalesid kohustatud, osalevad või volitatud isikud (88).

Säästu arvutamiseks tuleb mõõta hoone energiatarbimist enne ja pärast renoveerimist. Liikmesriigid võivad seda erandit kasutada pärast muutmisdirektiivi ((EL) 2018/2002) jõustumist (st alates 24. detsembrist 2018) mõlema kohustusperioodi puhul.

Näide

Riikliku ehitusseadustiku kohaselt tuleb oluliselt renoveeritavate hoonete puhul saavutada vähemalt energiatõhususklass B. See liikmesriik renoveerimisest tulenevat säästu artikli 7 nõude täitmiseks kasutada ei saa.

Küll aga saab ta arvestada sellist säästu, mis on saavutatud renoveerimist edendava meetme tulemusena (nt kui makstakse kodumajapidamistele renoveerimistoetust, mis paneb nad renoveerima, mida nad muidu poleks ette võtnud). Sellisel juhul võib kohustuse täitmiseks arvesse võtta meetmest tuleneva kogusäästu, olenemata sellest, milline kõrgem energiatõhususe klass saavutatakse (st kas Dst Cks, Dst Bks, Dst Aks vm).

Renoveerimisprojektid peavad vastama hoonete energiatõhususe direktiivi alusel kehtestatud riiklikele energiatõhususe miinimumnõuetele. Ärgitada võib võtma meetmeid, mis toetavad rohkema ehk nõutavast suurema energiatõhususe saavutamist.

7.3.2.   Täiendavus ja uute hoonete ehitamisega seotud meetmed

Alates muudetud energiatõhususdirektiivi jõustumisest (ja vajaduse korral selle riiklikku õigusesse ülevõtmisest või seal rakendamisest) võivad liikmesriigid arvesse võtta uute hoonete jaoks kehtestatud riiklikest miinimumnõuetest tulenevat säästu, aga ainult esimese kohustusperioodi (2014–2020) säästunõude täitmiseks, kui:

i)	sääst vastab enne hoonete energiatõhususe direktiivi ülevõtmist (st enne 9.7.2012, vt hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 28 lõige 1) kehtinud riiklikele miinimumnõuetele;

ii)	see on oluline ning

iii)	sellest on 30. aprilliks 2017 riiklikus energiatõhususe tegevuskavas teada antud (vt energiatõhususdirektiivi artikli 24 lõige 2).

Energiasäästu saab arvesse võtta ainult alates muudetud energiatõhususdirektiivi jõustumisest ja ainult 31. detsembriks 2020 nõutava lõpptarbimise kumulatiivse säästu nõude täitmiseks. Liikmesriigid peavad tõendama, et riiklike miinimumnõuete kohaldamine viis mõõdetavata säästuni, mida nõueteta ei oleks saavutatud. Kui säästu arvesse võtmiseks on vaja riiklikku ülevõtmist või rakendamist, tuleb seda teha enne säästu saavutamisega seostatavat aega.

Kui liikmesriik kasutab erandit, peab ta hoolega hindama võimalikku koosmõju energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktis d sätestatud erandiga (varajane üksikmeetmete võtmine) ja järgima, et ei toimuks topeltarvestust.

Hoone ehitusprojekt peab vastama riiklikele energiatõhususe miinimumnõuetele. Ärgitada võib võtma meetmeid, mis toetavad rohkema ehk nõutavast suurema energiatõhususe saavutamist.

7.3.3.   Täiendavus ja avaliku sektori hooned

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis b sätestatud erand täiendavuse põhimõttest kehtib ka avaliku sektori hoonete renoveerimisele, sest sellest saadav sääst on saavutatud olemasolevate hoonete renoveerimisega (vt energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkti b teine lause).

Erandi eesmärk on võimaldada liikmesriikidel võtta alates muutmisdirektiivi jõustumisest energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmiseks arvesse kogu sääst, mis tuleneb näiteks meetmetest, mille eesmärk on renoveerida 3 % keskvalitsuse omandis ja kasutuses olevate köetavate ja/või jahutatavate hoonete pindalast (vt artikkel 5).

Liikmesriigid peavad siiski tõendama, et kogu arvesse võetud sääst tuleneb avaliku sektori hoonete renoveerimise poliitikameetmetest (89). Poliitikameetmeta saavutatud säästu arvesse võtta ei tohi. Seega peavad liikmesriigid tõendama olulisust. Kui säästu arvesse võtmiseks on vaja riiklikku ülevõtmist või rakendamist, tuleb seda teha enne säästu saavutamisega seostatavat aega.

Liikmesriigid peavad arvutama avaliku sektori hoonete renoveerimise poliitikameetmetest tingitud energiasäästu kooskõlas V lisaga. Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 kohase energiasäästukohustuse täitmiseks arvesse võetavat energiasäästu kogust tuleb väljendada energia lõpptarbimisena. Kui seda väljendatakse primaarenergia tarbimise kaudu, tuleb kasutada energiatõhususdirektiivi IV lisas sätestatud ümberarvutustegureid.

7.3.4.   Täiendavus ja ökodisaini direktiivi kohased rakendusmeetmed (90)

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis c sätestatu tõttu ei peeta renoveerimiseks seda, kui vahetatakse välja vaid katlad. Niisiis on lähtepunktiks alati konkreetsete ökodisainisätete kohased miinimumnõuded (91). Ökodisaini õigusaktide kohaldamisalasse kuuluvate seadmete (nt ruumide kütte seadmed) väljavahetamisest tingitud energiasäästu võib arvesse võtta ainult siis, kui see on ökodisaini miinimumnõuetega saavutatavast suurem (v.a varase väljavahetamise korral; vt energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkt e).

Kui liikmesriik kehtestab stiimulid või toetused ELi energiamärgistusõigusaktide kohaldamisalasse kuuluvate toodete jaoks, on soovitatav seada eesmärgiks veelgi kõrgem energiatõhususklass. Näiteks hõlmaks uute energiatõhusamate katelde paigaldamist edendav stiimul või toetus ainult kahe kõrgeima katelde energiatõhususklassi märgistusega katlaid, võttes aluseks asjaomase perioodi turuandmed.

7.3.5.   Täiendavus ja artikli 8 kohased energiaauditid

Artikli 8 lõikes 4 on nõue liikmesriikidele, et suurettevõtted (st ettevõtted, kes ei ole VKEd) peavad tegema iga nelja aasta tagant energiaauditi. See iseenesest energiasäästu ei anna.

Auditi soovituste järgimisele ärgitavad või seda toetavad meetmed on enam kui artiklis 8 nõutud miinimum – artikli 8 lõike 7 teises lõigus on nõue, et liikmesriigid võivad rakendada stiimuli- ja toetuskavasid. Niisiis võib sellistest meetmetest tulenevat säästu arvesse võtta, sest nendeta poleks seda saavutatud, aga täidetud peab olema ka olulisuse kriteerium. Sama kehtib ka VKEdele suunatud meetmetest tuleneva säästu kohta.

7.4.   Olulisus ja arvessevõtmine

Täiendavuskriteeriumi kõrval peab täidetud olema ka olulisusekriteerium. ELi õigusaktidega automaatselt kaasnevast täiustamisest või näiteks turujõududest/tehnoloogilisest arengust tulenevast omaalgatuslikust täiustamisest tingitud säästu ei saa arvesse võtta, sest see oleks tekkinud niikuinii ehk liikmesriikide meetmeteta.

Riiklike avaliku sektori asutuste tegevus poliitikameetme rakendamisel peab olema arvesse võetava energiasäästu saavutamiseks oluline; teisisõnu:

—	nad peavad olema andnud oma panuse asjaomasesse üksikmeetmesse ning

—	kohustatud, osaleva või volitatud isiku toetus või muu osalus selles, et lõppkasutaja otsustab energiatõhususse investeerida, peab olema miinimumist selgelt suurema mõjuga.

Seetõttu peavad liikmesriigid tõendama, et sääst tuleneb lõppkasutuse energiasäästule suunatud poliitikameetmest (92). Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2018/842 (93) kohaselt võetavaid meetmeid võib pidada oluliseks, aga tuleb tõendada, et need viivad energiatõhususe kontrollitava ja mõõdetava või hinnatava paranemiseni.

Näiteks rahastamiskavade puhul ei piisa olulisuse tõendamiseks toetuse summa nimetamisest, sest see üksinda ei tõenda, et toetus mõjutas lõppkasutajate investeerimisotsuseid. Üksikmeetmetes osalejate rolli saab põhimõtteliselt tõendada toetuseta lähtestsenaariumi alusel. Standardsed üksikmeetmed (nt toodete paigaldamise standardite koostamine, energiatõhususe alane nõustamine ja energiaauditid, millele järgneb reaalne üksikmeetmete võtmine) võivad olla tähtsad olulisuse näitajad.

Nõuetekohasuse tagamiseks võiksid liikmesriigid kehtestada energiatõhususkohustuste süsteemi või alternatiivsete meetmete raames üldised olulisusnõuded ja kontrollida nende täitmist iga projekti puhul eraldi (94). Nende kohaselt võiks osalistelt nõuda (nt nn valge sertifikaadi (95) taotlemisel) üksikmeetmesse otsese panuse andmise dokumentaalset tõendamist.

Kohustatud isikutelt võiks nõuda tõendamist:

—	kas panus on otsene või kaudne (st läbi vahendajate) ning

—	kas selle kasuks on otsustatud enne üksikmeetme sisseseadmist.

Samuti võiksid liikmesriigid nõuda näiteks, et:

—	jaotusvõrguettevõtja (st kohustatud isiku) ja kolmandate isikute vahel tuleks sõlmida leping;

—	energiasäästu ei saavutataks enne lepingu sõlmimist;

—	osalised võivad säästu arvesse võtta ainult siis, kui nad on otseselt osalenud meetme rakendamises (nt tehes energiaauditeid, andes toetusi jm), ning

—	lepingud tuleb koostada nii, et need hõlmavad kogu ahelat alates kohustatud isikutest kuni energia lõppkasutajateni.

7.5.   Oma tarbeks taastuvenergiaseadmete hoonetele või hoonetesse paigaldamist edendavad meetmed

Oluline on eristada järgmist:

—	energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktis f sätestatud võimalus, et hoonetel või hoonetes omatarbeks toodetud energia võib sama artikli lõigete 2 ja 3 kohaselt arvutatava säästu seast välja jätta, ning

—	energiatõhususdirektiivis V lisa punkti 2 alapunktis e sätestatud selgitus, et hoonetele või hoonetesse taastuvenergiaseadmete paigaldamist edendavate meetmete tulemusena saavutatud energiasäästu saab direktiivi artikli 7 lõike 1 kohaselt nõutavas säästukoguses põhimõtteliselt arvesse võtta.

Seda on selgitatud ka energiatõhususdirektiivi põhjenduses 43.

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkti e kohaselt võivad liikmesriigid hoonetele või hoonetesse taastuvenergiaseadmete paigaldamist (oma tarbeks) edendavatest meetmetest tulenevat energiasäästu artikli 7 lõike 1 kohase säästukohustuse täitmisel arvesse võtta, kui nende tulemusena saavutatakse kontrollitav ja mõõdetav või hinnatav lõppkasutuse energiasääst, mis arvutatakse kooskõlas V lisaga (96).

Seega kehtivad nii täiendavuse ja olulisuse nõue kui ka liikmesriikide kehtestatud järelevalve eeskirjad.

Liikmesriigid peavad tõendama, et sellised meetmed viivad lõppkasutuse energiasäästuni ühelt tehnoloogialt teisele ülemineku tõttu. Näiteks saab täiel määral arvesse võtta hoonetes tõhusamale kütmise ja sooja tarbevee tehnoloogiale (sh taastuvenergiaseadmetele) üleminekust tingitud säästu, kui see on V lisa meetodite ka põhimõtete kohaselt täiendav, mõõdetav ja kontrollitav (97).

Seda on selgitatud energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis e ning see aitab kaasa artikli 7 lõikes 1 sätestatud üldeesmärgi saavutamisele ehk energia säästmisele lõppkasutuses, tehnoloogiast olenemata (olgu siis tegu taastuvenergial või fossiilkütustel toimivate seadmete kasutamist edendava meetmega, peaasi et selle tulemusena väheneb hoonete, transpordi või tööstuse tegelik energiakasutus).

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis e on sõnaselgelt viidatud artikli 7 lõikes 1 sätestatud energiasäästmiskohustusele, mille kohaselt peavad liikmesriigid saavutama lõppkasutuses kumulatiivse energiasäästu ning mille eesmärk on vähendada füüsiliste ja juriidiliste isikute tegelikku energiakasutust (kooskõlas V lisa punkti 1 alapunktiga b). Artikli 2 punkti 5 kohaselt on energiasääst „säästetud energia hulk, mis määratakse mõõtes ja/või hinnates tarbimist enne ja pärast energiatõhususe parandamise meetme rakendamist, tagades samas energiatarbimist mõjutavate välistingimuste normaliseerimise“. Kuna energiatõhususdirektiivi artikli 7 eesmärk on energia lõppkasutuse reaalne vähendamine, võib järeldada, et V lisa punkti 2 alapunktis e nõutakse, et hoonetele või hoonetesse taastuvenergiaseadmete paigaldamist edendavad meetmed peavad tõendatult viima energiasäästuni ehk energia lõpptarbimise tegeliku vähenemiseni.

V lisa punkti 3 alapunkti d (alternatiivsed poliitikameetmed) ja artikli 7a lõike 4 (energiatõhususkohustuste süsteem) kohaselt on liikmesriikidel võimalus väljendada energiasäästu kas lõpp- või primaarenergia tarbimisena. See võimalus ei muuda kumulatiivse energiasäästu kohustust, mida tuleb väljendada 2020. aastaga lõppeval perioodil energiamüügina ja perioodil 2021–2030 energia lõpptarbimisena.

7.6.   Tõhusamate toodete ja sõiduke kasutussevõttu edendavad meetmed

Lõppkasutuse energiasäästu kohustuse täitmisel võib võtta arvesse liikmesriikide transpordi energiatõhususe parandamise meetmeid (98). Selliste meetmete hulka kuuluvad:

—	tõhusamate sõidukite kasutamist või jalgratta, käimise ja ühistranspordi eelistamist edendav poliitika ning

—	liikuvuse ja linna planeerimine, mis vähendab nõudlust transpordi järele.

Keskkonnahoidlike heitevabade sõidukite riigihangete tulemusel saavutatud säästu võib arvesse võtta, kui see on suurem kui keskkonnasäästlike sõidukite direktiivi läbivaadatud versioonis nõutud miinimum (täiendavus).

Lisaks võib arvesse võtta ka kavasid uute ja tõhusamate sõidukite kasutuselevõtu kiirendamiseks või poliitikameetmeid, millega soodustatakse üleminekut paremate tõhususnäitajatega kütustele, mis vähendavad energiakulu kilomeetri kohta, eeldusel et järgitakse olulisuse ja täiendavuse nõuet (99).

V lisa punkti 2 alapunktis f on selgitatud, et täielikult võib arvesse võtta tõhusamate toodete ja sõidukite kasutussevõttu kiirendavast poliitikast tingitud säästu, kui tõendatakse, et:

—	toode või sõiduk võetakse kasutusele enne väljavahetatava toote või sõiduki eeldatava keskmise kasutusea möödumist või tavapärast väljavahetamisaega ning

—	kogu sääst võetakse arvesse üksnes selle aja puhul, mis eelneb väljavahetatava toote või sõiduki eeldatava keskmise kasutusea möödumisele (100).

Kui asjakohane, peaksid sellised meetmed olema kooskõlas direktiivi 2014/94/EL (alternatiivkütuste taristu kasutussevõtt) kohaselt kehtestatud riiklike poliitikaraamistikega.

7.7.   Kvaliteedinõuete järgimise tagamine

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis g on selgitatud, et energiatõhususmeetmetega ei tohi kaasneda toodete, teenuste ja paigaldamise kvaliteedinõuete alanemist. Liikmesriigid peavad hoolitsema selle eest, et kvaliteedinõuded säiliksid või saaks kehtestatud (kui neid veel ei ole).

7.8.   Klimaatiliste erinevustega arvestamine

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunktis h on kirjas, et liikmesriigid võivad energiasäästu piirkondade klimaatiliste erinevuste alusel korrigeerida. Sättes on kaks võimalust:

i)	korrigeerida standardväärtuseks või

ii)	arvutata energiasääst temperatuurierinevustest olenevalt erinevalt.

7.9.   Topeltarvestuse vältimine

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 12 kohaselt peavad liikmesriigid tõendama, et energiasäästu ei ole arvestatud topelt, kui poliitikameetmete või üksikmeetmete mõju kattub. Kuna liikmesriigid on teada andnud paljudest eri liiki meetmetest ning energiatõhususkohustuste süsteemi ja alternatiivsete meetmete kooskasutamise korral on kattuvuse tõenäosus suur (nt energia maksustamise ja kodumajapidamiste akende või kütteseadmete väljavahetamise toetuste koostoime), tuleb topeltarvestuse risk kindlasti maandada.

Mõjus abivahend selleks võiks olla riiklik andmebaas. Näiteks oleks seal kirjas, et teatavale kodumajapidamisele on makstud vanade katelde väljavahetamise toetust, ja kasutaja saaks hoiatuse, kui sama majapidamine esitab uue taotluse.

Mitme poliitikameetme kooskasutamine on liikmesriikide jaoks keerulisem, sest on vaja teha rohkem tööd seoses alljärgnevaga:

—	nende rakendamine (nt energiasäästu arvutamine) ning (mis veelgi tähtsam)

—	— täitmise tagamine (eriti kui eri meetmed on ulatuslikud) ja — mõju kontrollimine, vältides topeltarvestust.

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 12 on ka topeltarvestamise keeld poliitikameetmete kattumise puhuks ehk liikmesriigid peaksid arvestama sellega, et energiasäästu kogust võivad mõjutada ka samal ajal võetavad muud poliitikameetmed, nii et mitte kõiki pärast konkreetse poliitikameetme võtmist ilmnenud muudatusi ei saa omistada vaid sellele meetmele.

8.   MÕÕTMINE, JÄRELEVALVE JA KVALITEET

Energiatõhususdirektiivis rõhutatakse energiatõhususkohustuste süsteemide ja alternatiivsete poliitikameetmete rakendamise järelevalvenormide tähtsust, sealhulgas nõuet kontrollida meetmete statistiliselt esindavat valimit.

Energiatõhususe parandamise meetmete statistiliselt olulise osa ja esindava valimi väljaselgitamiseks on vaja luua iga meetme energiasäästu üksikmeetmete statistilise populatsiooni alamrühm nii, et see kajastaks täpselt kõikide energiasäästu üksikmeetmete üldkogumit ja võimaldaks seega teha piisavalt usaldusväärseid järeldusi selliste meetmete kohta tervikuna (101).

Energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõige 5 (energiatõhususkohustuste süsteemid)

Energiatõhususdirektiivi artikli 7b lõige 2 (alternatiivsed poliitikameetmed)

Mõõtmis- ja kontrollimissüsteemid peavad tagama energiasäästu arvutuste kontrollimise energiatõhususe parandamise meetmete statistiliselt olulise osa ja esindava valimi alusel.

Neid nõudeid saab täita muu hulgas alljärgneva abil:

—	kohustatud, osalevate või volitatud isikute või abisaajate (otse avaliku sektori asutusele) esitatud andmete ja arvutuste (automaatne) kontroll arvutis;

—	meetmete või abisaajate statistiliselt olulise osa ja esindava valimi mõõdetud energiasäästu hindamine;

—	reguleerimis-, kvalifitseerimis-, akrediteerimis- või sertifitseerimiskava kohane kontrollimine (nt kui teada antud energiasääst põhineb energiaauditil või energiatõhususe sertifikaatidel (suhteline sääst)).

Poliitikameetme dokumentatsioonis peaks olema selgitatud, kuidas sellise teistsuguse kava nõuded tagavad energiaauditite või muude säästu hindamiste statistiliselt olulise osa ja esindava valimi kontrollimise.

Järelevalvesüsteem võib olla mitmeetapiline või astmeline. See võib teise etapina hõlmata selliste üksikmeetmete valimi kohapealseid kontrolle, mille puhul on tuvastatud meetme nõuete eiramise oht. Kui kontrollimine ei ole tehniliselt ega majanduslikult võimalik, võib seda meetme dokumentatsioonis selgitada.

Liikmesriigid peavad selgitama, kuidas nad kasutavad eeldatava või suhtelise säästu kontrollimiseks võrdlusaluseid (energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 5 alapunkt g).

Järelevalvesüsteemide sõltumatust (vt energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 5 alapunkt j) saab dokumenteerida selle alusel, et kontrolliorgan (mittetäielik loetelu):

—	on õigusaktide kohaselt sõltumatu avaliku sektori asutus või

—	ei ole kohustatud, osalevate ega volitatud isikutega rahaliselt seotud (st ei ole osaliselt ega täielikult nende omandis ega saa neilt raha) või

—	osutab küll kohustatud, osalevatele või volitatud isikutele lepingulist teenust, aga tema üle teeb kontrolli avaliku sektori asutus või kvalifitseerimis-, akrediteerimis- või sertifitseerimisorgan.

Kontrolliorgan võib olla:

—	otseselt vastutav energiatõhususe parandamise meetmete või energiasäästu arvutuste kontrollimise eest või

—	vastutav teiste organisatsioonide (sh kohustatud, osalevate või volitatud isikute) tehtava kontrollimise ja valimi moodustamise kontrollimise eest.

9.   KAVANDAMIS- JA ARUANDEKOHUSTUSED

9.1.   Esimene kohustusperiood

Kohustusperioodi 2014–2020 kohta peavad liikmesriigid esitama aastaaruanded 30. aprilliks 2019 ja 2020 (artikli 24 lõige 1 ja XIV lisa 2. osa) (102). Neis tuleb muu hulgas teada anda, kuidas edeneb energiasäästu sihttaseme saavutamine, ning anda aru XIV lisa 2. osa kohaselt vastu võetud või kavandatud poliitikameetmetest. Komisjon hindab seda teavet.

Juhtimismääruse artiklis 27 on nõue, et iga liikmesriik peab esitama komisjonile 30. aprilliks 2022 aruande riigi 2020. aasta energiatõhususeesmärgi (sätestatud energiatõhususdirektiivi artikli 3 lõikes 1) saavutamise kohta, esitades selles juhtimismääruse IX lisa 2. osas nõutud teabe.

9.2.   Teine kohustusperiood ja järgnevad aastad

Kohustusperioodil 2021–2030 ja edaspidi kehtivad järgmised kavandamis- ja aruandluskohustused (energiatõhususdirektiivi artiklid 7, 7a ja 7b ning V lisa):

—	liikmesriigid peavad riikliku energia- ja kliimakavas (projektis ja lõppversioonis, juhtimismääruse III lisa) näitama, kuidas nad arvutasid perioodil 2021–2030 artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punktis b nõutava energiasäästukoguse (vt energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõige 6);

—

kuna riikliku energia- ja kliimakava esimeses projektis (103) ei pruukinud kõik andmed olla esitatud (nt ei pruukinud olla kättesaadav 2016.–2018. aasta keskmine energia lõpptarbimine tuhandetes naftaekvivalenttonnides), siis võis eelnimetatud arvutust seal mitte olla. Ent liikmesriigid peavad oma riikliku energia- ja kliimakava esimeses ja järgmises projektis ning lõppversioonis näitama, kuidas nad on arvestanud juhtimismääruse III lisas loetletuga;

—

eeltoodule lisaks (ja kui see on asjakohane) peavad liikmesriigid oma riikliku energia- ja kliimakava projektis ja lõppversioonis selgitama, kuidas nad määrasid energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõigete 2 ja 3 kohaselt kindlaks aastase säästmisprotsendi ja arvutamise aluseks võetava lätekoguse ning kuidas ja mil määral kohaldasid sama artikli lõikes 4 sätestatud võimalusi (vt energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõige 6);

—	kui liikmesriik otsustab kasutada üht või mitut energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõikes 4 sätestatud võimalust, peab ta arvutama nende mõju kohustusperioodil (vt energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõige 5), ning

—

kui liikmesriik kasutab energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 4 punktis c sätestatud võimalust perioodil 2021–2030, peab ta kavandatud poliitikameetmetest riiklikus energia- ja kliimakavas (projektis ja lõppversioonis) komisjonile teada andma. Meetmete mõju tuleb arvutada energiatõhususdirektiivi V lisa kohaselt ja esitada see riiklikus energia- ja kliimakavas (vt artikli 7 lõige 4 punkt c). See teave tuleb esitada esimest korda riikliku energia- ja kliimakava esimeses lõppversioonis (31. detsembriks 2019).

Peale selle peavad liikmesriigid:

—	esitama juhtimismääruse artikli 17 kohastes riikliku energia- ja kliimakava täitmise aurannetes ka teabe energiatõhususdirektiiviga seotud energiaostuvõimetuse leevendamise meetmete tulemuse kohta (vt energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõige 11);

—	avaldama igal aastal iga kohustatud isiku (või nende allkategooriate) saavutatud energiasäästu ja süsteemiga saavutatud kogusäästu (vt energiatõhususdirektiivi artikli 7a lõige 7) ning

—

kirjeldama riiklikus energia- ja kliimakavas põhjalikult alternatiivmeetodit ja sätteid, millega tagatakse energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 2 alapunkti i nõude täitmine (et energiasäästu arvutamisel võetakse arvesse meetmete mõjukestust ja energiasäästu aja jooksul kahanemise protsenti). Liikmesriigid võivad kasutada ka muud arvutusmeetodit, mille tulemusena saadakse hinnanguliselt vähemalt sama suur summaarne energiasäästu kogus. Sel juhul tuleb tagada, et nii arvutatud energiasäästu kogus ei ületaks seda energiasäästu kogust, mis saadakse, liites kokku kõikide üksikmeetmete energiasäästu, mis saavutatakse üksikmeetme rakenduskuupäeva ja vastavalt kas 2020. aasta 31. detsembri või 2030. aasta 31. detsembri vahel.

Niisiis kohaldatakse järgmisi juhtimismääruse kohaseid kavandamis- ja aruandluskohustusi ka energiatõhususdirektiivi artiklite 7, 7a ja 7b ning V lisa kohase energiasäästukohustuse täitmisele ja asjaomasele aruandlusele.

Ajakava

31. detsember 2018 (hiljem 1. jaanuariks 2028 ja iga 10 aasta tagant)	Riikliku energia- ja kliimakava projekti esitamine (juhtimismääruse artikli 9 lõige 1, artiklid 4 ja 6 ning I ja III lisa)
6 kuud enne riikliku energia- ja kliimakava lõppversiooni	Kui komisjon peab mõne liikmesriigi esitatut (sh panust energiatõhususdirektiivi artikli 3 lõikes 5 sätestatud energiasäästukohustuse saavutamisse) ebapiisavaks, võib ta teha soovitusi (juhtimismääruse artikli 31 lõige 1)
31. detsember 2019 (seejärel 1. jaanuariks 2029 ja iga 10 aasta tagant)	Riikliku energia- ja kliimakava lõppversiooni esitamine (juhtimismääruse artikli 3 lõige 1, artiklid 4 ja 6 ning I ja III lisa)
10. märts 2020	Esimese pikaajalise renoveerimisstrateegia esitamine (hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 2a lõige 8)
31. oktoobriks 2021 (hiljem iga kahe aasta tagant)	Komisjoni hinnang ELi eesmärkide poole liikumise kohta, täpsemalt riikliku energia- ja kliimakava täitmise aurannete alusel (juhtimismääruse artikkel 29) Energiasäästukohustusega seoses on tähtsad juhtimismääruse artiklid 29, 21 (lõimitud energiatõhususealane aruandlus) ja 24 (lõimitud energiaostuvõimetusealane aruandlus). Kui liikmesriigi edusammud ei ole piisavad, annab komisjon soovitusi (juhtimismääruse artikli 32 lõige 1).
30. aprilliks 2022	Liikmesriikide 2020. aasta energiatõhususeesmärkide saavutamise aruanded (juhtimismääruse artikkel 27 ja IX lisa 2. osa)
15. märtsiks 2023 (hiljem iga kahe aasta tagant)	Riikliku energia- ja kliimakava täitmise auranne (juhtimismääruse artikkel 17)
30. juuni 2023 (seejärel 1. jaanuariks 2033 ja iga 10 aasta tagant)	Riikliku energia- ja kliimakava ajakohastatud versiooni projekti esitamine (juhtimismääruse artikli 14 lõige 1)
30. juuni 2024 (seejärel 1. jaanuariks 2034 ja iga 10 aasta tagant)	Riikliku energia- ja kliimakava ajakohastatud versiooni lõppversiooni esitamine (juhtimismääruse artikli 14 lõige 2)

9.3.   Energiatõhususkohustuste süsteemidest ja alternatiivsetest meetmetest (v.a maksustamine) teavitamine

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 5 ja juhtimismääruse III lisa kohaselt peavad liikmesriigid teavitama komisjoni kavandatud poliitikameetmete üksikasjalikest toimimismeetoditest (energiatõhususdirektiivi artiklid 7a ja 7b ning artikli 20 lõige 6). Teatises tuleb teada anda alljärgnevast (v.a maksumeetmete puhul, vt jaotis 9.4):

a)	artikli 7 lõike 1 esimese lõigu punkti b kohaselt nõutav energiasääst või kogu perioodil 2021–2030 eeldatavalt saavutatav energiasääst;

b)	kohustatud, osalevad või volitatud isikud või avaliku sektori rakendusasutused;

c)	sihtsektorid;

d)	poliitikameetmed ja üksikmeetmed (sh iga meetme rakendamisest eeldatavalt saadav kumulatiivne energiasääst);

e)	energiatõhususkohustuste süsteemi kohustusperioodi kestus;

f)	poliitikameetmetega ette nähtud üksikmeetmed;

g)	arvutusmeetod (sh täiendavuse ja olulisuse määramise viis, ning meetodid ja võrdlusalused, mida kasutatakse eeldatava ja suhtelise energiasäästu määramiseks);

h)	meetmete mõjukestus ning kuidas seda arvutatakse või millel see põhineb;

i)	liikmesriigisiseste kliimaerinevustega arvestamise meetod ning

j)	artiklites 7a ja 7b ette nähtud meetmete järelevalvesüsteemid ning see, kuidas tagatakse nende sõltumatus kohustatud, osalevatest ja volitatud isikutest.

Peale selle on juhtimismääruse III lisa jaotistes 3.1 ja 3.2 nõue, et liikmesriigid peavad komisjonile teada andma alljärgnevast.

9.4.   Maksumeetmed

Energiatõhususdirektiivi V lisa punkti 5 alapunkti k kohaselt peavad liikmesriigid (kooskõlas juhtimismäärusega) teavitama komisjoni oma maksumeetmete toimimismeetoditest. Täpsemalt tuleb teada anda alljärgnevast:

„i)	sihtsektorid ja maksumaksjate segment;

ii)	avaliku sektori rakendusasutus;

iii)	eeldatavalt saavutatav sääst;

iv)	maksustamismeetme kehtivusaeg ning

v)	arvutusmeetod, sealhulgas hinnaelastsuste kasutamine ja teave selle kohta, kuidas need on määratud.“

Peale selle on juhtimismääruse III lisa jaotises 3.3 nõue, et liikmesriigid peavad komisjonile maksumeetmete kohta teada andma alljärgnevast:

„a)	meetmete lühikirjeldus;

b)	meetmete kestus;

c)	avaliku sektori rakendusasutus;

d)	meetme eeldatav kumulatiivne ja aastane sääst;

e)	sihtsektorid ja maksukohustuslaste segment ning

f)	arvutusmeetod (sh nõudluse hinnaelastsuse kasutamine ja kuidas see on direktiivi 2012/27/EL V lisa punkti 4 järgides määratud).“

Liikmesriigid peaksid tõendama, kuidas nad nõudluse hinnaelastsust arvutasid ning milliseid värskeid ja esindavaid andmeallikaid nad kasutasid (104).

10.   2030. AASTALE JÄRGNEV ENERGIASÄÄSTUKOHUSTUSE PERIOOD

Energiatõhususdirektiivi artikli 7 lõike 1 teise lõigu kohaselt peavad liikmesriigid ka pärast 2030. aastat jätkama kümneaastaste perioodide kaupa esimese lõigu punkti b kohast iga-aastast energiasäästu, välja arvatud juhul, kui komisjon jõuab 2027. aastal ja seejärel iga kümne aasta tagant toimuval läbivaatamisel järeldusele, et see ei ole aastaks 2050 seatud liidu pikaajaliste energia- ja kliimaeesmärkide saavutamiseks vajalik.

---

(1)  Vt muu hulgas Economidou jt, 2018. Assessment of the Second National Energy Efficiency Action Plans under the Energy Efficiency Directive [Teine riiklike energiatõhususe tegevuskavade energiatõhususdirektiivi kohane hindamine]. EUR 29272 EN, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2018, ISBN 978–92-79-87946-3, doi:10.2760/780472, JRC110304 (kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/eur-scientific-and-technical-research-reports/assessment-second-national-energy-efficiency-action-plans-under-energy-efficiency-directive) ning Tsemekidi-Tzeiranaki jt, 2019. Analysis of the Annual Reports 2018 under the Energy Efficiency Directive [2018. aasta aruannete energiatõhususdirektiivi kohane analüüs]. EUR 29667 EN, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2019, ISBN 978–92-79-00173-7, doi:10.2760/22313, JRC 115238 (kättesaadav aadressil http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/bitstream/JRC115238/kjna29667enn.pdf).

(1)  Energiatõhususdirektiivi artikli 2 punkti 3 kohaselt on energia lõpptarbimine „kogu energia, mis tarnitakse tööstus-, transpordi-, teenuste ja põllumajandussektorile ning kodumajapidamistele. Tarned energia muundamise sektorile ja energiatööstusele endale on välja arvatud“. Lõpptarbimist energiatõhususdirektiivis määratletud ei ole ja seetõttu tuleb seda tõlgendada kooskõlas energiasäästu kohustuse seisukohast. Artikli 7 lõike 1 punkti b eesmärk on vähendada energia lõpptarbimist, vähendades füüsiliste ja juriidiliste isikute (kui ei ole sätestatud teisiti) energia lõpptarbimist. Hoonetele või hoonetesse paigaldatud taastuvenergiaseadmetega saavutatud energiasäästu jaoks on eraldi tingimused (vt energiatõhususdirektiivi põhjendus 43 ja siinse dokumendi jaotis 7.5).

(2)  Vt 3. ptk.

(3)  Perioodi 2016–2018 keskmine (vt artikli 7 lõike 1 punkt b).

(4)  Vt ka jaotis 2.3.

(5)  Erinevalt sellest aga on artikli 7 lõike 1 punktis a käsitletud lõpptarbijatele müüdavat energiat, mis võetakse arvutamise aluseks perioodil 2014–2020 (vt SWD (2013) 451 final, lk 3).

(6)  = 100 × 0,8 % × 55.

(7)  https://unstats.un.org/unsd/energy/ires/

(8)  https://ec.europa.eu/eurostat/documents/10186/6246844/Eurobase-changes-energy.pdf (vt lk 25).

(9)  Eurostati parandatud ja täiendatud metoodika asub aadressil:

https://ec.europa.eu/eurostat/documents/10186/6246844/Eurobase-changes-energy.pdf

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1099/2008 energiastatistika kohta (ELT L 304, 14.11.2008, lk 1).

(11)  Vt jaotised 3.2 ja 3.4.

(12)  „Kogu energiatarbimine igaks otstarbeks“.

(13)  Määruses (EÜ) nr 1099/2008 määratletud lõppenergia.

(14)  Vt punkt 2.2.1. Eurostati uus metoodika asub aadressil

https://ec.europa.eu/eurostat/documents/10186/6246844/Eurobase-changes-energy.pdf

(15)  Küpros ja Malta 0,24 %.

(16)  Vt I liide ning jaotised 3.2, 3.3 ja 3.4.

(17)  Vt I liide.

(18)  Vt juhtimismääruse III lisa punkt 2.

(19)  Artikli 7 lõike 5 teises lõigus sätestatud piirides.

(20)  Vt 9. ptk.

(21)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ (direktiivi on muudetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiviga 2009/29/EÜ) (ELT L 275, 25.10.2003, lk 32).

(22)  Alternatiivselt võib heitkogustega kauplemise süsteemi (HKS) mittekuuluvate sektorite energiakasutuse kindlakstegemiseks korrutada vastava sektori teatatud energia lõppkasutuse näitaja kasvuhoonegaaside inventuurides väljaselgitatud HKSiga hõlmatud ja hõlmamata kasvuhoonegaaside heitkoguste suhtega.

(23)  Vt 9. ptk.

(24)  Vt jaotis 7.5 ja X liide.

(25)  Energiatõhususdirektiivis ei ole määratletud, mida hoonetel või hoonetes oma tarbeks toodetud energia tähendab. Seda mõistet tuleks siiski mõista nii, et lõpptarbija toodab oma hoonel või hoones (määratlus hoonete energiatõhususe direktiivi 2010/31/EL artikli 2 punktis 1) taastuvatest energiaallikatest energiat oma tarbeks ja võib seda enda toodetud taastuvenergiat salvestada oma kindlates piirides asuval pinnal. Hoonetel või hoonetes omatarbeks toodetud energia mõiste ei hõlma omatoodetud energiat, mida müüakse või saadetakse jaotusvõrku. Kui tootev tarbija ei ole leibkond, siis ei hõlma see mõiste ka sellist energiatootmist, mis on sellise tarbija peamine majandustegevus.

(26)  Seega pidi meetmetest olema teada antud 30. aprilliks 2017, sest artikli 24 lõige 2 kustutati juhtimismääruse artikli 59 ja artikli 54 lõike 3 punkti b kohaselt 24. detsembril 2018.

(27)  Euroopa Liidu Kohtu 7. augusti 2018. aasta otsus kohtuasjas C-561/16 Saras Energía (ECLI:EU:C:2018:633, punkt 35), viitega analoogilisele 26. septembri 2013. aasta otsusele kohtuasjas C-195/12 - IBV & Cie, (ECLI:EU:C:2013:598, punktid 62 ja 70).

(28)  Artikli 2 punkti 14 kohaselt on kohustatud isik riiklike energiatõhususkohustuste süsteemidega seotud energiatarnija või energia jaemüügi ettevõtja. Liikmesriigid võiksid energiatõhususkohustuste süsteemide väljatöötamisel arvestada ka kohalike energiaühenduste või taastuvenergiaühenduste rolliga.

(29)  Vt juhtimismääruse I lisa jaotise 3.2 punkt v.

(30)  Otsus kohtuasjas C-561/16 Saras Energía (ECLI:EU:C:2018:633, punkt 56).

(31)  Sama lõike kohaselt tuleks nõutava energiasäästu koguse väljendamiseks valitud meetodit kasutada ka kohustatud isikute teadaantud energiasäästu arvutamiseks.

(32)  Vt energiatõhususdirektiivi põhjendus 17 ja jaotis 4.2.2.

(33)  Artikli 2 punkti 24 kohaselt on energiateenuseosutaja füüsiline või juriidiline isik, kes tarnib energiateenused või muud energiatõhususe parandamise meetmed lõpptarbija seadmesse või ruumidesse.

(34)  Vt 8. ptk ja XII liites esitatud näited.

(35)  Vt XII liide.

(36)  SWD(2016) 402 (final), lk 46 ja 47.

(37)  Vt juhtimismääruse I lisa jaotise 3.2 punkt v.

(38)  Vt XII liide.

(39)  Vt III liide.

(40)  „Volitatud isik“ on juriidiline isik, kellele valitsus või muu avaliku sektori asutus on delegeerinud rahastamiskava väljatöötamise, juhtimise või haldamise volitused.

(41)  Otsus kohtuasjas C-561/16 Saras Energía (ECLI:EU:C:2018:633, punkt 37 energiatõhususdirektiivi artiklite 7 ja 20 kohta).

(42)  Vt ka otsus kohtuasjas C-561/16 Saras Energía (ECLI:EU:C:2018:633, punktid 30–33).

(43)  III liide.

(44)  III liide.

(45)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2017. aasta määrus (EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (ELT L 198, 28.7.2017, lk 1).

(46)  III liide.

(47)  III liide.

(48)  XII liide.

(49)  X liide.

(50)  Vt IV liide.

(51)  Vt IV liide.

(52)  Vt IV liide.

(53)  Nõukogu 27. oktoobri 2003. aasta direktiiv 2003/96/EÜ, millega korraldatakse ümber energiatoodete ja elektrienergia maksustamise ühenduse raamistik (ELT L 283, 31.10.2003, lk 51).

(54)  Nõukogu 28. novembri 2006. aasta direktiiv 2006/112/EÜ, mis käsitleb ühist käibemaksusüsteemi (ELT L 347, 11.12.2006, lk 1).

(55)  Vt IV liide.

(56)  V liide.

(57)  Riiklikes energia- ja kliimakavades peaksid liikmesriigid hindama, kui palju on kodumajapidamisi, millel on raskusi energia eest tasumisega, võttes arvesse kodumajapidamistele mõeldud energiateenuseid, mida on riigis vaja normaalsete elamistingimuste tagamiseks, olemasolevat sotsiaalpoliitikat ja muid asjakohaseid poliitikavaldkondi, aga ka komisjoni soovituslikke suuniseid asjaomaste näitajate kohta (sh geograafiline hajutatus), mis põhinevad energiaostuvõimetuse ühisel käsitusel. Kui liikmesriik leiab, et tal on märkimisväärne arv leibkondi, kellel on raskusi energia eest tasumisega, peaks ta lisama oma kavasse soovitusliku riikliku eesmärgi energiaostuvõimetuse vähendamiseks.

(58)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.6.2010, lk 13).

(59)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2018/844 (millega muudetakse hoonete energiatõhususe direktiivi ja energiatõhususdirektiivi, ELT L 156, 19.6.2018, lk 75) põhjenduses 11 on kirjas, et energiaostuvõimetuse leevendamise vajadust tuleks arvesse võtta „[k]ooskõlas liikmesriikide poolt kindlaksmääratud kriteeriumidega. Oma renoveerimisstrateegiates energiaostuvõimetuse leevendamisele kaasa aitavate riiklike [üksik]meetmete kehtestamisel on liikmesriikidel õigus kindlaks määrata, mida nad peavad asjakohasteks [üksik]meetmeteks.“

(60)  https://www.energypoverty.eu/policies-measures

(61)  Vt II ja III liide.

(62)  Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 2 punkti 9 kohaselt on ehitusdetail „hoone tehnosüsteem või hoone välispiirde element“.

(63)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 22. oktoobri 2014. aasta direktiiv 2014/94/EL alternatiivkütuste taristu kasutuselevõtu kohta (ELT L 307, 28.10.2014, lk 1).

(64)  Vt Economidou jt, 2018. Assessment of the Second National Energy Efficiency Action Plans under the Energy Efficiency Directive [Teine riiklike energiatõhususe tegevuskavade energiatõhususdirektiivi kohane hindamine]. EUR 29272 EN, Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, Luxembourg, 2018, ISBN 978–92-79-87946-3, doi:10.2760/780472, JRC110304 (kättesaadav aadressil https://ec.europa.eu/jrc/en/publication/eur-scientific-and-technical-research-reports/assessment-second-national-energy-efficiency-action-plans-under-energy-efficiency-directive) ning Tsemekidi-Tzeiranaki jt, 2019. Analysis of the Annual Reports 2019 under the Energy Efficiency Directive [2019. aasta aruannete energiatõhususdirektiivi kohane analüüs]. EUR 29667 EN, Publications.

(65)  VII liide.

(66)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 443/2009, millega kehtestatakse uute sõiduautode heitenormid väikesõidukite süsinikdioksiidiheite vähendamist käsitleva ühenduse tervikliku lähenemisviisi raames (ELT L 140, 5.6.2009, lk 1).

(67)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2011. aasta määrus (EL) nr 510/2011, millega kehtestatakse uute väikeste tarbesõidukite heitenormid, lähtudes väikesõidukite CO2-heite vähendamist käsitlevast liidu terviklikust lähenemisviisist (ELT L 145, 31.5.2011, lk 1).

(68)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2019. aasta määrus (EL) 2019/631, millega kehtestatakse uute sõiduautode ja uute väikeste tarbesõidukite CO2-heite normid ning millega tunnistatakse kehtetuks määrused (EÜ) nr 443/2009 ja (EL) nr 510/2011 (ELT L 111, 25.4.2019, lk 13).

(69)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, millega muudetakse direktiivi 2009/33/EÜ keskkonnasõbralike ja energiatõhusate maanteesõidukite edendamise kohta. Avaldatakse Euroopa Liidu Teatajas.

(70)  Lisateave: Teadusuuringute Ühiskeskus, „Water – Energy Nexus in Europe“ [Vee ja energia seotus Euroopas], 2019, http://publications.jrc.ec.europa.eu/repository/handle/JRC115853.

(71)  Vt põhjendus 22.

(72)  Vt põhjendus 22.

(73)  Lisateave: Rahvusvaheline Energiaagentuur, World Energy Outlook 2018 [Maailma energiaülevaade 2018]; https://www.iea.org/weo/water/

(74)  Vt põhjendus 22.

(75)  Vt 4. peatükis esitatud määratlused.

(76)  Vt IV liide.

(77)  SWD(2013) 451 (final), põhjendused 47, 49–52.

(78)  SWD(2013) 451 final, põhjendus 53.

(79)  SWD(2013) 451 final, põhjendus 54.

(80)  SWD(2013) 451 final, põhjendus 55.

(81)  Lees, E., and Bayer, E. (February 2016), Toolkit for energy efficiency obligations (Regulatory Assistance Project) [Energiatõhususkohustuste täitmise abivahendid (regulatiivabiprojekt)]; http://www.raponline.org/document/download/id/8029.

(82)  Energy performance of buildings – Economic evaluation procedure for energy systems in buildings - Part 1: Calculation procedures [Hoonete energiatõhusus. Hoonete energiasüsteemide majandusliku hindamise kord. Osa 1. Arvutuskäigud]; https://www.en-standard.eu/din-en-15459-1-energy-performance-of-buildings-economic-evaluation-procedure-for-energy-systems-in-buildings-part-1-calculation-procedures-module-m1-14/.

(83)  Vt ka VI ja VIII liide.

(84)  Lisaselgitused ja näited: vt VIII liide.

(85)  Lisaselgitused ja näited: vt VIII liide.

(86)  Vt ka VIII liide.

(87)  Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 7 lõikes 1 on sätestatud, et „[l]iikmesriigid võtavad vajalikud meetmed tagamaks, et kui hooneid oluliselt rekonstrueeritakse, suurendatakse hoone või selle rekonstrueeritud osade tehnilise, funktsionaalse ja majandusliku teostatavuse piires nende energiatõhusust nii, et see vastaks artikli 4 kohaselt kehtestatud energiatõhususe miinimumnõuetele.“

Hoonete energiatõhususe direktiivi artikli 2 punkti 10 kohaselt on oluline rekonstrueerimine hoone selline renoveerimine, mille puhul:

a)	hoone välispiirete või tehnosüsteemide rekonstrueerimisega seotud kulud on suuremad kui 25 % hoone väärtusest, välja arvatud selle maa väärtus, millel hoone asub, või

b)	rekonstrueeritakse üle 25 % hoone välispiirete pindalast.

Liikmesriigid võivad valida, kas nad kohaldavad valikut a või b.

(88)  Vt energiatõhususdirektiivi põhjendus 41.

(89)  Vt energiatõhususdirektiivi põhjendus 41.

(90)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10).

(91)  ELi nõuded tootekategooriati, vt:

https://ec.europa.eu/info/energy-climate-change-environment/standards-tools-and-labels/products-labelling-rules-and-requirements/energy-label-and-ecodesign/energy-efficient-products_en

(92)  Riiklikes energiatõhususe tegevuskavades ja artikli 7 kohastes teatistes olulisuse tõendamise kriteeriumidest on juttu IX liites.

(93)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 30. mai 2018. aasta määrus (EL) 2018/842, milles käsitletakse liikmesriikide kohustust vähendada kasvuhoonegaaside heidet aastatel 2021–2030, millega panustatakse kliimameetmetesse, et täita Pariisi kokkuleppega võetud kohustused, ning millega muudetakse määrust (EL) nr 525/2013 (ELT L 156, 19.6.2018, lk 26).

(94)  Vt XII liide.

(95)  Volitava organi väljastatud juriidiline dokument, mis kinnitab, et konkreetne kogus energiasäästu on saavutatud. Iga sertifikaat on kordumatu ja jälgitav kaup, mis tähistab omandiõigust teatava koguse täiendava energiasäästu üle ja tagab selle, et säästu ei ole arvesse võetud mujal.

(96)  Taastuvenergiaseadmete hoonetele või hoonetesse paigaldamist edendavatest meetmetest on juttu X liites.

(97)  Vt X liide.

(98)  Vt VII liide.

(99)  Energiatõhususdirektiivi põhjendus 15.

(100)  Vt VII liide.

(101)  Vt XII liide.

(102)  Juhtimismääruse artikli 59 teise lõigu kohaselt kustutatakse artikli 24 lõige 1 alates 1. jaanuarist 2021.

(103)  See tuli esitada 31. detsembriks 2018 (juhtimismääruse artikli 9 lõige 1).

(104)  Lisasoovitused nõudluse hinnaelastsuse kasutamiseks: vt IV liide.