30.12.2014   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 370/35

(1)

Määruse (EL) nr 1380/2013 eesmärk on kõrvaldada järk-järgult saagi vette tagasi heitmine kogu Euroopa Liidu kalanduses, kehtestades nende liikide saagi lossimise kohustuse, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme.

(2)

Määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 on komisjonile antud õigus võtta delegeeritud õigusaktiga kuni kolmeks aastaks vastu tagasiheitekava, mille on välja töötanud liikmesriigid koos asjaomaste nõuandekomisjonidega.

(3)

Belgial, Taanil, Saksamaal, Prantsusmaal, Madalmaadel, Rootsil ja Ühendkuningriigil on otsene huvi kalavarude majandamiseks Põhjamerel. Nimetatud liikmesriigid on esitanud komisjonile ühise soovituse pärast pelaagiliste liikide nõuandekomisjoniga ja Põhjamere nõuandekomisjoniga konsulteerimist. Teaduslikud andmed on saadud asjakohastelt teadusasutustelt. Ühisesse soovitusse lisatud meetmed on kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikega 6 ning seepärast tuleks need määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 18 lõike 3 kohaselt lisada käesolevasse määrusesse.

(4)

Põhjamere puhul tuleks vastavalt määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 punktile a kohaldada lossimiskohustust kõigile laevadele, mis tegelevad väikeste pelaagiliste liikide või tööstusliku püügiga seoses nende liikidega, mille suhtes kohaldatakse püügi piirnorme, hiljemalt alates 1. jaanuarist 2015.

(5)

Ühise soovituse kohaselt peaks tagasiheitekava hõlmama teatavat makrelli-, heeringa-, hariliku stauriidi, põhjaputassuu, põhjaatlandi hõbekala ja kilupüüki, samuti tööstusliku kalapüügi puhul norra tursiku, kilu- ja tobiapüüki Põhjameres alates 1. jaanuarist 2015.

(6)

Ühine soovitus sisaldab seinnoodaga püütud makrelli ja heeringa puhul erandit lossimiskohustusest teatavatel tingimustel, mis põhinevad teaduslikel tõenditel suure ellujäämuse kohta kooskõlas määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 4 punktiga b. Teaduslikud tõendid suure ellujäämuse kohta esitas Scheveningeni rühmitus ühises soovituses, milles viidatakse mitmele teaduslikule uuringule kalade ellujäämuse kohta seinnoodast pääsemisel. Nende uuringute käigus leiti, et ellujäämise määr sõltub kalade nootakogumise ajast ja tihedusest, mis on sellisel püügil tavaliselt piiratud. Kõnealune teave vaadati läbi STECFi täiskogu istungil 14-02. STECF jõudis järeldusele, et kui eeldada, et kutselisel kalapüügil ellujäämuse kohta tehtud uuringute tulemused on esinduslikud, siis oleks vette tagasi pääsenud makrelli ellujäämus tõenäoliselt umbes 70 %, ning selle tulemuseks oleks palju väiksem tihedus kui see, mille puhul täheldati heeringa suremuse suurenemist. Nõukogu määruse (EU) nr 850/98 (2) artikli 19b lõike 2 kohaselt on keelatud makrelli ja heeringat püünisest enne vabastada, kui võrk on täielikult võetud kalalaeva pardale, mille tulemuseks on surnud või surevate kalade kaotus. See ellujäämuse erand ei mõjuta kehtivat keeldu, kuna kalade vabastamine toimub püügi selles etapis, kus kalade ellujäämise määr pärast vabastamist on suur. Seepärast tuleks see erand lisada käesolevasse määrusesse.

(7)

Ühine soovitus sisaldab ka vähese tähtsusega erandit lossimiskohustusest, selleks et vältida ebaproportsionaalselt suuri kulutusi juhupüügi saagi käitlemisele, nagu ladustamine, töötlemine, külmutamine, ning võttes arvesse raskusi selektiivsuse suurendamisel pelaagilise püügi puhul, mille sihtliigiks on makrell, stauriid ja heeringas ICESi alarajoonides IVb ja c lõuna pool 54° põhjalaiust. See erand põhineb teaduslikel tõenditel, mille on esitanud ühise soovitusega seotud liikmesriigid, ning selle on läbi vaadanud STECF. STECF leidis, et ühises soovituses on vähese tähtsusega erandi toetuseks esitatud põhjendatud kvalitatiivsed argumendid ebaproportsionaalselt suurte kulude kohta juhupüügi saagi käitlemisel. Eespool öeldut arvesse võttes ja esitatuist erinevate teaduslike andmete puudumisel on asjakohane kehtestada vähese tähtsusega erand kooskõlas ühises soovituses kavandatud protsendimääraga, järgides tasemeid, mis ei ületa määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõike 1 punkti c kohaselt lubatud tasemeid. Seepärast tuleks see erand lisada käesolevasse määrusesse.

(8)

Selleks et tagada asjakohane kontroll, tuleks kindlaks määrata konkreetsed nõuded käesoleva määrusega hõlmatud erandi raames püütud saagi dokumenteerimiseks.

(9)

Kuna käesoleva määrusega ettenähtud meetmed mõjutavad otseselt majandustegevust, mis on seotud liidu laevade kalapüügihooajaga ja selle kavandamisega, peaks käesolev määrus jõustuma kohe pärast avaldamist.

(10)

Käesolevat määrust tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2015, et järgida määruse (EL) nr 1380/2013 artikli 15 lõikes 1 sätestatud tähtaega. Vastavalt kõnealuse määruse artikli 15 lõikele 6 ei kohaldata seda kauem kui kolm aastat,

—

saak vabastatakse enne, kui teatav protsent (sätestatud lõigetes 2 ja 3) seinnoodast on suletud („tagasilaskepunkt”);

—

seinnoot on varustatud nähtava poiga, mis selgelt märgib nooda jõudmist tagasilaskepunkti;

—

laev ja seinnooda mehhanism on varustatud elektroonilise registreerimis- ja dokumenteerimissüsteemiga, mis märgib, millal, kus ja mil määral iga püügioperatsiooni käigus seinnoota haalati.