1.11.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 285/25

(1)

Ettevõtja DAET Loutraki AE – Club Hotel Loutraki AE (edaspidi „kaebuse esitaja” või „Loutraki”) (2) esitas 8. juulil 2009 komisjonile kaebuse kasiinode sissepääsutasude pealt makstavate maksude süsteemi käsitlevate Kreeka õigusaktide kohta, väites, et selle süsteemi raames anti riigiabi kolmele ettevõtjale, nimelt Regency Casino Mont Parnèsile, Kérkyra kasiinole ja Regency Casino Thessaloníkile (3). Kaebuse esitaja kinnitas 7. oktoobri 2009. aasta e-kirjaga, et ta ei ole vastu enda isiku avalikustamisele. 14. oktoobril 2009 toimus komisjoni ametnike ja kaebuse esitaja esindajate vaheline kohtumine. Kaebuse esitaja esitas 26. oktoobri 2009. aasta kirjaga täiendavad üksikasjad oma kaebuse toetuseks.

(2)

21. oktoobril 2009 edastas komisjon kõnealuse kaebuse Kreekale ja palus Kreekal selles tõstatatud küsimusi selgitada. Kreeka palus 17. novembri 2009. aasta kirjaga vastamiseks lisaaega, mida komisjon võimaldas 18. novembri 2009. aasta e-kirjaga. Kreeka vastas komisjonile 27. novembril 2009.

(3)

15. detsembril 2009 edastas komisjon Kreeka vastuse kaebuse esitajale. Kaebuse esitaja esitas oma märkused Kreeka vastuse kohta 29. detsembril 2009.

(4)

Komisjon küsis 25. veebruaril, 4. ja 23. märtsil ning 13. aprillil 2010 Kreekalt lisateavet ja Kreeka vastas 10. märtsil ning 1. ja 21. aprillil 2010.

(5)

Komisjon teatas 6. juuli 2010. aasta otsusega (edaspidi „menetluse algatamise otsus”) Kreekale, et ta algatab Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 108 lõikega 2 ette nähtud ametliku uurimismenetluse seoses Kreeka rakendatud meetmega, mis seisnes madalama määraga maksu võtmises teatavate kasiinode sissepääsutasudelt. Menetluse algatamise otsus avaldati Euroopa Liidu Teatajas ja huvitatud isikutel paluti esitada oma märkused (4).

(6)

Kreeka palus 9. augusti 2010. aasta kirjaga anda vastamiseks lisaaega, mille komisjon võimaldas 18. augusti 2010. aasta kirjaga. Komisjon sai Kreeka märkused menetluse algatamise otsuse kohta 6. oktoobril 2010. Kreeka ametiasutused esitasid vaidlustatud meetme kohta lisateavet 12. oktoobril 2010.

(7)

Komisjon sai pärast uurimise algatamist märkusi kahelt huvitatud isikult: Mont Parnèsi kasiino (üks meetme abisaajatest) esindajad esitasid oma märkused 4. augusti 2010. aasta kirjaga ja eraõigusliku Loutraki kasiino esindajad esitasid oma märkused 8. ja 25. oktoobri 2010. aasta kirjaga.

(8)

Komisjon edastas 29. oktoobri 2010. aasta kirjaga need märkused Kreeka ametiasutustele, et anda neile võimalus vastata. Kreeka ametiasutused esitasid 6. detsembri 2010. aasta kirjaga oma selgitused kolmandate isikute märkuste kohta, püüdes muu hulgas selgitada kõnealuse süsteemi kohaldamise teatavaid aspekte ning juhtumi analüüsimise seisukohast oluliste Kreeka õigusaktide tõlgendamist.

(9)

Hinnatav meede hõlmab teatavaid kasiinosid soodustavat maksualast diskrimineerimist, mida Kreeka ametiasutused on rakendanud, kohaldades samaaegselt mitut osaliselt kohustuslikku sätet, millega

pannes seega eraõiguslikud kasiinod ebasoodsasse konkurentsiolukorda (5).

(10)

Meetmest saavad kasu avalik-õiguslikud kasiinod ja üks eraõiguslik kasiino, Thessaloníki kasiino, millele võimaldati erandkorras samasugune kohtlemine kui avalik-õiguslikele kasiinodele, nagu edaspidi põhjalikumalt selgitatakse.

(11)

Analüüsitava meetme abisaajad on järgmised Kreeka kasiinod: Mont Parnès, (6) Thessaloníki, (7) Kérkyra (8) ja Rhodos (9).

(12)

Menetluse algatamise otsuse tegemise ajal kohaldati väiksemat, 6 euro suurust reguleeritud sissepääsutasu üksnes kolme Kreeka kasiino suhtes: Mont Parnèsi, millest 49 % oli erastatud, kuid mille aktsiatest 51 % jäi avaliku sektori kontrolli alla, Thessaloníki, mis oli eraõiguslik kasiino, kuid mida koheldi kui avalik-õiguslikku kasiinot, ja Kérkyra kasiino suhtes, mis oli avalik-õiguslik kasiino. Rhodosel ja Kérkyral asuvad kasiinod said meetme raames abi vastavalt üksnes 1999. aasta aprillini (10) ja 2010. aasta augustini, (11) sest pärast nende täielikku erastamist lõpetasid nad väiksema sissepääsutasu võtmise.

(13)

Enne turu liberaliseerimist 1994. aastal tegutses Kreekas üksnes kolm kasiinot – Mont Parnès, Kérkyra ja Rhodos. Sel ajal olid kasiinod avalik-õiguslikud ettevõtjad ja nende kui riigile kuuluvate klubide tegevust juhtis Kreeka turismiamet (EOT) (12). Kõnealuste kasiinode sissepääsutasu kehtestati EOT peasekretäri otsusega järgmiselt (13):

(14)

Turg liberaliseeriti 1994. aastal seaduse nr 2206/1994 kohaselt ja senistele avalik-õiguslikele kasiinodele lisandus kuus vastasutatud eraõiguslikku kasiinot (15). 1994. aasta seadusega nähti ette 14 litsentsi väljastamine kolmele olemasolevale avalik-õiguslikule kasiinole (Rhodos, Mont Parnès ja Kérkyra) ning 11 asutatavale eraõiguslikule kasiinole (16). Kavandatud 11 uuest eraõiguslikust kasiinost sai litsentsi ja alustas tegevust siiski üksnes kuus kasiinot, nimelt Chalkidikes, Loutrakis, Thessaloníkis, Rio’s (Ahhaia), Xanthis (Traakia) ja Sýrosel (1995. ja 1996. aastal) asuvad kasiinod; ülejäänud viis litsentsi tühistati.

(15)

Seaduse nr 2206/1994 artikli 2 lõikes 10 on sätestatud, et teatavates piirkondades asuvate kasiinode sissepääsutasu kehtestatakse ministri otsusega; sama otsusega määratakse ka kindlaks see osa sissepääsutasust, mis läheb Kreeka riigi tuludesse. Rahandusministri 16. novembri 1995. aasta otsusega (17) nähti ette, et alates 15. detsembrist 1995 peavad kõik seaduse nr 2206/1994 reguleerimisalasse kuuluvate kasiinode pidajad küsima 5 000 Kreeka drahmi (18) suurust sissepääsutasu (19) (ligikaudu 15 eurot) (20). Otsuse kohaselt peavad kasiinoettevõtjad maksma 80 % iga pääsme nimiväärtusest riikliku maksuna riigile, samal ajal kui ülejäänud 20 %, sh asjaomane käibemaks, on kasiino tulu (21). Otsusega nähakse ette, et kasiinod võivad võimaldada tasuta sissepääsu (22). Olenemata sellest, kui suurt sissepääsutasu kasiinod oma klientidelt küsivad, peavad nad siiski maksma riigile 80 % reguleeritud hinnast (23). Otsuse kohaselt peavad kasiinod tasuma maksu kord kuus (24). Samuti nähakse sellega ette konkreetsed allahindlused pääsmetele, mis kehtivad 15 või 30 päeva (25).

(16)

Kõik alates 1995. aastast seaduse nr 2206/1994 alusel asutatud uued eraõiguslikud kasiinod on ministri 1995. aasta otsust kohaldanud ja küsinud (üldjuhul, nagu eelmises punktis selgitatud) 15 euro suurust sissepääsutasu, välja arvatud Thessaloníki, nagu edaspidi põhjalikumalt selgitatakse.

(17)

Riigile kuuluvad Mont Parnèsi, Kérkyra ja Rhodose kasiino jätkasid siiski tegutsemist EOT klubidena (26) ega kohaldanud 1994. ja 1995. aasta õigusakte seni, kuni said seaduse nr 2206/1994 kohase litsentsi.

(18)

Kreeka ametiasutuste esitatud märkuste ja siseriiklike eeskirjade selgituste põhjal toimib kõnealune süsteem komisjoni arvates tegelikult järgmiselt.

(19)

Kreeka ametiasutused selgitasid, et kasiinode tegevust reguleerib Kreekas üldiselt seadus nr 2206/1994. Erisätteid, mida kohaldatakse enne seaduse nr 2206/1994 kehtestamist olemas olnud avalik-õiguslike kasiinode suhtes, käsitatakse erandina kõnealuse seaduse üldsätetest (ja ministri 1995. aasta rakendusotsusest) seni, kuni need kasiinod erastatakse ja neile antakse seadusega ettenähtud litsents.

(20)

Seega kuni asjaomased avalik-õiguslikud kasiinod said seaduse nr 2206/1994 kohase litsentsi, ei kohaldatud nende suhtes ministri 1995. aasta otsust, st tavapärast 15 euro suurust sissepääsutasu ja nõuet kanda riigile üle 80 % sellest tasust. Avalik-õiguslikud kasiinod hakkasid seda 80 % suurust maksu maksma alles siis, kui nad said seadusega nr 2206/1994 ettenähtud litsentsi (vt allpool punkt 23 jj). Kuna varasemaid EOT otsuseid, millega kehtestati 6 euro suurune sissepääsutasu, käsitati konkreetse erandina (varem kehtinud erisättena), mida ei muudetud seaduse nr 2206/1994 üldsätetega ega ministri 1995. aasta otsusega, jäi avalik-õiguslike kasiinode sissepääsutasuks isegi siis erandlikult 6 eurot ja need kasiinod maksid üksnes 80 % 6 euro pealt. EOT otsuseid peeti mittekohaldatavaks alles pärast erastamist, kui kasiinod ei kuulunud enam täielikult riigile. Alles siis hakkasid kasiinod võtma tavapärast 15 euro suurust sissepääsutasu ja pidid maksma riigile maksu 80 % 15 euro pealt.

(21)

Kuigi tundub, et see kord oleks pidanud üldiselt kehtima, tehti Mont Parnèsi kasiino osalisel erastamisel erand, mis kinnitati seadusega nr 3139/2003 (millega nähti ette ka Kérkyra kasiino erastamine hilisemal kuupäeval): selles seaduses on sõnaselgelt sätestatud, et Mont Parnèsi kasiino sissepääsutasu on endiselt 6 eurot.

(22)

2000. aastal sai EOT Kérkyra ja Mont Parnèsi kasiino pidajaks Elliniki Etaireia Touristikis Anaptyxis (Kreeka turismi arendamise ettevõte, edaspidi „ETA”), mis kuulus täielikult Kreeka riigile, ning alates 2000. aasta lõpust kuni 2003. aastani, mil ETA kasiinod said seaduse nr 2206/1994 kohase litsentsi, kohandas ETA algul vabatahtlikult ja hiljem seaduse nr 2919/2001 artikli 24 kohaselt kasiinod järk-järgult seadusega nr 2206/1994 kasiinodele kehtestatud nõuetele, et valmistada mõlemad varem riigile kuulunud klubid ette täielikuks litsentsimiseks ja erastamiseks (27). Selle üleminekuperioodi ajal maksis ETA riigile 80 % 6 euro suurusest Mont Parnèsi ja Kérkyra kasiino pääsme hinnast.

(23)

2003. aastal muudeti avalik-õiguslik Mont Parnèsi kasiino aktsiaseltsiks ning 49 % selle kapitalist müüdi erasektorile (28). Seadusega nr 2206/1994 ettenähtud Mont Parnèsi kasiino litsents anti lõpuks 2003. aastal seaduse nr 3139/2003 (artikli 1 lõige 1) alusel. Sama seadusega jäeti alles 6 euro suurune Mont Parnèsi kasiinosse sissepääsu tasu (artikli 1 lõike 1 punkt vii).

(24)

Kérkyra kasiino puhul anti seadusega nr 2206/1994 ettenähtud litsents lõpuks 2003. aastal seaduse nr 3139/2003 (artikli 1 lõige 3) alusel ETA-le, nii et ETA sai selle hilisemal erastamisel kasutusele võtta. Sama sättega nähti ette, et Kérkyra kasiinosse sissepääsu tasu kehtestatakse ministri uue otsusega, viidates seega sellele, et ministri 1995. aasta otsus ei ole kohaldatav. Uut ministri otsust komisjoni andmetel kunagi ei tehtud ja Kérkyra kasiino jätkas 6 euro suuruse sissepääsutasu võtmist kuni erastamiseni 2010. aasta augustis, mil ta hakkas kohaldama 15 euro suurust sissepääsutasu (29).

(25)

Rhodose kasiinole anti seadusega nr 2206/1994 ettenähtud litsents 1996. aastal ministri 29. mai 1996. aasta otsusega T/633. Kasiino jätkas siiski väiksema sissepääsutasu võtmist ja läks 15 euro suurusele sissepääsutasule üle alles pärast erastamist 1999. aasta aprillis: ta tegutses erastamiseni EOT kontrolli all ja tema suhtes kohaldati seega EOT 1992. aasta otsust, millega kehtestati Rhodose kasiino sissepääsutasuks 1 500 Kreeka drahmi (30).

(26)

Eraõiguslik Thessaloníki kasiino asutati ja talle anti seaduse nr 2206/1994 alusel litsents 1995. aastal (31). Kõnealune kasiino on alati võtnud avalik-õiguslikele kasiinodele (Mont Parnès ja Kérkyra) kohaldatud vähendatud 6 euro suurust sissepääsutasu, tuginedes seadusandlikule dekreedile nr 2687/1953, (32) milles on sätestatud, et välisinvesteeringuga loodud ettevõtteid tuleb kohelda vähemalt sama soodsalt kui muid riigis asuvaid samalaadseid ettevõtteid (33). Kui see küsimus ühel hetkel tõstatati, esitas kasiinot pidav ettevõtja (st Hyatt Regency) taotluse, et Thessaloníki kasiino sissepääsutasu kehtestataks samal tasemel kui Mont Parnèsi kasiino sissepääsutasu, nimelt 6 eurot. Pärast Riikliku Õigusnõukogu arvamuse (arvamus nr 631/1997) saamist see taotlus rahuldati. Alates litsentsi väljastamisest 1995. aastal kohaldatakse Thessaloníki kasiino suhtes nõuet kanda 80 % kasiinopääsme nimiväärtusest üle riigile (34).

(27)

Komisjon algatas ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 2 kohase ametliku uurimise, sest tal olid tõsised kahtlused, et tegemist võib olla mitut Kreekas asuvat konkreetselt tuvastatud kasiinot soodustava maksualase diskrimineerimisega, kuna nende kasiinode maksustamise kord oli soodsam kui muude riigis asuvate kasiinode oma.

(28)

Komisjon leidis, et vaidlustatud meede kaldus kõrvale üldistest õigusnormidest, millega kehtestati kasiinode sissepääsutasudele tavapärased maksumäärad, ja seega parandati sellega abisaajate konkurentsivõimet.

(29)

Vaidlustatud meede vähendas Kreeka riigi tulusid ja sellega anti eelis väiksema sissepääsutasuga kasiinodele. Komisjon vastas Kreeka ametiasutuste väitele, mille kohaselt said väiksemast sissepääsutasust otsestelt kasu kliendid, et tarbijate toetamine võib endast kujutada ettevõtjatele riigiabi andmist, kui see sõltub selle ettevõtja tarnitava kauba või osutatava teenuse kasutamisest (35).

(30)

Samuti märkis komisjon, et maksustamise taset ei määratud kindlaks vastavalt iga üksiku kasiino olukorrale; (36) komisjon järeldas esialgu, et meede oli valikuline (37).

(31)

Komisjon leidis, et vaidlustatud meetmega moonutati konkurentsi kasiinode vahel Kreekas ja ettevõtete omandamise turul Euroopas. Komisjoni sõnul austab ta täielikult liikmesriikide õigust reguleerida oma territooriumil hasartmänguvaldkonda kooskõlas ELi õigusega, kuid ta ei nõustu sellest tuleneva järeldusega, et kõnealune meede ei saanud moonutada konkurentsi ega mõjutanud liikmesriikidevahelist kaubandust. Asjaomase majandusharu ettevõtjad on sageli rahvusvahelised hotellikontsernid, kelle investeerimisotsuseid võib kõnealune meede mõjutada, ja turistid võivad Kreekat külastada just kasiinode pärast. Sestap järeldas komisjon, et meede võis moonutada konkurentsi ja mõjutada liikmesriikidevahelist kaubandust (38).

(32)

Komisjon leidis esialgu, et meede oli ebaseaduslik abi, sest Kreeka ametiasutused rakendasid seda komisjoni eelneva heakskiiduta, ja et abi tuleb võib-olla kooskõlas nõukogu 22. märtsi 1999. aasta määruse (EÜ) nr 659/1999 (millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks) (39) (edaspidi „menetlusmäärus”) artikliga 15 tagasi nõuda.

(33)

Komisjoni arvates ei olnud alust arvata, et vaidlustatud meede on siseturuga kokkusobiv; meede tundus olevat põhjendamatu tegevusabi sellest kasu saanud kasiinodele (40).

(34)

Komisjon märkis, et kui tema kahtlused, et meede sisaldas siseturuga kokkusobimatut riigiabi, leiavad kinnitust, on ta menetlusmääruse artikli 14 lõike 1 alusel kohustatud andma Kreekale korralduse abi abisaajatelt tagasi nõuda, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus õiguse üldpõhimõttega (41).

(35)

Komisjon sai ametliku uurimise käigus märkusi Kreekalt, Elliniko Kazino Parnithas AE (edaspidi „Mont Parnès”) esindajatelt ja Loutrakis asuva eraõigusliku kasiino (edaspidi „Loutraki”) esindajatelt.

(36)

Abisaaja Mont Parnèsi kasiino esindaja märkused ja Kreeka ametiasutuste märkused on põhimõtteliselt ühesugused ning need esitatakse kokkuvõtlikult käesolevas osas.

(37)

Nii Kreeka ametiasutused kui ka Mont Parnès eitavad riigiabi olemasolu. Nad väidavad, et riigil ei jää tulu saamata või kui jääb, siis kasiinod ei saa mingit eelist.

(38)

Kreeka ametiasutused väidavad, et hinnaerinevus on üksnes hindade reguleerimise küsimus, sest kehtestatud maksu võetakse väljastatud pääsmete hinnalt ühtse määra alusel.

(39)

Kreeka ametiasutuste sõnul on sissepääsutasu kehtestamise ja riigile maksu maksmise nõude eesmärk takistada väikese sissetulekuga isikuid mängimast hasartmänge, mitte koguda riigile tulu. Asjaolu, et sissepääsutasu võtmisega kogutakse riigile ka tulu, ei muuda selle kui kontrollimeetme olemust. Sellest tulenevalt leiavad Kreeka ametiasutused, et nõue, mille kohaselt tuleb pääse väljastada kasiino hasartmängualale sisenevale kliendile kindlaksmääratud hinna eest, on halduskontrollimeede, millega kehtestatakse tasu, mis ei ole maks ja mida ei saa käsitada maksukoormusena, nagu on sedastatud Riiginõukogu (Kreeka kõrgeim halduskohus) otsuses nr 4027/1998 (42).

(40)

Eri kasiinode hindade erinevuse kohta väidab Kreeka, et eri kasiinode majanduslik ja sotsiaalne olukord on erinev ning see ei ole võrreldav. Kreeka ametiasutused väidavad, et tasude erinevust õigustab üldine huvi: nad väidavad eelkõige, et eri kasiinode olukord õigustab eri pääsmehindade kehtestamist kasiinodele, mis asuvad suurlinnade lähedal, ja kasiinodele, mis asuvad sellises maapiirkonnas, kus elab peamiselt maaelanikkond, kelle sissetulekud on (enamasti) väiksemad ja haridustase madalam ja keda tuleb rohkem takistada hasartmänge mängimast kui linnaelanikke, ning on sellise tavaga täielikult kooskõlas.

(41)

Kaebuse esitaja Loutraki on märkinud, et kui Kérkyra kasiino 2010. aastal erastati, tõusis selle sissepääsutasu 6 eurolt 15 eurole, mis on Loutraki sõnul üsnagi vastuolus üldise huvi argumendiga; Kreeka ametiasutused vastavad, et Kérkyra saare kõrvaline geograafiline asukoht tähendab seda, et kõnealune kasiino ei konkureeri muude Kreeka kasiinodega, nii et see ei saa konkurentsi moonutada. Kreeka ametiasutused väidavad lisaks, et Kérkyra elanike kaitsmise eesmärgil on oluline muuta sissepääsutasu hoiatavaks, sest kasiino tegutsemistingimuste erastamisjärgne muutmine pikendab vältimatult märkimisväärselt selle lahtiolekuaegu ning tõstab tegevuse üldist taset ja suurendab kasiino atraktiivsust.

(42)

Kui väikese sissepääsutasuga kasiinodele antigi eelis, sest need meelitavad ligi rohkem kliente, siis Kreeka ametiasutused ja Mont Parnès vaidlustavad seisukoha, et sellega kaasnes tingimata riigitulude vähenemine. Samuti ei ole kindel, et kui sissepääsutasu oleks suurem, tooksid väidetavad abisaajad riigile suuremat tulu, nii et väidetav tuludest ilmajäämine on oletuslik. Kreeka ametiasutused ja Mont Parnès väidavad, et väiksemast sissepääsutasust saavad kasu kliendid ja et kasiinole jääv hinnaosa on suurem kasiinodes, mille sissepääsutasu on 15 eurot, mis on kasulik suurema sissepääsutasuga kasiinodele.

(43)

Kreeka ametiasutused ja Mont Parnès väidavad, et mõju konkurentsile ja kaubandusele puudub, sest iga kasiino teenindab kohalikku turgu. Nad vaidlustavad menetluse algatamise otsuses väidetud konkurentsivõimaluse muude hasartmänguliikidega ja juhivad tähelepanu sellele, et Interneti-põhiste hasartmängude harrastamine on Kreekas praegu ebaseaduslik.

(44)

Kreeka ametiasutused ja Mont Parnès väidavad, et isegi kui nõustuda sellega, et 6 euro suurune vähendatud sissepääsutasu võis või võib veel mõjutada välisriigi äriühingu otsust investeerida Kreekas asuvasse kasiinosse, saaks välisriigi äriühing alati tugineda seadusandlikule dekreedile nr 2687/1953, nagu Hyatt Regency Xenodocheiaki kai Touristiki (Thessaloníki) AE tegi Thessaloníki kasiino puhul.

(45)

Kaebuse esitaja väidab, et abisaajad saavad võimaldada tasuta sissepääsu, samal ajal kui tuleb ikkagi tasuda 80 % suurune maks, mis kaebuse esitaja sõnul näitab väga selgelt, et kõnealune meede on riigiabi; Kreeka ametiasutuste sõnul on selline tava erandlik, sest kasiinod kasutavad seda võimalust selleks, et võimaldada tasuta sissepääs peamiselt VIPidele või kuulsatest isikutest klientidele, ja selline tava on vastuolus maksuseadusega (seadus nr 2238/1994), sest pääsmehinnast 80 % maksmist riigile ettevõtte enda vahenditest ei peeta tootlikuks kulutuseks ning seda ei saa äriühingu tuludest maha arvata, nii et selliselt tegutseval äriühingul on suur maksukoormus.

(46)

Ametiasutused ja Mont Parnès juhivad komisjoni tähelepanu ka muudele kasiinodevahelistele erinevustele, mis tulenevad mitmesugustest maksu- ja reguleerivatest meetmetest. Nende sõnul annavad kõnealused erinevused eelise kaebuse esitajale Loutrakile ja tasakaalustavad eelised, mida abisaajad saavad tänu väiksemale sissepääsutasule. Iga kasiino maksab riigile osa oma aastasest brutokasumist, kuid Loutraki maksab seaduse kohaselt väiksema osa kui teised. Komisjon juhib kõigepealt tähelepanu sellele, et kui Kreeka ametiasutuste ja Mont Parnèsi viidatud muud meetmed on tõepoolest olemas, võivad need kujutada endast eraldi abimeedet Loutraki kasuks, kui kõik ELis kohaldatava riigiabiõiguse tingimused on täidetud. Need on igal juhul siiski hinnatavast meetmest erinevad ega kuulu käesoleva otsuse reguleerimisalasse.

(47)

Lisaks on Kreeka märkinud, et ta kaalub võimalust muuta kasiinode suhtes kohaldatavat hinnapoliitikat, eesmärgiga kaotada nendevaheline diskrimineerimine. Ta ei ole komisjoni sellise muudatuse elluviimisest siiski veel teavitanud.

(48)

Kreeka ametiasutused ja Mont Parnèsi kasiino ei ole esitanud märkusi abi kokkusobivuse ega õiguspärasuse kohta.

(49)

Kreeka ametiasutused ja Mont Parnès väidavad teise võimalusena, et isegi kui leitakse, et hinnatav meede kujutas endast ebaseaduslikku ja siseturuga kokkusobimatut riigiabi, oleks kõnealuse abi tagasinõudmine vastuolus kahe põhimõttega.

(50)

Seoses tagasi nõutava summa arvutamisega vaidlustavad Kreeka ametiasutused ja Mont Parnès Loutraki väljapakutud arvutusmeetodi, mille kohaselt tuleks suurema sissepääsutasuga kasiinode ja väiksema sissepääsutasuga kasiinode poolt ühe kliendi kohta makstud maksu vahe korrutada abi saanud kasiinodesse sisenenud klientide arvuga. Nende sõnul on selline arvutusmeetod puudulik ja meelevaldne, sest ei ole kindel, et väidetavalt abi saanud kasiinode (Mont Parnès, Thessaloníki ja Kérkyra) (44) klientide arv oleks suurema pääsmehinna korral sama.

(51)

Loutraki väidab, et siseriiklikes õigusaktides sätestatud meetmed kujutavad endast maksualast diskrimineerimist teatavate kasiinode kasuks, niivõrd kui ühtset 80 % suurust maksu, mis tuleb tasuda riigile kasiinode sissepääsutasu pealt, kohaldatakse eri maksubaaside suhtes, nimelt riigi kehtestatud kahe eri sissepääsutasu suhtes. Abi saanud kasiinode sissepääsutasu on oluliselt väiksem kui muude kasiinode sissepääsutasu (15 euro asemel 6 eurot), mistõttu jääb riigil tulu saamata, ja sellest tulenevat konkurentsimoonutust arvesse võttes kujutab see endast riigiabi.

(52)

Peale selle väidab Loutraki, et meede ei ole objektiivselt põhjendatud, sest väiksema sissepääsutasu kehtestamine abi saanud kasiinodele on tegelikult vastuolus sotsiaalse eesmärgiga ning Riiginõukogu otsuses nr 4027/1998 käsitletud kasiinode sissepääsutasu kehtestamise põhjenduste ja tunnustega. Loutraki sõnul ei ole alust väita, et halduskontrolli ja sotsiaalkaitset saab tagada eri hinnaga pääsmete kaudu – Mont Parnèsi kasiinos, mis asub üksnes ligikaudu 20 km kaugusel Ateena kesklinnast, maksab sissepääs 6 eurot, samal ajal kui Loutraki kasiinos, mis asub ligikaudu 85 km kaugusel Ateena kesklinnast, maksab sissepääs 15 eurot ning Thessaloníki kasiinos, mis asub ligikaudu 8 km kaugusel Thessaloníki kesklinnast, maksab sissepääs 6 eurot, samal ajal kui Chalkidike kasiinos, mis asub ligikaudu 120 km kaugusel Thessaloníki kesklinnast, maksab sissepääs 15 eurot.

(53)

Loutraki sõnul on Kreeka varem väitnud, et alandatud, 6 euro suurune sissepääsutasu oli põhjendatud iga abi saanud kasiino konkreetse olukorraga, mis oli peamiselt seotud selle geograafilise asukohaga (mis määrab teatavad majanduslikud, sotsiaalsed, demograafilised ja muud iseärasused), kuid kui Kérkyra kasiino 2010. aasta augustis erastati, hakkas ta võtma sissepääsu eest 15 eurot ega selgitanud, miks see eriolukord enam ei kehtinud.

(54)

Tagasi nõutava summa suuruse väljaselgitamise kohta väidab Loutraki, et see summa on iga kliendi kohta sisse nõutud maksu vahe, mis tuleb korrutada abi saanud kasiinodesse sisenenud klientide arvuga.

(55)

Loutraki väidab Kreeka ja Mont Parnèsi kasiino viidatud eraldi meetmete kohta, mis annavad nende arvates Loutrakile eelise, kusjuures peamine eelis seisneb selles, et Loutraki maksab riigile väidetavalt väiksema osa aastasest brutokasumist kui teised kasiinod, et ta on ametiasutustega sõlmitud eraldi kokkuleppe alusel tasunud tegelikult sama suure summa kui tema konkurendid.

(56)

Hinnatav meede hõlmab teatavaid kasiinosid soodustavat maksualast diskrimineerimist, mida Kreeka ametiasutused on rakendanud, kohaldades samaaegselt mitut sätet, (45) millega kehtestati ühtne 80 % suurune maks kasiinode sissepääsutasu pealt ning nähti avalik-õiguslikele ja eraõiguslikele kasiinodele ette erinevad reguleeritud pääsmehinnad, nimelt 6 eurot avalik-õiguslikele kasiinodele ja 15 eurot eraõiguslikele kasiinodele, pannes seega eraõiguslikud kasiinod ebasoodsasse konkurentsiolukorda (46).

(57)

Selleks et teha kindlaks, kas meede kujutab endast riigiabi Euroopa Liidu toimimise lepingu tähenduses, peab komisjon hindama, kas see vastab kõnealuse lepingu artikli 107 lõikes 1 sätestatud tingimustele. Artikli 107 lõikes 1 on sätestatud: „Kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi, soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, siseturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikidevahelist kaubandust.”

(58)

Sellest tulenevalt analüüsib komisjon seda, kas vaidlustatud meede vastab kõigile neljale tingimusele, et olla riigiabi artikli 107 lõike 1 tähenduses.

(59)

Selleks et meede oleks riigiabi, peab see andma abisaajatele eelise, vabastades nad kulutustest, mida nad peaksid tavaliselt katma oma eelarvest.

(60)

Kreeka ametiasutused on esiteks väitnud, et meede ei kuulu riigiabieeskirjade reguleerimisalasse, sest tasu, mida kõik Kreekas tegutsevad kasiinod peavad riigile maksma, on ühtne – 80 % iga pääsme hinnast, samal ajal kui erinev kohtlemine tuleneb 1994. ja 1995. aasta õigusaktides sätestatud hinnapoliitikast, millega kehtestati seaduse nr 2206/1994 alusel litsentsi saanud kasiinode sissepääsutasuks 15 eurot.

(61)

Kreeka ametiasutused väidavad ka, et sissepääsutasu on üksnes halduskontrollimeede, mitte maks, sest Riiginõukogu otsuse nr 4025/1998 kohaselt on kasiinodesse sissepääsu tasu kehtestamine oma olemuselt sotsiaalne, mitte maksualane meede.

(62)

Kõigepealt tuleks märkida, et hindade kehtestamist seadusega nr 2206/1994 ei saa kirjeldada lihtsalt kui tüüpilist hinnapoliitikat, sest kõikidel kasiinodel näib olevat õigus küsida klientidelt väiksemat sissepääsutasu või võimaldada neile isegi tasuta sissepääs, kuid nad on igal juhul kohustatud maksma riigile 80 % väljastatud pääsme väärtusest, olenemata sellest, kui suurt tasu kliendilt tegelikult nõuti.

(63)

Igal juhul on ELi riigiabieeskirjade kohaldamisel tähtsusetu, kas hinnatav meede on maksu- või hinnakujundusmeede, sest artiklit 107 kohaldatakse „ükskõik missugusel kujul” antava abi suhtes, millega antakse eelis. Asjaolu, et selle peamine eesmärk ei ole luua maksutulu, ei ole iseenesest piisav sellise meetme liigitamiseks muuks kui riigiabiks.

(64)

Isegi kui nõustuda, et kasiinode sissepääsutasu kehtestamisel võib olla sotsiaalne eesmärk, tuleb küsimust, kas sellega antakse eelis, mis kujutab endast riigiabi, hinnata üksikutele ettevõtjatele avalduva mõju põhjal, et teha kindlaks, kas mõni ettevõtja osales vähem riigitulu loomisel. Kuna vabastus üldise 15 euro suuruse sissepääsutasu kohaldamisest anti individuaalselt konkreetsetele kasiinodele ja eelkõige kuna 80 % suurune maks tuleb maksta riigile selle madalama hinna alusel, mida kõnealused kasiinod peavad (põhimõtteliselt, vt eespool) küsima, siis anti nendele kasiinodele eelis.

(65)

Komisjon tunnistab liikmesriikide õigust määratleda meede maksumeetmena või muul viisil kooskõlas oma siseriikliku õigusega. Komisjoni hinnang ei kujuta endast mingil moel siseriikliku õiguse tõlgendamist. Kõnealusel meetmel on siiski selline mõju, mis võimaldab teha riigile korrapäraseid pidevaid makseid 80 % ulatuses iga kasiino väljastatud pääsme hinnast. Lisaks märgib komisjon, et siseriikliku õiguse (eelkõige seadus nr 2206/1994 ja ministri 1995. aasta otsus) kohaselt tuleb makstavad summad tasuda asjaomasele tulumaksuametile (47). Kuigi see ei mõjuta meetme liigitust siseriikliku õiguse alusel, märgib komisjon seega, et meetmel on samasugune mõju nagu maksumeetmel. Sellest tulenevalt viitab komisjon käesolevas otsuses üksnes selle kohaldamise ja ELi riigiabiõiguse kohase hindamise eesmärgil meetmele kui maksumeetmele, maksule või maksustamisele.

(66)

Hinnatav meede, nimelt maksualane diskrimineerimine, mille põhjustas ebavõrdsetele reguleeritud sissepääsutasudele ühtse sissepääsumaksu kohaldamise ühine mõju, annab Kreeka riigile kuuluvatele kasiinodele eraõiguslike kasiinode ees eelise. Riigi võetud meetmete ühine mõju seisneb selles, et kui eraõiguslikud kasiinod peavad maksma riigile sissepääsumaksu 12 eurot (80 % 15 eurost) inimese kohta, siis riigile kuuluvad kasiinod maksavad üksnes 4,80 eurot (80 % 6 eurost) (48).

(67)

Kreeka riik vabastab selle meetmega avalik-õiguslikud kasiinod koormast, mida nad muidu peaksid kandma, kui maksustamine oleks mittediskrimineeriv ja konkurentsi seisukohast neutraalne. Mittediskrimineeriv ja konkurentsi seisukohast neutraalne maksustamine kehtestati Kreekas põhimõtteliselt seadusega nr 2206/1994 kasiinode loomise, töökorralduse, haldamise ja järelevalve kohta, millega nähti ette 15 euro suurune sissepääsutasu ja riigile tasutav maks 80 % ulatuses sellelt tasult. Kreeka riik ei ole seda mittediskrimineerivat ja konkurentsi seisukohast neutraalset maksustamist siiski avalik-õiguslike kasiinode suhtes (või eraõigusliku Thessaloníki kasiino suhtes, mida koheldakse samal viisil) kohaldanud ja on selle asemel võimaldanud neil tasuda üksnes 4,80 euro suurust sissepääsumaksu: selle tulemusena on ta andnud neile ettevõtjatele eelise. Kõnealused kasiinod on pidanud oma kogutulust kandma väiksemat maksukoormust inimese kohta. Nende kogutulu hõlmab nii sissepääsust (üksnes pääsmete hinnast) saadavat tulu kui ka muudest tuluallikatest, nagu hasartmängudelt, majutuselt, baari- ja restoraniteenustelt, etendustelt jm saadavat tulu.

(68)

Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt hõlmab riigiabi mõiste nii konkreetset kasu kui ka eri vormis meetmeid, mis leevendavad ettevõtja eelarvet tavaliselt koormavaid kohustusi ja mis seepärast ei ole küll toetused selle sõna otseses tähenduses, ent on siiski samalaadsed ja samasuguse mõjuga (49). Sellise eelise võib anda ettevõtja maksukoormuse mitmesuguse vähendamise, sh maksubaasi alandamise kaudu.

(69)

Käesoleval juhul said Kérkyra, Mont Parnèsi ja Thessaloníki kasiino (ja 1999. aastani ka Rhodose kasiino) (50) maksubaasi alandamisega sarnase eelise, sest, nagu eespool selgitati, nende kasiinode suhtes kehtestati erisätted, mille kohaselt nad peavad maksma ühe sisselastud kliendi kohta väiksemat maksu kui teised kasiinod.

(70)

Kreeka ametiasutused märkisid, et väiksemast maksukoormusest saavad otseselt kasu kliendid. Isegi kui saab väita, et kliendid saavad kasu ka väiksemast maksukoormusest ühe sisselastud kliendi kohta, sest nad maksavad väiksemat koguhinda, ei välista see siiski võimalust, et meetmega anti asjaomastele ettevõtjatele (käesoleval juhul abi saanud kasiinodele) eelis, kuna nad maksavad kliendi kohta väiksema maksusumma.

(71)

Maksujuhtumite raames on tõendatud, et vabastus maksudest, mida nime poolest maksavad tarbijad, kuid mida koguvad tarnijad, võib kujutada endast riigiabi, nagu ka muud tarbijatele konkreetsete kaupade või teenuste ostmiseks antavad soodustused (51).

(72)

Komisjon usub enda otsustuspraktikast lähtudes, et tarbijate pealt tasutavate maksude vähendamine võib kujutada endast ettevõtjatele antud riigiabi, kui maksuvähendus sõltub teatava ettevõtja tarnitava kauba või osutatava teenuse kasutamisest (52). Väide, et otseseks abisaajaks on klient, ei välista seega võimalust, et tegemist on riigiabiga.

(73)

Pealegi kui võtta arvesse Kreeka kasiinode väljakujunenud äritava loobuda sissepääsutasust, makstes samal ajal riigile sissepääsumaksu (80 % pääsme nimiväärtusest), on avalik-õiguslikele kasiinodele maksualase diskrimineerimise kaudu antud eelis isegi suurem, sest kliendi sisselaskmise kulud on eraõiguslikes kasiinodes, kus sissepääsumaks on 12 eurot, palju suuremad kui avalik-õiguslikes kasiinodes, kes peavad oma äritegevuse kogutulust maksma selleks üksnes 4,80 eurot.

(74)

Kreeka ametiasutused väidavad, et abi saanud kasiinodesse tasuta sissepääsu võimaldamine teatavatel nädalapäevadel on erandlik tava. See on siiski siseriiklikes õigusaktides konkreetselt sätestatud (ministri 1995. aasta otsus). Kreeka väitis, et seda tava rakendatakse üksnes VIPide või kuulsate isikute puhul, kuid komisjonil on tõendid avalikult kättesaadava teabe näol, näiteks tasuta sissepääsu pakkuvad reklaamlehed, mida levitatakse ajalehtede vahel ja Internetis, mis tõendab, et tasuta sissepääs antakse tavapäraselt kõigile klientidele teatavatel nädalapäevadel igal nädalal (Thessaloníki kasiino kuulutab näiteks oma veebisaidil, et võimaldab pidevalt tasuta sissepääsu pühapäevast neljapäevani) (53). Abi saanud kasiinode puhul ei tundu seega tasuta sissepääsu võimaldamine olevat erandlik tava.

(75)

Kreeka on väitnud, et kõnealune tava on vastuolus siseriikliku maksuõigusega; komisjon juhib tähelepanu sellele, et tasuta sissepääsu võimaldamise õigus on sõnaselgelt sätestatud kasiinosid käsitlevas siseriiklikus õiguses ja abi saanud kasiinod kasutavad seda ilmselgelt ära.

(76)

Kreeka on väitnud, et 80 % pääsmehinnast, mida kasiinod maksavad riigile enda vahenditest, ei käsitata tootliku kulutusena ja Kreeka maksuõiguse kohaselt ei saa seda äriühingu tuludest maha arvata, nii et selliselt tegutsev äriühing tekitab endale suure maksukoormuse. Komisjon sõnul toetab selline arutluskäik tegelikult kaebuse esitaja väidet, et eraõiguslik kasiino ei saa tasuta sissepääsu tegelikkuses võimaldada, sest kui ta maksab maksu enda tuludest, on tema maksukoormus väga suur; see kinnitab seega väidet, et väiksema sissepääsutasuga kasiinodele anti eelis.

(77)

Kreeka on ka väitnud, et kuna kasiinod jätavad endale 20 % ebavõrdsest sissepääsutasust, antakse eelis suuremat tasu küsivatele kasiinodele, kelle puhastulu on 3 eurot, samas kui avalik-õiguslike kasiinode puhastulu on 1,20 eurot. See väide on eksitav, sest see eirab kaht meetme tõelise konkurentsivastase mõju täieliku mõistmise seisukohast olulist asjaolu. Ühest küljest muudab asjaolu, et ametiasutused on kehtestanud teatavatele kasiinodele madalamad pääsmehinnad, sealhulgas väiksema sissepääsumaksu, need kasiinod klientidele ligitõmbavamaks, ja see i) muudab nõudluse erinevaks sellest, milline see oleks siis, kui kasiinod peaksid konkureerima üksnes objektiivsete näitajate alusel, st pakutavate teenuste ulatuse ja kvaliteedi alusel, ning ii) suurendab kõigi muude tingimuste püsimisel võrdsena kunstlikult kõnealustesse kasiinodesse sisse lastud klientide arvu. Teisalt, nagu eespool selgitatud, moodustab pääsmetest saadav tulu üksnes väikese osa kogutulust, mida kasiino poolt ligi meelitatud klient asjaomasele ettevõtjale toob ja millest kasiino peab maksma sissepääsumaksu.

(78)

Asjaomased siseriiklikud õigusnormid ise kinnitavad, et maksualane diskrimineerimine annab eelise. Nagu Kreeka ametiasutused on teatanud, on Thessaloníki kasiinol õigus küsida väiksemat sissepääsutasu ja maksta väiksemat maksu 1953. aasta seadusandliku dekreedi alusel, mille kohaselt on väliskapitaliga asutatud ettevõtjatel õigus kõige soodsamale kohtlemisele, mis on omamaistele ettevõtjatele võimaldatud. Kuigi Kreeka ametiasutused väidavad, et kõnealune süsteem ei anna eelist, kohaldavad nad seda õigusakti siiski Thessaloníki kasiino suhtes põhjendusega, et see kujutab endast kõige soodsamat kohtlemist, mida omamaistele ettevõtjatele võimaldatakse võrreldes muude eraõiguslike kasiinode suhtes kohaldatava koormavama süsteemiga.

(79)

Kreeka ametiasutused ja Mont Parnès juhivad teise võimalusena tähelepanu muudele maksu- või reguleerivate meetmete valdkonnas esinevatele kasiinodevahelistele erinevustele, mis nende sõnul annavad eelise kaebuse esitajale Loutrakile ja tasakaalustavad seega kõik eelised, mida abisaajad saavad tänu väiksemale sissepääsutasule; (54) komisjoni sõnul ei saa väitega, et üks meede (erinev üldine maksustamine) peaks tasakaalustama teise meetme (pääsmehindade ja neile kehtestatud konkreetsete maksude erinevus), toetada seisukohta, et hinnatav meede ei ole riigiabi. Nagu juba märgitud, on need aspektid igal juhul siiski hinnatavast meetmest erinevad ega kuulu käesoleva otsuse reguleerimisalasse (vt punkt 46).

(80)

Komisjon leiab, et hinnatavast meetmest, nimelt ebavõrdsete reguleeritud hindade suhtes ühtse sissepääsumaksu kohaldamise koostoimest tulenev maksualane diskrimineerimine annab eelise väiksema sissepääsutasuga kasiinodele.

(81)

Eespool nimetatud eelist saab seostada riigiga ja seda rahastatakse riigi ressurssidest.

(82)

Nagu eespool selgitatud, tuleneb maksualane diskrimineerimine mitmest Kreeka riigi vastu võetud haldusaktist, dekreedist ja määrusest ning eelkõige järgmistest õigusaktidest: seadus nr 2206/1994, ministri 1995. aasta otsus, 30. aprilli 2003. aasta seadus nr 3139, seadusandlik dekreet nr 2687/1953, EOT (haldab avalik-õiguslikke kasiinosid) peasekretäri otsused, mis tehti kooskõlas seadusega nr 1624/1951 ja dekreediga nr 4109/1960, nimelt EOT 21. novembri 1991. aasta otsus nr 535633, millega kehtestatakse Mont Parnèsi kasiino sissepääsutasuks 2 000 Kreeka drahmi, ja EOT 24. märtsi 1992. aasta otsus nr 508049, millega kehtestatakse Kérkyra ja Rhodose kasiino sissepääsutasuks 1 500 Kreeka drahmi (hiljem, 24. novembri 1997. aasta otsusega nr 532691 suurendati Kérkyra kasiino sissepääsutasu 2 000 Kreeka drahmini), ja litsentsid, mis anti igale kasiinole siseriikliku õiguse alusel, millega kinnitati asjaomane sissepääsutasu ja kohustus maksta 80 % konkreetses kasiinos kohaldatavat tasust.

(83)

Lisaks sellele rahastatakse maksualast diskrimineerimist riigi ressurssidest. Kui riigil jääb saamata tulu, mida ta oleks tavatingimustes muidu ettevõtjalt saanud, rahastatakse asjaomast meedet riigi ressurssidest.

(84)

Maksustamise seisukohast tulenes avalik-õiguslikele kasiinodele kõnealusel juhul antud eelis selle maksubaasi kunstlikust vähendamisest, mille suhtes kohaldatakse 80 % suurust maksumäära, sest pääsme üldise 15 euro suuruse nimiväärtuse asemel kehtestati avalik-õiguslike kasiinode pääsme nimiväärtuseks 6 eurot.

(85)

Euroopa Kohus on leidnud, et maksubaasi sellise diskrimineeriva vähendamise tõttu kaotab riik maksutulu, mis on samaväärne riigi ressursside kasutamisega ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses (55). Hinnatava juhtumi puhul jääb Kreeka riigil üldiselt avalik-õiguslikelt kasiinodelt saamata maksutulu kokku 7,20 eurot pääsme kohta, s.o eraõiguslike kasiinode poolt riigile iga pääsme pealt tasutud 12 euro suuruse maksu ja avalik-õiguslike kasiinode poolt riigile ühe pääsme pealt tasutud 4,80 euro suuruse maksu vahe. Hinnates iga abi saanud kasiino saadud eelist, tuleb siiski arvesse võtta teatavaid kohandusi (täpsemalt selgitatud jaos V.4 „Abi summa väljaselgitamine ja abi tagasinõudmine”: eelkõige tundub, et Mont Parnèsi ja Kérkyra kasiino ei maksnud 2000. aastani riigile sissepääsumaksu, nii et sel juhul on eelis võrdne 12 euro suuruse maksuga, mille eraõiguslikud kasiinod riigile iga sisselastud kliendi pealt tasusid).

(86)

Kreeka on väitnud, et kuna madalamat hinda küsivad kasiinod võivad sellega ligi meelitada rohkem kliente, ei ole kindel, et riigil jääb tulu saamata. Kreeka väidab, et asjaomane meede ei ole seega riigiabi.

(87)

Nagu menetluse algatamise otsuses juba märgitud, ei nõustu komisjon selle väitega. Kooskõlas enda varasema otsustuspraktikaga leiab komisjon, et asjaolu, et maksu vähendamine teatavate maksumaksjate puhul võib suurendada selle maksu kaudu saadava tulu üldist taset, et tähenda ilmtingimata seda, et asjaomast meedet ei rahastata riigi ressurssidest (56).

(88)

Kreeka ametiasutuste väide on ekslik, sest võrdlusalust, mille abil nad kontrollivad maksualase diskrimineerimise mõju riigieelarvele, mõjutab meetmes sisalduv eelis. Kreeka ametiasutused on oma selgitustes võtnud arvesse hinna vähendamise dünaamilist mõju, mis võib suurendada nõudlust ja lõpuks kogutud maksusummat, sest kogutav maks on proportsionaalne sisselastud klientide arvuga. See võrdlus on siiski puudulik, sest nõudlust suurendab just kõnealuse eelisega loodud ebavõrdsus, nimelt väiksema tasu ja seega väiksema maksukoormuse olemasolu sisselastud kliendi kohta.

(89)

Kreeka ametiasutused ei ole igatahes esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et ebavõrdsete hindade süsteem suurendab kasiinodelt küsitavast sissepääsumaksust saadavat üldist maksutulu. Kui komisjon lähtuks selgitusest, et sissepääsutasu vähendamine 6 euroni suurendab kogutavat maksusummat, suureneks maksutulu nii palju kui võimalik, kui nii avalik-õiguslike kui ka eraõiguslike kasiinode pääse maksaks 6 eurot, mis on vastuolus Kreeka väitega, et maksutulu suurendamine saavutatakse ebavõrdsetest hindadest tuleneva maksualase diskrimineerimise tulemusena.

(90)

Järelikult rahastatakse vaidlustatud eelist riigi ressurssidest.

(91)

Selleks et meede oleks riigiabi, peab see ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohaselt olema konkreetne või valikuline, sest soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist”.

(92)

Euroopa Kohtu praktika (57) kohaselt: „mis puudutab riigiabi mõistes sisalduvale olemuslikule valikulisusele antavat hinnangut, tuleb väljakujunenud kohtupraktika kohaselt EÜ artikli 87 lõike 1 [nüüd ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1] alusel kindlaks teha, kas antud õigusliku korra raames võetud siseriiklik meede soodustab „teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist” võrreldes teistega, kes asuvad nimetatud korra eesmärki silmas pidades võrreldavas õiguslikus ja faktilises olukorras” (58). Euroopa Kohus on ka mitmel korral leidnud, et ELi toimimise lepingu artikli 107 lõige 1 ei erista riigiabimeetmeid nende põhjuste või eesmärkide alusel, vaid määratleb neid nende mõju põhjal (59). Komisjoni enda otsustuspraktika ja ELi maksualase kohtupraktika kohaselt võib asjaomane valikuline eelis tuleneda maksualasest õigus- või haldusnormist vabastamisest või maksuameti suvakohasest tegevusest. Meetme valikulisust võib siiski põhjendada „süsteemi olemuse või üldise ülesehitusega” ja sel juhul ei saa meedet pidada riigiabiks (60).

(93)

Esiteks märgib komisjon, et hinnatava juhtumi puhul on üldine maksusüsteem süsteem, mida kohaldatakse põhimõtteliselt kõigi kasiinode suhtes ja mis on sätestatud seaduses nr 2206/1994 ning ministri 1995. aasta rakendusotsuses (seda kinnitasid Kreeka ametiasutused, vt punkt 19).

(94)

Teiseks märgib komisjon, et kõnealune meede kujutab endast erandit üldisest maksusüsteemist. Nagu Kreeka ametiasutused kinnitasid, peetakse avalik-õiguslike kasiinode (ja eraõigusliku Thessaloníki kasiino) suhtes kohaldatavaid erisätteid erandiks seaduse nr 2206/1994 üldsätetest ja ministri 1995. aasta rakendusotsusest (vt eespool punkt 19 jj).

(95)

Komisjon juhib tähelepanu sellele, et nõuet maksta 80 % sissepääsutasust ei kohaldatud Mont Parnèsi ja Kérkyra kasiino suhtes kuni 2003. aastani. Nagu eespool märgitud, hakati seda nõuet Thessaloníki ja Rhodose kasiino suhtes rakendama pärast neile seaduse nr 2206/1994 alusel litsentsi andmist: Thessaloníki kasiinole 1995. aastal ja Rhodose kasiinole 1996. aastal. Mont Parnèsi ja Thessaloníki kasiino sissepääsutasu on praeguseni 6 eurot ning Kérkyra kasiino puhul oli see 6 eurot kuni kasiino erastamiseni 2010. aasta augustis ja Rhodose kasiino puhul kuni kasiino erastamiseni 1999. aastal. Muudele kasiinodele olid nii 80 % maksmise nõue kui ka 15 euro suurune sissepääsutasu siiski 1995. aastast alates kohustuslikud ja neid nõudeid ka rakendati.

(96)

Sellest tulenevalt leiab komisjon, et meede on valikuline.

(97)

Kolmandaks märgib komisjon, et meetme valikulisust võib põhjendada „süsteemi olemuse või üldise ülesehitusega”, st niivõrd kui maksusüsteemist tehtavad erandid või süsteemisisene vahetegemine tulenevad otseselt asjaomase liikmesriigi süsteemi alus- või juhtpõhimõtetest (see on meetme valikulisuse analüüsi kolmas etapp). Komisjon leiab kooskõlas Euroopa Kohtu väljakujunenud praktikaga, et riigiabi mõiste ei hõlma meetmeid, millega kehtestatakse ettevõtjate erinev kohtlemine, kui selline erinev kohtlemine tuleneb selle maksusüsteemi olemusest ja üldisest ülesehitusest, millesse need meetmed kuuluvad (61). See maksusüsteemi olemusel või üldisel ülesehitusel põhinev põhjendus näitab konkreetse maksumeetme kooskõla üldise maksusüsteemi sisemise loogikaga. Komisjoni otsustuspraktikas ja Euroopa Kohtu praktikas on sellise põhjenduse suhtes kohaldatud siiski väga piiravat lähenemisviisi. Tugineda võib üksnes asjaoludele, mis on maksusüsteemile omased.

(98)

Kreeka ametiasutused on märkinud, et iga kasiino olukord on erinev ja sissepääsutasud kehtestatakse seda olukorda arvesse võttes, pidades silmas põhimõtet, et eesmärk on kehtestada hind, mis takistaks väikese sissetulekuga inimesi hasartmänge mängimast.

(99)

Komisjon ei saa nende väidetega nõustuda. Väide, mille kohaselt määratakse hind ja põhjendatakse seda iga üksiku kasiino olukorra arvesse võtmisega, pidades silmas põhimõtet, et eesmärk on kehtestada hind, mis takistaks väikese sissetulekuga inimesi hasartmänge mängimast, ei ole kooskõlas sellega, et Mont Parnèsi ja Thessaloníki kasiino, kes küsivad 6 euro suurust sissepääsutasu, asuvad mõlemad suurlinna lähedal. Samuti ei ole see kooskõlas sättega, mis lubab sõnaselgelt võimaldada klientidele tasuta sissepääsu tingimusel, et riigile kantakse sellest hoolimata üle 80 % hinnast.

(100)

Komisjon märgib ka, et on selgusetu, miks selline madalam hind on vajalik just nende kasiinode ja mitte muude kasiinode puhul. Kreeka ametiasutused ei ole selgitanud majanduslikke arvutusi, mille alusel kehtestati väiksemaks sissepääsutasuks 6 eurot, mitte aga mõni muu vahepealne hind, või – eeldades, et eksisteerivad tõepoolest erandlikud asjaolud (milleks on Kreeka sõnul peamiselt konkreetse kasiino geograafiline asukoht) –, miks kõik abi saanud kasiinod peavad küsima (üldjuhul, vt eespool) sama suurt sissepääsutasu, mitte nende eriolukorrale vastavat tasu. Kui näiteks väidetakse, et väiksem sissepääsutasu on põhjendatud iga kasiino geograafilisele asukohale iseloomulike teguritega, ei kehti selline põhjendus mingil juhul Thessaloníki kasiino suhtes, mille puhul tundub, et kasiino sellise kohtlemise aluseks ei ole tema geograafiline asukoht, vaid siseriiklik õigusnorm, mis võimaldab väliskapitaliga loodud ettevõtjatele kõige soodsamat kohtlemist, mida saab omamaistele ettevõtjatele võimaldada. Seega tundub, et Thessaloníki kasiino sissepääsutasu kehtestamisel ei ole kunagi arvesse võetud kasiino geograafilist asukohta. Teiseks näiteks on Kérkyra kasiino, kes hakkas küsima 15 euro suurust sissepääsutasu pärast erastamist 2010. aasta augustis. Kreeka ametiasutused ei ole rahuldavalt selgitanud, miks eespool nimetatud erandlikud asjaolud enam ei kehtinud ja miks ei olnud madalam pääsmehind seega enam vajalik.

(101)

Komisjon järeldab, et hinnatava meetme valikulisust ei saa põhjendada süsteemi olemuse või üldise ülesehitusega. Komisjon leiab, et vaidlustatud meede hõlmab diskrimineerimist maksubaasi vähendamise näol, mille tulemusena said individuaalselt kindlaks määratud kasiinod maksueelise, ja et sellist diskrimineerimist ei saa põhjendada asjaomase Kreeka üldise maksusüsteemi loogikaga.

(102)

Komisjon järeldab, et valikulisuse kriteerium ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses on täidetud.

(103)

Selleks et meede oleks riigiabi, peab see kahjustama konkurentsi ja liikmesriikidevahelist kaubandust. See kriteerium eeldab, et meetmest abi saaja teostab majandustegevust, olenemata abisaaja õiguslikust seisundist või rahastamisallikatest.

(104)

Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ei tule „selleks et siseriiklikku meedet keelatud riigiabiks lugeda, […] tõendada abi tegelikku mõju liikmesriikidevahelisele kaubandusele ja tegelikku konkurentsimoonutamist, vaid üksnes uurida, kas abi võib mõjutada seda kaubandust ja kahjustada konkurentsi. Eelkõige siis, kui liikmesriigi antud abi tugevdab ettevõtja olukorda ühendusesiseses kaubanduses teiste konkureerivate ettevõtjate suhtes, tuleb lugeda, et abi viimaseid mõjutab […]. Lisaks ei ole vajalik, et kasu saav ettevõtja ise osaleks ühendusesiseses kaubanduses. Kui liikmesriik annab ettevõtjale abi, võidakse siseriiklikku tegevust säilitada või suurendada, mille tagajärjel vähenevad teistes liikmesriikides asutatud ettevõtjate võimalused siseneda selle liikmesriigi turule” (62). Pealegi piisab Euroopa Kohtu väljakujunenud praktika (63) kohaselt konkurentsi moonutamiseks sellest, kui abisaaja konkureerib teiste ettevõtjatega konkurentsile avatud turgudel (64). Komisjon leiab, et kohtupraktikas sätestatud tingimused on käesoleva juhtumi puhul täidetud järgmisena kirjeldatud põhjustel.

(105)

Vaidlustatud meede vähendab makse, mida abisaajad peavad maksma võrreldes muude Kreeka kasiinodega, tugevdades seega nende võrreldavat finantsseisundit ja suurendades nende investeeringute tulusust rohkem, kui see oleks üksnes objektiivsetel tingimustel võimalik.

(106)

Nagu juba märgitud, on kriteerium, et abi peab kahjustama kaubandust, väljakujunenud kohtupraktika kohaselt täidetud, kui abi saava ettevõtja majandustegevus hõlmab ka liikmesriikidevahelist kaubandust. Jõudmaks järeldusele, et meede kahjustab ELi-sisest kaubandust, piisab sellest, kui abi tugevdab ettevõtja seisundit võrreldes muude temaga ELi-siseses kaubanduses konkureerivate ettevõtjate seisundiga. Abisumma võib olla suhteliselt väike, abisaaja võib olla tagasihoidliku suurusega ja tema turuosa Euroopa turul võib olla väga väike ning võib olla, et abisaaja ei ekspordi või ekspordib praktiliselt kogu oma toodangu väljapoole Euroopa turgu: seda järeldust ei muuda neist asjaoludest ükski (65).

(107)

Kreeka on väitnud, et kasiinode asukoht ja nendevaheline kaugus tähendavad, et iga kasiino teenindab kohalikku turgu, ja meede ei saa seega moonutada konkurentsi ega kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust. Euroopa Kohtu praktika kohaselt puudub siiski künnis, mille alusel saaks kindlaks määrata konkurentsile ja liikmesriikidevahelisele kaubandusele avalduva tegeliku või võimaliku mõju, ning see artikli 107 lõike 1 kohaldatavuse kriteerium ei sõltu seega osutatud teenuste kohalikust või piirkondlikust olemusest ega asjaomase tegevusala ulatusest (66).

(108)

Kreeka on ka väitnud, et hasartmängude turg ei ole liikmesriikide vahel ühtlustatud ja liikmesriikidel on seega õigus seda riigisisesel tasandil vabalt reguleerida. Kreeka viitab Euroopa Kohtu praktikale, mis võimaldab piirata hasartmänguteenuste ühtset turgu, et kaitsta tarbijaid pettuse ja kuritegude eest (67).

(109)

Komisjon austab täielikult liikmesriikide õigust määrata kindlaks oma hasartmängupoliitika eesmärgid, tingimusel et kõik teenuste osutamise vabaduse piirangud on taotletavate eesmärkide saavutamiseks sobivad, ei lähe kõnealuste eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale ja neid kohaldatakse mittediskrimineerivalt. Komisjon ei nõustu siiski järeldusega, et kõnealune meede ei saa moonutada konkurentsi ega mõjuta liikmesriikidevahelist kaubandust.

(110)

Asjaomase majandusharu ettevõtjad on sageli üksteisega konkureerivad rahvusvahelised hotellikontsernid, (68) kelle otsuseid investeerida kasiinodesse või muudesse hotellirajatistesse võib meede mõjutada, sest see mõjutab kontsernide ja nende investeeringute võrreldavat tulusust. Kasiinod asuvad sageli turismisihtkohtades, mis viitab sellele, et turistid võivad Kreekasse tulla just kasiinode pärast. Kasiinod kuuluvad Kreekas turismiministeeriumi vastutusalasse. Komisjon märgib ka, et klientidele on iseloomulik teatav piiriülene liikuvus. Kasiinoteenuseid osutatakse piiriüleses keskkonnas – kasiinod osutavad selliseid teenuseid näiteks ristluslaevadel, mis sõidavad Kreeka ja Itaalia ning muude sihtkohtade vahel. Üldisemalt öeldes võivad hasartmänge mängida soovivad isikud teha seda kas kasiinos või Interneti teel. Interneti-põhised hasartmängud on rahvusvaheline äri ja Kreekas asuvatel hasartmängijatel on juurdepääs muude liikmesriikide ettevõtjate pakutavate seda laadi teenustele. Kreeka viidatud kohtuotsuses käsitleti tõepoolest Interneti-põhiseid hasartmänge (vt punkt 108). Kreeka ametiasutused on vaidlustanud konkurentsivõimaluse muude hasartmänguliikidega, mida väidetakse menetluse algatamise otsuses, ja juhtinud tähelepanu sellele, et Interneti-põhiste hasartmängude harrastamine on Kreekas praegu ebaseaduslik. Hoolimata Kreeka praegusest õiguslikust olukorrast on Kreeka ametiasutused ise siiski tunnistanud, et Interneti-põhised hasartmängud on kasvanud „kontrollimatus ulatuses” (69). Viidata tuleks ka Euroopa Kohtu otsusele kohtuasjas C-65/05, komisjon vs. Kreeka, milles Euroopa Kohus leidis, et seadus nr 3037/2002, millega püütakse keelata Interneti-põhiste hasartmängude harrastamist Kreekas, kujutab endast põhjendamatut takistust asutamisvabadusele ja teenuste osutamise vabadusele (70).

(111)

Lisaks sellele mõjutab üleilmne majanduskriis tarbijate harjumusi ja sissetulekuid, mida nad saavad kasutada meelelahutuseks, näiteks kasiinoteenuste kasutamiseks. Käesoleval juhul on sissepääsutasude diferentseerimisel tarbijate valikutele veelgi suurem moonutav mõju ja seega on veelgi tõenäolisem, et see võib moonutada konkurentsi kasiinode turul.

(112)

Ametiasutused ja Mont Parnès on väitnud, et isegi kui nõustuda, et alandatud 6 euro suurune sissepääsutasu võis või võib veel mõjutada välismaise äriühingu otsust investeerida Kreekas asuvasse kasiinosse või mitte, on välismaisel äriühingul alati võimalus tugineda seadusandlikule dekreedile nr 2687/1953; komisjon märgib, et kõnealuse dekreedi kohaldamine ei ole automaatne ja see annab tegelikult võimaluse kohaldada abi saanud kasiinodele võimaldatud soodsamat kohtlemist (st väiksem, 6 euro suurune sissepääsutasu) ka teistele ettevõtjatele. Kõnealune meede võib seega hinnatavat maksualast diskrimineerimist veelgi levitada. Lisaks sellele märgib komisjon, et kuigi muud kasiinod oleksid võinud tugineda seadusandlikule dekreedile nr 2687/1953, kui nad oleksid saanud kapitali välisriigist ja esitanud õigel ajal taotluse, sõltub meetme kohaldamine suvalistest erieekirjadest ja seega on tegemist valikulise meetmega. Komisjonile on teatatud ainult ühest kõnealuse seaduse võimaliku kohaldamise juhtumist, mis on seotud Sýrosel asuva kasiinoga, kes esitas taotluse, mis jäeti rahuldamata, sest see esitati pärast, mitte enne väliskapitali sissetoomist.

(113)

Mont Parnèsi kasiino erastamisel nähti müügilepinguga konkreetselt ette võimalus saada litsents samas piirkonnas asuva teise kasiino jaoks. Sellisesse tegevusse investeerimise tõenäosus sõltub selgelt olemasoleva ettevõtjaga konkureerimise tingimustest. Kuna ei saa välistada, et kasiinod võivad konkureerida sarnaste äriühingutega muudes liikmesriikides, tuleb seda ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 kohast nõuet pidada täidetuks.

(114)

Komisjon järeldab, et vaidlustatud meede võib moonutada konkurentsi ja kahjustada liikmesriikidevahelist kaubandust, sest see võib parandada selliste abisaajate tegutsemistingimusi, kes teostavad otseselt majandustegevust ja peavad maksma Kreekas asjaomast sissepääsumaksu.

(115)

Komisjon leiab, et abi olemasolu kriteerium ELi toimimise lepingu artikli 107 tähenduses on täidetud ja meede kujutab endast väiksema sissepääsutasuga kasiinodele antud riigiabi. Kõnealused kasiinod on Mont Parnès, Kérkyra, Thessaloníki ja Rhodos. Komisjon mõistab, et Rhodose kasiino ei ole enam abisaaja, sest ta lõpetas väiksema sissepääsutasu võtmise pärast erastamist 1999. aasta aprillis. Komisjon leiab, et Kreeka ametiasutused ja Mont Parnès ei esitanud piisavaid väiteid selle järelduse muutmiseks.

(116)

Nagu menetluse algatamise otsuses on märgitud, on komisjon seisukohal, et meede ei kuulu ühegi ELi toimimise lepingu artiklis 106 või artiklis 107 sätestatud erandi alla.

(117)

Kreeka on senini väitnud, et tegemist ei olnud riigiabiga, ega ole esitanud ühtegi väidet, mis tõendaks seda, miks abi võiks olla siseturuga kokkusobiv.

(118)

Nagu eespool selgitatud, tunnistab komisjon liikmesriikide õigust reguleerida oma territooriumil hasartmänguvaldkonda kooskõlas ELi õigusega ja nõustub, et selline reguleerimine, mille eesmärk on kontrollida ja takistada hasartmängude mängimist, on üldise huvi õiguspärane eesmärk. Isegi kui see oli tõepoolest abi eesmärk, ei usu komisjon siiski, et kõnealune abi võiks seepärast kuuluda ELi toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 reguleerimisalasse. Nagu eespool märgitud, ei ole väide, et meetme eesmärk on takistada hasartmängude mängimist, siiski mingil juhul kooskõlas asjaoluga, et 6 euro suurust sissepääsutasu küsivad kasiinod on muu hulgas need, mis asuvad kõige lähemal Kreeka suurlinnadele. Samuti ei ole see kooskõlas sõnaselge sättega, mis lubab kasiinodel võimaldada klientidele tasuta sissepääsu tingimusel, et riigile kantakse sellest hoolimata üle 80 % sissepääsutasust.

(119)

Käesoleval juhul ei ole ELi toimimise lepingu artikli 107 lõikes 2 seoses üksiktarbijatele antava sotsiaalabiga, loodusõnnetuste ja erakorraliste sündmuste tekitatud kahju korvamiseks antava abiga ja Saksamaa Liitvabariigi teatud piirkondadele antava abiga sätestatud erandid kohaldatavad.

(120)

Samuti ei ole kohaldatav artikli 107 lõike 3 punktis a sätestatud erand, mille kohaselt võib abi anda majandusarengu edendamiseks niisugustes piirkondades, kus elatustase on erakordselt madal või kus valitseb tõsine tööpuudus, sest hinnatav meede ei sõltu sellest, kas abisaaja teostab mingisugust tegevust eriolukorras olevates piirkondades (71).

(121)

Vaidlustatud meedet ei saa ka käsitada ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis b sätestatud abina üleeuroopalist huvi pakkuva tähtsa projekti elluviimiseks või Kreeka majanduses tõsise häire kõrvaldamiseks. Samuti ei ole selle meetme eesmärk edendada kultuuri ja säilitada kultuuripärandit, nagu on sätestatud artikli 107 lõike 3 punktis d.

(122)

Viimaks tuleb vaidlustatud meedet hinnata artikli 107 lõike 3 punkti c seisukohast, mille kohaselt on abi lubatud anda teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengu soodustamiseks, kui niisugune abi ei mõjuta ebasoovitavalt kaubandustingimusi määral, mis oleks vastuolus ühiste huvidega. Siiski tuleb juhtida tähelepanu sellele, et vaidlustatud meede ei kuulu ühegi juhtumi alla, mille puhul komisjon on möönnud, et see punkt on kohaldatav, ega ühegi suunise või raamistiku reguleerimisalasse, milles on määratletud tingimused, mille puhul võib teatavat liiki abi käsitada siseturuga kokkusobivana.

(123)

Vaidlustatud meede on tegevusabi, millega parandatakse kunstlikult teatavate ettevõtjate konkurentsipositsiooni võrreldes teiste samalaadsete ettevõtjatega ja mis ei sõltu sellest, kas abisaajad võtavad konkreetseid meetmeid eesmärgiga saavutada ühist huvi pakkuvaid poliitilisi eesmärke.

(124)

Eelkõige ei ole vaidlustatud meetmega antud eelis seotud investeeringu, töökohtade loomise ega konkreetsete projektidega. Sellega vähendatakse lihtsalt asjaomaste ettevõtjate makse, mida samalaadsed ettevõtjad tavaliselt maksavad, ja seepärast tuleks seda käsitada tegevusabina. Tegevusabi ei vasta üldjuhul artikli 107 lõike 3 punkti c tingimustele, sest see moonutab konkurentsi sektorites, kus seda antakse, ega ole oma olemuse tõttu võimeline saavutama ühtegi kõnealuses sättes seatud eesmärki (72). Kuigi sellist abi võib erandkorras anda nendes piirkondades, mis on ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 3 punktis c sätestatud erandi alusel abikõlblikud ja kuigi teatavad Kreeka piirkonnad on selle erandi alusel abikõlblikud, kahtleb komisjon tõsiselt, kas käesoleval juhul on täidetud need tingimused, mille alusel võib sellist tegevusabi pidada siseturuga kokkusobivaks. Komisjoni tavapärase otsustuspraktika kohaselt ei saa sellist abi pidada siseturuga kokkusobivaks, sest see ei soodusta teatud majandustegevuse või teatud majanduspiirkondade arengut ega ole ajaliselt piiratud, selle järk-järgulist vähendamist ei ole kavandatud ja see ei ole proportsionaalne määral, mis oleks vajalik konkreetse majandusliku mahajäämuse kõrvaldamiseks asjaomastes piirkondades.

(125)

Seega tuleb järeldada, et hinnatav meede ei ole siseturuga kokkusobiv.

(126)

Nagu menetluse algatamise otsuses on märgitud, võeti esimesed kasiinodevahelist maksualast diskrimineerimist sätestavad õigusaktid vastu 1994. ja 1995. aastal, ning komisjon on sellest tulenevalt kaalunud, kas meede tervikuna kujutab endast olemasolevat abi ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 1 tähenduses.

(127)

Maksualane diskrimineerimine kehtestati ebaseaduslikult (st ELi riigiabiõiguse kohaldamisel) 1995. aastal, kui Kreeka ametiasutused otsustasid anda teatavatele kasiinodele vabastuse seadusest nr 2206/1994 ja ministri 1995. aasta otsusest tulenevast üldnormist. Eelkõige lubasid Kreeka ametiasutused avalik-õiguslikel Mont Parnèsi, Kérkyra ja Rhodose kasiinol jätkata väiksema, 6 euro suuruse sissepääsutasu kohaldamist 15 euro suuruse tavahinna asemel, ja 1995. aastal võimaldasid nad sellise soodsama kohtlemise ka Thessaloníki kasiinole vastavalt 1953. aasta seadusandlikule dekreedile väliskapitali kohta. 15 euro suurune tavahind oli kehtestatud viie ülejäänud eraõigusliku kasiino suhtes, mis olid loodud ja litsentsi saanud alates 1995. aastast seaduse nr 2206/1994 alusel, ning need kasiinod kohaldasid ka tegelikult seda hinda. Lisaks sellele jäeti seadusega nr 3139/2003 väiksem, 6 euro suurune sissepääsutasu kehtima spetsiaalselt Mont Parnèsi ja Kérkyra kasiino suhtes ning sellega pikendati ja kinnitati ebaseaduslikult maksualast diskrimineerimist. Thessaloníki kasiino saab diskrimineerimisest kasu, sest talle võimaldati samasugune kohtlemine nagu Mont Parnèsi ja Kérkyra kasiinole, mida kinnitati 1953. aasta seaduse alusel vastu võetud presidenti dekreediga nr 290/1995, nagu eespool selgitatud. Thessaloníki kasiino suhtes kohaldatav kord on tihedalt seotud Mont Parnèsi ja Kérkyra kasiino suhtes kohaldatava korraga. Kreeka ametiasutused on teatanud, et pärast 1995. aastat tõstatati sissepääsutasu küsimus ja Thessaloníki kasiino haldaja esitas taotluse, et Thessaloníki kasiino sissepääsutasu kehtestataks samal tasemel nagu Mont Parnèsi sissepääsutasu, nimelt 6 eurot; pärast Riikliku Õigusnõukogu arvamuse (arvamus 631/1997) saamist see taotlus rahuldati (73). Seega võib oletada, et kui 2003. aastal oleks Mont Parnèsi ja Kérkyra kasiino kohtlemist muudetud, nii et nad oleksid pidanud küsima 15 euro suurust sissepääsutasu, siis oleks muutunud ka Thessaloníki kasiino kohtlemine. Seda aga ei tehtud ja maksualane diskrimineerimine jäi siseriiklike õigusnormide alusel kehtima.

(128)

Komisjonile ei teatatud ühestki teatavaid kasiinosid toetavast eespool kirjeldatud meetmest ja komisjon ei kiitnud ühtegi neist heaks, kindlasti mitte ELi riigiabieeskirjade alusel.

(129)

Menetlusmääruse (74) artiklis 15 on sätestatud, et komisjonil on õigus abi tagasi nõuda kümneaastase aegumistähtaja jooksul. Tähtaja kulg algab päevast, mil abisaajale antakse ebaseaduslikku abi kas individuaalse abina või abikava raames. Igasugune komisjonipoolne või komisjoni nõudmise peale liikmesriigipoolne ebaseadusliku abiga seotud tegevus katkestab nimetatud tähtaja kulgemise. Katkenud aegumistähtaja kulg algab iga kord uuesti. Tähtaja kulg peatub ajaks, mil komisjoni otsus on arutusel Euroopa Kohtus. Abi, mille suhtes aegumistähtaeg on möödunud, käsitatakse olemasoleva abina. Sama määruse artikli 1 punkti c kohaselt kujutavad kõik olemasoleva abi muudatused endast siiski uut abi.

(130)

Komisjon märgib, et ELi kohtute praktika kohaselt „[välistab] kümneaastane tähtaeg, mis on ette nähtud riigiabimenetluse määruse artiklis 15, kordamata uue abi olemasoleva abina käsitamise üldist põhimõtet, […] antud abi tagasinõudmise ainult siis, kui komisjoni esmakordsest sekkumisest on möödunud kümme aastat” (75).

(131)

Käesoleval juhul ei võtnud komisjon ühtegi meedet ja Kreeka ei tegutsenud komisjoni nõudmise peale enne 2009. aastat. Komisjon hakkas tegutsema 21. oktoobril 2009, kui ta edastas kaebuse Kreekale ja palus Kreekal tõstatatud küsimusi selgitada.

(132)

Sellest tulenevalt on kõnealuse meetme alusel 21. oktoobril 1999 (s.o kümme aastat enne kuupäeva, mil komisjon edastas kaebuse Kreeka riigile ja nõudis teavet) või pärast seda kuupäeva antud abi uus ja ebaseaduslik abi, mis anti komisjoni eelnevalt teavitamata või komisjoni eelneva otsuseta ja mille suhtes kohaldatakse tagasinõudmisega seoses menetlusmääruse artiklit 15, nagu on üksikasjalikumalt selgitatud allpool.

(133)

Vaidlustatud meedet rakendati sellest komisjoni ELi toimimise lepingu artikli 108 lõike 3 kohaselt eelnevalt teavitamata. Meede kujutab endast seega ebaseaduslikku abi.

(134)

Menetlusmääruse artiklis 14 on sätestatud, et kui leitakse, et ebaseaduslikult antud abi ei ole siseturuga kokkusobiv, tuleb abi abisaajalt tagasi nõuda, välja arvatud juhul, kui see on vastuolus liidu õiguse üldpõhimõttega. Abi tagasinõudmise eesmärk on taastada võimaluse korral enne abi andmist valitsenud konkurentsiolukord. Üldist kõrvalekaldumist sellest üldpõhimõttest ei õigusta ükski Kreeka ametiasutuste ega Mont Parnèsi esitatud väide.

(135)

Menetlusmääruse artikli 14 lõikes 1 on sätestatud, et „komisjon ei noua abi tagastamist, kui see on vastuolus ühenduse õiguse üldpõhimõttega”. Vastavalt Euroopa Kohtu praktikale ning komisjoni enda otsustuspraktikale on abi tagasinõudmise korraldus ELi õiguse üldpõhimõttega vastuolus, kui komisjoni tegevuse tulemusena on abisaajal õiguspärased ootused selle suhtes, et abi on antud kooskõlas ELi õigusega (76).

(136)

Euroopa Kohus sedastas kohtuasjas „Forum 187” tehtud otsuses, et „igal õigussubjektil, kelles ühenduse institutsioon on tekitanud põhjendatud lootusi, on õigus tugineda õiguspärase ootuse kaitse põhimõttele. Muu hulgas ei saa õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumisele toetuda halduse poolt antud konkreetsete tagatiste puudumisel. Samuti, kui ettevaatlik ja mõistlik ettevõtja võib ette näha tema huve mõjutada võiva ühenduse õigusnormi vastuvõtmist, ei saa ta sellele põhimõttele tugineda, kui see meede vastu võetakse” (77).

(137)

Kreeka ametiasutused ja Mont Parnès on väitnud, et käesoleval juhul oleks abi tagasinõudmine vastuolus kodanike piisava kindluse põhimõttega, võttes arvesse Kreeka Riiginõukogu poolt siseriikliku õiguse alusel vastu võetud otsust; komisjon märgib, et see on samm, mille astus riigi ametiasutus riigi tasandil, mitte ELi asutus eespool viidatud kohtupraktika raames. Lisaks sellele põhines Riiginõukogu otsus üksnes siseriiklikul õigusel ja selles ei käsitletud riigiabi küsimusi ega meetme liigitamist riigiabiks. Sellest tulenevalt ei saa komisjon Kreekat nende väidete alusel abi tagasinõudmise kohustusest vabastada.

(138)

Kreeka ja Mont Parnès on väitnud, et Loutraki viivitas komisjonile kaebuse esitamisega ja rikkus seega põhimõtet, et õigust ei tohi kuritarvitada; komisjon märgib, et kaebuse esitaja viivitus ei saa kuidagi takistada ebaseadusliku abi tagasinõudmist, pidades silmas menetlusmääruse artiklis 15 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega.

(139)

Sellest tulenevalt ei saa komisjon nõustuda väidetega, mille Kreeka ametiasutused ja Mont Parnèsi kasiino esitasid tagasinõudmisest erandkorras loobumise toetuseks.

(140)

Nagu käesolevas otsuses selgitatud, kehtestati 1994. ja 1995. aastal vastu võetud siseriiklike meetmetega kõikide kasiinode suhtes nii nõue maksta 80 % sissepääsutasust kui ka 15 euro suurune tavapärane pääsmehind. Abi saanud kasiinod ei kohaldanud siiski ei 80 % maksmise nõuet ega 15 euro suurust tavapärast pääsmehinda, kuigi mõlemad nõuded kehtisid muude kasiinode suhtes alates 1995. aastast ja neid on sellest aastast alates ka tegelikult rakendatud (kõik eraõiguslikud kasiinod said litsentsi 1995. või 1996. aastal ja hakkasid meedet sel ajal ka rakendama, välja arvatud Thessaloníki kasiino). Kuna sissepääsutasude erinevusest ja riigile 80 % maksmisest tulenev maksualane diskrimineerimine sai alguse tegelikult 1995. aastal, võib abi andmise perioodi alguseks pidada 1995. aastat.

(141)

Kooskõlas jaos V.3 „Abi õiguspärasus” tehtud järeldusega leiab komisjon, et menetlusmääruse artiklis 15 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja tõttu on enne 21. oktoobrit 1999 antud abi tagasinõudmine keelatud.

(142)

Tagasi nõutava summa arvutamine peab põhinema asjaolul, et – nagu käesolevas otsuses selgitatud (vt punkt 85) – Kreeka riigil jäi avalik-õiguslikelt kasiinodelt saamata maksutulu kokku 7,20 eurot sisselastud kliendi kohta, mis on eraõiguslike kasiinode poolt riigile iga sisselastud kliendi kohta tasutud 12 euro suuruse maksu ja avalik-õiguslike kasiinode poolt riigile iga sisselastud kliendi kohta makstud 4,80 euro suuruse maksu vahe.

(143)

Arvutades igalt kasiinolt tagasi nõutavat summat, tuleb siiski arvesse võtta teatavaid konkreetse kasiino olukorraga seotud aspekte, nagu selgitatakse allpool.

(144)

Komisjonil ei ole piisavalt andmeid, et hinnata täpselt igalt abi saanud kasiinolt tagasi nõutava summa suurust. Kui komisjon annab korralduse siseturuga kokkusobimatuks kuulutatud abi tagasi nõuda, ei pea ta siiski ühegi ELi õiguse sätte kohaselt kindlaks määrama tagasi nõutava abi täpset summat. Piisab sellest, kui komisjoni otsuses on esitatud piisav teave, mis võimaldab liikmesriigil ja abi saanud ettevõtjal ise liigsete raskusteta selle summa välja selgitada. Komisjon võib seega õiguspäraselt piirduda kõnealuse abi tagasinõudmise kohustuse kinnitamisega ning jätta tagastatava summa täpse suuruse väljaarvutamise komisjoni poolt oma otsuses antavate suuniste alusel liikmesriigi ametiasutustele.

(145)

Komisjon annab vajalikud tagasinõudmissuunised allpool, tuginedes liikmesriikide esitatud teabele.

(146)

Järgmises tabelis on esitatud üldine ülevaade iga kasiino poolt igal aastal väljastatud pääsmete arvu kohta (nagu tabelis on märgitud, ei ole esitatud teave täielik) ja esialgne hinnang summade kohta, mis tuleb igalt kasiinolt tagasi nõuda, kusjuures Kreekal on õigus teha pärast tagasi nõutavate summade arvutamist täiendavaid märkusi.

Iga kasiino väljastatud pääsmete hinnanguline arv

Igalt kasiinolt tagasi nõutava summa esialgne hinnanguline suurus

(miljonites eurodes, ümardatuna)

(147)

Lisaks märgib komisjon, et ELi toimimise lepingu artikli 108 lõikel 3 on peatav mõju. Komisjon ei ole saanud teavet, et vaidlustatud meetme kohaldamine on pärast menetluse algatamise otsuse vastuvõtmist peatatud. Seepärast järeldab ta, et Kreeka ametiasutused on kuni praeguseni meedet pidevalt rakendanud (84). Kreeka peab käesoleva otsuse vastuvõtmiseni antud abi abisaajatelt tagasi nõudma. Komisjon märgib, et Kérkyra kasiino lõpetas 6 euro suuruse sissepääsutasu küsimise ja hakkas nõudma 15 euro suurust sissepääsutasu pärast erastamist 2010. aasta augustis. Tagasi nõutava summa arvutamisel tuleks seega arvesse võtta üksnes perioodi kuni 2010. aasta augustini.

(148)

Eespool esitatud väiteid arvesse võttes peaks komisjon andma Kreekale korralduse abisaajatele ebaseaduslikult makstud ja siseturuga kokkusobimatu riigiabi tagasi nõuda. Komisjon juhib tähelepanu sellele, et Kreeka peab tühistama kõik hinnatava meetme alusel antud kehtivad maksusoodustused alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast.

(149)

Kreeka on edasise kohta märkinud, et ta kaalub kasiinode hinnapoliitika võimalikku muutmist, millega püütakse kaotada kasiinodevaheline diskrimineerimine. Kreeka sõnul lõpetatakse selle uue õigusaktiga hinnatava meetme rakendamine. Kreeka ei ole komisjoni selles suunas tehtud edusammudest ega tegelikult tehtud muudatustest siiski teavitanud. Komisjon usub, et sellise uue õigusakti vastuvõtmine on Kreekas kasiinodevahelise diskrimineerimise probleemi lahendamise seisukohast oluline, ja innustab Kreekat võtma viivitamata vajalikke meetmeid.

(150)

Võttes arvesse eeltoodud kaalutlusi, asjaomast kohtupraktikat ja juhtumi eripära, leiab komisjon, et vaidlustatud meede, mis seisneb maksualases diskrimineerimises teatavate kasiinode kasuks ja mida Kreeka ametiasutused on rakendanud, kohaldades samaaegselt mitut sätet, millega

on riigiabi ELi toimimise lepingu artikli 107 lõike 1 tähenduses. Komisjon leiab ka, et vaidlustatud meetme rakendamisel on rikutud ELi toimimise lepingu artikli 108 lõiget 3 ning seega kujutab see endast ebaseaduslikku abi.

(151)

Komisjon märgib, et menetlusmääruse artikli 14 kohaselt võib igasuguse ebaseadusliku abi abisaajalt tagasi nõuda, ja annab Kreekale korralduse iga abi saanud kasiino saadud ebaseaduslik abi tagasi nõuda. Komisjon märgib, et menetlusmääruse artiklis 15 sätestatud kümneaastase aegumistähtaja tõttu on enne 21. oktoobrit 1999 antud abi tagasinõudmine keelatud. Kreeka peaks tühistama kõik käesoleva otsuse reguleerimisalasse kuuluva meetmega antud kehtivad maksusoodustused alates käesoleva otsuse vastuvõtmise kuupäevast,

—

kehtestati 80 % suurune maks kasiinopääsmete hinnale ja

—

nähti avalik-õiguslikele kasiinodele ja eraõiguslikele kasiinodele ette erinevad reguleeritud hinnad, vastavalt 6 eurot ja 15 eurot,

a)

artiklis 1 osutatud kava alusel abi saanute loetelu ja neist igaühele vaidlustatud meetme alusel antud abi kogusumma, arvutatuna kooskõlas käesolevas otsuses antud suunistega;

b)

igalt abisaajalt tagasi nõutav kogusumma (põhisumma ja intressid);

c)

käesoleva otsuse täitmiseks juba võetud ja kavandatud meetmete üksikasjalik kirjeldus;

d)

dokumendid, mis tõendavad, et abisaajatele on antud korraldus abi tagasi maksta.

a)

15 päeva kehtivate pääsmete puhul 40 % 15 päevapääsme koguväärtusest; kui sellised pääsmed väljastatakse kalendri alusel kaheks nädalaks, hõlmab kuu viimane kahenädalane periood ajavahemikku, mis algab 16. kuupäeval ja lõpeb kuu lõpus;

b)

30 päeva või kuu aega kehtivate pääsmete puhul 50 % 30 päevapääsme koguväärtusest”.