EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document E2009C0191

EFTA järelevalveameti otsus nr 191/09/COL, 22. aprill 2009 , millega seitsmekümnendat korda muudetakse riigiabi käsitlevaid menetlus- ja sisulisi eeskirju, lisades uue peatüki langenud väärtusega varade käsitlemise kohta Euroopa Majanduspiirkonna pangandussektoris

ELT L 23, 27.1.2011, p. 31–52 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

Legal status of the document In force

ELI: http://data.europa.eu/eli/dec/2009/191(2)/oj

27.1.2011   

ET

Euroopa Liidu Teataja

L 23/31


EFTA JÄRELEVALVEAMETI OTSUS

nr 191/09/COL,

22. aprill 2009,

millega seitsmekümnendat korda muudetakse riigiabi käsitlevaid menetlus- ja sisulisi eeskirju, lisades uue peatüki langenud väärtusega varade käsitlemise kohta Euroopa Majanduspiirkonna pangandussektoris

EFTA JÄRELEVALVEAMET, (1)

VÕTTES ARVESSE Euroopa Majanduspiirkonna lepingut, (2) eriti selle artikleid 61–63 ja protokolli nr 26,

VÕTTES ARVESSE EFTA riikide vahelist järelevalveameti ja kohtu asutamist käsitlevat lepingut, (3) eriti selle artiklit 24 ja artikli 5 lõike 2 punkti b,

ARVESTADES, et järelevalve- ja kohtulepingu artikli 24 kohaselt jõustab järelevalveamet EMP lepingu riigiabi käsitlevad sätted,

ARVESTADES, et järelevalve- ja kohtulepingu artikli 5 lõike 2 punkti b kohaselt avaldab järelevalveamet teateid või suuniseid küsimuste kohta, mida EMP leping käsitleb, kui see on sätestatud kõnealuses lepingus või järelevalve- ja kohtulepingus või kui järelevalveamet seda vajalikuks peab,

MEENUTADES riigiabi käsitlevaid menetlus- ja sisulisi eeskirju, mille järelevalveamet kiitis heaks 19. jaanuaril 1994, (4)

ARVESTADES, et 25. veebruaril 2009 võttis Euroopa Ühenduste Komisjon (edaspidi „Euroopa Komisjon”) vastu teatise langenud väärtusega varade käsitlemise kohta ühenduse pangandussektoris, (5)

ARVESTADES, et kõnealune teatis on oluline ka Euroopa Majanduspiirkonna jaoks,

ARVESTADES, et EMP riigiabi eeskirjade ühtne kohaldamine tuleb tagada kogu Euroopa Majanduspiirkonnas,

ARVESTADES, et EMP lepingu XV lisa lõpus oleva peatüki „ÜLDIST” punkti II kohaselt peab järelevalveamet pärast komisjoniga konsulteerimist vastu võtma Euroopa Komisjoni poolt vastu võetud õigusaktidega kooskõlas olevaid õigusakte,

OLLES KONSULTEERINUD Euroopa Komisjoniga,

MEENUTADES, et järelevalveamet on kõnealuses küsimuses konsulteerinud EFTA riikidega 9. aprilli 2009. aasta kirja kaudu,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE:

Artikkel 1

Riigiabi suuniseid muudetakse, lisades uue peatüki langenud väärtusega varade käsitlemise kohta EMP pangandussektoris. Uus peatükk on lisatud käesolevale otsusele.

Artikkel 2

Käesolev otsus on adresseeritud Islandi Vabariigile, Liechtensteini Vürstiriigile ja Norra Kuningriigile.

Artikkel 3

Ainult ingliskeelne tekst on autentne.

Brüssel, 22. aprill 2009

EFTA järelevalveameti nimel

president

Per SANDERUD

kolleegiumi liige

Kurt JÄGER


(1)  Edaspidi „järelevalveamet”.

(2)  Edaspidi „EMP leping”.

(3)  Edaspidi „järelevalve- ja kohtuleping”.

(4)  Järelevalveameti suunised EMP lepingu artiklite 61 ja 62 ning järelevalve- ja kohtulepingu protokolli nr 3 artikli 1 kohaldamise ja tõlgendamise kohta, mille järelevalveamet võttis vastu ja avaldas 19. jaanuaril 1994. Avaldatud Euroopa Ühenduste Teatajas (edaspidi „EÜT”) L 231, 3.9.1994, lk 1, ja EMP kaasandes nr 32, 3.9.1994, lk 1. Suuniseid (edaspidi „riigiabi suunised”) muudeti viimati 22. aprillil 2009. Riigiabi suuniste ajakohastatud versioon on avaldatud järelevalveameti veebisaidil: http://www.eftasurv.int/state-aid/legal-framework/state-aid-guidelines/

(5)  ELT C 72, 26.3.2009, lk 1.


LISA

LANGENUD VÄÄRTUSEGA VARADE KÄSITLEMINE EMP PANGANDUSSEKTORIS  (1)

1.   Sissejuhatus

1)

Hulgilaenuturgude toimimine on 2007. aasta keskpaigast alates olnud tugevalt häiritud. Selle tulemuseks on olnud pangandussektori likviidsuse kokkukuivamine ja pankade soovimatus üksteisele ja ettevõtjatele laiemalt laenu anda. Laenuturu olukorra halvenemine viimase 18 kuu jooksul on süvendanud finantskriisi ning maailmamajandust on tabanud ränk langus.

2)

Finantskriisi lahendust ja maailmamajanduse taastumist on raske ette kujutada ilma pangandussektori ja laiema finantssüsteemi stabiilsuse tagamiseta. Ainult siis taastub investorite usaldus ning pangad alustavad taas laenuandmist. Seetõttu on EMP riigid võtnud meetmeid oma pangandussektori stabiilsuse ning laenuandmise toetamiseks. Meetmed hõlmavad näiteks uue kapitali kaasamist riiklikest vahenditest ning valitsuse tagatisi pankade võetud laenudele.

3)

Mitu EMP riiki on teatanud kavatsusest täiendada oma olemasolevaid toetusmeetmeid, andes pankadele seoses väärtust kaotanud varadega teatavas vormis abi. Kõnealused teated koos Ameerika Ühendriikide sarnase algatusega on käivitanud EMPs laiema debati selle üle, kas selliste valitsuse toetusmeetmete vormis abi andmine pankadele on põhjendatud. Seoses kõnealuse debatiga on Euroopa Komisjoni talitused koostöös Euroopa Keskpangaga koostanud teatise, mis on kooskõlas EFTA järelevalveameti riigiabi suuniste käesoleva peatükiga ning põhineb eurosüsteemi 5. veebruaril 2009 esitatud soovitustel (vt 1. lisa).

4)

Käesolevas peatükis keskendutakse küsimustele, mida EFTA riigid peavad langenud väärtusega varade suhtes võetavate toetusmeetmete kaalumisel, kavandamisel ja rakendamisel arvestama. Üldises plaanis hõlmavad kõnealused küsimused finantsstabiilsuse kindlustamist ja laenuandmise toetamist käsitlevate meetmete põhimõtteid; pangandussektori elujõulisust käsitlevaid pikemaajalisi kaalutlusi ja eelarve jätkusuutlikkust, mida tuleb arvestada toetusmeetmete võtmisel; ning vajadust ühtse ja kooskõlastatud, kogu EMPd hõlmava lähenemisviisi järele, et langenud väärtusega varade toetusmeetmete võtmisel oleksid tagatud võrdsed tingimused. Sellise kogu EMPd hõlmava lähenemisviisi raames antakse käesolevas peatükis ka konkreetsemaid juhiseid riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta toetusmeetmete võtmisel langenud väärtusega varade suhtes, keskendudes sellistele küsimustele nagu i) läbipaistvuse ja avalikustamise nõuded; ii) vastutuse jagamine riigi, sidusrühmade ja võlausaldajate vahel; iii) toetusesaajatele tehtavate soodustuste ühtlustamine avaliku poliitika eesmärkidega; iv) toetusmeetmete kavandamisel kohaldatavad põhimõtted, mis käsitlevad langenud väärtusega varade abikõlblikkust, hindamist ja haldamist, ning v) varade suhtes kohaldatavate toetusmeetmete, muude riigi toetusmeetmete ja pankade ümberkorraldamise vaheline seos.

2.   Varade suhtes kohaldatavad toetusmeetmed kui finantsstabiilsuse kindlustamist ja laenuandmise toetamist käsitlevad meetmed

5)

2008. aastal EMP riikide välja kuulutatud päästepakettide esmane eesmärk on tagada finantsstabiilsus ja toetada laenuandmist reaalmajandusele. Praegu on liiga vara teha lõplikke järeldusi osutatud pakettide tõhususe kohta, kuid on selge, et tänu nendele on suudetud vältida finantssektori täielikku kokkuvarisemist ning on toetatud oluliste pankadevaheliste turgude toimimist. Teisalt on reaalmajandusele suunatud laenamise areng toetuspakettide väljakuulutamise järel olnud ebasoodus, kuna värskeimate andmete kohaselt on laenuandmine teravalt vähenenud. (2) Paljudes EMP riikides teatatakse massiliselt juhtumitest, kus ettevõtjad ei saa pangast laenu, ning tundub, et laenusaamise karmistumist ei ole võimalik enam seletada ainult tsükliliste muutustega.

6)

Kõige olulisem ebapiisava krediidivoo põhjus on ebakindlus langenud väärtusega vara väärtuse ja asukoha suhtes, mis on tekitanud pangandussektoris probleeme finantskriisi algusest peale. Varade väärtusega seotud ebakindlus on pangandussektori usaldusväärsuse jätkuva õõnestamise kõrval nõrgestanud ka valitsuste seni võetud toetusmeetmete mõju. Näiteks pankade rekapitaliseerimine on pehmendanud varade väärtuse langust, kuid suurem osa kapitalipuhvrist on pankadel kulunud selleks, et luua reservid varade väärtuse tulevase languse puhuks. Pangad on juba võtnud samme langenud väärtusega varade küsimuse lahendamiseks. Nad on varade väärtust märkimisväärselt alla hinnanud, (3) võtnud meetmeid kahjumite piiramiseks varade ümberliigitamise kaudu oma bilansis ning pannud järk-järgult kõrvale lisakapitali oma maksevõime tugevdamiseks. Probleemi ei ole siiski suudetud piisaval tasemel lahendada ning majanduse ootamatult suure langusega kaasneb arvatavasti jätkuv ja ulatuslikum pangavarade krediidikvaliteedi halvenemine.

7)

Varade suhtes kohaldatavad toetusmeetmed aitaksid otseselt lahendada pankade bilansi kvaliteediga seotud ebakindluse probleemi ning toetaksid seega usalduse taastumist kõnealuses sektoris. See aitaks ka vältida olukorda, kus panku tuleb korduvalt rekapitaliseerida, kuna reaalmajanduse halvenedes varade väärtuse languse ulatus laieneb. Seetõttu on mitu EMP riiki aktiivselt kaalumas muude meetmete täiendamiseks langenud väärtusega pangavaradega seotud abi andmist.

3.   Pikemaajalised kaalutlused: pangandussektori elujõulisuse ja riigi rahanduse jätkusuutlikkuse taastamine

8)

Toetusmeetmeid tuleb kavandada ja rakendada viisil, mis on finantsstabiilsuse tagamise ja laenuandmise toetamise esmaste eesmärkide saavutamiseks kõige tõhusam. Kõnealuses kontekstis on oluliseks küsimuseks toetusmeetmete võtmisel piisava osaluse tagamine, määrates kindlaks asjakohase hinnakujunduse ja tingimused. Vajaduse korral toimub see kohustusliku osalemise kaudu. Toetusmeetmete kavandamisel ja rakendamisel ei tuleks siiski piirduda ainult kõnealuste esmaste eesmärkidega. On oluline, et arvesse võetakse ka pikemaajalisi kaalutlusi.

9)

Kui toetusmeetmeid ei teostata viisil, mis pakub vastavalt EFTA järelevalveameti riigiabi suunistele kaitset suurte konkurentsimoonutuste ohu eest pankade vahel (nii EFTA riikides kui ka piiriüleselt), sealhulgas vajaduse korral abisaajate ümberstruktureerimise kaudu, on tulemuseks struktuuriliselt nõrgem EMP pangandussektor, mis hakkab negatiivselt mõjutama majanduse tootmispotentsiaali. Samuti võib meetmete väärrakendamine viia selleni, et valitsus peab korduvalt sekkuma sektoris toimuvasse, mille tagajärjena koormus riigirahandusele aina kasvab. Arvestades oletatavat riigi kohustuste ulatust, on osutatud ohud märkimisväärsed. Kõnealuse pikaajalise ohu piiramiseks peaks valitsuse sekkumine pangandussektorisse olema asjakohaselt suunatud ning sellega peaksid kaasnema sektori tegevust reguleerivad kaitsemeetmed, millega pankade stiimulid viiakse vastavusse riigi omadega. Need meetmed peaksid moodustama ühtse meetmete paketi, millega taastatakse vajaliku ümberkorraldamise alusel pangandussektori elujõulisus. Vajadust pangandussektori ümberkorraldamise järele vastutasuks valitsuse toetuse eest on üksikasjalikumalt arutatud riigiabi eeskirjade kontekstis allpool 5. ja 6. osas.

10)

Samuti on toetusmeetmete kavandamise ja rakendamise kaalumisel oluline, et EFTA riigid arvestaksid eelarveraamistikku. Varade väärtuse allahindamise prognoositav kogusumma näitab, et varade suhtes kohaldatavate toetusmeetmete eelarvekulud (tegelikud, tingimuslikud või mõlemad) võivad olla suured nii absoluutarvudes kui ka suhtes EFTA riikide sisemajanduse koguprodukti (SKP). Varade suhtes kohaldatavate toetusmeetmete (ja muude meetmete) kaudu antav valitsuse abi ei peaks saavutama taset, mis sunniks tundma muret riigi rahanduse jätkusuutlikkuse, näiteks ülelaenamise või rahastamisprobleemide pärast. Osutatud kaalutlused on eriti olulised praeguses olukorras, kus eelarvepuudujääk ja riigivõlg suureneb ning võlakirjade väljastamisega seoses on palju lahendamata probleeme.

11)

EFTA riikide eelarveseisundit tuleb lisaks arvesse võtta eriti siis, kui otsustatakse toetusmeetmetega hõlmatavate varade haldamise korra üle: varade ostmise, kindlustamise, vahetamise või nende võimaluste kombineerimise üle. (4) Eri lähenemisviisidel põhinevate toetusmeetmete mõju eelarve usaldusväärsusele ei pruugi oluliselt erineda, kuna finantsturud hindavad võimalikke kahjumeid alla tõenäoliselt samadel alustel. (5) Sellisel lähenemisviisil, mis nõuaks langenud väärtusega vara kohest ostmist, oleks siiski vahetu mõju eelarveseisundile ja rahastamisele. Kuigi iga EFTA riik valib ise viisi, kuidas langenud väärtusega vara hallata, võiks kaaluda ka kombineeritud meetmete võtmist, kus langenud väärtusega varad paigutatakse pankade bilansist ümber eraldi üksustesse (kas pankade sees või väljaspool neid), millele antakse mingis vormis riiklik tagatis. Selline lähenemisviis on atraktiivne, kuna kätkeb endas vara ostmisega kaasnevaid eeliseid, taastades pangandussüsteemis usalduse, kuid piirates samal ajal vahetut mõju eelarvele.

12)

Nappide eelarvevahendite kontekstis võib olla sobilik keskenduda toetusmeetmetele piiratud arvul pankades, mis on finantssüsteemi jaoks eriti tähtsad. Mõne EFTA riigi puhul võivad pankade vara suhtes kohaldatavate toetusmeetmete võtmise võimalusi oluliselt kitsendada riigi eelarvepiirangud ja/või pankade bilansi suurus võrreldes SKPga.

4.   Vajadus ühise ja kooskõlastatud ning kogu EMPd hõlmava lähenemisviisi järele

13)

Toetusmeetmete teatavat vormi kaaludes tuleb finantsstabiilsust ja laenuandmist käsitlevad esmased eesmärgid ühitada vajadusega vältida pikaajalist kahju EMP pangandussektorile, EMP turule ja majandusele laiemalt. Seda on võimalik kõige tõhusamalt saavutada ühise ja kooskõlastatud, kogu EMPd hõlmava lähenemisviisi kaudu, millel on järgmised laiemad eesmärgid:

suurendada turul usaldust, ilmutades suutlikkust reageerida EMP tasandil tõhusalt finantskriisile ning luues võimaluse positiivse kõrvalmõju tekkeks EMP riikides ja finantsturgudel laiemalt;

piirata negatiivse kõrvalmõju teket EMP riikides, keda esimesena toetusmeetmed kasutusele võtnud EMP riigi tegutsemine survestab käituma samal viisil, võides esile kutsuda EMP riikide omavahelise võistlemise toetuste andmisel;

kaitsta EMP finantsteenuste turgu EMP riikide võetud toetusmeetmete järjepidevuse tagamise ja finantsprotektsionismile vastuseismise kaudu;

tagada riigiabi kontrollinõuete ja muude õigusnõuete järgimine toetusmeetmete järjepidevuse tagamise ning konkurentsimoonutuste ja moraalse ohu minimeerimise kaudu.

14)

Kooskõlastamine EMP riikide vahel oleks vajalik ainult üldisel tasandil ja samal ajal võiks säilida piisav paindlikkus, et võtta meetmeid, mis on koostatud eri pankade olukorda täpselt arvestades. Piisava eelkooskõlastamise puudumisel saavutatakse paljud osutatud eesmärgid ainult täiendavate riigiabi kontrollinõuete kaudu tagantjärele. Toetusmeetmete peamisi omadusi käsitlevad ühtsed suunised aitaksid seetõttu minimeerida riigiabi eeskirjade alusel tehtavatest hindamistest tulenevate paranduste ja kohanduste tegemise vajadust. Osutatud suunised esitatakse järgmistes osades.

5.   Suunised, mis käsitlevad riigiabi eeskirjade kohaldamist varade suhtes kohaldatavate toetusmeetmete suhtes

15)

Kõikidel pankadel on kohustus hinnata omandatud varadega seotud ohte ja tagada, et nad suudavad katta võimalikud kahjud. (6) Langenud väärtusega varade suhtes kohaldatavaid toetusmeetmeid võib aga pidada finantsstabiilsust toetavateks meetmeteks. Riigi võetud toetusmeetmed kujutavad endast riigiabi juhul, kui need vabastavad abi saava panga kohustusest kajastada langenud väärtusega varadest tulenevat kahjumit või võimaliku kahjumiga seotud reserve (või hüvitavad need) ja/või vabastavad normkapitali muudeks otstarveteks. See kehtib näiteks siis, kui langenud väärtusega varasid ostetakse või kindlustatakse turuhinnast kõrgema hinnaga või kui tagatise hind ei ole piisavalt suur, et hüvitada võimalik maksimaalne kohustus, mida riik peab tagatise raames täitma. (7)

16)

Toetusmeetmete raames antav abi peaks siiski vastama abi vajalikkust, proportsionaalsust ja konkurentsimoonutuste minimeerimist käsitlevatele üldpõhimõtetele. Selline abi võib märkimisväärselt moonutada konkurentsi abi saavate pankade ja muude pankade vahel ning abi saavate pankade vahel, kellel on erinevad vajadused. Pangad, kes abi ei saa, sest neil ei ole probleeme, võivad jõuda järeldusele, et nad peavad turul konkurentsis püsimiseks riigilt abi paluma. Samalaadset konkurentsimoonutust võib esineda ka EMP riikide vahel: oht seisneb selles, et EMP riigid hakkavad toetuste andmisel omavahel võistlema (soovitakse päästa enda panku, arvestamata selle mõju teiste EMP riikide pankadele) ning toimub pööre finantsprotektsionismi ja siseturgude killunemise suunas. Seetõttu tuleks toetusmeetmete kohaldamiseks kehtestada selgelt määratletud objektiivsed kriteeriumid, et üksikud pangad ei saaks põhjendamatut eelist.

17)

EFTA järelevalveamet (edaspidi „järelevalveamet”) kehtestas finantsasutuste suunistes põhimõtted, millega reguleeritakse riigiabi eeskirjade ja eeskätt EMP lepingu artikli 61 lõike 3 punkti b kohaldamist pankadele ülemaailmse finantskriisi olukorras suunatud toetusmeetmete suhtes. (8) Seejärel esitas järelevalveamet riigiabi suuniste uues peatükis üksikasjalikumad suunised kõnealuste põhimõtete kohaldamise kohta rekapitaliseerimise suhtes. (9) Alljärgnevates suunistes, mis toetuvad samadele põhimõtetele, esitatakse langeva väärtusega varade suhtes kohaldatavate toetusmeetmete või -kavade olulisemad omadused, millest oleneb nende tõhusus ja mõju konkurentsile. Kõnealuseid suuniseid kohaldatakse võrdselt kõikide pankade suhtes, kellele toetust antakse, sõltumata nende individuaalsest olukorrast. Suuniste kohaldamine võib praktikas siiski erineda sõltuvalt abisaaja riskiprofiilist ja elujõulisusest. Suuniste põhimõtteid kohaldatakse mutatis mutandis juhul, kui vähemalt kaks EMP riiki kooskõlastavad omavahel meetmeid, et anda abi piiriüleselt tegutsevatele pankadele.

18)

Käesolevate suunistega soovitakse määrata kindlaks kooskõlastatud põhimõtted ja tingimused, millega tagatakse toetusmeetmete maksimaalne tõhusus EMP turul, võttes arvesse pikaajalist eesmärki taastada normaalsed turutingimused. Seejuures on suunised piisavalt paindlikud, et arvestada üksikjuhtude või riikide tasandil teatavaid erijooni või näha ette lisameetmeid või algatada menetlusi finantsstabiilsuse tagamiseks. Tõhusate toetusmeetmetega peaks olema võimalik tagada laenamise jätkumine reaalmajandusele.

5.1.   Probleemi ja lahenduste asjakohane tuvastamine: väärtuse langust käsitlev täielik läbipaistvus ja eelnev avalikustamine ning abikõlblike pankade eelhindamine

19)

Enne toetusmeetmete võtmist peab olema selgelt kindlaks tehtud panga varadega seotud probleemide ulatus, panga tegelik maksevõime enne toetuse saamist ning tema võimalused elujõulisuse taastamiseks, kusjuures nõuetekohaselt tuleb arvestada ka kõiki muid valikuvõimalusi, et lihtsustada vajalikku ümberkorraldusprotsessi, ennetada kõigile osalejatele pakutavate stiimulite moonutamist ning vältida riigi vahendite raiskamist, tagades, et toetusmeetmetega edendatakse naasmist tavaolukorda, kus reaalmajandusele antakse jälle laenu.

20)

Vältimaks ohtu, et samad abisaajad vajavad korduvalt riigiabi, peaks langeva väärtusega vara suhtes antavat abi taotlev pank täitma järgmised eeltingimused:

abikõlblikud pangad peaksid abitaotlusi tehes esitama eelnevalt läbipaistvad ja täielikud andmed langenud väärtusega varade kohta, mille tarbeks toetusmeetmeid taotletakse, kasutades selleks sõltumatute ja tunnustatud ekspertide tõendatud ja asjaomaste järelevalveasutuste kinnitatud asjakohast hindamismenetlust kooskõlas osas 5.5 esitatud hindamispõhimõtetega. (10) Selline vara väärtuse langust käsitlevate andmete avalikustamine peaks toimuma enne valitsuse sekkumist. Selle alusel tuleks kindlaks määrata abisumma suurus ning varade üleandmisest tulenev panga kahjum; (11)

üksikpanga abitaotluse esitamise järel tuleks kontrollida asjaomase panga tegevust ja bilanssi ning hinnata panga kapitali adekvaatsust ja tema edasise elujõulisuse väljavaateid (elujõulisuse kontroll). Kontroll peab toimuma samaaegselt abikavaga hõlmatud langenud väärtusega varade tõendamisega, kuid kuna tegemist on ulatusliku protsessiga, võib selle lõpule viia ka pärast seda, kui pank on abikavaga liitunud. Elujõulisuse kontrolli tulemused esitatakse järelevalveametile ning neid arvestatakse vajalike järelmeetmete hindamisel (vt 6. osa).

5.2.   Langeva väärtusega varadega seotud kulude jagamine riigi, aktsionäride ja võlausaldajate vahel

21)

Põhimõtteliselt peaksid pangad kandma võimalikult suure osa langeva väärtusega varadega seotud kahjumist. See eeldab esiteks langeva väärtusega varade kohta läbipaistvate ja täielike andmete eelnevat avalikustamist, varade väärtuse korrektset hindamist enne valitsuse meetmeid ning valitsusele mis tahes vormis toetusmeetme eest makstavat asjakohast hüvitist, millega tagatakse aktsionäride võrdväärne vastutus ja kulude jagamine sõltumata sellest, milline mudel valiti. Kõik osutatud tegurid kokku peaksid tagama vastutuse jagamise sidususe eri vormis riigiabi meetmete puhul, võttes arvesse abimeetmete eripära. (12)

22)

Kui pärast langenud väärtusega varade väärtuse nõuetekohast hindamist ja kahjumi kindlaksmääramist (13) selgub, et pank oleks ilma riigi sekkumiseta tehniliselt maksevõimetu, tuleks määrata pangale pankrotihaldur või pank vastavalt EMP ja riiklikele õigusaktidele likvideerida. Sellises olukorras võib olla asjakohane pakkuda võlakirjade omanikele kaitset või garantiisid, (14) et tagada finantsstabiilsus ja usaldusväärsus.

23)

Kui pangale pankrotihalduri määramine või likvideerimine ei ole finantsstabiilsuse seisukohast hea lahendus, (15) võiks pankadele abi anda üksnes vajaliku miinimumiga piirduva tagatise või varade ostmise vormis, et nad oleksid võimelised oma tegevust jätkama, kuni on võimalik koostada kava, mis hõlmaks panga ümberkorraldamist või likvideerimist. Sellistes olukordades peaksid ka aktsionärid kahjumit kandma vähemalt seni, kuni panga kapitali adekvaatsus jõuab seadusega ettenähtud tasemele. Kaaluda võib ka riigistamise võimalust.

24)

Kui kulude täielikku jaotamist ei ole võimalik eelnevalt saavutada, tuleks pangalt nõuda, et ta osaleks hiljem kahjumi või riskide katmisel näiteks tagastusklauslite kaudu. Kindlustuskava puhul võiks kasutada esmakahjumi klauslit, mis käsitleb panga kanda jäävat osa (tavaliselt vähemalt 10 %), ning ülejäänud kahjumi jagamise klauslit, mille kaudu pank osaleb teatava protsendi ulatuses (tavaliselt vähemalt 10 %) võimalikes muudes kahjudes. (16)

25)

Üldiselt on nii, et mida vähem pank eelnevalt kuludes osaleb, seda suurem peab olema aktsionäride panus hiljem, kusjuures hüvitamine peab toimuma valitsuse kahjumi panga aktsiateks muutmise kaudu ja/või võttes muid täiendavaid hüvitusmeetmeid, millega piiratakse konkurentsimoonutusi võimalike ümberkorralduste hindamisel.

5.3.   Toetusmeetmetes osalemiseks pankadele pakutavate stiimulite ühtlustamine avalike eesmärkidega

26)

Langenud väärtusega varade suhtes kohaldatavate abikavadega liitumiseks peaks üldiselt kehtestama kuuekuulise tähtaja alates abikava väljakuulutamisest riigi poolt. Nii on võimalik piirata pankade võimalusi viivitada kohustuslike andmete esitamisega lootuses, et hiljem antaks veelgi suuremat toetust. Samal ajal tagatakse pankade probleemide kiire lahendamine enne, kui majanduslangus jõuab olukorda veelgi halvendada. Kuuekuulise tähtaja jooksul oleks pankadel võimalus esitada andmed abikõlblike varade kohta, mille suhtes toetusmeetmeid taotletakse, võimalusega toetusmeetmeid pikendada. (17)

27)

Vajaduse korral tuleb luua asjakohased mehhanismid tagamaks, et valitsuse meetmetes osalevad pangad, kes vajavad abi kõige rohkem. Sellised mehhanismid võiksid hõlmata kohustuslikku osalemist abikavas ning peaksid vähemalt nägema ette kohustuse avalikustada andmed järelevalveasutustele. Kõiki pankasid siduv kohustus teatada oma varadega seotud probleemide ulatusest aitab kaasa abikava vajalikkuse ja ulatuse kindlaksmääramisele EFTA riikide tasandil.

28)

Kui osalemine ei ole kohustuslik, võib kavasse lisada asjakohaseid stiimuleid (näiteks tagatiste või õiguste andmine praegustele aktsionäridele, et neil oleks tulevikus võimalus osaleda erakapitali osaluse suurendamises soodsamatel tingimustel), millega lihtsustatakse pankade osalemist, kahjustamata läbipaistvust ja avalikustamist, väärtuse õiglast hindamist ning vastutuse jagamist käsitlevate põhimõtete järgimist.

29)

Pärast kuuekuulise tähtaja möödumist on kavaga ühinemine võimalik ainult erandjuhtudel ja pangast mittesõltuvatel ettenägematutel asjaoludel (18) ning sel juhul kohaldatakse rangemaid tingimusi, nagu suurem hüvitis riigile ja/või suuremad kompensatsioonimeetmed.

30)

Juurdepääs toetusmeetmetele peaks alati sõltuma pankade tegevust reguleerivate piirangute järgimisest. Abi saavate pankade suhtes tuleks kohaldada kaitsemeetmeid, millega tagatakse, et abi kapitalimõjusid kasutatakse laenude andmiseks, mis vastavad äriliste kriteeriumite alusel ja ilma diskrimineerimiseta asjakohaselt nõudlusele ning millega ei rahastata kasvustrateegiat (eelkõige korralikult toimivate pankade ostmist), mis kahjustaks teisi konkurente.

31)

Kaaluda tuleks ka dividendipoliitikale piirangute seadmist ja juhtkonna palkadele ülempiiri määramist. Pankade tegevust reguleerivate piirangute kindlaksmääramisel tuleks lähtuda nende proportsionaalsuse hindamisest, võttes arvesse eri tegureid, mis võivad mõjutada ümberkorraldamise vajadust (vt 6. osa).

5.4.   Varade abikõlblikkus

32)

Toetust vajavate abikõlblike varade ulatust kindlaks määrates tuleb leida tasakaal järgmiste eesmärkide vahel: vahetu finantsstabiilsuse tagamine ja turu normaalse toimimise taastumise tagamine keskpikas perspektiivis. Tundub, et väärtusetu vara (nt Ameerika Ühendriikide hüpoteegiga tagatud väärtpaberid, nendega seotud riskifondid ja tuletisinstrumendid), mis on käivitanud praeguse finantskriisi ning suures osas muutunud ebalikviidseteks või mille väärtust on tulnud märkimisväärselt alla hinnata, on suurim põhjus, miks pankade elujõulisusse suhtutakse ebakindluse ja skepsisega. Kui abikõlblike varade hulka kuuluksid ainult sellised varad, siis piiraks see riigi võimalikke kahjusid ja aitaks kaasa konkurentsimoonutuste ennetamisele. (19) Kui toetusmeetmete kohaldamisala on liiga kitsas, siis on aga olemas oht, et pangandussektori usaldusväärsust ei suudeta taastada, kuna EMP riikidel ja pankadel on erinevad probleemid ning väärtuse langus on nüüdseks ulatuslikult tabanud ka muid varasid. Seetõttu on vaja pragmaatilist ja paindlikku lähenemisviisi, mis tagaks, et muude varade suhtes oleks samuti võimalik kohaldada asjakohasel määral toetusmeetmeid, kui see on nõuetekohaselt põhjendatud.

33)

EMPs on toetusmeetmete kohaldamiseks sobivate langenud väärtusega varade kindlaksmääramiseks ühtset ja kooskõlastatud lähenemisviisi vaja selleks, et ennetada EMP riikide vahelisi ja EMP pangandussektori siseseid konkurentsimoonutusi ning anda mitmes riigis tegutsevatele pankadele vähem põhjust kasutada riikide pakutavaid toetusmeetmeid spekuleerimiseks. Selleks et tagada kõigis EMP riikides abikõlblike varade määratlemisel järjepidevus, tuleks välja töötada vararühmad, mis peegeldavad olemasoleva vara väärtuse languse ulatust. Üksikasjalikumad suunised selliste vararühmade kohta on esitatud 3. lisas. Selliste vararühmade kasutamine lihtsustaks pankade ning nende riskiprofiilide võrdlemist EMPs. EFTA riikide otsustada jääks sel juhul, millised vararühmad kuuluvad abikava kohaldamisalasse ja millises ulatuses, samal ajal kui järelevalveamet vaatab läbi valitud varade väärtuse languse ulatuse.

34)

Välja tuleb töötada proportsionaalne lähenemisviis, mis võimaldaks EFTA riigil, kelle pangandussektorit mõjutavad ka muud tegurid, mis ohustavad kogu finantsstabiilsust (näiteks kinnisvaramulli lõhkemine), ilma koguseliste piiranguteta laiendada abikõlblikkust teatavate selgelt kindlaks määratud ja kõnealusele süsteemsele ohule vastavatele vararühmadele, esitades nõuetekohased põhjendused.

35)

Võimalik on kaaluda veelgi paindlikumat lähenemisviisi, mis annaks pankadele võimaluse vabaneda eespool osutatud abikõlblikkuse tingimustele mittevastavatest langenud väärtusega varadest, ilma et oleks vaja esitada täiendavaid põhjendusi. See hõlmaks toetusmehhanismis osaleva panga koguvaradest maksimaalselt 10–20 % ning arvesse võetaks EFTA riikide ja pankade olukorra eripära. Toetusmeetmed ei tohiks siiski hõlmata varasid, mille väärtust ei saa praegu pidada langenuks. Toetusmeetmete eesmärk ei ole pakkuda piiramatut kindlustust majanduslanguse võimalike tulevaste tagajärgede vastu.

36)

Üldiselt tuleks lähtuda põhimõttest, et mida laiemad abikõlblikkuse kriteeriumid kehtestatakse ja mida suurem on kõnealuste varade osa panga portfellist, seda põhjalikumad peavad olema ümberkorraldus- ja parandusmeetmed põhjendamatute konkurentsimoonutuste vältimiseks. Igal juhul ei kaalu järelevalveamet toetusmeetmete võtmist selliste varade suhtes, mis on kantud abi saava panga bilanssi pärast abikava väljakuulutamisele eelnenud konkreetset tähtaega. (20) Vastasel korral võib tulemuseks olla varade enda huvides kasutamine ja vastuvõetamatu moraalse ohu suurenemine, kuna pankadel on suurem ahvatlus jätta laenuandmise ja muude investeeringutega seotud ohud tulevikus asjakohaselt hindamata ning seega korrata samu vigu, mis on põhjustanud praeguse kriisi. (21)

5.5.   Abikõlblike varade väärtuse hindamine ja hinnakujundus

37)

Konkurentsi põhjendamatu moonutamise vältimiseks ja EMP riikide vahelise võistluse ennetamiseks toetuste andmisel on oluline töötada välja sobiv ja järjepidev lähenemisviis, mille abil oleks võimalik hinnata varade väärtust, sealhulgas keerukate ja vähelikviidsete varade väärtust. Väärtuse hindamisel tuleks järgida EMP tasandil kehtestatud üldist meetodit ning järelevalveamet peaks seda eelnevalt EFTA riikide seas igati kooskõlastama, et tagada toetusmeetme maksimaalne tõhusus ning vähendada moonutuste ohtu ja spekuleerimise kahjustavat mõju, eeskätt mitmes riigis tegutsevate pankade puhul. Samuti võib vaja minna alternatiivseid meetodeid, et arvesse võtta erilisi asjaolusid, mis on seotud näiteks asjakohase teabe kättesaadavusega, tingimusel, et tagatakse sama suur läbipaistvus. Igal juhul peaksid abikõlblikud pangad hindama oma portfelle igapäevaselt ning edastama korrapäraste ja lühikeste ajavahemike tagant teavet riiklikele ametiasutustele ja järelevalveasutustele.

38)

Kui varade väärtuse hindamine osutub eriti keerukaks, võib kaaluda selliste alternatiivsete lähenemisviiside kasutamist nagu nn hea panga loomine, mille raames riik ostab langenud väärtusega varade asemel ära säilinud väärtusega varad. Alternatiivseks lahenduseks võib olla panga riigi omandisse võtmine (ka riigistamine), mille puhul varade väärtuse hindamine toimuks aja jooksul ümberkorraldamise või nõuetekohase likvideerimise käigus, kõrvaldades nii igasuguse ebaselguse asjaomaste varade tegeliku väärtuse suhtes. (22)

39)

Esimese sammuna tuleks varad hinnata võimaluse korral nende praeguse turuhinna alusel. Üldiselt kujutavad endast riigiabi kõik juhtumid, kus abikavaga hõlmatavate varade üleandmisel on kasutatud turuhinnast kõrgemat hinda. Praegune turuväärtus võib käesolevas olukorras siiski olla üpris erinev asjaomaste varade arvestuslikust väärtusest või turu puudumisel võib turuhinna määratlemine olla võimatu (teatavate varade puhul võib väärtus olla isegi null).

40)

Teiseks on langenud väärtusega varadele abikava raames määratav väärtus (nn üleandmise väärtus) toetava mõju saavutamiseks paratamatult kõrgem kui praegused turuhinnad. Selleks et abi kokkusobivuse hindamine oleks järjepidev, lähtub järelevalveamet üleandmise väärtusest kui sobivast võrdluspunktist, mis peegeldab varade pikaajalist majanduslikku väärtust (st tegelikku majanduslikku väärtust) rahavoogude ja pikemate ajavahemike alusel ning näitab, et abisumma langeb kokku nõutava miinimumiga. Teatavate vararühmade suhtes tuleks võimaluse korral kaaluda ühtse allahindamise kohaldamist, et ühtlustada selliste varade tegelikku majanduslikku väärtust, mis on nii keerukad, et nende tulevast arengut on võimatu täpselt prognoosida.

41)

Sellest tulenevalt peaks varade ostu või varade kindlustamist (23) käsitlevate meetmete üleandmise väärtuse aluseks olema nende tegelik majanduslik väärtus. Peale selle tagatakse riigile piisav hüvitis. Kui EFTA riigid peavad tehnilise maksevõimetuse vältimiseks vajalikuks kasutada varade üleandmise väärtust, mis ületab nende tegelikku majanduslikku väärtust, on abi osakaal meetmes vastavalt suurem. See on lubatud ainult siis, kui sellega kaasneb ulatuslik ümberkorraldamine ja selliste tingimuste kehtestamine, mis võimaldavad osutatud lisaabi hilisemat tagasinõudmist näiteks tagastusmehhanismi kaudu.

42)

Hindamismenetlus peaks nii turuväärtuse, tegeliku majandusliku väärtuse kui ka riigile makstava hüvitise puhul järgima 4. lisas loetletud juhtpõhimõtteid ja menetlusi.

43)

Hinnates EFTA riikide esitatud toetusmeetmete hindamismeetodeid ja nende rakendamist üksikjuhtumitel, võib järelevalveamet konsulteerida hindamisekspertidega. (24) Järelevalveamet võtab hindamismeetodite järjepidevuse tagamiseks arvesse ka olemasolevate ELi tasandi asutuste erialateadmisi.

5.6.   Toetusmeetmetega toetatavate varade haldamine

44)

Kõige asjakohasema mudeli pankade vabastamiseks langenud väärtusega varadest peavad valima EFTA riigid, valides 4. osas esitatud võimaluste vahel, pidades sealjuures silmas varade väärtuse langemise probleemi ulatust, iga asjaomase panga olukorda ja eelarvelisi kaalutlusi. Riigiabi kontrolli eesmärk on tagada, et valitud mudeli omadused oleksid välja töötatud selliselt, et tagatud oleks võrdne kohtlemine ja välditaks konkurentsi põhjendamatut moonutamist.

45)

Kuigi abimeetmete täpsem hinnakujunduse kord võib olla erinev, ei tohiks selle erijooned avaldada tuntavat mõju asjakohasele koormuse jagamisele riigi ja abi saavate pankade vahel. Korrektsele hindamisele tuginedes peaks varahaldusettevõtja, kindlustusseltsi või „segalahenduse” rahastamismehhanism tervikuna tagama, et pank võtab enda kanda sama osakaalu kahjumist. Selles kontekstis võib kaaluda tagastusklauslite kasutamist. Üldiselt peavad kõik kavad tagama, et abi saavad pangad kannavad varade üleandmisel tekkinud kahjumit (vt ka punkt 50 ja joonealune märkus nr 11).

46)

Milline mudel ka ei valitaks, tuleb selleks, et pangal oleks lihtsam keskenduda oma elujõulisuse taastamisele, ja võimalike huvide konfliktide vältimiseks tagada abi saava panga ja tema langenud väärtusega varade selge funktsionaalne ja organisatsiooniline eraldamine üksteisest; eeskätt tuleks eraldada nii nende juhtimine, personal kui ka kliendid.

5.7.   Menetluslikud aspektid

47)

Üksikasjalikud juhised käesolevate suuniste mõju kohta riigiabi menetlusele nii esialgse abist teatamise kui ka vajaduse korral ümberkorralduskavade hindamise seisukohast on esitatud 5. lisas.

6.   Järelmeetmed – ümberkorraldus ja elujõulisuse taastamine

48)

Eespool esitatud põhimõtted ja tingimused moodustavad raamistiku varade toetusmeetmete väljatöötamiseks kooskõlas riigiabi eeskirjadega. Käesolevas olukorras seatakse riigiabi meetmete eesmärgiks tagada miinimumiga piirduv ja vähimal määral konkurentsi moonutava mõjuga toetus eraldi rühmadesse kuuluvate varadega seonduvate riskide kõrvaldamiseks abi saavates pankades, et valmistada ette tugev kandepind ilma riigi toetuseta pikaajalise elujõulisuse taastamisele. Kuigi langenud väärtusega varade käsitlemine eespool kirjeldatud põhimõtete kohaselt on pankade elujõulisuse taastamiseks vajalik samm, ei piisa ainult sellest osutatud eesmärgi saavutamiseks. Olenevalt oma konkreetsest olukorrast ja majanduslikest näitajatest peavad pangad võtma ka ise asjakohaseid meetmeid, et vältida sarnaste probleemide kordumist ja tagada jätkusuutlik kasumlikkus.

49)

Riigiabi eeskirjade kohaselt, eelkõige päästmise ja ümberkorraldamisega seotud eeskirjade kohaselt on selline varade toetamine käsitletav struktuurimeetmetena ning nõuab kolme tingimuse hoolikat hindamist: i) abisaaja piisav panus langenud väärtusega varade programmi kuludesse; ii) asjakohane tegevus, mis tagab elujõulisuse taastumise, ja iii) konkurentsimoonutuste heastamiseks vajalikud meetmed.

50)

Esimese tingimuse täitmine peaks üldjuhul saavutatama eelmistes peatükkides esitatud nõuete täitmisega, eelkõige avalikustamise, väärtuse hindamise, hinnakujunduse ja koormuse jagamisega. See tagab, et abisaaja panus katab vähemalt kogu varade riigile üleandmisega seoses tekkiva kahjumi. Kui see ei ole praktikas võimalik, võib erandkorras abi siiski lubada, kui ülejäänud kahele tingimusele seatakse rangemad nõuded.

51)

Elujõulisuse taastamisele esitatavad nõuded ja konkurentsimoonutuste heastamiseks võetavate meetmete vajadus määratakse kindlaks iga juhtumi puhul eraldi. Tuleks tähele panna, et varade toetamine võib aidata kaasa teisest tingimusest tuleneva eesmärgi saavutamisele, st vajadusele taastada pikaajaline elujõulisus. Elujõulisuse kontroll peaks pärast igakülgset hindamist ja võimalike riskitegurite arvesse võtmist tõendama, milline on panga tegelik ja prognoositav kapitali adekvaatsus. (25)

52)

Hinnates varade toetusmeetmete esialgse lubamise järel vajaliku ümberkorralduse ulatust, tugineb järelevalveamet järgmistele kriteeriumidele: järelevalveameti riigiabi suunistes pankade rekapitaliseerimise kohta sätestatud kriteeriumid; panga nende varade osakaal, mille jaoks toetust antakse; selliste varade üleandmishind võrreldes turuhinnaga; langenud väärtusega varadele antava toetuse erijooned; riigi riskipositsiooni kogusuurus panga riskiga kaalutud varade puhul; abi saava panga probleemide laad ja tekkepõhjused; panga ärimudeli ja investeerimisstrateegia usaldusväärsus. Arvesse võetakse ka mis tahes täiendavat riigitagatise andmist või riigipoolset rekapitaliseerimist, et saada abi saava panga olukorrast täielik ülevaade. (26)

53)

Pikaajaline elujõulisus tähendab, et pank on võimeline ellu jääma ilma riigi toetuseta, mis eeldab selget kava selle kohta, kuidas kogu riigilt saadud kapital välja osta ja riigitagatistest loobuda. Olenevalt kõnealuse hinnangu tulemustest tuleb ümberkorralduse raames põhjalikult läbi vaadata panga strateegia ja tegevus, sealhulgas näiteks keskendumine põhitegevusele, ärimudelite ümberorienteerimine, allüksuste või tütarettevõtjate sulgemine või nende loovutamine, muutused varade ja kohustuste haldamises ja muud muutused.

54)

Eeldatakse, et põhjalikku ümberkorraldust on vaja juhul, kui osas 5.5 ja 4. lisas sätestatud põhimõtete kohaselt teostatud langenud väärtusega varade asjakohase hindamise tulemusel leitakse, et ilma riigi sekkumiseta on omakapital negatiivne või ettevõtja tehniliselt maksejõuetu. Sellisele põhjaliku ümberkorralduse vajadusele osutavad üldjuhul korduvad abitaotlused ja eespool kirjeldatud üldpõhimõtetest kõrvalekaldumine.

55)

Põhjalik ümberkorraldus on nõutav ka juhul, kui pank on eelnevalt saanud juba mis tahes vormis riigiabi, mis kas aitab kaasa kahjumi katmisele või vältimisele või mis on suurem kui 2 % panga riskiga kaalutud koguvaradest, võttes nõuetekohaselt arvesse iga abisaaja olukorra eripära. (27)

56)

Elujõulisuse taastamiseks nõutavate mis tahes meetmete ajastamisel võetakse arvesse asjaomase panga konkreetset olukorda, samuti pangandussektori olukorda tervikuna, ning vajalike kohandustega ei viivitata põhjendamatult.

57)

Kolmandaks tuleb kaaluda vajalike kompensatsioonimeetmete ulatust, võttes arvesse abist tulenevaid konkurentsimoonutusi. See võib hõlmata ettevõtja kasumlike üksuste või tütarettevõtjate suuruse vähendamist või nende loovutamist või äritegevuse laiendamist piiravate kohustuste võtmist.

58)

Eeldatakse, et kompensatsioonimeetmed on vajalikud, kui abi saav pank ei täida eespool sätestatud, eelkõige avalikustamisele, väärtuse hindamisele, hinnakujundusele ja koormuse jagamisele esitatavaid tingimusi.

59)

Järelevalveamet hindab nõutavate kompensatsioonimeetmete ulatust, tuginedes hinnangule, mille ta on andnud abist tulenevatele konkurentsimoonutustele, ja eelkõige järgmistele teguritele: abi kogusumma (sealhulgas tagatis- ja rekapitaliseerimismeetmetest saadud abi); meetmest kasu saavate langenud väärtusega varade maht; varast tuleneva kahjumi osakaal; panga üldine usaldusväärsus; toetusmeetmetega hõlmatud varade riskiprofiil; panga riskijuhtimise kvaliteet; maksevõime suhtarvude tase abi puudumisel; abi saava panga turupositsioon ja panga turul tegutsemise jätkumisest tulenevad konkurentsimoonutused; abi mõju pangandussektori struktuurile.

7.   Lõppsäte

60)

Käesolevat riigiabi suuniste peatükki kohaldatakse alates selle vastuvõtmise kuupäevast, võttes arvesse viivitamatut tegutsemist nõudnud finants- ja majandusolukorda.


(1)  Käesolev peatükk on kooskõlas Euroopa Komisjoni teatisega langenud väärtusega varade käsitlemise kohta ühenduse pangandussektoris.

(2)  Kuigi euroala ametlike andmete kohaselt püsib pankade laenuandmine ettevõtjatele siiani kõrgel tasemel, see suundumus siiski nõrgeneb. Kuupõhised kasvumäärad on 2008. aasta lõpupoolel selgelt langenud. 2008. aasta detsembris langes eraettevõtlusele antud laenude arv (laenud mitterahaloomeasutustele, välja arvatud valitsused) novembriga võrreldes 0,4 %.

(3)  Alates 2007. aasta keskpaigast kuni 2009. aasta esimese kvartalini alla hinnatud varade väärtus on kokku 1 063 miljardit USA dollarit, sellest Ameerika Ühendriikides tegutsevate pankade osa on 737,6 miljardit dollarit ja Euroopas tegutsevate pankade osa 293,7 miljardit dollarit. Viimasena nimetatud summast on 68 miljardit dollarit seotud Šveitsiga. Vaatamata juba teatatud allahindamiste ulatusele prognoosib IMF, et pankade kogukahjum seoses varade langenud väärtusega ulatub tõenäoliselt 2 200 miljardi dollarini. Selle prognoosi aluseks on Ameerika Ühendriikidest pärinevate väärtpaberistatud hüpoteek-, tarbija- ja ärilaenude rahvusvahelised portfellid ja seda on kriisi algusest peale pidevalt tõstetud. Mõned turuasjatundjad arvavad, et kahjumid võivad olla oluliselt suuremad. Näiteks Nouriel Roubini, kes on pidevalt väitnud, et ametlikud prognoosid on liiga optimistlikud, on arvamusel, et ainuüksi Ameerika Ühendriikide kahjum võib ulatuda 3 600 miljardi dollarini.

(4)  Kõnealust korda selgitatakse üksikasjalikumalt 2. lisas.

(5)  Vara ostmine valitsuse poolt ei pea pikemas perspektiivis tähendama suuri eelarvekulusid, kui piisav osa omandatud varast on võimalik hiljem kasumlikult maha müüa (vt USA ja Rootsi näiteid 2. lisas). See tähendaks siiski eelnevat eelarvekulu, mis suurendaks brutoarvestuses riigivõlga ja valitsussektori rahastamisvajadust. Emissiooni teostamisega seotud probleemide lahendamiseks võib kasutada lähenemisviisi, mis põhineb riigivõla vahetamisel langenud väärtusega vara vastu, kuid see ei võimaldaks vältida mõju eelarve suhtarvudele ega riigivõla pakkumise suurenemist turul.

(6)  Pankadel on tavaliselt mitmesuguseid varasid: sularaha, finantsvarad (riigivõlakirjad, võlatagatised, kapitaliväärtpaberid, kaubeldavad laenud ja toorained), tuletisinstrumendid (vahetuslepingud ja optsioonid), laenud, finantsinvesteeringud, immateriaalne põhivara ja materiaalne põhivara. Kahjum võib tekkida siis, kui vara müüakse alla arvestusliku väärtuse, kui vara väärtus langeb ja on vaja luua reservid võimalike kahjumite jaoks, või tagantjärele, kui tuluvood on tähtaja möödudes väiksemad kui arvestuslik väärtus.

(7)  Tagatist peetakse riigiabiks juhul, kui abi saav pank ei suuda turult leida sõltumatut eraettevõtjat, kes oleks nõus andma samaväärse tagatise. Riigiabi suurus on riigile määratud netokohustuse ülemmäär.

(8)  Järelevalveameti riigiabi suuniste VIII osa, „Riigiabi eeskirjade kohaldamine meetmete suhtes, mida on võetud seoses finantsasutustega praeguse ülemaailmse finantskriisi olukorras”. Avaldatud EÜT L 17, 20.1.2011, lk 1, ja EMP kaasandes nr 3, 20.1.2011, lk 1. Järelevalveameti riigiabi suuniste ajakohastatud versioon on avaldatud järelevalveameti veebisaidil:

http://www.eftasurv.int/state-aid/legal-framework/state-aid-guidelines/.

(9)  Järelevalveameti riigiabi suuniste VIII osa, „Finantsasutuste rekapitaliseerimine praeguses finantskriisis: piirdumine minimaalselt vajaliku abiga ja kaitsemeetmed põhjendamatute konkurentsimoonutuste vastu”. Avaldatud EÜT L 17, 20.1.2011, lk 1, ja EMP kaasandes nr 3, 20.1.2011, lk 1. Järelevalveameti riigiabi suuniste ajakohastatud versioon on avaldatud järelevalveameti veebisaidil:

http://www.eftasurv.int/state-aid/legal-framework/state-aid-guidelines/.

(10)  „Läbipaistvuse” ja „täielike andmete” all mõeldakse läbipaistvust riiklike ametiasutuste, sõltumatute ekspertide ja järelevalveasutuse suhtes, ilma et see piiraks kohustust avalikustada asjakohast koormuse jagamist hõlmavate toetusmeetmete mõju pankade bilansile.

(11)  Abisumma võrdub varade üleandmise väärtuse (vastab tavaliselt nende tegelikule majanduslikule väärtusele) ja turuhinna vahega. Käesolevas peatükis tähendab kahjum varade üleandmise väärtuse ja varade arvestusliku väärtuse vahet. Tegelik kahjum saadakse tavaliselt teada alles hiljem.

(12)  Langeva väärtusega varade suhtes kohaldatavaid toetusmeetmeid võib mingil määral võrrelda kapitalisüstidega, kuivõrd nende abil on võimalik katta kahjumit ja mõjutada normkapitali. Toetusmeetmete puhul on riigi risk siiski suurem ja see on seotud langeva väärtusega vara hõlmava portfelliga, mis ei saa mingisugust otsest kasu panga muudest vahenditest ja kasumit tootvast tegevusest; lisaks sellele on risk suurem kui riigi võimaliku osaluse puhul pangas. Kuna langeva väärtusega varadega seotud riskid on suuremad ja nendest potentsiaalselt saadav kasum on piiratud, peaks selle eest saama suuremat hüvitist kui kapitalisüstide eest.

(13)  Varade arvestuslikku väärtust võrreldakse üleandmise väärtusega (st nende tegeliku majandusliku väärtusega).

(14)  Tavaliselt aktsionäridele siiski kaitset pakkuma ei peaks. Vt komisjoni otsused NN 39/08 (Taani likvideerimisabi Roskilde pangale) ja NN 41/08 (Ühendkuningriigi päästmisabi Bradford & Bingley’le).

(15)  Näiteks juhul, kui panka ei ole tema suuruse või tegevusala tõttu võimalik juhtida haldus- või kohtumenetluse vahendusel või likvideerimise kaudu ilma, et sellel oleks ohtlikke süsteemseid tagajärgi teistele finantsasutustele või reaalmajandusele laenu andmisele. Sellisel juhul on vajalikud rahapoliitika eest vastutava ja/või järelevalveasutuse põhjendused.

(16)  Asjaomast taset võivad mõjutada ka muud tegurid, näiteks suurem hüvitis. Peale selle tuleb märkida, et tagantjärele makstavad hüvitised tasutakse alles mitu aastat pärast seda, kui meetmed on võetud, ja need võivad seetõttu pikendada langenud väärtusega varade hindamisega seotud ebakindlust. Eelhindamisel põhinevate tagastusklauslite puhul sellist probleemi ei ole.

(17)  Juhul kui toetusmeetmetega hõlmatud vara maksetähtaeg saabub hiljem.

(18)  „Ettenägematud asjaolud” on asjaolud, mida ettevõtja juhtkond ei saanud mingil juhul ette näha, kui ta tegi otsuse mitte osaleda abikavas tähtaja jooksul. Ettenägematu asjaolu ei ole ettevõtja juhtkonna hooletuse või eksimuse või ettevõtja kontserni otsuse tagajärg. See on olukord, mis on erakorraline ka praeguse kriisi tingimustest sõltumata. EFTA riigid, kes soovivad sellistele asjaoludele toetuda, peavad edastama järelevalveametile kogu vajaliku teabe.

(19)  Tundub, et sellise lähenemisviisi valis USA Citigroupi ja Bank of America puhul.

(20)  Üldiselt on järelevalveamet arvamusel, et määrates ühtse ja objektiivse tähtaja, milleks võiks olla 2008. aasta lõpp, tagatakse pankadele ja EMP riikidele võrdsed tingimused.

(21)  Tulevaste varadega seotud ohtude suhtes antavat riigiabi on võimalik vajaduse korral käsitleda järelevalveameti riigiabi suuniste alusel, tuginedes eeskätt riigi garantiisid käsitlevale peatükile ja peatükile, mis käsitleb riigiabi meetmete ajutist raamistikku, et toetada praeguses finants- ja majanduskriisis juurdepääsu rahastamisele.

(22)  Nii juhtuks näiteks siis, kui riik vahetaks varad riigi võlakirjade vastu nende nominaalväärtuse ulatuses, kuid saaks vastu tingimuslikud tagatised panga omakapitali kohta, mille väärtus oleneb langenud väärtusega varade lõplikust müügihinnast.

(23)  Kindlustusmeetme korral on üleandmise väärtuseks kindlustatud summa.

(24)  Järelevalveamet kasutab hindamisekspertide arvamust sarnaselt muude riigiabi menetlustega, mille raames tal on õigus kasutada välisekspertide abi.

(25)  Tagada tuleb ka järelevalveameti riigiabi suuniste punktis 40, „Finantsasutuste rekapitaliseerimine praeguses finantskriisis”, esitatud kriteeriumide täitmine kohaldatavas ulatuses.

(26)  Nende pankade puhul, mis on varasema riigiabi tulemusena juba kohustatud koostama ümberkorralduskava, tuleb sellises kavas nõuetekohaselt arvesse võtta uut abi ja kirjeldada kõiki valikuid alates ümberkorraldamisest kuni nõuetekohase likvideerimiseni.

(27)  Käesoleva punkti kohaldamisel ei võeta arvesse osalemist heakskiidetud laenutagatisskeemis, mille puhul ei ole tagatist olnud tarvis kahjumi katteks realiseerida.

1. LISA

EUROSÜSTEEMI SUUNISED PANGA VARADE TOETUSMEETMETE KOHTA

Eurosüsteem on kindlaks määranud seitse peamist põhimõtet, millest lähtuda panga varade toetamiseks meetmete võtmisel:

finantsasutuste abikõlblikkus, mis peaks olema vabatahtlik; vahendite piiratuse korral võivad prioriteediks olla finantsasutused, mille langenud väärtusega varade osakaal on suur;

suhteliselt lai abikõlblike varade määratlus;

abikõlblike varade väärtuse hindamine, mis on läbipaistev, lähtub soovitavalt teatavatest lähenemisviisidest ja ühistest kriteeriumidest, mille võtavad vastu kõik EMP riigid, ning põhineb järgmisel: sõltumatute kolmandate isikute ekspertarvamused; selliste mikrotasandi sisendeid kasutavate mudelite rakendamine, millega prognoositakse oodatava kahjumi majanduslikku väärtust ja tõenäosust; varade arvestusliku väärtuse ühtne allahindamine, kui turuväärtuse hinnang on eriti raskendatud või kui olukord nõuab kiiret reageerimist;

riskide jagamise piisav tase kui mis tahes abikava vajalik koostisosa, mille eesmärk on piirata valitsuse kulusid, anda osalevatele finantsasutustele õigeid stiimuleid ja säilitada asjakohaste finantsasutuste jaoks võrdsed võimalused;

varade toetusmeetmete piisavalt pikk kestus, mis võib ühtida abikõlblike varade tähtajastruktuuriga;

finantsasutuste juhtimine, mis peaks jätkuma äripõhimõtete kohaselt, ning selliste kavade soodustamine, millega nähakse ette hästi määratletud väljumisstrateegiad, ning

riiklike toetuskavade sõltuvusse seadmine mõõdetavatest näitajatest, nagu kohustuse võtmine jätkata laenuandmist, mis vastab äriliste kriteeriumide alusel asjakohaselt nõudlusele.

2. LISA

Erinevad mõeldavad lähenemisviisid varade toetamiseks ja kogemused nn rämpspanga lahenduste kasutamisega Ameerika Ühendriikides, Rootsis, Prantsusmaal, Itaalias, Saksamaal ja Šveitsis

I   VÕIMALIKUD LÄHENEMISVIISID

Põhimõtteliselt võib toetusmeetmetega toetatavate varade haldamisel kaaluda kahte laiemat lähenemisviisi:

langenud väärtusega varade eraldamine kvaliteetsetest varadest kas asjaomases pangas või pangandussektoris tervikuna. Kaaluda võib selle lähenemisviisi eri variante. Iga panga jaoks võib luua varahaldusettevõtja (nn rämpspank või riskikaitse), andes langenud väärtusega varad üle eraldiseisvale juriidilisele isikule, kusjuures varade haldamist jätkaks kas raskustes olev pank ise või eraldiseisev üksus ning võimalik kahjum jagataks panga toimiva osa ja riigi vahel. Teine võimalus on, et riik loob iseseisva asutuse (sageli nimetatakse seda koondpangaks (aggregator bank)), mis ostab langenud väärtusega varad kas ühelt pangalt või kogu pangandussektorilt tervikuna, võimaldades seega pankadel pöörduda tagasi tavapärase laenude andmise juurde, ilma et neid enam koormaks varade allahindluse risk. See lähenemisviis võib hõlmata ka eelnevat riigistamist, kus riik võtab oma kontrolli alla kas teatavad või kõik pangad sektoris ja seejärel eraldab nende kvaliteetsed varad nn rämpsvaradest;

varade kindlustusskeem, mille puhul pangad jätavad langenud väärtusega varad oma bilanssi, kuid riik annab neile kahjumite katteks hüvitist. Varade kindlustamise puhul jäävad langenud väärtusega varad panga bilanssi ning riik hüvitab pankadele kahjumi kas osaliselt või täielikult. Varade kindlustamise puhul on spetsiifiliseks küsimuseks see, kuidas määrata väga erinevate ja keeruliste varade puhul kindlaks asjakohane kindlustuspreemia, mille aluseks peaks põhimõtteliselt olema kindlustatud varade väärtuse hindamise ja riski väljendavate näitajate teatav kombinatsioon. Teine probleem on see, et olukorras, kus kindlustatud varad on pigem jaotunud arvukate pankade vahel kui koondunud mõnesse suuremasse panka, on kindlustusskeeme tehniliselt raske hallata. Viimaks tuleb märkida, et kindlustatud varade jäämine pankade bilanssi teeb võimalikuks huvide konflikti ja ei anna seda olulist psühholoogilist mõju, mida avaldaks panga kvaliteetsete varade selge eraldamine rämpsvaradest.

II   KOGEMUSED RÄMPSPANKADEGA

Ameerika Ühendriikides loodi 1989. aastal riigi omandis oleva varahaldusettevõtjana Resolution Trust Corporation (RTC). RTC ülesandeks tehti selliste varade (peamiselt kinnisvaraga seotud varade, sealhulgas hüpoteeklaenude) likvideerimine, mis kuulusid hoiuste ja laenude kriisi (1989–1992) tagajärjel järelevalveameti (Office of Thrift Supervision) poolt maksevõimetuks kuulutatud hoiu-laenuühistutele. RTC võttis üle ka endise föderaalse eluasemelaenude pangandusnõukogu (Federal Home Loan Bank Board) kindlustusfunktsioonid. Ajavahemikus 1989. aastast kuni 1995. aasta keskpaigani lahendas Resolution Trust Corporation kas sulgemise teel või muul viisil 747 hoiuasutuse probleemid, kelle varade kogumaksumus ulatus 394 miljardi USA dollarini. 1995. aastal anti selle ülesanded üle föderaalse hoiuste kindlustamise korporatsiooni (Federal Deposit Insurance Corporation) hoiustamisasutuste kindlustusfondile (Savings Association Insurance Fund). Kulud maksumaksjale moodustasid hinnanguliselt kokku 124 miljardit dollarit 1995. aasta hindades.

RTC tegutses nn omakapitali partnerlusprogrammide kaudu. Igasse omakapitalipartnerlusse kuulus erasektori partner, kes omandas osaluse varakogumis. Osalus varade portfellides võimaldas RTC-l saada kasu portfelliinvestorite saavutatud äärmiselt heast tootlusest. Lisaks võimaldasid omakapitalipartnęrlused saada RTC-l kasu oma erasektori partnerite juhtimis- ja likvideerimisalastest jõupingutustest ning struktuur aitas tagada meetmete parema kooskõlastamise kui tellija ja töövõtja suhetes tavaks. Omakapitalipartnerluste eri vormid on järgmised: koondinvesteerimisfond (Multiple Investment Fund) (piiratud ja valikulise osalejate ringiga ning määratlemata varade portfelliga), N-seeria ja S-seeria hüpoteegi usaldusühingud (Mortgage Trusts) (korraldab kindlaksmääratud varade portfelli enampakkumisi), maafond (Land Fund) (teenib kasumit pikaajaliste sissenõudmiste ja maa arenduse pealt) ja JDC partnerlus (JDC Partnership) (peamise partneri valik toimub konkursi vormis, milles lähtutakse kindlustamata või küsitava väärtusega nõuetest).

Rootsis asutati 1992.–1993. aasta finantskriisi lahendamise poliitika raames finantsasutuste halbade laenude haldamiseks kaks pangavarade haldamise korporatsiooni – Securum ja Retriva. Raskustes oleva panga varad jaotati kvaliteetseteks varadeks ja rämpsvaradeks ning rämpsvarad anti seejärel üle ühele varade haldamise korporatsioonidest, peamiselt Securumile. (1) Rootsi programmi üks oluline tunnusjoon oli sundida pankasid oodatavaid laenukahjumeid täielikult avalikustama ning kinnisvarale ja muudele varadele realistlikke väärtusi määrama. Sel eesmärgil karmistas finantsjärelevalveamet oma eeskirju tõenäoliste laenukahjumite määratlemise ja kinnisvara väärtuse hindamise kohta. Toetust taotlevatele pankadele kuuluva kinnisvara ühtse hindamise saavutamiseks moodustas finantsjärelevalveamet hindamisnõukogu, kuhu kuulusid kinnisvaraeksperdid. Nõuetekohasuse kontrollimise käigus varadele omistatud madal turuväärtus aitas tõhusalt kaasa varade väärtuse ühtlustamisele. Kuna turuosalised ei arvanud, et hinnad võiksid sellest tasemest allapoole langeda, jätkati kauplemist. (2) Mõlemad pangavarade haldamise korporatsioonid osutusid pikas perspektiivis edukaks selles mõttes, et finantssüsteemi toetamise eelarvelise kulu tasakaalustas laias laastus tulu, mida pangavarade haldamise korporatsioonid said oma valduses olevate varade likvideerimise eest.

Prantsusmaal loodi 1990ndatel piiramatu riigitagatisega avalik-õiguslik asutus, et see võtaks üle Crédit Lyonnais’ rämpsvarad ja likvideeriks need aja jooksul. Rämpspank finantseeris varade soetamist Crédit Lyonnais’lt võetud laenuga. Seetõttu sai kõnealune pank vältida varadega seotud kahjumi kajastamist ja vabastada riskiga kaalutud varade ulatuses kapitali, sest tänu riigi tagatisele oli rämpspangal võimalik kasutada 0 % riskikaalu. Euroopa Komisjon kiitis rämpspanga heaks kui ümberkorraldamisabi. Selle mudeli üks eripära oli toimiva ja rämpspanga selge eraldamine, et vältida huvide konflikti, ja kasumlikkuse taastamise (retour à meilleure fortune) klausel, mille rakendamise kaudu sai riik kasu toimiva panga kasumist. Mõne aasta möödudes pank erastati edukalt. Varade arvestuslikus väärtuses rämpspangale üleandmine kaitses siiski aktsionäre kahjumi kandmise vastutuse eest ja tõi aja jooksul riigi jaoks kaasa suured kulud.

Mõni aasta hiljem jagati Itaalias Banco di Napoli toimivaks ja rämpspangaks pärast seda, kui olemasolevad aktsionärid olid kahjumi enda kanda võtnud ja riigikassa oli panga vajalikus ulatuses rekapitaliseerinud, et varustada ta käibevahenditega. Banco di Napoli rahastas juba allahinnatud, kuid ikka veel langeva väärtusega varade omandamist rämpspanga poolt keskpangalt saadud ja subsideeritud laenuga, millele riigikassa oli andnud vastugarantii. Rämpsvaradest vabastatud pank erastati aasta hiljem. Nii Credit Lyonnais’ kui ka Banco di Napoli juhtumi puhul ei kandnud riigikassa rämpsvarade omandamisega otsest eelarvelist kulu, mis oleks ületanud pankadele antud kapitali.

Saksamaal on hiljuti kasutatud rämpspanga leebemat vormi liidumaa pankade (landesbanken) rämpsvarade käsitlemiseks. SachsenLB juhtumi korral müüdi abisaaja tegutseva ettevõtjana pärast seda, kui varade tähtajani hoidmise eesmärgil oli umbes 17,5 miljardi euro väärtuses rämpsvarasid kantud eriotstarbelisse varakogumisse. Endine omanik (Saksimaa liidumaa) andis kahjumile tagatise, mis moodustas umbes 17 % nimiväärtusest, mida stressitesti kohaselt peeti võimaliku kahjumi absoluutseks maksimumiks (baasjuhtumi puhul hinnati kahjumit ainult 2 %-le). Uus omanik võttis enda kanda suurema osa refinantseerimisest ja kattis ülejäänud osa riskist. Eeldati, et abisumma suureneb vähemalt 4 %-ni, st määrani, mida prognoositi halvimas stsenaariumis. WestLB juhtumi puhul suunati 23 miljardi euro suurune varade portfell eriotstarbelisse varakogumisse ja sellele anti 5 miljardi euro suurune riigi tagatis, et katta võimalik kahjum ja kaitsta bilanssi IFRSi standardite kohase varade väärtuse korrigeerimise eest. See võimaldas WestLB-l kõrvaldada oma bilansist volatiilse turu mõju varadele. Riigile maksti tagatise eest 0,5 % tasu. Riskikaitse on endiselt jõus ja seda käsitletakse riigiabina.

Šveitsis on valitsus loonud uue fondi, millesse UBS on kandnud rämpsvarade portfelli, mille väärtusele andis enne üleandmist hinnangu kolmas isik. Fondi rahastamise tagamiseks tegi Šveits kõigepealt UBSi kapitalisüsti (UBSi aktsiate vastu vahetatavate võlakirjade vormis), mille UBS kohe maha kandis ja fondile üle andis. Fondi rahastamise ülejäänud osa tagati Šveitsi Riigipangalt saadud laenuga.

1990ndate lõpupoole ei olnud Tšehhi pankade laenutingimused ettevõtjatele väga siduvad. See kahjustas Tšehhi panku tõsiselt ja 1990ndate lõpus pidi valitsus nende päästmiseks sekkuma. Pangandussektori elujõulisuse taastamiseks võeti ulatuslikke meetmeid pankade bilansside puhastamiseks.

1991. aasta veebruaris asutas Tšehhi valitsus konsolideerimispanga (Konsolidační banka, KOB) et võtta pangandussektorilt üle enne 1991. aastat kogunenud rämpslaenud, näiteks plaanimajanduselt päritud võlad, eriti võlad, mis olid tekkinud kaubavahetusest Nõukogude blokiga. 2001. aasta septembris muudeti eriotstarbeline pank agentuuriks, mis pidi katma ka „uute innovaatiliste” laenudega (eriti nn erastamislaenude, maksetähtaja ületanud laenude ja pettuse teel võetud laenudega) seotud rämpslaenud.

Alates 1991. aastast vabastati rämpslaenudest suuremad pangad ja alates 1994. aastast liikus rõhuasetus väiksematele pankadele. Eelkõige põhjustasid Tšehhi pangandussüsteemis teatavaid pingeid Kreditní banka kokkuvarisemine 1996. aasta augustis ja sellele järgnenud osaline pangapaanika Agrobankas. Asjaomaste programmide tulemusel suurenes riigi osalus panganduses vaid ajutiselt 1995. aastal ja uuesti 1998. aastal Agrobanka tegevusloa tühistamise tõttu. Kokkuvõttes suurenes valitsuse osa panganduses 1994. aasta 29 %-lt 1995. aasta lõpuks 32 %-le.

Lisaks kiideti väikeste pankade toetamiseks 1997. aastal heaks veel üks programm — stabilisatsiooniprogramm. Programmi põhimõtteks oli ebakvaliteetsete varade asendamine likviidsete vahenditega kuni 110 % ulatuses iga osaleva panga kapitalist. Selleks ostis spetsiaalne äriühing Česká finanční kõigepealt ebakvaliteetsed varad pangalt ära ja seejärel toimus 5–7 aasta jooksul varade jääkväärtuse tagasiost. Programmiga ühines kuus panka, kuid viis neist arvati kriteeriumidele mittevastamise tõttu programmist välja ja lõpetasid seejärel oma äritegevuse. Seega ei olnud stabilisatsiooniprogramm edukas ja see peatati.

1998. aasta lõpuks oli välja antud 63 panga tegevusluba (60 neist enne 1994. aasta lõppu). 2000. aasta septembri lõpuks jätkas äritegevust 41 panka ja välispankade filiaali, 16 suhtes rakendati erikorda (8 olid likvideerimisel ja 8 suhtes oli käimas pankrotimenetlus), 4 olid ühinenud teiste pankadega ning ühe välispanga tegevusluba oli tühistatud, sest ta ei olnud oma tegevust alustanud. Allesjäänud 42 finantsasutusest (sh CKA) kuulusid 15 panka kodumaise kapitali kontrolli alla ja 27 välismaise kapitali kontrolli alla (sh välispankade tütarettevõtjad ja filiaalid).

2000. aasta mais jõustusid muudetud pankroti- ja võlausaldajatega kokkuleppele jõudmise seadus ning avalike oksjonite seadus, mille eesmärk oli kiirendada pankrotimenetlusi ning tasakaalustada võlausaldajate ja võlgnike õigusi, lubades spetsialiseerunud ettevõtjatel või juriidilistel isikutel tegutseda pankrotimenetluses usaldusisikutena ning nähes ette võimaluse kohtuväliste lahenditeni viivateks läbirääkimisteks.


(1)  Vt Bergström, Englund ja Thorell (2002) ja Heikensten (1998a ja 1998b).

(2)  See on teravas kontrastis Jaapani poliitikaga, millega omistati nn rämpsvaradele liiga kõrged väärtused, mille tulemusel sisuliselt külmutati kinnisvaraturg umbes aastakümneks.

3. LISA

Abikõlblike vararühmade määratlus ning langenud väärtusega varade ja panga äritegevuse täielik avalikustamine

I   ABIKÕLBLIKE VARARÜHMADE MÄÄRATLUS

Pankade langenud väärtusega finantsvara rühmade määratlus peaks toimima ühise nimetajana ja põhinema kategooriatel, mida juba kasutatakse järgmistes valdkondades:

1)

usaldatavusnormatiividele vastav aruandlus ja väärtuse hindamine (Baseli 3. sammas = kapitalinõude direktiivi XII lisa; finantsaruanne FINREP ja adekvaatsuse aruanne COREP);

2)

finantsaruandlus ja väärtuse hindamine (eelkõige IAS 39 ja IFRS 7);

3)

spetsiaalne erakorraline aruandlus krediidikriisi kohta: läbipaistvust käsitlev IMFi, FSFi, Roubini ja CEBSi töö.

Kehtivate aruandlus- ja väärtuse hindamise kategooriate kui ühise nimetaja kasutamine vararühmade määratlemisel:

väldib pankade mis tahes täiendavat aruandluskoormust,

võimaldab hinnata iga üksiku panga langenud väärtusega vararühmi EMP ja üleilmsete prognooside alusel (mis võivad olla asjakohased majandusliku väärtuse kindlaksmääramisel teataval ajahetkel) ja

annab objektiivsed (tõendatud) lähtepunktid langenud väärtusega varade hindamiseks.

Eelnevat arvesse võttes soovitab järelevalveamet kasutada langenud väärtusega varadele antava toetuse ja majandusliku väärtuse kindlaksmääramisel lähtepunktina järgmisi finantsvarade rühmi:

Tabel 1

I   Struktureeritud finants- ja väärtpaberistatud tooted

 

Toote liik

Raamatupidamisarvestuse liik

Kava väärtuse hindamise alus

Märkused

 

 

 

Turuväärtus

Majanduslik väärtus

Üleandmisväärtus

 

1

Elamukinnisvaraga seotud hüpoteeklaenudega tagatud väärtpaberid (RMBS)

FVPL/AFS (1)

 

 

 

Täiendav jaotus järgmise põhjal: geograafiline piirkond, toote osade eelisõigus, reitingud, riskantsete või Alt-A laenudega seotud või muud alusvarad, tähtaeg / emissiooni kuupäev, hüvitised ja mahakandmised

2

Ärikinnisvaraga seotud hüpoteeklaenudega tagatud väärtpaberid (CMBS)

FVPL/AFS

 

 

 

3

Hajutatud tagatisega võlaobligatsioonid (CDO)

FVPL/AFS

 

 

 

4

Varadega tagatud väärtpaberid (ABS)

FVPL/AFS

 

 

 

5

Ettevõtete võlad

FVPL/AFS

 

 

 

6

Muud laenud

FVPL/AFS

 

 

 

 

 

 

Kokku

 

 

 

II   Väärtpaberistamata laenud

 

Toote liik

Raamatupidamisarvestuse liik

Kava väärtuse hindamise alus

Märkused

 

 

 

Kulud (2)

Majanduslik väärtus

Üleandmisväärtus

 

7

Ärilaenud

HTM/L&R (1)

Kulud (2)

 

 

Täiendav jaotus järgmise põhjal: geograafiline piirkond, vastaspoole risk (PD), krediidiriski maandus (tagatis) ja tähtajastruktuurid; hüvitised ja mahakandmised

8

Eluasemelaenud

HTM/L&R

Kulud

 

 

9

Muud laenud füüsilistele isikutele

HTM/L&R

Kulud

 

 

 

 

 

Kokku

 

 

 

II   LANGENUD VÄÄRTUSEGA VARADE JA PANGA NENDEGA SEONDUVA ÄRITEGEVUSE TÄIELIK AVALIKUSTAMINE

Esitatud vararühmade põhjal tuleks toetusmeetmega hõlmatud panga langenud väärtusega varasid käsitlev teave esitada koos tabeli 1 märkuste veerus soovitatud täiendavate üksikasjadega.

Lähtudes headest tavadest, mida Euroopa Pangandusjärelevalve Komitee (CEBS) järgib turu ebastabiilsuse tõttu kannatanud tegevuse kohta avalikustatava teabe puhul, (3) võiks andmed panga tegevuse kohta, mis seondub langenud väärtusega varadega ja mida peaks arvesse võtma osas 5.1 osutatud elujõulisuse kontrollimisel, struktureerida järgmiselt:

Tabel 2

CEBSi järgitavad head tavad

Kõrgemate järelevalveametnike rühm:

parima tava avalikustamine

Ärimudel

Ärimudeli (tegevuse eesmärk ja panus väärtuse loomise protsessi) ning mis tahes võimalike (nt kriisi tulemusel) tehtud muudatuste kirjeldus

Strateegiate ja eesmärkide kirjeldus

Eri liiki tegevuse olulisuse ja äritegevusse antava panuse kirjeldus (sh ülevaade arvudes)

Tegevuse liikide kirjeldus, sh instrumendid ja nende toimimine ning kriteeriumid, millele tooted/investeeringud peavad vastama

Finantsasutuse rolli ja osalemise ulatuse, st võetud ja ettenähtud kohustuste kirjeldus

Tegevus (SPE) (4)

Riskipositsiooni laad (sponsor, likviidsuse ja/või krediidikvaliteedi parandamise pakkuja) (SPE)

Kvaliteedi aspektist lähtuv ülevaade tegevuspõhimõtetest (LF)

Riskid ja riskijuhtimine

Tegevuse ja instrumentidega seoses kantavate riskide laadi ja ulatuse kirjeldus

Tegevusega seonduvate riskijuhtimistavade ja nende suhtes tuvastatud mis tahes puuduste ja võimalike puuduste parandamiseks võetud meetmete kirjeldus

Praeguses kriisis tuleks erilist tähelepanu pöörata likviidsusriskile.

 

Kriisi mõju tulemustele

Tulemuste kvaliteedi ja kvantiteedi aspektist lähtuv kirjeldus, milles keskendutakse kahjumile (juhul, kui on tekkinud kahjum) ja tulemusi mõjutavatele allahindlustele

Allahindluste/kahjumi jagunemine kriisist mõjutatud toodete ja instrumentide liikide lõikes (CMBS, RMBS, CDO, ABS ja LBO; need on täiendavalt jaotatud eri kriteeriumide alusel)

Mõju avaldumist võimaldanud põhjuste ja tegurite kirjeldus

Järgmiste andmete võrdlus: i) mõju jaotumine (asjaomaste) ajavahemike lõikes; ii) kasumiaruande saldod enne ja pärast kriisi mõju

Realiseeritud ja realiseerimata summade allahindluste eristus

Ülevaade kriisi mõjust ettevõtja aktsia hinnale

Maksimaalse kahjumi riski avalikustamine ja kirjeldus mõju kohta, mida finantsasutuse olukorrale avaldaks ühelt poolt majanduslanguse jätkumine ja teiselt poolt turu taastumine

Ettevõtja enda kohustustega seonduva krediidiriski hinnavahe muutuste tõttu tulemustele avalduva mõju ja selle suuruse kindlakstegemise metoodika avalikustamine

Riskipositsiooni muutus võrreldes eelneva perioodiga, sh müük ja allahindlused (CMB/LF)

Riskitasemed ja -liigid

Riskipositsioonide nominaalsumma (või amortiseeritud väärtus) ja õiglane väärtus

Teave krediidiriski kaitse (nt krediidiriski ülekandetehingute kaudu) ja selle mõju kohta riskipositsioonidele

Teave toodete arvu kohta

Üksikasjalik riskipositsioonide avalikustamine koos nende jaotumisega järgmiste omaduste alusel:

osade eelisõiguse järk;

krediidikvaliteedi tase (nt reitingud, investeerimisjärk, emissiooni kuupäevad);

geograafiline päritolu;

kas riskipositsioone on loodud, hoitud, hoiule antud või ostetud;

muud omadused: nt reitingud; riskantsete hüpoteeklaenude osakaal; allahindluse määrad; piirmäär, mille juures võlakirja emitendil tekib kahjumi kandmise kohustus (attachment points); hinnavahed; rahastamine;

alusvarade omadused, nt emissiooni kuupäevad, laenusummade ja selle eest omandatud varade suhe; teave eelisõiguste kohta, alusvara kaalutud keskmine kasutusiga, eeldused ettemaksete kiiruse kohta, oodatav krediidikahjum.

Riskipositsioonide muutumise ajakava asjaomaste aruandeperioodide lõikes ja muutuste põhjused (müük, võõrandamised, ostud jne)

Ülevaade konsolideerimata (või pärast kriisi algust kajastama hakatud) riskipositsioonidest ja nendega seonduvad põhjendused

Riskipositsioonid üheliigiliste kindlustusandjate suhtes ja kindlustatud varade kvaliteet:

kindlustatud riskipositsioonide nominaalsumma (või amortiseeritud väärtus) ja ostetud krediidiriski kaitse summa;

riskipositsioonide ja nendega seotud krediidiriski kaitse õiglased väärtused;

allahindluste ja kahjumite summa, mis on jaotatud realiseeritud ja realiseerimata summadeks;

riskipositsioonide jaotumine vastaspoole reitingute alusel.

Varakogumi suurus võrrelduna ettevõtja kogu riskipositsiooniga (SPE/CDO)

Tagatis: liik, osad, krediidireiting, tööstusharu, geograafiline jaotumine, keskmine tähtaeg, emissiooni kuupäev (SPE/CDO/CMB/LF)

Riskimaandused, sh riskipositsioonid üheliigiliste kindlustusandjate suhtes, teised vastaspooled (CDO). Riskimaandustehingute vastaspoolte krediidivõime (CDO)

Täielikud laenud, elamukinnisvaraga seotud hüpoteeklaenudega tagatud väärtpaberid (RMBS), tuletisinstrumendid, muud (O)

Üksikasjad krediidikvaliteedi kohta (nt krediidireiting, laenusummade ja selle eest omandatud varade suhe, laenukohustuste täitmise tagamise meetmed) (O)

Riskipositsiooni muutus võrreldes eelneva perioodiga, sh müük ja allahindlused (CMB/LF)

Konsolideeritud ja konsolideerimata varakogumite eristus. Konsolideerimise põhjus (kui on toimunud konsolideerimine) (SPE)

Rahastatud riskipositsioonid ja rahastamata kohustused (LF)

Arvestuspõhimõtted ja väärtuse hindamise küsimused

Tehingute ja struktureeritud toodete raamatupidamislik liigitus ja nende käsitlemine raamatupidamisarvestuses

Eriotstarbeliste majandusüksuste (SPEd) ja muude varakogumite konsolideerimine ja nende vastavusse viimine riskantsete laenude kriisist mõjutatud struktureeritud toodetega

Finantsinstrumentide õiglase väärtuse üksikasjalik avalikustamine:

finantsinstrumendid, mille puhul kohaldatakse õiglast väärtust;

õiglase väärtuse hierarhia (kõigi õiglases väärtuses mõõdetud riskipositsioonide jaotumine õiglase väärtuse hierarhia eri tasemete lõikes, jaotumine rahaks ja tuletisinstrumentideks ning eri tasemete vahel toimunud liikumiste avalikustamine);

esimese päeva kasumite käsitlemine (sh arvandmed);

õiglase väärtuse kasutamise võimaluse rakendamine (sh rakendamise tingimused) ja sellega seonduvad summad (mis on asjakohaselt liigitatud).

Finantsinstrumentide väärtuse hindamiseks kasutatavate modelleerimismeetodite avalikustamine, sh ülevaade järgmisest:

modelleerimismeetodid ja instrumendid, mille puhul neid kohaldatakse;

väärtuse hindamise protsessi kirjeldus (sh eelkõige ülevaade eeldustest ja sisendteguritest, millel mudelid põhinevad);

modelleerimisest tuleneva riski kajastamiseks kasutatavate korrigeerimiste liik ja muud väärtuse hindamisega kaasnevad ebamäärasused;

õiglast väärtust mõjutavad tegurid ja

stressistsenaariumid.

Meetoditele ja esmastele mõjuritele antud hinnang (CDO)

Krediidi väärtuse korrigeerimised konkreetsete vastaspoolte puhul (CDO)

Peamiste eelduste ja sisendite muutumise mõju väärtuse hindamisele (CDO)

Muud avalikustamise aspektid

Avalikustamispoliitika ning avalikustamisel ja finantsaruandluses rakendatavate põhimõtete kirjeldus

 

Esitusviisi küsimused

Asjakohane teave, mis põhjendab finantsasutuse tegevust teatavas valdkonnas, tuleks võimaluse korral esitada ühe tervikuna.

Kui teave on esitatud aruande eri osades või allikates, tuleks lisada selged ristviited, et huvitatud lugejal oleks võimalik nende osade vahel orienteeruda.

Avalikustatava teabe selguse suurendamiseks tuleks tekstile lisada võimalikult palju näitlikke tabeleid ja ülevaateid.

Finantsasutused peaksid tagama, et keeruliste finantsinstrumentide ja tehingute kirjeldamiseks kasutatavale terminoloogiale oleksid lisatud selged ja asjakohased selgitused.

 


(1)  FVPL (fair value through profit and loss) = õiglases väärtuses muutustega läbi kasumiaruande kajastatavad varad = kauplemisportfelli + õiglase väärtuse kasutamise võimalus; AFS (available for sale) = likviidsed; HTM (held to maturity) = tähtajani hoitavad; L&R (loans and receivables) = laenud ja nõuded.

(2)  Kulud tähendavad bilansilist maksumust, millest on lahutatud väärtuse langus.

(3)  Allikas: CEBSi (Euroopa Pangandusjärelevalve Komitee) aruanne, milles käsitletakse pankade läbipaistvust seoses finantsturgude hiljutisest ebastabiilsusest mõjutatud tegevuse ja toodetega, 18. juuni 2008.

(4)  Kõrgemate järelevalveametnike rühma aruandes viitab iga tunnusjoon kas kindlat liiki eriotstarbelisele majandusüksusele või neile kõigile üldiselt; nimetatud üksuste liigid on SPE (Special Purpose Entities) – eriotstarbelised majandusüksused üldiselt, LF (Leveraged Finance) – võimendusega rahastamine, CMB (Commercial Mortgage-Backed Securities) – ärikinnisvaraga seotud hüpoteeklaenudega tagatud väärtpaberid, O – muud riskantsed või Alt-A laenude riskipositsioonid, CDO (Collateralised Debt Obligations) – hajutatud tagatisega võlaobligatsioonid.

4. LISA

VÄÄRTUSE HINDAMISE JA HINNAKUJUNDUSE PÕHIMÕTTED JA MENETLUSED

I   Väärtuse hindamise metoodika ja menetlus

Toetusmeetmete võtmiseks tuleks varad liigitada vastavalt 3. lisas esitatud näitlikele tabelitele 1 ja 2.

Tegeliku majandusliku väärtuse kindlaksmääramine järelevalveameti riigiabi suuniste käesoleva peatüki tähenduses (vt osa 5.5) peaks põhinema jälgitavatel turusisenditel ning tulevaste rahavoogude kohta tehtud realistlikel ja usaldatavusnormatiividele vastavatel eeldustel.

Abikõlblike varade suhtes kohaldatav väärtuse hindamise meetod tuleks EMP tasandil kokku leppida ja see võib erinevate asjakohaste varade või vararühmade puhul olla erinev. Kui vähegi võimalik, tuleks kõnealune väärtusele antud hinnang vara kasutusea jooksul regulaarsete ajavahemike järel turu arengut arvestades läbi vaadata.

Minevikus on väärtuse hindamiseks suhteliselt edukalt kohaldatud mitut meetodit. Lihtsad tagurpidi oksjoni menetlused osutusid otstarbekaks selliste vararühmade korral, mille turuväärtuses võib olla suhteliselt kindel. Ameerika Ühendriikides kukkus see lähenemisviis aga läbi keerulisemate varade väärtuse hindamisel. Keerulisemad oksjonimenetlused on asjakohasemad, kui turuväärtus on ebakindlam ja iga vara puhul on vaja täpsemat hinna kindlaksmääramise meetodit. Kahjuks ei ole need aga oma ülesehituselt kuigi selged. Keeruliste varade puhul on alternatiiv mudelitel põhinevad arvutused, mille puuduseks on aga asjaolu, et neid mõjutavad aluseks võetud eeldused. (1)

Võimalus kohaldada kõigi keeruliste varade suhtes ühtset allahindlust lihtsustab väärtuse hindamise protsessi tervikuna, kuigi selle tulemusel on üksikute varade hinnakujundus ebatäpsem. Keskpankadel on refinantseerimiseks panditud tagatiste võimalike kriteeriumide ja parameetritega suuri kogemusi, mida oleks mõttekas ära kasutada.

Olenemata valitavast mudelist, peaks väärtuse hindamise protsess ja eelkõige tulevase kahjumi tõenäosuse hindamine põhinema rangel stressitestimisel, võttes aluseks pikaajalise üleilmse majanduslanguse stsenaariumi.

Väärtuse hindamine peab põhinema rahvusvaheliselt tunnustatud standarditel ja võrdlusnäitajatel. EMP tasandil kokkulepitud ja EMP riikides järjepidevalt rakendatav ühine väärtuse hindamise metoodika aitaks suurel määral hajutada ebakindlust, mis tuleneb asjaolust, et erinevused väärtuse hindamise süsteemides võivad märkimisväärselt ohtu seada pankade võrdsed võimalused. Hinnangu andmisel väärtuse hindamise meetoditele, mis EFTA riigid esitavad varade toetusmeetmete raames, võib järelevalveamet põhimõtteliselt konsulteerida väärtuse hindamise ekspertidega. (2)

II   Riigi toetuse hinnakujundus väärtuse hindamise põhjal

Varade väärtuse hindamist tuleb eristada toetusmeetme hinnakujundusest. Kindlustus või ost, mis põhineb kindlakstehtud jooksval turuväärtusel või tegelikul majanduslikul väärtusel, pidades silmas tulevasi rahavoogude prognoose ja võttes aluseks tähtajani hoidmise, ületab praktikas sageli abi saavate pankade praeguse suutlikkuse jagada koormust. (3) Hinnakujunduse eesmärk peab põhinema kindlakstehtud tegelikule majanduslikule väärtusele võimalikult lähedasel üleandmisväärtusel. Kuigi tegelikul majanduslikul väärtusel põhinev hinnakujundus kujutab endast eelist võrreldes jooksva turuväärtusega ja seega riigiabi, peaks see tasakaalustama jooksva turuväärtuse äärmusi, mida veelgi võimendavad praeguse kriisi tingimused, mis on viinud mõne turu madalseisu või isegi kokkuvarisemiseni. Mida suurem on üleandmisväärtuse erinevus tegelikust majanduslikust väärtusest ja seega abisumma, seda enam vajatakse parandusmeetmeid, et tagada läbi aja täpne hinnakujundus (näiteks kasumlikkuse taastamise klauslite kaudu), ja seda põhjalikumad peavad olema ümberkorraldused. Selliste varade korral, mille väärtuse saab kindlaks määrata usaldusväärsete turusisendite alusel, peaks erinevus väärtuse hindamise tulemusest olema väiksem kui selliste varade korral, mille korral turg ei ole likviidne. Nendest põhimõtetest kõrvalekaldumist tuleb tõlgendada kui mõjuvat põhjust põhjalikuks ümberkorraldamiseks ja kompensatsioonimeetmete võtmiseks või isegi panga nõuetekohaseks likvideerimiseks.

Igal juhul peab igasugune varadele antava toetuse hinnakujundus hõlmama sellist hüvitist riigile, milles võetakse nõuetekohaselt arvesse riski, et tulevane kahjum ületab tegeliku majandusliku väärtuse kindlaksmääramisel prognoositud tulevase kahjumi, ja mis tahes lisariski, mis tuleneb sellest, et üleandmisväärtus ületab tegelikku majanduslikku väärtust.

Sellise hüvitise võib ette näha kas seades üleandmishinna tegelikust majanduslikust väärtusest nii palju madalamale, et riskile vastaks võimaliku kasu vormis piisav hüvitis, või korrigeerides vastavalt riski tagatise eest makstavat tasu.

Vajaliku soovitud kasumi kindlaksmääramine võib tugineda tasule, mida nõutaks rekapitaliseerimismeetmete eest, mille mõju omakapitalile oleks sama kui kavandataval varadele antaval toetusel. See peaks toimuma kooskõlas järelevalveameti riigiabi suuniste peatükiga pankade rekapitaliseerimise kohta, võttes arvesse varade toetusmeetmete erijooni ja eelkõige asjaolu, et nendega võib kaasneda suurem risk kui kapitalisüstidega. (4)

Hinnakujundussüsteem võib hõlmata ka varadega võrdses väärtuses ostutähti panga aktsiatele (mis tähendab, et kõrgema tasutud hinna korral on ka potentsiaalne aktsiaomand suurem). Üks sellise hinnakujunduse süsteemi mudel võib olla varade ost, mille puhul kõnealused ostutähed tagastatakse pangale pärast seda, kui rämpspank on varad maha müünud ja need on teeninud vajaliku soovitud kasumi. Kui varadelt sellist kasumit ei teenita, peaks pank soovitud kasumini jõudmiseks erinevuse kinni maksma. Kui pank erinevust kinni ei maksa, siis soovitud kasumini jõudmiseks müüb riik ostutähed.

Varade tagamise korral võib tagatise eest tasu maksta aktsiate vormis ning sel juhul on soovitud kasumiks fikseeritud kumulatiivne intress. Kui tekib vajadus tagatis realiseerida, võib EFTA riik kasutada ostutähti, et omandada aktsiaid, mis vastavad summadele, mis tuli tagatisest katta.

Igasugune hinnakujunduse süsteem peab tagama, et abi saavate pankade kogupanus vähendab riigi sekkumise netoulatust minimaalse vajalikuni.


(1)  Oksjon on siiski võimalik ainult ühesuguste varaliikide puhul ja kui potentsiaalsete müüjate hulk on piisavalt suur. Lisaks tuleks kehtestada baashind, et tagada riigi huvide kaitse, ja tagastusmehhanism juhuks, kui lõplik kahjum ületab baashinna, et tagada abi saava panga piisav panus. Selliste mehhanismide hindamiseks tuleb esitada võrdlusstsenaariumid koos eri tagatis- ja/või ostuskeemidega, sealhulgas stressitestid, et tagada nende mehhanismide üldine rahaline võrreldavus.

(2)  Järelevalveamet kasutab hindamisekspertide arvamust sarnaselt muude riigiabi menetlustega, mille raames tal on õigus kasutada välisekspertide abi.

(3)  Vt käesolevate suuniste osa 5.2.

(4)  Varade tagamise stsenaariumi korral tuleb arvesse võtta ka seda, et vastupidiselt rekapitaliseerimismeetmetele ei ole likviidsus tagatud.

5. LISA

RIIGIABI MENETLUS

Varade toetusmeetmetest teatavad EFTA riigid esitavad järelevalveametile põhjaliku ja üksikasjaliku teabe kõigi elementide kohta, mis on asjakohased riiklike toetusmeetmete hindamisel kooskõlas käesolevas riigiabi suuniste peatükis esitatud riigiabi eeskirjadega. (1) See hõlmab eelkõige väärtuse hindamise metoodika ja selle kavandatava rakendamise üksikasjalikku kirjeldust, sealhulgas sõltumatuid kolmandate isikute eksperthinnanguid. (2) Järelevalveamet annab oma heakskiidu kuueks kuuks ja selle saamiseks tuleb võtta kohustus esitada kas ümberkorralduskava või elujõulisuse kontrolli tulemused iga abi saava finantsasutuse kohta kolme kuu jooksul alates finantsasutuse kaasamisest varade toetamise programmi.

Kui pangale antakse abi kas üksikmeetme vormis või heakskiidetud varade toetuskava raames, esitab EFTA riik järelevalveametile hiljemalt ümberkorralduskava või elujõulisuse kontrolli käsitlevas eraldi teatises üksikasjaliku teabe hõlmatud varade kohta ja oma hinnangu selle kohta, milline on nende väärtus kõnealuse üksikabi andmise ajal, samuti toetusmeetmega hõlmatud varade kohta avalikustatud väärtuse langemise kinnitatud ja heakskiidetud tulemused. (3) Niipea kui võimalik tuleks esitada täielik ülevaade panga tegevusest ja bilansist, et arutelusid ümberkorralduse asjakohase laadi ja ulatuse üle saaks alustada piisavalt vara enne ametlikku ümberkorralduskava esitamist, et kiirendada seda protsessi ja tuua võimalikult kiiresti juhtumisse selgust ja tagada õiguskindlus.

Pankade puhul, kellele on juba antud riigiabi muus vormis, olgu see siis heakskiidetud tagatis, varade vahetuslepingud, rekapitaliseerimiskavad või üksikmeetmed, tuleb varade toetuskava raames antavast mis tahes abist teatada kõigepealt kehtivate teatamiskohustuste kohaselt, et järelevalveametil oleks täielik ülevaade riigiabi eri meetmetest, mida on üksikabi saaja kasuks rakendatud, ja et ta saaks üldises hinnangus paremini arvesse võtta varasemate meetmete tõhusust ja panust, mida EFTA riik kavatseb rakendada.

Järelevalveamet hindab ajutise heakskiidu alusel antud abi uuesti, võttes arvesse kavandatavate ümberkorraldus- ja parandusmeetmete asjakohasust, (4) ning teeb otsuse selle kohta, kas abi sobib kokku ühisturuga juhul, kui selle kestus ületab kuut kuud.

Samuti esitavad EFTA riigid järelevalveametile iga kuue kuu järel aruande varade toetusprogrammide toimimise ja pankade ümberkorralduskavade arengu kohta. Kui EFTA riik on juba kohustatud esitama aruande riigis tegutsevatele pankadele antud muud liiki abi kohta, siis täiendatakse seda aruannet varade toetusmeetmeid käsitleva vajaliku teabe ja pankade ümberkorralduskavadega.


(1)  Teretulnud on ka teatise esitamise eelsed kontaktid.

(2)  Vt eespool osa 5.5 ja 4. lisa.

(3)  Esitada tuleb järelevalveasutuse juhi kiri, milles kinnitatakse üksikasjalikke tulemusi.

(4)  EFTA riikide ja järelevalveameti töö hõlbustamiseks on järelevalveamet valmis sarnaste ümberkorraldus- või likvideerimisjuhtumite teatised läbi vaatama rühmitatult. Kui kava seisneb üksnes finantsasutuse likvideerimises või kui tegemist on väga väikese finantsasutusega, võib järelevalveamet asuda seisukohale, et kava ei tule talle esitada.


Top