Choose the experimental features you want to try

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 62023TN0116

    Kohtuasi T-116/23: 27. veebruaril 2023 esitatud hagi – Medel jt versus komisjon

    ELT C 189, 30.5.2023, p. 33–35 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, GA, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    30.5.2023   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 189/33


    27. veebruaril 2023 esitatud hagi – Medel jt versus komisjon

    (Kohtuasi T-116/23)

    (2023/C 189/45)

    Kohtumenetluse keel: inglise

    Pooled

    Hagejad: Magistrats européens pour la démocratie et les libertés (Medel) (Strasbourg, Prantsusmaa), International Association of Judges (Rooma, Itaalia), Association of European Administrative Judges (Trier, Saksamaa), Stichting Rechters voor Rechters (Haag, Madalmaad) (esindajad: C. Zatschler, SC, E. Egan McGrath, Barrister-at-Law, Solicitors A. Bateman ja M. Delargy)

    Kostja: Euroopa Komisjon

    Nõuded

    Hagejad paluvad Üldkohtul:

    tühistada komisjoni ja Poola Vabariigi vahel 24. augustil 2022 vastavalt määruse 2021/241 artikli 23 lõikele 1 sõlmitud finantseerimisleping;

    tühistada komisjoni ja Poola Vabariigi vahel 24. augustil 2022 vastavalt määruse 2021/241 artikli 15 lõikele 2 sõlmitud laenuleping;

    jätta komisjoni kohtukulud tema enda kanda ja mõista temalt välja hagejate kohtukulud.

    Väited ja peamised argumendid

    Hagi põhjenduseks esitavad hagejad kuus väidet.

    1.

    Esimene väide, et nõukogu 17. juuni 2022. aasta rakendusotsus Poola taaste- ja vastupidavuskavale antud hinnangu heakskiitmise kohta (edaspidi „nõukogu rakendusotsus“), mille alusel komisjon sõlmis eespool nimetatud finantseerimis- ja laenulepingud (edaspidi „vaidlustatud finantseerimis- ja laenulepingud“), on kehtetu, sest nõukogu ei järginud Euroopa Kohtu praktikat, mis tuleneb 19. novembri 2019. aasta kohtuotsusest A. K. jt (kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi sõltumatus) (C-585/18, C-624/18 ja C-625/18, EU:C:2019:982); 15. juuli 2021. aasta kohtuotsusest komisjon vs. Poola (kohtunike distsiplinaarkord) (C-791/19, EU:C:2021:596); 8. aprilli 2020. aasta kohtumäärusest komisjon vs. Poola (C-791/19 R, EU:C:2020:277) ja Euroopa Kohtu asepresidendi 14. juuli 2021. aasta määrusest komisjon vs. Poola (C-204/21 R, EU:C:2021:593), ning rikkus ELL artiklit 2 ja artikli 13 lõiget 2.

    Lisaks väidavad hagejad selle väite raames, et nõukogu ületas oma pädevust osas, milles ta justkui määras kindlaks, kuidas Poola peaks järgima Euroopa Kohtu praktikat, mis puudutab Poola kõrgeima kohtu distsiplinaarkolleegiumi (edaspidi „distsiplinaarkolleegium“).

    2.

    Teine väide, et nõukogu rakendusotsus on kehtetu, sest nõukogu rikkus ELL artiklit 2 ja artikli 19 lõiget 1 ning põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklit 47, nagu neid on tõlgendanud Euroopa Kohus.

    Põhjenduseks väidavad hagejad, et eesmärgid, millel rakendusotsus põhineb, on vastuolus ELL artikliga 2 ja artikli 19 lõikega 1 ning harta artikliga 47, kuna nendega:

    omistatakse õiguslikud tagajärjed distsiplinaarkolleegiumi otsustele, kuigi neid tuleks pidada tühiseks;

    pannakse täiendav menetluslik koorem, ebakindlus ja tähtaegade ületamine kohtunikele, keda distsiplinaarkolleegiumi ebaseaduslikud otsused puudutavad, nõudes asjaomastelt kohtunikelt oma hea nime taastamiseks uute menetluste initsieerimist kõrgeima kohtu uuesti moodustatud kolleegiumis;

    isegi ei nähta ette, et asjaomased kohtunikud ennistatakse tööle ja nad jätkavad töötamist vähemalt ajutiselt kuni uute menetluste lõppemiseni.

    3.

    Kolmas väide, mille kohaselt on nõukogu rakendusotsus kehtetu, sest nõukogu rakendusotsuses seatud eesmärgid F1G, F2G ja F3G on ebapiisavad Poolas tõhusa kohtuliku kaitse taastamiseks, mis on sisekontrollisüsteemi toimimise eeltingimus. Hagejad väidavad, et sellele vastavalt rikub nõukogu rakendusotsus Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. veebruari 2021. aasta määruse (EL) 2021/241, millega luuakse taaste- ja vastupidavusrahastu (ELT 2021, L 57, lk 17), artikli 20 lõike 5 punkti e ja artiklit 22 ning ELTL artiklit 325, mis nõuavad tulemuslikku ja tõhusat sisekontrolli.

    4.

    Neljas väide, et nõukogu rakendusotsus on kehtetu seetõttu, et nõukogu rikkus õigusnormi ja/või tegi ilmseid hindamisvigu määruse 2021/241 artikli 19 lõike 3 kohaldamisel, kiites heaks eesmärgid kui „piisav kord“ Poolas korruptsiooni ärahoidmiseks, avastamiseks ja kõrvaldamiseks.

    5.

    Viies väide, et nõukogu rakendusotsus on kehtetu seetõttu, et nõukogu ei põhjendanud seda piisavalt, rikkudes sellega ELTL artiklit 296, harta artiklit 41 ja liidu õiguse põhimõtteid.

    6.

    Kuues väide, et komisjoni sõlmitud vaidlustatud finantseerimis- ja laenulepingud ületavad selle pädevuse piire, mis komisjonile on antud nõukogu rakendusotsusega ja määrusega (EL) 2021/241, ja seega rikuvad need liidu õigust osas, milles finantseerimislepingu artikli 6 lõige 5 ja artikli 18 lõige 1 ning laenulepingu artikli 7 lõige 5 ja artikli 28 lõige 1 lubavad rahaliste vahendite väljamaksmist, ilma et oleks saavutatud õigusriiki puudutavad eesmärgid F1G, F2G ja F3G, mis on nõukogu rakendusotsuses ette nähtud.


    Top