1.

Kas faktilisi asjaolusid puudutavates punktides viidatud kõrgemate üld- ja halduskohtute praktika, eriti Suprema Corte di Cassazione (Itaalia kassatsioonikohus) 3. mai 2022. aasta määrus nr 13973/2022 – milles eitatakse, et põhikohtuasjas osaleva rahukohtuniku taolisel tähtajalise lepingu alusel töötaval aukohtunikul või –prokuröril (magistrato onorario) oleks mis tahes õigusi tulenevalt sellest, et ta on töötaja, kelle töötingimused sarnanevad tähtajatu lepingu alusel töötava kutselise kohtuniku või prokuröri omadega – rikub selgelt liidu õigust, takistades tal selle õiguse kohtulikku kaitset sõltumatus riigisiseses kohtus tegelikult kasutada, juhul, kui, ja niivõrd, kuivõrd Euroopa Kohus peaks tuvastama, et see viimase astme üldkohtu praktika rikub Euroopa Liidu põhiõiguste harta […] artikli 31 lõiget 2, Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. novembri 2003. aasta direktiivi 2003/88/EÜ tööaja korralduse teatavate aspektide kohta (2) […], artiklit 7, 18. märtsil 1999 Euroopa Ametiühingute Konföderatsiooni (ETUC), Euroopa Tööandjate Föderatsiooni (UNICE) ja Euroopa Riigiosalusega Ettevõtete Keskuse (CEEP) vahel sõlmitud ning direktiivile 1999/70/EÜ […] lisatud tähtajalise töö raamkokkuleppe (3) klausleid 2 ja 4 nii, nagu neid tõlgendas Euroopa Liidu Kohus oma 16. juuli 2020. aasta kohtuotsuses Governo della Repubblica italiana (Itaalia rahukohtunike staatus), C-658/18, [UX] EU:C:2020:572 […], ja 7. aprilli 2022. aasta kohtuotsuses [PG], C-236/20, EU:C:2022:263 […], ning harta artikli 47 esimest ja teist lõiku?

2.

Kas harta artikli 31 lõige 2, direktiivi 2003/88/EÜ artikkel 7, direktiiviga 1999/70/EÜ üle võetud tähtajalise töö raamkokkuleppe klauslid 2 ja 4 nii, nagu neid on tõlgendatud Euroopa Liidu Kohtu otsustes UX ja PG, ning harta artikli 47 esimene ja teine lõik keelavad järgida selliseid liikmesriigi õigusnorme nagu [seadusandliku dekreedi] nr 116/2017 artikli 29 lõige 5, mis lisati sellesse dekreeti seaduse nr 234/2021 artikli 1 lõikega 629, osas, milles see liikmesriigi säte näeb ette automaatse ex lege loobumise kõigist liidu õigusest tulenevatest nõuetest ning näeb selles suhtes, mis puutub põhikohtuasja, ette avaldajast rahukohtuniku loobumise oma õigusest tasustatud põhipuhkusele, kui ta esitab taotluse, et osaleda konkursil, millega kandideeritakse piiratud arvule koosseisulistele kohtadele, kus saab kuni 70-aastaseks saamiseni töötada tööõiguslikus alluvussuhtes justiitsministeeriumiga ning samadel tasustamistingimustel nagu õigusemõistmise ülesandeid täitev ametnik, ning ta selle konkursi edukalt läbib?

3.

Kas suunistega, mille Euroopa Liidu Kohus andis kohtuotsustes UX ja PG, on kooskõlas, kui käesoleva eelotsusetaotluse esitanud kohtunik kavatseb – siis, kui ta on teinud kõik kontrollid, mille tegemise usaldas Euroopa Kohus eelviidatud otsustega liikmesriigi kohtutele ja mis puudutavad seda, kas avaldajast rahukohtuniku ja samaväärse, kuid tähtajatu lepinguga tavalise kohtuniku või prokuröri töötingimused on sarnased selles osas, mis puutub avaldaja õigusse hüvitisele saamata jäänud puhkusetasu eest, ning jõudnud järeldusele, et see nii on – otsustada ettenähtud hüvitise arvutamise parameetriks võtta HH03 kvalifikatsiooniga tavalistele kohtunikele ette nähtud tasu, võttes arvesse, et aukohtuniku või -prokuröri ja tähtajatu lepinguga kutselise kohtuniku teenistusse võtmise menetlus on erinev, nii et üksnes viimasele (kutselisele kohtunikule või prokurörile) jääb õigus sellisele palgatõusule ja edutamisele, mis tuleneb kvalifikatsioonist, mitte lihtsalt staažiga seotud palgaastmetest ja -järkudest?

4.

Viimaks, kas harta artikkel 47 ja kohtuniku sõltumatuse tingimused, mida Euroopa Kohus loetles kohtuotsuse UX punktides 45–49, keelavad järgida sellist liikmesriigi õigusnormi nagu [seadusandliku dekreedi] nr 116/2017 artikkel 21, milles on ette nähtud käesoleva eelotsusetaotluse esitanud kohtuniku ametist tagandamise võimalus, mis allub täielikult kohtute haldamise kõrgeima nõukoja kaalutlusõigusele, ilma et sellele eelneks järk-järgult suurenevad distsiplinaarkaristused, isegi kui see liikmesriigi kohus kavatseb kohaldada põhikohtuasjas Euroopa Kohtu praktikat, minnes vastuollu põhikohtuasja suhtes kohaldatavate riigisiseste õigusnormidega ning eelviidatud kõrgemate halduskohtute ja üldkohtute praktikaga?