Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „Ettepanek: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb vastutust puudusega toodete eest“

(COM(2022) 495 final – 2022/0302 (COD))

(2023/C 140/06)

Pearaportöör:

Emilie PROUZET

Konsulteerimistaotlus	Euroopa Parlament, 17.10.2022 nõukogu, 28.10.2022
Õiguslik alus	Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 114
Vastutav sektsioon	ühtse turu, tootmise ja tarbimise sektsioon
Juhatuse otsus	20.9.2022
Vastuvõtmine täiskogus	24.1.2023
Täiskogu istungjärk nr	575
Hääletuse tulemus (poolt/vastu/erapooletuid)	156/0/2

1.   Järeldused ja soovitused

1.1.

Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee tunnistab, et komisjoni ettepanekus esitatud tsiviilvastutuse kord, mis annab igale kodanikule võimaluse saada toote puuduse tõttu kantud kahju eest hüvitist, on asjakohane. Kõnealune kord on seda asjakohasem, et tekkivate riskide tagajärgi menetletakse üha rohkem kohtus.

1.2.

Mittesüülise vastutuse korra põhieesmärk on taastada tasakaal tootja ja võimaliku kannatanu õiguste vahel. Komitee kutsub kaasseadusandjaid ja riikide ametiasutusi üles kõnealuse ettepaneku vastu- ja ülevõtmise käigus säilitama ettepanekus saavutatud tasakaalu.

1.3.

Seepärast toetab komitee vajadust tagada õiguskindlus kõigile: kaebuse esitajale, andes talle juurdepääsu lihtsustatud õigusraamistikule hüvitise saamiseks, ja tootjale, kes saab jätkata uuendamist, olles teadlik oma kohustustest ja kandes oma riskid eelarvesse.

1.4.

Komitee tunnistab, et kõnealuse direktiivi läbivaatamisega vastatakse mitmele tarbijate nõudmisele, nagu nn vastutava isiku tuvastamine, juurdepääs teabele ja hüvitisele ning kohaldamisala laiendamine digitaalsele ja psühholoogilisele kahjule.

1.5.

Komitee tunnistab vajadust kohandada seda korda digiprobleemidele ja toetab kõnealuses ettepanekus nende lahendamiseks kavandatud meetmeid. Seepärast toetab komitee Euroopa Komisjoni otsust hõlmata tehisintellekt käesolevas ettepanekus mittesüülise vastutuse korra abil ja paralleelse direktiivi ettepanekus süülise vastutuse korra abil. Samuti rõhutab komitee vajadust jääda tootevastutuse piiritlemisel tehnoloogiliselt neutraalseks.

1.6.

Komitee kutsub üles viima ettepaneku vastavusse ühenduse õigustikuga vastutuse määratlemise ja hierarhia osas, kuid samuti lihtsustama seda kooskõlas õigusaktidega, mille vastuvõtuprotsess on praegu käimas.

1.7.

Seepärast kutsub komitee ühtlasi üles suuremale sidususele ühe ja sama kohustuse sõnastuses, mis on eri õigusaktides erinevalt esitatud. Komitee soovitab meetmeid pigem lihtsustada kui dubleerida, iseäranis olemasolevatele kohustustele osundades või neid laiendades.

2.   Kontekst

2.1.

Tootevastutuse direktiivi ja tehisintellektiga seotud vastutuse eeskirju käsitleva direktiivi läbivaatamise ettepaneku eesmärk on ajakohastada 1985. aastast pärinevat Euroopa mittesüülise vastutuse korda. Mõlema ettepaneku eesmärk on kohandada seda raamistikku digi- ja kestlikule üleminekule. Uute eeskirjade eesmärk on seega anda tootjatele vajalik õiguskindlus uuenduste tegemiseks ning kaebuse esitajale kaitse, mis katab uue kahju ja puudused, ning kindlus, et Euroopas leitakse vastutav isik ja seega on võimalik saada kohtus hüvitist.

2.2.

Praktikas nõutakse direktiiviga, et liikmesriigid kehtestaksid tsiviilvastutust käsitleva konkreetse korra. Sellega seoses võib iga füüsiline isik saada hüvitist varalise kahju korral, mis tuleneb toote puudusest tingitud kahjust. A priori on suurem osa tootevastutuse direktiivi kohastest nõuetest seotud isikukahjuga ja mõnel juhul tõsise varalise kahjuga. Väheolulised nõuded lahendatakse tavaliselt kompromissiga. Seepärast kohaldatakse tootevastutust käsitleva direktiivi sätteid kompromissi, vaidluste kohtuvälise lahendamise või vaidluste internetipõhise lahendamise menetluse või kohtumenetluse kontekstis (1). Selleks et käsitletavaid juhtumeid paremini hinnata, kutsub komitee komisjoni üles hankima rohkem teavet ja statistikat juhtumite kohta, mida käsitletakse vaidluste kohtuvälise või internetipõhise lahendamise teel.

2.3.

Tootevastutusega seotud nõuded kuuluvad ELis kõige kiiremini kasvavate kahjunõuete hulka. Seda liiki menetlustel põhinevate kohtuotsuste ja tekkivate riskide teemaliste hiljutiste arutelude alusel võib tõdeda, et praegu käsitletakse järgmisi tooteid ja kahjusid: asbest, vaktsiinid, pestitsiidid, bisfenool A, opioidid, (2) samuti elektromagnetlained elektritundlike inimeste puhul või ka hirm, et ohtliku ainega kokkupuute tõttu võib tekkida vähk (3). Tekkivate riskide levik viimastel aastatel muudab sellise korra olemasolu hädavajalikuks. Olles teadlik tulevastest väljakutsetest, millele seda korda saaks kohaldada, kutsub komitee kõiki kõnealuse õigusakti sidusrühmi üles seda konteksti arvesse võtma.

2.4.

Teine muret tekitav asjaolu on see, et uue tekstiga tuleb säilitada õigusraamistik, mis tagab õiguskindluse kõigile osalistele (hagejad ja kostjad). Tuleb tagada, et ühenduse õigustiku aluseid (määratlus, tsiviilõigus jne) ei seataks kahtluse alla.

2.5.

Samuti peame tagama, et protsessis saavutataks tasakaal ühelt poolt Euroopa eesmärkide vahel toetada tööstuslikku ja tehnoloogilist innovatsiooni ning teiselt poolt tarbijakaitse ja tarbijate õiguse vahel tekitatud kahju õiglasele hüvitamisele. Nagu tuletas meelde Euroopa Komisjon, (4) ei tohiks kavandatav raamistik takistada hiljuti vastu võetud ELi tööstusstrateegia rakendamist. Samal ajal peab EL pakkuma tarbijatele ja laiemalt Euroopa kodanikele kõige kõrgemal tasemel kaitset.

2.6.

Kõnealuse direktiivi eesmärk on ühtlustada liikmesriikide õigusakte. Ühtlustamine on seda olulisem, et selle vastutuskorra alla kuuluvad olukorrad ei lõpe tavaliselt liikmesriikide vahelisel piiril. Seega on vaja maksimaalset ühtlustamist ning et see oleks optimaalne, tuleb tagada selged ja täpselt määratletud meetmed.

3.   Üldised tähelepanekud vajaduse kohta tagada ettepaneku ja ühenduse õigustiku kooskõla

3.1.

Väga lai kohaldamisala, mida tuleb riiklikul tasandil järjepidevalt rakendada. Direktiivi eelnõust saavad kasu kõik füüsilised isikud, kes on kandnud kahju toote puuduse tõttu ja kes soovivad saada selle tootjalt hüvitist. Seega ei ole tegemist lõpptarbija või -kasutajaga, ettevõtjalt ettevõtjale müügiga või ettevõtjalt tarbijale müügiga. Siiski on mõni liikmesriik direktiivi selle esialgses redaktsioonis kasutanud töötaja ja tööandja vaidlustes ning kahe spetsialisti vahelistes vaidlustes, mis tulenevad muust korrast kui mittesüülise vastutuse kord. Komitee juhib ametiasutuste tähelepanu selle korra rakendamisele ja nõuetekohasele ülevõtmisele.

3.2.

Süsteemi sidususe tagamiseks tuleb selgitada mõnd määratlust. Artiklis 4 peavad komponendi, tootja ja toote määratlused olema omavahel seotud, sest neile kõigile on osutatud artiklis 7, milles määratletakse ettevõtja vastutus. Artikli 4 punktis 10 peaks kasutuselevõtu määratlus viitama sellele, et lõppkasutaja kasutab seda esmakordselt, nagu on sätestatud sinises raamatus ja muudes ühtlustamisõigusaktides. Esmakordse kasutamise kuupäev on oluline, sest sellega määratakse kindlaks aegumistähtaeg. Artiklis 6 tuleb toote kasutamise mõiste viia kooskõlla ELi õigusaktidega. Toote puuduse hindamisel ja tõendamisel ei saa tugineda toote väärkasutusele. Sellele ei saa tugineda ELi ühtlustamisõigusaktide alla kuuluvate toodete, näiteks mänguasjade vastavuse ja ohutuse hindamisel. Nagu sinises raamatus on meelde tuletatud, kohaldatakse ELi ühtlustamisõigusakte siis, kui turul kättesaadavaks tehtud või kasutusele võetud tooteid kasutatakse ettenähtud otstarbel. Igal juhul ei saa tootjat pidada vastutavaks kahju eest, mis tuleneb toote väärkasutusest.

3.3.

Ettevõtjatevaheline kohustuste hierarhia peab olema proportsionaalne nende rolliga ahelas. Komitee väljendab heameelt asjaolu üle, et ettepanek hõlmab nõuete täitmise ja turvalisuse eest vastutavaid eri osalejaid, kes on määratletud määruses (EL) 2019/1020 (5) ja ettepanekus võtta vastu digiteenuste määrus) (6). Seega viiakse ettepanekuga vastutus toote nõuetele vastavuse ja ohutuse eest kooskõlla puudusega toodete eest vastutamise korraga. Artikli 7 lõikes 2 ei võeta siiski arvesse ühtlustatud toodete Euroopa raamistikus kehtestatud rollide ja vastutuse hierarhiat (7). Sidususe huvides tuleks see lõige läbi vaadata, et selgelt välja tuua ettevõtjate vaikimisi hierarhia, mitte nende kaasvastutus.

4.   Võimalike kannatanute nõudmistele vastavate meetmete hindamine

4.1.

Hüvitise eest vastutava ettevõtja otsimine on nüüdsest tagatud paljude meetmetega. Esiteks võivad toote tootja ja selle komponendi tootja, mis põhjustas toote puuduse, olla ühiselt vastutavad. Komitee hindab asjaolu, et see topeltvastutus on osa Euroopa Tarbijaliitude Ameti (8) soovitustest. Teiseks kohaldatakse puudusega toote tarneahelas osalevate ettevõtjate vahelise vastutuse hierarhiat. Kui esimene vastutav osaleja puudub, kannab vastutust tarneahelas allpool asuv osaleja. Kui ELis tootjat ei ole, võib vastutusele võtta importija või importija puudumisel volitatud esindaja. Ühtlasi sõltub turustaja ja kauplemiskoha vastutus nende suutlikkusest anda teavet oma tarnijate/kauplejate kohta.

4.2.

Komitee tunnistab, et need kaks meedet võimaldavad lihtsamini tuvastada Euroopa turul vastutava isiku ja seega hüvitisele juurde pääseda.

4.3.

Lisaks on turustaja kohustused seotud kohustustega, mida on kirjeldatud läbivaadatud üldise tooteohutuse direktiivis (9) ja ühtlustatud tooteid käsitlevates läbivaadatud õigusaktides (jälgitavuse eeskirjad).

4.4.

Sama kehtib ka kauplemiskohtade kohta. Digiteenuste määrusega kehtestatakse kohustus tunda oma kauplejaid, mis tähendab eelkõige tootja ja ELis vastutava isiku kontaktandmete omamist. Lisaks on sama direktiivi (esialgne ettepanek digiteenuste määruse vastuvõtmiseks) artikli 5 lõikes 3 sätestatud ka tingimused platvormide vastutusest vabastamise kaotamiseks juhul, kui müüja kohta puudub teave. Sarnane kohustus leidub koonddirektiivis: kui tarbijakaitset käsitlevas direktiivis (EL) 2019/2161 (10) nõutavat teavet ei ole esitatud, võtab platvorm üle müüja tavapärase vastutuse tarbijakaitse eest. Kuigi kohustused on võrreldavad, ei ole need kõnealuses ettepanekus siiski samal moel sõnastatud. Seepärast kutsub komitee üles suuremale sidususele ühe ja sama kohustuse sõnastamisel.

4.5.

Uue korra alusel on nüüdsest võimalik hüvitada ka digiteenuste puudustest tulenevat kahju. Esiteks käsitleb Euroopa Komisjon konkreetselt seda teemat tehisintellektiga seotud vastutust käsitleva paralleelse eelnõu ettepanekuga. Samas käsitleb komisjon oma ettepanekus nn digitaalse komponendi puudust mitme kasutajatele suunatud meetme abil. — Tootega integreeritud või ühendatud rakendused ja muu tarkvara on hõlmatud mõistete „komponendid“ (artikli 4 punkt 3), „seotud teenused“ (artikli 4 punkt 4) ja „tootja“ (artikli 4 punkt 11) määratluste põhjal. — Lisaks käsitatakse andmekaost või andmelaostusest põhjustatud varalist kahju sellise kahjuna, mis annab õiguse hüvitisele. — Seotud teenuste tootjat ei vabastata vastutusest ettekäändel, et toote turule laskmise ajal puudust ei olnud.

4.6.

Komitee toetab kõnealuses ettepanekus digitaalvaldkonna reguleerimisele suunatud meetmeid. Siiski kutsub komitee kaasseadusandjaid üles võtma arvesse hiljuti vastu võetud või läbirääkimiste järgus olevaid paralleelseid õigusakte, eelkõige isikuandmete kaitse üldmäärust, (11) tehisintellektiga seotud vastutust käsitleva direktiivi ettepanekut, tehisintellekti käsitlevat õigusakti, üldise tooteohutuse määrust, üldise tooteohutuse direktiivi, küberturvalisuse 2. direktiivi (12) ja küberkerksuse õigusakti. Tuleb tagada sidusus ja vältida õiguslike meetmete dubleerimist.

4.7.

Tehnilise teabe hankimisel või mõistmisel esinevaid raskusi käsitletakse ettepanekus mitmel viisil. Kõnealust õigusraamistikku kohaldatakse juhul, kui toode on tekitanud isikule või tema omandile varalist kahju. Need tooted on sageli teaduslikust või tehnoloogilisest aspektist keerukad. 1985. aastal reageeris Euroopa Komisjon asjaomaste toodete keerukusele, kehtestades tsiviilõiguses mittesüülise vastutuse mõiste. Sellega seoses peab kaebuse esitaja tõendama toote puudust, kantud kahju ja nendevahelist põhjuslikku seost, et saada kahju eest õiglast hüvitist. Tootja süüd ei ole vaja tõendada. Juba preambulis tunnistas Euroopa Liit, et mittesüüline vastutus on vajalik, et tulla toime tehnoloogia kasutamise üha laiema levikuga praegusel ajal. Selline muudatus tsiviilõiguses oli kaebuse esitaja jaoks juba oluline lihtsustus. Käimasolevas õigusaktide läbivaatamise protsessis pooldasid tarbijaorganisatsioonid siiski kaugemale minemist ja tõendamiskohustuse ümberpööramist või teaduslike teadmistega seotud erandi keelustamist. Komisjon ei kiitnud neid kahte meedet heaks, kuid on teinud uusi ettepanekuid tarbijate nõudmiste rahuldamiseks.

4.8.

Seepärast sisaldab kõnealune ettepanek uusi meetmeid tõendite avalikustamise ning puuduse või põhjusliku seose eelduse kohta. Esimese punkti puhul on küsimus selle õiguse loomises Euroopa tasandil. Praegu kehtivad enamikus liikmesriikides sarnased eeskirjad. Teise punkti puhul on tegemist sellise kohtupraktika kodifitseerimisega, mida peetakse kaebuse esitaja suhtes soodsaks. Seda käsitletakse punktis 5.

4.9.

Komisjoni ettepanekus käsitletakse ka olukordi, kus kahju tekib aastaid või aastakümneid pärast toote ostmist või turule laskmist. Komisjon teeb seda kahel erineval viisil. Digitaalsete (teenustega seotud) toodete puhul puudub erand seoses tõenäosusega, et turule laskmise ja/või kasutuselevõtmise hetkel puudust ei olnud. Lisaks näib olevat üsna keerukas põhjendada erandi tegemist seoses tehnika tasemega. Ohtlike ainete puhul, mis põhjustavad peidetud kehavigastusi, pikendati aegumistähtaega 15 aastani.

5.   Ettevõtjate nõudmistele vastavate meetmete hindamine

5.1.

Mõiste „oluliste muudatuste tegemine“ on selle korra puhul väga oluline ning seda tuleb määratleda ja selgitada. Tootes oluliste muudatuste tegemisega kaasneb toote looja jaoks vastutus ja aegumistähtaja pikenemine. Seepärast kutsub komitee üles seda mõistet sinise raamatu alusel selgitama (13).

5.2.

Selliste juhtumite hindamine, kus ühte kolmest (puudus/kahju/põhjuslik seos) ei ole vaja tõendada. Artiklis 9 sätestatakse, et liikmesriigid tagavad, et kaebuse esitaja põhjendaks puudust, kahju ja nende põhjuslikku seost. Seepärast on vaja tõendada materiaalset kahju, mis on seotud isikule või isiklikule omandile tekitatud varalise või mittevaralise kahjuga või andmekao/andmelaostusega, JA toote või selle ühe komponendi (tooteartikkel/teenus) puudust JA nendevahelist seost, välja arvatud kahel juhul. Tuleb märkida, et tõendamiskoormis kehtestatakse juba algatatud kohtumenetluse raames. Kaebust peeti seega piisavalt vastuvõetavaks ja kahju piisavalt suureks, kui juba üksikisik pöördus kohtusse, mis on kaebuse esitaja jaoks a priori rahaliselt kulukas.

5.2.1.

Esiteks on tõendamiskoormist käsitleva artikli 9 lõikes 3 täpsustatud juhud, mil eeldatakse põhjuslikku seost kahju ja puuduse vahel, st on kindlaks tehtud, et toode on puudusega ja kahju on tüüpiline kahju, mis tekib selle puuduse korral. Sellisel juhul tuleb pärast puuduse tõendamist tuvastada üksnes kahjuga seotud varaline kahju. Põhjuslikku seost on lubatud tõendada eeldustega. See säte sarnaneb ka võimaliku tootevea tunnistamisele. Sellega seoses peab tootja, kes on tuvastanud tootes vea, kutsuma turult tagasi või kõrvaldama kõik sama partii tooted. Sellise tegutsemisega kaasneks märkimisväärne raiskamine.

5.2.2.

Teiseks on artikli 9 lõikes 4 täpsustatud juhud, mil tõendid puuduse ja põhjusliku seose kohta põhinevad tõenäosusel. See võib aset leida juhtudel, kui kohus otsustab, et kaebuse esitajal on vajalike elementide tõendamisel tehnoloogilise või teadusliku keerukuse tõttu ülemääraseid raskusi. Sellest tulenevalt peab kaebuse esitaja tõendama, et toode mõjutas kahju tekkimist, JA tõendama puuduse tõenäosust või puuduse ja kahju vahelist seost. Sellisel juhul ei ole vaja ei puudust ega põhjuslikku seost teaduslikult tõendada.

5.2.3.

Selle sätte hindamiseks tuleb lähtuda selle aluseks olevast kohtupraktikast. Nii leiavad kohtud Sanofi Pasteuri kohtuasjas, (14) et teadusliku konsensuse puudumisel saab tõendada vaktsiini puudust ning puuduse ja haiguse vahelist põhjuslikku seost kindlate, täpsete ja omavahel kooskõlas olevate tõenditega. Menetlust lihtsustatakse oluliselt kaebuse esitaja jaoks, kes peab lõpuks esitama rea faktilisi ja mitte teaduslikke tõendeid. Komitee tunnistab, et teatavatel keerulistel juhtudel peab kohtunik hindama mõistet „puuduse tõenäosus“, ilma et see viiks automaatselt põhjusliku seose eeldamiseni.

---

(1)  Vt Euroopa Komisjoni mõjuhinnangu raames antud hinnanguid.

(2)  See aine on tekitanud arutelusid, eelkõige Rootsis. Tuleb märkida, et Prantsusmaal suurenes COVID-19 pandeemiale eelnenud kümne aasta jooksul opioidide tarbimine üle 150 %.

(3)  Prantsusmaa tunnustab ärevuskahju hüvitamist, tuginedes isiku murele tulevikus haigestumise pärast. Hispaania ja Itaalia näivad soovivat seda eeskuju järgida. See lähenemisviis kehtestati 2019. aastal asbestiga kokkupuute juhtumite puhul ja seda laiendati varsti pärast seda kõigile ohtlikele ainele või toodetele. Selle tulemusena keelustati asbest 1997. aastal ja 20 aastat hiljem on ettevõtjatel endiselt suur oht saada hüvitisnõudeid.

(4)  2020. aasta jaanuaris toimunud arutelul, mille korraldas Euroopa Komisjon tootevastutuse direktiivi läbivaatamise üle, tuletas komisjon meelde selle teema äärmist olulisust, et tugevdada ELi tööstuslikku suutlikkust olla tehnoloogiliselt sõltumatu ning anda tootjatele konkurentsieelis innovatsiooniks ning Hiina ja USAga konkureerimiseks.

(5)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. juuni 2019. aasta määrus (EL) 2019/1020 turujärelevalve ja toodete vastavuse kohta ning millega muudetakse direktiivi 2004/42/EÜ ja määruseid (EÜ) nr 765/2008 ja (EL) nr 305/2011 (ELT L 169, 25.6.2019, lk 1).

(6)  COM(2020) 825 final – 2020/0361 (COD).

(7)  i) tootja, kelle asukoht on liidus; ii) importija (määratluse kohaselt asukohaga liidus), juhul kui tootja asukoht ei ole liidus; iii) volitatud esindaja (määratluse kohaselt asukohaga liidus), kellel on tootja kirjalik volitus, et tootja nimel ülesandeid täita; või iv) liidus asuv ekspediitorteenuse osutaja, kui ükski tootja, importija või volitatud esindaja ei asu liidus.

(8)  BEUC – www.beuc.eu.

(9)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4).

(10)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. novembri 2019. aasta direktiiv (EL) 2019/2161, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 98/6/EÜ, 2005/29/EÜ ja 2011/83/EL, et ajakohastada liidu tarbijakaitsenorme ja tagada paremini nende täitmine (ELT L 328, 18.12.2019, lk 7).

(11)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

(12)  Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2022. aasta direktiiv (EL) 2022/2555, mis käsitleb meetmeid, millega tagada küberturvalisuse ühtlaselt kõrge tase kogu liidus, ja millega muudetakse määrust (EL) nr 910/2014 ja direktiivi (EL) 2018/1972 ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv (EL) 2016/1148 (küberturvalisuse 2. direktiiv) (ELT L 333, 27.12.2022, lk 80).

(13)  Toodet, mida on pärast kasutuselevõtmist oluliselt muudetud või täiustatud, tuleb pidada uueks tooteks juhul kui: i) selle algset toimimist, otstarvet või tüüpi on muudetud viisil, mis ei olnud toote algses riskihindamises ette nähtud; ii) ohu olemus on asjakohaste liidu ühtlustamisõigusaktidega võrreldes muutunud või riskitase suurenenud; iii) toode tehakse kättesaadavaks (või võetakse kasutusele, kui kohaldatavate õigusaktide kohaldamisala hõlmab ka kasutusele võtmist). Seda tuleb hinnata igal juhtumil eraldi ning eelkõige arvestades õigusaktide eesmärki ja asjakohaste õigusaktidega hõlmatud toodete liiki.

(14)  Euroopa Kohtu 21. juuni 2017. aasta otsus C-621/15, N. W jt vs. Sanofi Pasteur MSD SNC jt, ECLI:EU:C:2017:484.