—

tuvastada, et hageja on täitnud oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt ja tal on täielik õigus nõuda SANAD projektist nõutud kulude maksmist; samuti tühistada võlateatis nr 3242113938, sest see rikub kehtivaid õigusnorme, tunnistades tagasi lükatud kulud rahastamiskõlbmatuteks;

—

mõista Euroopa Teadusuuringute Rakendusametilt välja menetluskulud Üldkohtus või – juhul kui käesolevas hagiavalduses esitatud nõudeid ei rahuldata – jätta menetluskulud hagejalt välja mõistmata käesoleva kohtuasja keerukuse tõttu.

1.

Esimene väide, et „Final Audit Report“ (auditi lõpparuanne), mis käsitles hageja poolt nende kulude eest maksmist, mis anti lähetatud isikutele teadmiste jagamise ja sektoritevahelise mobiilsuse jaoks, jääb välja toetuslepingu (edaspidi „leping“) kohaldamisalast, sest REA palus selle koostamist erakorraliselt, pidades silmas rahastamist ühtsete määrade alusel, mis sobib väljunditel ja tulemustel põhinevate uuringute jaoks, millele ei tehta seega järelkontrolli, aga samuti jääb see välja seetõttu, et seda tehti nähtavalt inkvisitoorselt, sest kahtlustati süsteemset vigade tegemist, mis tegelikult ei ole süsteemsed, ning seega lähtuti sätetest, mis kehtivad teist liiki menetluste suhtes.

2.

Teine väide, mis on esitatud teise võimalusena ja milles leitakse, et kui sellist järelkontrolli peetakse lepingu kohaldamisalasse kuuluvaks, siis oleks vahendite käsutaja pidanud viima läbi eelkontrolli vastuvõtva organisatsiooni loodud elektroonilistest kontrollmehhanismidest – millel on konkreetne ülesanne koguda lähetusega seotud andmeid vastuvõtvas organisatsioonis endas – pärinevate tõendite alusel ning kostja oleks pidanud selle üle järelevalvet teostama. Kuna ta seda ei teinud, rikkus kostja – kui hinnata seda korrektselt kehtiva õiguse alusel – lepingu tingimusi.

3.

Kolmas väide, et isegi kui asuda seisukohale, et audit on lepinguga hõlmatud ja et tõendamiskoormis langeb põhimõtteliselt hagejale, lükati tagasi lähetustega seotud kulud – viies läbi järelkontrolli süstemaatiliselt vigu otsides, mis ei ole niisuguse kontrolli korral ühtsete määrade alusel rahastamise puhul asjakohane; seda tehti hea usu põhimõtet rikkudes nii sellega, et kohaldati auditi tegemise ajal kehtivat finantsmäärust 2018/1046 (1), mis oli auditi tegemise ajal kehtiv (artikli 181 lõige 2), kui ka lepingu täitmise puhul üldiselt: auditit läbi viiv üksus kasutas õigusvastaselt kaalutlusõigust ja eitas, et tulemusaudit on piisav ühtsete määrade alusel rahastamise puhul, et hinnata toetusesaaja varasemaid tõendatud või auditeeritavaid andmeid või tema tavapäraseid kuluarvestustavasid, ning selle asemel eelistas ta teatud liiki tõendeid, mis osutasid teatud tegevuste toimumistele, mis oli hõlmatud ühtsete määrade alusel rahastamisega. Niisugune tõendite järjekorra ümberpööramine jättis hageja ilma võimalusest tõlgendada oma lepingulisi kohustusi enda kasuks õiguslikus olukorras, kus tingimused olid jäänud ähmaseks toona kohaldatava finantsmääruse (966/2012) (2) tõttu ja samuti kostja vastuolulise käitumise tõttu, kui ta hindas lepingu täitmist.

4.

Neljas väide, et kui hinnata nõuetekohaselt erinevaid kattuvaid sisemisi ja väliseid tõendeid, aga ka eksitavaid suunised enne rakendamist ja selle ajal, tuleks tõendites avastatud ebakõlad ja lüngad jätta tähelepanuta või vähemalt, tuleks neid arvestada sobivas ulatuses, aga need ei peaks tähendama seda, et kõik kulud lükatakse süstemaatilise eksimise tõttu tagasi, eriti siis, kui neid ebakõlasid ja lünki tuleks proportsionaalsuse üldpõhimõtte alusel eirata nende ebaolulise tõttu või kui nende mõju on ebaoluline.