—

tühistada komisjoni 28. juuni 2021. aasta otsuse C(2021) 4600 final – teatavaks tehtud 29. juunil 2021 (edaspidi „vaidlustatud otsus“) –, millega muudeti komisjoni 7. detsembri 2016. aasta otsust C(2016) 8530 final (edaspidi „2016. aasta otsus“) (juhtum AT.39914 – euro intressimäära tuletisinstrumendid (EIRD) artikkel 1 ja 2016. aasta otsuse artikli 2 punkt b;

—

teise võimalusena vähendada olulisel määral hagejatele määratud rahatrahvi kuni summani, mida Üldkohus peab asjakohaseks; ning

—

mõista komisjonilt välja kõik hagejate kohtukulud või teise võimalusena asjakohane osa hagejate kohtukuludest.

1.

Esimene väide, mille kohaselt võeti vaidlustatud otsus vastu pärast seda, kui möödus kümneaastane aegumistähtaeg, mis hakkas kulgema rikkumise lõpetamisest 27. märtsil 2007. Kostja õigus määrata hagejatele uuesti rahatrahv on seega aegunud.

2.

Teine väide, mille kohaselt rikkus kostja õigusnormi ja/või tegi hindamisvea, kui ta arvutas hagejate müügi väärtust diskonteeritud rahalaekumiste alusel. Hagejad väidavad, et diskonteeritud rahalaekumised on meelevaldne ja ebasobiv kriteerium euro intressimäära tuletisinstrumentide sektori müügiväärtuse hindamisel. Iseäranis ei kajasta diskonteeritud rahalaekumised ei rikkumise majanduslikku tähtsust ega HSBC rikkumise ulatuslikkust.

3.

Kolmas väide, mille kohaselt tegi kostja hindamisvea ja/või ei põhjendanud piisavalt vähendusteguri määra, mida ta kasutas hagejate diskonteeritud rahalaekumiste arvutamisel.

4.

Neljas väide, et kostja hindas vääralt hagejate rikkumise raskust ning lisasumma kohaldamist ja selle suurust.

5.

Viies väide, mille kohaselt on hagejatele määratud rahatrahv ebaproportsionaalselt suur. Eelkõige väidavad hagejad, et kostja eksis hagejate rikkumisega seotud kergendavatele asjaoludele hinnangut andes. Hagejad väidavad lisaks, et kostja ei arvestanud piisavalt asjaolu, et hagejate osalus ühes katkematus rikkumises oli vähem ulatuslik ning raske, kui 2016. aasta otsuses tuvastatu – nagu leidis Üldkohus kohtuasjas T-105/17: HSBC vs. komisjon. (1) Seega paluvad hagejad Üldkohtul määrata tunduvalt madalam rahatrahv, milles peegeldub piisaval määral hagejate tegevus.