—

tühistada komisjoni 26. aprilli 2021. aasta otsus (edaspidi „vaidlustatud otsus“), millega komisjon – kinnitades eelmist, 3. märtsi 2021. aasta keeldumisotsust – jättis rahuldamata hageja taotluse tutvuda juurdluse OC/2019/0766 tulemusena Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) koostatud lõpparuande ja selle lisadega;

—

kohustada komisjoni esitama OLAFi aruanne ja selle lisad;

—

mõista kohtukulud välja kostjalt.

1.

Esimene väide, et OLAFi aruandega tutvumise tagajärgi on tõlgendatud vääralt.

Sellega seoses väidab hageja, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, kuna tutvumine OLAFi aruandega ei saa – arvestades määruse nr 1049/2001 (1) artikli 10 lõiget 1 ja artikli 2 lõiget 4, tähendada muutumist „üldkasutatavaks“.

2.

Teine väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet.

Sellega seoses väidab hageja, et kostja on rikkunud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 2 kolmandat taanet, nagu seda on tõlgendatud kohtupraktikas ja mille kohaselt on huvitatud isikutel, kui OLAFi aruande adressaat kavatseb vastu võtta neile ebasoodsaid õigusakte, õigus asjaomase aruandega tutvuda.

3.

Kolmas väide, et on rikutud määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõike 1 punkti b ja proportsionaalsuse põhimõtet.

Sellega seoses väidab hageja, et ta ei ole kunagi taotlenud füüsiliste isikute isikuandmete edastamist ja seetõttu võib isikuandmeid, mis võivad aruandes esineda, kaitsta tavapäraselt andmete musta värviga katmise teel.

4.

Neljas väide, et määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõiget 6 on vääralt kohaldatud ja tõlgendatud.

Sellega seoses väidab hageja, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, kuna kostja ei ole konkreetselt kontrollinud, kas tegelikult saab võimaldada osalist tutvumist.

5.

Viies väide, et on rikutud põhjendamiskohustust.

Sellega seoses väidab hageja, et kostja ei ole esitanud ühtki põhjendust, miks tuleb kohaldada määruse nr 1049/2001 artikli 4 lõikes 3 sätestatud erandit.

6.

Kuues väide, et üldsuse huvi avalikustamise vastu on ekslikult välistatud.

Sellega seoses väidab hageja, et kostja on ekslikult tõlgendanud kaitseõigusi kui pelgalt menetluspoole huve, jättes arvestamata, et kaitseõigus on õigusriigi tugisammas, mis sellisena kaitseb ja tagab ühiseid huve, mitte ainult üksikisiku huve.