EUR-Lex Access to European Union law

Back to EUR-Lex homepage

This document is an excerpt from the EUR-Lex website

Document 52019AP0222

P8_TA(2019)0222 Tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagid ***I Euroopa Parlamendi 26. märtsi 2019. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (COM(2018)0184 – C8-0149/2018 – 2018/0089(COD)) P8_TC1-COD(2018)0089 Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 26. märtsil 2019. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/…, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (EMPs kohaldatav tekst)

ELT C 108, 26.3.2021, p. 152–178 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

26.3.2021   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 108/152


P8_TA(2019)0222

Tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagid ***I

Euroopa Parlamendi 26. märtsi 2019. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ (COM(2018)0184 – C8-0149/2018 – 2018/0089(COD))

(Seadusandlik tavamenetlus: esimene lugemine)

(2021/C 108/16)

Euroopa Parlament,

võttes arvesse komisjoni ettepanekut Euroopa Parlamendile ja nõukogule (COM(2018)0184),

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 2 ja artiklit 114, mille alusel komisjon esitas ettepaneku Euroopa Parlamendile (C8-0149/2018),

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 294 lõiget 3,

võttes arvesse Austria Liidunõukogu ja Rootsi Riksdagi poolt protokolli nr 2 (subsidiaarsuse ja proportsionaalsuse põhimõtte kohaldamise kohta) alusel esitatud põhjendatud arvamusi, mille kohaselt seadusandliku akti eelnõu ei vasta subsidiaarsuse põhimõttele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee 20. septembri 2018. aasta arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee 10. oktoobri 2018. aasta arvamust (2),

võttes arvesse kodukorra artiklit 59,

võttes arvesse õiguskomisjoni raportit ning siseturu- ja tarbijakaitsekomisjoni ning transpordi- ja turismikomisjoni arvamusi (A8-0447/2018),

1.

võtab vastu allpool toodud esimese lugemise seisukoha;

2.

palub komisjonil ettepaneku uuesti Euroopa Parlamendile saata, kui komisjon asendab selle uue ettepanekuga, muudab seda oluliselt või kavatseb seda oluliselt muuta;

3.

teeb presidendile ülesandeks edastada Euroopa Parlamendi seisukoht nõukogule ja komisjonile ning liikmesriikide parlamentidele.

(1)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 66.

(2)  ELT C 461, 21.12.2018, lk 232.


P8_TC1-COD(2018)0089

Euroopa Parlamendi seisukoht, vastu võetud esimesel lugemisel 26. märtsil 2019. aastal eesmärgiga võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) 2019/…, mis käsitleb tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagisid ja millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2009/22/EÜ

(EMPs kohaldatav tekst)

EUROOPA PARLAMENT JA EUROOPA LIIDU NÕUKOGU,

võttes arvesse Euroopa Liidu toimimise lepingut, eriti selle artiklit 114,

võttes arvesse Euroopa Komisjoni ettepanekut,

olles edastanud seadusandliku akti eelnõu liikmesriikide parlamentidele,

võttes arvesse Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamust (1),

võttes arvesse Regioonide Komitee arvamust (2),

toimides seadusandliku tavamenetluse kohaselt (3)

ning arvestades järgmist:

(1)

Käesoleva direktiivi eesmärk on võimaldada tarbijate kollektiivseid huve esindavatel pädevatel üksustel esindusüksustel esitada liidu õigusnormide rikkumise vastu kaebus, kasutades esindushagi. Pädevatel üksustel esindusüksustel peaks olema võimalik nõuda rikkumise lõpetamist või see keelata, kinnitada, et selline rikkumine on toimunud, ja kasutada õiguskaitsevahendeid, näiteks nõuda riigisisese õigusega ettenähtud kahjuhüvitist, tasutud hinna hüvitamist, parandustöid , asendamist, kõrvaldamist , hinna alandamist või lepingu lõpetamist . [ME 1]

(2)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2009/22/EÜ (4) võimaldati pädevatel üksustel esindusüksustel esitada esindushagisid, mille eesmärk on eelkõige lõpetada ja keelata liidu õigusnormide rikkumised, mis kahjustavad tarbijate kollektiivseid huve. Kuid selles direktiivis ei käsitletud piisavalt tarbijakaitsealaste õigusaktide jõustamist. Selleks et soodustada ebaseaduslikest tavadest loobumist , ergutada häid ja vastutustundlikke äritavasid ja vähendada tarbijatele tekitatavat kahju, on vaja tugevdada tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise mehhanismi. Arvestades muudatuste arvukust, oleks selguse huvides asjakohane direktiiv 2009/22/EÜ asendada. ELi toimimise lepingu artikli 114 alusel on tungiv vajadus liidu sekkumise järele, et tagada õiguskaitse kättesaadavus ja usaldusväärne õigusemõistmine, kuna see vähendab üksikute hagidega kaasnevaid kulusid ja koormust. [ME 2]

(3)

Esindushagi peaks pakkuma kõigi tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmiseks nii siseriiklike kui ka piiriüleste rikkumiste korral tulemuslikku ja tõhusat viisi. See peaks võimaldama pädevatel üksustel esindusüksustel tegutseda eesmärgiga tagada kooskõla vastavate liidu õigusnormidega ja ületada individuaalsete meetmete puhul tarbijate ees seisvad takistused, nagu ebakindlus oma õiguste ja olemasolevate menetlusmehhanismide osas, varasemad ebaõnnestunud hagid, ülemäära pikad menetlused, psühholoogiline tõrge meetmeid võtta ning individuaalse meetme eeldatavate kulude ja kasu negatiivne tasakaal ülekaal kasudega võrreldes, suurendades nii hagejate kui ka kostjate ning õigussüsteemi õiguskindlust . [ME 3]

(4)

On oluline tagada vajalik tasakaal õiguskaitse kättesaadavuse ja kohtuvaidluste kuritarvitamise vastaste menetluslike tagatiste kättesaadavuse vahel, sest selline kohtuvaidluste kuritarvitamine võib põhjendamatult takistada ettevõtjate tegevust ühtsel turul. Esindushagide väärkasutamise ärahoidmiseks tuleb hoiduda sellistest elementidest nagu karistuslikud kahjuhüvitised ja piirangute puudumine seoses hagi esitamise õigusega kahju kannatanud tarbijate nimel, ning tuleks kehtestada selged eeskirjad erinevate menetluslike aspektide suhtes, nagu pädevate üksuste esindusüksuste määramine, nende vahendite päritolu ja esindushagi põhjendamiseks nõutav teave. Direktiiv Menetluse kulud peaks kandma kaotanud pool. Kohus ei tohiks mõjutada menetluskulude jaotamist käsitlevaid riiklikke eeskirju peaks siiski mõistma kaotanud poolelt välja kulusid, mis on tehtud vajaduseta või on nõuet arvestades ebaproportsionaalsed . [ME 4]

(5)

Rikkumistel, mis mõjutavad tarbijate kollektiivseid huve, on sageli piiriülene tähendus. Kõikjal liidus kättesaadavad tulemuslikumad ja tõhusamad esindushagid peaksid suurendama tarbijate usaldust siseturu vastu ja võimaldama tarbijatel kasutada oma õigusi.

(6)

Käesolev direktiiv peaks hõlmama mitmesuguseid valdkondi, nagu andmekaitse, finantsteenused, reisi- ja turismisektor, energeetika, telekommunikatsioon , keskkond ja keskkond tervishoid . See peaks hõlmama tarbijate kollektiivseid huve kaitsvate liidu õigusnormide rikkumisi olenemata sellest, kas asjaomastes liidu õigusaktides osutatakse tarbijatele või reisijatele, kasutajatele, klientidele, jaeinvestoritele, jaeklientidele või muudele isikutele , samuti andmesubjektide kollektiivseid huve isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses . Selleks et tagada liidu õiguse rikkumise puhul asjakohane reageerimine, mille vorm ja ulatus on kiiresti välja kujunemas, tuleks kaaluda iga kord, kui võetakse vastu uus liidu õigusakt tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmiseks, seda, kas muuta käesoleva direktiivi lisa, et viia see direktiivi kohaldamisalasse. [ME 5]

(6a)

Käesolevat direktiivi kohaldatakse suure tarbijamõjuga esindushagide suhtes, mis esitatakse I lisas loetletud liidu õigusnormide rikkumise korral. Mõju loetakse suureks, kui mõjutatud on vähemalt kaks tarbijat. [ME 6]

(7)

Komisjon on vastu võtnud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse ettepanekud, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendudetühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, ning määrust (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta. Seepärast on asjakohane ette näha, et üks aasta pärast käesoleva direktiivi jõustumist hindab komisjon, kas liidu õigusnormid lennu- ja rongireisijate õiguste valdkonnas pakuvad tarbijatele piisaval tasemel kaitset, mis on võrreldav käesolevas direktiivis sätestatuga, ja teeb vajalikud järeldused seoses käesoleva direktiivi kohaldamisalaga.

(8)

Võttes aluseks direktiivi 2009/22/EÜ, peaks käesolev direktiiv hõlmama nii omamaiseid kui ka piiriüleseid rikkumisi, eriti kui rikkumine puudutab tarbijaid, kes elavad ühes või mitmes sellises liikmesriigis, mis ei ole õigusnorme rikkuva kaupleja asukoht. See peaks hõlmama ka rikkumisi, mis on lõppenud enne esindushagi esitamist või lõpuleviimist, sest võib endiselt olla vajalik, et hoida ära asjaomase tava kordamine, määrata kindlaks, et asjaomane tava on rikkumine, ja hõlbustada tarbijate õiguskaitset.

(9)

Käesoleva direktiiviga ei tohiks kehtestada rahvusvahelise eraõiguse norme seoses kohtualluvuse, kohtuotsuste või kohaldatava õiguse tunnustamise või jõustamisega. Käesolevas direktiivis sätestatud esindushagide suhtes kohaldatakse kehtivaid liidu õigusakte , et ära hoida meelepärase kohtualluvuse valimise levikut . [ME 7]

(9a)

Käesolev direktiiv ei tohiks mõjutada rahvusvahelist eraõigust käsitlevate ELi õigusnormide kohaldamist piiriüleste juhtumite puhul. Käesolevas direktiivis sätestatud esindushagide suhtes kohaldatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2012. aasta määrust (EL) nr 1215/2012 kohtualluvuse ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti sõnastatud Brüsseli I määrus), Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. juuni 2008. aasta määrust (EÜ) nr 593/2008 lepinguliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma I) ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. juuli 2007. aasta määrust (EÜ) nr 864/2007 lepinguväliste võlasuhete suhtes kohaldatava õiguse kohta (Rooma II). [ME 8]

(10)

Kuna esindushagisid saavad esitada vaid pädevad üksused esindusüksused , peaksid pädevad üksused esindusüksused tarbijate kollektiivsete huvide asjakohase esindamise tagamiseks täitma käesoleva direktiiviga kehtestatud kriteeriume. Eelkõige peaksid need olema vastavalt liikmesriigi õigusaktidele nõuetekohaselt asutatud, mis võib peaks näiteks hõlmata nõudeid liikmete arvu ja üksuse järjepidevuse kohta või hõlmama läbipaistvusnõudeid nende struktuuri oluliste aspektide kohta, nagu nende põhikiri, juhtimisstruktuur, eesmärgid ja töömeetodid. Nad ei tohiks ka olla kasumit taotlevad ja neil peaks olema põhjendatud huvi tagada oma tegevuse kooskõla asjaomaste liidu õigusaktidega. Neid kriteeriume tuleks kohaldada nii eelnevalt määratud pädevate üksuste kui ka ajutiste pädevate üksuste suhtes Lisaks peavad pädevad esindusüksused olema turuosalistest sõltumatud, sealhulgas ka rahaliselt. Pädevatel esindusüksustel peab ka olema kehtestatud kord huvide konflikti vältimiseks. Liikmesriigid ei kehtesta kriteeriume , mis on moodustatud konkreetse hagi esitamise eesmärgil rangemad käesolevas direktiivis kehtestatutest . [ME 9]

(11)

Sõltumatud avalik-õiguslikud asutused ja eeskätt tarbijaorganisatsioonid peaksid aktiivselt osalema liidu õigusaktide oluliste sätete järgimise tagamises ja nad sobivad hästi tegutsema pädevate üksustena. Kuna nendel üksustel on juurdepääs erinevatele teabeallikatele seoses kauplejate tavadega, mis mõjutavad tarbijaid, ja nende tegevusel on erinevad prioriteedid, peaksid liikmesriigid saama otsustada, millist liiki meetmeid võib iga selline üksus esindushagide puhul taotleda.

(12)

Kuna tarbijate kollektiivseid huve saab nii kohtu- kui ka haldusmenetluste abil tulemuslikult ja tõhusalt kaitsta, jääb liikmesriikidele valikuvabadus, kas kasutada esindushagi puhul kohtu- või haldusmenetlust või mõlemat, sõltuvalt vastavast õigusvaldkonnast või vastavast majandussektorist. See ei piira Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikli 47 kohast õigust tõhusale õiguskaitsevahendile, kusjuures liikmesriigid peavad tagama, et tarbijatel ja ettevõtjatel on õigus tõhusale õiguskaitsevahendile kohtus vaidlustada haldusotsuseid, mis on tehtud vastavalt käesolevat direktiivi rakendavatele riigisisestele õigusnormidele. See peab sisaldama poolte jaoks võimalust taotleda otsust, millega peatatakse vaidlustatud otsuse täitmine kooskõlas liikmesriigi õigusega.

(13)

Esindushagide menetluse tõhususe suurendamiseks peaks pädevatel üksustel olema võimalik ühe esindushagi raames või eraldiseisvate esindushagide raames taotleda erinevaid meetmeid. Need meetmed peaksid hõlmama ajutisi meetmeid jätkuva tava lõpetamiseks või tava keelamiseks, kui seda tava ei ole kasutatud, kuid on oht, et see tekitaks tarbijatele tõsist ja pöördumatut kahju, meetmeid, millega sätestatakse, et asjaomane tava kujutab endast õigusrikkumist, ja vajaduse korral tava lõpetamist ja keelamist edaspidi, samuti meetmeid, millega kõrvaldatakse rikkumise kestev mõju, sealhulgas kahju hüvitamist. Kui seda tehakse ühe hagi raames, peaks pädevatel üksustel olema võimalik kasutada kõiki asjakohaseid meetmeid hagi esitamise ajal või kõigepealt teha asjakohane ettekirjutus ja seejärel vajaduse korral teha ettekirjutus kahju hüvitamiseks.

(14)

Ettekirjutuste eesmärk on kaitsta tarbijate kollektiivseid huve üksikute tarbijate kantud tegelikest kaotustest või kahjust sõltumatult. Ettekirjutustega võidakse nõuda kauplejatelt konkreetseid meetmeid, näiteks et nad annaksid tarbijatele varem õiguslikke kohustusi rikkudes välja jäetud teavet. Otsused, milles sätestatakse, et tava kujutab endast rikkumist, ei tohiks sõltuda sellest, kas tava järgiti tahtlikult või hooletuse tõttu.

(15)

Pädev üksus, kes algatab direktiivi alusel esindushagi, peaks olema menetluse osaline. Rikkumise tõttu kannatada saanud tarbijatel peaksid peaks olema piisavad võimalused saada esindushagi vastavatest tulemustest kasu piisav teave esindushagi tulemuste kohta ja selle kohta, kuidas need tarbijaid aitavad . Käesoleva direktiivi alusel väljastatud ettekirjutused ei tohiks piirata tarbijate poolt hagide esitamist üksikisikuna, kui nad on ettekirjutusega hõlmatud tava tõttu kahju saanud. [ME 10]

(16)

Pädevatel üksustel esindusüksustel peaks olema võimalik võtta meetmeid, mille eesmärk on kõrvaldada rikkumise kestev mõju. Need meetmed peaksid kujutama endast ettekirjutust kahju hüvitamiseks, millega kohustatakse kauplejat muu hulgas olenevalt asjaoludest ja vastavalt liikmesriigi õigusaktidele parandustöid tegema, asendama , kõrvaldama , hinda alandama, lepingut lõpetama või tasutud hinda tagastama. [ME 11]

(17)

Massikahju olukorras kahjustada saanud tarbijatele antav hüvitis ei tohiks ületada summat, mille kaupleja liikmesriigi või liidu õigusaktide kohaselt võlgneb, et katta tarbijate kantud tegelik kahju. Eelkõige tuleks hoiduda keelatud karistuslikest kahjuhüvitistest, mis viivad hageja poolt kantud kahju ülemäärase hüvitamiseni.

(18)

Liikmesriigid võivad nõuda peaksid nõudma pädevatelt üksustelt esindusüksustelt esindushagi põhjendamiseks piisavat teavet, sealhulgas rikkumise tõttu kahju saanud tarbijate rühma ning esindushagi raames lahendatavate fakti- ja õigusküsimuste kirjeldust. Pädevalt üksuselt ei tohiks hagi algatamiseks nõuda kõikide rikkumise tõttu kahju kannatanud tarbijate individuaalset kindlakstegemist. Esindushagide puhul peaks kohus või haldusasutus kontrollima võimalikult varases menetlusetapis, kas juhtum sobib esindushagi esitamiseks, võttes arvesse rikkumise laadi ja asjaomaste tarbijate kannatatud kahju tunnuseid. Hagid peaksid eelkõige olema kontrollitavad ja ühtsed ning taotletavad meetmed peaksid olema ühtsed, samuti peaks pädeva üksuse kolmanda isiku poolt rahastamise kord olema läbipaistev ja ilma igasuguse huvide konfliktita. Liikmesriigid peaksid ka tagama, et kohtul või haldusasutusel on õigus ilmselgelt alusetud juhtumid lõpetada menetluse võimalikult varajases etapis. [ME 12]

(19)

Liikmesriikidel peaks olema õigus otsustada, kas esindushagi saanud kohus või riiklik ametiasutus võib seoses kaupleja vastutusega rikkumise tõttu kahju kannatanud tarbijate ees erandkorras väljastada kahju hüvitamise ettekirjutuse asemel deklaratiivse otsuse, millele saaks otseselt toetuda hiljem esitatavates tarbijate individuaalhagides. See võimalus tuleks anda nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel, kui esindushagiga seotud igale tarbijale omistatava kahju suuruse kindlakstegemine on keeruline ja esindushagi raames oleks selle tegemine ebatõhus. Deklaratiivseid otsuseid ei tohiks väljastada olukordades, mis on liiga keerulised, ega eelkõige juhul, kui asjaomaseid tarbijaid on võimalik kindlaks teha ning kui tarbijad on kannatanud ajavahemikku ja ostu arvestades võrreldavat kahju. Samuti ei tohiks deklaratiivseid otsuseid väljastada juhul, kui iga tarbija individuaalne kahju on nii väike, et tarbijate poolt individuaalsete kahjunõuete esitamine on ebatõenäoline. Kohus või riiklik ametiasutus peaks nõuetekohaselt põhjendama, miks ta kasutab konkreetsel juhul kahju hüvitamise ettekirjutuse asemel deklaratiivset otsust. [ME 13]

(20)

Kui sama tava tõttu kannatanud tarbijad on võimalik kindlaks teha ja nad on saanud asjaomase ajavahemiku või ostuga seoses võrreldavat kahju, näiteks pikaajaliste tarbijalepingute puhul, võib kohus või haldusasutus esindushagi menetlemise käigus selgelt määratleda rikkumisest mõjutatud tarbijarühma. Eelkõige võiks kohus või haldusasutus paluda rikkuval kauplejal esitada oluline teave, näiteks asjaomaste tarbijate identiteet ja tava kestus. Otstarbekust ja tõhusust silmas pidades võiksid liikmesriigid kooskõlas oma riiklike õigusnormidega kaaluda tarbijatele pärast kahju hüvitamise ettekirjutuse väljastamist sellest otsese kasu saamise võimaluse pakkumist, ilma et neilt nõutaks enne kahju hüvitamise ettekirjutuse väljastamist individuaalset mandaati. [ME 14]

(21)

Väiksemate summadega seotud juhtumite puhul ei ole tõenäoline, et tarbijad astuksid samme oma õiguste kasutamiseks, sest jõupingutused oleksid suuremad kui individuaalne kasu. Ent kui sama tava hõlmab paljusid tarbijaid, võib liidetud kahju olla märkimisväärne. Sellistel juhtudel võib kohus või asutus leida, et asjaomastele tarbijatele summade tagasimaksmine on ebaproportsionaalne, näiteks kui see on liiga koormav või ebapraktiline. Seepärast oleks otstarbekam kasutada esindushagi abil saadud hüvitissummasid tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmiseks ja need tuleks suunata vastava avaliku huviga seotud tegevuse rahastamiseks, näiteks tarbijate õigusabifondi, teadlikkuse suurendamise kampaaniatesse või tarbijaliikumisse. [ME 15]

(22)

Meetmeid, mille eesmärk on kõrvaldada rikkumise kestev mõju, võib võtta vaid lõpliku otsuse alusel, millega tuvastatakse käesoleva direktiivi kohaldamisala hõlmava liidu õiguse rikkumine, mis kahjustab tarbijate kollektiivseid huve, sealhulgas esindushagi raames väljastatud lõpliku ettekirjutuse alusel. Eelkõige võib meetmeid, mille eesmärk on kõrvaldada rikkumise kestev mõju, võtta vaid kohtu või haldusasutuse lõplike otsuste alusel õigusaktide täitmise tagamise meetmete raames, mida reguleerib Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2017. aasta määrus (EL) 2017/2394 tarbijakaitsealaste õigusaktide täitmise tagamise eest vastutavate liikmesriigi asutuste vahelise koostöö kohta ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2006/2004 (5).

(23)

Käesolevas direktiivis sätestatakse menetluskord, mis ei mõjuta eeskirju, millega kehtestatakse tarbija sisulised õigused lepingulistele ja lepinguvälistele õiguskaitsevahenditele juhul, kui on rikutud nende huve, näiteks õigus kahju hüvitamisele, lepingu lõpetamisele, hüvitisele, kõrvaldamisele, parandustöödele või hinnaalandusele. Käesoleva direktiivi alusel saab esindushagi esitada kohtusse ainult juhul, kui liidu või liikmesriigi õigusaktides on sellised sisulised õigused sätestatud. [ME 16]

(24)

Käesolev direktiiv Käesoleva direktiivi eesmärk on minimaalselt vajalik ühtlustamine ja see ei asenda olemasolevaid riiklikke kollektiivseid õiguskaitse mehhanisme. Võttes arvesse nende õigustraditsioone, jäetakse liikmesriikidele otsustusõigus, kas kavandada käesolevas direktiivis sätestatud esindushagi olemasoleva või tulevase kollektiivse õiguskaitse mehhanismi osana või alternatiivina nendele mehhanismidele, kui riiklik mehhanism on käesolevas direktiivis sätestatud korraga kooskõlas. See ei takista liikmesriikidel olemasolevat raamistikku säilitamast ega kohusta liikmesriike seda muutma. Liikmesriikidel on võimalus rakendada käesolevas direktiivis sätestatud eeskirju oma kollektiivse õiguskaitse süsteemis või eraldi menetluse korras. [ME 17]

(25)

Pädevad üksused esindusüksused peaksid olema oma rahastamisallika osas täiesti läbipaistvad. See puudutab nii nende tegevust üldiselt kui ka konkreetsete esindushagide rahastamist, et võimaldada kohtutel ja haldusasutustel hinnata seda, kas kolmandast isikust rahastaja ja pädeva üksuse vahel võib olla huvide konflikt, ning vältida kohtuvaidluste kuritarvitamist ja hinnata, kas rahastaval kolmandal isikul pädeval üksusel on piisavad vahendid oma kohustuste täitmiseks pädeva üksuse ees tarbijate esindamiseks nende parimates huvides ja kõigi vajalike õigusabikulude katmiseks juhul, kui ta peaks hagi kaotama . Teave, mille pädev üksus esitab menetluse varaseimas etapis esindushagi järelevalvega tegelevale kohtule või haldusasutusele, peaks võimaldama sellel hinnata, kas kolmandal isikul on üldiselt ja seoses esindushagiga võimalik mõjutada pädeva üksuse menetluslikke otsuseid, sealhulgas kokkuleppeid, ja kas ta rahastab esindushagi kostja vastu, kes on rahastaja konkurent, või kostja vastu, kellest rahastaja sõltub. Kui mõni neist tingimustest leiab kinnitust, peaks peab kohtul või haldusasutusel olema õigus nõuda pädevalt üksuselt asjaomasest rahastamisest keeldumist ja vajaduse korral otsustada, et pädeval üksusel ei ole konkreetse juhtumi puhul hagemisõigust. Liikmesriigid peaksid takistama, et õigusbürood pädevaid esindusüksusi asutaksid. Hagi kaudne rahastamine annetuste kaudu, sealhulgas ettevõtete sotsiaalse vastutuse algatuste raames kauplejate tehtavate annetuste kaudu, on kolmanda osapoole rahastamise suhtes kõlblik tingimusel, et see vastab artiklites 4 ja 7 loetletud nõuetele, mis puudutavad läbipaistvust, sõltumatust ja huvide konflikti puudumist. [ME 18]

(26)

Tarbijatele tekkinud kahju hüvitamise kohtuvälise lahendamise kollektiivseid menetlusi , näiteks vahendamist, tuleks soodustada nii enne esindushagi esitamist kui ka esindushagi menetluse igas etapis. [ME 19]

(27)

Liikmesriigid võivad ette näha, et pädev üksus ja kaupleja, kes on jõudnud selle kaupleja väidetavalt ebaseadusliku tava tõttu kahju saanud tarbijate hüvitise osas kokkuleppele, võivad ühiselt taotleda kohtult või haldusasutuselt selle heakskiitmist. Sellise taotluse peaks kohus või haldusasutus võtma vastu üksnes juhul, kui sama tavaga seoses ei ole menetluses muid esindushagisid. Pädev üksus või haldusasutus, kes kiidab heaks sellise kollektiivse kokkuleppe, peab võtma arvesse kõigi asjaosaliste, sealhulgas üksiktarbijate huve ja õigusi. Asjaomased üksiktarbijad peavad saama võimaluse nõustuda enda sidumisega sellise kokkuleppega või sellest keelduda Kokkulepped peaksid olema lõplikud ja kõikide osapoolte jaoks siduvad . [ME 20]

(28)

Kohtul või haldusasutusel peaks olema õigus kutsuda rikkumise toime pannud kauplejat ja esindushagi esitanud pädevat üksust üles alustama läbirääkimisi, mille eesmärk on jõuda tarbijatele kahju hüvitamise osas kokkuleppele. Otsuses kutsuda pooli üles lahendama vaidlust kohtuväliselt tuleks võtta arvesse hagiga seotud rikkumise liiki, asjaomaste tarbijate omadusi, pakutava hüvitise võimalikku liiki, poolte tahet kokkuleppele jõuda ja menetluse otstarbekohasust.

(29)

Selleks et lihtsustada üksiktarbijatele kahju hüvitamist deklaratiivsete otsuste põhjal, mis on väljastatud esindushagide raames seoses kaupleja vastutusega kahju saanud tarbijate ees, peaks otsuse väljastanud kohtul või haldusasutusel olema õigus nõuda pädevalt üksuselt ja kauplejalt kollektiivse kokkuleppe saavutamist. [ME 21]

(30)

Kõik esindushagi raames või lõpliku deklaratiivse otsuse alusel saavutatud kohtuvälised kokkulepped peaks kinnitama asjaomane kohus või haldusasutus, et tagada nende seaduslikkus ja õiglus, võttes arvesse kõigi asjaosaliste huve ja õigusi. Asjaomased üksiktarbijad peavad saama võimaluse nõustuda enda sidumisega sellise kokkuleppega Kokkulepe on kõikide poolte suhtes siduv ega piira muid hüvitise saamise õigusi, mis võivad asjaomastel tarbijatel olla liidu või sellest keelduda liikmesriigi õigusaktide alusel . [ME 22]

(31)

Tarbijate teavitamine esindushagist on selle edukuse seisukohast määrava tähtsusega. Tarbijaid tuleks teavitada menetluses olevatest esindushagidest, asjaolust, et kaupleja tava peetakse õigusrikkumiseks, nende õigustest pärast rikkumise kindlakstegemist ja kõikidest järgnevatest sammudest, mida asjaomased tarbijad peavad tegema, eeskätt hüvitise saamise seisukohast. Mainega seotud riskid, mida seostatakse teabe levitamisega rikkumise kohta, aitavad samuti oluliselt vähendada kauplejate huvi rikkuda tarbijate õigusi.

(32)

Tõhususe tagamiseks peaks teave olema asjakohane ja proportsionaalne juhtumi asjaoludega. Rikkumise toime pannud kaupleja peaks Liikmesriigid peaksid tagama, et kohus või haldusasutus võib nõuda, et kaotanud pool teavitaks adekvaatselt teavitama kõiki tarbijaid, kes on seotud esindushagi raames väljastatud lõpliku ettekirjutuse otsusega, mis puudutab ettekirjutust ja kahju hüvitamise ettekirjutustega, samuti hüvitamist, ning mõlemaid pooli juhtudel, kui tegemist on kohtu või haldusasutuse kinnitatud kokkuleppega. Sellist teavet saab anda näiteks kaupleja veebilehel, sotsiaalmeedias, internetipõhistes kauplemiskohtades või populaarsetes ajalehtedes, kaasa arvatud nendes, mida levitatakse üksnes elektrooniliste sidevahendite kaudu. Võimaluse korral tuleks tarbijaid teavitada individuaalselt elektrooniliste või paberkandjal kirjade kaudu. Taotluse korral tuleks see teave puudega inimestele esitada neile kättesaadaval kujul. Tarbijate teavitamise kulud kannab kaotanud pool. [ME 23]

(32a)

Liikmesriike tuleks julgustada looma esindushagide tasuta riiklikku registrit, mis võiks veelgi suurendada läbipaistvuskohustust. [ME 24]

(33)

Õiguskindluse parandamiseks, liidu õigusaktide kohaldamisel tekkida võivast vastuolust hoidumiseks ning esindushagide ja võimalike järelmeetmetena esitatavate hagide tulemuslikkuse ja menetlusliku tõhususe suurendamiseks ei tohiks peaks kohtu või haldusasutuse väljastatud lõplikus otsuses sätestatud järeldust järeldus rikkumise või mitterikkumise kohta, sealhulgas käesoleva direktiivi kohast lõplikku ettekirjutust olla võimalik seoses kõnealuses lõplikus otsuses kindlaksmääratud rikkumise iseloomu ning selle sisulise, isikulise, ajalise ja territoriaalse ulatusega uuesti menetleda järgnevates sama kaupleja poolt toime pandud kohane lõplik ettekirjutus olema siduv kõikidele pooltele, kes esindushagis osalesid. Lõplik otsus ei tohiks piirata muid hüvitise saamise õigusi, mis asjaomastel tarbijatel liidu või liikmesriigi õigusaktide alusel võiksid olla. Kahju hüvitamine kokkuleppe alusel peaks olema siduv ka juhul, kui tegemist on sama tava, sama rikkumisega seotud hagides kaupleja ja sama tarbijaga . Kui hagi, milles taotletakse meetmeid eesmärgiga kõrvaldada rikkumise kestev mõju, sealhulgas heastamist, esitatakse muus liikmesriigis kui see, kus rikkumise või mitterikkumise kindlaks määranud lõplik otsus väljastati, peaks otsus kujutama endast ümberlükatavat eeldust, et tõendust selle kohta , kas rikkumine on seotud juhtudel toimunud või mitte. Liikmesriigid tagavad, et ühe liikmesriigi kohtu lõplikku otsust, millega tuvastatakse rikkumine või selle puudumine muude hagide puhul, millega taotletakse teises liikmesriigis sama kaupleja vastu sama rikkumise eest õiguskaitset, käsitatakse vaidlustatava eeldusena . [ME 25]

(34)

Liikmesriigid peaksid tagama, et individuaalhagid võivad põhineda esindushagi raames väljastatud lõplikul deklaratiivsel otsusel. Selliseid hagisid peaks olema võimalik esitada kiir- või lihtsustatud menetluse korras.

(35)

Liikmesriikides kehtivad aegumistähtaegade eeskirjad ei tohiks olla takistuseks hagidele, mille aluseks on seoses kaupleja vastutusega kahju saanud tarbijate ees käesoleva direktiivi alusel tehtud lõplikus ettekirjutuses või deklaratiivses otsuses sisalduv rikkumise kindlakstegemine. Esindushagi esitamisel peab olema aegumistähtaegadele peatav või katkestav mõju kõnealuse hagiga seotud tarbijate kõikide hagide puhul. [ME 26]

(36)

Ettekirjutusi taotlevaid esindushagisid tuleks käsitleda vajaliku menetlusliku otstarbekusega. Ajutise toimega ettekirjutusi tuleks alati käsitleda kiirmenetluse teel, et hoida ära kogu või edasine rikkumisest tulenev kahju.

(37)

Tõendid on olulised, kui tahetakse kindlaks teha, kas konkreetne tava kujutab endast õigusrikkumist, kas on olemas selle kordumise oht, kindlaks teha rikkumisest mõjutatud tarbijad, teha otsus hüvitise kohta ja teavitada asjakohaselt asjaomaseid tarbijaid esindushagist, käimasolevast menetlusest ja selle lõplikest tulemustest. Ent ettevõtja ja tarbija suhteid iseloomustab teabe asümmeetria ning vajalik teave võib olla kaupleja ainuvalduses, mistõttu ei ole pädeval üksusel sellele juurdepääsu. Pädevatel üksustel peaks seepärast olema võimalik taotleda pädevalt kohtult või haldusasutuselt, et kaupleja avalikustaks tõendid, mis on olulised nende nõude jaoks või vajalikud asjaomaste tarbijate piisavaks teavitamiseks esindushagist, ilma et nad peaksid täpsustama, milliseid tõendeid. Sellise avalikustamise vajadust, ulatust ja proportsionaalsust peaks esindushagi järelevalvet teostav kohus või haldusasutus hoolikalt hindama, pidades silmas kolmandate isikute seaduslike huvide kaitset ja järgides liidu ja liikmesriigi kohaldatavaid konfidentsiaalsuse eeskirju.

(38)

Esindushagide tulemuslikkuse tagamiseks tuleks rikkumise toime pannud kauplejatele määrata esindushagi raames väljastatud lõpliku otsuse täitamata jätmise eest tõhusad, hoiatavad ja proportsionaalsed karistused.

(39)

Pidades silmas asjaolu, et esindushagide esitamine on avalikes huvides ja nendega kaitstakse tarbijate kollektiivhuve, peaksid liikmesriigid tagama, et menetlusega kaasnevad kulud ei takistaks pädevaid üksusi esindusüksusi esitamast esindushagisid käesoleva direktiivi alusel. Liikmesriigi õiguses sätestatud asjakohaseid tingimusi arvestades ei tohiks see siiski piirata asjaolu, et esindushagi kaotanud pool hüvitab võitnud poolele tema õiguskulud („kaotaja maksab“ põhimõte). Kohus või haldusasutus ei peaks siiski mõistma kaotanud poolelt välja kulusid, mis on tehtud vajaduseta või on nõuet arvestades ebaproportsionaalsed. [ME 27]

(39a)

Liikmesriigid peaksid tagama, et välditakse tulemustasu ning juristide tasu ja selle arvutamise meetod ei loo stiimulit sellise kohtumenetluse algatamiseks, mis on tarbijate või asjaomaste osapoolte huvide seisukohast tarbetu ning võiks takistada tarbijatel saada esindushagist täit kasu. Tulemustasu lubavad liikmesriigid tagavad, et selline tasu ei takista tarbijaid täielikku kompensatsiooni saamast. [ME 28]

(40)

Koostöö ja teabevahetus , head tavad ja kogemused eri liikmesriikide pädevate üksuste esindusüksuste vahel on osutunud kasulikuks piiriüleste rikkumiste lahendamisel. Jätkuvalt on vaja suutlikkuse suurendamise ja koostöömeetmeid ning laiendada nende meetmete kohaldamist, et hõlmata suurel arvul pädevaid üksusi esindusüksusi kogu liidus, suurendamaks piiriülese mõjuga esindushagide kasutamist. [ME 29]

(41)

Piiriüleste rikkumiste tulemuslikuks lahendamiseks tuleb tagada vastastikune õigusliku staatuse tunnustamine selliste ühes liikmesriigis eelnevalt määratud pädevate üksuste puhul, kes on volitatud esitama esindushagi teises liikmesriigis. Lisaks peaks eri liikmesriikide pädevatel üksustel olema võimalik esitada ühine esindushagi ühele ja samale foorumile pädeva juristdiktsiooni vastavate eeskirjade kohaselt. Tõhususe ja tulemuslikkuse huvides peaks saama üks pädev üksus esitada esindushagi teiste pädevate üksuste nimel, kes esindavad eri liikmesriikide tarbijaid.

(41a)

Selleks et uurida võimalust kasutada piiriüleste esindushagide korral liidu tasandi menetlust, peaks komisjon hindama võimalust luua kollektiivse õiguskaitse Euroopa ombudsman. [ME 30]

(42)

Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse iseäranis Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid. Seepärast tuleks käesolevat direktiivi tõlgendada ja kohaldada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega, sealhulgas nendega, mis on seotud õigusega tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtumenetlusele, samuti kaitseõigusega.

(43)

Seoses keskkonnaõigusega võetakse käesolevas direktiivis arvesse UNECE keskkonnainfo kättesaadavuse ja keskkonnaasjade otsustamises üldsuse osalemise ning neis asjus kohtu poole pöördumise konventsiooni (Århusi konventsioon).

(44)

Käesoleva direktiivi eesmärke, milleks on esindushagide mehhanismi loomine tarbijate kollektiivhuvide kaitsmiseks, et tagada kõikjal liidus kõrgetasemeline tarbijakaitse ja siseturu nõuetekohane toimimine, ei ole võimalik tõhusalt saavutada üksnes liikmesriikide meetmetega ja neid on esindushagide piiriülese iseloomu tõttu pigem võimalik paremini saavutada ühenduse tasandil. Seega võib liit võtta vastu meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega. Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev direktiiv nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.

(45)

Vastavalt liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühisele poliitilisele deklaratsioonile selgitavate dokumentide kohta (6) kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja liikmesriikide ülevõtvate õigusaktide vastavate osade vahel. Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et selliste dokumentide edastamine on põhjendatud.

(46)

On asjakohane sätestada käesoleva direktiivi ajalise kohaldatavuse eeskirjad.

(47)

Direktiiv 2009/22/EÜ tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada,

ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:

1. peatükk

Reguleerimisese, kohaldamisala ja mõisted

Artikkel 1

Reguleerimisese

1.   Käesolevas direktiivis on sätestatud eeskirjad, mis võimaldavad pädevatel üksustel esindusüksustel esitada esindushagisid, mille eesmärk on kaitsta tarbijate kollektiivseid huve ning vältida samal ajal saavutada ja kehtestada seeläbi eelkõige kõrgel tasemel õiguskaitse ja selle kättesaadavus, vältides samas asjakohaste kaitsemeetmete abil kohtumenetluse kuritarvitamist. [ME 31]

2.   Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike vastu võtmast või säilitamast sätteid, mis võimaldavad pädevatele üksustel pädevatel esindusüksustel ja teistel asjaomastel isikutel avaliku sektori asutustel kasutada muid menetluslikke vahendeid, mille eesmärk on tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmine liikmesriigi tasandil. Käesoleva direktiivi rakendamine ei anna mingil juhul alust vähendada tarbijakaitset valdkondades, mis on hõlmatud liidu õigusega. [ME 32]

Artikkel 2

Kohaldamisala

1.   Käesolevat direktiivi kohaldatakse suure tarbijamõjuga esindushagide suhtes, mis esitatakse kauplejate vastu I lisas loetletud liidu õigusnormide rikkumise korral, mis kahjustab või võib kahjustada kaitsevad tarbijate kollektiivseid huve. Seda kohaldatakse riigisiseste ja piiriüleste rikkumiste suhtes, sealhulgas selliste rikkumiste suhtes, mis on enne esindushagi esitamist või enne esindushagi lõpuleviimist lakanud. [ME 33]

2.   Käesolev direktiiv ei mõjuta eeskirju, millega kehtestatakse lepingulised ja lepinguvälised õiguskaitsevahendid, mida tarbijad saavad kasutada selliste rikkumiste korral liidu või liikmesriigi õigusaktide alusel.

3.   Käesolev direktiiv ei piira liidu rahvusvahelise eraõiguse normide, eelkõige selliste normide kohaldamist, mis reguleerivad kohtualluvust , tsiviil- ja kaubandusasjades tehtud kohtuotsuste tunnustamist ja täitmise tagamist ning kohaldatavat õigust reguleerivate õigusnormide kohaldamist lepinguliste ja lepinguväliste kohustuste suhtes kohaldatavaid eeskirju ning mida kohaldatakse käesolevas direktiivis sätestatud esindushagide suhtes . [ME 34]

3a.     Käesolev direktiiv ei piira muude siseriiklikus õiguses sätestatud õiguskaitsemehhanismide kasutamist. [ME 35]

3b.     Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse Euroopa Liidu põhiõiguste hartas ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis tunnustatud põhimõtteid, eelkõige õigust õiglasele ja erapooletule kohtulikule arutamisele ning õigust tõhusale õiguskaitsevahendile. [ME 36]

Artikkel 3

Mõisted

Käesolevas direktiivis kasutatakse järgmisi mõisteid:

1)

„tarbija“ – füüsiline isik, kes tegutseb eesmärgil, mis ei ole seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase või kutsetegevusega;

1a)

„tarbijaorganisatsioon“ – rühm, mille eesmärk on kaitsta tarbijate huve kauplejate poolt toime pandava ebaseadusliku tegevuse või nende tegevusetuse eest. [ME 37]

2)

„kaupleja“ – füüsiline või juriidiline isik, olenemata sellest, kas viimane on era- või avalik-õiguslikus omandis, kes tegutseb tsiviilõiguslikult tsiviilõiguse normide kohaselt  – kaasa arvatud teiste isikute kaudu, kes tegutsevad tema nimel või ülesandel – eesmärgil, mis on seotud tema kaubandus-, majandus-, ametialase- või kutsetegevusega; [ME 38]

3)

„tarbijate kollektiivsed huvid“ – mitme tarbija või andmesubjekti huvid , nagu on määratletud määruses (EL) 2016/679 (isikuandmete kaitse üldmäärus) ; [ME 39]

4)

„esindushagi“ – hagi tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmiseks, mille puhul asjaomased tarbijad ei ole hagejad;

5)

„tava“ – kaupleja tegevus või tegevusetus;

6)

„lõplik otsus“ – liikmesriigi kohtu otsus, mida ei ole võimalik või ei ole enam võimalik edasi kaevata, või haldusasutuse otsus, mida ei saa enam kohtulikult läbi vaadata;

6a)

„tarbijaõigus“ – tarbijate kaitseks vastu võetud liidu ja siseriiklik õigus. [ME 40]

2. peatükk

Esindushagid

Artikkel 4

Pädevad üksused esindusüksused [ME 41]

1.   Liikmesriigid peavad tagama, et esindushagisid saavad esitada pädevad üksused, mis on nende taotlusel selleks eelnevalt määratud ja avalikult kättesaadavasse nimekirja kantud. Liikmesriigid või nende kohtud määravad oma territooriumil vähemalt ühe pädeva esindusüksuse, kes esitab esindushagisid artikli 3 lõike 4 tähenduses.

Liikmesriik määrab üksuse pädevaks üksuseks esindusüksuseks , kui see vastab kõigile järgmistele kriteeriumidele: [ME 42]

a)

see on nõuetekohaselt loodud liikmesriigi õiguse alusel;

b)

sellel on selle põhikiri või muu juhtimisdokument ja selle pidev tegevus, sealhulgas tarbijate huvide kaitse ja kaitsemine, näitavad selle õigustatud huvi, et käesoleva direktiiviga hõlmatud liidu õigusnormide täitmine oleks tagatud; [ME 43]

c)

see on mittetulunduslikku laadi.

ca)

see tegutseb viisil, mis on sõltumatu muudest üksustest ja muudest isikutest kui tarbijad, eelkõige turuosalistest, kellel võib olla esindushagi tulemuste suhtes majandushuvi; [ME 44]

cb)

sel ei ole hageja õigusbüroodega finantskokkuleppeid, mis väljuvad tavapärase teenuseosutamise lepingu raamidest; [ME 45]

cc)

see on kehtestanud sisemenetlused, et vältida huvide konflikti enda ja oma rahastajate vahel; [ME 46]

Liikmesriigid näevad ette, et pädev esindusüksus avalikustab asjakohaste vahendite abil, näiteks oma veebisaidil, lihtsas ja arusaadavas keeles, kuidas teda rahastatakse, oma organisatsioonilise ja juhtimisstruktuuri, oma eesmärgid ja töömeetodid ning tegevuse.

Liikmesriigid hindavad korrapäraselt, kas pädev üksus esindusüksus vastab jätkuvalt nendele kriteeriumidele. Liikmesriigid tagavad, et pädev üksus esindusüksus kaotab oma staatuse selle direktiivi raames, kui ta ei vasta enam ühele või mitmele esimeses alalõigus loetletud kriteeriumile.

Liikmesriigid koostavad loetelu esindusüksustest, kes vastavad lõikes 1 loetletud kriteeriumidele, ja teevad selle üldsusele kättesaadavaks. Nad edastavad selle loetelu komisjonile ja ajakohastavad seda vajaduse korral.

Komisjon avaldab liikmesriikidelt saadud esindusüksuste loetelu üldsusele kättesaadavas veebiportaalis. [ME 47]

1a.     Liikmesriigid võivad sätestada, et juba enne käesoleva direktiivi jõustumist siseriikliku õiguse kohaselt määratud avaliku sektori asutused säilitavad õiguse saada esindusüksuse staatus käesoleva artikli tähenduses. [ME 48]

2.   Liikmesriigid võivad määrata pädeva üksuse juhtumipõhiselt konkreetse esindushagi jaoks tema taotlusel, kui ta vastab lõikes 1 esitatud kriteeriumidele. [ME 49]

3.   Liikmesriigid peavad tagama, et eelkõige tarbijate organisatsioonid ja sõltumatud , mis vastavad lõikes 1 loetletud kriteeriumidele, ja avaliku sektori asutused vastavad pädeva üksuse esindusüksuse staatusele. Liikmesriigid võivad pädevateks üksusteks esindusüksusteks määrata tarbijate organisatsioonid, mis esindavad rohkem kui ühe liikmesriigi tarbijaid. [ME 50]

4.   Liikmesriigid võivad kehtestada eeskirjad, millega määratakse kindlaks, millised pädevad üksused võivad taotleda kõiki artiklites 5 ja 6 osutatud meetmeid ja millised pädevad üksused võivad taotleda ainult üht või mitut sellist meedet. [ME 51]

5.   Lõikes 1 osutatud kriteeriumide täitmine pädeva üksuse poolt ei piira kohtu või haldusasutuse õigust kohustust uurida, kas pädeva üksuse eesmärk õigustab konkreetse juhtumi puhul hagi esitamist artikli 4 ja artikli 5 lõike 1 kohaselt. [ME 52]

Artikkel 5

Tarbijate kollektiivsete huvide kaitsmise esindushagid

1.   Liikmesriigid peavad tagama, et üksnes artikli 4 lõike 1 kohaselt määratud pädevad üksused esindusüksused saavad esitada esindushagisid liikmesriikide kohtutele või haldusasutustele, tingimusel et on olemas otsene seos üksuse põhieesmärkide ja liidu õigusest tulenevate õiguste vahel, mida on väidetavasti rikutud ja millega seoses hagi esitatakse.

Pädevad esindusüksused võivad siseriikliku või liidu õiguse alusel vabalt valida menetluse, millega tagatakse tarbijate kollektiivse huvi kaitse kõrgem tase.

Liikmesriigid tagavad, et liikmesriigi kohtutel või haldusasutustel ei ole menetluses muid hagisid, mis on seotud sama tava, sama kaupleja ja samade tarbijatega. [ME 53]

2.   Liikmesriigid peavad tagama, et pädevatel üksustel esindusüksustel, sealhulgas eelnevalt määratud avaliku sektori asutustel, on õigus esitada esindushagisid, millega taotletakse järgmisi meetmeid: [ME 54]

a)

ettekirjutus ajutise meetmena, et peatada ebaseadusliku tava kasutamine või, kui tava ei ole veel kasutatud, kuid seda on kavas kasutada, keelata see ebaseaduslik tava; [ME 56]

b)

ettekirjutus, millega määratakse kindlaks, et tava kujutab endast õigusrikkumist, ja vajaduse korral peatatakse tava kasutamine, või kui tava ei ole veel kasutatud, kuid seda on kavas kasutada, keelatakse see tava.

Ettekirjutuste taotlemisel ei tohi pädevatelt üksuselt esindusüksuselt nõuda asjaomaste üksiktarbijate mandaati või ega tõendite esitamist asjaomaste tarbijate tegeliku kaotuse või kahju kohta või kaupleja tahtlikkuse või hooletuse kohta. [ME 55]

3.   Liikmesriigid peavad tagama, et pädevatel üksustel esindusüksustel on õigus esitada esindushagisid, millega taotletakse meetmeid eesmärgiga kõrvaldada rikkumise kestev mõju. Kõnealuste meetmete taotlemise aluseks on lõplik otsus, sealhulgas lõike 2 punktis b osutatud lõplik ettekirjutus, milles tehakse kindlaks, et tava kujutab endast I lisas loetletud liidu õigusnormide rikkumist, mis kahjustab tarbijate huve. [ME 57]

4.   Ilma et see piiraks artikli 4 lõike 4 kohaldamist, peavad liikmesriigid tagama, et pädevatel üksustel oleks võimalik taotleda meetmeid, millega kõrvaldatakse rikkumise kestev mõju, ja lõikes 2 osutatud meetmeid ühe esindushagi raames. [ME 58]

Artikkel 5a

Kollektiivhagide register

1.     Liikmesriigid võivad esindushagide jaoks luua riikliku registri, mis on elektrooniliselt ja/või muul viisil kõigile huvitatud isikutele tasuta kättesaadav.

2.     Registreid avaldavad veebisaidid võimaldavad juurdepääsu igakülgsele ja objektiivsele teabele, mis käsitleb hüvitise saamise olemasolevaid meetodeid, sealhulgas kohtuväliseid meetodeide, ning pooleliolevaid esindushagisid.

3.     Riiklikud registrid ühendatakse omavahel. Kohaldatakse määruse (EL) 2017/2394 artiklit 35. [ME 59]

Artikkel 6

Kahju hüvitamise meetmed

1.   Artikli 5 lõike 3 kohaldamisel peavad liikmesriigid tagama, et pädevatel üksustel esindusüksustel oleks õigus esitada esindushagisid, milles taotletakse kahju hüvitamise ettekirjutust, millega nõutakse kauplejalt muu hulgas olenevalt asjaoludest hüvitist, parandustöid, asendamist, hinna alandamist, lepingu lõpetamist või tasutud hinna hüvitamist. Liikmesriik võib nõuda enne deklaratiivse otsuse tegemist või , aga ei pruugi nõuda enne kahju hüvitamise ettekirjutuse väljastamist asjaomaste üksiktarbijate mandaati. [ME 60]

Kui liikmesriik ei nõua esindushagiga ühinemiseks üksiktarbija mandaati, võimaldab see liikmesriik siiski nendel isikutel, kelle alaline elukoht ei ole liikmesriigis, kus hagi esitatakse, ühishagis osaleda, kui nad andsid oma otsese mandaadi ühishagis osalemise kohta kohaldatava tähtaja jooksul. [ME 61]

Pädev üksus esindusüksus peab esitama piisava kogu vajaliku teabe, mida nõutakse liikmesriigi õigusaktide kohaselt hagi põhjendamiseks, sealhulgas hagiga seotud tarbijate ning lahendatavate fakti- ja õigusküsimuste kirjelduse. [ME 62]

2.   Erandina lõikest 1 võivad liikmesriigid nõuetekohaselt põhjendatud juhtudel volitada kohut või haldusasutust väljastama kahju hüvitamise ettekirjutuse asemel deklaratiivse otsuse seoses kaupleja vastutusega I lisas loetletud liidu õigusnormide rikkumise tõttu kahju saanud tarbijate ees, kui asjaomastele tarbijatele tekitatud individuaalse kahju omaduste tõttu on hüvitise suuruse kindlaksmääramine keeruline. [ME 63]

3.   Lõiget 2 ei kohaldata järgmistel juhtudel:

a)

rikkumisest mõjutatud tarbijad on võimalik kindlaks teha ja nad on kannatanud sama tava tõttu ajavahemikku ja ostu arvestades võrreldavat kahju. Sellistel juhtudel ei ole asjaomastelt üksiktarbijatelt saadud mandaat hagi algatamise tingimus. Hüvitis suunatakse asjaomastele tarbijatele;

b)

tarbijad on kannatanud väikeses summas kahju ning hüvitise jaotamine nende vahel oleks ebaproportsionaalne meede. Sellistel juhtudel peab liikmesriik tagama, et üksiktarbijate mandaati ei nõuta. Hüvitist kasutatakse avalikes huvides, teenimaks tarbijate kollektiivseid huve. [ME 64]

4.   Lõigete Lõike 1, 2 ja 3 kohase lõpliku otsuse alusel saadud hüvitis ei piira muid hüvitise saamise õigusi, mis võivad asjaomastel tarbijatel olla liidu või liikmesriigi õigusaktide alusel. Selle sätte kohaldamisel järgitakse res judicata põhimõtet. [ME 65]

4a.     Kahju hüvitamise meetmete eesmärk on tagada asjaomastele tarbijatele kahju täielik hüvitamine. Kui pärast hüvitamist jääb alles vahendeid, mille kohta hagi ei esitatud, otsustab kohus, kes saab järgijäänud summa. Järgijäänud vahendeid ei tohi anda pädevale esindusüksusele ega kauplejale. [ME 66]

4b.     Karistuslikud kahjuhüvitised, mis viivad kantud kahju ülemäärase hüvitamiseni hageja poolt, on eriti keelatud. Näiteks massikahju olukorras kahjustada saanud tarbijatele antav hüvitis ei tohi ületada summat, mille kaupleja liikmesriigi või liidu kohaldatava õiguse kohaselt võlgneb, et katta tarbijate individuaalselt kantud tegelik kahju. [ME 67]

Artikkel 7

Rahastamine Esindushagi vastuvõetavus [ME 68]

1.   Artikli 6 lõikes 1 osutatud kahju hüvitamise ettekirjutust taotlev pädev üksus esindusüksus peab hagi menetlemise varases varaseimas etapis deklareerima oma esitama kohtule või haldusasutusele täieliku finantskokkuvõtte, milles on loetletud tema üldise tegevuse rahastamisallika kõik rahastamisallikad ja hagi jaoks kasutatava rahastamisallika kogu protsessi vältel kasutatavad rahastamisallikad, et näidata huvide konflikti puudumist . Ta peab näitama, et tal on piisavad vahendid asjaomaste tarbijate esindamiseks nende parimates huvides ja teise poole kulude tasumiseks kohtuasja kaotamise korral. [ME 69]

2.   Liikmesriigid peavad tagama, et juhtudel, kus esindushagi rahastaja on kolmas isik, oleks kolmandal isikul keelatud: Liikmesriigi kohus võib tunnistada esindushagi vastuvõetamatuks, kui ta teeb kindlaks, et rahastamine kolmanda isiku poolt võib: [ME 70]

a)

mõjutada pädeva üksuse esindusüksuse otsuseid seoses esindushagiga, sealhulgas kokkuleppeid esindushagi algatamist ja otsuseid kokkulepete kohta ; [ME 71]

b)

rahastada kollektiivhagi kostja vastu, kes on rahastaja konkurent, või kostja vastu, kellest rahastaja sõltub.

3.   Liikmesriigid peavad tagama, et kohtutel kohtud ja haldusasutustel oleks õigus hinnata haldusasutused hindavad lõikes 2 1 osutatud asjaolusid ja vastavalt sellele nõuda, et pädev üksus keelduks asjaomasest rahastamisest, ja vajaduse korral otsustada, et pädeval üksusel ei ole konkreetse juhtumi puhul hagemisõigust huvide konflikti puudumist ja lõikes 2 osutatud asjaolusid esindushagi vastuvõetavuse etapis ning hilisemas etapis kohtumenetluse ajal, kui asjaolud saavad alles siis teatavaks . [ME 72]

3a.     Liikmesriigid tagavad, et kohtul või haldusasutusel on õigus ilmselgelt alusetud juhtumid lõpetada menetluse võimalikult varajases etapis. [ME 73]

Artikkel 7a

Põhimõte „kaotaja maksab“

Liikmesriigid tagavad, et kollektiivhagi kaotanud pool hüvitab võitnud poole kantud õigusabikulud siseriiklikus õiguses sätestatud tingimustel. Kohus või haldusasutus ei mõista siiski kaotanud poolelt välja kulusid, mis on tehtud vajaduseta või on nõuet arvestades ebaproportsionaalsed. [ME 74]

Artikkel 8

Kokkulepped

1.   Liikmesriigid võivad ette näha, et pädev üksus esindusüksus ja kaupleja, kes on jõudnud selle kaupleja väidetavalt ebaseadusliku tava tõttu kahju saanud tarbijate hüvitise osas kokkuleppele, võivad ühiselt taotleda kohtult või haldusasutuselt selle heakskiitmist. Sellise taotluse peaks kohus või haldusasutus võtma vastu üksnes juhul, kui sama kaupleja ja sama tavaga seoses ei menetleta sama liikmesriigi kohtus või haldusasutuses muid esindushagisid. [ME 75]

2.   Liikmesriigid peavad tagama, et kohus või haldusasutus võivad esindushagi kontekstis igal ajal kutsuda pädevat üksust ja kostjat pärast nendega konsulteerimist üles jõudma seoses hüvitisega mõistliku ajavahemiku jooksul kokkuleppele.

3.   Liikmesriigid peavad tagama, et kohutul või haldusasutusel, kes väljastas artikli 6 lõikes 2 osutatud deklaratiivse otsuse, on õigus nõuda esindushagi pooltelt, et nad saavutaksid mõistliku aja jooksul kokkuleppeseoses tarbijatele ettenähtava hüvitisega kõnealuse lõpliku otsuse alusel.

4.   Lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud kokkulepete suhtes kohaldatakse kohtu või haldusasutuse kontrolli. Kohus või haldusasutus hindab kokkuleppe seaduslikkust ja õiglust, võttes arvesse kõigi asjaosaliste, sealhulgas asjaomaste tarbijate huve ja õigusi.

5.   Kui lõikes 2 osutatud kokkulepet ei saavutata ettenähtud tähtaja jooksul või saavutatud kokkulepet ei kiideta heaks, jätkab kohus või haldusasutus esindushagi menetlemist.

6.   Asjaomased üksiktarbijad peavad saama võimaluse nõustuda enda sidumisega lõigetes 1, 2 ja 3 osutatud kokkuleppega või sellest keelduda. Lõike 4 kohaselt heakskiidetud kokkuleppe alusel saadud hüvitis ei on kõigile pooltele siduv ega piira muid hüvitise saamise õigusi, mis võivad asjaomastel tarbijatel olla liidu või liikmesriigi õigusaktide alusel. [ME 76]

Artikkel 9

Teave esindushagide kohta

-1     Liikmesriigid tagavad, et esindusüksused:

a)

teavitavad tarbijaid liidu õiguse alusel antud õiguste väidetavast rikkumisest ja kavatsusest taotleda ettekirjutust või esitada kahju hüvitamise hagi;

b)

selgitavad asjaomastele tarbijatele juba eelnevalt võimalust hagiga ühineda, et tagada hagi jaoks vajalike dokumentide ja muu teabe säilitamine;

c)

kui see on asjakohane, annavad teavet edasiste sammude ja võimalike õiguslike tagajärgede kohta. [ME 77]

1.   Liikmesriigid Kui kokkuleppest või lõplikust otsusest saavad kasu tarbijad, kes ei pruugi sellest teadlikud olla, tagavad liikmesriigid , et kaotanud pool või mõlemad pooled kohus või haldusasutus nõuab, et rikkuv kaupleja teavitaks mõjutatud tarbijaid enda kulul lõplikest otsustest, millega nähakse ette artiklites 5 ja 6 osutatud meetmed, ja artiklis 8 osutatud heakskiidetud kokkulepetest juhtumi asjaoludega sobivaid viise kasutades ja sätestatud ajavahemiku jooksul, teavitades seahulgas vajaduse korral kõiki asjaomaseid tarbijaid individuaalselt . Liikmesriigid võivad sätestada , et teavitamiskohustust saab täita avalikult kättesaadava ja kergesti juurdepääsetava veebisaidi kaudu . [ME 78]

1a.     Kaotanud pool kannab tarbijate teavitamisega seotud kulud artiklis 7 sätestatud põhimõtte kohaselt. [ME 79]

2.   Lõikes 1 osutatud teave sisaldab arusaadavas keeles selgitust esindushagi reguleerimiseseme, selle õiguslike tagajärgede ja vajaduse korral selle kohta, milliseid samme peavad asjaomased tarbijad järgnevalt tegema. Teabe andmise üksikasjad ja ajakava määratakse kindlaks kokkuleppel kohtu või haldusasutusega. [ME 80]

2a.     Liikmesriigid tagavad, et avalikkusele tehakse teave eelseisvate, käimasolevate ja lõpetatud kollektiivhagide kohta kättesaadavaks juurdepääsetaval viisil, sealhulgas meedia kaudu ja internetis avalikul veebisaidil pärast seda, kui kohus on otsustanud, et hagi on vastuvõetav. [ME 81]

2b.     Liikmesriigid tagavad, et pädevate üksuste poolt esitatud teave nõuete kohta on faktipõhine ja selles võetakse arvesse nii tarbijate õigust teavet saada kui ka kostjate mainet puudutavaid õigusi ja õigust ärisaladusele. [ME 82]

Artikkel 10

Lõplike otsuste mõju

1.   Liikmesriigid tagavad, et haldusasutuse või kohtu lõplikus otsuses lõplikku otsust , sealhulgas artikli 5 lõike 2 punktis b osutatud lõplikus ettekirjutuses tuvastatud tarbijate kollektiivseid huve kahjustava lõplikku ettekirjutust peetakse tõendiks, millega kinnitatakse rikkumise olemasolu peetakse vaieldamatult tuvastatuks, mis toimepanemine või rikkumise puudumine , ning see on aluseks kõikidele muudele kahju hüvitamise hagidele nende riiklikes kohtutes sama kaupleja vastu samadel asjaoludel, tingimusel et sama rikkumise eest kahju ei hüvitata samadele tarbijatele kahekordselt . [ME 83]

2.   Liikmesriigid peavad tagama, et lõikes 1 osutatud lõplikku otsust, mille on teinud riiklik kohus või haldusasutus teises liikmesriigis, peetaks ümberlükatavaks eelduseks vähemalt tõendiks , et rikkumine on toimunud. [ME 84]

2a.     Liikmesriigid tagavad, et ühe liikmesriigi kohtu lõplikku otsust, millega kinnitatakse rikkumine või selle puudumine, käsitatakse muude hagide puhul, millega taotletakse teises liikmesriigis sama kaupleja vastu sama rikkumise eest õiguskaitset, vaidlustatava eeldusena. [ME 85]

3.   Liikmesriigid peavad tagama, et artikli 6 lõikes 2 osutatud lõplikku deklaratiivset otsust peetakse ümberlükatavaks eelduseks kaupleja vastutusele rikkumise tõttu kannatanud tarbijate ees Liikmesriike kutsutakse üles looma andmebaasi , mis on aluseks kõikidele muudele sisaldaks kõiki lõplikke otsuseid kahju hüvitamise hagidele nende riiklikes kohtutes sama kaupleja vastu sama rikkumise eest. Liikmesriigid tagavad, et selliseid hagide kohta, millest võiks kasu olla teiste kahju hüvitamise hagisid, mille tarbijad esitavad individuaalselt, on võimalik esitada kiir- või lihtsustatud menetluse korras meetmete puhul , ning jagama oma parimaid tavasid selles valdkonnas . [ME 86]

Artikkel 11

Aegumistähtaegade peatamine

Liikmesriigid tagavad kooskõlas siseriikliku õigusega , et artiklites 5 ja 6 osutatud esindushagi esitamine tähendab asjaomaste tarbijate üksikisikute kõikide hagide suhtes kohaldatava aegumistähtaja peatamist või katkestamist, kui vastavate õiguste suhtes kehtib liidu või liikmesriigi õigusaktide alusel aegumistähtaeg. [ME 87]

Artikkel 12

Menetluse otstarbekohasus

1.   Liikmesriigid võtavad vajalikud meetmed, et tagada artiklis 5 ja 6 osutatud esindushagide nõuetekohaselt otstarbekohane käsitlemine.

2.   Esindushagisid, millega taotletakse artikli 5 lõike 2 punktis a osutatud ajutise meetme vormis ettekirjutust, käsitletakse kiirmenetluse korras.

Artikkel 13

Tõendid

Liikmesriigid peavad tagama, et kui pädev üksus üks pool , kes on esitanud esindushagi oma seisukohtade põhjendamiseks piisavad mõistlikult kättesaadavad faktid ja piisavad tõendid, ning põhjaliku selgituse oma seisukohtade kaitsmiseks ning on märkinud, et täiendavad tõendid osutanud täiendavatele konkreetsetele ja selgetele tõenditele, mis on kostja teise poole käsutuses, seda taotleb, võib kohus või haldusasutus anda riiklike menetluseeskirjade kohaselt korralduse, et kostja peab esitama sellised tõendid need tõendid mõistlikult kättesaadavate faktide põhjal võimalikult piiratult sellele poolele esitataks , järgides liidu ja liikmesriigi kohaldatavaid konfidentsiaalsuse eeskirju. Korraldus peab olema asjaomase hagi suhtes asjakohane ja proportsionaalne ega tohi tekitada kahe poole vahel ebavõrdsust. [ME 88]

Liikmesriigid tagavad, et kohtud nõuavad tõendite avaldamist üksnes proportsionaalsel määral. Selleks et teha kindlaks, kas esindusüksuse taotletav avalikustamine on proportsionaalne, võtab kohus arvesse kõikide asjaomaste poolte õigustatud huve, nimelt seda, mil määral tugineb tõendite avaldamise taotlus olemasolevatel faktidel ja tõenditel, ning kas tõendid, mille avaldamist taotletakse, sisaldavad konfidentsiaalset teavet. [ME 89]

Liikmesriigid tagavad, et nende kohtutel on õigus nõuda teavet sisaldavate tõendite avaldamist, kui nad leiavad, et see on kahju hüvitamise hagi puhul asjakohane. [ME 90]

Artikkel 14

Karistused

1.   Liikmesriik peab sätestama eeskirjad karistuste kohta, mida kohaldatakse esindushagi raames väljastatud lõplike otsuste täitmata jätmise korral, ja võtab kõik vajalikud meetmed, et neid rakendatakse. Ettenähtud karistused peavad olema tõhusad, proportsionaalsed ja hoiatavad.

2.   Liikmesriigid peavad tagama, et karistusena võidakse muu hulgas määrata trahve. [ME 91]

3.   Trahvidest saadud tulu jaotamise üle otsustamisel peavad liikmesriigid võtma arvesse tarbijate kollektiivseid huve. Liikmesriigid võivad otsustada, et sellised tulud kantakse esindushagide rahastamiseks loodud fondi. [ME 92]

4.   Liikmesriigid teatavad lõikes 1 osutatud sätetest komisjonile hiljemalt … [direktiivi ülevõtmise kuupäev] ning samuti teatavad nad komisjonile viivitamatult sätete igast järgnevast muudatusest.

Artikkel 15

Pädevate üksuste esindusüksuste abistamine [ME 93]

1.   Liikmesriigid Liikmesriike julgustatakse kooskõlas artikliga 7 tagama, et pädevatel esindusüksustel on esindushagide jaoks piisavalt vahendeid. Nad peavad võtma vajalikke meetmeid, tagamaks õiguskaitse kättesaadavuse hõlbustamiseks ja tagavad , et esindushagidega seotud menetluskulud ei oleks pädevatele üksustele finantsiliseks takistuseks, et tõhusalt kasutada õigust taotleda artiklites 5 ja 6 osutatud meetmeid, nagu kohaldatavate kohtulõivude või haldustasude piiramine, neile vajaduse korral õigusabi võimaldamine või sel eesmärgil riiklikest vahenditest rahastamise võimaldamine. [ME 94]

1a.     Liikmesriigid annavad struktuuritoetust üksustele, mis tegutsevad käesoleva direktiivi kohaldamisalas pädevate üksustena. [ME 95]

2.   Liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed, tagamaks, et juhul kui pädevad üksused peavad teavitama asjaomaseid tarbijaid menetluses olevast esindushagist, võib kaupleja sellega seotud kulud hagi edukaks osutumise korral hüvitada.

3.   Liikmesriigid ja komisjon toetavad ja lihtsustavad pädevate üksuste koostööd ning nende parimate tavade ja kogemuste vahetamist ja levitamist seoses piiriüleste ja riigisiseste rikkumiste lahendamisega.

Artikkel 15a

Õiguslik esindamine ja tasud

Liikmesriigid tagavad, et juristide tasud ja nende arvutamise meetod ei tekita stiimulit sellise kohtuvaidluse algatamiseks, mis on kõikide poolte huvide seisukohast tarbetu. Eelkõige keelavad liikmesriigid tulemustasu. [ME 96]

Artikkel 16

Piiriülesed esindushagid

1.   Liikmesriigid peavad võtma vajalikud meetmed, tagamaks, et iga eelnevalt ühes liikmesriigis artikli 4 lõike 1 kohaselt määratud pädev üksus esindusüksus võib pöörduda teise liikmesriigi kohtutesse või haldusasutustesse, kui on esitatud kõnealuses artiklis osutatud avalikult kättesaadav nimekiri. Kohtud või haldusasutused aktsepteerivad seda nimekirja võivad pädeva üksuse esindusüksuse õigusliku staatuse tõendina läbi vaadata , aga see ei piira nende õigust kontrollida, kas pädeva üksuse esindusüksuse tegevuse laad õigustab konkreetsel juhul hagi esitamist. [ME 97]

2.   Liikmesriigid peavad tagama, et kui rikkumine mõjutab või tõenäoliselt mõjutab eri liikmesriikide tarbijaid, võivad liikmesriigi pädevale kohtule või haldusasutusele esindushagi esitada mitu pädevat üksust eri liikmesriikidest, tegutsedes ühiselt või esindatuna ühe pädeva üksuse poolt, et kaitsta eri liikmesriikidest pärit tarbijate kollektiivseid huve.

2a.     Liikmesriik, kus toimub kollektiivne õiguskaitse, võib nõuda mandaati tarbijatelt, kes on selle liikmesriigi residendid, ja mandaati üksiktarbijatelt, kes asuvad teises liikmesriigis, kui hagi on piiriülene. Sellisel juhul esitatakse kohtule või haldusasutusele ja kostjale hagi alguses koondnimekiri teiste liikmesriikide kõigist tarbijatest, kes on mandaadi andnud. [ME 98]

3.   Piiriüleste esindushagide võimaldamiseks ja piiramata muudele üksustele liikmesriigi õigusaktide alusel antud õigusi, peavad liikmesriigid edastama komisjonile eelnevalt määratud pädevate üksuste nimekirja. Liikmesriigid teatavad komisjonile nende pädevate üksuste nimed ja tegevuse laadi. Komisjon teeb kõnealuse teabe avalikkusele kättesaadavaks ja ajakohastab seda.

4.   Kui liikmesriigil või komisjonil või kauplejal tekib küsimusi seoses pädeva üksuse esindusüksuse vastavusega artikli 4 lõikes 1 sätestatud kriteeriumidele, siis uurib kõnealuse pädeva üksuse määranud liikmesriik neid küsimusi ja tühistab vajaduse korral määramise, kui üht või mitut kriteeriumi ei täideta. [ME 99]

Artikkel 16a

Avalik register

Liikmesriigid tagavad, et asjaomased riiklikud pädevad asutused loovad avalikkusele kättesaadava registri ebaseaduslike tegude kohta, mille kohta on käesoleva direktiivi sätete kohaselt välja antud ettekirjutused. [ME 100]

3. peatükk

Lõppsätted

Artikkel 17

Kehtetuks tunnistamine

Direktiiv 2009/22/EL tunnistatakse kehtetuks alates … [direktiivi ülevõtmise kuupäev], ilma et see piiraks artikli 20 lõike 2 kohaldamist.

Viiteid kehtetuks tunnistatud direktiivile käsitatakse viidetena käesolevale direktiivile kooskõlas II lisas esitatud vastavustabeliga.

Artikkel 18

Järelevalve ja hindamine

1.   Mitte varem kui viie aasta möödumisel käesoleva direktiivi kohaldamise kuupäevast hindab komisjon käesolevat direktiivi ja esitab aruande peamiste järelduste kohta Euroopa Parlamendile, nõukogule ning Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele. Hindamine viiakse läbi kooskõlas komisjoni parema õigusloome suunistega. Aruandes hindab komisjon eelkõige artiklis 2 ja I lisas määratletud käesoleva direktiivi kohaldamisala.

2.   Hiljemalt üks aasta pärast käesoleva direktiivi jõustumist hindab komisjon seda, kas lennu- ja rongireisijate õigusi käsitlevad eeskirjad pakuvad tarbijate õiguste kaitset tasemel, mis on võrreldav käesoleva direktiivi alusel sätestatud tasemega. Kui need seda pakuvad, kavatseb komisjon teha asjakohased ettepanekud, mis võivad eelkõige hõlmata I lisa punktides 10 ja 15 osutatud õigusaktide kõrvaldamist käesoleva direktiivi artiklis 2 määratletud kohaldamisalast. [ME 101]

3.   Liikmesriigid annavad komisjonile kord aastas ja esimest korda hiljemalt neli aastat pärast käesoleva direktiivi kohaldamiskuupäeva järgmist teavet, mis on vajalik lõikes 1 osutatud aruande ettevalmistamiseks:

a)

haldus- või kohtuasutustele käesoleva direktiivi kohaselt esitatud esindushagide arv;

b)

hagisid esitanud pädeva üksuse liik;

c)

esindushagide raames lahendatud rikkumise liik, esindushagide pooled ja esindushagidega seotud majandussektor;

d)

menetluste pikkus alates hagi algatamisest kuni artiklis 5 osutatud lõplike ettekirjutuste, artiklis 6 osutatud kahju hüvitamise ettekirjutuste või deklaratiivsete otsuste või artiklis 8 osutatud kokkuleppe lõpliku heakskiidu vastuvõtmiseni;

e)

esindushagide tulemused;

f)

artikli 15 lõikes 3 osutatud koostöö ja parimate tavade vahetamise mehhanismis osalevate pädevate üksuste arv.

Artikkel 18a

Läbivaatamisklausel

Ilma et see piiraks artikli 16 kohaldamist, hindab komisjon, kas piiriüleseid esindushagisid saaks kõige paremini lahendada liidu tasandil, luues kollektiivse õiguskaitse Euroopa Ombudsmani. Hiljemalt kolm aastat pärast käesoleva direktiivi jõustumist koostab komisjon sellekohase aruande ning esitab selle Euroopa Parlamendile ja nõukogule, lisades vajaduse korral asjakohase ettepaneku. [ME 102]

Artikkel 19

Ülevõtmine

1.   Liikmesriigid võtavad vastu käesoleva direktiivi järgimiseks vajalikud õigus- ja haldusnormid ja avaldavad need hiljemalt … [18 kuud pärast käesoleva direktiivi jõustumise kuupäeva]. Nad edastavad kõnealuste normide teksti viivitamata komisjonile.

Liikmesriigid kohaldavad kõnealuseid norme alates … [6 kuud pärast ülevõtmise tähtaega].

Kui liikmesriigid need normid vastu võtavad, lisavad nad nendesse või nende ametliku avaldamise korral nende juurde viite käesolevale direktiivile. Sellise viitamise viisi näevad ette liikmesriigid.

2.   Liikmesriigid edastavad komisjonile siseriiklike õigusnormide teksti, mille nad võtavad vastu käesoleva direktiiviga reguleeritavas valdkonnas.

Artikkel 20

Üleminekusätted

1.   Liikmesriigid peavad kohaldama käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud õigus- ja haldusnorme rikkumiste suhtes, mis algasid pärast … [käesoleva direktiivi kohaldamise kuupäev].

2.   Liikmesriigid peavad kohaldama direktiivi 2009/22/EÜ ülevõtmiseks vastu võetud õigus- ja haldusnorme rikkumiste suhtes, mis algasid enne … [käesoleva direktiivi kohaldamise kuupäev].

Artikkel 21

Jõustumine

Käesolev direktiiv jõustub kahekümnendal päeval pärast selle avaldamist Euroopa Liidu Teatajas.

Artikkel 22

Adressaadid

Käesolev direktiiv on adresseeritud liikmesriikidele.

…,

Euroopa Parlamendi nimel

president

Nõukogu nimel

eesistuja


(1)  ELT C 440, 6.12.2018, lk 66.

(2)  ELT C 461, 21.12.2018, lk 232.

(3)  Euroopa Parlamendi 26. märtsi 2019. aasta seisukoht.

(4)  ELT L 110, 1.5.2009, lk 30.

(5)  ELT L 345, 27.12.2017.

(6)  ELT C 369, 17.12.2011, lk 14.

I LISA

ARTIKLI 2 LÕIKES 1 OSUTATUD LIIDU ÕIGUSNORMIDE LOETELU

1)

Nõukogu 25. juuli 1985. aasta direktiiv 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 210, 7.8.1985, lk 29(1).

2)

Nõukogu 5. aprilli 1993. aasta direktiiv 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes (EÜT L 95, 21.4.1993, lk 29).

3)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 1998. aasta direktiiv 98/6/EÜ tarbijakaitse kohta tarbijatele pakutavate toodete hindade avaldamisel (EÜT L 80, 18.3.1998, lk 27).

4)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. mai 1999. aasta direktiiv 1999/44/EÜ tarbekaupade müügi ja nendega seotud garantiide teatavate aspektide kohta (EÜT L 171, 7.7.1999, lk 12).

5)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2000. aasta direktiiv 2000/31/EÜ infoühiskonna teenuste teatavate õiguslike aspektide, eriti elektroonilise kaubanduse kohta siseturul (direktiiv elektroonilise kaubanduse kohta) (EÜT L 178, 17.7.2000, lk 1).

6)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 6. novembri 2001. aasta direktiiv 2001/83/EÜ inimtervishoius kasutatavaid ravimeid käsitlevate ühenduse eeskirjade kohta (EÜT L 311, 28.11.2001, lk 67): artiklid 86–100.

7)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. märtsi 2002. aasta direktiiv 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul (universaalteenuse direktiiv) (EÜT L 108, 24.4.2002, lk 51).

8)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. juuli 2002. aasta direktiiv 2002/58/EÜ, milles käsitletakse isikuandmete töötlemist ja eraelu puutumatuse kaitset elektroonilise side sektoris (eraelu puutumatust ja elektroonilist sidet käsitlev direktiiv) (EÜT L 201, 31.7.2002, lk 37): artikkel 13.

9)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. septembri 2002. aasta direktiiv 2002/65/EÜ, milles käsitletakse tarbijale suunatud finantsteenuste kaugturustust (EÜT L 271, 9.10.2002, lk 16).

10)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. veebruari 2004. aasta määrus (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta ning tunnistatakse kehtetuks määrus (EMÜ) nr 295/91 (ELT L 46, 17.2.2004, lk 1).

11)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. mai 2005. aasta direktiiv 2005/29/EÜ, mis käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul (ELT L 149, 11.6.2005, lk 22).

12)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 5. juuli 2006. aasta määrus (EÜ) nr 1107/2006 puudega ja liikumispuudega isikute õiguste kohta lennureisi puhul (ELT L 204, 26.7.2006, lk 1).

13)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/114/EÜ eksitava ja võrdleva reklaami kohta (ELT L 376, 27.12.2006, lk 21): artikkel 1, artikli 2 punkt c ja artiklid 4 kuni 8.

14)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ, teenuste kohta siseturul (ELT L 376, 27.12.2006, lk 36).

15)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2007. aasta määrus (EÜ) nr 1371/2007 rongireisijate õiguste ja kohustuste kohta (ELT L 315, 3.12.2007, lk 14).

16)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2008. aasta direktiiv 2008/48/EÜ, mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ (ELT L 133, 22.5.2008, lk 66).

17)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. septembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1008/2008 ühenduses lennuteenuste osutamist käsitlevate ühiseeskirjade kohta (ELT L 293, 31.10.2008, lk 3): artiklid 22, 23 ja 24.

18)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. detsembri 2008. aasta määrus (EÜ) nr 1272/2008, mis käsitleb ainete ja segude klassifitseerimist, märgistamist ja pakendamist ning millega muudetakse direktiive 67/548/EMÜ ja 1999/45/EÜ ja tunnistatakse need kehtetuks ning muudetakse määrust (EÜ) nr 1907/2006 (ELT L 353, 31.12.2008, lk 1).

19)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. jaanuari 2009. aasta direktiiv 2008/122/EÜ tarbijate kaitse kohta seoses osaajalise kasutamise õiguse, pikaajalise puhkusetoote, edasimüügi ja vahetuslepingute teatavate aspektidega (ELT L 33, 3.2.2009, lk 10).

20)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/72/EÜ, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/54/EÜ (ELT L 211, 14.8.2009, lk 55).

21)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/73/EÜ, mis käsitleb maagaasi siseturu ühiseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/55/EÜ (ELT L 211, 14.8.2009, lk 94).

22)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta direktiiv 2009/65/EÜ vabalt võõrandatavatesse väärtpaberitesse ühiseks investeeringuks loodud ettevõtjaid (eurofondid) käsitlevate õigus- ja haldusnormide kooskõlastamise kohta (ELT L 302, 17.11.2009, lk 32).

23)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 924/2009 piiriüleste maksete kohta ühenduses ja millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 2560/2001 (ELT L 266, 9.10.2009, lk 11).

24)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. septembri 2009. aasta direktiiv 2009/110/EÜ, mis käsitleb e-raha asutuste asutamist ja tegevust ning usaldatavusnormatiivide täitmise järelevalvet ning millega muudetakse direktiive 2005/60/EÜ ja 2006/48/EÜ ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2000/46/EÜ (ELT L 267, 10.10.2009, lk 7).

25)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. oktoobri 2009. aasta direktiiv 2009/125/EÜ, mis käsitleb raamistiku kehtestamist energiamõjuga toodete ökodisaini nõuete sätestamiseks (ELT L 285, 31.10.2009, lk 10).

26)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 1222/2009 rehvide kütusesäästlikkuse ja muude oluliste parameetrite märgistamise kohta (ELT L 342, 22.12.2009, lk 46).

27)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta direktiiv 2009/138/EÜ kindlustus- ja edasikindlustustegevuse alustamise ja jätkamise kohta (Solventsus II) (ELT L 335, 17.12.2009, lk 1): artiklid 183, 184, 185 ja 186.

28)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. märtsi 2010. aasta direktiiv 2010/13/EL audiovisuaalmeedia teenuste osutamist käsitlevate liikmesriikide teatavate õigus- ja haldusnormide koordineerimise kohta (audiovisuaalmeedia teenuste direktiiv) (ELT L 95, 15.4.2010, lk 1): artiklid 9, 10, 11 ja artiklid 19–26.

29)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 19. mai 2010. aasta direktiiv 2010/31/EL hoonete energiatõhususe kohta (ELT L 153, 18.6.2010, lk 13).

30)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2009. aasta määrus (EÜ) nr 66/2010 ELi ökomärgise kohta (ELT L 27, 30.1.2010, lk 1).

31)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. aasta määrus (EL) nr 1177/2010, mis käsitleb meritsi ja siseveeteedel reisijate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 334, 17.12.2010, lk 1).

32)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 181/2011, mis käsitleb bussisõitjate õigusi ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 (ELT L 55, 28.2.2011, lk 1).

33)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 9. märtsi 2011. aasta direktiiv 2011/24/EL patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius (ELT L 88, 4.4.2011, lk 45).

34)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 8. juuni 2011. aasta direktiiv 2011/61/EL alternatiivsete investeerimisfondide valitsejate kohta, millega muudetakse direktiive 2003/41/EÜ ja 2009/65/EÜ ning määruseid (EÜ) nr 1060/2009 ja (EL) nr 1095/2010 (ELT L 174, 1.7.2011, lk 1).

35)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta direktiiv 2011/83/EL tarbija õiguste kohta, millega muudetakse nõukogu direktiivi 93/13/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 1999/44/EÜ ja millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 85/577/EMÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 97/7/EÜ (ELT L 304, 22.11.2011, lk 64).

36)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrus (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (ELT L 304, 22.11.2011, lk 18).

37)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. märtsi 2012. aasta määrus (EL) nr 260/2012, millega kehtestatakse eurodes tehtavatele kreedit- ja otsekorraldustele tehnilised ja ärilised nõuded ning muudetakse määrust (EÜ) nr 924/2009 (ELT L 94, 30.3.2012, lk 22).

38)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuni 2012. aasta määrus (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT L 172, 30.6.2012, lk 10).

39)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta direktiiv 2012/27/EL, milles käsitletakse energiatõhusust, muudetakse direktiive 2009/125/EÜ ja 2010/30/EL ning tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2004/8/EÜ ja 2006/32/EÜ (ELT L 315, 14.11.2012, lk 1).

40)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta direktiiv 2013/11/EL tarbijavaidluste kohtuvälise lahendamise kohta (ELT L 165, 18.6.2013, lk 63): artikkel 13.

41)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 21. mai 2013. aasta määrus (EL) nr 524/2013 tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise kohta (tarbijavaidluste internetipõhise lahendamise määrus) (ELT L 165, 18.6.2013, lk 1): artikkel 14.

42)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrus (EL) nr 345/2013 Euroopa riskikapitalifondide kohta (ELT L 115, 25.4.2013, lk 1).

43)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 17. aprilli 2013. aasta määrus (EL) nr 346/2013 Euroopa sotsiaalettevõtlusfondide kohta (ELT L 115, 25.4.2013, lk 18).

44)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28.2.2014, lk 34): artiklid 10, 11, 13, 14, 15, 16, 17, 18, 21, 22, 23, peatükk 10 ning lisad I ja II.

45)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 15. mai 2014. aasta direktiiv 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (ELT L 173, 12.6.2014, lk 349).

46)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. juuli 2014. aasta direktiiv 2014/92/EL maksekontoga seotud tasude võrreldavuse, maksekonto vahetamise ja põhimaksekontole juurdepääsu kohta (ELT L 257, 28.8.2014, lk 214): artiklid 3–18 ja artikli 20 lõige 2.

47)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2302, mis käsitleb pakettreise ja seotud reisikorraldusteenuseid ning millega muudetakse määrust (EÜ) nr 2006/2004 ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2011/83/EL ning tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 90/314/EMÜ (ELT L 326, 11.12.2015, lk 1).

48)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. novembri 2014. aasta määrus (EL) nr 1286/2014, mis käsitleb kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste investeerimistoodete põhiteabedokumente (ELT L 352, 9.12.2014, lk 1).

49)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 29. aprilli 2015. aasta määrus (EL) 2015/760 Euroopa pikaajaliste investeerimisfondide kohta (ELT L 123, 19.5.2015, lk 98).

50)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta direktiiv (EL) 2015/2366 makseteenuste kohta siseturul, direktiivide 2002/65/EÜ, 2009/110/EÜ ning 2013/36/EL ja määruse (EL) nr 1093/2010 muutmise ning direktiivi 2007/64/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (ELT L 337, 23.12.2015, lk 35).

51)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. novembri 2015. aasta määrus (EL) 2015/2120, millega nähakse ette avatud internetiühendust käsitlevad meetmed ning millega muudetakse direktiivi 2002/22/EÜ universaalteenuse ning kasutajate õiguste kohta elektrooniliste sidevõrkude ja -teenuste puhul ning määrust (EL) nr 531/2012, mis käsitleb rändlust üldkasutatavates mobiilsidevõrkudes liidu piires (ELT L 310, 26.11.2015, lk 1).

52)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 20. jaanuari 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/97, mis käsitleb kindlustustoodete turustamist (uuesti sõnastatud) (ELT L 26, 2.2.2016, lk 19).

53)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016. aasta määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) (ELT L 119, 4.5.2016, lk 1).

54)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. detsembri 2016. aasta direktiiv (EL) 2016/2341 tööandja kogumispensioni asutuste tegevuse ja järelevalve kohta (ELT L 354, 23.12.2016, lk 37).

55)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1128 võrgusisuteenuste piiriülese kaasaskantavuse kohta siseturul (ELT L 168, 30.6.2017, lk 1).

56)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1129, mis käsitleb väärtpaberite avalikul pakkumisel või reguleeritud turul kauplemisele võtmisel avaldatavat prospekti ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2003/71/EÜ (ELT L 168, 30.6.2017, lk 12).

57)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2017. aasta määrus (EL) 2017/1131 rahaturufondide kohta (ELT L 169, 30.6.2017, lk 8).

58)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 4. juuli 2017. aasta määrus (EL) 2017/1369, millega kehtestatakse energiamärgistuse raamistik ning tunnistatakse kehtetuks direktiiv 2010/30/EL (ELT L 198, 28.7.2017, lk 1).

59)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. veebruari 2018. aasta määrus (EL) 2018/302, mis käsitleb siseturul toimuvat põhjendamatut asukohapõhist tõkestust ja muul viisil diskrimineerimist kliendi kodakondsuse, elukoha või asukoha alusel ning millega muudetakse määrusi (EÜ) nr 2006/2004 ja (EL) 2017/2394 ning direktiivi 2009/22/EÜ (ELT L 60, 2.3.2018, lk 1).

59a)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 3. detsembri 2001. aasta direktiiv 2001/95/EÜ üldise tooteohutuse kohta (EÜT L 11, 15.1.2002, lk 4). [ME 103]

59b)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/35/EL teatavates pingevahemikes kasutatavate elektriseadmete turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 96, 29.3.2014, lk 357). [ME 104]

59c)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 28. jaanuari 2002. aasta määrus (EÜ) nr 178/2002, millega sätestatakse toidualaste õigusnormide üldised põhimõtted ja nõuded, asutatakse Euroopa Toiduohutusamet ja kehtestatakse toidu ohutusega seotud menetlused (ELT L 31, 1.2.2002, lk 1). [ME 105]

59d)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26. veebruari 2014. aasta direktiiv 2014/31/EL mitteautomaatkaalude turul kättesaadavaks tegemist käsitlevate liikmesriikide õigusaktide ühtlustamise kohta (ELT L 96, 29.3.2014, lk 107). [ME 106]

59e)

Nõukogu 21. juuni 1989. aasta määrus (EMÜ) nr 2136/89, milles sätestatakse sardiinikonservide ühised turustusnormid ning sardiinikonservide ja sardiinikonservilaadsete toodete müüginimetused. [ME 107]

59f)

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 13. juuli 2009. aasta määrus (EÜ) nr 715/2009 maagaasi ülekandevõrkudele juurdepääsu tingimuste kohta ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus (EÜ) nr 1775/2005. [ME 108]


(1)  Kõnealust direktiivi muudeti Euroopa Parlamendi ja nõukogu 10. mai 1999. aasta direktiiviga 1999/34/EÜ, millega muudetakse nõukogu direktiivi 85/374/EMÜ liikmesriikide tootevastutust käsitlevate õigus- ja haldusnormide ühtlustamise kohta (EÜT L 141, 4.6.1999, lk 20).

II LISA

VASTAVUSTABEL

Direktiiv 2009/22/EÜ

Käesolev direktiiv

Artikli 1 lõige 1

Artikli 1 lõige 1

Artikli 1 lõige 2

Artikli 2 lõige 1

Artikli 2 lõige 2

Artikkel 3

Artikli 2 lõige 1

Artikli 5 lõige 1

Artikli 2 lõike 1 punkt a

Artikli 5 lõike 2 punktid a ja b

Artikkel 12

Artikli 5 lõike 2 teine lõik

Artikli 2 lõike 1 punkt b

Artikli 5 lõige 3

Artikkel 9

Artikli 2 lõike 1 punkt c

Artikkel 14

Artikli 2 lõige 2

Artikli 2 lõige 3

Artikkel 3

Artikli 4 lõiked 1–3

Artikli 4 lõige 4

Artikli 4 lõige 5

Artikli 5 lõige 4

Artikkel 6

Artikkel 7

Artikkel 8

Artikkel 10

Artikkel 11

Artikkel 13

Artikkel 15

Artikkel 4

Artikkel 16

Artikkel 5

Artikkel 6

Artikkel 18

Artikkel 7

Artikli 1 lõige 2

Artikkel 8

Artikkel 19

Artikkel 9

Artikkel 17

Artikkel 20

Artikkel 10

Artikkel 21

Artikkel 11

Artikkel 22


Top