Scegli le funzioni sperimentali da provare

Questo documento è un estratto del sito web EUR-Lex.

Documento 52018IP0513

    Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2018. aasta resolutsioon ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta (2018/2097(INI))

    ELT C 388, 13.11.2020, pagg. 84–90 (BG, ES, CS, DA, DE, ET, EL, EN, FR, HR, IT, LV, LT, HU, MT, NL, PL, PT, RO, SK, SL, FI, SV)

    13.11.2020   

    ET

    Euroopa Liidu Teataja

    C 388/84


    P8_TA(2018)0513

    Ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruanne

    Euroopa Parlamendi 12. detsembri 2018. aasta resolutsioon ühise välis- ja julgeolekupoliitika rakendamise aastaaruande kohta (2018/2097(INI))

    (2020/C 388/08)

    Euroopa Parlament,

    võttes arvesse nõukogu aastaaruannet Euroopa Parlamendile ühise välis- ja julgeolekupoliitika kohta,

    võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artikleid 21 ja 36,

    võttes arvesse Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni põhikirja,

    võttes arvesse 1975. aasta Helsingi lõppakti, mille avaldas Euroopa Julgeoleku- ja Koostöökonverents (OSCE),

    võttes arvesse Põhja-Atlandi lepingut,

    võttes arvesse ELi ja NATO koostööd käsitlevat 10. juuli 2018. aasta juuli ühisdeklaratsiooni,

    võttes arvesse komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja deklaratsiooni poliitilise vastutuse kohta (1),

    võttes arvesse Euroopa Liidu 2016. aasta üldist välis- ja julgeolekupoliitika strateegiat,

    võttes arvesse komisjoni ja liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja 7. juuni 2017. aasta ühisteatist „Vastupanuvõime strateegiline käsitlus ELi välistegevuses“ (JOIN(2017)0021),

    võttes arvesse kodukorra artiklit 52,

    võttes arvesse väliskomisjoni raportit (A8-0392/2018),

    A.

    arvestades, et ELi julgeolekukeskkond on praegu muutlikum, ettearvamatum, keerukam ja ebamäärasem kui kunagi varem pärast külma sõda, sest vastamisi seistakse riikidevaheliste konfliktide, loodusõnnetuste, terrorismi, läbikukkunud riikide, küberrünnete ja hübriidsõjaga; arvestades, et ELi praegusest poliitikast ei pruugi enam stabiilse ja jõuka naabruskonna edendamiseks piisata; arvestades, et ELil on järjest suurem vastutus oma julgeoleku kindlustamise eest ning ta peab seejuures kaitsma ka oma huve ja väärtusi;

    B.

    arvestades, et ELi välistegevusel on otsene mõju kodanike elule nii Euroopa Liidus kui ka väljaspool, seda nii liidu piirides kui ka piiride taga rahu, majanduskoostöö, julgeoleku ja stabiilsuse toetamisel kui ka kriisiennetusel, negatiivse ülekanduva mõju vältimiseks kriiside ohjamisel või konfliktidele rahumeelse lahenduse leidmisele kaasaaitamisel;

    C.

    arvestades, et ELi elanikkond väheneb ja ennustatakse, et 2050. aastaks moodustab see maailma elanikkonnast vaid 5 % (1960. aastal oli osakaal 13 %);

    D.

    arvestades, et 2050. aastaks moodustab enam kui poole maailma elanikkonna kasvust Aafrika elanikkonna kasv, mille arvele peaks maailma lisanduvast 2,4 miljardist inimesest jääma eeldatavasti 1,3 miljardit; arvestades, et selline kasvu koondumine mõnesse vaeseimasse riiki toob kaasa hulgaliselt uusi probleeme, kui nendega praegu ei tegeleta, ning need mõjutavad nii neid riike endid kui ka ELi;

    E.

    arvestades, et 2050. aastaks võivad Hiina, Ameerika Ühendriigid ja India eeldatavasti olla maailma juhtivad majandusjõud ning poliitilises mõttes veelgi suuremad jõud, samal ajal kui toimub majandusliku ja poliitilise kaalu pikaajaline ümberjaotamine, kusjuures ükski maailma suurimatest majandustest ei ole ELi liikmesriik ning seetõttu seisab EL silmitsi põhjalikult muutunud ülemaailmse tasakaaluga, mis nõuab olemasolevate ülemaailmsete juhtimisorganisatsioonide tõhustamiseks rohkem jõupingutusi;

    F.

    arvestades, et uut maailmakorda iseloomustab üha rohkem asümmeetria, sest viimasel kümnendil on oma mõju laiendanud paljud valitsusvälised osalejad, alates inimõigusi, õiglast kaubandust ja loodusvarade säästvat majandamist edendavatest vabaühendustest kuni valitsuse poliitikat mõjutavate rahvusvaheliste korporatsioonideni ja demokraatlikku muutust nõudvate sotsiaalmeedia aktivistideni; arvestades, et rahvusvahelised organiseeritud kuritegevuse rühmitused ja terroriorganisatsioonid üritavad demokraatlikke põhimõtteid õõnestada; arvestades sellegipoolest, et mitmepoolsust, millega Euroopa on tugevasti seotud, seatakse üha rohkem kahtluse alla, kuid ükski esiletõusev riik ega valitsusväline osaleja ei suuda panna kehtima vaieldamatut maailmavaadet;

    G.

    arvestades, et üleilmastumine on suurendanud omavahelist seotust, nii et Pekingis või Washingtonis vastu võetud otsused mõjutavad otseselt meie elu; arvestades, et samal ajal tähendab omavaheline seotus seda, et üleilmne avalik arvamus on muutunud teadlikuks sellest, et rahvusvahelistele probleemidele on vaja rahvusvahelisi lahendusi ja ülemaailmse juhtimise parandamiseks on vaja mitmepoolseid organisatsioone;

    H.

    arvestades, et peaaegu neljandik maailma elanikkonnast elab ebakindlates riikides või ühiskondades; arvestades, et need on üha enam sotsiaal-majandusliku ebavõrdsuse kasvulavadeks, mis panevad koos kliimamuutustega stabiilsuse, demokraatia ja rahu otseselt proovile;

    I.

    arvestades, et ELi püüdlust saavutada üleilmne juhtpositsioon ja mõjujõud on õõnestanud finantskriis, viis, kuidas EL haldab enneolematut rände- ja pagulaskriisi, kasvav euroskepsis, kriiside kasv meie lähiümbruses, järjepidevuse puudumine välispoliitika, Euroopa avaliku arvamuse kasvav skeptitsism väljaspool liitu oma jõu näitamise suhtes ja ELi strateegilise autonoomia tõhusa strateegia puudumine, mis on viinud selleni, et sündmustele pigem reageeritakse, selle asemel et neid kujundada; arvestades, et EL jääb sellegipoolest regulatiivsete standardite valdkonnas üleilmseks liidriks;

    J.

    arvestades, et mõned lääne demokraatlikud riigid on muutunud kaitsetumaks, protektsionistlikumaks ja sissepoole pööratumaks ning muutvad äärmuslikumaks ajal, mil ainus tõhus viis üleilmsetele probleemidele reageerimiseks on mitmepoolne koostöö; arvestades, et sellised jõud nagu Hiina või Venemaa üritavad seda tühimikku täita ja püüavad rahvusvahelisel õigusel põhinevast olemasolevast ülemaailmsest juhtimisest selle omaksvõtmise asemel hoopis taanduda; arvestades, et nimetatud riigid käsitlevad erinevalt arengukoostööd, mis ei ole õigusriigi täiustamise või muude demokraatlike reformidega seotud;

    K.

    arvestades, et Iraaniga kokku lepitud ühine laiaulatuslik tegevuskava on märkimisväärne mitmepoolne saavutus teel stabiilse ja rahuliku Lähis-Ida poole; arvestades, et president Trumpi otsus taganeda ühisest laiaulatuslikust tegevuskavast ja kehtestada Iraaniga seaduslikku äri tegevatele Euroopa ettevõtjatele sekundaarsed sanktsioonid on ülimalt kahetsusväärne ja kahjustab Euroopa majanduse suveräänsust, tuues seejuures esile ELi problemaatilise sõltuvuse dollariga kauplemise süsteemist; arvestades, et EL ja liikmesriigid on kinnitanud oma pühendumust ühisele laiaulatuslikule tegevuskavale ja on võtnud meetmeid Euroopa õiguspäraste majandushuvide kaitsmiseks;

    L.

    arvestades, et ISIS, Al-Qaeda ja teised rahvusvahelised terroriorganisatsioonid kujutavad endast jätkuvalt suurt ohtu Euroopale ja maailma rahvastele;

    M.

    arvestades, et Euroopa julgeolek tugineb ühise strateegilise autonoomia saavutamise eesmärgile, mida on rõhutatud liidu üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias; arvestades, et sihikindlat, usaldusväärset ja tulemuslikku ühist välispoliitikat tuleb toetada piisavate rahaliste ressursside ja vahenditega ning see peab põhinema liikmesriikide ühtsel, õigeaegsel ja järjepideval käsitlusviisil;

    1.

    rõhutab, et Euroopa Liit peab oma saatuse enda kätte võtma; on arvamusel, et EL peaks edendama rahvusvahelistes suhetes oma rolli tõelise suveräänse poliitilise ja majandusliku jõuna, mis aitab lahendada üleilmseid konflikte ja kujundab ülemaailmset juhtimist; rõhutab seetõttu, et meie ühiste huvide ning meie põhimõtete ja väärtuste edendamiseks on vaja tõeliselt ühist Euroopa välis- ja julgeolekupoliitikat, mis põhineb strateegilisel autonoomial ja selle integreerimisel, sealhulgas suutlikkuse mõistes ka tööstuse ja toimingute valdkonnas;

    2.

    on veendunud, et ükski ELi liikmesriik ei suuda praeguste üleilmsete probleemidega üksi toime tulla; usub, et ELi liikmesriigid suudavad oma jõude ühendades avaldada maailmaareenil mõju, mida neil ilma selleta ei ole; on veendunud, et 28 liikmesriigil, kes töötavad ühiselt ühtsete ja ühtlustatud seisukohtade saavutamise nimel ja kes esindavad kokku 500 miljonit kodanikku, on rahvusvahelistel läbirääkimistel inimõiguste ja vastutuse edendamisel ning rahvusvaheliste normide ja poliitiliste, demokraatlike, keskkonna-, sotsiaal- ning majandusstandardite kehtestamisel rohkem kaalu; usub ka, et ELi sotsiaalse mudeli kaitse all võib üleilmastumine olla ELi kodanike jaoks võimalus, mitte oht – võimalus, millest Euroopa ja riikide juhid peavad selgelt ja positiivselt teavitama;

    3.

    peab kahetsusväärseks asjaolu, et liikmesriigid seavad tihti esmatähtsaks oma riigi huvid, hoolimata võimalikest tagajärgedest Euroopa tasandil, ja õõnestavad sellega ELi ühtsust, järjepidevust ja tulemuslikkust ning selle tagajärjel tema kui üleilmse tegutseja usaldusväärsust; nõuab ELi ja liikmesriikide kohustuste paremat jaotamist, rohkem solidaarsust ja tõhusamat kooskõlastamist nende vahel; tuletab meelde, et liidu välispoliitika suunad peaksid olema sidusad omavahel ja teiste välismõõdet omavate poliitikameetmetega ning need tuleks rahvusvaheliste partneritega kooskõlastada; usub, et liikmesriikide koostöö on meie demokraatia, ühiste väärtuste, vabaduse ning sotsiaalsete ja keskkonnastandardite kaitsmiseks hädavajalik; rõhutab vajadust laiendada liikmesriikide, partnerriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide koostööd;

    4.

    tuletab meelde, et võttes 28 liikmesriiki tervikuna, on EL oma enam kui poole miljardi inimesega maailma suurim majandus ja euro on tähtsuselt teine reservvaluuta; rõhutab, et ELi institutsioonide ja iga liikmesriigi ühiste maksete põhjal on EL ka maailma juhtiv arenguabi rahastaja;

    5.

    rõhutab, et Euroopa välissuhete käsitlusviisi saab iseloomustada järgmiselt:

    universaalsete väärtuste (nt rahu, demokraatia, võrdsus, õigusriik ning inimõiguste ja põhivabaduste, sealhulgas vähemuste õiguste austamine) edendamine ja kaitsmine;

    mitmepoolsuse ja õigusriigile tugineva rahvusvahelise õiguse edendamine ÜRO süsteemi ja piirkondlike organisatsioonide (nagu Euroopa Julgeoleku- ja Koostööorganisatsioon) toel;

    rõhk konfliktide ennetamisel ja ohjamisel, nende vahendamisel, rahumeelsel lahendamisel, rahu kindlustamisel ja institutsioonide ülesehitamisel;

    kestliku arengu, abi ja majanduskoostöö, õiglase kaubanduse, kliimasõbralike lepingute ning alternatiivsete energiaallikate edendamine;

    6.

    rõhutab, et EL peaks jääma truuks oma demokraatia, inimõiguste ja õigusriigi põhimõtetele, mis on sätestatud aluslepingutes; rõhutab, et on vaja hinnata, kas nende põhimõtete edendamine kolmandates riikides on olnud edukas, ja hinnata edasise täiustamise võimalusi; rõhutab, et ELi kui nende põhimõtete edendaja mainet saab hoida ainult siis, kui ta tagab, et neid põhimõtteid kaitstakse ja järgitakse kõigis tema liikmesriikides;

    7.

    soovitab ka kaaluda põhimõtet „vähema eest vähem“ nende riikide puhul, kelle tegevus seoses juhtimise, demokraatia ja inimõigustega liigub vastupidises suunas; on seisukohal, et kui leiab aset demokraatlike standardite ja inimõiguste rikkumine, peaks EL kasutama tõhusamalt oma välispoliitilisi vahendeid, sealhulgas kaubandus- ja arengupoliitika vahendeid, nagu kahepoolsed lepingud kolmandate riikidega, tagades eelkõige selle, et ühtegi lepingut ei ratifitseerita enne, kui inimõiguste võrdlusnäitajad on täidetud; kutsub ELi ja liikmesriike üles võtma vastu selgitamatu jõukuse vastase korra, et võidelda korruptsiooni vastu kolmandates riikides; tuletab meelde, et majanduslikud sanktsioonid on survediplomaatia tõhus vahend; märgib, et mõnel juhul ei järgita ELi tasandil Euroopa Parlamendi võetud välispoliitilisi seisukohti, ning nõuab nõukogult ja Euroopa välisteenistuselt, et neid võetaks rohkem arvesse;

    8.

    kutsub Euroopa välisteenistust, komisjoni, nõukogu ja igat liikmesriiki üles tegutsema strateegiliselt, järgides integreeritud lähenemisviisi, ja kasutama kõiki nende käsutuses olevaid vahendeid, sh kaubandust, arendustegevust, diplomaatilisi, ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) tsiviil- ja sõjalisi vahendeid, samuti strateegilist teavitamist ja avalikku diplomaatiat maailmas ELi geopoliitilise mõju ja selle üldise kuvandi tugevdamiseks ja huvide kaitsmiseks, sealhulgas parandades ELi majanduslikku sõltumatust ja strateegilist autonoomiat; rõhutab keskkonna-, kultuuri-, teadus- ja muude n-ö alternatiivdiplomaatia vormide täiendavat rolli;

    9.

    nõuab, et järgmises mitmeaastases finantsraamistikus (2021–2027) eraldataks ELi välistegevusele piisavad rahalised vahended ja et EL keskendaks oma vahendid strateegilistele prioriteetidele; tuletab meelde ELi välisrahastamisvahendite olulist osa ELi välispoliitiliste huvide edendamisel; rõhutab välisrahastamisvahendite sidususe, tulemuslikkuse, reageerimissuutlikkuse ja paindlikkuse tugevdamise tähtsust; toonitab vajadust kaasata Euroopa Parlament asjakohasel viisil vahendite järelevalvesse ja strateegilisse juhtimisse; on arvamusel, et ELi naaberriikide ja kaugemate riikide kasvavad probleemid nõuavad suuremaid assigneeringuid välistegevusele ning ÜJKP tsiviilmissioonide märkimisväärsele tugevdamisele;

    10.

    kutsub Euroopa välisteenistust üles arendama ELi seisukohti jagavate riikidega probleemipõhiseid koalitsioone, et toetada ja edendada reeglitel põhinevat rahvusvahelist korda, mitmepoolsust ning vaba ja õiglast kaubandust ning leida üleilmsetele probleemidele, sealhulgas jõudude tasakaalu muutumisele ühiseid lahendusi; kutsub Euroopa välisteenistust üles tegema esilekerkivate jõududega koostööd üleilmsete avalike hüvede (sh rahu ja turvalisus) tagamisel, sealhulgas koostööd üleilmsete kriiside ennetamisel, ohjamisel, kliimamuutuste leevendamisel, hõlmates ka loodusvarade säästvat majandamist, puhast õhku ja vett ning saastamata pinnast, ning inimõiguste ja finantsstabiilsuse kaitsmisel ja edendamisel; tuletab meelde parlamentide vaheliste suhete tähtsust nende eesmärkide toetamisel;

    11.

    mõistab hukka Venemaa korduva vetoõiguse kasutamise ÜRO Julgeolekunõukogus ning leiab, et see õõnestab rahvusvahelisi rahu saavutamise ja konflikti lahendamise püüdlusi; märgib, et ummikseisud ÜRO Julgeolekunõukogus takistavad rahvusvahelise üldsuse tegutsemist ja kriiside lahendamist; kutsub liikmesriike veel kord üles julgeolekunõukogu koosseisu ja toimimist käsitlevaid reforme toetama; rõhutab, et EL on võtnud endale kohustuse tugevdada ÜRO rahvusvahelist rolli;

    12.

    märgib, et ELil on olnud oluline osa kolmandate riikide poliitikakriiside leevendamises, eriti juhtudel, kui mõni liikmesriik on liidu egiidi all juhtimise üle võtnud, näiteks Normandia neliku puhul või EL 3+3 läbirääkimistel Iraaniga; leiab, et kuigi pikemas perspektiivis tuleb püüelda suurema julgeoleku- ja kaitsekoostöö poole, võib liikmesriikide sihtotstarbeliste koalitsioonide loomine, kui seda peetakse asjakohaseks, muuta lühemas perspektiivis ELi välistegevuse rahvusvahelistesse kriisidesse sekkumise puhul muutuvate olukordadega toimetulekul paindlikumaks ja reageerimisvõimelisemaks, vähendades survet saavutada liikmesriikide vahel üldine konsensus;

    13.

    avaldab heameelt ELi suureneva osa, sealhulgas tema ÜJKP tsiviil- ja sõjaliste missioonide osa üle rahu tagamisel, konfliktide ennetamisel, rahvusvahelise julgeoleku tugevdamisel ja konfliktijärgses ülesehituses pikaajalise rahu tagamise vahendina; tuletab meelde, et konfliktide lahendamine on edukam, kui naistel on protsessis ametlik osa, ja nõuab nende suuremat osalemist sellistes missioonides;

    14.

    mõistab, et poliitilised prioriteedid määrab kindlaks ohtude lähedus; kutsub sellegipoolest kõiki liikmesriike üles austama aluslepingutes sätestatud solidaarsuspõhimõtet (Euroopa Liidu toimimise lepingu artikkel 80) ja astuma vajalikke samme rändekriisile ühiselt reageerimiseks, nagu kõik liikmesriigid on solidaarselt reageerinud esiletikkuva Venemaa ja Hiinaga seotud probleemidele majanduse ja julgeoleku valdkonnas; on lisaks veendunud, et praegused kriisid on pannud proovile liikmesriikide tahte teha ühiste probleemide lahendamiseks tõhusamat koostööd; nõuab täiendavat humanitaarabi ja toetust konfliktist mõjutatud elanikkonnale;

    15.

    märgib, et sise- ja välisjulgeolek on üha enam omavahel seotud; rõhutab vajadust tugevdada ELi sisemist vastupanuvõimet välisele sekkumisele ja töötada rahvusvaheliste partneritega välja ühine strateegia nii elutähtsa taristu kui ka liidu demokraatlike süsteemide alusinstitutsioonide ja iseloomulike tunnuste kaitsmisel; toetab komisjoni ja komisjoni asepresidenti ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrget esindajat riskide vähendamise strateegia raames ELi vastupanuvõime edasisel parandamisel seoses terroriaktidega, eelkõige džihaaditerrorismiga kui hetkel ELi ühe peamise avalikku korda ohustava probleemiga, radikaliseerumise, ebaseadusliku rände, keemiarelvade korduva kasutamise, propaganda, internetipõhiste ja väljaspool internetti tehtavate väärinfo kampaaniate, Venemaa küberrünnete korraldamise katsete ning valimis- ja referendumikampaaniatesse sekkumise katsetega ning muude küberohtudega, mis nõuavad kiireid, sihikindlaid ja koordineeritud vastumeetmeid; rõhutab, et võtta tuleb kõik võimalikud meetmed, et vältida mis tahes sekkumist Euroopa Parlamendi 2019. aasta valimistesse;

    16.

    rõhutab asjaolu, et Atlandi-ülene partnerluse ees seisab lühikeses plaanis märkimisväärsel arvul probleeme ja häireid, kuid see on Atlandi ookeani mõlema kalda julgeoleku ja heaolu seisukohast endiselt hädavajalik; peab kahetsusväärseks USA taganemist mitmepoolsest reeglitel põhinevast maailmakorrast, nimelt USA taandumist Pariisi kokkuleppest, ühisest laiaulatuslikust tegevuskavast, Vaikse ookeani ülese partnerluse lepingust ja ÜRO Inimõiguste Nõukogust, Palestiina pagulaste abiorganisatsiooni (UNRWA) ja mitme ÜRO asutuse ja mitmepoolse foorumi rahastamise peatamist, samuti rahuvalveoperatsioonide lõpetamist ning tema rünnakuid Rahvusvahelise Kriminaalkohtu vastu; palub, et EL näitaks sellistele otsustele reageerimisel üles ühtsust, otsusekindlust ja proportsionaalsust, et ta kinnitaks oma täit toetust ühisele laiaulatuslikule tegevuskavale, tagaks Iraani puhul käegakatsutavad majandustulemused ning kaitseks Euroopa ettevõtjaid, kes investeerivad Iraani USA sanktsioonide vastaselt; nõuab lisaks, et EL suurendaks jõupingutusi kliimamuutuste alase diplomaatia valdkonnas ning lisaks igasse kaubandus- ja investeerimislepingusse Pariisi kokkuleppe täitmise;

    17.

    rõhutab, et Lääne-Balkani riikide stabiilsusesse ja julgeolekusse investeerimine peab olema jätkuvalt Euroopa Liidu oluline prioriteet; kordab, et Lääne-Balkani riikide väljavaated saada ELi liikmeks peavad viima asjaomaste riikide täisliikmesuseni, tingimusel et kõik kriteeriumid on täidetud; rõhutab, et laienemine on tulemuspõhine protsess, mis põhineb rangetel ja õiglastel tingimustel kooskõlas Kopenhaageni kriteeriumide range kohaldamisega, ega saa sõltuda muust kui iga üksiku riigi konkreetsetest tulemustest sellistes küsimustes nagu korruptsioon, rahapesu, läbipaistvus ja kohtusüsteemi sõltumatus; rõhutab, et laienemisprotsessi jooksul on oluline edendada reforme, mis on vajalikud normidel ja koostööl põhineva poliitilise ja majandusliku rahvusvahelise korra jaoks, mille keskmes on õigusriik, inimõiguste, eelkõige vähemuste õiguste austamine, lepitamine ja head naabrussuhted, julgeolek ja ränne, sotsiaal-majanduslik ja kestlik areng, transport, energiasüsteemide ühildamine, keskkonnakaitse ning digitaalne tegevuskava;

    18.

    tunnistab idapartnerluse stabiilsuse tähtsust liidu enda stabiilsuse jaoks ja ergutab arendama idapartnerluse abil veelgi tihedamaid suhteid; kutsub komisjoni ja Euroopa välisteenistust üles jätkama ELi muutva jõu kasutamist selle idapiiridel, tugevdades majanduslikke ja ühendavaid sidemeid, kasutades kaubandus- ja assotsieerimislepinguid, juurdepääsu ühtsele turule ja tihedamaid inimestevahelisi kontakte – sealhulgas viisarežiimi lihtsustamise ja liberaliseerimise kaudu, kui kõik nõuded on täidetud – stiimulitena demokraatlike reformide ning Euroopa normide ja standardite kasutuselevõtmise soodustamiseks; kutsub lisaks Euroopa välisteenistust üles jälgima demokraatlikke protsesse oma vahetus naabruses ning tagama, et demokraatlikud edusammud ei peatu ega tee tagasikäiku;

    19.

    kordab ELi pühendumust oma partnerite suveräänsuse, sõltumatuse ja territoriaalse terviklikkuse kaitsmisele; rõhutab vajadust lahendada kõik külmutatud konfliktid, järgides rahvusvahelist õigust, norme ja põhimõtteid, suurendada toetust konfliktist mõjutatud elanikele, riigisisestele põgenikele ja pagulastele ning tõkestada kolmandate riikide, eelkõige Venemaa destabiliseerivaid vastumeetmeid; kordab oma hukkamõistu Venemaa suhtes Krimmi ebaseadusliku annekteerimise ja sõjaväelise sekkumise pärast Ida-Ukrainas; nõuab jätkuvaid jõupingutusi, et tagada Minski kokkulepete elluviimine, ning nõuab, et ELi Venemaa-vastaseid sanktsioone pikendataks, kuni Venemaa nimetatud kokkulepped täidab; mõistab lisaks hukka julgeoleku- ja humanitaarolukorra halvenemise Gruusia okupeeritud aladel Abhaasia ja Tshinhvali piirkonnas / Lõuna-Osseetias ning kutsub Venemaad üles täitma oma kohustusi, mis tulenevad ELi vahendatud 2008. aasta relvarahukokkuleppest;

    20.

    tuletab meelde, et Vahemeri on piir maailma kõige ebavõrdsemate piirkondade vahel; kordab tungivat vajadust stimuleerida Vahemere lõunapiirkonna ja Sahara-taguse Aafrika õiglast majanduslikku ja sotsiaalset arengut ning aidata riikidel lahendada ebastabiilsuse algpõhjusi, nagu relvastatud konfliktid, ebademokraatlik ja ebaefektiivne valitsemine, korruptsioon ja kliimamuutused, luues kohapeal majanduslikke võimalusi, eriti noortele ja naistele, eelkõige rändajate päritoluriikides, suheldes asjaomaste osalejatega kohapeal ning kaasates kohalikke kogukondi; võtab teadmiseks komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri ettepaneku ehitada üles uus kestliku arengu ja tööhõive liit Euroopa ja Aafrika vahel ning tema algatuse arendada Euroopa ja Aafrika erinevad kaubanduslepingud üheks maailmajagude vaheliseks vabakaubanduslepinguks, mis võib saavutada edu üksnes siis, kui see esitatakse võrdsete poolte vahelise majanduspartnerlusena ja kui on võimalik luua äritegevust ja investeerimist soosiv mõjus keskkond; julgustab ELi kasutama teisi Euroopa naabruspoliitika vahendeid, et suurendada veelgi koostööd liidu, lõunanaabruses asuvate partnerriikide ja oluliste piirkondlike osalejate vahel sellistes piirkondlikes küsimustes nagu hea valitsemistava, julgeolek, energeetika ning kliimamuutuste vastane võitlus; kordab oma toetust ELi ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika stabiliseerimisvaldkonnale ning nõuab selle tugevdamist;

    21.

    rõhutab, et EL peab täitma juhtivat osa Lähis-Idas ja Pärsia lahel, kasutades selleks oma otsustava tähtsusega pehmet jõudu ja rakendades täies mahus kõiki olemasolevaid assotsieerimislepinguid; avaldab sügavat kahetsust USA valitsuse otsuse üle viia Ameerika Ühendriikide Iisraeli saatkond Tel Avivist üle Jeruusalemma; nõuab, et EL oleks liikumapanev jõud Lähis-Ida tõelise rahuprotsessi taastamisel, mille eesmärk on kaheriigiline lahendus; kinnitab veel kord ÜRO juhitava Genfi protsessi ülimuslikkust Süüria konflikti lahendamisel kooskõlas ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr 2254; mõistab hukka Venemaa ja Iraani toetuse Assadi režiimile, selle sõjakuritegudele ja inimsusevastastele kuritegudele ning nõuab, et EL ja liikmesriigid teeksid kõik endast oleneva, et lõpetada Süüria rahva vastased kuriteod ja eelkõige keemiarelvade kasutamine nende vastu;

    22.

    mõistab hukka rahvusvahelise humanitaarõiguse ja inimõigustealase õiguse ränga rikkumise Jeemenis kõigi osaliste poolt, sealhulgas Saudi Araabia juhitava koalitsiooni ja al-Houthi mässuliste valimatud rünnakud tsiviilisikute vastu; nõuab Jeemeni blokaadi viivitamatut lõpetamist ning kutsub kõiki konfliktiosalisi jätkama dialoogi ÜRO egiidi all ja töötama püsiva relvarahu saavutamise nimel; väljendab heameelt Saksamaa, Taani ja Soome valitsuse otsuse üle peatada relvamüük Saudi Araabiale; nõuab kogu ELi hõlmavaid sanktsioone Saudi Araabia ajakirjaniku Jamal Khashoggi mõrva eest vastutavate isikute suhtes;

    23.

    rõhutab, et India ja Vaikse ookeani piirkonna julgeoleku tugevdamine on ELi ja selle liikmesriikide huvide seisukohast ääretult oluline; nõuab piirkondliku julgeoleku kaitsmise nimel, et kõik piirkonna asjaomased pooled lahendaksid erimeelsused rahumeelselt ja hoiduksid praeguse olukorra muutmiseks ühepoolsete meetmete võtmisest, kaasa arvatud Ida-Hiina merel ja Lõuna-Hiina merel; ergutab kiiresti taastama Hiina ja Taiwani kahepoolseid läbirääkimisi ja kordab oma toetust Taiwani sisulisele osalemisele rahvusvahelistes organisatsioonides, mehhanismides ja tegevustes; toetab meetmeid Euroopa Liidu ja selle liikmesriikide ja Aasia partnerite suhete tugevdamiseks ning ergutab majanduslikku, diplomaatilist ja julgeolekualast koostööd;

    24.

    kinnitab pärast Ladina-Ameerika hiljutisi presidendi- ja parlamendivalimisi taas oma pühendumust selle piirkonna riikidega tugevate sidemete loomise jätkamisele, edendades demokraatia ja inimõiguste kaitset, õigusriiki ja inimõigusi kui sügavama integratsiooni ja koostöö nurgakivi; väljendab suurt muret selle üle, et Kuubal, Nicaraguas ja Venezuelas ei järgita demokraatiat, inimõigusi ja õigusriiki; toob murega esile Brasiilias valimistega seoses toimunud sündmused ning väljendab lootust, et uus valitsus jääb kindlaks demokraatiale ja õigusriigile; tunnustab kõigi asjaomaste poolte pingutusi Colombia rahuprotsessis; kordab oma täit toetust kõnealusele rahuprotsessile ja selle tulemuslikule rakendamisele;

    25.

    usub et olenemata nende olulisusest ei pruugi pehmest jõust ja institutsioonide ülesehitamisest piisata mõju avaldamiseks maailmas, kus üha olulisemad on võimupoliitika ja karm jõud; usub, et ELi välispoliitika tulemuslikkus sõltub lõppkokkuvõttes suures osas kõva ja pehme jõu vahendite (sealhulgas avatud dialoogi) mõjusast kombinatsioonist, selle suutlikkusest juhtida eeskuju näidates ning seda toetavatest vahenditest ja suutlikkusest (sealhulgas piisavad rahalised vahendid, tõhus mitmepoolsus, pehme jõu ja usaldusväärse karmi jõu kombinatsioon, sõjaliste võimete ühendamine ning liikmesriikide valmisolek selles kontekstis otsuste tegemine üle anda), samuti koostööst NATOga ja teiste sarnaseid vaateid jagavate riikidega;

    26.

    kiidab heaks ELi liikmesriikide vahelise suurema kaitsekoostöö ja meetmed, mis on võetud ELi sõjalise autonoomsuse suurendamiseks, sh Euroopa ühtse juhtimiskeskuse loomine Brüsselis ELi sõjalise väljaõppe missioonideks, ning ELi lahingugruppide lähetamise takistuste eemaldamiseks; usub, et kaitseprojektideks alalise struktureeritud koostöö loomine ning kaitseküsimuste iga-aastane kooskõlastatud läbivaatamine aitab liikmesriikidel oma kaitsekoostööd süvendada ja kaitse-eelarveid tõhusamalt kasutada; pooldab komisjoni asepresidendi ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ettepanekut Euroopa rahutagamisvahendi ja ÜJKP tsiviilmissioonide uue raamistiku kohta ning kohustust edendada sõjaväelist liikuvust, et edendada Euroopa strateegilist autonoomiat, sealhulgas Euroopa sekkumisalgatuse kaudu; on seisukohal, et tugeva kaitsetööstuse väljaarendamine tugevdab ELi tehnoloogilist sõltumatust, edendades muu hulgas küberturvalisuse toodete ühtset turgu, mille puhul ELi suutlikkust on vaja suurendada;

    27.

    usub, et suutlikkus lähetada tsiviileksperte ja sõjaväge konfliktipiirkondadesse kogu maailmas, et edendada rahu ja stabiilsust, on oluline eeldus, et saada usaldusväärseks poliitiliseks jõuks, mis suudab struktureerida relvastatud konfliktide ennetamist, rahulepinguid ja konfliktijärgsete habraste olukordade stabiliseerimist; kutsub Euroopa välisteenistust ja liikmesriike üles arendama välja piisava tsiviil- ja sõjaline suutlikkusse, mis hõlmab kogu maapealse, õhujõudude, kosmose-, mere- ja kübervõimekuse spektrit, ning tegema tööd täielikult autonoomseid relvasüsteeme käsitleva õiguslikult siduva vahendini jõudmiseks, et kaitsta ELi lepingu eesmärke; rõhutab Euroopa Liidu ja NATO jätkuva koostöö tähtsust, mida on toonitatud ELi üldises välis- ja julgeolekupoliitika strateegias ning ELi ja NATO ühisdeklaratsioonis; rõhutab, et kaitsekoostöö liidu edasiarendamine peaks täiendama ELi välissuhete eesmärke;

    28.

    rõhutab, et selliste uute vormide väljatöötamine nagu ELi julgeolekunõukogu, mida on toetanud kantsler Angela Merkel ja president Emmanuel Macron, ning ELi ja rahvusvaheliste asutustega tihedama kooskõlastamise uued viisid võiksid aidata kaasa ÜVJP tõhusamale otsustusprotsessile; leiab, et nende struktuuride loomisega samal ajal tuleks välja töötada nende demokraatliku järelevalve tagamise mehhanismid;

    29.

    toetab arutelu uute vormide üle ELis, sealhulgas komisjoni president Jean-Claude Junckeri ettepaneku üle tema 12. septembri 2018. aasta kõnes Euroopa Liidu olukorra kohta, milles ta soovitas liikuda kvalifitseeritud häälteenamuse poole ühise välis- ja julgeolekupoliitika konkreetsetes valdkondades (eeskätt inimõigustega seotud küsimused, sanktsioonid ja tsiviilmissioonid), kus aluslepingud nõuavad praegu ühehäälset otsust; julgustab liikmesriike uurima viise, kuidas nad saaksid ühise välis- ja julgeolekupoliitika ning ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika valdkonnas tõhusamalt tegutseda; usub, et kvalifitseeritud häälteenamuse kasutuselevõtt võimaldaks ELil toimida otsustavamalt, kiiremalt ja tõhusamalt; kutsub Euroopa Ülemkogu üles seda algatust järgima, kasutades nn sillaklauslit (Euroopa Liidu lepingu artikli 31 lõige 3); ergutab Euroopa Ülemkogu kaaluma kvalifitseeritud häälteenamuse laiendamist teistele ÜVJP valdkondadele osana laiemast arutelust häälteenamusega hääletamise kasutamise kohta ELi poliitikas; tunnistab vajadust otsida loomingulisi lahendusi Euroopa Liidu ja Ühendkuningriigi tulevaseks koostööks ÜVJP ja ÜJKP valdkonnas, pidades silmas põhimõtteid, mis on sätestatud parlamendi 14. märtsi 2018. aasta resolutsioonis ELi ja Ühendkuningriigi tulevaste suhete raamistiku kohta;

    30.

    teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile, komisjoni asepresidendile ning liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrgele esindajale ja liikmesriikidele.

    (1)  ELT C 210, 3.8.2010, lk 1.


    In alto