(1)

17. detsembril 2019 võttis komisjon vastu iga-aastase kestliku majanduskasvu strateegia, mis tähistas majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta (2020) algust. Selles võeti nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni poolt 17. novembril 2017 välja kuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste sammast. 17. detsembril 2019 võttis komisjon määruse (EL) nr 1176/2011 alusel vastu häiremehhanismi aruande, milles nimetati Itaaliat ühe liikmesriigina, mille olukorda tuleb põhjalikult analüüsida. Samal kuupäeval võttis komisjon vastu ka soovituse euroala majanduspoliitikat käsitleva nõukogu soovituse kohta.

(2)

26. veebruaril 2020 avaldati 2020. aasta aruanne Itaalia kohta. Selles hinnati Itaalia edusamme nõukogu poolt 9. juulil 2019 vastu võetud riigipõhiste soovituste (3) („2019. aasta riigipõhised soovitused“) täitmisel, varasematel aastatel vastu võetud riigipõhiste soovituste järelmeetmeid ja Itaalia edusamme strateegia „Euroopa 2020“ riiklike eesmärkide suunas liikumisel. See sisaldas ka vastavalt määruse (EL) nr 1176/2011 artiklile 5 tehtud põhjalikku analüüsi, mille tulemused avaldati samuti 26. veebruaril 2020. Komisjon järeldas oma analüüsi põhjal, et Itaalias esineb ülemäärane makromajanduslik tasakaalustamatus. Eelkõige põhjustab valitsemissektori suur võlg ja tootlikkuse pikaajaline nõrk areng töötuse kõrge taseme ja endiselt suure hulga viivislaenude kontekstis piiriülese mõjuga riske.

(3)

11. märtsil 2020 kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon ametlikult COVID-19 puhangu ülemaailmseks pandeemiaks. See on tõsine rahvatervisealane hädaolukord, mis mõjutab kodanikke, ühiskonda ja majandust. See seab riiklikud tervishoiusüsteemid suure surve alla, tekitab häireid üleilmsetes tarneahelates, põhjustab volatiilsust finantsturgudel ja tarbijanõudluse šokke ning mõjutab negatiivselt paljusid sektoreid. See ohustab inimeste töökohti ja sissetulekut ning ettevõtete äritegevust. See on toonud kaasa suure majandusšoki, millel on juba praegu liidus tõsised tagajärjed. 13. märtsil 2020 võttis komisjon vastu teatise, milles kutsutakse üles võtma kriisile reageerimiseks koordineeritud majanduslikke meetmeid, kaasates kõik osalised nii riiklikul kui ka liidu tasandil.

(4)

Mitu liikmesriiki on kuulutanud välja eriolukorra või võtnud erakorralisi meetmeid. Kõik erakorralised meetmed peaksid olema rangelt proportsionaalsed, vajalikud, ajaliselt piiratud ning kooskõlas Euroopa ja rahvusvaheliste standarditega. Nende üle tuleks teha demokraatlikku järelevalvet ja sõltumatut kohtulikku kontrolli.

(5)

20. märtsil 2020 võttis komisjon vastu teatise stabiilsuse ja kasvu pakti üldise vabastusklausli aktiveerimise kohta. Määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5 lõikes 1, artikli 6 lõikes 3, artikli 9 lõikes 1 ja artikli 10 lõikes 3 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1467/97 (4) artikli 3 lõikes 5 ja artikli 5 lõikes 2 sätestatud üldine vabastusklausel hõlbustab eelarvepoliitika koordineerimist tõsise majandussurutise ajal. Komisjon leidis oma 20. märtsi 2020. aasta teatises, et arvestades COVID-19 pandeemiast tingitud eeldatavat tõsist majandussurutist, on tingimused üldise vabastusklausli aktiveerimiseks täidetud, ning palus nõukogul seda kinnitada. 23. märtsil 2020 nõustusid liikmesriikide rahandusministrid komisjoni hinnanguga. Nad leppisid kokku, et tõsine majandussurutis nõuab otsusekindlat, kaugeleulatuvat ja koordineeritud reageerimist. Üldise vabastusklausli aktiveerimine võimaldab ajutiselt kõrvale kalduda keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks nõutavast kohandamiskavast, tingimusel et see ei ohusta riigi rahanduse jätkusuutlikkust keskpikas perspektiivis. Lisaks võib nõukogu parandusliku osa puhul otsustada komisjoni soovituse alusel võtta vastu muudetud eelarvekursi. Üldine vabastusklausel ei peata stabiilsuse ja kasvu pakti kohaseid menetlusi. See võimaldab liikmesriikidel kalduda kõrvale tavapäraselt kohaldatavatest eelarvenõuetest ning komisjonil ja nõukogul võtta pakti raames vajalikke poliitika koordineerimise meetmeid.

(6)

Jätkuvaid meetmeid on vaja COVID-19 pandeemia leviku piiramiseks ja kontrollimiseks, riiklike tervishoiusüsteemide vastupanuvõime tugevdamiseks, pandeemia sotsiaal-majanduslike tagajärgede leevendamiseks ettevõtetele ja majapidamistele suunatud toetusmeetmete abil ning piisavate tervishoiu- ja ohutustingimuste tagamiseks töökohal, et taastada majandustegevus. Liit peaks täiel määral kasutama tema käsutuses olevaid mitmesuguseid vahendeid, et toetada liikmesriikide jõupingutusi nendes valdkondades. Samal ajal peaksid liikmesriigid ja liit tegema koostööd, et valmistada ette meetmed, mille toel taastada ühiskonna ja majanduse tavapärane toimimine ning kestlik majanduskasv, lõimides neisse muu hulgas ülemineku rohelisele majandusele ja digitehnoloogiale ning võttes arvesse kriisist saadud õppetunde.

(7)

COVID-19 kriis on toonud esile paindlikkuse, mida siseturg pakub erakorraliste olukordadega kohanemiseks. Kuid selleks, et tagada kiire ja sujuv liikumine taastumisetappi ning kaupade, teenuste ja töötajate vaba liikumine, tuleks siseturu tavapärast toimimist takistavad erakorralised meetmed kaotada niipea, kui need ei ole enam hädavajalikud. Praegune kriis on näidanud, et tervishoiusektoris on vaja kriisiks valmisoleku kavasid. Täiustatud hankestrateegiad, mitmekesistatud tarneahelad ja elutähtsa varustuse strateegilised varud on laiemate kriisiks valmisoleku kavade väljatöötamise peamiste elementide hulgas.

(8)

Liidu seadusandja on juba muutnud asjaomaseid õigusraamistikke Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustega (EL) 2020/460 (5) ja (EL) 2020/558, (6) et võimaldada liikmesriikidel mobiliseerida kõik Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamata vahendid, et nad saaksid leevendada COVID-19 pandeemia erakordset mõju. Need muudatused annavad suurema paindlikkuse ning lihtsustavad ja ühtlustavad menetlusi. Selleks et leevendada survet rahavoogudele, võivad liikmesriigid eelarveaastal 2020–2021 kasutada ka 100 % suurust liidu eelarvest kaasrahastamise määra. Itaaliat julgustatakse neid võimalusi täielikult ära kasutama, et aidata kõige rohkem mõjutatud üksikisikuid ja sektoreid.

(9)

COVID-19 pandeemia sotsiaal-majanduslikud tagajärjed on pikaajaliste majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste, erineva konkurentsivõimealase potentsiaali ja turismist sõltuvuse taseme tõttu Itaalia piirkondade ja territooriumide lõikes tõenäoliselt erinevad. Sellega kaasneb oht, et riigisisesed piirkondlikud ja territoriaalsed erinevused Itaalias suurenevad, süvendades vähem arenenud ja rohkem arenenud piirkondade, ühiskonna äärealade ja ülejäänud linnapiirkondade, samuti teatavate linna- ja maapiirkondade üksteisest kaugenemise trendi. Arvestades ohuga, et liikmesriikidevaheline lähenemisprotsess võib ajutiselt seiskuda, nõuab praegune olukord sihipäraseid poliitikameetmeid.

(10)

Itaalia esitas 30. aprillil 2020 oma 2020. aasta stabiilsusprogrammi.

(11)

Itaalia suhtes kohaldatakse praegu stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa ning võlareeglit.

(12)

Valitsuse 2020. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt nominaalne eelarvepositsioon halveneb: eelarvepuudujääk suureneb 1,6 %-lt sisemajanduse koguproduktist (SKP) 2019. aastal 10,4 %-le SKPst 2020. aastal. 2021. aastal väheneb eelarvepuudujääk prognooside kohaselt 5,7 %ni SKPst. Valitsemissektori võla suhe SKPsse, mis stabiliseerus 2019. aastal 134,8 % juures, peaks 2020. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt suurenema 2020. aastal 155,7 %ni. Makromajanduslikke ja eelarveväljavaateid mõjutab COVID-19 pandeemiast tingitud suur ebakindlus. Eelarveprognooside aluseks on riskid, nimelt riigi tagatiste märkimisväärne suurus ja riigivõlakirjade tootluse volatiilsus.

(13)

Vastuseks COVID-19 pandeemiale ja osana koordineeritud liidu lähenemisviisist on Itaalia võtnud õigeaegseid eelarvemeetmeid, et suurendada oma tervishoiusüsteemi suutlikkust, ohjeldada pandeemiat ning anda abi kriisist eriti palju mõjutatud inimestele ja sektoritele. 2020. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt on nende eelarvemeetmete maht 2020. aastal 4,5 % SKPst. Meetmete hulka kuuluvad tugevdatud tervishoiusüsteem ja elanikkonnakaitse, töötasu täiendamise skeemide laiendamine ning rahaline toetus füüsilisest isikust ettevõtjatele ja firmadele. Lisaks on Itaalia kehtestanud meetmeid, millel ei ole otsest mõju eelarvele, kuid mis aitavad pakkuda ettevõtetele likviidsustoetust, sealhulgas maksude tasumise edasilükkamine ja laenugarantiid. Üldiselt on Itaalia võetud meetmed kooskõlas suunistega, mis on esitatud komisjoni 13. märtsi 2020. aasta teatises. Nende erakorraliste meetmete ja toetavate eelarvemeetmete täielik rakendamine, millele järgneb eelarvepoliitika ümbersuunamine keskpika perioodi usaldusväärse eelarvepositsiooni saavutamisele, kui majandustingimused seda võimaldavad, aitab kaasa riigi rahanduse jätkusuutlikkuse säilitamisele keskpikas perspektiivis.

(14)

Kui poliitikat ei muudeta, on Itaalia valitsemissektori eelarvepositsioon komisjoni 2020. aasta kevadprognoosi kohaselt 2020. aastal –11,1 % SKPst ja 2021. aastal –5,6 % SKPst. Valitsemissektori võla suhe SKPsse jõuab prognooside kohaselt 2020. aastal 158,9 %ni SKPst ja 2021. aastal 153,6 %ni SKPst.

(15)

Kuna Itaalia ei järginud 2019. aastal võlareeglit ja kavatses 2020. aastal ületada eelarvepuudujäägi kontrollväärtust (3 % SKPst), esitas komisjon 20. mail 2020 aluslepingu artikli 126 lõike 3 kohaselt koostatud aruande. Kokkuvõttes nähtub komisjoni analüüsist, et puuduvad küllaldased tõendid, mille põhjal saaks järeldada, kas aluslepingus ja määruses (EÜ) nr 1467/97 määratletud võlakriteerium on või ei ole täidetud, samas kui eelarvepuudujäägi kriteerium ei ole täidetud.

(16)

COVID-19 pandeemia on seadnud riikliku tervishoiusüsteemi enneolematu surve alla, tuues esile struktuursed puudused ja vajaduse olla kriisiolukordadeks paremini valmis. Hoolimata sellest, et Itaalia kulutused tervishoiule on väiksemad kui liidus keskmiselt, on tema tervishoiusüsteemile iseloomulikud ülimalt spetsialiseerunud ja kvaliteetsed üldteenused ning üldiselt on riigil õnnestunud pakkuda kättesaadavat hooldust. Sellest hoolimata pidurdasid liikumispiirangute kehtestamiseks võetud meetmete rakendamist eriti COVID-19 pandeemia alguses tervishoiusüsteemi juhtimise killustatus ning keskasutuste ja piirkondlike omavalitsuste vaheline puudulik koordineerimine. Piirkondlikud tervishoiusüsteemid tuginesid kriisile reageerides ennekõike erakorralisele, eriti tervishoiutöötajate ja kohalike sotsiaalteenistuste mobiliseerimisele. See kompenseeris füüsilise taristu piiranguid, tervishoiutöötajate piiratud arvu ja eelmistel aastatel struktuuride ja teenuste parandamiseks tehtud investeeringute piiratust. Valitsus tegi suuri jõupingutusi, et ohjeldada COVID-19 põhjustava viiruse levikut, vähendada haiglatele langevat koormust ja luua täiendavat ravisuutlikkust. Praegu töötatakse välja pikemaajalist viiruse ohjeldamise strateegiat, et tagada turvaline tootmistegevuse taastamine. Lisaks juhtimisprotsesside ja kriisideks valmisoleku kavade parandamisele peaks COVID-19 järgse poliitika eesmärk olema vähendada avaliku sektori poolt tervishoiuteenustesse tehtavate investeeringute puudujääki. Keskmises ja pikaajalises perspektiivis on tervishoiusüsteemi vastupanuvõime parandamise ja kättesaadava ravi jätkuva pakkumise tagamise pant strateegilise investeeringute kava väljatöötamine. Arvestades praeguste prognoosidega tervishoiutöötajate osas, tuleks esikohale seada sellise poliitika väljatöötamine, mille eesmärk on kõrvaldada kitsaskohad seoses tervishoiutöötajate koolituse, värbamise ja tööl hoidmisega.

(17)

COVID-19 kriisile reageerimiseks kehtestatud piirangumeetmetel on tugev negatiivne mõju tööturule ja sotsiaalsetele tingimustele. Enne kriisi paranes sotsiaalne olukord vähehaaval, ehkki vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse, palgavaesuse ja sissetulekute ebavõrdsuse oht püsis suur ja oli eri piirkondades väga erinev. COVID-19 pandeemia mõju ja sellele järgneva perioodi mõju arvestades tuleks tugevdada sotsiaalseid turvavõrke, et tagada piisav sissetuleku asendamine tööalasest staatusest sõltumata, muu hulgas nende puhul, kes seisavad silmitsi vajakajäämistega sotsiaalkaitsele juurdepääsu vallas. Sissetuleku asendamine ja sissetulekutoetus on eriti oluline ebatüüpilises töösuhtes olevate töötajate ja haavatavas olukorras olevate inimeste jaoks. Samuti on keskse tähtsusega osutada teenuseid, mille eesmärk on sotsiaalne kaasatus ja tööturule kaasamine. Uus miinimumsissetuleku skeem, mille raames maksti mullu hüvitisi enam kui miljonile kodumajapidamisele (keskmiselt 513 eurot), võib COVID-19 kriisi mõju leevendada. Kuid parandada saaks selle jõudmist haavatavate rühmadeni. Valitsus kehtestas ajutiselt täiendava nn hädaabisissetuleku, et toetada neid kodumajapidamisi, mis ei vastanud seni miinimumsissetuleku saamiseks esitatavatele nõuetele. Samuti on oht, et varimajanduses töötavatel inimestel – eriti näiteks põllumajandus-, toiduainetetööstuse ja eluasemesektoris – on probleeme juurdepääsuga sotsiaalkaitsele ja sissetulekutoetusele. Selle probleemi lahendamiseks leevendas valitsus hiljuti norme, et seadustada deklareerimata töötajate tööalane seisund ning võimaldada töötavatel rändajatel saada või pikendada elamislube. Kasvuväljavaateid võivad takistada ka negatiivsed demograafilised suundumused ja ajude äravool. Lõunapoolsete piirkondade ja maapiirkondade rahvastikukao üks põhjuseid lisaks keerukamatele tingimustele tööturul on kvaliteetsete teenuste puudumine. Keskse tähtsusega on parandada juurdepääsu e-teenustele, eriti piiratud liikuvuse kontekstis.

(18)

COVID-19 kriisi puhkemisest alates on Itaalia astunud samme, et leevendada mõju tööhõivele. Lühendatud tööajal (Cassa integrazione) on olnud keskne roll ja eelduste kohaselt säilib see ka tulevikus. Valikukriteeriume on laiendatud, et hõlmata ka väikesed ja mikroettevõtjad ning kõik majandussektorid ja töötajad. Lisaks sellele on loodud eraldi (ajutine) kord füüsiliselt isikust ettevõtjate jaoks. Enne COVID-19 kriisi tööturutingimused jätkuvalt paranesid. 2019. aastal jõudis tööhõive määr 64 %ni, mis on kõrgeim seni registreeritud määr. Samas jäi see liidu keskmisest ikkagi märkimisväärselt allapoole. Sarnaselt muude tööturu lõtkule viitavate näitajatega püsis töötuse määr kõrge ja peaks komisjoni 2020. aasta kevadprognoosi kohaselt veelgi tõusma, jõudes 2020. aastal 11,8 %ni, ja taanduma 2021. aastal 10,7 %ni. Ka ajutiste lepingute osakaal oli kõrge, ehkki alates 2018. aasta keskpaigast oli töökohtade loomisel põhirõhk alalistel töökohtadel. Tulevikus on kestliku ja kaasava taastumise soodustamisel võtmetähtsusega mitteaktiivsete noorte ja naiste tööturule integreerimine. Astutud on mõningaid samme avalike tööturuteenuste tugevdamiseks ja nende paremaks lõimimiseks sotsiaalteenuste, täiskasvanuhariduse ja kutseõppega. Kuid nende töölesuunamise võimekus on endiselt väike ja piirkonniti väga erinev. Samuti on tööandjate osalus jätkuvalt minimaalne. Kuna piirangumeetmeid järk-järgult kaotatakse, võib ettevõtetel ja töötajatel olla abi paindlikust töökorraldusest ja kaugtööst. Vastusena COVID-19 kriisile võttis valitsus vastu ajutised meetmed, mille eesmärk oli ühitada eraelu ja töö, näiteks aruka töö ja eripuhkuste soodustamine ning lapsehoiuvautšerid. Hoolimata hiljutistest jõupingutustest jäävad võrdsete võimaluste edendamiseks võetud meetmed, töö- ja eraelu tasakaalu poliitika ning taskukohase alushariduse ja lastehoiu, samuti pikaajalise hoolduse teenuste pakkumine nõrgaks ja puudulikult lõimituks.

(19)

Praegune hädaolukord näitab samuti vajadust parandada digiõpet ja -oskusi, sealhulgas tööeas täiskasvanute puhul, ning distantsõpet. Haridusse ja oskustesse investeerimine on aruka ja kaasava taastumise tagamise ning rohelisele majandusele ja digitehnoloogiale ülemineku jätkamise pant. Sellega seoses on haridus- ja koolitustulemused Itaalia jaoks jätkuvalt tõsine probleem. Põhioskuste omandamisel on teatavates piirkondades suured lüngad ja haridussüsteemist varakult lahkumise määr on liidu keskmisest tunduvalt kõrgem (13,5 % versus 10,3 % 2019. aastal), eriti väljaspool liitu sündinud õpilaste puhul (33 %). Liikumispiirangute kontekstis on oht, et eri piirkondade ja territooriumide vaheline ebavõrdsus teravneb. Seda arvesse võttes on eriti oluline investeerida distantsõppesse, samuti digitaristusse ning koolitajate ja õppurite digioskustesse. Samuti on Itaalias ELi keskmisega võrreldes vähem loodus- ja inseneriteaduste eriala lõpetanuid ning kolmanda taseme hariduse omandamise määr on endiselt väga madal (2019. aastal 27,6 %). Lisaks sellele investeerivad ettevõtjad Itaalias võrreldes teiste liikmesriikidega vähem oma töötajate koolitamisse info- ja kommunikatsioonitehnoloogia alal. Samuti on problemaatiline vähekvalifitseeritud täiskasvanute madal koolituses osalemise määr, kuna vähest kvalifikatsiooni vajavate töökohtade arv üha väheneb. Selleks et varustada töötajad tööturu jaoks oluliste oskustega ning soodustada õiglast üleminekut digitaalsemale ja kestlikule majandusele, on erialane enesetäiendamine ja ümberõpe endiselt ülimalt oluline.

(20)

COVID-19 kriis on teravdanud vajadust toetada ettevõtete juurdepääsu rahastamisele. Selleks et toetada likviidsuse voolu ettevõtetesse, on Itaalia vastu võtnud mitu kava, sealhulgas vastavalt riigiabi ajutisele raamistikule majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis (7). Tagamaks, et neist kavadest saavad kasu kõik ettevõtjad, eriti väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd) ning ettevõtjad kõige rohkem mõjutatud sektorites ja geograafilistes piirkondades, samuti novaatorlikud ettevõtjad, on võtmetähtsusega nende tulemuslik rakendamine. Nende meetmete kavandamisel ja rakendamisel tuleb arvesse võtta pangandussektori vastupanuvõimet. VKEde ja novaatorlike ettevõtjate likviidsust saab toetada ka otsetoetustega ja stiimulitega kasutada turupõhist rahastamist. Novaatorlikel ettevõtjatel, kellel puuduvad sageli tagatised, on raskem laenu saada ja praegune kriis võib olukorda halvendada. Maksude ja sotsiaalmaksete riigile tasumise edasilükkamine on aidanud parandada ettevõtjate rahavooge. Kuid vältida tuleks viivitamist heakskiidetud maksetega (nii riiklikelt asutustelt ettevõtjatele kui ka ühelt ettevõtjalt teisele), kuna see vähendab kõigi ettevõtjate, eriti väiksemate ettevõtjate likviidsust.

(21)

Majanduse taastumise toetamiseks on oluline kiirendada investeerimisküpsete avaliku sektori investeerimisprojektide elluviimist ja edendada erainvesteeringuid, muu hulgas asjakohaste reformide kaudu. Taastumise toetamiseks ja tulevase vastupanuvõime suurendamiseks on eriti oluline investeerida rohelisele majandusele ülemineku toetamisse. Itaalia on ülimalt haavatav äärmuslike ilmastikutingimuste ja hüdrogeoloogiliste õnnetuste, sealhulgas põua ja metsatulekahjude suhtes. Itaalia üleminek kliimaneutraalsele majandusele nõuab märkimisväärseid era- ja avaliku sektori investeeringuid pikema aja jooksul, eriti uute taastuvenergia tootmise projektide, elektritaristu ja energiatõhususe vallas. Itaalia riiklikus energia- ja kliimakavas on ette nähtud rohelise kokkuleppe raames tehtavad investeeringud kliimamuutustega võitlemiseks. Need on väga olulised kliimamuutustest tuleneva ohu vähendamisel, mängides samal ajal keskset rolli Itaalia majanduse taastumises ja selle vastupanuvõime suurendamises. Rohelise kokkuleppe raames tehtavatel investeeringutel on võtmetähtsus ka õhusaaste mõju vähendamisel inimtervisele Itaalia linnades, eriti Po jõgikonna piirkonnas. Üheks näiteks on selliste säästva liikuvuse algatuste rakendamine nagu kohaliku ühistranspordi busside uuendamine, millega käsitletakse korraga nii ummikute kui ka õhusaaste probleemi. Veemajandus- ja jäätmekäitlustaristu vajakajäämised (eriti lõunapoolsetes piirkondades) tingivad keskkonnamõju ja mõju tervisele, see omakorda aga märkimisväärsed kulud ja tulude saamatajäämise majanduse jaoks. Üldisemalt on vastupanuvõime kliimamuutustele oluline igasuguse taristu, sealhulgas tervishoiutaristu seisukohast. Selleks on vaja kohanemisstrateegiaid. Tegelemine selliste keskkonna ja kliimamuutustega seotud küsimustega nagu hüdrogeoloogilised riskid, säästev linnaliikuvus, energiatõhusus, ringmajandus ja tööstuse ümberkujundamine, on võimalus suurendada tootlikkust, vältides samas mittesäästvaid tavasid. Samas võivad investeeringud sellistesse projektidesse aidata luua töökohti ja toetada kriisijärgset majanduse taastumist. Komisjoni ettepanekus ette nähtud õiglase ülemineku fondi vahendite kavandamine ajavahemikuks 2021–2027 võib aidata Itaalial lahendada mõned probleemid, mis on seotud üleminekuga kliimaneutraalsele majandusele, eelkõige 2020. aasta riigiaruande D lisaga hõlmatud territooriumidel. See võimaldaks Itaalial seda fondi kõige paremini kasutada.

(22)

COVID-19 puhangust tingitud liikumispiirangud on rõhutanud majanduse digitaliseerimisse tehtavate investeeringute olulisust ja näidanud digitaristute tähtsust. Itaalia ettevõtjate, eriti VKEde ja mikroettevõtjate digimahukuse ja digivaldkonna teadmiste nappuse tõttu ei ole nad saanud pakkuda lahendusi e-kaubanduse ja kaugtöö vallas ning pakkuda ja kasutada liikumispiirangute kestel digivahendeid. Digitaliseerimisse ja oskustesse investeerimine sihtotstarbelise riikliku poliitika pideva ja õigeaegse rakendamise kaudu on ülimalt oluline, et parandada e-äri mudeleid ja aidata ettevõtjatel kohaneda, samuti selleks, et anda hoogu tootlikkusele ja konkurentsivõimele. Elu on näidanud, et juurdepääs kiirele ja usaldusväärsele digitaristule on võtmetähtsusega esmatähtsate teenuste pakkumise tagamiseks valitsuse, hariduse, tervise ja meditsiini vallas ning võtmetähtsusega epideemia jälgimise ja kontrolli juures. Seoses valguskaabelühendusega hooneteni on Itaalia maapiirkondades endiselt mahajäämus. Selle vajakajäämise kõrvaldamiseks, samuti selle kasutuselevõtu täiendavaks soodustamiseks tuleks võtta erimeetmeid.

(23)

Hästi toimiv teadus- ja innovatsioonisüsteem tuleneb pidevast, sidusast ja tõenditepõhisest poliitilisest toetusest, millele lisanduvad investeeringud ja küllaldane inimkapital. Praegune COVID-19 kriis on selgelt näidanud, et täiendavalt tuleb tugevdada teadlaste vahelist kiiret andmete vahetamist, sealhulgas kasutaja jaoks tasuta juurdepääsu tulemustele ja tõenditele ning avatud teadust. Viimati nimetatu koos teadus- ja äriringkondade koostööga on ilmselgelt äärmiselt oluline, et tuua turule teadustöö tulemused, sealhulgas need, mida on vaja vaktsiinide ja ravi jaoks, tuginedes seejuures Itaalia tugevusele meditsiinitööstuse ja meditsiiniuuringute sektoris.

(24)

Tõhus avalik haldus on keskse tähtsusega, tagamaks et hädaolukorraga tegelemiseks ja majanduse taastumise toetamiseks võetavaid meetmeid ei aeglusta nende rakendamine. Sotsiaalhüvitiste väljamaksed, likviidsusmeetmed, investeeringute kiirendamine jne ei pruugi olla tulemuslikud, kui neid pärsivad avaliku sektori kitsaskohad. Nõrkuste hulgas on pikale venivad menetlused, sealhulgas tsiviilõiguse vallas, digitaliseerimise madal määr ja vähene haldussuutlikkus. Kontekstis, kus avaliku sektori vahendeid on majandustegevuse toetuseks oluliselt suurendatud, tuleb menetluste ja kontrollidega tegeleda kiiresti. Avalik haldus oli enne COVID-19 kriisi ebaühtlaselt digitaliseeritud. Ametiasutuste ja üldsuse veebipõhine suhtlus oli vähene. Jätkuvalt on piirkondade ja omavalitsusüksuste poolt hallatavate haldusmenetluste hulgas vähe selliseid, mida on võimalik algatada ja lõpule viia tervenisti digitaalselt. Samuti on COVID-19 kriis päevavalgele toonud avaliku sektori digiteenuste koostalitlusvõime puudumise. Avaliku halduse reageerimisvõime edendamiseks on vaja parandada ja lihtsustada valdkondlikke õigusakte ning kõrvaldada tuleb veel püsivad konkurentsitõkked. Atraktiivse, investeeringu- ja ärisõbraliku majanduse pant on lisaks sellele tõhus kohtusüsteem, millel on keskne tähtsus majanduse taastumise jooksul, muu hulgas võimaldades tulemuslikke pääste- ja taastamisraamistikke.

(25)

Kuigi käesolevas soovituses sätestatud riigipõhistes soovitustes („2020. aasta riigipõhised soovitused“) keskendutakse COVID-19 pandeemia sotsiaal-majandusliku mõju leevendamisele ja majanduse taastamise hõlbustamisele, hõlmasid 2019. aasta riigipõhised soovitused ka reforme, mis on olulised keskpika perioodi ja pikaajaliste struktuursete probleemide lahendamiseks. Need 2019. aasta riigipõhised soovitused on jätkuvalt asjakohased ja nende järgimist jälgitakse järgmise aasta Euroopa poolaasta jooksul. Sama kehtib ka investeeringutega seotud majanduspoliitikat käsitlevate 2019. aasta riigipõhiste soovituste kohta. Kõiki 2019. aasta riigipõhiseid soovitusi tuleks arvesse võtta ühtekuuluvuspoliitika 2020. aasta järgse rahastamise strateegilisel kavandamisel, sealhulgas praeguse kriisiga seotud leevendusmeetmete ja väljumisstrateegiate puhul.

(26)

Valitsuse võetud meetmetest kodumajapidamiste ja ettevõtete toetuseks on samuti kasu selleks, et säilitada pangandussektori kapitalisatsioon ja selle vastupanuvõime praeguses keerukas tegevuskeskkonnas. Hoolimata võetud leevendusmeetmetest, mille hulgas on pangandusjärelevalve võimaldatud paindlikkus usaldatavusnõuete suhtes, paneb COVID-19 pandeemia kogu liidus proovile ka pankade varade kvaliteedi ning eelduste kohaselt jääb see nii ka lähinädalatel ja -kuudel, sealhulgas Itaalias. See mõjutab jõupingutusi viivislaenude hulga vähendamiseks, muu hulgas seetõttu, et aeglustunud on kohtute tegevus ja langenud väärtusega vara menetlemine. Sellega seoses on varade kvaliteedi säilitamise oluline eeltingimus soodustada COVID-19 kriisist mõjutatud elujõulistele laenajatele suunatud kestlikke lahendusi, muu hulgas vältides seadusest tulenevaid automaatseid protsesse. Samal ajal võib viivislaenude järelturu toimimist toetada ja olemasolevate viivislaenudest vabanemise algatuste negatiivset mõju ohjeldada see, kui tagatakse täpne aruandlus vara kvaliteedi halvenemise kohta ja konservatiivsed krediidistandardid.

(27)

Itaalia COVID-19 kriisi järgse taastumise tagamises võib mängida olulist rolli korruptsiooni tõhus ennetamine ja selle eest karistamine. Organiseeritud kuritegevuse püüdeid imbuda majandus- ja finantsringkondadesse, moonutada riigihankemenetlusi ja üldisemalt juhtida kõrvale investeeringuteks vajalikke avaliku sektori vahendeid saab ennekõike vältida avaliku sektori läbipaistvuse ja rangema korruptsioonivastane kontrolli abil. Samal ajal peaksid riigihankemenetlused olema jätkuvalt tõhusad, et saavutada tasakaal range järelevalve vajaduse ja tähtaegadest kinni pidamise vajaduse vahel. Endiselt on probleeme menetlustähtaegadega karistusõiguslike apellatsioonkaebustega tegelevates kohtutes, kuid parlamendis on arutusel ulatuslikud reformid kriminaalmenetluste lihtsustamiseks. Itaalia korruptsioonivastast raamistikku tugevdati hiljuti, kuid seda on vaja jätkata, muu hulgas karistades valimise teel ametisse määratud riigiametnikke huvide konflikti puhul.

(28)

Euroopa poolaasta on liidus majandus- ja tööhõivepoliitika pideva koordineerimise raamistik, mis võib edendada kestlikku majandust. Tagades 2020. aasta riigipõhiste soovituste täieliku rakendamise, aitab Itaalia kaasa ÜRO kestliku arengu eesmärkide saavutamisele ja ühistele jõupingutustele tagada liidus konkurentsivõimeline kestlikkus.

(29)

Majandus- ja rahaliidu riikide vaheline tihe koordineerimine on väga oluline, et COVID-19 pandeemia majanduslikust mõjust kiiresti taastuda. Liikmesriigina, mille rahaühik on euro, peaks Itaalia tagama, et tema poliitika jääks kooskõlla euroala käsitlevate 2020. aasta soovitustega ja oleks kooskõlastatud teiste rahaühikuna eurot kasutavate liikmesriikide poliitikaga, võttes arvesse eurorühma poliitilisi suuniseid.

(30)

Komisjon on Euroopa poolaasta (2020) raames Itaalia majanduspoliitikat põhjalikult analüüsinud ja avaldanud selle tulemused 2020. aasta riigiaruandes. Ta on hinnanud ka 2020. aasta stabiilsusprogrammi ja varasematel aastatel Itaaliale esitatud riigipõhiste soovituste järelmeetmeid. Komisjon ei ole arvesse võtnud mitte üksnes nende asjakohasust Itaalia eelarve- ja sotsiaalmajanduspoliitika jätkusuutlikkuse seisukohast, vaid ka vastavust liidu õigusnormidele ja suunistele, pidades silmas vajadust anda riigi tulevastesse otsustesse liidu tasandi panus ja tugevdada seeläbi liidu üldist majandusjuhtimist.

(31)

Võttes arvesse kõnealust hindamist, on nõukogu 2020. aasta stabiilsusprogrammi läbi vaadanud ja tema arvamus (8) kajastub eelkõige allpool esitatud soovituses 1.

(32)

Võttes arvesse komisjoni põhjalikku analüüsi ja kõnealust hindamist, on nõukogu 2020. aasta stabiilsusprogrammi läbi vaadanud. 2020. aasta riigipõhistes soovitustes võetakse arvesse vajadust võidelda COVID-19 pandeemia vastu ja hõlbustada majanduse taastumist, mis on vajalik esimene samm tasakaalustamatuse korrigeerimiseks. 2020. aasta riigipõhised soovitused, milles käsitletakse otse komisjoni poolt määruse (EL) nr 1176/2011 artikli 6 kohaselt kindlaks tehtud makromajanduslikku tasakaalustamatust, kajastuvad allpool esitatud soovitustes 1, 2, 3 ja 4,

1.

2.

3.

4.