(1)

17. detsembril 2019 võttis komisjon vastu iga-aastase kestliku majanduskasvu strateegia, mis tähistas majanduspoliitika koordineerimise Euroopa poolaasta (2020) algust. Selles võeti nõuetekohaselt arvesse Euroopa Parlamendi, nõukogu ja komisjoni poolt 17. novembril 2017 välja kuulutatud Euroopa sotsiaalõiguste sammast. 17. detsembril 2019 võttis komisjon Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1176/2011 (2) alusel vastu ka häiremehhanismi aruande, milles ei nimetatud Eestit ühe liikmesriigina, mille olukorda tuleb põhjalikult analüüsida. Samal kuupäeval võttis komisjon vastu ka soovituse euroala majanduspoliitikat käsitleva nõukogu soovituse kohta.

(2)

26. veebruaril 2020 avaldati 2020. aasta aruanne Eesti kohta. Selles hinnati Eesti edusamme nõukogu poolt 9. juulil 2019 vastu võetud riigipõhiste soovituste (3) („2019. aasta riigipõhised soovitused“) täitmisel, varasematel aastatel vastu võetud riigipõhiste soovituste järelmeetmeid ja Eesti edusamme strateegia „Euroopa 2020“ riiklike eesmärkide suunas liikumisel.

(3)

11. märtsil 2020 kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon ametlikult COVID-19 puhangu ülemaailmseks pandeemiaks. See on tõsine rahvatervisealane hädaolukord, mis mõjutab kodanikke, ühiskonda ja majandust. See seab riiklikud tervishoiusüsteemid suure surve alla, tekitab häireid üleilmsetes tarneahelates, põhjustab volatiilsust finantsturgudel ja tarbijanõudluse šokke ning mõjutab negatiivselt paljusid sektoreid. See ohustab inimeste töökohti ja sissetulekut ning ettevõtete äritegevust. See on toonud kaasa suure majandusšoki, millel on juba praegu liidus tõsised tagajärjed. 13. märtsil 2020 võttis komisjon vastu teatise, milles kutsutakse üles võtma kriisile reageerimiseks koordineeritud majanduslikke meetmeid, kaasates kõik osalised nii riiklikul kui ka liidu tasandil.

(4)

Mitu liikmesriiki on kuulutanud välja eriolukorra või võtnud erakorralisi meetmeid. Kõik erakorralised meetmed peaksid olema rangelt proportsionaalsed, vajalikud, ajaliselt piiratud ning kooskõlas Euroopa ja rahvusvaheliste standarditega. Nende üle tuleks teha demokraatlikku järelevalvet ja sõltumatut kohtulikku kontrolli.

(5)

20. märtsil 2020 võttis komisjon vastu teatise stabiilsuse ja kasvu pakti üldise vabastusklausli aktiveerimise kohta. Määruse (EÜ) nr 1466/97 artikli 5 lõikes 1, artikli 6 lõikes 3, artikli 9 lõikes 1 ja artikli 10 lõikes 3 ning nõukogu määruse (EÜ) nr 1467/97 (4) artikli 3 lõikes 5 ja artikli 5 lõikes 2 sätestatud üldine vabastusklausel hõlbustab eelarvepoliitika koordineerimist tõsise majandussurutise ajal. Komisjon leidis oma 20. märtsi 2020. aasta teatises, et arvestades COVID-19 pandeemiast tingitud eeldatavat tõsist majandussurutist, on tingimused üldise vabastusklausli aktiveerimiseks täidetud, ning palus nõukogul seda kinnitada. 23. märtsil 2020 nõustusid liikmesriikide rahandusministrid komisjoni hinnanguga. Nad leppisid kokku, et tõsine majandussurutis nõuab otsusekindlat, kaugeleulatuvat ja koordineeritud reageerimist. Üldise vabastusklausli aktiveerimine võimaldab ajutiselt kõrvale kalduda keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks nõutavast kohandamiskavast, tingimusel et see ei ohusta riigi rahanduse jätkusuutlikkust keskpikas perspektiivis. Lisaks võib nõukogu parandusliku osa puhul otsustada komisjoni soovituse alusel võtta vastu muudetud eelarvekursi. Üldine vabastusklausel ei peata stabiilsuse ja kasvu pakti kohaseid menetlusi. See võimaldab liikmesriikidel kalduda kõrvale tavapäraselt kohaldatavatest eelarvenõuetest ning komisjonil ja nõukogul võtta pakti raames vajalikke poliitika koordineerimise meetmeid.

(6)

Jätkuvaid meetmeid on vaja COVID-19 pandeemia leviku piiramiseks ja kontrollimiseks, riiklike tervishoiusüsteemide vastupanuvõime tugevdamiseks, pandeemia sotsiaal-majanduslike tagajärgede leevendamiseks ettevõtetele ja majapidamistele suunatud toetusmeetmete abil ning piisavate tervishoiu- ja ohutustingimuste tagamiseks töökohal, et taastada majandustegevus. Liit peaks täiel määral kasutama tema käsutuses olevaid mitmesuguseid vahendeid, et toetada liikmesriikide jõupingutusi nendes valdkondades. Samal ajal peaksid liikmesriigid ja liit tegema koostööd, et valmistada ette meetmed, mille toel taastada ühiskonna ja majanduse tavapärane toimimine ning kestlik majanduskasv, lõimides neisse muu hulgas ülemineku rohelisele majandusele ja digitehnoloogiale ning võttes arvesse kriisist saadud õppetunde.

(7)

COVID-19 kriis on toonud esile paindlikkuse, mida siseturg pakub erakorraliste olukordadega kohanemiseks. Kuid selleks, et tagada kiire ja sujuv liikumine taastumisetappi ning kaupade, teenuste ja töötajate vaba liikumine, tuleks siseturu tavapärast toimimist takistavad erakorralised meetmed kaotada niipea, kui need ei ole enam hädavajalikud. Praegune kriis on näidanud, et tervishoiusektoris on vaja kriisiks valmisoleku kavasid. Täiustatud hankestrateegiad, mitmekesistatud tarneahelad ja elutähtsa varustuse strateegilised varud on laiemate kriisiks valmisoleku kavade väljatöötamise peamiste elementide hulgas.

(8)

Liidu seadusandja on juba muutnud asjaomaseid õigusraamistikke Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustega (EL) 2020/460 (5) ja (EL) 2020/558, (6) et võimaldada liikmesriikidel mobiliseerida kõik Euroopa struktuuri- ja investeerimisfondide kasutamata vahendid, et nad saaksid leevendada COVID-19 pandeemia erakordset mõju. Need muudatused annavad suurema paindlikkuse ning lihtsustavad ja ühtlustavad menetlusi. Selleks et leevendada survet rahavoogudele, võivad liikmesriigid eelarveaastal 2020–2021 kasutada ka 100 % suurust liidu eelarvest kaasrahastamise määra. Eestit julgustatakse neid võimalusi täielikult ära kasutama, et aidata kõige rohkem mõjutatud üksikisikuid ja sektoreid.

(9)

COVID-19 pandeemia sotsiaal-majanduslikud tagajärjed on erineva spetsialiseerumise tõttu sektorite ja piirkondade lõikes tõenäoliselt erinevad. Sellega kaasneb oht, et riigisisesed erinevused Eestis suurenevad. Arvestades ohuga, et liikmesriikidevaheline lähenemisprotsess võib ajutiselt seiskuda, nõuab praegune olukord sihipäraseid poliitikameetmeid.

(10)

Eesti esitas 30. aprillil 2020 oma 2020. aasta riikliku reformikava ja 28. aprillil 2020 oma 2020. aasta stabiilsusprogrammi. Selleks et võtta arvesse kõnealuste dokumentide omavahelisi seoseid, hinnati neid ühel ja samal ajal.

(11)

Eesti suhtes kohaldatakse praegu stabiilsuse ja kasvu pakti ennetuslikku osa. Nõukogu poolt 13. juulil 2018 vastuvõetud riigipõhiste soovituste (7) osana soovitas nõukogu Eestil tagada, et valitsemissektori esmaste netokulude (8) nominaalne kasvumäär ei ületaks 2019. aastal 4,1 %, mis vastab aastasele struktuursele kohandusele 0,6 % sisemajanduse koguproduktist (SKP). Komisjoni üldhinnang kinnitab, et 2019. aastal kaldutakse keskpika perioodi eelarve-eesmärgi saavutamiseks soovitatud kohandamiskavast märkimisväärselt kõrvale. Võttes arvesse üldise vabastusklausli aktiveerimist, ei ole edasised sammud märkimisväärse kõrvalekalde menetluse raames siiski õigustatud.

(12)

Valitsuse 2020. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt nominaalne eelarvepositsioon halveneb: eelarvepuudujääk suureneb 0,3 %-lt SKPst 2019. aastal 10,1 %-le SKPst 2020. aastal. 2021. aastal väheneb eelarvepuudujääk prognooside kohaselt 3,8 %ni SKPst. Valitsemissektori võla suhe SKPsse, mis 2019. aastal vähenes 8,4 %ni, peaks 2020. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt suurenema 2020. aastal 21,9 %ni. Makromajanduslikke ja eelarveväljavaateid mõjutab COVID-19 pandeemiast tingitud suur ebakindlus.

(13)

Vastuseks COVID-19 pandeemiale ja osana koordineeritud liidu lähenemisviisist on Eesti võtnud õigeaegseid eelarvemeetmeid, et suurendada oma tervishoiusüsteemi suutlikkust, ohjeldada pandeemiat ning anda abi kriisist eriti palju mõjutatud inimestele ja sektoritele. 2020. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt oli nende eelarvemeetmete maht 4,3 % SKPst. Meetmed hõlmavad tervishoiuteenuste tugevdamist, hädaabi raskustes olevatele ettevõtetele, ajutisi palgatoetusi ja suuremaid avaliku sektori investeeringuid. Lisaks on Eesti teatavaks teinud meetmed, millel ei ole otsest mõju eelarvele, kuid mis aitavad pakkuda ettevõtetele likviidsustoetust. Nende meetmete hulka kuuluvad laenugarantiid ja laenud ettevõtetele mahus 8,7 % SKPst. Üldiselt on Eesti võetud meetmed kooskõlas suunistega, mis on esitatud komisjoni 13. märtsi 2020. aasta teatises. Nende erakorraliste meetmete ja toetavate eelarvemeetmete täielik rakendamine, millele järgneb eelarvepoliitika ümbersuunamine keskpika perioodi usaldusväärse eelarvepositsiooni saavutamisele, kui majandustingimused seda võimaldavad, aitab kaasa riigi rahanduse jätkusuutlikkuse säilitamisele keskpikas perspektiivis.

(14)

Kui poliitikat ei muudeta, on Eesti valitsemissektori eelarvepositsioon komisjoni 2020. aasta kevadprognoosi kohaselt 2020. aastal –8,3 % SKPst ja 2021. aastal –3,4 % SKPst. Valitsemissektori võla suhe SKPsse peaks prognooside kohaselt jääma 2020. ja 2021. aastal alla 60 %, jõudes 2021. aastal 22,6 %ni. Komisjoni 2020. aasta kevadprognoosi kohaselt on valitsemissektori eelarvepuudujääk 2020. aastaks väiksem kui 2020. aasta stabiilsusprogrammi kohaselt, kajastades makromajanduslike prognooside erinevusi.

(15)

Kuna Eesti kavatses 2020. aastal ületada eelarvepuudujäägi kontrollväärtust (3 % SKPst), esitas komisjon 20. mail 2020 aluslepingu artikli 126 lõike 3 kohaselt koostatud aruande. Kokkuvõttes nähtub komisjoni analüüsist, et aluslepingus ja määruses (EÜ) nr 1467/97 määratletud puudujäägikriteerium ei ole täidetud.

(16)

Eesti valitsus kuulutas ajavahemikuks 12. märts 2020 kuni 17. mai 2020 COVID-19 pandeemia tõttu välja eriolukorra. Valitsuse viivitamatu reageerimise eesmärk oli hoida ära viiruse edasine levik ja tagada Eesti majanduse võimalikult normaalne toimimine. Pandeemia leviku peatamiseks kehtestatud piirangutel oli majandusele ränk mõju. Pärast eriolukorra väljakuulutamist on registreeritud töötute arv suurenenud 35 %. Kõige rohkem uusi töötuid on registreeritud sellistes sektorites nagu jaekaubandus ja klienditeenindus, ehitus, toitlustamine, majutus ja ürituste korraldamine. Prognooside kohaselt suureneb töötuse määr 2020. aastal 9,2 %ni ja väheneb 2021. aastal 6,5 %ni. Riigikogu kiitis 15. aprillil 2020 heaks 2020. aasta lisaeelarve. Kehtestati uued meetmed, mille eesmärk on säilitada töökohti, hoida ära massilisi koondamisi ja tagada ettevõtete likviidsus. Eelarve sisaldab mitmesuguseid meetmeid, sealhulgas toetust tervishoiusektorile, omavalitsustele, mõnedele investeerimisprogrammidele ja suunamata likviidsustoetust ettevõtetele (nt garantiiskeemid ja maksude edasilükkamine). Mikroettevõtete ja turismisektori jaoks on kavandatud mõned erimeetmed, sealhulgas mõned sihtotstarbelised meetmed kõige enam kannatanud piirkondade jaoks. Kehtestatud on täiendavad maksumeetmed, nagu diislikütuse, maagaasi ja elektri aktsiiside ajutine alandamine. Meetmepaketiga nähakse ette teise samba pensioniskeemi tehtavate riiklike sissemaksete ajutine peatamine.

(17)

Eesti on võtnud märkimisväärseid meetmeid COVID-19 leviku ja tervisemõju piiramiseks. Sellest hoolimata tõi COVID-19 pandeemia esile mõned tervishoiusüsteemi struktuurilised puudused, mis on seotud piiratud rahaliste ja inimressurssidega. Süsteemi vastupidavust on kahjustanud tervishoiutöötajate nappus, ebaühtlane juurdepääs esmatasandi arstiabile ja elutähtsate meditsiinitoodete ebapiisav kättesaadavus. Eesti seisab silmitsi ka väljakutsega tulla toime eriolukorrast tingitud edasilükatud ja kättesaamatu ravi kuhjumisega. Juba enne COVID-19 pandeemiat oli rahuldamata vajadus arstiabi järele inimeste endi hinnangul Eestis nii esmatasandi arstiabi kui ka eriarstiabi pika ooteaja tõttu üks suuremaid liidus. Need tegurid ja elustiiliga seotud riskid aitavad põhjendada elanikkonna kehva terviseseisundit. Tervishoiusüsteemi juurdepääsetavuse ja vastupidavuse parandamine on eeltingimus, et tagada tõhus reageerimine pandeemiate levikule ja lahendada elanikkonna terviseseisundiga seotud probleeme.

(18)

Sotsiaalse turvavõrgu piisavuse parandamine on Eestis olnud pikaajaline väljakutse. Juba enne viimast kriisi olid sotsiaaltoetused Eestis vaesuse määra vähendamisel ELi keskmisest vähem tulemuslikud. Lisaks on lünki töötushüvitiste süsteemi katvuses ebatüüpiliste töövormide ja lühiajalise töö puhul. COVID-19 pandeemia negatiivne mõju tööhõivele ja sissetulekutele koos piisava katvuse puudumisega võib suurendada vaesust, eelkõige töötute leibkondade puhul. Tööhõive säilitamiseks kehtestas Eesti mõjutatud ettevõtetele eritoetusena ajutise lühendatud tööaja korra. See meede kehtib kaks kuud, mis ei pruugi olla piisav kriisi mõju leevendamiseks, kuna raskused võivad kesta kauem ja jõuda mõne majandussektorini hilinemisega. COVID-19 pandeemia süvendas raskusi taskukohaste ja kättesaadavate sotsiaalteenuste, sealhulgas pikaajalise hoolduse teenuste pakkumisel, eelkõige eakate, puuetega inimeste ja madalapalgaliste puhul. Sotsiaal- ja tervishoiuteenuste integreeritud osutamise kavast kinnipidamine aitaks neid probleeme lahendada. Oluline on tagada sotsiaalpartnerite sisuline ja õigeaegne kaasamine väljumis- ja taastamisprotsessi kavandamisse, suurendades samal ajal nende suutlikkust seda teha.

(19)

COVID-19 kriis mõjutas Eesti ettevõtteid paljudes sektorites, kuid kõige rohkem on kannatada saanud väikesed ja keskmise suurusega ettevõtjad (VKEd). Negatiivne mõju majandustegevusele ei tulenenud mitte üksnes piirangutest, vaid ka väiksemast nõudlusest eksporditurgudel ja häiretest ülemaailmsetes väärtusahelates. Valitsuse võetud likviidsustoetuse meetmed on kavandatud mõju leevendamiseks, kuid nende kiire ja tõhus rakendamine on esmatähtis elujõuliste ettevõtete toetamiseks kõigis mõjutatud sektorites, tagades samal ajal pangandussektori vastupanuvõime. Maksude edasilükkamine ja maksepuhkus võivad samuti aidata parandada VKEde rahavooge. Lisaks sõltub majanduse taastumine sellest, kui hästi on investeeringud suunatud. Praegune kriis tõi esile, kuivõrd olulised on digi- ja uuenduslikud lahendused majandustegevuse jätkumise tagamise seisukohast. Kuigi e-valitsus on hästi toiminud, aitaks VKEde edasine digitaliseerimine suurendada nende vastupanuvõimet ja kiirendada majanduse taastumist, tuues keskpikas perspektiivis kaasa tootlikkuse kasvu. Viimastel aastatel on kogu majandust üha enam digitaliseeritud. Siiski on info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutuselevõtt töötlevas tööstuses seni olnud aeglane. Kuigi 2019. aastal Eesti üldised innovatsioonitulemused paranesid, on teaduspõhine innovatsioonisuutlikkus ja -tegevus ettevõtlussektoris endiselt tagasihoidlik. Teadustegevusel põhinev innovatsioon ja uuenduslike lahenduste kasutuselevõtt ettevõtetes võivad parandada riigi konkurentsivõimet ja hoogustada majanduskasvu. Selleks et aidata ettevõtetel COVID-19 kriisist taastuda, on oluline tagada hea juurdepääs rahastamisele, sealhulgas idufirmade puhul omakapitali kaudu rahastamisele.

(20)

Majanduse taastumise toetamiseks on oluline kiirendada investeerimisküpsete avaliku sektori investeerimisprojektide elluviimist ja edendada erainvesteeringuid, muu hulgas asjakohaste reformide kaudu. Nagu eelkõige kajastatud Eesti riiklikus energia- ja kliimakavas, tugineb Eesti kestlik majanduskasv edusammudele CO2 heite vähendamisel, mis toimub CO2-mahukuse vähendamise kaudu energia-, transpordi- ja hoonesektoris, põlevkivitööstuse ümberkorraldamise kaudu ja ressursitootlikkuse parandamise, sealhulgas ringmajanduse ärimudelite rakendamise kaudu. Eesti ressursitootlikkus on üks madalamaid liidus, samas kui energiatarbimise tase on üle ELi keskmise. Riiklikku energia- ja kliimakava täiendava tervikliku ringmajanduse strateegia kehtestamine võiks aidata minna üle CO2 heite vähesele majandusele, vähendada põlevkivitööstuse negatiivset keskkonnamõju ja elavdada majandust. Eesti kui hõredalt asustatud äärealariigi puhul on hästi toimiv ja ühendatud transpordisüsteem majandustegevuse ja ekspordi seisukohast esmatähtis. Eesti transporditaristu puhul on probleeme ühenduvuse ja kestlikkusega. Raudteetransport ja ühendveod on endiselt vähe arenenud. Maanteetranspordist tulenev kasvuhoonegaaside heide on viimastel aastatel suurenenud ja taastuvenergia kasutamine transpordisektoris jääb allapoole riiklikke eesmärke. Rail Balticu projekt ja energiaühenduse projektid kuuluvad Eesti peamiste investeerimisprioriteetide hulka, mille eesmärk on parandada riigi energiaalast julgeolekut ja lõimumist siseturuga. Selliste investeerimisprojektide edendamine, milles võetakse arvesse keskkonna- ja kliimakaalutlusi, on majanduse kestliku taastamise ja piirkondlike erinevuste vähendamise seisukohast esmatähtis. Komisjoni ettepanekus ette nähtud õiglase ülemineku fondi vahendite kavandamine ajavahemikuks 2021–2027 võib aidata Eestil lahendada mõned probleemid, mis on seotud üleminekuga kliimaneutraalsele majandusele, eelkõige 2020. aasta riigiaruande D lisaga hõlmatud territooriumil. See võimaldaks Eestil seda fondi kõige paremini kasutada.

(21)

Eesti pangandussektori seisund on üldiselt kindel, kuid rahapesuga seotud riskid püsivad. Kuigi on võetud meetmeid riskide piiramiseks mitteresidentide hoiuste vähendamise kaudu, ei hõlma riiklik riskihindamine muid tooteid, millega võivad kaasneda riskid, näiteks mitteresidentidest klientidele osutatavaid hoiuteenuseid. Riikliku riskihindamise ajakohastamine tagaks riskide asjakohase kindlakstegemise ja võimaldaks rakendada vajalikke maandamismeetmeid. Kuigi nõudeid mittejärgivate pankade ja makseasutuste suhtes on võetud järelevalvemeetmeid, on võimalik järelevalve ja jõustamise tulemuslikkust veelgi suurendada. Eelkõige ei ole veel vastu võetud õigusakte, millega tugevdatakse ennetavat raamistikku, tõhustatakse konfiskeerimist ning suurendatakse halduskaristusi. Rahapesujuhtumite uurimine edeneb aeglaselt. Eesti Finantsinspektsiooni suutlikkust ei ole veel piisavalt suurendatud ja riskipõhist lähenemisviisi järelevalvele ei ole veel täielikult rakendatud, eelkõige seoses temaatiliste kohapealsete kontrollidega. Rahapesu andmebüroo ja õiguskaitseasutuste vaheline teabevahetus ei ole piisavalt ennetavat laadi.

(22)

Kuigi käesolevas soovituses sätestatud riigipõhistes soovitustes („2020. aasta riigipõhised soovitused“) keskendutakse COVID-19 pandeemia sotsiaal-majandusliku mõju leevendamisele ja majanduse taastamise hõlbustamisele, hõlmasid 2019. aasta riigipõhised soovitused ka reforme, mis on olulised keskpika perioodi ja pikaajaliste struktuursete probleemide lahendamiseks. Need 2019. aasta riigipõhised soovitused on jätkuvalt asjakohased ja nende järgimist jälgitakse järgmise aasta Euroopa poolaasta jooksul. Sama kehtib ka investeeringutega seotud majanduspoliitikat käsitlevate 2019. aasta riigipõhiste soovituste kohta. Kõiki 2019. aasta riigipõhiseid soovitusi tuleks arvesse võtta ühtekuuluvuspoliitika 2020. aasta järgse rahastamise strateegilisel kavandamisel, sealhulgas praeguse kriisiga seotud leevendusmeetmete ja väljumisstrateegiate puhul.

(23)

Euroopa poolaasta on liidus majandus- ja tööhõivepoliitika pideva koordineerimise raamistik, mis võib edendada kestlikku majandust. Liikmesriigid on teinud oma 2020. aasta riiklikes reformikavades kokkuvõtte ÜRO kestliku arengu eesmärkide rakendamisel tehtud edusammudest. Tagades 2020. aasta riigipõhiste soovituste täieliku rakendamise, aitab Eesti kaasa kestliku arengu eesmärkide saavutamisele ja ühistele jõupingutustele tagada liidus konkurentsivõimeline kestlikkus.

(24)

Majandus- ja rahaliidu riikide vaheline tihe koordineerimine on väga oluline, et COVID-19 pandeemia majanduslikust mõjust kiiresti taastuda. Liikmesriigina, mille rahaühik on euro, peaks Eesti tagama, et tema poliitika jääks kooskõlla euroala käsitlevate 2020. aasta soovitustega ja oleks kooskõlastatud teiste liikmesriikide, mille rahaühik on euro, poliitikaga, võttes arvesse eurorühma poliitilisi suuniseid.

(25)

Komisjon on Euroopa poolaasta (2020) raames Eesti majanduspoliitikat põhjalikult analüüsinud ja avaldanud selle tulemused 2020. aasta riigiaruandes. Ta on hinnanud ka 2020. aasta stabiilsusprogrammi, 2020. aasta riiklikku reformikava ja varasematel aastatel Eestile esitatud riigipõhiste soovituste järelmeetmeid. Komisjon ei ole arvesse võtnud mitte üksnes nende asjakohasust Eesti eelarve- ja sotsiaal-majanduspoliitika jätkusuutlikkuse seisukohast, vaid ka vastavust liidu õigusnormidele ja suunistele, pidades silmas vajadust anda riigi tulevastesse otsustesse liidu tasandi panus ja tugevdada seeläbi liidu üldist majandusjuhtimist.

(26)

Võttes arvesse kõnealust hindamist, on nõukogu 2020. aasta stabiilsusprogrammi läbi vaadanud ja tema arvamus (9) kajastub eelkõige allpool esitatud soovituses 1,

1.

2.

3.

4.