—

tühistada tervikuna nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsus (EL) 2020/135 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimise kohta koos Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu ja selle lisadega;

teise võimalusena;

—

tühistada osaliselt nõukogu 30. jaanuari 2020. aasta otsus (EL) 2020/135 Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepingu sõlmimise kohta, koos Suurbritannia ja Põhja-Iiri Ühendkuningriigi Euroopa Liidust ja Euroopa Aatomienergiaühendusest väljaastumise lepinguga osas, milles need aktid automaatselt, üldiselt ja ilma igasuguse proportsionaalsuse kontrollita eristavad alates 1. veebruarist 2020 liidu kodanikke ja Ühendkuningriigi kodanikke, ja tühistada seega eelkõige väljaastumise lepingu preambula kuues põhjendus ning artiklid 9, 10 ja 127;

selle tulemusena;

—

mõista kõik menetluskulud välja Euroopa Liidu Nõukogult, sealhulgas advokaadikulud 5 000 euro ulatuses.

1.

Esimene väide, et rikutud on Euroopa Aatomienergiaühenduse (Euratom) asutamislepingu artiklit 106 a. Hagejad leiavad sellega seoses eelkõige, et briti rahvas ei hääletanud Ühendkuningriigi Euratomist väljaastumise poolt ja et Ühendkuningriigi sellest organisatsioonist lahkumisel oleks tulnud järgida kõiki formaalsusi.

2.

Teine väide, et seoses lõpliku lepingu laadiga on rikutud menetlusnorme. Hagejad väidavad selle kohta, et väljaastumise lepingu sõlmimise otsus on ebaseaduslik, kuna see annab liidule väljaastumise lepingu üle peetavateks läbirääkimisteks „erandliku horisontaalse pädevuse“ ja rikub seega liidu ning liikmesriikide vahelist pädevuste jaotamist, välistades segalepingu võimaluse ja lükates kõrvale lõpliku lepingu mistahes ratifitseerimise liikmesriikide poolt.

3.

Kolmas väide, et rikutud on Euroopa Majanduspiirkonna (EMP) lepingu artiklit 127, kuna selles artiklis ette nähtud menetlust lepingu osalisriikide seast väljaastumiseks ei ole järgitud, mille tõttu sisaldab hagejate hinnangul vaidlustatud otsus menetlusnormide rikkumist ja mis toob kaasa selle tühisuse.

4.

Neljas väide, et Euroopa Liidu kodakondsuse kaotamise suhtes teatud kategooria brittidele ei ole tehtud proportsionaalsuse kontrolli. Hagejad leiavad, et vaidlustatud otsus tuleb tühistada, sest see ei võtnud arvesse asjaolu, et 23. juuni 2016. aasta referendumil, mis puudutas Ühendkuningriigi kuulumist Euroopa Liitu, ei saanud osaleda mitu kategooriat Briti kodanikke: need, kes olid kasutanud oma liikumisvabadust liidus ja kes olid olnud Briti territooriumilt eemal rohkem kui viisteist aastat, ülemeremaade ja –territooriumide kodanikud, Kanalisaarte elanikud ja Briti kinnipeetavad.

5.

Viies väide, et rikutud on demokraatia, võrdse kohtlemise, vaba liikumise, sõnavabaduse ja hea halduse põhimõtteid. Hagejad väidavad eelkõige, et vaidlustatud otsus on vastuolus liidu õiguskorraga, milles on tagatud kõikide kodanike võrdse kohtlemise põhimõte, ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni õiguskorraga.

6.

Kuues väide, et rikutud on EL lepingu artiklit 52 ja ELTL artikleid 198, 199, 203 ja 355, mis puudutavad Briti ülemeremaid ja –territooriume. Hagejad leiavad, et kuna vaidlustatud otsus ei nimeta asjakohast õiguslikku alust, milleks on ELTL artikkel 203, mida kohaldatakse Briti ülemeremaade ja –territooriumide suhtes, siis on see ebaseaduslik ja tuleb tühistada.

7.

Seitsmes väide, et 30. jaanuari 2020. aasta otsus ei austa Gibraltari staatust, kuna väljaastumise lepingu artikkel 3 rikub rahvusvahelist õigust ja eelkõige rahvaste enesemääramisõiguse põhimõtet.

8.

Kaheksas väide, et rikutud on ELTL artiklit 4, kuna vaidlustatud otsus ei ole järginud liidu ja liikmesriikide vahelise jagatud pädevuste põhimõtet, mis tingib Gibraltari staatust arvestades selle otsuse tühistamise.

9.

Üheksas väide, et rikutud on õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtteid. Hagejad väidavad sellega seoses eelkõige, et vaidlustatud otsus kinnitab nende alalise elamisõiguse kaotamist, mis saadi pärast viieaastast katkematut elamist mõnes liikmesriigis, ilma et nimetatud õiguse kaotamise konkreetsed tagajärjed oleks ette nähtud ja eelkõige ilma, et oleks teostatud mistahes proportsionaalsuse kontrolli.

10.

Kümnes väide, et rikutud on inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga tagatud õigust era- ja perekonnaelu austamisele. Hagejad väidavad, et vaidlustatud otsus mõjutab nende õigust era- ja perekonnaelu austamisele, kuna see võtab neilt Euroopa Liidu kodakondsuse ja seega õiguse vabalt elada liikmesriigi territooriumil, mille kodanikud nad ei ole, kuid mille territooriumile on nad oma perekonnaelu rajanud.

11.

Üheteistkümnes väide, et rikutud Briti kodanike õigust valida ja osaleda valimistel kohalikel ja Euroopa valimistel. Hagejate hinnangul rikub väljaastumise lepingu artikkel 127 ELTL artiklit 18 ning Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikleid 20 ja 21. Vaidlustatud otsus tuleks seega tühistada, kuna see ratifitseerib lepingu, mis sisaldab tingimust, mis loob diskrimineerimise Briti kodanike vahel.

12.

Kaheteistkümnes väide tugineb asjaolule, et väljaastumise leping eristab automaatselt ja üldiselt liidu kodanikke ja Ühendkuningriigi kodanikke, kontrollimata selle proportsionaalsust brittide õigusega era- ja perekonnaelu austamisele, alates 1. veebruarist 2020. Selle väite põhjendamiseks kinnitavad hagejad, et Euroopa kodakondsuse kaotamine ei saa olla automaatne ja üldine, et selle tagajärgi oleks tulnud hinnata in concreto ja et kuna sellist hindamist ei ole tehtud, tuleb vaidlustatud otsus tühistada.

13.

Kolmeteistkümnes väide tugineb ELTL artiklite 18, 20 ja 22 koostoimele väljaastumise lepingu artikliga 12. Hagejad leiavad, et väljaastumise lepingu artikliga 127 kehtestatud diskrimineerimine rikub ELTL artiklis 18 kinnitatud keeldu diskrimineerida kodakondsuse alusel.