—

tunnistada õigusvastasuse väide vastuvõetavaks ja tunnistada Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikli 33 lõiked 1 ja 2 ning artikli 68 lõiked 1 ja 2 õigusvastaseks;

—

tuvastada, et peasekretäri 17. detsembri 2019. aasta otsus on vastu võetud ilma õigusliku aluseta, ning tühistada see otsus;

—

teise võimalusena tuvastada, et peasekretär on rikkunud Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikli 68 lõiget 2, ning tühistada 17. detsembri 2019. aasta otsus;

põhimenetluses:

—

tuvastada, et Joëlle Mélin on tõendanud oma parlamendiliikme assistendi tööd vastavalt Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete artikli 33 lõigetele 1 ja 2 ning Euroopa Liidu Kohtu praktikale;

sellest tulenevalt:

—

tühistada 18. detsembri 2019. aasta kirjaga nr D202484 teatavaks tehtud Euroopa Parlamendi peasekretäri 17. detsembri 2019. aasta otsus, mis on vastu võetud Euroopa Parlamendi juhatuse 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsuse 2009/C 159/01 Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta, muudetud redaktsioonis, artikli 68 alusel, ja milles tuvastati hageja võlg summas 130 339,35 eurot, mis tulenes parlamendiliikmete assisteerimise kulude alusetult maksmisest ja oli aluseks selle tagasiunõudmiseks;

—

tühistada võlateade nr 2019-2081, milles hagejale teatatakse, et tema suhtes on tuvastatud nõue vastavalt peasekretäri 17. detsembri 2019. aasta otsusele parlamendiliikme assisteerimiseks alusetult makstud summade tagasinõudmise kohta vastavalt parlamendiliikmete põhimääruse rakendusmeetmete artiklile 68 ja finantsmääruse artiklitele 78 ja 79;

—

mõista kõik kohtukulud välja Euroopa Parlamendilt.

1.

Esimene väide õigusvastasuse kohta, mis tuleneb sellest, et Euroopa Parlamendi juhatuse 19. mai ja 9. juuli 2008. aasta otsuse Euroopa Parlamendi liikmete põhimääruse rakendusmeetmete kohta (edaspidi „rakendusmeetmed“) artiklitega 33 ja 68 on rikutud õiguskindluse põhimõtet ja õiguspärase ootuse põhimõtet, eelkõige sellega, et need pole selged ega täpsed. Hageja väidab, et vaidlustatud sätete ebatäpsuse tõttu tekib vajadus, et rakendusmeetmetega kehtestatud regulatsiooni piiritleks kohus. Üksikasjad seoses parlamendiliikme assistendi töö tõendamisega tulenevad alles 2017. aastast pärit Monteli kohtupraktikast, kuna 2005. aastast pärit Gorostiaga kohtupraktika puudutas vaid tõendeid töötasu maksmise kohta makseid teostava kolmanda isiku poolt. Seega olid vaidlustatud sätted alates 2008. aastast ebakindlad ja ebaselged. Hageja lisab, et hoolimata õigusliku ebakindluse ohust ei ole Euroopa Parlament reguleerinud selgelt ja täpselt parlamendiliikme assisteerimise kontrollimise menetlust ega kehtestanud parlamendiliikmele ametlikult dokumentide koostamise või säilitamise kohustust ega isegi eeskirju vastuvõetavate, määratletavate ja kuupäevaga varustatud tõendite kohta.

2.

Teine väide, et rikutud on olulist menetlusnormi ja kaitseõigusi. Hageja väidab, et peasekretär ei korraldanud ärakuulamist ega oma uuele otsusele eelnevat mis tahes menetlust, ta ei palunud temalt ühtegi selgitust ja tema uuritav toimik ei võta arvesse täiendavaid tõendeid, mille hageja esitas oma 7. detsembri 2018. aasta hagiavalduse põhjendamiseks. Ta leiab veel, et kuna peasekretär ei järginud rakendusmeetmete artikli 68 lõikes 2 ette nähtud menetlust, võttis ta temalt võimaluse esitada talle täiendavaid tõendeid ning tekitas tema jaoks ohu, et Üldkohus lükkab need tõendid tagasi, kuna neid ei ole esitatud peasekretärile hindamiseks kohe sissenõudmismenetluse alguses.