i)

tühistada Üldkohtu (kaheksas koda) 24. oktoobri 2019. aasta kohtumäärus T-557/17 (Carmen Liaño Reig vs. Ühtne Kriisilahendusnõukogu) osas, milles selles tunnistati vastuvõetamatuks hageja Üldkohtule esitatud hagi, ning mõista kohtumääruse resolutsiooni punktides 1 ja 3 esitatud kohtukulud välja Ühtselt Kriisilahendusnõukogult.

ii)

teha Euroopa Liidu Kohtu põhikirja artikli 61 esimese lõigu kohaselt apellandi poolt eespool viidatud kohtuasjas Üldkohtu määruse esemeks oleva hagi suhtes lõplik otsus, rahuldades täielikult apellandi poolt oma Üldkohtule esitatud hagis esitatud nõuded, kui menetlusstaadium seda lubab, või suunata kohtuasi tagasi Üldkohtusse otsustamiseks, jättes kohtukulude kohta otsuse tegemise edaspidiseks.

1.

Kohtumääruse punktis 40 esitatud õiguslikel argumentidel puuduvad põhjendused.

2.

Kohtumääruse punktis 40 esitatud väide on vale ja alusetu, kuna selle puhul ei ole arvesse võetud andmeid seoses kriisilahendusotsuse artikli 6 lõike 1 punktis d viidatud teise taseme kapitaliinstrumentide summadega, mis konverteeriti Banco Populari aktsiateks.

3.

Vaidlustatud kohtumääruses ei ole arvesse võetud Euroopa Kohtu kohtupraktikat seoses sellega, et akti põhiolemuse muutmist tuleb hinnata objektiivsete kriteeriumide alusel.

4.

Vaidlustatud kohtumääruse punktides 30 ja 35 ei ole põhjendatud väidetavat vajadust konverteerida kõik teise taseme kapitaliinstrumendid kui vajalikku eeltingimust selleks, et saaks täita kriisilahendusotsust, mis seisneb äriühingu müügis.

5.

Vaidlustatud kohtumääruses on tehtud õiguslik viga, tuginedes Banco de Santanderi ostupakkumisele, mis ei kuulu kohtuasja toimikusse kantud dokumentide hulka.

6.

Vaidlustatud kohtumääruses on tehtud õiguslik viga, jättes punktides 31 ja 32 arvesse võtmata hageja väited seoses hindamise 2 tõhususega ning jättes andmata hinnangu seda väidet toetavatele kohtuasja toimikusse kantud dokumentidele.

7.

Vaidlustatud kohtumääruse punktis 42 on tehtud õiguslik viga, kuna selle põhjendustel puudub alus.

8.

Vaidlustatud kohtumäärus lähtub hageja väitest, mis on seotud määruse artikli 21 lõike 1 punkti c kohaldamisega sellele, kas on täidetud eraldatavuse kriteerium, ning seetõttu on vaidlustatud kohtumääruse punkti 42 põhjendus ekslik.

9.

Vaidlustatud kohtumääruse punktides 48 ja 51 on apellandi väidetele antud ebaõige hinnang.

10.

Vaidlustatud kohtumääruse punktides 45 ja 46 on tehtud õiguslik viga, kohaldades BPEF võlakirjadele ebaõigesti määruse artikli 15 lõike 1 punktis f toodud kriisilahenduse üldpõhimõtet.

11.

Vaidlustatud kohtumääruse punktides 44-46 ja 51 on tehtud õiguslik viga, kohaldades BPEF võlakirjadele ebaõigesti võrdse kohtlemise põhimõtet, ning on lisaks viidatud valele põhjendusele.

12.

Vaidlustatud kohtumääruses (punkt 55) on hindamiste 1 ja 2 tühistamist käsitleva väite tagasilükkamist põhjendatud üksnes kriisilahendusotsuse osalist tühistamist käsitleva väite tagasilükkamisega.

13.

Vaidlustatud kohtumääruses (punkt 66) on hüvitise nõuet käsitleva väite tagasilükkamist põhjendatud üksnes BPEF võlakirjade Banco Populari aktsiateks konverteerimist käsitleva tühistamisväite tagasilükkamisega.