17.8.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 272/14

1.

kutsub üles looma tervikliku ELi jätkusuutliku toidu poliitika, mis on demokraatlikult kujundatud ja kavandatud koos ühise ja pikaajalise visiooniga, mis põhineb hiljutistel teaduslikel arusaamadel ja on kooskõlas mitmetasandilise valitsemise lähenemisviisiga, milles käsitletakse toiduainete tootmist ja toitumist kõikehõlmavamal viisil, edendades säästvamaid tootmis- ja tarbimisharjumusi, luues seose erinevate poliitikavaldkondade vahel, kaasa arvatud muu hulgas toiduainete tootmine, põllumajandus, keskkond, tervishoid, tarbijakaitsepoliitika, tööhõive ja maaelu areng, ning luues töökohti ja majanduskasvu Euroopa piirkondades ja linnades. Komitee kutsub Euroopa Parlamenti ja Euroopa Komisjoni üles käivitama koos komiteega ühise katseprojekti, et lihtsustada ELi jätkusuutliku toidupoliitika väljatöötamist;

2.

toonitab vajadust leida tasakaal, et säilitada vajalik paindlikkus vältimaks „üks lahendus sobib kõigile lähenemisviisi“ toidupoliitikale ning vältida toidupoliitika natsionaliseerimist. Suurem õiguslik sidusus aitab tagada tarbijaohutuse, siseturu tõhusa toimimise ja subsidiaarsuse põhimõtte järgimise;

3.

rõhutab jätkusuutlikkuse kriteeriumidel põhineva toidupoliitika vertikaalse integratsiooni tähtsust, et tagada järjekindlus kohalikul, riiklikul, piirkondlikul ja rahvusvahelisel tasandil. On üldteada, et toidusüsteemidel ja sellega seotud küsimustel (keskkonnaalastel, sotsiaalsetel ja majanduslikel) on konkreetne ja kohalik mõõde. Seetõttu on linnadel ja piirkondadel suur tähtsus toidusüsteemidega seotud probleemidega tegelemisel ja seda tuleks ELi jätkusuutliku toidupoliitika kujundamisel arvesse võtta;

4.

rõhutab, kui tähtis on luua kvaliteedi, taskukohasuse ja kvantiteedi osas jätkusuutlikkuse kriteeriumidel põhinev turvalise, ohutu ja jätkusuutliku toiduga varustatuse üldine Euroopa visioon ja strateegia. Selline ELi toidupoliitika peaks põhinema terviklikul lähenemisviisil, milles tunnistatakse toidutarneahelate, sealhulgas põllumajanduse, toiduainete töötlemise, keskkonna ja tervishoiu ülemaailmset olemust. Komisjon peaks tagama, et kõik asjaomased ELi õigusaktid ja rahalised stiimulid oleksid selle visiooni ja strateegiaga kooskõlas;

5.

kordab üleskutset luua ELi toidupoliitika, millega edendatakse Euroopa põllumajanduse jaoks säästvaid tootmisviise, töötades selle suunas, et luua toidu ja keskkonna jaoks valdkonnaüleseid sünergiaid, sh põllumajandus- ja kalanduspoliitika, kliima- ja energiapoliitika, regionaal- ja teaduspoliitika vahel (1);

6.

juhib tähelepanu sellele, et ökosüsteemi väärtusi ei võeta loodusvaradega seotud otsuste tegemisel piisavalt arvesse. Toiduainete tootmises on keskkonnaalased kulud praegu välised kulud, mis viib olukorrani, kus säästvamal viisil toodetud toit näib olevat kallim, peamiselt suuremate tootmiskulude tõttu; selle asemel pakub ökosüsteemi teenuste põhimõte olulise võimaluse arendada välja poliitikaraamistik, millega luua alus bioloogilise mitmekesisuse ja teiste loodusvarade mõistlikule kasutamisele. Toitumisega seotud haigustest ning vee-, pinnase-, eluslooduse- ja kliimakahjustustest tulenevaid kulusid peetakse praegu välismõjudeks. Sellisena ei võeta neid kulusid toiduainete lõplikus hinnas arvesse, olenemata asjaolust, et nende eest maksab kaudselt (ja sageli mitteteadlikult) kogu ühiskond. Selles kontekstis peaks Euroopa Komisjon edendama selliste meetmete rakendamist, mis võimaldaksid jätkusuutliku majanduse ergutamiseks kajastada toidu tegelikku hinda;

7.

kordab vajadust tugevdada seoseid toiduga seotud eri sektorite – näiteks energia, metsanduse, mereressursside, vee, jäätmete, põllumajanduse, kliimamuutuste, teaduse ja teadusuuringute ning maakasutuse aspektide – vahel, kuna neil kõigil on suur tähtsus jätkusuutliku majanduskasvu arendamisel (2). Selles lähenemisviisis tuleks võtta arvesse ELi ringmajandust ja muid rahvusvahelisi raamistikke, mis võimaldavad maksimaalselt ära kasutada innovatsioonivõimalusi;

8.

rõhutab, kui oluline on, et ELis oleksid olemas konkreetsed territooriumid jätkusuutlike toidusüsteemide säilitamiseks ja edasiarendamiseks, näiteks mägipiirkonnad, kus on pikaajaline toidu tootmise traditsioon keerukas looduslikus keskkonnas;

9.

rõhutab, kui oluline on ELi ühise põllumajanduspoliitika edasine läbivaatamine selleks, et motiveerida mitte ainult põllumajandusettevõtjaid, vaid ka toidutootjaid säästvalt tootma, st tagades, et järjepidevalt rakendataks ELi nõuetele vastavuse mehhanismi, millega määratakse kindlaks sissetulekutoetus tootjatele, kes järgivad keskkonna- ja loomade heaolu standardeid;

10.

leiab, et jätkusuutlikkuse kriteeriumidel põhineva ulatuslikuma toidupoliitika arendamise osana on oluline hõlmata ka kehtiv taastuvenergia poliitika. Sellega seoses on oluline arendada välja meetmed, millega ühest küljest edendatakse põllukultuuridega mittekonkureerivate biokütuste tootmist ja teisalt piiratakse pikas perspektiivis ja ettevõtjate ja töötajate seisukohast prognoositaval viisil toiduks kasutatavatest lähteainetest, nagu taimeõlid, toodetud mittesäästlike esimese põlvkonna biokütuste tootmist;

11.

soovitab ELi majanduskasvu toetamiseks töötada välja vabakaubanduslepingud kolmandate riikide ja maailma teiste piirkondadega, mis on kooskõlas liikmesriikide agroökoloogilise tootmisega ELis ning on seega tugevalt keskendunud keskkonna- ja jätkusuutlikkuse aspektidele. Selle meetmega tagataks, et ELi toiduainete tarneahelale rangete nõuete kehtestamine ei tooks kaasa pelgalt toidutootmise ümberpaigutamist;

12.

kordab ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni üleskutset laiendada katastroofiohu vähendamise ja katastroofidele vastupanu võime suurendamise integreerimist põllumajandussektoritesse, eriti piirkondades, mis seisavad silmitsi korduvate katastroofidega ja kus põllumajandusel on oluline roll;

13.

rõhutab, kui oluline on terve, elujõuline muld, mis on põhiline toiduga kindlustatuse tagamiseks ja bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. ELi jätkusuutliku toidupoliitika juhtalgatustena tuleks eelkõige kaaluda samme, et edendada viljeldavate sortide, laialdase, integreeritud ja mahepõllumajanduse mitmekesistamist ning rangemaid loomade heaolu standardeid. Selliste põhieesmärkide saavutamise kaudu on samuti võimalik aidata taastada kodanike usku Euroopa projekti;

14.

rõhutab vajadust ergutada ja toetada, ka rahaliselt, väikesemahuliste põllumajandustootjate süsteemide arendamist, eelkõige neid, mis asuvad haavatavates piirkondades ja linnade äärealadel. Väikesemahuliste põllumajandustootjate süsteem kujutab endast kohalike asutuste jaoks lihtsat ja kättesaadavat vahendit, mida kasutatakse mitmete praktiliste küsimustega, sealhulgas sotsiaalse ebavõrdsuse, keskkonnaalaste väljakutsete ja terviseprobleemidega tegelemiseks. Lisaks võivad sellised süsteemid pakkuda linnade äärealadele sellise kohaliku, värske ja hooajaliselt toodetud tervisliku toidu säästvat tootmist, mis on kättesaadav ka väikese sissetulekuga perekondadele. Väikesemahuliste põllumajandustootjate süsteemi on tunnustatud kui sotsiaalselt teadlikku mudelit, mis austab keskkonda, vähendab pakendi- ja toidujäätmeid, piirab CO2-heitkoguseid ja toetab säästvaid tootmistavasid (3). Selles suhtes on väiksematel põllumajandustootmise süsteemidel, eelkõige põllumajandustoodetele mõeldud lühikestel toidutarneahelatel, positiivne mõju kohalikule majandusele ja tööhõivele;

15.

tuletab meelde, kui olulised on lühikesed tarneahelad selleks, et suurendada eri tarbimiskohtade vahel toimuvate vedude keskkonnasäästlikkust. Kui suureneb kaugus, suureneb ka transpordivahendite tekitatavast saastest tulenev negatiivne mõju;

16.

kordab üleskutset kasutada põllumajanduslikes tootmissüsteemides vähem vett, energiat, fossiilkütuseid, väetisi ja taimekaitsevahendeid (4);

17.

kordab, et põllumajandustootmises karjääri tegevate noorte vähesus seab ohtu maapiirkondade majandusliku jätkusuutlikkuse. Noorte põllumajandustootjate toetamine on üks eeltingimusi põllumajanduse säilitamiseks kogu ELis ja elujõuliste maakogukondade hoidmiseks (5);

18.

rõhutab, et piirkondlikud ja kohalikud tarneahelad võimaldavad toetada jätkusuutlikku toidupoliitikat, millega tunnustatakse paikkonnale omast kvaliteeti, traditsioone ning majanduslikku ja kultuurilist pärandit. Iseäranis käsitööettevõtjad on keskse tähtsusega paljude kohalike ja piirkondlike omavalitsusüksuste jaoks ning kujutavad endast olulist edendus- ja edutegurit välisturgudel;

19.

kordab üleskutset võtta ELi tasandil kasutusele nn valgukava, et toetada Euroopas valgu- ja kaunviljakultuuride tootmist eesmärgiga vähendada sõltuvust imporditud sojal põhinevatest lähteainetest, et tagada Euroopa loomakasvatajate sõltumatu varustatus valguga, vähendada lämmastikväetiste kasutamist ja parandada mulla viljakust (6);

20.

rõhutab tolmeldajate olulisust ja kutsub üles võtma tolmeldavate putukate säilimise tagamiseks meetmeid, nagu kahjulike pestitsiidide kasutamise vähendamine ja põllukultuuride mitmekesisuse säilitamine;

21.

kutsub Euroopa Komisjoni üles tugevdama oma toetust loomade heaolule ja keskkonnasõbralikele põllumajandus- ja tootmismeetoditele selliste meetmete arendamise kaudu, mille eesmärk on takistada ebavajalikku sõnnikutootmist ja transpordist tingitud heiteid. Samas on oluline edendada ka loomade heaoluga arvestavaid süsteeme neid soodustavate riigihangete ja muude asjakohaste meetmete kaudu. Üldiselt on vajadus toetada paremaid loomakasvatuse majandamistavasid, mille puhul kasutatakse vähem põllumajanduslikke antibiootikume, võttes samas arvesse loomade heaolu;

22.

peab mahepõllumajandust vahendiks, millega siduda mullas tekkivat süsinikku, vähendada niisutamiseks kuluva vee vajadust ja piirata kemikaalisaastet, nagu pestitsiidid mullas, õhus ja vees;

23.

edendab alternatiivsete toiduvõrgustike väljatöötamist, kaasa arvatud põllumajandustootjate turud, kohalikud toiduained, mahetoiduained ja õiglase kaubanduse kaubad. Põllumajandustootjate turud on eelkõige kogukonna juhitud turud, mis kujutavad endast olulist sotsiaalset kohtumispaika, kus kohalikud tootjad pakuvad tervislikke, kvaliteetseid toiduaineid otse tarbijatele õiglaste hindadega ja tagavad keskkonnaalaselt säästvad meetodid. Lisaks säilitavad nad kohaliku kogukonna toidukultuuri ja aitavad kaitsta bioloogilist mitmekesisust;

24.

rõhutab vajadust luua pikaajalised tervishoiuprogrammid, mis on suunatud ülekaalulisusele ja toiduga seotud haigustele, edendades kohaliku, värske ja hooajalise toidu kättesaadavust ning sellele ligipääsu. Sellised programmid võivad olla eriti tõhusad, kui need on mõeldud avaliku sektori asutustele (nagu koolid ja haiglad) ja sellistele linnapiirkondadele, kus ülekaalulisus, põllumajandusturgudele juurdepääsu puudumine ning piiratud ligipääs värskele toidule on suur probleem. Tasub märkida, et sellised programmid pakuvad topeltvõimalust mitte ainult julgustada tarbijaid muutma oma käitumist toitva ja tervisliku toitumise suunas, vaid ka juhtida tarbijate valikuid kohaliku, värske ja hooajalise toidu poole;

25.

soovitab vähendada ülekaalulisuse kasvu, edendades mitmetasandilise lähenemisviisi kaudu pikaajalisi teabekampaaniaid, mille eesmärk on juhtida tarbijate käitumist rohkem taimse toitumise suunas, milles oleks suur osakaal puu- ja köögiviljadel, vähendades ülemaailmset liha, rasva ja suhkru tarbimist, aga ka säästvaid tootmismeetodeid kasutades toodetud kohaliku/piirkondliku, värske ja hooajalise toidu ostmise suunas. See tegevus on märkimisväärse tähtsusega, eelkõige Euroopa linnades, kus esineb toiduga kindlustamatust. Linnades esineb samal ajal nii toiduga kindlustamatust kui ka ülekaalulisust (alatoitumuse topeltkoormus), mida tõendab näiteks nende inimeste arvu suurenemine, kes käivad toidupankades ja sotsiaalsetes restoranides;

26.

tunneb heameelt nende algatuste ja keskkondade üle, mis vähendavad ebavajalikku bürokraatiat, mis takistab tervisliku toidu kogumist ja ümberjagamist inimestele, kes seda vajavad;

27.

nõuab tungivalt jätkusuutlike toidusüsteemide ulatusliku terminoloogia määratlemist, mis hõlmab põllumajanduslikku toidutootmist, toidu töötlemist ja toitumist. See on ühise ja tervikliku ELi toidupoliitika edasimineku määratlemiseks peamine; sobivad vahendid tuleks teha kättesaadavaks, et kindlustada poliitikameetmete tõhus rakendamine;

28.

tõstab esile vajadust ühtlustatud metoodika järele toiduainete, sealhulgas toidujäätmete keskkonnamõju kohta andmete kogumisel ja nendest teavitamisel, et tagada andmete võrreldavus kõigis liikmesriikides ning edendada keskkonna- ja sotsiaalkulutusi, mis on seotud toiduainete või toitumisega, mida tuleks mõõta majanduslike näitajate alusel;

29.

rõhutab, kui oluline on heade tavade tutvustamise edendamine, toidu keskkonnamõju kohta andmete jagamine ja teabe esitamine läbipaistvamal ja kättesaadavamal viisil kogu toiduahela, sealhulgas tarbijate jaoks. Heade tavade ja suuniste kasutamine on asjakohaste säästvate meetmete vastuvõtmise edendamiseks peamine, andes kohalikele ametiasutustele selliste programmide rakendamiseks piisavalt teavet;

30.

rõhutab vajadust parandada toiduainete märgistamise läbipaistvust, sealhulgas võrreldavat teavet toidu keskkonnamõju kohta. Tuleb tunnistada, et praegune teave toitaine- ja kalorisisalduse kohta märgistel ei ole piisav, et tegelda toidu ja tervise keerulise seosega ning et praegustel märgistel puudub täielikult teave toidukaupade keskkonnamõju kohta. Kuigi enamik tarbijaid teab, et nende valikutel on keskkonnale konkreetne mõju, ei ole toote märgistel teavet, mis juhiks tarbijate eelistusi säästvate valikute suunas. Komitee leiab, et märgistus peab olema selge ja asjakohane, ent see ei tohi olla toidutootjate jaoks ülemäära keeruline või koormav;

31.

kutsub komisjoni üles tõhustama järelevalvet ja kontrolle toiduainete sektoris, et edendada toiduainete kvaliteeti ja võidelda ebaausa konkurentsi vastu, suurendades selle kaudu usaldust ja usaldusväärsust tarbijate silmis;

32.

rõhutab, et riigihange, mis moodustab ELi SKPst umbes 14 %, pakub potentsiaalselt tugeva aluse, millega tagada jätkusuutlikum (kohalik ja mahe) toiduvaru avaliku sektori toitlustusteenuste lepingute kaudu koolide ja haiglate sööklates. Need näited võivad tugevdada linna- ja maapiirkondade sidet, mida on väljendatud Habitat III uues linnade tegevuskavas;

33.

kutsub Euroopa Komisjoni üles selgitama jätkusuutlikkuse kriteeriumide rakendamiseks oma riigihanke-eeskirjades olemasolevaid piiranguid. ELi konkurentsivõimet käsitlevad õigusaktid keelustavad territoriaalsete eelistuste (näiteks kohalikud toidud) täpsustamise avalikes hankelepingutes;

34.

toetab kohalikul tasandil kohalike toidunõukogude loomist kavandamisprotsesside jaoks, mis hõlmavad selliseid tegevusi nagu meetmed tootjate ja tarbijate ühendamiseks, toidukõrbete ja -tsoonide tuvastamiseks, kus uued turud paikneksid piirkondlikul tasandil, ja eelkõige tagamaks, et üldsus saab poliitika kujundamisel kaasa rääkida;

35.

juhib tähelepanu asjaolule, et toidusüsteemide üldise keskkonnamõju vähendamisel on väga oluline strateegiline kavandamine piirkondlikul ja kohalikul tasandil. Tootmise vaatenurgast juhtub sageli, et maapiirkondade tootjatega võrreldes ei ole teenused (tehnilised teenused, laenud, sisendid ja ressursid) linnaalade ja äärelinnade tootjatele samal viisil kättesaadavad;

36.

rõhutab vajadust usaldada suunatud põllumajandus- ja keskkonnameetmete algatamine ja juhtimine kohalikele ja piirkondlikele omavalitsustele ning anda neile võimalus võtta kasutusele põllumajandustootjate või nende esindajatega ühiselt allkirjastatud territoriaalseid lepinguid (7);

37.

leiab, et toidu jätkusuutlikkust käsitleva alt üles poliitikaga tuleks esmajärjekorras tegeleda tugevate kohalike arengupartnerluste ja kohalike (piirkondlike ja linnade) ametiasutuste (8) kaudu, järgides samuti uut linnade tegevuskava (9);

38.

soovitab toetada rohkem linnade algatusi, nagu Milano linnatoidu poliitika pakt, mis võeti vastu Milanos 2015. aasta Expol teemal „Planeedile toidu ja eluks vajaliku energia tagamine“, et edendada ausaid, jätkusuutlikke ja vastupidavaid toidusüsteeme.