24.3.2017   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 93/68

—

võttes arvesse komisjoni 16. aprilli 2013. aasta rohelist raamatut „Kindlustamine looduskatastroofide ja inimtegevusest tingitud katastroofide vastu“ (COM(2013)0213),

—

võttes arvesse komisjoni 16. aprilli 2013. aasta teatist „Kliimamuutustega kohanemist käsitlev ELi strateegia“ (COM(2013)0216),

—

võttes arvesse komisjoni poolt rohelise raamatu teemal 16. aprillist 2013 kuni 15. juulini 2013 korraldatud avalikku arutelu,

—

võttes arvesse Euroopa Keskkonnaameti aruannet nr 12/2012 „Kliimamuutused, mõjud ja haavatavus Euroopas 2012, näitajatel põhinev aruanne“,

—

võttes arvesse Euroopa Komisjoni Teadusuuringute Ühiskeskuse 2012. aasta septembri aruannet „Looduskatastroofid: riski relevantsus ja kindlustuskate ELis“,

—

võttes arvesse Euroopa Liidu lepingu artiklit 5,

—

võttes arvesse kodukorra artiklit 48,

—

võttes arvesse majandus- ja rahanduskomisjoni raportit (A7-0005/2014),

A.

arvestades, et turu hõlvamise määr, millega mõõdetakse kindlustusmaksete kogusumma protsendimäära riigi SKPst, on liikmesriigiti erinev, ning arvestades, et ilmastikunähtustega seotud majandusliku kahju ulatus ei ole liikmesriigiti ühesugune;

B.

arvestades, et liikmesriikide erineva turu hõlvamise määra põhjal, mis sõltub õiguslikest, geofüüsikalistest ja ajaloolis-kultuurilistest erinevustest ning neist tulenevast erinevast nõudlusest, võib järeldada Euroopa tasandil tegutsemise vajadust parimal juhul teabe- ja ennetusabinõude vallas;

C.

arvestades, et olukord ELi kindlustusturul on heterogeenne, kuna liikmesriigid puutuvad kokku erinevate riskide ja looduskatastroofidega ning looduskatastroofi prognoositavus sõltub mitmetest (meteoroloogilistest, hüdroloogilistest, geofüüsikalistest jne) teguritest;

D.

arvestades, et ajavahemikul 1980–2011 põhjustas väike arv suuri sündmusi ligikaudu poole kõigist ilmastikunähtustega seotud kuludest; arvestades, et looduskatastroofide ja inimtegevusest tingitud katastroofidega kaasneb finantsrisk, ükskõik kus need juhtuvad;

E.

arvestades, et tugevad tormid, metsatulekahjud, jõgede suurvesi ja äkktulvad kuuluvad peamiste Euroopas esinevate looduskatastroofiriskide hulka, ning et isegi kui nende esinemissagedus on järsult suurenemas, ei ole endiselt võimalik prognoosida nende mõju suurenemist kahjustuste ja kulude mõttes;

F.

arvestades, et kodanikud ei ole tihti teadlikud ilmastikunähtustega kaasnevatest võimalikest riskidest või siis kalduvad nii üksikisikud kui ka kogukonnad looduskatastroofide riske ning puuduliku ettevalmistuse tagajärgi alahindama;

G.

arvestades, et ühelt poolt sõltuvad looduskatastroofid meteoroloogilistest ja geograafilistest teguritest, samas kui inimtegevusest tingitud katastroofide põhjuseks on vale käitumine või halb riskijuhtimine;

H.

arvestades, et teatavate looduskatastroofide tagajärgi võimendab teatud juhtudel see, et valitsused, kohalikud ametiasutused ja kodanikud ei võta asjakohaseid ennetusmeetmeid;

I.

arvestades, et inimtegevusest tingitud katastroofide puhul on õnnetusjuhtumite vältimise seisukohast äärmiselt oluline ohutuseeskirjade järgimine ja optimeerimine;

J.

arvestades, et looduskatastroofide vastu kindlustamise turgu mõjutab ennetusabinõude ulatus kliimamuutustega kohanemise näol (nt üleujutustõkete rajamine või metsatulekahjude kiire avastamise ja nendele reageerimise võime tagamine), samas kui inimtegevusest tingitud katastroofide vastu kindlustamise turu eesmärk on ohutusstandarditega kehtestatud vastutusnõuete täitmine, mistõttu ei ole asjakohane käsitleda varakahju kindlustust ja vastutuskindlustust võrdsetel alustel;

1.

on seisukohal, et ennetamine on inimeste kaitsmise ja ootamatutest sündmustest põhjustatud kahjude vältimise seisukohast kõige olulisem tegur; märgib ELi rolli vastutustundlikuma ühiskonna kujundamisel, et tagada piisav teadlikkus ennetusmeetmete võtmiseks, ning ennetuskultuuri loomisel, suurendades kodanike teadlikkust nii looduslikest kui ka inimtegevusest tingitud riskidest;

2.

usub, et rohkemate teadusuuringute tulemusena võib valmida üksikasjalik raamistik eri olukordadest, pidades silmas keskkonnariskide mõistmist ja ennetamist ning selles valdkonnas ebakindluse vähendamist; tervitab kindlustusandjate ja uurimisinstituutide vahelisi partnerlusi, mille eesmärk on ühendada ressursid, oskused ja riskialane oskusteave, et asjaomaseid probleeme paremini mõista, valmistades seega kodanikke ja nende kogukondi paremini ette looduskatastroofidega seotud riskidega toimetulemiseks;

3.

usub, et teave on väga oluline selliste katastroofide ennetamiseks ja leevendamiseks; nõuab seega tihedamat koostööd liikmesriikide ja erasektori vahel, et anda kodanikele asjakohast teavet riskide kohta, millega nad peavad kokku puutuma;

4.

on seisukohal, et EL ja liikmesriikide ametiasutused suudavad anda nähtavat lisaväärtust, toetades inimeste vastutustundlikku käitumist ning vahetades liikmesriikide ja piirkondade vahel parimaid tavasid ohtude ennetamise ja riskimaandamise kohta, ning tervitab toetust kampaaniatele, mille eesmärk on suurendada kodanike teadlikkust looduskatastroofide riskidest ning nende geograafia- ja kliimaalaseid teadmisi;

5.

juhib tähelepanu sellele, et kohalike asutuste ja sidusrühmade kaasamine linnaplaneerimist ja linnaarendust puudutavate otsuste tegemisse võiks parandada looduskatastroofide ohjamist; usub, et tihedam koostöö avaliku ja erasektori vahel võiks aidata liikmesriikidel ja kohalikel asutustel teha kindlaks suure riskiga piirkonnad, otsustada, milliseid ennetusmeetmeid võtta, ja valmistuda koordineeritud tegevuseks;

6.

nõuab liikmesriikidelt ja ametiasutustelt asjakohaste ennetusmeetmete võtmist, et leevendada looduskatastroofide tagajärgi; palub valitsustel selliste kriiside tagajärgede leevendamiseks luua kriisile reageerimise üksused ja neid hallata;

7.

kutsub liikmesriike üles jagama parimaid tavasid ja kogemusi, et kaitsta kodanikke ootamatute sündmuste eest ning arendada välja teabevahetusvõrgustik, ja leppima kokku piiriüleses koordineerimises ja haldamises;

8.

tervitab komisjoni püüdlusi katastroofidealaste teadmiste suurendamiseks, kuid rõhutab, et looduskatastroofid ja inimtegevusest tingitud katastroofid vajavad eri tüüpi kindlustust ning neid hõlmavad kaks eri kindlustusturgu ja seetõttu ei saa neid käsitleda koos, isegi kui vahel suurendavad looduskatastroofiriski just inimeste tehtud otsused;

9.

rõhutab, et EL ei tohiks luua kattuvaid ja vastuolulisi vastutuseeskirju; juhib tähelepanu sellele, et enamikus liikmesriikides on üleujutuste ja muude loodusõnnetuste jaoks olemas mingil kujul kindlustusepõhine süsteem; märgib, et seda süsteemi saab täiendada erakindlustusega katmata varade hüvitamisega riiklikust fondist ning et riiklikest fondidest võib hüvitada ka selliseid kindlustuslepingust tulenevaid nõudeid, mis ületavad piirsummasid, või muud erandlikult suurt kahju; on peale selle seisukohal, et liikmesriik võib osaleda kahju hüvitamises, pakkudes edasikindlustust; on aga seisukohal, et need süsteemid erinevad siiski paljuski ja et nende ühtsustamine ei ole mõistlik või vajalik;

10.

märgib, et määrus (EÜ) nr 2012/2002 Euroopa Liidu solidaarsusfondi loomise kohta on ühenduse tegevuse aluseks suuremate katastroofide korral, ning et määruses on selgelt sätestatud, et „[ü]henduse meetmed ei tohiks vähendada kolmandate isikute vastutust, kes põhimõtte kohaselt, et saastaja maksab, kannavad esmajärjekorras vastutust enda poolt tekitatud kahju eest, ega pidurdada ennetusabinõude kasutamist nii liikmesriigi kui ka ühenduse tasandil“;

11.

julgustab komisjoni garanteerima hõlpsat juurdepääsu asjakohasele teabele, sealhulgas võrdleva statistika kaudu, ning liikmesriike avaldama selgeid ja täpseid andmeid, et toetada tarbijate, kogukondade ja ettevõtjate otsuste tegemist looduskatastroofide vastu kindlustamisel; on seisukohal, et kasulik võiks olla sündmuste eri liikidel põhinevate standardvormide kasutuselevõtt;

12.

tuletab meelde, et looduskatastroofid mõjutavad nii kodumajapidamisi kui ka äritegevust, ning innustab kindlustusandjaid kasutama katastroofikindlustuse puhul peamiselt riskipõhist hinnakujundust; kutsub liikmesriike üles pakkuma kodanike innustamiseks stiimuleid iseenda ja oma vara kindlustamiseks kahju eest ning kindlustusvajadustele vastavaid stiimuleid keskkonnavastutuse mõttes, nt mäetööstuse, gaasi-, keemia- või tuumaenergeetika sektori ettevõtete jaoks;

13.

kutsub kindlustusseltse üles muutma lepingud tarbijate jaoks selgemaks ning andma teavet valikuvõimaluste ja nende mõju kohta kindlustuse hinnale, et tarbijad saaksid teha kaalutletud otsuse; palub kindlustusandjatel anda klientidele ja potentsiaalsetele klientidele selget ja arusaadavat teavet;

14.

tunnistab tarbijate vajadust saada aru sellest, millist tüüpi kindlustuskate neil on ja kuidas see riskide realiseerumisel toimib; juhib tähelepanu sellele, et kindlustustoodete ostmisel ja enne lepingu allkirjastamist tuleb tarbijaid kõigist tingimustest, sealhulgas lepingust loobumise või kaebuste esitamise menetlustest ja nende menetluste suhtes kohaldatavatest tähtaegadest, täielikult teavitada; on seisukohal, et riskipõhine hinnakujundus peaks kindlustuskatte kättesaadavust silmas pidades olema kesksel kohal; on seisukohal, et tarbijate kaitsmine peab olema Euroopa Liidu ja liikmesriikide jaoks olulise tähtsusega küsimus;

15.

tuletab meelde, et lõppkokkuvõttes on riik või piirkondlikud ametiasutused see/need, kes kannab/kannavad suure osa kaudsetest või otsestest kuludest, mis kaasneb kahjudega, sõltumata sellest, kas need on põhjustanud loodus või inimene, ja teeb ettepaneku, et liikmesriigid ja piirkondlikud ametiasutused peaksid tunnistama riskide ennetamise olulisust ning muutma selle investeerimisstrateegia osaks, kuna tõhusam on katastroofide tagajärgi minimeerida kui vaid tagantjärele kahjusid korvata ja heastada;

16.

rõhutab moraalse ohu riski, kui kodanikud eeldavad, et valitsus kasutab nende kahjude katmiseks riigieelarvest pärit riiklikke vahendeid; suhtub seetõttu kriitiliselt tegevustesse ja meetmetesse, mis võivad pärssida kodanike või kogukondade huvi võtta meetmeid enda kaitsmiseks; on seisukohal, et kodanikud peaksid kandma oma osa vastutusest ning et hüvitised ei tohiks korvata kõiki kahjusid;

17.

tuletab meelde, et individuaalne vastutus selles sektoris tuleb säilitada, ning on teadlik liikmesriikide tehtud jõupingutustest selleks, et kombineerida individuaalse vastutuse edendamine valitsuse sekkumisega;

18.

teeb järelduse, et selles valdkonnas ei ole ühtegi turumoonutust, mis õigustaks Euroopa tasandil sekkumist, ning ei arva, et selles küsimuses on võimalik üks kõigile sobiv lahendus; tuletab meelde, et spetsiaalselt kohandatud kindlustustooted sõltuvad paljudest teguritest, nagu riskide liik, nende tõenäoline kvantiteet ja kvaliteet, ennetuskultuur, valmisolekuaste ja suutlikkus tegutseda ning liikmesriikide ja piirkondlike ametiasutuste lähenemisviis riski jälgimisele ja selleks ettevalmistamisele;

19.

on seisukohal, et paindlik looduskatastroofide vastu kindlustamise turg võimaldab kindlustusettevõtetel kohandada tooteid vastavalt eri tingimustele; ja usub, et mittekohustuslik raamistik on parim viis selliste toodete arendamiseks, mis vastavad konkreetse geograafilise piirkonna looduslikele riskidele;

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide parlamentidele.