25.8.2016   

ET

Euroopa Liidu Teataja

C 310/15

—

võttes arvesse Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2011. aasta määrust (EL) nr 1169/2011, milles käsitletakse toidualase teabe esitamist tarbijatele ning millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusi (EÜ) nr 1924/2006 ja (EÜ) nr 1925/2006 ning tunnistatakse kehtetuks komisjoni direktiiv 87/250/EMÜ, nõukogu direktiiv 90/496/EMÜ, komisjoni direktiiv 1999/10/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/13/EÜ, komisjoni direktiivid 2002/67/EÜ ja 2008/5/EÜ ning komisjoni määrus (EÜ) nr 608/2004 (1) (tarbijatele toidualase teabe esitamise määrus), eriti selle artikli 26 lõikeid 6 ja 7,

—

võttes arvesse komisjoni 17. detsembri 2013. aasta aruannet päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta koostisosana kasutatava liha puhul (COM(2013)0755) ning sellele lisatud komisjoni talituste 17. detsembri 2013. aasta töödokumenti „Päritoluriigi märkimine koostisosana kasutatava liha puhul: tarbijate hoiakud ning võimalike stsenaariumite teostatavus ja mõju” (SWD(2013)0437),

—

võttes arvesse komisjoni 13. detsembri 2013. aasta rakendusmäärust (EL) nr 1337/2013, milles sätestatakse eeskirjad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1169/2011 kohaldamiseks seoses värske, jahutatud ja külmutatud sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha päritoluriigi või lähtekoha tähisega (2),

—

võttes arvesse oma 6. veebruari 2014. aasta resolutsiooni eespool nimetatud komisjoni 13. detsembri 2013. aasta rakendusmääruse kohta (3),

—

võttes arvesse oma 14. jaanuari 2014. aasta resolutsiooni toidukriisi, toiduahelas esineva pettuse ja selle kontrollimise kohta (4),

—

võttes arvesse komisjonile esitatud küsimust töödeldud toitudes sisalduva liha päritoluriigi märkimise kohta (O-000091/2014 – B8-0101/2015),

—

võttes arvesse keskkonna-, rahvatervise ja toiduohutuse komisjoni resolutsiooni ettepanekut,

—

võttes arvesse kodukorra artikli 128 lõiget 5 ja artikli 123 lõiget 2,

A.

arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 26 lõike 6 kohaselt esitab komisjon 13. detsembriks 2013 Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande, milles käsitletakse päritoluriigi või lähtekoha kohustuslikku märkimist koostisosana kasutatava liha puhul;

B.

arvestades, et eespool nimetatud määruse artikli 26 lõike 7 kohaselt tuleb aruandes muu hulgas arvesse võtta tarbija teavitamise vajadust, toidu päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise teostatavust ning selliste meetmete võtmise kulude ja tulude analüüsi; arvestades, et sama sätte kohaselt võib komisjon aruandele lisada ettepanekud asjaomaste liidu sätete muutmiseks;

C.

arvestades, et komisjon avaldas 17. detsembril 2013 nõuetekohase aruande päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta koostisosana kasutatava liha puhul ning sellele lisatud komisjoni talituste töödokumendi „Päritoluriigi märkimine koostisosana kasutatava liha puhul: tarbijate hoiakud ning võimalike stsenaariumite teostatavus ja mõjud”;

D.

arvestades, et sõltuvalt asjaomasest liikmesriigist töödeldakse hinnanguliselt 30–50 % tapaliha üldkogusest toiduainete koostisosadeks, enamasti hakklihaks, lihavalmististeks ja lihatoodeteks;

E.

arvestades, et komisjon peab veel esitama täiendavad seadusandlikud ettepanekud ning eeldatavasti võetakse parlamendi ja nõukogu arutelude tulemusena edasisi meetmeid;

F.

arvestades, et eespool nimetatud komisjoni aruandest päritoluriigi või lähtekoha kohustusliku märkimise kohta koostisosana kasutatava liha puhul võib järeldada, et ELi olemasolevad jälgitavussüsteemid ei ole päritoluteabe toidutarneahelat pidi edasi andmiseks piisavad;

G.

arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 26 lõike 6 kohaselt on päritoluriigi või lähtekoha märkimine kohustuslik, kui nende märkimise puudumine võib tarbijat toidu tegeliku päritoluriigi või lähtekoha määramisel oluliselt eksitada, eriti kui toidule lisatud teave või märgistus tervikuna viitaks vastasel korral sellele, et toit on pärit mõnest muust riigist või kohast;

H.

arvestades, et tarbijatele toidualase teabe esitamist käsitlevale määrusele lisatud mõjuhinnangu kohaselt tundub kogu ELis tarbijate jaoks esmatähtis küsimus olevat liha päritolu (5);

I.

arvestades, et toidutarneahela hindamise konsortsiumi 2013. aasta tarbijauuringu kohaselt tunti uuringuga hõlmatud toiduainerühmadest päritolu märkimise vastu kõige rohkem huvi lihatoodete puhul; arvestades, et uuringu tulemused viitavad eri tüüpi töödeldud lihatoodete põhjalikuma uurimise põhjal tõsiasjale, et üle 90 % vastanud tarbijatest peab toodetel päritolu näitamist oluliseks;

1.

märgib, et veiste spongioosse entsefalopaatia tõttu on töötlemata veiseliha ja veiselihatoodete päritoluriigi näitamine olnud liidus kohustuslik (6) ning alates 1. jaanuarist 2002 kehtivad liidus veiseliha märgistamise eeskirjad; märgib, et kõnealused märgistamisnõuded juba hõlmavad looma sünnikohta, kasvatamise kohta ja tapmise kohta;

2.

on seisukohal, et eespool nimetatud veiseliha ja veiselihatoodete suhtes kohaldatavad nõuded on suurendanud tarbijate ootusi liidus laialdaselt tarbitava muud liiki värske liha ja töödeldud toitudes koostisosana kasutatava liha päritolu kohta antava teabe suhtes;

3.

märgib, et tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse põhjenduses 31 rõhutatakse asjaolu, et liha päritolu on tarbijate jaoks esmatähtis küsimus ja seetõttu ootavad tarbijad, et neid liha päritoluriigist nõuetekohaselt teavitataks; juhib tähelepanu ka asjaolule, et põhjenduse 31 kohaselt tuleb kohustuslike nõuete rakenduseeskirjades võtta arvesse proportsionaalsuse põhimõtet ning toidukäitlejate ja täitevasutuste halduskoormust;

4.

rõhutab, et 90 % lihatööstuse sektoris tegutsevatest ettevõtjatest on VKEd; rõhutab seda erilist osa, mis VKEdel on majanduskasvu ja töökohtade loomisel, nende panust Euroopa majanduse konkurentsivõimesse ning pühendumust toidu ohutuse ja kvaliteedi tagamisele; on veendunud, et kõnealuses valdkonnas tegutsejatele võrdsete võimaluste loomine on hädavajalik;

5.

kordab veelkord, et toidupettuse võimaliku mõju pärast toiduohutusele, tarbijate tervisele ja usaldusele, toidutarneahela toimimisele ja põllumajandushindade stabiilsusele on põhjust muret tunda, ning rõhutab, et Euroopa tarbijate usalduse kiireks taastamiseks peaks toidupettuse küsimustega tegelemine olema esmatähtis;

6.

usub, et liha ja lihatoodete puhul päritoluriigi või -koha märkimine iseenesest ei hoia ära pettusi, kuid range jälgitavussüsteemi abil saab võimalikke rikkumisi avastada ja asjakohaseid meetmeid võtta; märgib, et hiljutised toiduskandaalid, sealhulgas hobuseliha kasutamine veiseliha pähe, on näidanud, et tarbijad soovivad rangemaid jälgitavuse ning tarbijate teavitamise eeskirju; juhib tähelepanu asjaolule, et rangemad jälgitavuse eeskirjad annaksid ka ametiasutustele võimaluse tegeleda toidupettusjuhtumitega tulemuslikumalt;

7.

rõhutab, kui oluline on kaaluda hobuseliha kasutamist töödeldud toidu koostisosana lisaks looma-, sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnulihale, arvestades selle märkimisväärset osakaalu töödeldud toidus kasutatavas lihas;

8.

rõhutab ühtlasi komisjoni aruandestki ilmnevat tõsiasja, et üle 90 % vastanud tarbijatest peab töödeldud toiduainete puhul liha päritolu näitamist oluliseks (7); märgib, et see võib olla üks paljudest tarbijakäitumist mõjutavatest teguritest;

9.

usub, et koostisosana kasutatava liha päritolu märkimine aitab parandada kogu toidutarneahela jälgitavust, stabiliseerida lihatarnijate ja -käitlejate vahelisi suhteid ning suurendada toidukäitlejate hoolikust tarnijate ja toodete valimisel;

10.

leiab, et toidu märgistamisel peab teave olema läbipaistev ja tarbijatele arusaadav, võimaldades samas Euroopa ettevõtjatel tegutseda majanduslikult mõistlikul viisil ning tarbijate ostujõule vastavates tingimustes;

11.

juhib tähelepanu asjaolule, et hindadele avalduva mõju osas ei lange Prantsusmaa tarbijaorganisatsiooni poolt läbi viidud uuringu tulemused suures osas kokku komisjoni aruande järeldustega päritoluriigi märkimise nõude kehtestamise kulude kohta; soovitab võimalikust hinnamõjust selgema pildi saamiseks seda küsimust edasi uurida, tingimusel et uurimine toimub koostöös tarbijaorganisatsioonidega ega pidurda seadusandlike ettepanekute esitamist;

12.

märgib, et päritoluriigi märkimine muutub töötlemata sea-, lamba-, kitse- ja kodulinnuliha puhul kohustuslikuks 2015. aasta aprillist; niisiis tuleb sellega arvestada, kui kalkuleeritakse päritoluteabe näitamisega seotud kulusid seda tüüpi liha kasutamise puhul koostisosana;

13.

märgib, et praegu valikuliselt pakutav päritoluteave võib olla tarbijate jaoks eksitav;

14.

palub komisjonil sellised päritolu märkimise vabatahtlikud süsteemid läbi vaadata ning pakkuda välja selged, usaldusväärsed, ühtlustatud ja täitmisele pööratavad eeskirjad tootjate jaoks, kes soovivad anda liha päritolu kohta teavet;

15.

märgib veel, et kuigi komisjoni aruande kohaselt oleks odavam märkida päritoluna kas EL või kolmas riik, on mitut liikmesriiki hõlmanud tarbijaorganisatsioonide uuringutest selgunud, et see lahendus ei oleks tarbijatele vastuvõetav (8);

16.

on seisukohal, et komisjon peaks põhjalikumalt uurima Euroopa jaemüüjate ja tootjate hulgas juba üsna levinud tava märkida töödeldud toidus ära kasutatud liha päritolu ning esitama oma tähelepanekud;

17.

kordab komisjonile oma nõudmist teha kõik vajalik, et toiduga seotud pettuste tõkestamine ja nende vastu võitlemine muutuks ELi poliitika lahutamatuks osaks ning et kaoksid toidutarneahela kui terviku struktuursed puudused, laiendades ja tugevdades sel eesmärgil järelevalvet;

18.

nõuab tungivalt, et komisjon võtaks vastu tarbijatele toidualase teabe esitamise määruse artikli 26 lõike 3 kohaldamist käsitleva rakendusakti, mis on seotud põhiliste koostisosade päritoluriigi märkimisega, kui see ei lange kokku toidu päritoluriigiga;

19.

nõuab tungivalt, et aruandele järgneksid komisjoni seadusandlikud ettepanekud, mida on vaja töödeldud toidus kasutatava liha päritolu märkimise kohustuslikuks muutmiseks, et tagada kogu toidutarneahela suurem läbipaistvus ja Euroopa tarbijate parem teavitamine, ning mille puhul on arvesse võetud mõjuhinnanguid ning välditud ülemääraste kulude ja halduskoormuse tekitamist;

20.

teeb presidendile ülesandeks edastada käesolev resolutsioon nõukogule, komisjonile ja liikmesriikide valitsustele ja parlamentidele.